Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest
Tsiviilasi
Yuliana Kuprina hagi Victor Kuprini pankrotihaldur Hillar Villersi vastu nõude tunnustamiseks pankrotimenetluses
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 21. aprilli 2020. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Yuliana Kuprina apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellant): Yuliana Kuprina (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Mihhail Tuštšenko Kostja (vastustaja): Victor Kuprini (isikukood XXXXXXXXXXX) pankrotihaldur Hillar Villers
Menetluse liik
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Viru Maakohtu 21. aprilli 2020. a otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. 1(6)
2.Jätta apellatsioonkaebuse menetlemisel tekkinud menetluskulud hageja, Yuliana Kuprina kanda. Kostjal, Victor Kuprini (pankrotis) pankrotihaldur Hillar Villersil apellatsioonimenetluses kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Yuliana Kuprina (hageja) esitas 25. oktoobril 2018 Viru Maakohtule hagi Victor Kuprini (pankrotis, võlgnik) pankrotihalduri Hillar Villersi (kostja) vastu 15 000 euro suuruse nõude tunnustamiseks võlgniku pankrotimenetluses. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sai võlgnik 23. novembri 2012. a võlakirja (võlakiri) alusel A.A.lt 15 500 eurot, mille kohustus tagastama ositi 2015. aastani. A.A. suri 3. jaanuaril 2015. 25. mai 2015. a seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse kohaselt on A.A. pärijateks hageja ja B.B.. B.B. kinkis 10. augustil 2015 oma osa pärandvarast hagejale. Seega on hagejal õigus nõuda võlgnikult võlakirjast tulenevate kohustuste täitmist. Võlgnik on 19. juulil 2016 tasunud hagejale sularahas 500 eurot, kuid 15 000 eurot on tagastamata. Viru Maakohus kuulutas 23. mai 2018. a määrusega tsiviilasjas nr 2-18-4693 välja võlgniku pankroti ja nimetas pankrotihalduriks H. Villersi. Hageja esitas võlgniku pankrotimenetlusse 15 000 euro suuruse nõude. 15. oktoobril 2018 toimus nõuete kaitsmise koosolek, kus kostja esitas hageja nõudele aegumise vastuväite, mistõttu hageja nõuet võlgniku pankrotimenetluses ei tunnustatud. Kuivõrd võlgnik tasus 19. juulil 2016 hagejale võlakirjast tulenevate kohustuste täitmiseks 500 eurot, siis ei ole nõue tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 158 järgi aegunud. 500 euro tasumist tõendab see, et võlakirjast tuleneva kohustuse suurus on 15 500 eurot, kuid nõudeavalduses on märgitud nõude suuruseks 15 000 eurot.
2.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ning kohaldada hagis esitatud nõude suhtes aegumist. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Võlakirjast tulenev nõue muutus sissenõutavaks 1. jaanuaril 2015 ja aegus TsÜS § 146 lg 1 järgi 1. jaanuaril 2018. Hageja esitas nõude 13. juunil 2018. Aegumise 2(6)
katkemist ei ole hageja tõendanud. Pankrotimenetluses esitatud nõudeavaldus kohustuse osalist täitmist ei tõenda. Ajutise halduri poolt võlgniku pankrotimenetluses kogutud andmete põhjal puudusid võlgnikul 19. juulil 2016 ka rahalised vahendid 500 euro tasumiseks.
MENETLUSE KÄIK
3.Viru Maakohus jättis 12. märtsi 2019. a otsusega hagi hageja nõude tunnustamiseks võlgniku pankrotimenetluses rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Otsuse põhjenduste kohaselt tuleneb TsÜS § 147 esimesest lausest, et aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. VÕS § 82 lg 7 esimese lause kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. TsÜS § 142 lg 1 järgi õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Vastavalt TsÜS § 146 lg-le 1 on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Praeguses asjas puudub vaidlus selles, et võlgnik pidi võlakirjast tuleneva kohustuse täitma hiljemalt 31. detsembril 2014. Hageja leidis, et kuivõrd võlgnik maksis talle 19. juulil 2016 sularahas 500 eurot, ei ole nõue aegunud, vaid aegumistähtaeg on TsÜS § 158 lg 1 kohaselt alanud uuesti. Maakohus hagejaga ei nõustunud. Maakohus leidis, et kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et võlgnik maksis talle 19. juulil 2016 sularahas 500 eurot võlakirjast tuleneva kohustuse katteks, aegus hageja nõue 1. jaanuaril 2018. Kostja väidete kohaselt ei oleks ka võlgnik oma vahendite arvelt 2016. aastal hagejale 500 eurot maksta saanud, sest pankrotimenetluses kogutud andmete alusel puudusid võlgnikul sel ajal sissetulekud ja rahalised vahendid. Hageja ei ole kõnealuse halduri seisukoha osas vastuväidet esitanud (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg 4).
4.Hageja palus 11. aprillil 2019 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada või saata asi uueks läbivaatamiseks Viru Maakohtule. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
6.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 30. augusti 2019. a otsusega hageja apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks alates eelmenetluse staadiumist. Ringkonnakohtu otsuse juhiste kohaselt pidi maakohus asja uuel läbivaatamisel viima asjas läbi sisulise eelmenetluse ning võimaldama hagejal esitada tõendeid võlgnevuse osalise tasumise kohta. Hageja poolt vastavate tõendite esitamisel pidi maakohus andma kostjale võimaluse esitada omapoolne seisukoht hageja tõenditele ning vajadusel omapoolsed tõendid. Samuti pidi maakohus võtma seisukoha menetluskulude kohta, mille kandmisest hageja vabastati.
3(6)
MAAKOHTU LAHEND
7.Viru Maakohus jättis 21. aprilli 2020. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Sama otsusega vabastas maakohus hageja riigilõivu tasumisest hagiavalduse rahuldamata jätmisel. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleneb TsÜS § 147 esimesest lausest, et aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. VÕS § 82 lg 7 esimese lause kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. TsÜS § 142 lg 1 järgi aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Vastavalt TsÜS § 146 lg-le 1 on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Asjas puudub vaidlus selles, et võlgnik pidi võlakirjast tuleneva kohustuse täitma hiljemalt
31.detsembril 2014. Maakohus ei pidanud tõendatuks hageja väidet, et võlgnik maksis talle 19. juulil 2016 sularahas 500 eurot. Seega ei alanud aegumistähtaeg TsÜS § 158 lg 1 alusel uuesti. Maakohus kuulas hageja taotlusel tunnistajana üle võlgnik Victor Kuprini ning võttis TsMS § 2681 alusel vande all seletuse hagejalt. Maakohtu jaoks ei olnud eluliselt usutav, et võlgnik, kellel puudusid sissetulekud, maksis väidetavalt esimesest tuttava juures tehtud töö eest saadud rahast 500 eurot võlakirjast tuleneva võlgnevuse katteks, mida ta isiklikult peale selle kirjutamist ei olnud näinud. Samuti on küsitav, kuidas võlgnik pidas vajalikuks maksta 500 eurot just laenukohustuse katteks ning kuidas tema lapsed seda elatisena ei vajanud. Asjas puuduvad kirjalikud või muud taasesitatavas vormis tõendid, tõenditeks on üksnes kohtuistungil antud vastuolulised ütlused. Vastuolulised vande all antud ütlused annavad maakohtule alust kahelda hageja ja tunnistaja ütluste usaldusväärsuses (TsMS § 238 lg 5). Kostja väidete kohaselt ei oleks ka võlgnik oma vahendite arvelt 2016. aastal hagejale 500 eurot maksta saanud, sest pankrotimenetluses kogutud andmete alusel puudusid tal sel ajal sissetulekud ja rahalised vahendid. Hageja ei ole kostja kõnealuse seisukoha osas vastuväidet esitanud. Kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et võlgnik maksis talle 19. juulil 2016 sularahas 500 eurot võlakirjast tuleneva kohustuse katteks, aegus hageja nõue 1. jaanuaril 2018.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
8.Hageja palub 21. mail 2020 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus jätnud põhjendamata, miks hageja väide võla osalise tasumise kohta ei ole tõendatud asjaoluga, et võlakirjas ja nõudeavalduses on erinevad summad. Summade 500-eurone vahe tõendab, et võlgnik tasus 500 eurot. Lisaks kinnitavad võlakirjast tuleneva kohustuse täitmist hageja vande all antud seletus ja tunnistaja ütlused. Tõenditele ebaõige hinnangu andmise tõttu kohaldas maakohus ebaõigesti TsÜS § 142 lg-t 1. Hageja palub ringkonnakohtul anda hinnang hageja esitatud tõendite kohta. 4(6)
9.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja jääb eelnevalt esitatud seisukohtade juurde, leides, et hageja ei ole tõendanud, et võlgnik on talle tasunud 500 eurot. Maakohus on menetluses kogutud tõenditele tuginedes õigesti tuvastanud, et tõendamata on võlgniku poolt võlgnevuse osaline tasumine ja võlakirjast tuleneva nõude aegumistähtaja uuesti algamine. Samuti on tõendamata väide, et võlgnik sai keevitustööde eest 500 eurot. Võlgnik ei ole täitnud tema ja hageja ühiste laste ülalpidamiskohustust. Sellises olukorras on hageja ilmselgelt huvitatud andma seletusi, mis võimaldaksid tal võlgniku pankrotimenetluses oma nõuet maksma panna. Lisaks on hageja 27. jaanuari 2020. a kohtuistungil väitnud, et võlgnik andis laste ülalpidamiseks perioodiliselt raha, kuid võlgnik on enda poolt antud ütlustes seda eitanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.
11.Asja materjalidest nähtuvalt on pooled vaielnud selles üle, kas võlakirjast tulenev hageja nõue on aegunud (TsÜS § 146 lg 1) või on nõude aegumine katkenud ja alanud uuesti (TsÜS § 158 lg 1). Hageja väitel on nõude aegumine katkenud, kuna võlgnik maksis talle 19. juulil 2016 sularahas 500 eurot võlakirjast tuleneva kohustuse katteks. Eelmärgitu üle on pooltel vaidlus ka apellatsioonimenetluses.
12.Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata.
13.Vastuseks hageja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt järgmist.
13.1.Hageja tugineb apellatsioonkaebuses sellele, et maakohus rikkus TsMS § 232 lg-t 1, kuna ei arvestanud otsuse tegemisel kõikide asjaolude ja tõenditega. Hageja arvates kohaldas maakohus menetlusõiguse normi rikkumise tõttu ebaõigesti materiaalõiguse normi (TsÜS § 142 lg 1), mistõttu tuleb maakohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja etteheide põhjendatud.
13.2.TsÜS § 158 lg 1 järgi katkeb aegumine ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Nõude tunnustamine võib sama paragrahvi teise lõike järgi seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Nõude tunnustamisena võivad olla käsitletavad kõik faktilised teod, millest tuleneb võlgniku võla tunnustamise tahe. Maakohus on õigesti leidnud, et vaidluse korral peab võlausaldaja (praegusel juhul hageja) tõendama, et nõue ei ole aegunud ning aegumine on kohustuse osaliselt täitmise või kohustuse tunnistamise tõttu alanud uuesti.
13.3.Maakohus leidis, et hageja nõude aegumine ei ole katkenud. Ringkonnakohtu arvates on maakohus esitatud tõendeid hinnanud kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 ning 5(6)
oma järeldusi otsuses TsMS § 436 ja § 442 lg 8 nõuetele vastavalt põhjendanud. Apellatsioonkaebuses väidetud tõendite hindamist puudutavate menetlusõiguse normide olulisi rikkumisi ringkonnakohus asja materjalide põhjal ei tuvastanud. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, nagu tõendaks hageja nõudeavalduses ja võlakirjas märgitud summade vahe (500 eurot) võlgniku poolt hagejale 500 euro tasumist võlakirjast tuleneva kohustuse katteks ning seeläbi nõude aegumise katkemist. Ainuüksi nõudeavalduses märgitud nõude suurus ei tõenda võlausaldaja nõude olemasolu selles välja toodud ulatuses. Võlausaldajal (hagejal) on pankrotiseaduse § 94 lg 1 järgi kohustus nõudeavalduses nimetatud asjaolusid ja väiteid tõendada (sh dokumentaalsete tõendite või tunnistajate ütlustega). Kuigi võlausaldajal ei ole kohustust esitada kõiki tõendeid pankrotimenetluses (vt Riigikohtu 8. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-15, p 12), siis kohtumenetluses, kus lahendatakse vaidlus tema nõude tunnustamise üle, peab võlausaldaja esitama kõik tõendid, et nende alusel oleks võimalik lõplikult ja põhjapanevalt hinnata nõude tõendatust. Käesolevas asjas on maakohus põhjendatult leidnud, et hageja ei ole tõendanud ega muutnud eluliselt usutavaks väidet, et võlgnik maksis talle 19. juulil 2016 sularahas 500 eurot võlakirjast tuleneva kohustuse katteks. Seega leidis maakohus õigesti, et hageja nõue võlgniku vastu on aegunud 1. jaanuaril 2018, mistõttu tuleb tema nõue jätta võlgniku pankrotimenetluses tunnustamata.
13.4.Muus osas kordab hageja apellatsioonkaebuses varasemas menetluses esitatud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Maakohus on neid väiteid otsuses piisava põhjalikkusega käsitletud ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks väidetele veelkord vastata. Maakohus on esitatud tõendite ja tuvastatud asjaolude põhjal hageja väiteid piisava põhjalikkusega hinnanud. Hageja mittenõustumine maakohtu järeldustega ei anna alust otsuse tühistamiseks, kui kohus on otsust tehes materiaalõigust õigesti kohaldanud ega ole rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme.
Eelmärgitust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus täies ulatuses rahuldamata.
15.Apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud jätab ringkonnakohus TsMS § 171 lg 1 alusel hageja (apellandi) kanda. Kostja on 8. oktoobril 2020 ringkonnakohtule edastatud vastuses teavitanud, et tal puuduvad käesolevas asjas menetluskulud. Seega puudub vajadus menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.