Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest
Tsiviilasi
S.M.T. ARENDUS OÜ hagi Persen Group OÜ ja Ruslan Pipitši vastu 10 000 euro, intrssi ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 13. aprilli 2020. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Persen Group OÜ ja Ruslan Pipitši apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
15 470 eurot
Kohtuistungi toimumise aeg
22. september 2020
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastustaja): S.M.T. ARENDUS OÜ (regustrikood 11267924), esindaja vandeadvokaat Cardo Soosaar Kostja (apellant): Persen Group OÜ (registrikood 10754852), lepinguline esindaja Sergei Desjatnikov Kostja (apellant):
XXXXXXXXXXX),
Desjatnikov
Ruslan Pipitš (isikukood lepinguline esindaja Sergei
RESOLUTSIOON:
1(8)
1.Jätta Tartu Maakohtu 13. aprilli 2020. a otsuse resolutsioon muutmata, muutes otsuse põhjendusi.
3.Apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud jätta kostjate Persen Group OÜ ja Ruslan Pipitši kanda.
4.Määrata Persen Group OÜ ja Ruslan Pipitši poolt S.M.T. ARENDUS OÜ-le hüvitatavate apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude suurusena kindlaks ning mõista Persen Group OÜ-lt ja Ruslan Pipitšilt solidaarselt S.M.T. ARENDUS OÜ kasuks välja 675 eurot.
5.Välja mõistetud menetluskulude summalt tuleb Persen Group OÜ-l ja Ruslan Pipitšil tasuda S.M.T. ARENDUS OÜ-le viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.S.M.T. ARENDUS OÜ (hageja) esitas 20. septembril 2019 Tartu Maakohtule hagi Persen Group OÜ (kostja I) ja Ruslan Pipitši (kostja II) vastu, milles palus kostjatelt solidaarselt välja mõista põhivõla 11 000 eurot, hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 820 eurot ja alates hagi esitamisest sissenõutavaks muutuva viivise 0,1% päevas, kuid kokku mitte rohkem kui põhivõlgnevuse ulatuses. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostjad 14. mail 2019 laenulepingu nr 4-2019 (laenuleping), millega hageja andis kostjatele laenuks 10 000 eurot. Hageja kandis laenusumma kostja I arveldusarvele. Kostjad kohustusid tagastama hagejale laenusumma hiljemalt 30. juunil 2019 ja tasuma intressi 1000 eurot. Vaatamata korduvatele meeldetuletustele ei ole kostjad laenu tagastanud. Kostjad on laenulepingu kohaselt kohustatud hagejale kaenusumma tagastama ja intressi tasuma ühiselt, seega on nad solidaarvõlgnikud. Laenulepingu punkti 5.1 kohaselt on laenu tagastamisega viivitamisel hagejal õigus nõuda viivise tasumist määras 0,1% päevas. Hageja soovib kostjatelt 2(8)
solidaarselt viivise välja mõistmist alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest 30. juunil 2019, kuid kokku mitte rohkem kui tagastamata laenusumma ja intressi ulatuses. Kostjate vastuväidete osas leidis hageja, et kostjal I ei ole hageja vastu nõuet ning kostja ei ole esitanud nõude kohta ka ühtegi tõendit. Kostja 1. juuli 2019. a ja 31. juuli 2019. a e-kirjadest nähtub, et kostjal I ei ole rahaliste probleemide tõttu võimalik hagejale tasuda, kostja mingile nõudele ei viita. Kuna kostja II sõlmis hagejaga laenulepingu ajendatuna isiklikust vahetust majanduslikust huvist talle kuuluva ja tema juhitava osaühingu majandustegevuse vastu, ei laiene talle tarbijakrediidilepingust tulenev kaitse. Kostja II ei ole VÕS § 402 lg 1 mõttes tarbija ja temaga sõlmitud laenuleping ei ole tarbijakrediidileping.
Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.
Kostjal I on hageja vastu nõue 22 500 eurot. Kostja I korraldas 22 500 eurot maksnud ehitusprojekti koostamise ning hageja ehitab selle projekti alusel, kuid ei tasunud kostjale projekti eest. Lisaks ei tasunud hageja ehitusloa eest 150 eurot ja ehitusplatsi ettevalmistööde eest 4760 eurot. Kostja I tasaarvestab hageja nõude 11 820 euro ulatuses. Kuna põhivõlg puudub, ei ole kostjal kohustust maksta ka viivist. Kostjaga II sõlmitud leping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Lepingus puuduvad VÕS § 404 sätestatud andmed, sh info krediidi kulukuse määra kohta ning leping on VÕS § 408 lg 1 ja VÕS § 4062 lg 1 kohaselt tühine. Eesti Panga poolt mais 2019 avaldatud keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr oli 19,37 %. Poolte vahel sõlmitud laenulepingu järgi kostjate poolt tasutav krediidi kulukuse määr ületab Eesti Panga poolt avaldatud krediidi kulukuse määra enam kui kolm korda.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus mõistis 13. aprilli 2020. a otsusega kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja põhivõla 10 000 eurot ja intressi 1000 eurot. Samuti mõistis kohus kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja viivised ajavahemiku alates 1. juulist 2019 kuni
13.aprillini 2020 eest 2880 eurot ning viivise tasumata põhivõlalt 0,1% päevas alates
14.aprillist 2020 kuni põhivõla tasumiseni, kuid kokku ei või viiviste kogusumma ületada 11 000 eurot. Menetluskulud jättis maakohus solidaarselt kostjate kanda ning mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja menetluskulud 1450 eurot. Kohus märkis, et kostjatel tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Kohus luges dokumentaalsete tõendite ja kostja vastuväidete puudumise alusel tõendatuks, et hageja sõlmis kostjatega 14. mail 2019 laenulepingu, millega andis kostjatele laenu 10 000 eurot (laenusumma on kantud kostja I kontole). Kostjad kohustusid tagastama laenu hiljemalt 30. juunil 2019 ning tasuma intressi 1000 eurot, kuid ei ole laenusummat koos intressidega hagejale tasunud. Hageja nõuab kostjalt põhivõlga 10 000 eurot ja intressi 1000 eurot. Lisaks nõuab hageja kostjalt viivist, sh viivist alates hagi esitamisest 0,1% päevas kuni põhinõude kohase täitmiseni. 3(8)
Kostja I väitel on ta hageja nõude tasaarvestanud enda nõudega hageja vastu. Hoolimata hageja vastuväidetest ning kohtu tähelepanu juhtimisest, ei ole kostja I oma nõude kohta ühtegi tõendit esitanud. Kostja ei ole tasaarvestusele ega omapoolsele nõudele viidanud ka hagejale 1. ja 31. juulil 2019 saadetud e-kirjades. VÕS § 197 lg-st 1 tulenevalt eeldab kehtiv tasaarvestus, et kummalgi poolel on teise poole vastu nõue. Kuna kostja ei tõendanud, et tal oleks nõue hageja vastu, jättis maakohus tasaarvestuse avalduse arvestamata. Hageja on tõendanud, et ta on kostjatele laenu andnud ning kostjad ei ole tõendanud laenu tagasi maksmist. Seega tuleb kostjatelt hageja kasuks välja mõista VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 396 lg 1 alusel põhivõlg 10 000 eurot. VÕS § 94 lg 1 ja laenulepingu p 3.1 alusel tuleb kostjatelt hageja kasuks välja mõista intressid 1000 eurot. Kuna viivist ei ole lubatud nõuda intressi maksmisega viivitamise korral (VÕS § 113 lg 6), tuleb viiviseid arvestada ainult põhisummalt 10 000 eurot. Kuivõrd laenu tagastamise tähtaeg oli 30. juunil 2019, tuleb viiviseid arvestada alates 1. juulist 2019. 13. aprilli 2020.a seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis 2880 eurot. Kohus piiras vastavalt hageja taotlusele viivist põhivõla ja intressi summaga 11 000 eurot. Laenulepingus on mõlemad kostjad märgitud laenusaajatena, seejuures on kostja II kostja I ainus juhatuse liige ja osanik. Laenusumma on üle kantud osaühingu arveldusarvele. Kohus leidis, et mõlema kostja eesmärk oli laenu võtmine osaühingu majandustegevuseks ning kostja II ei olnud tulenevalt VÕS § 1 lg-st 5 laenu võtmisel tarbija. Kostja sõlmitud lepingut ei saa lugeda tarbijakrediidilepinguks VÕS § 402 mõttes, sellele ei laiene tarbija kaitseks mõeldud sätted ning leping ei ole kostja nimetatud põhjustel tühine. Kuna kostjad on mõlemad lepingupooleks ning lepingust ei tulene teisiti, on kostjad VÕS § 65 lg 4 alusel solidaarvõlgnikud.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostjad paluvad 12. mail 2020 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hageja hagi kostjate vastu rahuldamata. Menetluskulud paluvad kostjad jätta mõlemas kohtuastmes hageja kanda. Kostjad leiavad jätkuvalt, et kostjaga II sõlmitud leping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Lepingus puuduvad VÕS §-s 404 sätestatud andmed, sh info krediidi kulukuse määra kohta, ning leping on VÕS § 408 lg 1 ja § 4062 lg 1 kohaselt tühine. Poolte vahel sõlmitud laenulepingu järgi kostjate poolt tasutav krediidi kulukuse määr ületab Eesti Panga poolt 2019. a mais avaldatud krediidi kulukuse määra enam kui kolm korda. Maakohus ei arvestanud asjaoluga, et kostja II raha ei saanud ega saanud raha kasutada. Pigem oli kostja II suhtes tegemist käenduslepinguga. Laenulepingu sõlmimisel väitis hageja, et raha andmisel peab keegi laenu tagastamist tagama. Käendusleping oleks tühine VÕS § 143 lg 1 ja 2 alusel, sest lepingus puudus vastutuse maksimumsumma. Kostjad möönavad, et ei saanud esitada maakohtu menetluses tõendeid tasaarvestuseks kasutatud nõude kohta (st hageja võlgnevuse kohta). Seda ei olnud võimalik teha tehnilistel põhjustel, sest kõik tõendid asusid [email protected] postkastis, mis oli suletud. Veebiteenuste pakkuja Radicenter OÜ vastas kostjatele 8. mail 2020, et domeen on eemaldatud ja 4(8)
reservkoopiaid hoitakse alles kuni kolm kuud ja andmete taastamine on võimatu. Kostjad paluvad vande all üle kuulata kostja I juhatuse liikme kostja II. Vande all antud ütlustega on võimalik tõendada, et kostjal I on nõue hageja vastu 22 500 eurot. Kostja I korraldas ehitusprojekti maksumusega 22 500 euro koostamise. Lisaks on kostjal nõue ehitusloa eest tasutud 150 eurot ja ehitusplatsi ettevalmistööde eest 4760 eurot. Taotlust kostja II vande all ülekuulamiseks ei olnud võimalik varem esitada, kuna Radicenter OÜ vastas kostjatele alles 8. mail 2020.
5.Hageja vaidleb kostjate apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Maakohus on õigesti ja põhjendatult leidnud, et kostja sõlmitud lepingut ei saa lugeda tarbijakrediidilepinguks VÕS § 402 mõttes. Maakohtu seisukoht on kooskõlas Riigikohtu praktikaga, mille kohaselt äriühingu osanikule ja juhatuse liikmele ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitsesätted. Kuna poolte vahel sõlmitud laenulepingut ei saa lugeda tarbijakrediidilepinguks VÕS § 402 lg 1 tähenduses, siis ei ole laenuleping tarbijakrediidilepingule kohalduvate VÕS § 408 lg 1 ja § 4062 lg 1 alusel tühine. Õiged ei ole kostjate väited, et kostja II ei saanud raha kasutada ja kohus ei ole selle asjaoluga arvestanud. Maakohus leidis, et kostjal II oli kostja I ainsa juhatuse liikme ja osanikuna võimalik laenusummat kostja I majandustegevuses äriühingu huvides kasutada. Maakohtu seisukohta, et kostjal II oli võimalik raha kasutada, kinnitab ka asjaolu, et kostja II on kostja I tegelik kasusaaja. Hageja ei nõustu kostjate väitega, et laenuleping on kostja II suhtes pigem käendusleping. Esiteks ei nähtu vaidlusalusest laenulepingust kostja II soovi vastutada kostja I kohustuse täitmise eest. Teiseks nähtub laenulepingust sõnaselgelt, et kostja II on laenusaajana laenulepingu pooleks, st põhivõlgnikuks VÕS § 142 lg 1 tähenduses, ega saa seetõttu olla samal ajal käendajaks. Isegi kui laenulepingu saaks lugeda kostja II suhtes käenduslepinguks, ei oleks see VÕS § 143 lg-te 1 ja 2 alusel tühine. Kostja II sõlmis laenulepingu ajendatuna isiklikust vahetust majanduslikust huvist ning sellest tulenevalt ei saa vaidlusalust laenulepingut lugeda tema suhtes tarbijakäenduslepinguks. Maakohus jättis kostja I tasaarvestusavalduse põhjendatult arvestamata, kuna kostja ei tõendanud, et tal oleks nõue hageja vastu. Kostjad ei ole maakohtu menetluses esitanud põhjendust, et nad ei saa tõendeid tehnilistel põhjustel esitada, ega taotlenud kostja I seadusliku esindaja vande all ülekuulamist. Vastupidi, kostjad olid nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Seega on kostjad tõendite esitamisest loobunud. Hageja vaidleb vastu kostjate taotlusele kuulata kostja I juhatuse liige vande all üle.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-ga 21 tuleb osaliselt muuta otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
7.Lähtudes maakohtu otsuse põhjenduste p-st 9 on maakohus lugenud mõlemad kostjad laenusaajateks. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus jätnud kostjat II vastu esitatud nõuete osas osaliselt täitmata eelmenetluse ülesanded. TsMS § 392 lg 1 p-st 3
5(8)
tulenevalt peab kohus eelmenetluses mh välja selgitama menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta.
7.1.VÕS § 29 lg-tes 1–3 sätestatud tõlgendamisreeglite järgi tuleb lepingut tõlgendada eelkõige lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest lähtudes (subjektiivse tõlgendamise põhimõte). Kui need reeglid ei võimalda lepingupoolte ühist tegelikku tahet kindlaks teha, tuleb lepingut tõlgendada VÕS § 29 lg 4 kohaselt nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma (objektiivse tõlgendamise reegel). Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada VÕS § 29 lg 5 p-des 1–6 nimetatud asjaolusid, mh lepingu sõlmimise asjaolusid, lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, lepingu olemust ja eesmärki (vt nt Riigikohtu 9. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-12, p 12; 11. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-09, p 11). VÕS § 29 lg 6 järgi tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist.
7.2.Maakohus on õigesti tuvastanud, et laenusumma on lepingu alusel üle kantud üksnes kostja I arveldusarvele. Samas ei ole maakohus pooltega arutanud, miks sõlmis kostja II hagejaga lepingu kui laenusaaja ega ole palunud kostjatel lepingu sõlmimise asjaolusid lähemalt selgitada. Apellatsioonimenetluses kostjate poolt esitatud selgituste kohaselt allkirjastas kostja II laenulepingu selle tõttu, et hageja soovis saada tagatist. Hageja ei ole väitnud, et kostja II osalemisel lepingus olnuks mingi muu põhjus või eesmärk.
7.3.Arvestades eelmärgitut ning maakohtu tuvastatut, et kostja II on kostja I ainus juhatuse liige ja osanik, võib ringkonnakohtu hinnangul järeldada, et kostja II ei osalenud lepingus kui laenusaaja, vaid ühines isiklikust majanduslikust huvist lähtudes VÕS § 178 lg 1 kohaselt kostja I kohustusega.
7.4.Samas ei ole eelmärgitu viinud maakohut praegusel juhul ebaõigete lõppjäreldusteni. VÕS § 178 lg 4 esimese lause järgi vastutavad võlgnik ja kohustusega ühinenud isik võlausaldaja ees samuti solidaarselt. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostjat II ei saa pidada vaidlusaluses lepingulises suhtes tarbijaks VÕS § 1 lg 5 tähenduses ega lugeda lepingut tarbijakrediidilepinguks VÕS § 402 mõttes. Leping ei ole seega kostjate poolt viidatud põhjustel tühine. Apellatsioonkaebuses esitatud vastupidised väited ei ole põhjendatud.
8.Muus osas järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata. Vastusena apellatsioonkaebuse ülalkäsitlemata väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
8.1.Kostjad väidavad, et nad ei saanud tehnilistel põhjustel esitada maakohtu menetluses tõendeid tasaarvestuseks kasutatud nõude (aktiivnõude) kohta. Väidetavad tõendid asusid [email protected] postkastis, mis oli suletud. Oma väidete põhistamiseks on kostjad lisanud apellatsioonkaebusele e-kirjavahetuse veebiteenuste pakkuja Radicenter OÜ-ga (tl 62). Kostjad paluvad võtta apellatsioonimenetluses vande all seletuse kostja I juhatuse liikmelt kostjalt II. Hageja on vaielnud sellele taotlusele vastu. Ringkonnakohus märgib, et hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2). TsMS § 230 lg 1 järgi on poolel 6(8)
kohustus tõendada neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (vt nt Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 19). Hagimenetluses on uute tõendite esitamine ringkonnakohtus oluliselt piiratud. Üldised piirid uute tõendite esitamiseks apellatsioonimenetluses seab TsMS § 652. Tulenevalt TsMS § 652 lg 3 p-dest 1 ja 2 võib uusi tõendeid esitada üksnes juhul, kui maakohtus esitatud tõend jäeti põhjendamatult tähelepanuta või kui tõendit ei olnud võimalik maakohtus esitada mõjuval põhjusel. TsMS § 652 lg 4 järgi peab apellant uue tõendi esitamise lubatavust oma kaebuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama. Kui pool uue tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda või ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. Maakohus on 16. detsembril 2019 pooltele saadetud kirjas selgitanud kostjatele, et neil tuleb tõendada kostja I väidetavat nõuet hageja vastu (tl 36). Seega pidid kostjad juba maakohtu menetluses mõistma nimetatud väidete tõendamise vajadust. Apellatsioonkaebuses ka ei väideta, et kostad ei saanud tõendamiskoormusest aru. Kostjate apellatsioonkaebusest ei nähtu ringkonnakohtu arvates TsMS § 652 lg 3 p-des 1 ja 2 sätestatud aluseid, mis muudaksid uute tõendite vastuvõtmise või tõendite kogumise apellatsioonimenetluses lubatavaks. Apellatsioonkaebusele lisatud e-kirjavahetusest nähtuvalt on Radicenter OÜ vastanud kostjatele tõepoolest 8. mail 2020, kuid samast kirjavahetusest nähtub, et serveris asunud väidetavate dokumentide saamiseks on kostjad pöördunud Radicenter OÜ poole samuti alles 8. mail 2020. Seega on kostjad asunud tegema jõupingutusi lisatõendite saamiseks alles mõned päevad enne apellatsioonkaebuse esitamist. Kui dokumentaalsete tõendite esitamine tasaarvestuseks kasutatud nõude kohta ei olnud võimalik, tulnuks kostjatel juba maakohtu menetluses kaaluda võimalusi oma väidete tõendamiseks muude (eelkõige isikuliste) tõenditega.
8.2.Taganemata eelmärgitust, lisab ringkonnakohus, et TsMS § 267 lg-s 1 ja §-s 268 sätestatut arvestades ei saa pool teise poole nõusolekuta taotleda kohtult enda (või enda seadusliku esindaja) vande all ülekuulamist (vt ka Riigikohtu 1. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-16, p 12). Praegusel juhul ei ole hageja andnud nõusolekut kostja II (ja kostja I esindaja) vande all ülekuulamiseks. TsMS § 2681 järgi on kohtul lisaks õigus kuulata pool üle ka sõltumata taotlusest, kuid ringkonnakohus ei näe selleks käesoleval juhul vajadust.
9.Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsust menetluskulude jaotuse ega kindlaksmääratud menetluskulude rahalise suuruse osas. Apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud jätab ringkonnakohus TsMS § 171 lg 1 alusel kostjate (apellantide) kanda. TsMS § 165 lg 3 järgi vastutavad kostjad menetluskulude hüvitamise eest solidaarselt
10.TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.
10.1.Hageja esindaja poolt 22. septembri 2020. a istungil ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja (tl-d 64–65) kohaselt on hageja kandnud seoses apellatsioonkaebuse menetlemisega menetluskulusid kokku 675 eurot (käibemaksuta). 7(8)
Menetluskulud koosnevad esindajakulust. Vandeadvokaat Cardo Soosaar on nimekirjast ja selle lisast nähtuvalt osutanud kostjale õigusabi kokku 4,5 tunni ulatuses tunnitasuga 150 eurot (käibemaksuta). Esindaja on teinud järgmisi toiminguid: apellatsioonkaebusele vastuse koostamine, sh kaebusega tutvumine, õiguslik analüüs ja kliendi konsultatsioon, (3 tundi) ning ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamine ja istungil osalemine (1,5 tundi). Hageja kinnituse kohaselt on kõik kulud kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5). Hageja taotleb kulude hüvitamist käibemaksuta, kuna saab tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (TsMS § 174 lg 10).
10.2.Kostjad ei ole hageja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude nimekirja kohta seisukohta esitanud.
10.3.TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise kohta (vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11). Ringkonnakohus leiab, et hageja esindaja ülalviidatud toimingud on asja mahtu ning keerukust arvestades asjatundliku õigusteenuse osutamiseks põhjendatud ja vajalikud. Kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja nendest ei nähtu, et hageja esindaja oleks kulutanud aega põhjendamatult. Samuti on hageja esindaja tunnitasu TsMS § 175 lg 1 tähenduses vajalik ja põhjendatud. See ei ületa oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.
10.4.Eelmärgitut arvestades määrab ringkonnakohus hageja apellatsioonimenetluses kantud hüvitatavate kulude suuruseks 675 eurot (4,5 × 150) ning mõistab nimetatud summa kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja.
10.5.Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.