Pankrotiõigus › Füüsilise isiku võlgadest vabastamise menetlus

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

02.06.2022 määrusega kohus lõpetas M T pankrotimenetluse, algatas tema kohustustest vabastamise menetluse ning kohustas teda ennast täitma usaldusisiku kohustusi. 02.06.2022 määrusest nähtub, et võlausaldajatel jäi II järgu tunnustatud nõuete eest raha saamata kokku 1

summas 19 877.47 eurot järgnevalt: KÜ K 234.13 eurot ning B AS - 9 643.34 eurot. Kohus selgitas võlgniku kohustusi võlgadest vabastamise menetluses, s.h kohustust esitada aruanne usaldusisiku kohustuste täitmise kohta hiljemalt jooksva aasta 02. juuniks, esimene aruanne tuli esitada kohtule 02. juuniks 2023. Võlgnik on iga-aastased aruanded kohtule esitanud 29.05.2023, 11.05.2024, 13.05.2025 ning 18.06.2025 lõpparuande ühes taotlusega kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks ning võlgniku kohustustest vabastamiseks. Kohtule esitatud aruannete kohaselt on võlgnik terve menetluse kestel töötanud ettevõttes V OÜ XXX. Võlgniku sissetulekuks on olnud töötasu. Menetluse kestel on võlgnik rahuldanud võlausaldajate nõudeid kokku 4 482.01 euro ulatuses. Võlgnikul vara puudub. Kohus küsis 11.06.2025 võlausaldajate seisukohta võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise ja kohustustest vabastamise osas. Võlausaldaja Aktiva Finance Group OÜ (B AS nõude loovutus) seisukohast nähtub, et nõue oli 9 643.34 eurot, võlgnikult on võla katteks laekunud 2 174.22 eurot, võlgnevuse jääk 7 469.12 eurot. Võlgnik on rikkunud PankrS § 173 lg 1 sätestatud kohustusi, kuivõrd ta ei ole kohustustest vabastamise menetluse jooksul tegelenud mõistlikult tulutoova tegevusega ning on jätnud väljamaksed võlausaldajatele tegemata. Võlausaldaja palub lõpetada võlgniku kohustustest vabastamise menetlus ja jätta võlgnik täitmata jäänud kohustustest vabastamata. Võlausaldaja V korteriühistu enda seisukohta kohtu määratud ajaks esitanud ei ole.

KOHTU SEISUKOHT

Füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse (FIMS) § 68 lg 2 kohaselt enne FIMS jõustumist (01.07.2022) esitatud kohustustest vabastamise avalduste alusel algatatud menetlustele kohaldatakse pankrotiseaduse redaktsiooni, mis kehtis 2022. aasta 30. juunini. PankrS § 175 lg 1 kohaselt otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. PankrS § 193 3 lg 1 kohaselt kui füüsilisest isikust võlgniku suhtes on enne 2022. aasta 1. juulit algatatud kohustustest vabastamise menetlus ja kohustustest vabastamise otsustamiseni on käesoleva seaduse § 175 lõike 1 alusel jäänud rohkem kui kolm aastat, vähendatakse kohustustest vabastamise otsustamiseni jäänud aega kolme aastani. Võlgniku suhtes on menetlus algatatud 02.06.2022 ehk enne 01.07.2022. Seisuga 01.07.2022 kestaks tema menetlus veel rohkem kui kolm aastat, ehk kuni 02.06.2027. Seega kohaldub võlgniku suhtes PankrS § 1933 lg 1 ja tema kohustustest vabastamise menetluse etapp väheneb 3 aastani ehk lõpeb 01.07.2025. Kohus selgitab, et PankrS § 2 teise lause kohaselt on võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk anda neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske, võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras ja saada nii lõpptulemusena väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ning normaalseks sotsiaalseks eluks (vt RKTKm 04.05.2016, 3-2-1-19-16, p 14; 20.06.2016, 3-2-1-49-16, p 15). Kui võlgniku käitumises ei ole PankrS § 175 lg 2 p-des 1 ja 2 ning lg-s 4 silmas peetud võlausaldajate huvide kahjustamisele suunatud raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta (RKTKm 04.05.2016, nr 3-2-1-19-16, p 14; 17.04.2013, 3-2-1- 46-13, p 11; 14.11.2011, 3-2-1-121-11, p 12).

2

Riigikohus on selgitanud ka, et võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras (võlgadest vabastamise menetluse eesmärk) ei ole eelduslikult iga võlgniku õigus ning seadus (PankrS § 175 lg-d 2 ja 4) sätestab absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud (Riigikohtu 20.06.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-16, p 15). PankrS § 175 lg 2 järgi keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui 1) võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos, või 2) võlgnik on rikkunud süüliselt oma PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. PankrS § 175 lg 2 sätestab ühe kohustustest vabastamise keeldumise alusena süüdimõistmise pankrotikuriteos. Marija Tšistjakova ei ole pankrotikuriteos süüdi mõistetud. Järgmiselt kontrollib kohus teist keeldumise alust ehk kas võlgnik on täitnud PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi või neid rikkunud. Viimase puhul peab ka tuvastama, kas võlgnik on rikkunud oma kohustusi süüliselt ning kahjustanud sellega võlausaldajate huve. PankrS § 173 lg 1 sätestab, et võlgnik on kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Kohtule esitatud aruannetest nähtub, et võlgnik on terve menetluse kestel olnud püsivalt hõivatud tööga V OÜ-s XXX. Võlgnik on sama ettevõttega seotud olnud juba pankrotiavalduse esitamise ajal. Võlgniku kontoväljavõtetest nähtuv töötasu on ületanud pisut sel hetkel kehtivat töötasu alammäära summat. Kohus selgitab, et kohustus tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega ei pruugi alati ja igas olukorras tähendada seda, et pankrotivõlgnik peab kohustustest vabastamise menetluse ajal otsima tasuvama töö ja see, kui ta jätkab vähemtasustatud töö tegemist, kujutab endast PankrS § 173 lg-s 1 sätestatud kohustuse süülist rikkumist, mis annab aluse jätta ta kohustustest vabastamata. Kui võlgnikul on vastavalt asjaoludele mõistlik töö olemas, ei pruugi paremini tasustatava töökoha otsimine võlgniku elukorraldust, haridust, antud piirkonnas olemasolevaid töö leidmise võimalusi, võimeid jms asjaolusid arvestades siiski olla mõistlik ja võlgnikule jõukohane. Mõistlikkuse hindamisel tuleb seejuures võlaõigusseaduse § 7 lg 1 järgi arvestada seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Kohus selgitab ka, et võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk ei ole võlgnikku karistada ega sundida teda seadma enda jaoks ebarealistlikke eesmärke (vt Riigikohtu 30. oktoobri 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-11-24696). Kohus leiab, et võlgnikul on olnud püsiv töökoht ning stabiilne sissetulek, mille arvelt on rahuldatud ka võlausaldajate nõudeid. PankrS § 173 lg-s 1 ettenähtud kohustuse rikkumist saaks kohtu hinnangul eelkõige tõdeda olukorras, kus võlgnik on terve menetluse vältel ilma mõjuva põhjuseta olnud töötu või arvestades tema oskuseid ja teadmisi töötab ilmselgelt tema jaoks alamakstud tööpositsioonil. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et võlgnik ei ole rikkunud töötamise või töö otsimise kohustust. PankrS § 173 lg 2 sätestab, et võlgnik peab viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Kohut on teavitatud võlgniku tegevusest ning sissetulekutest piisaval määral ja puuduvad andmed, et võlgniku vara oleks varjatud. Kohtule ei ole teada, et võlgnik oleks saanud menetluse kestel vara, pärandit või sissetulekuid, millest ei ole kohust teavitanud. PankrS § 173 lg-d 3-5 sätestavad võlausaldajatele raha eraldamise kohustuse. Võlgnik on saanud kohustustest vabastamise menetluse ajal töötasu pisut rohkem kui alammääras. 3

Võlgnik on samas suutnud rahuldada võlausaldajate nõudeid kokku 4 482.01 euro ulatuses. Kohus leiab seega, et võlgnik ei ole rikkunud raha eraldamise kohustust. Võlgnik on näidanud oma tahet võlausaldajate nõudeid rahuldada. Eelnevat arvestades on võlgnik kohtu hinnangul täitnud PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ning puudub ka PankrS § 175 lg 2 p-s 2 nimetatud alus võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumiseks. Kohus märgib täiendavalt, et kuigi kohustustest vabastamise menetluse üheks oluliseks eesmärgiks on võlausaldajatele väljamaksete tegemine vähemalt seaduses ettenähtud ulatuses ja võlausaldajate nõuete rahuldamine maksimaalses ulatuses, siis võlgniku kohustustest vabastamata jätmise aluseks ei saa olla pelgalt asjaolu, et võlgnik ei ole võlausaldajate hinnangul võlgu piisavalt rahuldanud. Võlgniku saab jätta pankrotimenetluses rahuldamata jäänud nõuetest vabastamata üksnes olukorras, kus ta on seaduses ettenähtud kohustusi süüliselt rikkunud ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Käesoleval juhul kohus ei tuvastanud võlgniku poolt kohustuste rikkumist. Kohustuste rikkumise tuvastamata jätmise tõttu puudub alus ka järgnevalt võlgniku käitumise võimaliku süülisuse (tahtluse või raske hooletuse) hindamiseks. Võlgnik tuleb seega PankrS § 175 lg 1 alusel pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastada. PankrS § 175 lg 8 kohaselt, kui kohus vabastab võlgniku kohustustest või keeldub sellest, lõpetab kohus võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse. Kohus selgitab ka, et vastavalt PankrS § 176 on võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise tagajärjed järgmised: 1) kui võlgnik vabastatakse oma pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest, lõpevad pankrotivõlausaldajate nõuded võlgniku vastu, sealhulgas ka nende pankrotivõlausaldajate nõuded, kes ei ole pankrotimenetluses nõudeid esitanud; 2) võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamisel ei lõpe õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise ning lapsele või vanemale elatise maksmise kohustused; 3) võlgniku kohustustest vabastamine ei vabasta võlgnikuga solidaarselt vastutavat isikut oma kohustuse täitmisest. Kui võlgnikuga solidaarselt vastutav isik täidab kohustuse, ei saa ta kohustustest vabastamise korral esitada tagasinõuet võlgniku vastu; 4) kui võlgnik on võlausaldaja nõude rahuldanud pärast oma pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamist, ei saa kohustuse täitmiseks üle antut võlausaldajalt tagasi nõuda. PankrS § 177 lg 1 järgi võib kohus võlausaldaja taotlusel ühe aasta jooksul võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise määruse tegemisest selle määruse tühistada, kui selgub, et võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse kestel oma kohustusi tahtlikult rikkunud ja sellega oluliselt takistanud pankrotivõlausaldajate nõuete rahuldamist. Võlausaldaja võib PankrS § 177 lg 1 nimetatud taotluse esitada üksnes juhul, kui ta sai võlgniku kohustuste rikkumisest teada alles pärast võlgniku kohustustest vabastamise määruse tegemist. PankrS § 174 lg 2 alusel kohus vabastab võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamisel usaldusisiku. Kohus avaldab teate võlgniku kohustustest vabastamise määruse kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded (PankrS § 175 lg 7). Menetluskulud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 1 järgi kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, 4

võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Kohus algatas võlgniku kohustusest vabastamise menetluse võlgniku avalduse alusel, kelle huvides tehakse lahend. Kohtu hinnangul on võlgnik TsMS § 172 lg 1 kohaselt menetluskulusid kandma kohustatud isikuks. Seetõttu kohus jätab menetluskulud võlgniku kanda. Kooskõlas TsMS § 174 lg 1 ja lg 2 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Võlausaldajad on osalenud menetluses oma töötajate kaudu, seega ei saa neil olla lepingulise esindaja kulusid. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et võlausaldajad oleks teinud toiminguid, millega kaasneksid võlausaldajatele menetluskulud. Kohus järeldab, et võlausaldajatel menetluskulud puuduvad. Menetlusosalistele hüvitatavad menetluskulud puuduvad. /allkirjastatud digitaalselt/ Angelina Abol kohtunik

5

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.