V K (pankrotis) pankrotihaldur Hillar Villers hagi Y K, A D, E D vastu tehingu kehtetuks tunnistamiseks
Tsiviilasja hind
27 500 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja: V K (pankrotis) pankrotihaldur Hillar Villers) Kostja I: Y K (IK XXX; elukoht: XXX) Kostja II: A D (IK XXX; elukoht: XXX) Kostja III: E D (IK XXX; elukoht: XXX) Kostjate lepinguline esindaja: Mihhail Tuštšenko
Asja lahendamine
07.05.2019, 02.07.2019, kohtuistungitel
08.10.2019,
01.11.2019
RESOLUTSIOON:
1.Hagiavaldus rahuldada.
2.Tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks V K ja Y K vahel 27.07.2016.a. sõlmitud korteriomandi (registriosa nr XXX, asukohaga XXX) müügi-ja asjaõigusleping.
Tuvastada Y K kohustus anda nõusolek Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr XXX kantud korteriomandi, asukohaga XXX, omanikukande kustutamiseks ja kande tegemiseks, mille kohaselt saab korteriomandi omanikuks V K. Asendada eelmises lauses märgitud Y K tahteavaldus käesolevas tsiviilasjas tehtava kohtuotsusega.
4.Tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks Y K, A D ja E D vahel 14.08.2018 sõlmitud korteriomandi (registriosa nr XXX), asukohaga XXX müügi-ja asjaõigusleping. 1 / 15
2-19-374
5.Tuvastada A D ja E D kohustus anda nõusolek Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr XXX kantud korteriomandi asukohaga XXX, omanikukande kustutamiseks ja kande tegemiseks, mille kohaselt saab korteriomandi omanikuks V K. Asendada eelmises lauses märgitud A D ja E D tahteavaldused käesolevas tsiviilasjas tehtava kohtuotsusega.
6.Tuvastada V K (pankrotis) omandiõigust Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr XXX kantud korteriomandile, asukohaga XXX ning mõista nimetatud korteriomand kostjate valdusest (koos kõigi nendega koos elavate pereliikmete valdusest) välja koos kohustusega vabastada korteriomand ja anda selle valdus üle hagejale.
7.Tagastada ekspertiisikulude ettemaks summas 77 eurot V K arvelduskontole nr XXX, Swedbank AS.
8.Jätta kõik menetluskulud võrdsetes osades kostjate Y K, A D, E D kanda. Kohus määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsust on menetlusosalistel õigus apellatsiooni korras edasi kaevata (apellatsioonkaebuse esitamisega) otse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse tervikuna apellandile (apellatsioonkaebuse esitajale) kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 633 lg 7 tuleb apellatsioonkaebuses märkida, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohus selgitab, et juhul kui apellant soovib menetlusabi, tuleb tal seaduses sätestatud tähtaja vältel ise sooritada menetlustoiming, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige tuleb tähtaegselt esitada kaebus. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või muu kaebuses esineva menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagiavaldus
1.Hageja esitas Viru Maakohtusse Y K (kostja I), A D (kostja II) ja E D (kostja III) vastu hagiavalduse alljärgnevate nõuetega:
1.1.Tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks V K ja Y K vahel 27.07.2016.a. sõlmitud korteriomandi (registriosa nr XXX, asukohaga XXX) müügi-ja asjaõigusleping.
1.2.Tuvastada Y K kohustus anda nõusolek Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr XXX kantud korteriomandi, asukohaga XXX, omanikukande 2 / 15
2-19-374 kustutamiseks ja kande tegemiseks, mille kohaselt saab korteriomandi omanikuks V K. Asendada eelmises lauses märgitud Y K tahteavaldus käesolevas tsiviilasjas tehtava kohtuotsusega.
1.3.Tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks Y K, A D ja E D vahel 14.08.2018 sõlmitud korteriomandi (registriosa nr XXX), asukohaga XXX müügi-ja asjaõigusleping.
1.4.Tuvastada A D ja E D kohustus anda nõusolek Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr XXX kantud korteriomandi asukohaga XXX, omanikukande kustutamiseks ja kande tegemiseks, mille kohaselt saab korteriomandi omanikuks V K. Asendada eelmises lauses märgitud A D ja E D tahteavaldused käesolevas tsiviilasjas tehtava kohtuotsusega.
1.5.Tuvastada V K (pankrotis) omandiõigust Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr XXX kantud korteriomandile, asukohaga XXX ning mõista nimetatud korteriomand kostjate valdusest (koos kõigi nendega koos elavate pereliikmete valdusest) välja koos kohustusega vabastada korteriomand ja anda selle valdus üle hagejale.
1.6.Korteriomandi (registriosa nr XXX, asukohaga XXX) omandi üleandmise võimatuse korral V K pankrotivarasse välja mõista kostjalt I kahjuhüvitis summas 27 500 eurot, kohustades kostjat tasuma nimetatud summa V K (pankrotis) arvelduskontole nr XXX, Swedbank AS.
1.7.Kostjalt I kahjuhüvitise väljamõistmisel välja mõista kostjalt I hageja kasuks viivis seadusjärgses määras (so 8% aastas rahuldatud haginõude summast) alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuse täitmiseni.
2.V K (võlgnik) ja Y K olid abielus alates 20.10.2012 kuni 18.07.2016. 27.07.2016 sõlmiti V K ja Y K vahel korteriomandi (registriosa nr XXX, asukohaga XXX, tekstis ka korteriomand) müügi- ja asjaõigusleping (leping I), millega kostja omandas korteriomandi hinnaga 26 500 eurot ning lepingu I p. 3.2. kohaselt tasuti korteriomandi eest sularahas.
3.27.03.2018 esitas võlgnik Viru Maakohtusse avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks. Viru Maakohtu 17.04.2018 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-18-4693 nimetati võlgniku ajutiseks pankrotihalduriks Hillar Villers, Viru Maakohtu 23.05.2018 kohtumäärusega on välja kuulutatud V K pankrot ja nimetatud pankrotihalduriks Hillar Villers. 19.06.2018 toimunud V K (pankrotis) võlausaldajate esimesel üldkoosolekul kinnitati V K (pankrotis) pankrotihalduriks Hillar Villers.
4.Võlgniku pankrotihaldur esitas 02.08.2018 kostjale I kohtuvälise ettepaneku tagastada võlgnikule lepingu I alusel omandatud vara või selle võimatuse korral tasuda vara müügihind. Kostja halduri ettepanekule ei vastanud. 14.08.2018 sõlmisid kostja I ja A D ning E D korteriomandi müügi- ja asjaõiguslepingu (leping II), millega võõrandati korteriomand edasi kostjatele II ja III ning viimased omandasid korteriomandi hinnaga 27 500 eurot. Lepingu II p. 4.2. kohaselt tasaarveldati müügihind A D nõudega kostja I vastu. Käesoleval ajal on korteriomand kinnistusraamatus kantud kostjate II ja III nimele.
5.28.04.2016.a. kohtuasjas nr 1-16-3008 tehtud lahendiga mõisteti võlgnikult koos teise nelja isikuga solidaarselt AS-i M (käesoleval ajal ärinimi N OÜ, registrikood XXX) kasuks tsiviilhagi katteks 315 369 eurot. Sama kohtulahendiga vabastati aresti alt ka 3 / 15
2-19-374 korteriomand. Võlgniku pankrotimenetluses on N OÜ esitanud nõude summas 206 666,55 eurot.
6.Hageja leiab, et analüüsides kronoloogiliselt eelkirjeldatud sündmusi ja lepingu I ja lepingu II maksetingimusi, siis võib suure tõenäosusega väita, et kõikide tehingute eesmärgiks oli vältida korteriomandi võõrandamisest (s.o kas täitemenetluses või planeeritavas pankrotimenetluses) saadava raha arvel täita rahalisi kohustusi N OÜ ees ning lepingu I alusel reaalset müügihinna tasumist ei toimunud. Samuti on eluliselt ebausutav, et A D on andnud kostjale I laenu, milline summa tasaarveldati lepingus II sätestatud müügihinnaga. Seega ka Lepingu II alusel reaalset müügihinna tasumist ei toimunud. Lepingu II sõlmimise ainukeseks eesmärgiks oli korteriomandi tagasivõitmise vältimine võlgniku pankrotimenetluses. Nimetatut tõendab asjaolu, et korteriomand võõrandati kostja poolt pärast haldurilt kohtuvälise ettepaneku saamist (halduri ettepaneku ja lepingu II sõlmimise ajaline vahe oli 12 päeva). Pärast kostja I poolt korteriomandi võõrandamist kostjatele II ja III teatab kostja I jätkuvalt nii haldurile esitatud nõudeavalduses kui ka Viru Maakohtu menetluses olevates tsiviilasjades nr 2-18-16065 ja 2-18-18423 oma elukohaks korteriomandi aadressi. Seega ei olnud lepingu II sõlmimisel kostja I ja kostjate II ja III tahteks võõrandada korteriomand kostjatele II ja III.
7.Hageja on seisukohal, et lepingu I ja lepingu II sõlmimisega kahjustati V K (pankrotis) võlausaldajate huve. Samuti leiab hageja, et kostja I ja kostjad II ja III teadsid, et tehingutega kahjustatakse võlausaldajate huve. Kostja I näol on tegemist võlgniku lähikondsega PankrS § 117 lg 2 p 1 alusel ning ja kostjad II ja III on eriõigusjärglased PankrS § 116 lg 2 kohaselt, mistõttu tuleb eeldada, et kostja I ja kostjad II ning III teadsid, et nad kahjustasid eelnimetatud lepingute sõlmimisega teadlikult V K (pankrotis) võlausaldajate huve. Hageja leiab, et vastupidise väitmine on eluliselt ebausutav. Lepingus I ja lepingus II sätestatud müügihinna tasumise tingimustest nähtub, et mõlema lepingu alusel pangaülekandega raha ei makstud. Iseenesest ei ole keelatud kasutada teisi kohustuse täitmise viise (makse sularahas, tasaarveldus), kuid ei ole eluliselt usutav, et kostjal I oli olemas sellises koguses sularaha, et tasuda lepingu I müügihind. Isegi kui kostja I püüab sularaha olemasolu kinnitada väitega, et on saanud selle kostjalt II, siis suure tõenäosusega ei ole kostjal II olnud sellises koguses sularaha, mida ta oleks saanud kostjale I juulis 2016 laenata. Seega on nii lepingus I kui ka lepingus II sätestatud müügihinna tasumise viisid kokku lepitud selliselt, et raskendada korteriomandi ostuhinna tasumise kontrollimist ning eeltoodu on võlgniku, kostja I ja kostjate II ning III tahtlik tegevus.
8.Kostja I elukohaks on korteriomandi asukoht ning seega on korteriomand kostja I otseses valduses sõltumata selle omandi üleminekust kostjatele II ja III. Antud juhul on kostjatel kohustus tagastada võlgnikule lepingu I ja lepingu II alusel saadud korteriomand selle omandi ning valduse üleandmisega, andes selleks vastavad nõusolekud asjaõigustehingu sõlmimiseks ning nõusolekud kinnistusraamatu kande muutmiseks.
9.Hageja hinnangul ei ole vaidlust selles osas, et kostja I lepingute I ja II sõlmimisel teadis või pidid teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. Juhul, kui kohus ei rahulda hagi kostjate II ja III osas ja ei tuvasta V K (pankrotis) omandiõigust korteriomandile, siis on kostja I kohustatud hüvitama korteriomandi väärtuse, milline on 27 500 eurot.
4 / 15
2-19-374 Kostja vastus hagile ja kostja seisukohad
10.Kostjad hagi ei tunnista ja leiavad, et hageja väited on tõendamata. Hageja tugineb ainuüksi eeldustel, kuid selle alusel ei saa hagi rahuldada.
11.Puudub vaidlus selle üle, et V K ja Y K olid abielus alates 20.10.2012 kuni 18.07.2016 ja tulenevalt PankrS § 117 lg 1 p 1 sätestatust on kostja I PankrS mõttes võlgniku lähikondne. Vaidlus ei ole ka selles, et 27.07.2016 sõlmiti V K ja Y K leping I, millega kostja omandas korteriomandi aadressil XXX hinnaga 26 500 eurot ning lepingu I p. 3.2. kohaselt tasuti korteriomandi eest sularahas. Samuti tunnistavad kostjad, et 14.08.2018 sõlmisid kostja I ja kostja II ning kostja III lepingu II, millega võõrandati korteriomand XXX edasi kostjatele II ja III ning viimased omandasid korteriomandi hinnaga 27 500 eurot. Lepingu II p. 4.2. kohaselt tasaarveldati müügihind A D nõudega kostja I vastu.
12.Kostja I ei saanud pankrotihaldurilt kohtuvälist ettepanekut ja ei saanud sellele ka vastata. Hageja ei ole esitanud tõendi selle kohta, et kostja I oleks ettepaneku kätte saanud.
13.Lepingu II p 2.1.3.; 4.1. ja 4.2. kohaselt kinnitasid pooled, et kostjal I oli tähtaegselt täitmata kohustus kostjate II ja III ees, millega tasaarveldati korteriomandi müügihind (27 500). Oma väide tõendamiseks esitasid kostjad 22.07.2016 koostatud võlakirja, mille kohaselt laenas kostja I kostjatelt II ja III 22.07.2016 27 500 eurot, kohustusega tagastada laen hiljemalt 22.07.2018. Juhul, kui kostja I antud kohustus ei täida, siis on kostja I kohustatud korter aadressil XXX kostjate II ja III nimele ümber registreerima. Seega ei ole tegemist näiliku tehinguga, vaid võlakirjast tuleneva kohustuse täitmisega. Kostja I laenas 27 500 eurot kostjatelt II ja III korteri aadressil XXX ostmiseks.
14.Hageja poolt kohtule esitatud dokumentides puuduvad tõendid selle kohta, et võlgnik tehinguga (ehk 25.07.2016 korteriomandi võõrandamisega) teadlikult kahjustas võlausaldaja huve. See on ainult hageja eeldus, mis ei tulene faktilistest asjaoludest ega kohtule esitatud tõenditest. 28.04.2016 kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-16-3088 oli võlgnikule pandud solidaarkohustus kokku summas 315 369 eurot. Otsus jõustus 17.05.2016. Korteriomand võõrandati kostjale I 27.07.2016 ehk rohkem kui kaks kuud peale kohtuotsuse jõustumist. Kostjad on seisukohal, et võlausaldaja ise ei teinud kõik endast oleneva oma huvide kaitseks ning vastutab ise endale tekitatud võimaliku kahju eest. Selleks et vältida võlgniku vara võõrandamist oli võlausaldajal õigus pöörduda koheselt pärast kohtuotsuse jõustumist kohtutäituri poole ning taotleda võlgniku vara arestimisest. Võlausaldaja ei kasutanud sellist õigust ja seega vastutab ise endale tekitatud võimaliku kahju eest.
15.Korteriomandi aadressil XXX võõrandamise hetkel oli võlgnikul palju muud väärtusliku vara oma kohustuse täitmiseks ning võttes arvesse, et tegemist on solidaarkohustusega, siis puudus nii võlgnikul kui ka kostjal I alus arvata, et korteriomandi võõrandamisega kahjustatakse võlausaldaja huve. Müügilepingu sõlmimise ajal oli pankrotihalduri aruande kohaselt võlgniku varaks: 1) korteriomand (asukohaga XXX, 2-toaline korter, üldpind 44,80 m2). 2018 aastal on nimetatud korteriomandi võõrandamiseks kuulutatud kohtutäituri poolt välja enampakkumine alghinnaga 80 000 eurot, seega aastal 2016 oli nimetatud korteri turuväärtus 100 000 euro lähedal; 2) kinnistu Teeääre (asukohaga XXX, elamumaa, üldpind 2103 m2), 2016 aastal oli turuväärtus ligikaudu 20 000 eurot; 3) liikmelisus hooneühistus B (registrikood XXX, aadress XXX), turuväärtuse 2 000 eurot.
5 / 15
2-19-374 Kostjate hinnangul võisid võlgnik ja kostja I eeldada, et võlgniku vara arvelt on võimalik võlausaldajate nõuded rahuldada, arvestades, et tegemist oli solidaarkohustusega.
16.Kostjad on seisukohal, et tõendamata on, et kostjad II ja III teadsid korteriomandi omandamise ajal võlgniku tehingu või toimingu tagasivõidetavuse aluseks olevaid asjaolusid. Samuti ei tulene esitatud tõenditest, et kostjad II ja III oleksid korteri tasuta omandanud. Seega ei ole Kostjad II ja III eriõigusjärglased PankrS 116 mõttes ning nende vastu ei saa esitada tehingu tagasivõitmise nõuet. Hageja seisukoht
17.Hageja selgitab, et kogu eelnev kirjavahetus võlgniku pankrotimenetluses on toimunud kostjaga I tema e-posti aadressi kaudu, seega ei ole objektiivset põhjust kahelda, et kostja I on ka hageja kohtuvälise ettepaneku kätte saanud.
18.Lepingu II sõlmimise osas selgitab hageja, et tahteavaldus korteriomandi omandi üleandmise osas on tühine tulenevalt AÕS § 641, TsÜS § 82 ja § 83 lg 1 sätestatust. Hageja on seisukohal, et kuna kostja I väidab, et laenas raha korteriomandi ostuks võlgnikult, siis lepingu I kohaselt oli korteriomandi müügihinnaks 26 500 eurot ja seega puudus kostjal I vajadus laenata korteriomandi ostuks suuremat summat. Täiendavalt märgib hageja, et kostjal I puudus vajadus ja põhjendus tasuda kogu lepingus I sätestatud korteriomandi müügihind rahas, kuna kostja I omas lepingu I sõlmimisel võlgniku vastu rahalist nõuet summas 15 500 eurot, millise ta omandas pärimise teel. Vastava nõude on kostja I esitanud ka võlgniku pankrotimenetluses ning käesoleval ajal menetletakse nõude tunnustamise hagi Viru Maakohtu menetluses olevas tsiviilasjas nr 2-18-16065. Korteriomand on hüpoteegiga koormamata ja hagejale ei ole teada, et kostja I oleks kostjatele II ja III andnud mingeid teisi arvestatavaid tagatisi. Tavapärane ei ole, et sellise suure summa laenamisel tagatist ei soovita. Hageja hinnangul on võlakirja näol pigem tegemist fiktiivse dokumendiga olematu kohustuse tekitamiseks ja reaalselt ei ole A D mingit raha kostjale I üle andnud.
19.Hageja hinnangul nähtub ajaliselt järjestatud sündmustest võlgniku, kostja I ja kostjate II ning III ühistegevus vältimaks võlgniku võlausaldajate nõuete rahuldamist: 17.05.2016.a. jõustub kohtuotsus kohtuasjas nr 1-16-3088, millega võlgnikul tekib võlausaldaja ees kohustus, 18.07.2016.a lahutavad võlgnik ja kostja I, 22.07.2016 saab kostja I väidetavalt A D laenu, koostades menetlusse esitatud võlakirja, 27.07.2016.a. sõlmitakse leping I. Võlakiri anti ja leping I sõlmiti sel viisil, et oleks kui mitte võimatu, siis oluliselt raskendatud raha liikumise kontrollimine, kuna väidetavalt teostati sularahatehinguid.
20.Kostjatel II ja III puudus igasugune vajadus omandada korteriomandit oma elukohaks ning korteriomand jäi jätkuvalt kostja I valdusesse. Hageja on seisukohal, et ka see, et antud menetluses on kõigil kostjatel ühine esindaja on eelduslikult vajalik, et kõik kostjad „hoiaksid“ sarnast positsiooni.
21.Hageja on seisukohal, et mitte ükski kostja esitatud väidetest ei tõenda, et kostjad oleksid ümber lükanud PankrS § 110 lg 3 sätestatud eelduse. Võlausaldaja valib ise oma õiguste kaitseks kohased vahendid ning absoluutselt väär on selline kostjate seisukoht, et antud juhul vastutab võlausaldaja ise endale tekitatud kahju eest. Täitemenetlus võlgniku suhtes oli algatatud 06.09.2016.a. Võlgnikult koos teiste isikutega mõisteti võlausaldaja N OÜ 6 / 15
2-19-374 kasuks solidaarselt välja 315 369 eurot. Kostja vastusest nähtuvalt oli võlgnikul lisaks korteriomandile vara maksimaalses väärtuses 122 000 eurot. VÕS § 65 lg 1 sätestab, et kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Seega on alusetu väita, et võlgnik ei saanud eeldada seda, et tema vara arvelt ei saa võlausaldaja N OÜ nõudeid rahuldada. Viidatud võlausaldaja oli õigustatud esitama kogu nõude ainult võlgniku vastu ja ilmselgelt ei jätkunud võlgniku varast võlausaldaja nõude täitmiseks, mida tõendab ka hilisem võlgniku suhtes algatatud pankrotimenetlus. Kohtuistungid
22.07.05.2019 istungil jäid pooled varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Hageja tõi välja, et Eesti Maksu- ja Tolliameti vastuse pinnalt tuleb järeldada, et kostjatel II ja III puudusid sissetulekud, et anda laenusummaks 27 500 eurot. Kostja I jäi varasemalt esitatud seisukoha juurde, et hageja kohtuvälist ettepanekut ei ole kostja I kätte saanud.
23.02.07.2019 istungil kuulas kohus vande all ära A D. Hageja loobus E D ülekuulamisest, kuid kostjad taotlesid siiski E D ülekuulamist vande all.
24.08.10.2019 istungil selgitas hageja, et on kirjalikes seisukohtades andnud ülevaate sündmuste jadast, millal toimus laenu andmine ja kuidas toimus korteri võõrandamine. Esimese tehingu puhul oli tegemist endise abikaasaga. Teise tehingu puhul on esitatud tagasivõitmise nõue. Esimese tehingu puhul oli kostjal I võlgniku vastu üle 14 000 nõue, seda oleks võinud tasaarvestada. Kostja I ja kostjate II ning III vahelise tehingu osas on oluline, et korterit kasutab senini tasuta kostja I. Kostjad II ja III ei võtnud ära kostja I eluaset ja kostjate II ja III omand eksisteerib ainult paberil. Tehingu eesmärgiks oli likviidne vara viia omandist välja, et selle arvelt ei oleks võimalik võlausaldajate nõudeid rahuldada. Hageja on seisukohal, et raha saamist peab tõendama kostja II, hageja on teinud kõik, et tõendada, millisel viisil on kostjad raha saanud. Käesoleval hetkel puuduvad tõendid kostja II ämma majandusliku olukorra kohta, et tal oli üldse võimalik laenu anda. Kostja ei ole aidanud kaasa asjaolude tõendamisele. Kostja selgitab, et kostja III ema kinkis oma vara enne surma, mille tõttu pärimismenetlust ei alustatud. Kostja jääb oma kirjalikult esitatud seisukohtade juurde, kostjad II ja III olid heausksed ja puuduvad alused antud tehingu tühiseks või kehtetuks tunnistamiseks ainult sel alusel, et kostjad II ja III said kinnistu tasuta. Muid tõendeid, mis esitatud on, ei eksisteeri, v.a kostja III vande all ülekuulamine.
25.01.11.2019 istungil kuulas kohus vande all ära E D. Pooled esitasid kokkuvõtlikult oma seisukohad. Hageja on seisukohal, et kostjad II ja III olid teadlikud nii võlgniku kui ka kostja I seisukorrast. Hageja saab aru, et paberi peal on korteriomand küll nende oma, kuid eesmärgiks oli viia korteriomand kostja I omandist välja ja tugineda hiljem heausksusele. Hageja on seisukohal, et tegemist on rahatu tehinguga. Võlakiri on ainult paber ja tegelikult raha ei liikunud. Kostja II ja III märkisid, et summa, mille nad kostjale I laenasid pärineb kahest allikast – kostja II ämmalt (kostja III ema) ja säästud. Kostja II tunnistas, et sai raha ämmalt. Kostja III väitis, et tema ema kinkis talle 10 000 eurot. Õiguslikult on oluline vahe – kes ikkagi raha sai ja kas saadi siis tegelikult 20 000 eurot ja kas tegemist on lahusvaraga. Hageja leiab, et kostjad II ja III on variomanikud – poolte 7 / 15
2-19-374 sooviks ei ole olnud see, et korteriomand läheks reaalselt üle kostjatele II ja III, nad on küll ostnud korteri, kuid ei kasuta seda ja ei üüri ka välja. Kostjad juhivad kohtu tähelepanu, et hageja väited on toodud eelduslikus stiilis. Hageja ei ole esitanud objektiivseid tõendeid, mis kinnitaksid faktilisi asjaolusid. Kostjad on esitanud võlakirja, müügilepingu ja kostja III ütlused. Hageja kohtukõne kirjalikud seisukohad
26.Kostja I ei ole tõendanud, et lepingu I sõlmimisega ei ole ta kahjustanud V K (pankrotis) võlausaldajate huve ning ümber lükanud PankrS § 110 lg 3 sätestatud eeldust (so võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et ta teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve). Samuti on hageja seisukohal, et lepingu II sõlmimisel olid kostjatele II ja III teada nii V K kui ka kostja I majanduslik seisund (ka muud tagasivõidetavuse aluseks olevad asjaolud), lepingul II on kinke iseloom (korter omandati tasuta, kuna kostjal I puudus vajadus võtta laenu võlakirjas toodud summas 27 500 eurot ning reaalselt kostja II ei andnud raha kostjale I. Kostja II on vande all antud ütlustes öelnud, et andis 27 500 eurot oma rahaliste vahendite arvelt, mille koosseisus olid 17 500 eurot, „säästud“ ja 10 000 ämmalt kinkena saadud raha. Teiste isikute rahalisi vahendeid ta väidetava laenu andmisel ei kasutanud. Samas on kostja III vande all antud ütlustes öelnud, et kostja II ämm ehk tema ema andis (kinkis) 10 000 eurot hoopis talle ehk E D. Teadaolevalt ei kuulu kinke teel omandatud vara abikaasade ühisvarasse. Hageja rõhutab ka seda, et vande all antud ütlustes on kostja II öelnud, et ta ei ole kostjalt I eluaset ära võtnud ning see (so korter) on ainult dokumentide järgi tema oma. Pärast lepingu II sõlmimist kasutab kostja I korterit tähtajatult ja tasuta. Ka nimetatu asjaolu toetab hageja seisukohta, et korteriomand võõrandati kostjatele II ja III ainult eesmärgiga vältida selle müüki pankrotivõi täitemenetluses. Ei ole eluliselt usutav, et kostjad II ja III, kes ei kasuta korteriomandit oma eluasemena, annaksid selle tasuta kolmandate isikute kasutusse ning eelkõige veel antud juhul, kust kostjad II ja III omandasid korteriomandi kostjalt I, kellel oli väidetavalt võlgnevus kostjate II ja III ees. Sellisel tehingul puudub igasugune majanduslik sisu ja mõttekus. Hageja on ka seisukohal, et kuigi kostja on vande all antud ütluste kohaselt aastatel 2011-2016 igakuiselt oma kontolt võtnud välja 300 eurot ning ta ei kanna muid kulusid kui maksed telefoni eest, siis menetluses esitatud kostja II konto väljavõttest nähtuvalt on üldreeglina kuude lõikes võetud kuu jooksul kontolt sularaha välja erinevates summades, mitte ühe maksena. Nimetatu on iseloomulik siis, kui isik kasutab välja võetud raha igapäevaelus maksete tegemiseks, mitte kogumiseks. Samuti ei ole eluliselt usutav, et kostjad II ja III hoidsid ca 30 000 euro suurust summat kodus sularahana, kuna sellise summa pangakontol hoidmine on tunduvalt turvalisem. Kostjad II ja III ei ole tõendanud, et kostja III emal oleks olnud 10 000 euro olemas, kuigi kostjatele II ja III on menetluses tehtud ettepanek esitada vastavad tõendid. Lisaks on antud juhul kostjatel II ja III vastavate asjaolude tõendamiskoormus. Seega on hageja seisukohal, et kostja III ema ei ole ei kostjale II ega ka kostjale III raha andnud ning kostja II ei ole ka kostjale I võlakirjas nimetatud summat üle andnud. Arvestades kõiki menetluses kogutut tõendeid ja hageja poolt esitatut, on hageja seisukohal, et korteriomandi võõrandamine ehk lepingute I ja II sõlmimise ainukeseks eesmärgiks oli V K (pankrotis) võlausaldajate huvide kahjustamine, et pankrotimenetluses või täitemenetluses ei saaks korteriomandit võõrandada ja saadud rahaliste vahendite arvelt rahuldada võlausaldajate nõudeid. Kostjad 8 / 15
2-19-374 II ja III ei ole korteriomandi heausksed omandajad. Hageja palub hagi rahuldada ja menetluskulud jätta solidaarselt kostjate või alternatiivselt kostja I (kui rahuldatakse kostja I vastu hagis esitatud nõuded) kanda.
27.Kostjad jäävad kirjalikult esitatud ja suuliselt avaldatud vastuväidete juurde ja paluvad jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud jätta hageja kanda. Hageja nõudeid on rajatud tõendamata eelduste ja arvamuste põhjal. Toimikus olevad dokumentaalsed tõendid ei tõenda hageja väited, vastupidi lükkavad ümber hageja eeldused.
28.Kostjad leiavad, et eelkõige omab tähtsust kostja I ja kostja II ning III vahel sõlmitud tehing, kusjuures omandiõigus korterile XXX on läinud üle kostjatele II ja III. PankrS § 116 kohaselt võib tagasivõitmise nõude esitada ka tagasivõidetava tehingu või toimingu teinud isiku üldõigusjärglase vastu. Võlgnikuga tehingu teinud poole eriõigusjärglase vastu võib esitada tagasivõitmise nõude, kui eriõigusjärglasele olid omandamise ajal teada võlgniku tehingu või toimingu tagasivõidetavuse aluseks olnud asjaolud; eriõigusjärglane omandas saadu tasuta. Hagiavaldusest märgitud asjaolude ja hagiavalduse juurde lisatud tõenditest ei saa teha kindlaks, et kostjatele II ja III oleks omandamise ajal olnud teada võlgniku tehingu või toimingu tagasivõidetavuse aluseks olnud asjaolud. Samuti ei tulene dokumentidest, et kostjad II ja III omandasid korteri tasuta. Kuna hageja ei tõendanud oma väited, et kostjad II ja III oleksid korteriomandi omandamise ajal teadnud võlgniku tehingu või toimingu tagasivõidetavuse aluseks olnud asjaolusid või omandanud korteri tasuta, siis ei ole kostjad II ja III eriõigusjärglased isikud PankrS 116 mõttes ja tagasivõtmise nõuet ei saa nende vastu esitada. Kostjad esitasid tõendina võlakirja, mis tõendab, et 22.07.2016 laenas kostja I kostjalt II 27 500 eurot, kohustusega tagastada laen hiljemalt 22.07.2018. Juhul, kui kostja I kohustust ei täida, siis võttis kostja I endale kohustuse registreerida ümber talle kuuluv korter aadressil XXX kostjate II ja III nimele. Seega ei ole tegemist näiliku tehinguga, vaid võlakirjast tuleneva kohustuse täitmisega. Kostja I selgitab, et raha laenamise eesmärgiks oli korteri XXX ostmine võlgnikult.
29.Kostjate II ja III vande all antud ütlused kinnitavad, et raha summas 27 500 eurot oli antud üle kostjale I 50 eurostes kupüürides. Kostjad II ja III kinnitasid kohtule, et 10 000 eurot sularahas oli kingitud neile kostja III ema poolt aga ülejäänud summa oli nende poolt pika aja jooksul hoiustatud. Vande all antud ütlustes tuleneb, et kostjad II ja III töötasid omal ajal ja said ka pensionit. Perekonna majapidamine oli korraldatud nii, et kostja II sissetuleku arvelt oli tehtud hoiused ja selleks oli suurem osa igakuisest sissetulekust kontolt sularahas välja võetud. Kostja III sissetuleku arvelt tehti perekonna jaoks vajalikud kulutused (jooksvad arved, toit ja muu). Kostja III sissetulek oli piisav kõikide perekonna vajaduste rahuldamiseks, kuna igakuised kulutused ei olnud suured. Kuus kuud aastast elavad kostjad II ja III suvilas ja kulutavad toidule keskmiselt 35 eurot nädalas. Kostja II konto väljavõtte kinnitab kostjate II ja III vande all antud ütlusi. Konto väljavõttest on näha, et suurem osa kostja II sissetulekust on sularahas välja võetud ja konto käive moodustab alates 2011 aastast 23,514.96 eurot. Seega leiavad kostjad, et nende väide, et 27 500 euro oli võlakirja sõlmimisel sularahas üle antud, on tõendatud ning hageja eeldused ja kahtlused on alusetu. Asja materjalides puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et kostja II ja III teadsid võlgniku tehingu või toimingu tagasivõidetavuse aluseks olnud asjaolud. Vastupidi, kostjad II ja III kinnitasid, et tehing oli teostatud võlakirjast tulenevate kohustuse täitmiseks. Kostja II selgitas, et kostja I jätkab korteris elamist, kuna vastavalt mõlema kokkuleppele on see kasulik ja see ei ole kinnitus tehingu näilikkusest. 9 / 15
2-19-374 Kostjad II ja III ei korteri võõrandada, kostja I tasub igakuised korteri majandamisega seotud kulutused. Kostjad leiavad, et kuna kostjad II ja III ei teadnud korteri omandamise ajal võlgniku tehingu või toimingu tagasivõidetavuse aluseks olnud asjaolusid ja ei omandanud korterit tasuta siis ei ole kostjad II ja III eriõigusjärglased isikud PankrS 116 mõttes ja tagasivõtmise nõuet ei saa nende vastu esitada. Võlgniku ja kostja I vahel sõlmitud tehingu osas on kostjad esitanud oma väited kirjalikult ja ei soov neid korrata.
KOHTU PÕHJENDUSED
30.Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ning toimiku kõigi materjalidega, leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 tulenevalt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
31.Poolte vahel puudub vaidlus alljärgnevates asjaoludes:
31.1.Võlgnik ja kostja I olid abielus alates 20.10.2012 kuni 18.07.2016 ja tulenevalt PankrS § 117 lg 1 p 1 on kostja I pankrotiseaduse mõttes võlgniku lähikondne.
31.2.27.07.2016.a. sõlmiti võlgniku ja kostja I vahel leping I, millega kostja I omandas XXX asuva korteriomandi hinnaga 26 500 eurot.
31.3.14.08.2018.a. sõlmisid kostja I ja kostja II ja kostja III lepingu II, millega võõrandati XXX asuv korteriomand edasi kostjatele II ja III ning viimased omandasid korteriomandi hinnaga 27 500 eurot.
32.Esmalt analüüsib kohus kostja I vastu esitatud nõudeid. Hageja on palunud tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks V K ja Y K vahel 27.07.2016.a. sõlmitud XXX asuva korteriomandi müügi-ja asjaõiguslepingu. PankrS § 108 lg 2 sätestab, et pankrotivara on vara, mis oli võlgnikul pankroti väljakuulutamise ajal, samuti vara, mis nõutakse või võidetakse tagasi või mille võlgnik omandab pankrotimenetluse ajal. PankrS § 109 lg 1 alusel tunnistab kohus tagasivõitmisel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. PankrS § 117 lg 1 p 1 sätestab, et füüsilisest isikust võlgniku lähikondsed on võlgniku abikaasa, isegi kui abielu on sõlmitud pärast tagasivõidetava tehingu tegemist, samuti endine abikaasa, kui abielu on lahutatud aasta jooksul enne selle tehingu tegemist. Võlgniku ja kostja abielu lahutati 18.07.2016.a. ja leping I sõlmiti 27.07.2016.a.
33.PankrS § 110 lg 1 p 4 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mis oli tehtud viie aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, kui võlgnik tehinguga teadlikult kahjustas võlausaldaja huve ja tehingu teine pool oli tema lähikondne, kes sellest teadis või pidi teadma. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt eeldatakse võlgniku lähikondse puhul, et ta teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. PankrS § 111 lg 1 p 1 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks kinkelepingu, kui leping sõlmiti ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, samuti ajutise halduri nimetamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni. Sama lõike punkti 2 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks ka 10 / 15
2-19-374 kinkelepingu, mis sõlmiti punktis 1 nimetatud tähtaja algust, kuid viie aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, kui kingisaaja oli võlgniku lähikondne ja kui kingisaaja või võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. PankrS § 111 lg 3 kohaselt võib kohus § 111 lg 1 sätestatud alustel tunnistada kehtetuks ka müügi-, vahetus- või muu lepingu, kui poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu on ilmne, et sõlmitud lepingul oli kas või osaliselt kinke iseloom. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et üldjuhul tuleks tagasivõitmise hagi lahendamisel hinnata esimeses järjekorras erisätte (PankrS § 111) alusel ning alles seejärel üldnormile (PankrS § 110) tuginedes. Seega esmalt kontrollib kohus, kas lepingul I on kinke iseloom.
34.Pooltel puudub vaidlus, et kostja I näol on tegemist võlgniku lähikondsega PankrS § 117 lg 1 p 1 tähenduses.
35.Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et PankrS § 111 lg 3 kohaldamisel tuleb kindlaks teha, kas tehingul võib kas või osaliselt olla kinke iseloom, st kas soorituse ja vastusoorituse väärtused erinevad suurusjärgu võrra (vt nt Riigikohtu 22. 02.2012 otsus tsiviilasjas nr 32-1-163-11, p 41; 20.06.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-14, p 14).
35.1.Hageja ei ole kahtluse alla seadnud korteriomandi väärtust, kuid hageja väidab, et kostja I ei ole tegelikkuses lepingus I nimetatud summat võlgnikule üle andnud. Lepingu I p 3.2 sisaldub tehingu osapoolte kinnitus, et kostja I on korteriomandi müügihinna tasunud võlgnikule sularahas (dtl 18). Riigikohus on 2.06.2008 lahendis nr 3-2-1-39-08 p 15 selgitanud, et lepingu I p 3.2. sisalduv sarnane kinnitus on „käsitatav täitmise kviitungina VÕS § 95 järgi. Tegemist on dokumendiga, millega võlgnik saab tõendada oma kohustuse täitmist ja mis muudab tavalist tõendamiskohustust võlasuhtes. Kui kviitung täitmise kohta on välja antud, siis üldjuhul eeldatakse, et võlgnik on kohustuse täitnud ja tõendamiskoormis täitmise mittetoimumise kohta läheb üle võlausaldajale.“ Seega peaks hageja tõendama, et kohustust ei ole täidetud. Kostjad on viidanud veel täiendavalt asjaolule, et kostja I sai korteriomandi eest tasumiseks kostjalt II laenu ning laenu andmist summas 27 500 kinnitab 22.07.2016 koostatud võlakiri, mille kohaselt pidi kostja I laenu kostjale II tagastama hiljemalt 22.07.2018 ja juhul, kui kostja I oma kohustust ei täida, siis oli kostjal I kohustus ümber registreerida XXX korteriomand kostja II nimele.
35.2.Hageja vaidlustab nii võlakirja kehtivuse kui ka asjaolu, et kostjal II ja III oleks üldse olnud võimalik kostjale I laenu anda, millest tulenevalt puudusid kostjal I piisavad vahendid müügihinna maksmiseks. Kostjad väidavad, et kostjale I laenu andmiseks olid kostjatel II ja III säästud ning lisaks sellele oli kostja III ema pärandanud neile 10 000 eurot. Hageja on viidanud kostja II ja kostja III vande all antud ütluste vastuolulisusele – mõlemad, nii kostja II kui ka kostja III väitsid, et kostja III ema andis 10 000 eurot just neile.
35.3.Kohus, hinnates kostjate maksevõimelisuse küsimust, on seisukohal, et kostjate esitatud tõendid on muude asjaolude ja tõenditega kogumis hinnates ebausaldusväärsed. Kostja III ütluste hindamisel võtab kohus arvesse ka asjaolu, et kostja III oli võimalik viibida kostja II vande all ärakuulamise juures ning tutvuda ka kostja II ütlustega. Esmalt ei ole eluliselt usutav, et kostja II ja kostja III on oma elusäästud laenanud ilma igasuguse tagatiseta kolmandale isikule, kellega nad väga lähedased ei ole (dtl 214). Kohus hindab kostja II Swedbank konto väljavõtet ja 11 / 15
2-19-374 nõustub hagejaga, et sularaha väljavõtted on tehtud mõni kord kuus, võttes välja erinevaid summasid (dtl 257 - 267), mis on pigem tunnuseks igapäevaste kulutuste tegemisest, kui säästmisest. Kohus nõustub hagejaga ka selles osas, et kostja III emalt saadud 10 000 euro olemasolu ja päritolu on tõendamata. Kostjad ei ole esitanud pärimistunnistust ega ka tõendeid selle kohta, et kostja III emal oleks üldse võimalus olnud nimetatud summat kostjale anda. Riigikohus on 02.10.2019 lahendis 2-18-187 p 9 selgitanud, et hageja tõendamiskoormus ei ole piiramatu. Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on kostja kontrolli all, hagejal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja kostja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Kui hageja on asjaolu esinemise tõenäosust põhistanud, peab kostja tõendama asjaolu esinemise puudumist (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19.12.2017 otsus tsiviilasjas nr 2-169016/34, p 11; 12.03.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-14, p 13). Kostja taotlusel kuulati antud asjaolu tõendamiseks vande all ära kostja III (dtl 290), kuid tema ütlused ei tõenda kostja III ema raha päritolu. Hageja on täiendavalt toonud välja asjaolu, et kostja I oli 15 000 euro suurune nõue (dtl 57 jj) võlgniku vastu, seega ei oleks kostja I pidanud võlgnikule väidetavat müügihinda kogusuuruses tasuma ning oleks saanud müügihinna tasaarvestada oma nõudega võlgniku vastu. Kohus nõustub hagejaga, et olukorras, kus isikul puuduvad vabad vahendid väidetavate kohustuste täitmiseks, ei ole eluliselt usutav, et isik pigem võtab laenu, kui tasaarvestab oma kohustused oma olemasoleva nõudega.
35.4.Kostjad on väitnud, et hageja kõik väited on tõendamata ja põhinevad eeldustel. Kohus leiab, et olukorras, kus kostjad on konstrueerinud skeemi, mis põhineb omavahelistel suhetel ja väidetavatel sularaha tehingutel, siis on hagejal võimalik tugineda tõenditele, mis olukorda kirjeldavad ning viidata kostjate tõendite usaldusväärsusele, mida hageja on ka kohtu hinnangul teinud. Lisaks sellele oleks kostjatel olnud võimalik ise tõendada kostja III ema antud raha päritolu, kuid kostjad seda ei teinud.
35.5.Kõiki nimetatud asjaolusid ja tõendeid kogumis hinnates tuleb asuda seisukohale, et tõendamata on Lepingu I müügihinna tasumine, mille tõttu on Lepingul I kinkelepingu tunnused.
36.Leping I on sõlmitud 27.07.2016, seega viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist. Lepingu I sõlmimisega kahjustati võlgniku võlausaldajate huve, kuna vähenes võlgniku vara – kostjad ei ole tõendanud, et müügihinnana tasutud sularaha, mille tasumise fakti on hageja ümberlükanud, oleks läinud võlgniku võlgade tasumiseks. Riigikohus on 21.05.2012 lahendis 3-2-1-62-12 p 10 leidnud, et: „võlgnik kahjustab teadlikult võlausaldajate huve kui ta huvide kahjustamist oma õiguslike toimingutega soovis või oma käitumise võimaliku tagajärjena ette nägi. Seejuures ei ole oluline, et võlausaldajate huvide kahjustamine oleks olnud tehingu tegemise põhiliseks eesmärgiks. Võlausaldajate huvid on kahjustatud ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, millega saavutatav eelis mõjutab negatiivselt võlausaldajate huve ning tehingu selline mõju pidi olema võlgnikule äratuntav. Üldjuhul võib igasugune võlgniku vara vähendamine kahjustada tema võlausaldajaid ning olla seega tõendiks tehingu kahjulikust tagajärjest võlgniku võlausaldajate huvidele. Kui võlgnik võib tehingu sõlmimisel arvestada sellega, et 12 / 15
2-19-374 võlausaldajate vara võib tehingu tulemusel väheneda, kuid vaatamata sellele tehingu siiski teeb, on tegemist võlausaldajate huvide teadliku kahjustamisega. Hinnates tehingu tagajärgi võlausaldajatele, ei ole määrav, et võlgnik just sellist konkreetset negatiivset tagajärge soovis, mis tehinguga saabus.“. Lepingu I sõlmimise ajaks oli võlgnikult koos nelja teise isikuga solidaarselt 28.04.2016 otsusega kohtuasjas 1-16-3088 N OÜ (endine ärinimi AS M) kasuks välja mõistetud tsiviilhagi katteks 315 369 eurot. Seega pidi võlgnik lepingu I sõlmimisel saama aru, et oma vara kinkimisel kahjustab ta võlausaldajate huve. Samuti pidi sellest aru saama kostja I, kelle puhul eeldatakse, et ta teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve (PankrS § 110 lg 3). Kostja I ei ole nimetatud eeldust soovinud ümber lükata (dtl 189). Kostjad on selgitanud, et võlgnikule kuulus peale XXX asuva korteriomandi veel vara ning võlgnikul ja kostjal I puudus alus arvata, et korteriomandi võõrandamisega kahjustatakse võlausaldaja huve. 07.05.2019 istungil on kostjate esindaja hinnanud võlgniku vara pankrotihalduri määramise ajal 120 000 - 200 000 euro suuruseks (dtl 189). Nimetatud summa osas ei ole kostjad tõendeid esitanud ja vastupidiselt, hageja on esitanud hinnangu, et võlgniku vara suuruseks oli 19.06.2018 seisuga hinnanguliselt ligikaudu 97 000 eurot (dtl 35). Kuid isegi juhul, kui võlgniku vara väärtus oleks nii suur, kui kostjate esindaja on väitnud, siis oli N OÜ nõue oluliselt suurem. Võlgnik vastutas nõude eest solidaarselt teiste isikutega, seega ei saanud võlgnik kuidagi eeldada, et oma vara ära kinkimisega ei kahjusta ta võlausaldajat, kuna kogu tema vara väärtus oli väiksem kui võlausaldaja nõue. Kohus on seisukohal, et kostjate väide, et N OÜ ise on süüdi talle tekitatud kahju eest, kuna ei pöördunud jõustunud kohtulahendiga piisavalt kiiresti täituri poole, on asjakohatu. Võlgniku võlg jäi sellest hoolimata suuremaks, kui ta vara väärtus.
37.Seega leiab kohus, et hageja nõue tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks V K ja Y K vahel 27.07.2016.a. sõlmitud korteriomandi (registriosa nr XXX, asukohaga XXX) müügi-ja asjaõigusleping tuleb rahuldada. Kuna kohaldamisele tuleb PankrS § 111, siis puudub vajadus üldnormi kohaldamise analüüsimiseks.
38.Järgnevalt analüüsib kohus hageja nõuet kostjate II ja III vastu. PankrS § 116 lg 2 kohaselt võib võlgnikuga tehingu teinud poole eriõigusjärglase vastu võib esitada tagasivõitmise nõude, kui eriõigusjärglasele olid omandamise ajal teada võlgniku tehingu või toimingu tagasivõidetavuse aluseks olnud asjaolud või kui eriõigusjärglane omandas saadu tasuta. Hageja on tuginenud asjaolule, et lepingu II alusel on tegemist näiliku tehinguga, kuna korteriomandi aadressil asukohaga XXX omand läks kostjatele II ja III üle ainult nn paberil. Hageja on väitnud, et ka lepingul II on kinke iseloom ja tegelikult ei ole tasaarveldust toimunud, kuna kostja II ja III ei ole kostjale I laenu andnud. Kohus on analüüsinud kostjale I laenu andmist juba otsuse punktis 35 jj. Kohus leiab, et lepingu II sõlmimise aeg on oluline asjaolu, mis kaudselt tõendab, et kostjad II ja III sisuliselt korteri asukohaga XXX omanikes ei saanud. Leping II sõlmiti vahetult pärast seda, kui hageja oli kostjale I saatnud kohtuvälise nõude. Poolte vahel on vaidlus, kas kostja I nimetatud nõude kätte sai, kuid arvestades asjaolu, et hageja saatis nõude samale aadressile, mida kostja I on suhtluses hagejaga varasemalt kasutanud (dtl 118), siis ei ole eluliselt usutav, et hageja kiri nimetatud e-postile kohale ei jõudnud. Korteriomand on tänaseni kostja I elukoht, mida kinnitavad nii kostja I esitatud dokumendid (dtl 58), kui ka kostjate II vande all antud ütlused (dtl 214 - 215). Kohus leiab, et asjaolu, et leping II sõlmiti kostja I initsiatiivil (dtl 215), s.t kostja I tegi ettepaneku notari juurde minna, on samuti 13 / 15
2-19-374 ebatavaline. Enamasti püüavad võlgnikud kohustuste tagastamise tähtaega pikendada, mitte ei ole nõus oma elukoha omandit võlausaldajale loovutama.
39.Kõiki esitatud asjaolusid kogumis hinnates on kohus asunud seisukohale, et tõendamata on kostja II ja III poolt kostjale I laenu andmine, millest tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et ei ole toimunud ka lepingus II viidatud tasaarvestust ning kostja II ja III omandasid korteriomandi asukohaga XXX tasuta. Seega on täidetud PankrS § 116 lg 2 p 2 sätestatud eeldus ning kohus tunnistab tagasivõitmise korras kehtetuks YK , A D ja E D vahel 14.08.2018 sõlmitud XXX asuva korteriomandi müügi-ja asjaõiguslepingu.
40.PankrS § 119 lg 1 sätestab, et kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga. TsÜS § 68 lg 5 sätestab, et kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. AÕS § 64 1 sätestab, et kinnisomandi üleandmiseks ja kinnisasja koormamiseks asjaõigusega, samuti kinnisasja koormava asjaõiguse üleandmiseks, koormamiseks või selle sisu muutmiseks on nõutav õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse, kui seadus ei sätesta teisiti. AÕS § 80 lg 1 alusel on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. AÕS § 80 lg 2 sätestab, et omaniku nõue on suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse.
41.Lepingute I ja II tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise tagajärjel lõpeb kostjatel I, II ja III XXX asuva korteriomandi kasutamise õigus ja hagejal on õigus nõuda V K kinnistusraamatusse omanikuna kandmist. Kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 lg 1 järgi on kande muutmiseks või kustutamiseks nõutav selle isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks (puudutatud isik), kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. KRS § 341 lg 8 kohaselt võib puudutatud isiku nõusolekut asendada jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega on tuvastatud nõusoleku andmise kohustus. Sama põhimõtte sätestab ka TsÜS § 68 lg 5. Seega tuleb kostjate I, II ja III nõusolekud omanikukande muutmiseks asendada kohtulahendiga.
42.Riigikohus on 4.04.2018 lahendist 2-16-7541 p 22 asunud seisukohale, et PankrS § 119 lg 3 järgi väärtuse hüvitamise nõude eelduseks on saadu väljaandmise võimatus, mida peab TsMS § 230 lg 1 kohaselt tõendama hageja. Kuna käesoleval juhul on omandi üleandmine V K pankrotivarasse võimalik, siis ei pea kohus hindama hageja hüvitise ja viivise nõuet.
43.TsMS § 150 lg 7 kohaselt tagastatakse kohtu nõudel menetlusosalise poolt või tema eest tasutud asja läbivaatamise kulud enam tasutud ulatuses, samuti juhul, kui toiming, mille kulud ette tasuti, jääb tegemata või kui riik toiminguga seoses kulusid ei kanna. Hageja on tasunud ette ekspertiisikulud, kuid ekspertiisi ei olnud võimalik läbi viia ning selle eest ei ole kulu kantud. Seega tagastab kohus hagejale tema poolt ettemaksuna tasutud 77 eurot.
44.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Menetluskulude jaotus
14 / 15
2-19-374
45.Tulenevalt TsMS § 173 lg 1 ls-st 1 märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse.
46.TsMS § 162 lg 1 alusel hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 165 lg 1 kohaselt kui otsus on tehtud kaashagejate või -kostjate kahjuks, vastutavad kaashagejad või -kostjad menetluskulude eest võrdsetes osades, kui kohus ei määra teisiti. Kuna kohus hagi rahuldab, siis jätab kohus menetluskulud võrdselt kostjate kanda.
47.TsMS § 177 lg 1 alusel määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks: 1) kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses või 2) määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. Kohus määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks mõistliku aja jooksul pärast otsuse jõustumist. /allkirjastatud digitaalselt/ Liina Naaber-Kivisoo kohtunik Kohtuotsus on muudetud Tartu Ringkonnakohtu 25.05.2020 kohtuotsusega.
15 / 15
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.