XX hagi Oniar OÜ vastu põhivõla 23 914,44 euro, kahjuhüvitise 546 euro ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 2. märtsi 2020. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Oniar OÜ apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
26 426,45 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja) XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Triinu Hiob Kostja (apellant) Oniar OÜ (registrikood 10936116), lepingulised esindajad vandeadvokaat Tambet Toomela ja advokaat Artjom Luik
Asja läbivaatamine
18. september 2020, kohtuistung
RESOLUTSIOON
1.Parandada tsiviilasjas nr 2-18-14846 tehtud Pärnu Maakohtu 2. märtsi 2020. a otsuses esinenud ebatäpsus, lugedes otsuse resolutsiooni p 2 kirja panduks järgmises sõnastuses: „Mõista Oniar OÜ-lt XX kasuks välja 26. septembril 2017 sõlmitud lepingust tulenev konkurentsipiirangu kohaldamise hüvitis 23 914,44 eurot.“
2.Muus osas jätta Pärnu Maakohtu 2. märtsi 2020. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid täiendada osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.
4.Jätta apellatsiooniastmes kantud menetluskulud Oniar OÜ kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Kassatsioonkaebuselt tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Menetluse käik ja hagi aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas 3. oktoobril 2018 Pärnu Maakohtule hagi Oniar OÜ (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 23 914,44 eurot, kahjuhüvitise 546 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 52,85 eurot ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise. Hagiavalduse kohaselt töötas hageja kostja juures 3. novembril 2008 sõlmitud töölepingu alusel müügidirektorina kuni 15. oktoobrini 2017. 2017. a septembri lõpus sõlmisid pooled lepingu seoses töölepingu lõppemisega (töölepingu lõpetamise leping), mille kohaselt kohaldub hagejale ühe aasta jooksul töölepingu lõppemisest konkurentsipiirang. Konkurentsipiirang seisnes keelus töötada või osutada teenuseid neljale äriühingule, keda kostja käsitles enda konkurentidena. Lepingu p-s 8 lepiti kokku, et kostja maksab hagejale konkurentsipiirangu kehtivusajal igakuist hüvitist summas 1992,87 eurot. Lisaks lepiti lepingu p-s 11 kokku, et kui hageja on konkurentsipiirangut kohaselt järginud, makstakse talle pärast konkurentsipiirangu kehtivuse lõppu sellele järgneva 12 kuu jooksul igakuist lisahüvitist summas 1992,87 eurot. Hageja täitis lepingu p-des 4–6 sätestatud konkurentsipiirangu kokkulepet. Kostja esitas 30. juulil 2018 hagejale avalduse töölepingu lõpetamise lepingu ülesütlemiseks, viidates töölepingu seaduse (TLS) § 25 lg-le 1. Kostja tegi viimase makse 29. augustil 2018, mis oli ka viimaseks konkurentsipiirangu kehtivuse päevaks. Pärast avalduse esitamist avaldas kostja suuliselt hagejale, et töölepingu lõpetamise lepingu ülesütlemise põhjuseks oli hageja äriühingu koostöö Norra äriühinguga Nordic Bulk (NB). Hageja leiab, et talle ei olnud seatud lepingujärgset piirangut NB-ga koostöö tegemise osas. Kostja keeldus kirjalikult 15. augustil 2018 hüvitist tasumast. Hageja leiab, et kuna ta täitis konkurentsipiirangut nõuetekohaselt, on kostja kohustutud tasuma konkurentsipiirangu lõppemisele järgneval 12 kuul lepingu p-s 11 kokku lepitud hüvitist ja tulenevalt lepingu p-st 9 sellelt viivist. Poolte ühine tegelik tahe oli, et hüvitis kuulub hagejale väljamaksmisele kahe aasta jooksul. Kui konkurentsipiirang pidi kehtima ühe aasta, siis on tegemist edasilükkava tingimusega, mis tuleb lugeda saabunuks. Kui hagejal ei ole õigust terves ulatuses hüvitisele, siis on hagejal õigus hüvitisele 87,5 % ulatuses.
9.detsembri 2019. a menetlusdokumendis hageja alternatiivsest käsitlusest (hüvitis ca 50 000 eurot oli mõeldud kostjale ja Narvel OÜ-le tehtud töö, töösuhte lõppemise ja Narvel OÜ osa võõrandamise eest) loobus. Kostja on kohustatud hüvitama hageja kohtueelsed õigusabikulud 546 eurot ja sellele lisanduva viivise. Hagejale osutati õigusteenust 3,5 tundi tunnihinnaga 130 eurot (lisandub käibemaks). Kostja vastuväited
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Kostjal oli õigus töölepingu lõpetamise leping TLS § 25 lg 1 järgi üles öelda, mistõttu alates
29.augustist 2018 konkurentsipiirang enam ei kehtinud. Täiendava hüvitise tasumise tingimused lepingu p 11 alusel ei ole täidetud. Vaidlust ei ole, et töölepingu lõpetamise lepingu p-des 1–3 sätestatud kohustused olid ülesütlemise hetkeks juba täidetud ning neid kohustusi ülesütlemine ei mõjutanud. Töölepingu lõpetamise lepingu p-s 11 sätestatud igakuise lisahüvitise puhul on tegemist tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 102 lg 2 tähenduses edasilükkava tingimusega, milles sätestatud igakuise lisahüvitise saamine on seotud 12 kuud kestva konkurentsipiirangu kokkuleppe kehtivusega. Lepingu p-des 4–11 sätestatut ei saa olemuslikult lahutada, nagu seda üritab teha hageja, sest tegemist on konkurentsipiirangu tingimustega. Lepingu p 11 mõte on see, et lisahüvitise õigus tekib pärast seda, kui hageja on konkurentsipiirangust kõik 12 kuud 2 (8)
kinni pidanud. Kuna konkurentsipiirang öeldi kostja poolte kehtivalt üles ennetähtaegselt, siis ei ole hagejal õigust ka järgnevale hüvitisele. Konkurentsipiirangu kokkulepe TLS § 23 tähenduses on töötaja õigusi piirav kokkulepe. Selle eesmärk ei ole soodustada töötajat saama hüvitist. Kostja ei ole konkurentsipiirangut lõpetades kahjustanud hageja huve ega õigusi, vastupidi, hageja sai vabaks tema tegevust piiravast kokkuleppest. Poolte eesmärk oli töölepingu lõpetamise lepinguga kokku leppida hageja nn lahkumispaketis, mis sisaldas endas töösuhte lõpetamise hüvitist, konkurentsipiirangut ja Narvel OÜ osa müüki. Lepingus sisalduva Narvel OÜ osa müügilepingu tühisuse tõttu ei pea pooled seda täitma. Kostja ei nõustu ka esitatud kahjuhüvitise nõudega. Hageja nõuab lepingu täitmist ning sellise nõudega seoses võlaõigusseadus (VÕS) § 128 lg 3 kahju hüvitamist ette ei näe. Samuti pidi olema kohe selge, et hagejal kostja vastu nõue puudub. Maakohtu otsus
3.Pärnu Maakohus rahuldas 2. märtsi 2020. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja konkurentsipiirangu hüvitise 23 914,44 eurot, seisuga 2. märts 2020 sissenõutavaks muutnud viivise 1940,39 eurot, kohtueelse õigusabikulu kahjuhüvitise 546 eurot ning tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise. Menetluskulud jäid TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Menetluskulude rahalist suurust maakohus kindlaks ei määranud. Maakohus leidis, et kuna pooltevaheline vaidlus tuleneb 26. septembril 2017 sõlmitud töölepingu lõpetamise lepingust, tuleb asja lahendamisel jätta tähelepanuta muud asjaolud ja tõendid poolte lepingueelsete läbirääkimiste kohta (sh Narvel OÜ osa müük ja hageja muud lisatasud). Maakohus tuvastas, et hageja võttis endale TLS § 23 lg-s 3 sätestatut järgides lepinguga kohustuse mitte töötada nelja tööandja konkurendi juures või teha nendega mistahes muul viisil koostööd (sh seltsinglasena; töölepingu lõpetamise lepingu p-d 4 ja 5). Töölepingu lõpetamise leping on TLS § 24 lg 1 p-de 1–4 järgi kehtiv. Töölepingu lõpetamise leping on soodsam tööandjale, sest leping on sõlmitud töötaja jaoks maksimaalse kestvusega (TLS § 24 lg 1 p 4) ning hüvitise maksmine on ajatatud täiendavalt ühe aastani. Töötaja huvitatust konkurentsist hoidumisest on suurendatud lisatasu saamise võimalusega. Tööandja ütles konkurentsipiirangu kokkuleppe üles TLS § 25 lg-s 1 sätetatut järgides. Pooled ei vaidle selle üle, et lepingu kehtivuse ajal ei rikkunud töötaja lepingu p-des 4 ja 5 toodud piiranguid ning tööandja teostas lepingujärgse viimase makse 29. augustil 2018. Vaidlus on selles, kas pärast tööandjapoolset lepingu ülesütlemist TLS § 25 lg 1 alusel oli tööandjal kohustus maksta töötajale välja lisahüvitis lepingu p-st 11 tulenevalt. Maakohus tõlgendas lepingut vastavalt VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendusreeglitele. Viidates VÕS § 29 lg-le 3 leidis maakohus, et töötaja on mõistnud lepingu p 11 selliselt, et juhul kui ta on lepingu kohaselt konkurentsipiirangut järginud, maksab tööandja pärast konkurentsipiirangu kehtivuse lõppu sellele järgneva 12 kuu jooksul igakuiselt lisahüvitist 1992,87 eurot. Lisahüvitise maksmise ajal on töötajal õigus töökohta vabalt valida ja talle ei kohaldu selles osas piiranguid. Viidates VÕS § 29 lg 5 p-dele 1–6 leidis maakohus, et lepingu p-s 11 toodud tööandjapoolse täiendava hüvitise maksmise kohustust tuleb analüüsida lähtudes lepingu p-de 4 ja 11 koostoimes, kuna lepingu p 11 sõnastus viitab lepingu p-le 4. Maakohus märkis, et töötaja on lepingu kehtivuse ajal lepingut heauskselt täitnud, pidades kinni kehtestatud piirangutest. Kostja käitus üllatuslikult, öeldes töölepingu lõpetamise lepingu enne tähtaja lõppu üles, leides, et seetõttu puudub alus lisatasu maksmiseks. Koostöö tegemist töölepingu lõpetamise lepingu p-s 5 loetlemata ettevõttega (Nordic Bulk) ei saa lugeda konkurentsipiirangu rikkumiseks. Maakohus ei nõustunud kostja väitega, et töölepingu lõpetamise lepingu p-s 11 sätestatud igakuise lisahüvitise puhul on tegemist TsÜS § 102 lg 2 tähenduses edasilükkava tingimusega, 3 (8)
milles sätestatud tagajärg ehk igakuise lisahüvitise saamine, on seotud 12 kuud kestva konkurentsipiirangu kokkuleppe kehtivusega. Lepingu p 4 ja 11 koosmõjus tõlgendades on pooled lepingut sõlmides ette näinud olukorra, kus töötaja säilitab ka konkurentsipiirangu kehtivuse ajal tööandja loal konkurendi juurde tööle asudes õiguse lepingu p-s 11 toodud hüvitisele. Pooled ei ole piiranud hüvitise teise osa väljamaksmist ega vähendamist, seda ka lepingu ennetähtaegse lõpetamise korral. Maakohus leidis, et hageja kahjuhüvitamise nõue kohtueelsete õigusabikulude (546 eurot) ja sellele lisanduva viivise saamiseks kuulub rahuldamisele. VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis tuleb välja mõista alates hagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni. Maakohus viitas kohtupraktikale (Riigikohtu määrused tsiviilasjades nr 3-2-1-115-14, p-d 13 ja 14; 3-2-1-93-14, p 22 ja 3-2-1-145-13) ja õigusabikulude nimekirjale. Maakohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et kuna hageja on esitanud täitmisnõude, siis VÕS § 128 lg 3 ei kohaldu. Kahjuhüvitise nõude eeldused on täidetud. Tegemist on õigusliku vaidlusega, milles hageja on vajanud õigusabi ka kohtumenetluse eelsetel läbirääkimistel. Hageja õigusabikulude nimekirjas toodud kulud on põhjendatud ja vajalikud. Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Maakohus jättis põhjendamatult arvestamata poolte lepingueelsete läbirääkimistega, mistõttu jõudis valele järeldusele, et poolte ühine tahe oli leppida kokku ainult konkurentsipiirangus ning käsitles hageja nõuet ekslikult kui hüvitise nõuet konkurentsipiirangu järgimise eest. Maakohus jättis tähelepanuta, et pooled on tuginenud lepingu tühisusele. Maakohus jättis hindamata, milline oli töölepingu lõpetamise lepingu, eelkõige selle p 11, tegelik sisu, ja sellest tulenevalt andmata hinnangu, kas leping on tervikuna või osaliselt tühine. Kuigi hageja loobus haginõude alternatiivsest käsitlusest, et leping on näilik ja tühine, oleks maakohus pidanud lepingu kehtivust kontrollima iga selles sisalduva kokkuleppe osas. Asjaolude ja esitatud tõendite pinnalt, sh poolte 2. augusti 2018. a telefonivestlus ja Narvel OÜ osa väärtuse eksperthinnang, oleks maakohus pidanud jõudma järeldusel, et lepingu sisu ei ole puhtalt konkurentsipiirangus ja selle eest tasumisele kuuluvas hüvitises kokku leppimine (salvestise 2:30–4:20 ja 10:40–11:30). Töölepingu lõpetamise leping sisaldab poolte soovi leppida kokku hagejale mõeldud „lahkumispaketis“, mis sisaldas endas töösuhte lõppemisega seonduvat hüvitist, konkurentsipiirangut ja Narvel OÜ osa müüki. Leping on näilik ja tühine, kuna üheks selle peamiseks eesmärgiks oli kokku leppida hagejale tasu maksmises Narvel OÜ osa võõrandamise eest, mis oleks pidanud olema sõlmitud notariaalselt. Isegi kui töölepingu lõpetamise lepingu p-s 4 sõlmitud konkurentsipiirangu kokkulepe on kehtiv, ei ole õige käsitada lepingu p-s 11 sisalduvat kokkulepet konkurentsipiirangu kokkuleppe osana, justkui oleks tegemist konkurentsipiirangu eest tasumisele kuuluva hüvitise teise osaga, mis on ajatatud kostja huvides. Lepingu p-s 11 nimetatud hüvitis ei ole konkurentsipiirangu kokkuleppe osa, vaid on osa muust „lahkumispaketist“, milles pooled on kokku leppinud (eelkõige hüvitis Narvel OÜ osa eest) ning on seetõttu tühine. Seda kinnitavad järgmised asjaolud: 1) praktikas ei ole tavapärane, et majandus- ja kutsetegevuses makstakse töötajale konkurentsipiirangu järgimise eest hüvitist, kui konkurentsipiirang enam ei kehti: 2) konkurentsipiirangu järgimise eest tööandja poolt tasumisele kuuluv hüvitis oli ebamõistlikult suur; 3) enne lepingu sõlmimist pidasid pooled pikalt läbirääkimisi Narvel OÜ osa müügi viisi ja tasu suuruse osas. Kostja omandis olev auto anti hageja omandisse ning hüvitise maksmine ajatati kahe aasta peale; ja 4) hageja kinnitas menetluses, et kokkulepe tervikuna ning ka selle p-s 11 nimetatud hüvitise eesmärk oli midagi muud. Maakohus ei ole kostja edasilükkava tingimuse vastuväidet sisuliselt analüüsinud. Töölepingu lõpetamise lepingu p 4 ja 11 koostoimes oleks pidanud maakohus jõudma järeldusele, et lepingu p-s 11 sätestatud igakuise lisahüvitise puhul on tegemist TsÜS § 102 lg 2 tähenduses 4 (8)
edasilükkava tingimusega. Lepingu p 11 mõte on see, et vastustaja pidi saama konkurentsipiirangu, mille kestvus on üks aasta (maksimaalne periood TLS § 24 lg 1 p 4 järgi), järgimise korral hüvitist järjestiku 24 kuu jooksul. Tegemist on tervikliku kokkuleppega, mille kehtimiseks peavad kõik tingimused olema täidetud. Kuna konkurentsipiirang öeldi kostja poolt kehtivalt üles ennetähtaegselt, ei ole tingimus lisahüvitisele saabunud ning hagejal ei ole lisahüvitisele õigust. Hageja samasugust arusaama lepingu p-de 4 ja 11 sisust peegeldab tema kiri seoses lepingu tingimuste läbirääkimistega (vt hagiavaldusele lisa 4). Lisahüvitise tasumise eelduseks ei olnud mitte ainult konkurentsipiirangu faktiline järgimine, vaid ka selle kehtivus 12 kuud. Maakohus leidis valesti, et kostjal säilis lepingu p-st 4 tulenevalt kohustus konkurentsipiirangu hüvitist tasuda ka olukorras, kus kostja annaks hagejale kirjaliku nõusoleku konkurentsipiirangu mittejärgimiseks ning et sellest tulenevalt saab justkui järeldada, et hagejal säilis lepingu p 11 järgse hüvitise õigus ka olukorras, kus konkurentsipiirang ise on kostja poolt kehtivalt üles öeldud. Vastupidine loogika tähendaks, et töötaja saaks töötasu nii uuelt tööandjalt kui ka hüvitist vanalt tööandjalt. Maakohus ei arvestanud, et konkurentsipiirang ei kehtinud kuni 15. oktoobrini 2018, vaid see lõppes 29. augustil 2018. Hüvitise tasumise kohustuse säilimine olukorras, kus konkurentsipiirang ise ei kehti, on vastuolus vastava hüvitise eesmärgiga. Kostja ei öelnud lepingut üles üllatuslikult vaid TLS § 25 lg 1 alusel. Tasumisele kuuluks hüvitis 47 kalendripäeva lühema perioodi eest, s.o summas 20 835,05 eurot. Maakohus on kahjuhüvitise nõude ja viivisenõude väljamõistmisel jätnud arvestamata kahju hüvitamise nõude eeldused ning samuti asjaolu, et hageja ei ole kahju kandnud. Õigusabikulude hüvitamiseks on arve esitatud Intercad OÜ-le. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Hageja palub jätta arvestamata apellatsioonkaebuse väite, nagu poleks hageja kahju kandnud, sest advokaadibüroo arve on esitatud Intercad OÜ-le. Tegemist on uue väitega. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud otsuse resolutsiooni p-s 2 tuleb parandada ebatäpsus. Selles punktis on ekslikult märgitud, et kostjalt välja mõista hageja kasuks 1. märtsil 2017 sõlmitud lepingust tulenev konkurentsipiirangu kohaldamise hüvitis. Tegelikult on lepingu kuupäevaks 26. september 2017. Nimetatud ebatäpsuse parandamine otsuse sisu ei muuda. Muus osas jääb maakohtu otsuse resolutsioon TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel muutmata, täiendades osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
7.Pooled vaidlevad selle üle, kas pärast tööandjapoolset töölepingu lõpetamise lepingu TLS § 25 lg 1 alusel ülesütlemist on tööandjal kohustus maksta töötajale lepingu p-st 11 tulenevat lisahüvitist 1992,87 eurot kuus 12 kuu jooksul.
7.1.Ringkonnakohus nõustub kostja apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus on jätnud olulises ulatuses kostja väited hindamata, kuid see ei viinud asja ebaõige lahendamiseni. Maakohtu otsuse lõppjäreldus on õige, et töölepingu lõpetamise lepingu ülesütlemine ei vabasta kostjat lepingu p-st 11 tuleneva kohustuse täitmisest ning kostjal tuleb tasuda hagejale hüvitis 23 914,44 eurot (= 12 x 1992,87). Ringkonnakohus saab maakohtu otsuse põhjendusi täiendada ning kostja poolt etteheidetavad rikkumised kõrvaldada.
7.2.Maakohus ei hinnanud kostja väidet töölepingu lõpetamise lepingu osalise või täieliku tühisuse kohta ning ei põhjendanud, miks ta nende väidetega ei nõustu. Maakohus tuvastas konkurentsipiirangu kokkuleppe kehtivuse üksnes TLS-i sätetele tuginedes.
5 (8)
Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendusega, et töölepingu lõpetamise lepingus kokku lepitud konkurentsipiirang vastab TLS-is sätestatud nõuetele ja seda ei korda (TsMS § 654 lg 6). Kostja väidab, et poolte tegelik tahe oli töölepingu lõpetamise lepingus kokku leppida hageja nn lahkumispaketis ning see sisaldab endas lisaks konkurentsipiirangule ka töösuhte lõppemisega seonduvat hüvitist ja Narvel OÜ osa ostuhinda. Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et seoses kostja väitega on vaja hinnata, kas töölepingu lõpetamise lepingu p 11 sisaldab endas osaühingu osa ostuhinna kokkulepet ja kas selline kokkulepe saab TsÜS § 83 lg 1 järgi olla kehtiv. TsÜS § 83 lg 1 järgi on tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral tehing tühine. Siinjuures ei oma tühisuse tuvastamisel tähtsust, kas osaühingu osa ostuhind moodustab hüvitisest suurema või väiksema osa.
7.3.Pooled ei vaidle, et hageja on Narvel OÜ osa 4. oktoobril 2017. a notariaalselt tõestatud lepinguga võõrandanud kolmele füüsilisele isikule ostuhinnaga 4500 eurot (tl 68-72). Osaühingu osa müügilepingu sõlmimise ajal kehtinud äriseadustiku (ÄS) § 149 lg 4 järgi pidid osa võõrandamise kohustustehing ja käsutustehing olema notariaalselt tõestatud. Näilikkuse tõttu saab tühine olla notariaalne müügileping kui osa võõrandamise kohustustehing. Seega ei saaks kirjalik kohustustehing, milles on kokku lepitud osaühingu osa kõrgem hind (varjatud tehing), olla kehtiv, sest järgitud ei ole kohustusliku notariaalse tõestamise vorminõuet (vt Riigikohtu 28. jaanuari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-14, p 29). Kostja saab tehingu tühisusele tugineda, sest kostja arvates nõuab hageja tühise tehingu täitmist. Õige on kostja osundamine asjaolule, et tehingu seadusest tuleneva vorminõude järgimata jätmine kui lepingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele selgesõnaliselt tuginevad.
7.4.Praegusel juhul on osaühingu osa kohustustehing ja käsutustehing notariaalselt tõestatud. Kostja väidab, et kohustustehingu näol on tegemist näiliku tehinguga TsÜS § 89 lg 1 tähenduses. Näiliku tehingu puhul on määrava tähendusega poolte tahe, mistõttu tuleb tehingu näilikkuse tuvastamisel hinnata poolte tahteavaldusi, et selgitada, mida tegelikult sooviti. Tahteavalduse näilikkuse tõendamiskoormus lasub poolel, kes sellele tugineb. Kostja väite kohaselt on temal osaühingu osa eest tasumise kohustus. Seega saab kostja olla osaühingu osa ostjate ostuhinna tasumise kohustusega ühinenud VÕS § 178 tähenduses. Kuna kostja tugineb tahteavalduse näilikkusele, siis on temal selle tõendamiskoormus. Kolleegiumi hinnangul ei ole kostja tõendanud, et osaühingu osa müügilepingu sõlminud lepingupoolte (hageja, BB, BB ja RR) tahteks oli lepinguga, milles on osa hinnaks märgitud 4500 eurot (= 3 x 1500) varjata tegelikult teha soovivat tehingut kõrgema hinnaga. Kostja on välja toonud võimalike erinevate komponentide osa hüvitisest (vt kostja 10. detsembri 2018. a menetlusdokumendi p-d 3.2.5, 3.2.6 ja 3.2.7), kuid need summad on kostja poolt tuletatud ning ühtegi tõendit sellistes summades kokkuleppimises esitatud ei ole. Kui lähtuda kostja arvutustest, siis peaks osaühingu osa väidetav ostuhind olema 35 261,65 eurot (= 47 828,88 – 11 180 – 1387,23), kuid pole tõendatud, et selline hind oli lepingupoolte tahteks. Kostja väidet ei tõenda asjatundja arvamus, sest selles on osaühingu 25 % osa väärtuseks hinnatud palju suurem summa, s.o 191 000 eurot (tl 78-93) ega ka hageja ja kostja telefonikõnede salvestised (hagiavalduse lisad 5, 6 ja 8), sest isegi kui osa müümise osas peeti lepingueelseid läbirääkimisi, siis müügilepingu sõlmimiseni hageja ja kostja ei jõudnud, sest osa müügilepingut nende vahel ei sõlmitud. Eeltoodust tulenevalt ei ole töölepingu lõpetamise leping hüvitise kokkuleppe osas tühine TsÜS § 83 lg 1 alusel.
7.5.Kolleegiumi hinnangul on hagejale makstav hüvitis mõistlik, sest tegemist oli kostja juures pikaajaliselt töötava juhtivtöötajaga (tl 54-62). Samuti ei ole kostja viited makstava hüvitise suurusele asjakohased, sest tulenevalt TLS § 24 lg-st 2 ei saa tööandja tugineda 6 (8)
TLS § 24 lg-s 1 nõudeid rikkudes sõlmitud kokkuleppe tühisusele, kui töötaja täidab kokkulepet. Samuti ei saa kostja tugineda väitele, et praktikas ei ole tavapärane, et töötajale makstakse hüvitist aja eest, mil konkurentsipiirang enam ei kehti. Nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis, siis hüvitise maksmise ajatamine kaheaastasele perioodile oli kostja soov ning sellised kokkulepped on privaatautonoomia ja lepinguvabaduse põhimõtetest tulenevalt lubatavad.
7.6.Maakohus tuvastas, et töötaja ei rikkunud lepingust tulenevat konkurentsipiirangut. Eelnimetatud asjaolu võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse lahendamisel TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi aluseks. Edasi on maakohus tõlgendanud töölepingu lõpetamise lepingut VÕS § 29 lg-s 5 sätestatud tõlgendamisreeglite kohaselt ja leidnud, et lepingu p 11 tingimuseks on konkurentsipiirangu järgimine. Ringkonnakohtu hinnangul on lepingu p 11 tingimuseks ka konkurentsipiirangu järgimise tähtaeg – üks aasta. Sellele viitab lepingu sõnastus ning hageja 28. septembri 2017. a e-kiri (tl 74-75). Maakohus on ebaõigesti jätnud kontrollimata TsÜS § 102 lg 2 kohaldamise ning maakohtu otsuse p-des 19 ja 20 toodud põhjendused, kuidas vaatamata edasilükkava tingimuse mittesaabumisele saab hageja nõuda lisahüvitist, ei ole loogilised ega põhine poolte poolt esitatud asjaoludel. Ringkonnakohus asendab need põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega p-des 7.7 – 7.8 toodud ulatuses.
7.7.Hageja ei rikkunud konkurentsipiirangut kuni tööandjapoolse konkurentsipiirangu kokkuleppe ülesütlemiseni. TsÜS § 102 lg 2 järgi on tehing tehtud edasilükkava tingimusega, kui tehinguga kindlaksmääratud õiguslikke tagajärgede tekkimine sõltub asjaolust (edasilükkav tingimus), mille kohta ei ole teada, kas see saabub või ei saabu. Konkurentsipiirangu kokkuleppe ülesütlemise tõttu ei saabunud kokkulepitud tingimust – konkurentsipiirangu järgimine ühe aasta jooksul. Vaatamata sellele leiab kolleegium, et töölepingu lõpetamise lepingu p-s 11 sätestatud tingimus tuleb lugeda saabunuks ja seda põhjusel, et kuna tingimus ei saabunud kostja poolt kokkuleppe ülesütlemise tõttu, siis sellise tegevusega kostja takistas tingimuse saabumist. TsÜS § 104 lg 1 järgi tingimus loetakse saabunuks ka juhul, kui selle saabumist takistas hea usu põhimõtte vastaselt pool, kellele tingimuse saabumine ei ole kasulik. Kolleegium märgib, et TsÜS § 104 lg 1 kohaldamiseks ei ole vaja tuvastada õigusvastasusele viitavaid tunnuseid. Kostja käitumine on hea usu põhimõttega vastuolus olev, sest see ei vasta üldisele arusaamisele eetilisest ja ausast käitumisest (VÕS § 6). Ennekõike tuleb poolte käitumise hindamisel arvestada, et tööandja maksekohustus oli jagatud kaheaastasele perioodile, mis oli soodsam kostjale, sest kostja soovis summade väljamaksmist kahe aasta jooksul (salvestis, hagiavalduse lisa 5). Tingimuse saabumisega tulnuks kostjal teine pool hüvitisest välja maksta, mistõttu ei olnud selle saabumine kostjale kasulik. Selline kostja käitumine on hea usu põhimõtte vastane ja TsÜS § 104 lg 1 kohaldamise eeldused on täidetud.
7.8.Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et töölepingu lõpetamise lepingu p-s 11 kokku lepitud hüvitis kuulub väljamaksmisele terves ulatuses. Ringkonnakohus täiendab, et kuna lisahüvitise maksmise tingimus on TsÜS § 104 lg 1 saabunud, siis ei ole alust hüvitist vähendada.
7.9.Maakohus rahuldas VÕS § 128 lg-le 3 tuginedes hageja kohtueelsete õigusabikulude nõude. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendusega ja seda ei korda (TsMS § 654 lg 6). Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti kohaldanud materiaalõigust. Samuti on maakohus nõuetekohaselt põhjendanud õigusabi kasutamise vajalikkust ja kulude suuruse mõistlikkust. Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele märgib ringkonnakohus, et kuna kostja on rikkunud töölepingu lõpetamise kokkulepet, siis võib lepingu rikkumise korral võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist (VÕS § 115 lg 1). Hageja nõutav kahju on otsene varaline kahju VÕS § 128 lg 3 7 (8)
mõttes. Kohtupraktikas on leitud, et kohtueelsed õigusabikulud, mida isik on teinud selleks, et oma õiguste rikkumist kõrvaldada, on eeltoodu alusel iseenesest hüvitatavad (vt nt Riigikohtu
26.jaanuari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-16, p 28). Üldjuhul tuleb pidada professionaalset õigusabi kohtueelses vaidluses mõistlikuks ja tehtud kulusid hiljem hüvitatavateks (vt Riigikohtu 9. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-10, p 29).
7.10.Kolleegium leiab, et kostja apellatsioonkaebuses esitatud väide asjaolu kohta, et hagejale ei ole kahju tekkinud, sest kohtueelne arve õigusabi eest on esitatud Intercad OÜ-le, ei ole TsMS § 652 lg 3 järgi lubatav ja tuleb jätta tähelepanuta. Tegemist ei ole õigusliku väitega TsMS § 634 lg 2 tähenduses (õiguslik väide on ettepanek tõlgendada kohaldatavat normi kindlal viisil). Kolleegium märgib, et kahju hüvitamist ei välista automaatselt asjaolu, et õigusabiteenuse arve on esitatud kolmandale isikule (vt nt menetluskulude hüvitamise osas Riigikohtu 9. novembri 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1102-16, p 13). Kui hageja esitas maakohtus kahju tekkimise tõendamiseks arve, siis tulnuks kostjal vastavasisuline vastuväide esitada (tl 102-103).
8.Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, ei ole põhjust maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks.
9.Ringkonnakohus märgib apellatsiooniastme menetluskulude jaotuse (TsMS § 173 lg 1). Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jäävad kaebuse rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 171 lg 1 järgi kostja kanda. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
10.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt)
8 (8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.