Võlaõigus › Töövõtulepingud

2-18-14846

ASJAOLUD, POOLTE NÕUDED JA ARGUMENDID

Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõuded

2-18-14846

2-18-14846

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus on seisukohal, et hageja hagi kuulub rahuldamisele täies ulatuses. Kohtu ette toodud poolte vaidlus lähtub hageja ja kostja vahel 26.09.2017 sõlmitud töötajale kohaldatud konkurentsipiirangu seadmise lepingust. Sellest tulenevalt jätab kohus tähelepanuta poolte lepingueelsetel läbirääkimistel avaldatud poolte muud majandust- ja lepingulist tegevust kajastavad tõendid, mille kohaselt pooled arutasid koostööna teostatud muid, vaidlusaluse lepingu esemest väljuvaid tehinguid ja arveldusi (sh. OÜ Narvel ja töötaja muid lisatasusid käsitlevaid arutelusid). Pooled on vormistanud kirjaliku lepingu, millega hageja (töötaja) kohustub kostja kasuks hoiduma tööst kostja konkurentide juures üheaastase perioodi vältel ning pooled on kokku leppinud hüvitis suuruses konkurentsist hoidumise korral.

Töölepingu seaduse TLS § 23 lg 1 kohaselt võtab töötaja konkurentsipiirangu kokkuleppega kohustuse mitte töötada tööandja konkurendi juures või mitte tegutseda tööandjaga samal majandus- või kutsetegevuse alal. Kohus tuvastas, et töötaja on selle kokkuleppega kohustuse mitte töötada nelja tööandja konkurendi juures või teha nende konkurentidega mistahes muul viisil (sh. seltsinguna) koostööd endale võtnud (lepingu p.4-5) ja pooled on konkurentsipiirangut seades järginud TLS § 23 lg 3 sätestatud nõudeid, mille kohaselt konkurentsipiirang peab olema ruumiliselt, ajaliselt ja esemeliselt mõistlikult ning töötajale äratuntavalt piiritletud.

TLS § 24 lg 1 p 1-4 sätestavad, et pärast töölepingu lõppemist kohaldatav konkurentsipiirangu kokkulepe kehtib üksnes juhul, kui see 1) vastab käesoleva seaduse § 23 lõigetes 2 ja 3 sätestatud tingimustele, on sõlmitud kirjalikult, selle eest makstakse hüvitist vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 3 ja see on sõlmitud kuni üheks aastaks arvates töölepingu lõppemisest. Kohus tuvastas, et need tingimused on täidetud. Tulenevalt TLS § 24 lg 3 tööandja maksab töötajale konkurentsipiirangu kokkuleppest kinnipidamise eest pärast töölepingu lõppemist igakuist mõistlikku hüvitist.

Kostja vastuväite kohaselt on konkurentsipiirangu kokkulepe TLS § 23 tähenduses töötaja õigusi piirav kokkulepe. Selle eesmärk ei ole soodustada töötajat saama hüvitist. Konkurentsipiirangu ennetähtaegne lõpetamine tööandja poolt vastavuses TLS §-ga 25 on soodne kõigepealt töötajale, kes saab vabalt tegutseda aladel, mis talle huvi pakkuvad ja vastavad tema oskustele. Seega, ei ole õige hageja väide, et kostja on konkurentsipiirangut lõpetades kahjustanud hageja huve ja õigusi, vastupidi, hageja sai vabaks tema tegevust piiravast kokkuleppest ja ei olnud kohustatud makseid jätkama.

Kohus ei nõustu kostja ülaltoodud käsitlusega. Konkurentsipiirangu kehtestamisel lepivad pooled lepingulises suhtes kokku ühe poole kohustuse hoiduda konkurentsist ning teise poole kohustuse tasuda selle eest kohast hüvitist. Seega lepivad pooled kokku, mida defineerida tööandjale osutatava konkurentsina, konkurentsist hoidumise tähtaja ja hüvitise suuruse, mille töötaja saab konkurentide juures mittetöötamise eest. Antud juhul on pooled hüvitise suuruses kokku leppinud tasumiseks lepingu ajal ja lisatasu peale lepingu kehtivuse lõppemist, jaotades selle summa kaheks eraldi osaks, ning seadnud lisatasu maksetingimused.

2-18-14846

Kohus tuvastas et käesoleval juhul on hüvitise tasumiseks poolte vahel sõlmitud kokkuleppe soodsam just tööandjale hüvitise maksmise osas, kuna leping on sõlmitud töötajale maksimaalse kestvusega TLS § 24 lg 1 p 4 lubatud ajaks – üheks aastaks. Sealjuures on tööandja maksekohustus jagatud kaheks: igakuisteks makseteks, millele on lisatud lisatasu klausel, mille tasumiseks on hüvitise maksmine omakorda ajatatud tööandjale soodsaimal viisil täiendavalt ühe aastani. Seega on töötaja huvitatust konkurentsist hoidumisest suurendatud lisatasu saamise eesmärgil.

Tööandja ütles konkurentsipiirangu kokkuleppe üles TLS § 25 lg 1 alusel, teatades sellest täpselt TLS § 25 lg 1 toodud miinimumi s.o. 30 kalendripäeva, ette ja teatas, et viimane makse tehakse 30-ndal kalendripäeval.

Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et hageja ja kostja sõlmisid konkurentsipiiranguga lepingu ja määratlesid selles lepingutasu. Samuti puudub poolte vahel vaidlus selles, et töötajaga lõpetati leping tööandja algatusel. Pooled ei vaidle ka selle üle, et lepingu kehtivuse ajal ei rikkunud töötaja lepingu punktis 4-5 toodud piiranguid ning tööandja teostas lepingujärgse viimase makse 29.08.2018. Poolte vahelise vaidluse esemeks on, kas peale tööandja poolselt lepingu ülesütlemist TLS § 25 lg 1 alusel oli tööandjal kohustus maksta töötajale välja lisahüvitis lepingu p. 11 tulenevalt.

Kohus on seisukohal, et vaidluse lahendamisel tuleb lähtuda poolte tahtest lepingu sõlmimisel. Lepingu p. 5 on pooled selgesõnaliselt kindlaks määranud juriidilised isikud ja nendega samasse kontserni kuuluvad isikud ja nende juriidiliste isikute osalusega seltsingud, keda nimetatakse konkurentideks: Sami AS, Palmse Mehaanikakoda OÜ, Lisako OÜ, Hydro-Material OY AB, Soome Vabariigis asutatud äriühing.“ See loetelu on kohtu hinnangul selgesõnaliselt ja üheselt ammendav. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et töötaja ei rikkunud lepingust tulenevat konkurentsipiirangut ega teinud koostööd kindlaks määratud konkurentidega. Kostja on lepingu ülesütlemise põhjusena suulises telefonikõnes toonud välja asjaolu, et hageja asus koostööle ühe kostjaga koostööde tegeva ettevõttega, keda nimekirja lisatud ei olnud (vt p. 21).

Kohus lähtub vaidluse lahendamisel VÕS § 29 lg 1, mille kohaselt lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe.

Kohus tuvastas lepingu põhjal, et poolte ühine tahe antud lepingu sõlmimisel oli kehtestada töötaja suhtes konkurentsipiirang, määratledes selle ajalise kestuse (1 aasta), tasu suuruse konkurentsipiirangu perioodi s.o. 1 aasta eest 1992,87 eurot kuus. Tööandja ja töötaja leppisid kokku lisatasus töötajale lepingu nõuetekohase täitmise eest ning selle lisatasu maksete ajatamise 12-kuulisse perioodi peale lepingu lõppemist. Konkurentsipiirangu sisuks (lepingu p. 4) oli keeld asuda tööle tööandja konkurentide juurde ilma tööandja kirjaliku nõusolekuta, osutada teenust sellele isikule või selle isikuga samasse kontserni kuuluvale isikule, samuti juriidilise isiku staatuseta seltsingule või nimetatud isikute või seltsingute huvides.

2-18-14846 Sealjuures leppisid pooled selgesõnaliselt ja ammendavalt kokku, keda loetakse konkurentideks lepingu p.-s 5.

VÕS § 29 lg 3 sätetatab, et juhul kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Töötaja on antud vaidluses selgelt mõistnud lepingu punkti 11 selliselt, et juhul kui ta on lepingu kohaselt konkurentsipiirangut järginud, maksab tööandja pärast konkurentsipiirangu kehtivuse lõppu sellele järgneva 12 kuu jooksul lisahüvitist summas 1992,87 eurot. Lisahüvitise maksmise ajal on töötajal õigus töökohta vabalt valida ja talle ei kohaldu selles osas mistahes piirangud.

VÕS § 29 lg 5 p, 1-6 sätestab, et lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada: lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi; tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud; lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist; lepingu olemust ja eesmärki; vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust; tavasid ja lepingupoolte vahelist praktikat.

Kohtu jaoks on üheselt selge ja arusaadav, et lepingu olemuseks on tööandja huvides piirangu seadmine töötaja vabadusele tööd valida, ning selle eest tööandja poolt makstav hüvitis, mis peab olema töötaja jaoks piisavalt motiveeriv, et konkurentsist hoiduda.

Töötaja on lepingu kehtivuse ajal lepingut heauskselt täitnud, pidades kinni kehtestatud piirangutest. Lepingupooltest on lepingu kehtivuse ajal üllatuslikult käitunud tööandja, kes on enne tähtaja lõppu lepingust taganenud ja lõpetanud töötajale kehtiva konkurentsipiirangu, väites töötajale, et tal puudub seetõttu alus lisatasu maksmiseks.

Kohus on seisukohal, et lepingu punktis 11 toodud tööandja-poolse täiendava hüvitise maksmise kohustust tuleb analüüsida, lähtudes lepingu punktide 4 ja 11 koostoimest kuna lepingu p. 11 sõnastus „Töötaja on kohaselt järginud konkurentsipiirangut vastavalt käesoleva lepingu punktidele 4-6, maksab tööandja pärast konkurentsipiirangu kehtivuse lõppu sellele järgneva 12 kuu jooksul...“ viitab lepingu punktile 4 „Pooled on leppinud kokku, et ühe aasta jooksul alates Töölepingu lõppemise päevast ei osuta Töötaja Tööandjale konkurentsi, mis tähendab Töötaja keeldu asuda Tööandja eelneva kirjaliku nõusolekuta tööle või osutada teenust /.../.

Kostja väide on, et 26.09.2017 lepingu punktis 11 sätestatud igakuise lisahüvitise puhul on tegemist TsÜS § 102 lg 2 tähenduses edasilükkava tingimusega, milles sätestatud tagajärg ehk igakuise lisahüvitise saamine, on seotud 12 kuud kestva konkurentsipiirangu kokkuleppe kehtivusega. Kohus leiab, et kuivõrd lepingu punktis 4 pooled kokku leppinud muuhulgas võimaluse lubada töötajal üheaastasel lepingutähtaja jooksul tööandja kirjalikul nõusolekul asuda tööle konkurendi juurde: „keeld asuda tööandja eelneva kirjaliku nõusolekuta“ on pooled lepingu kehtivuse ajal ette näinud olukorda, kus töötaja konkurentsikeelu ajal on tööandja andud töötjale kirjaliku loa tegevust jätkata ning sellise loa andmine on samuti lepingu kohane täitmine. Seega on pooled juba lepingut sõlmides ette näinud

2-18-14846 olukorra, kus töötaja säilitab ka konkurentsipiirangu kehtivuse ajal tööandja loal konkurendi juurde tööle asudes õiguse lepingu punktis 11 toodud hüvitisele.

Punktis 11 lepivad pooled kokku selles, et kui töötaja on „kohaselt järginud konkurentsipiirangut,“ maksab tööandja „pärast konkurentsipiirangu kehtivuse lõppu“ täiendavas 12 kuu vältel täiendavat hüvitist. Seega lepingu sätteid p. 4 ja p.11 koostoimes tõlgendades jõuab kohus järelduselt, et pooled on lepingu sõlmimisel näinud muuhulgas ette võimaluse tööandjale anda kirjalik luba konkurendi juurde tööle asumiseks, ning ka sel juhul on tegemist kohase lepingutäitmisega ja pooled ei ole piiranud hüvitise teise osa väljamaksmist ega vähendamist ka sellisel juhul. Seega kuivõrd piirangut on töötaja poolt järgitud kohaselt, on tööandjal kohustus maksta lepingutasu ja töötajal õigus lepingujärgset hüvitise maksmist nõuda. Pooled ei ole omavahel kokku leppinud lisatasu vähendamises lepingu ennetähtaegse lõpetamise korral. Sellest tulenevalt puudub kohtul alus tasu vähendamiseks lepingutähtaja lühendamise korral. Töötaja on lepingu sätteid järginud ning on õigustatud lepingujärgset tasu saama põhiosas kuni lepingu tähtaja lõppemiseni. Kohus on seisukohal, et lisatasu klausel on samuti kokkuleppe lahutamatu osa, seaduslik, kehtiv ja kooskõlas ülejäänud lepingu sätetega.

Käesolevas olukorras on tööandja lepingu ühepoolselt üles öelnud. Tööandja on töötajale telefonikõnes (helisalvestis (hagi lisa nr 8, salvestise aeg 11:30-11:37); helitõend ära kuulatud 21.01.2020 kohtuistungil1 selgitanud, et põhjuseks on väljaspool lepingut sõlmitud kokkulepe ettevõttega Nordic Bulk. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et ettevõte Nordic Bulk ei olnud lepingust tuleneva konkurentsipiiranguga kaetud. Seega ei vajanud töötaja selle ettevõttega koostöö tegemiseks kirjalikku nõusolekut (lepingu punktis 4 toodud tingimus ei olnud realiseeritud). Kohus on seisukohal, et hageja koostööd lepingu punktis 5 loetlemata ettevõttega ei saa lugeda konkurentsipiirangu rikkumiseks, mistõttu hageja ei ole lepingut rikkunud ja kostjal on kohustus sõltumata lepingu ennetähtaegsest ülesütlemisest maksta kostjale lepingu kehtivuse lõppemisel punktis 11 toodud kokku lepitud tasu täies ulatuses (12 makset, ühe makse suuruseks 1992,87 eurot, kogusumma 21921,57 eurot).

Tööandja on määratlenud lisatasu töötaja motiveerimiseks lepingu täitmisele ning lisatasu maksmine mitmes osas teenib tööandja huvi, mille tulemusena on tööandja saavutanud selle sätte sisseviimise läbi endale soodsama makseolukorra lepingutasu maksete ajatamise teel kahele aastale. Töötaja on piirangut järginud ja seetõttu tekib tal peale lepingu kehtivuse lõppemist, ka sel juhul kui tööandja on lepingu kehtivust omapoolse ülesütlemisega lühendanud, õigus saada lepingu järgimise eest kokku lepitu hüvitist täies ulatuses. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja lepingust tuleneva võlgnevuse kogusummas 21921,57 eurot).

Hageja esitanud kostja vastu kahjunõude kohtueelse õigusabikulu kogusummas 536 eurot (koos käibemaksuga)osas ja sellele lisanduva viivise nõudes. M S nõuab, et Oniar hüvitaks õigusteenuse kulud, mis seonduvad nõude kohtueelse esitamisega Oniarile. NJORD Advokaadibüroo OÜ on osutanud M S

Kohtuistungi protokoll lk 112

2-18-14846 õigusteenust tunnihinnaga 130 eurot, millele lisandub käibemaks. Töömaht oli 3,5 tundi, mis kujunes järgmistest tegevustest: 03.08.2018: Kliendi saadetud infoga tutvumine ja küsimuse analüüs. E-kiri M. S konkurentsipiirangu lisahüvitis ja võimalik tegevuskava. – 1 h, kulu 130 eurot + KM 08.08.2018: Kliendi saadetud infoga tutvumine. Nõudekirja koostamine Oniarile. E-kiri kliendile. – 1,8 h, kulu 234 eurot + KM 09.08.2018: E-kirjavahetus M. S lisahüvitise periood. Nõudekirja lõplik vormistamine ja saatmine. – 0,3 h, 39 eurot + KM 15.08.2018: Oniari vastusega tutvumine. E-kiri M. S Oniari vastus ja võimalik kohtumenetlus. – 0,4 h, 42 eurot + KM VÕS § 128 lg 3 (koos VÕS § 115 lg-ga 1 ja § 127 lg-ga 1) võimaldab otsese kahjuna nõuda kahju kindlakstegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks tehtud kulusid. Õigusteenusekulu kokku on 536 eurot (koos käibemaksuga). Nõudele kohaldub vastavalt VÕS § 101 lg 1 p-le 6 ja § 113 lg-le 1 viivis. M S palub mõista välja viivise alates hagi esitamisest kuni põhinõude täieliku täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses nimetatud määras arvestatuna summalt 546 eurot.

Kostja arvates on hageja kohtuväliselt kantud õigusabikulude hüvitamise nõue alusetu. VÕS § 128 lg 3 sätestab, et otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Sellest tulenevalt võimaldab VÕS § 128 lg 3 esitada kahjunõudena kulude hüvitamist, sh õigusabikulude hüvitamist, üksnes olukorras, kus põhinõue on samuti kahjunõue VÕS § 101 lg 1 p 3 tähenduses (s.t täidetud on kahju hüvitamise nõude eeldused) ning vastav nõue on suunatud kahju vähendamisele. Antud juhul aga nõuab hageja sisuliselt lepingu täitmist VÕS § 101 lg 1 p 1 tähenduses ning sellise nõudega seoses VÕS § 128 lg 3 kahju hüvitamist ette ei näe. Kohus leiab, et antud juhul on hageja õigustatud kostjalt õigusabikulude väljamõistmine. Kehtiva kohtupraktika (RKL 3-2-1-115-14 p. 13 ja 14; RKL 3-21-93-14, p 22 RKL 3-2-1-145-13) kohaselt on kohtueelse õigusabi osutamisele kohaldatavad kahju hüvitamise üldreeglid, sh VÕS § 128 lg 3, mille järgi loetakse otseseks varaliseks kahjuks mh kahju tekitamise tõttu kantud mõistlikud kulud. Kohus hindab tehtud töö vajalikkust, st kas osutatud õigusabi on vajalik ja mõistlik. Samuti tuleb hinnata, kas arvamuse andmiseks tehtud ajalist ja rahalist kulu võib ka suurusjärguna pidada mõistlikuks. Kohus on seisukohal, et kostjal puudus alus hüvitise maksmisest keeldumiseks, tegemist on õigusliku vaidlusega, milles hageja on vajanud õigusabi ka kohtueelsetel läbirääkimistel. Kohtu hinnangul on nii õigusabi ajaline kestvus 3,5 tundi kui ka õigusabi eest makstav tunnitasu mõistlik, õigusabi antud küsimuses hagejale vajalik ja seega on tegemist põhjendatud kulutustega. Kohus rahuldab hageja nõude ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja hüvitise summas 546 eurot ning sellelt summalt viivise alates hagi esitamisest kuni põhinõude täieliku täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses nimetatud määras.

Viivised

Hageja on esitanud viivisenõude alates hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni kohtuotsuse tegemiseni seisuga 02.03.2020 ning edasiulatuvalt alates kohtuotsuse tegemisest kuni kohustuse

2-18-14846 täieliku täitmiseni. Kohus kasutas antud menetluses viivisesummade arvutamiseks alates iga makse sissenõutavaks muutumisest kuni kohtuotsuse tegemise päevani viivisekalkulaatorit (viivisekalkulaator.ee). Enne hagi esitamist sissenõutavaks muutunud viivis oli summas 9,17 eurot. Viivised alates hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni kohtuotsuse tegemiseni seisuga 02.03.2020: arvestatuna summalt 1992,87 eurot alates 03.10.2018 (kaasaarvatud) viivis 225,75, arvestatuna summalt 1992,87 eurot alates 13.10.2018 (kaasaarvatud) viivis 221,38 arvestatuna summalt 1992,87 eurot alates 13.11.2018 (kaasaarvatud viivis; 207,84 arvestatuna summalt 1992,87 eurot alates 13.12.2018 (kaasaarvatud) viivis 194,74 arvestatuna summalt 1992,87 eurot alates 13.01.2019 (kaasaarvatud) viivis 181,20 arvestatuna summalt 1992,87 eurot alates 13.02.2019 (kaasaarvatud) viivis 167,65 arvestatuna summalt 1992,87 eurot alates 13.03.2019 (kaasaarvatud) viivis 155,42 arvestatuna summalt 1992,87 eurot alates 13.04.2019 (kaasaarvatud) viivis 141,88 arvestatuna summalt 1992,87 eurot alates 13.05.2019 (kaasaarvatud) viivis 128,78 arvestatuna summalt 1992,87 eurot alates 13.06.2019 (kaasaarvatud) viivis 115,24 arvestatuna summalt 1992,87 eurot alates 13.07.2019 (kaasaarvatud) viivis 102,74 arvestatuna summalt 1992,87 eurot alates 13.08.2019 (kaasaarvatud) viivis 88,60 KOKKU: viiviseid kogusummas (seisuga 02.03.2020) 1940,39. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus Oniar OÜ-lt M S kasuks välja viivised VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras seisuga 02.03.2020 summas 1940,39 ning alates kohtuotsuse tegemisest kuni kohustuse täieliku täitmiseni viivised VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras . Menetluskulud

Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud kostja. Kohus teeb kohtumääruse menetluse rahaliste kulude kindlaksmääramiseks peale kohtulahendi jõustumist.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Leanika Tamm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.