Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe
Määruse tegemise aeg ja koht
9. oktoober. 2020, Tallinn
Tsiviilasja number
2-20-3895
Tsiviilasi
XX kaebus Pärnu kohtutäitur Rannar Liitmaa
7.veebruari 2020. a ja 6. märtsi 2020. a otsuste peale täiteasjas nr 175/2008/1322
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 12. mai 2020. a määrus
Menetlusosalised
Avaldaja – XX (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja v.adv Ljudmila Tamar Puudutatud isik I – Pärnu kohtutäitur Rannar Liitmaa Puudutatud isik II – Prado Halduse OÜ (registrikood 11134658), esindaja v.adv Helmeri Indela
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta XX määruskaebus rahuldamata ja Pärnu Maakohtu 12. mai 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-3895 muutmata.
Määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud jätta XX kanda.
Mõista määruskaebemenetluses kantud menetluskulude katteks Prado Halduse OÜ kasuks XX-lt välja 396 (kolmsada üheksakümmend kuus) eurot.
Prado Halduse OÜ kasuks välja mõistetud menetluskuludelt tuleb XX-l tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva kohtumääruse jõustumisest kuni selle täitmiseni.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (täitemenetluse seadustiku (TMS) § 218 lg 3; tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 696 lg 1, § 698 lg-d 1 ja 2).
1.Pärnu kohtutäitur Rannar Liitma on algatanud OÜ Lend Invest avalduse alusel XX (avaldaja, võlgnik) suhtes täitemenetluse (täiteasi nr 175/2008/1322). Täitedokumendiks on
2-20-3895 avaldaja ja OÜ Lend Invest vahel 02.12.2005 sõlmitud notariaalselt tõestatud laenuleping ning nõude sisuks võlgnevus summas 664 200 krooni (42 450,12 eurot).
2.Avaldaja esitas 10.01.2020 kohtutäiturile taotluse lõpetada täitemenetlus TMS § 48 lg 1 p 6 alusel ning vabastada avaldaja arveldusarved arestist. OÜ Lend Invest kustutati 31.12.2017 äriregistrist õigusjärgluseta. OÜ Lend Invest ja Prado Halduse OÜ vahel 28.07.2016 sõlmitud nõude loovutamise leping pidanuks TMS § 18 lg 1 järgi olema notariaalselt tõestatud ning on vorminõuete järgimata jätmise tõttu tühine.
3.Kohtutäitur vastas 07.02.2020, et avaldaja 10.01.2020 taotlus ei kuulu rahuldamisele. TMS § 18 lg 1 reguleerib üksnes täitedokumendi täitmisele võtmist, mitte kohtutäituri tegevust võlausaldaja vahetumisel täitemenetluse kestel.
4.Avaldaja esitas 14.02.2020 kohtutäiturile kaebuse 07.02.2020 otsuse tühistamiseks ning palus täitemenetlus lõpetada ja vabastada tema arveldusarved arestist.
5.Kohtutäitur vastas 06.03.2020, et täitemenetluse lõpetamiseks puudub õiguslik alus. Õigusjärgluse tõendamiseks on kohtutäiturile esitatud TMS § 18 lg 1 kohane tõend, s.o 28.07.2016 notariaalselt tõestatud nõude loovutamise leping.
6.Avaldaja esitas Pärnu Maakohtule 11.03.2020 kaebuse kohtutäituri 07.02.2020 ja 06.03.2020 otsuste tühistamiseks ning kohtutäituri kohustamiseks vaadata avaldaja 10.01.2020 taotlus uuesti läbi. Kohtutäitur ei käsitanud avaldaja 14.02.2020 kaebust ekslikult kaebusena kohtutäituri tegevuse peale ega vormistanud 06.03.2020 vastust otsusena, kuigi see sisaldab vastust avaldaja kaebusele. Vaidlust ei ole selles, et OÜ Lend Invest on lõppenud, kuid avaldaja ei nõustu seisukohaga, et Prado Halduse OÜ-d saab vaidlusaluses täiteasjas pidada OÜ Lend Invest õigusjärglaseks. TMS § 18 lg 1 järgi peab õigusjärglus olema tõendatud kohtulahendiga, avaliku registri väljavõttega või notariaalselt tõestatud dokumendiga. Prado Halduse OÜ ja OÜ Lend Invest vahel 28.07.2016 sõlmitud nõude loovutamise leping ei ole notariaalselt tõestatud, vaid selles sisaldub üksnes notari kinnitus lepingupoolte esindajate allkirjade õigsuse kohta. Täitemenetluse lõpetamise taotlust saab kohtutäiturile esitada kogu täitemenetluse vältel.
7.Kohtutäitur palus 07.05.2020 vastuses jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Avaldaja 14.02.2020 pöördumine ei olnud kaebus kohtutäituri 07.02.2020 vastusele, vaid sisuliselt taotlus. Avaldaja 10.01.2020 ja 14.02.2020 taotlusi ei saa käsitada samas vaidlusena, sest ühel juhul tugineti nõude loovutamise lepingu tühisusele vorminõuete järgimata jätmise tõttu ning teisel juhul sellele, et nõue ei saanud üle minna õigusjärglasele. Avaldaja ei ole järginud kohtueelset menetluskorda. TMS § 18 lg 1 reguleerib täitedokumendi täitmisele võtmist, mitte sissenõudja vahetumist käimasolevas täitemenetluses. Kohtutäiturile on lisaks esitatud TMS § 18 lg 1 kohane tõend õigusjärgluse kohta, s.o 28.07.2016 notariaalselt tõestatud nõude loovutamise leping. Avaldaja ei ole varem vaidlustanud asjaolu, et leping ei vasta TMS § 18 lg 1 tingimustele, mistõttu ei ole kaebus selles osas tähtaegne.
8.Prado Halduse OÜ palus 07.05.2020 seisukohas jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Pärnu Maakohtu menetluses on Prado Halduse OÜ 14.11.2018 hagiavaldus XX ja DD vastu ühisvara jagamiseks (tsiviilasi nr 2-18-17259). Hagi lisadest nähtus uue sissenõudjana Prado Halduse OÜ ja avaldaja advokaadist esindaja sai materjalid kätte 14.12.2018. Sissenõudja vahetumine oli avaldajale teada hiljemalt 10.01.2020, mil ta esitas tsiviilasjas nr 2-18-17259 vastuse hagile, millele oli lisatud nõude loovutamise leping. Kuna avaldaja ei esitanud kaebust TMS § 217 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul, on ta TMS § 217 lg-st 6 tulenevalt minetanud õiguse vaidlustada Prado Halduse OÜ sissenõudjaks olemist
2(8)
2-20-3895 ning õigusjärglusega nõustunud. Avaldajat on esindanud vandeadvokaat. Õigusjärglus on tõendatud 28.07.2016 notariaalselt tõestatud nõude loovutamise lepinguga.
9.Pärnu Maakohus jättis 12.05.2020 määrusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Maakohus määras Prado Halduse OÜ menetluskulude suuruseks 501,60 eurot ja mõistis selle avaldajalt puudutatud isiku kasuks välja. Kohtutäituril menetluskulusid polnud. TMS § 217 lg 1 ei ole mõeldud üksnes kohtutäituri otsuse või toimingu vaidlustamiseks, vaid see võimaldab esitada kaebuse ka kohtutäituri tegevusetuse peale. Kohtutäitur ei ole teinud sissenõudja vahetumise kohta eraldi lahendit ega pidanudki seda tegema. Samas ei nähtu ka, et kohtutäitur oleks võlgnikku teavitanud sissenõudja vahetumisest, kuigi TMS § 8 lg 1 ja § 10 lg 4 järgi pidanuks seda tegema. Võlgnikul on õigus teada sissenõudja isikut tema vastu suunatud täitemenetluses. Samas on ilmne, et võlgnik teadis sissenõudja vahetumisest täitemenetluse väliselt juba hiljemalt 14.12.2018, mil tema esindaja tutvus avaliku e-toimiku süsteemis Prado Halduse OÜ hagiga tsiviilasjas nr 2-18-17259. Hagi põhjal pidi võlgniku esindaja mõistma, et Lend Invest OÜ avalduse alusel algatatud täitemenetluses on uus sissenõudja, kes nõuab selle raames ühisvara jagamist. Esindaja teadmine loetakse menetlusosalise teadmiseks. Avaldaja pidi seega mõistma, et kohtutäitur aktsepteerib uut sissenõudjat (s.o ei ole TMS § 48 lg 1 p 6 alusel täitemenetlust lõpetanud). Selles olukorras pidanuks avaldaja tutvuma täitetoimikuga või esitama kohtutäiturile avalduse täitemenetluse lõpetamiseks, millest keeldumise korral oleks järgnenud kaebemenetlus. Kohtutäituri 07.02.2020 vastus oli sisuline keeldumine võlgniku 10.01.2020 avalduses taotletud toimingu tegemisest, mistõttu saab 14.02.2020 avaldust pidada TMS § 217 lg 1 mõttes kaebuseks kohtutäituri 07.02.2020 otsuse peale. Kohtutäituri 07.02.2020 ja 06.03.2020 otsused on kaevatavad. Samas on TMS § 217 lg-s 1 sätestatud tähtaeg kaebuse esitamiseks kehtestatud õigusselguse huvides (nt Riigikohtu 28.09.2011 otsus nr 3-2-1-69-11, p 13). Mõistlikuks ei saa pidada olukorda, kus võlgnik, kes pidi teadma, et kohtutäitur ei talita sissenõudja vahetumise lubamisel seaduse kohaselt, saab sellele asjaolule tugineda enam kui aasta hiljem, nõudes avalduses täitemenetluse lõpetamist. Võlgnik on TMS § 217 lg 6 järgi minetanud õiguse nõuda kaebusega kohtutäituri poolt täitemenetluse lõpetamist ja kaebus tuleb jätta rahuldamata. Seadusel ei põhine kohtutäituri seisukoht, et TMS § 18 lg 1 on kohaldatav üksnes juhul, kui täitedokumendist tuleneva nõude loovutamine toimub enne täitemenetluse algust. TMS § 18 lg 1 peamine eesmärk on võlgniku huvide kaitse selle eest, et tema vastu ei toimuks täitemenetlust dokumendi alusel, mille ehtsust ei saa kohtutäitur täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest lähtuvalt kontrollida. Puudub põhjus eeldada, et kui täitemenetlus on juba algatatud, on nõude loovutamine sissenõudja jaoks lihtsam, kui ta oleks seda enne täitemenetluse algatamist. Samuti jagab kohus kaebaja seisukohta, et 28.07.2016 nõude loovutamise leping ei vasta TMS § 18 lg 1 nõuetele, sest selle puhul ei ole tõestatud dokumendi sisu, vaid üksnes kinnitatud dokumendi allkirjastaja isikusamasust. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad menetluskulud TsMS § 172 lg 1 alusel avaldaja kanda.
10.Avaldaja esitas maakohtu määruse peale 26.05.2020 määruskaebuse. Pärnu Maakohus ei pidanud 16.06.2020 põhjendatuks määruskaebust ise rahuldada ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
11.Avaldaja palub 26.05.2020 määruskaebuses maakohtu määrus tühistada ja teha uus määrus, millega rahuldada tema kaebus ning jätta menetluskulud kohtutäituri kanda. Maakohus on sisuliselt lubanud täitemenetluse jätkamist sissenõudja kasuks, kellele ei ole esialgse 3(8)
2-20-3895 sissenõudja õigused täitemenetluses üle läinud. Selline täitemenetlus ei saa olla õiguspärane. Võlgnikul ei ole õigust ega kohustust teha kohtutäituri üle järelevalvet ning tal ei saa lasuda ka vastutust selle eest, kui kohtutäitur oma kohustust ei täida. Maakohus on pannud aga avaldaja vastutama selle eest, et kohtutäitur ei teavitanud teda sissenõudja vahetumisest ega tuvastanud õigusjärglust vastavalt seadusele. Vaidlustatud määruses on leitud, et avaldaja oli 10.01.2020 taotluse esitamise hetkeks TMS § 217 lg 6 kohaselt minetanud õiguse nõuda kohtutäiturilt täitemenetluse lõpetamist. Pole arusaadav, miks ei saanud avaldaja esitada 10.01.2020 taotlust täitemenetluse lõpetamiseks, vaid ainuvõimalik oli esitada kaebus kohtutäituri tegevuse peale. Avaldusi (sh menetluse lõpetamiseks) saavad võlgnik ja sissenõudja TMS § 48 lg-s 1 sätestatud aluste ilmnemisel esitada kogu täitemenetluse vältel ja selleks pole kehtestatud mingit tähtaega. Prado Halduse OÜ hagiavalduse juures puudus esialgu nõude loovutamist kinnitav dokument ja võlausaldaja ei olnud võlgnikku ka varem nõude loovutamisest teavitanud. Väär on järeldus, et võlgnik pidi juba hagiavalduse kättesaamisel teadma, et nõue ei ole kehtiv. Asjas puudub ka kohtutäituri otsus, millest võlgnik võis järeldada oma õiguste rikkumist ja seda vaidlustada. Maakohus ei ole määratlenud, millal ja mis viisil on kohtutäitur uut sissenõudjat aktsepteerinud. Pelgalt Prado Halduse OÜ mainimine täitetoimingute tegemisel ei ole selline otsustus, mida võlgnikul oleks olnud võimalik vaidlustada. Sellises olukorras ei ole õige heita võlgnikule ette, et ta oleks pidanud mingist teises menetluses esitatud muust dokumendist ise toimunut mõistma ja esitama 10 päeva jooksul kaebuse. Võlgnik esitas õigesti ja tähtaegselt kaebuse kohtutäituri selle otsuse peale, millega keelduti täitemenetluse lõpetamisest.
12.Kohtutäitur vaidleb 15.06.2020 seisukohas määruskaebusele vastu ning palub see jätta rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda, jäädes oma varasemate seisukohtade juurde. Võlgniku 14.02.2020 avaldus ei olnud kaebus kohtutäituri 07.02.2020 otsuse peale, vaid uus taotlus täitemenetluse lõpetamiseks (esitatud 10.01.2020 avaldusega võrreldes erineval alusel). Seega on avaldaja eiranud TMS § 217 lg-s 1 sätestatud menetluskorda. TMS § 18 lg 1 reguleerib täitedokumendi täitmisele võtmist, mitte võlausaldaja vahetumist täitemenetluse kestel. TMS § 18 lg 1 ei kohaldu olukorras, kus täitemenetlus on algatatud enne õigusjärgluse kohaldamist (vt Riigikohtu 20.09.2018 määrus nr 2-17-14364, p 10.1). Kuna avaldaja ei olnud varem väitnud, et 28.07.2016 nõude loovutamise leping ei vasta TMS § 18 lg-s 1 sätestatud tingimustele, siis ei ole kaebus tähtaegne. Kohtutäituril ei olnud TMS § 8 lg 1 ja § 10 lg 4 järgi kohustust teavitada võlgnikku sissenõudja vahetumisest, sest teavitamiskohustus on võlaõigusseaduse (VÕS) § 170 järgi võlausaldajatel. Teavitamise eesmärk on tagada võlgnevuse tasumine õigele sissenõudjale. Täitemenetluses saab võlgnik kohustuse täita samale kohtutäiturile, olenemata sellest, kes on sissenõudjaks. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et TMS § 18 lg 1 kohaldub mh siis, kui nõude loovutamine on toimunud pärast täiteasja algatamist. Nõude loovutamine täitemenetluse kestel ei mõjuta täitedokumendi ehtsust. Nõude loovutamise lepingule ei näe seadus selle kehtivuse eeldusena ette üldist vorminõuet. TMS § 18 lg 1 esmane eesmärk on tagada, et täitemenetluse algatamist soovib õige isik. Võlausaldaja vahetumine ja võlgniku mittenõustumine nõude loovutamisega ei ole täitemenetluse lõpetamise aluseks. Avaldaja seisukohtadega nõustumine riivaks oluliselt sissenõudja õigusi. Isegi kui kohtutäitur oleks pidanud jätma uue sissenõudja tunnustamata, ei tinginuks see täitemenetluse lõpetamist, sest selleks puudus TMS § 48 lg-s 1 sätestatud alus. Kui võlgnik leiab, et uus sissenõudja ei ole kohane sissenõudja, võib ta esitada TMS § 221 lg-te 1 ja 2 alusel hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks.
13.Sissenõudja vaidleb 11.06.2020 seisukohas määruskaebusele vastu ning palub see jätta rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Maakohus leidis õigesti, et kuna avaldaja teadis täitemenetluses sissenõudja vahetumisest hiljemalt 14.12.2018, pidanuks ta esitama kaebuse viivitamatult ega saa TMS § 217 lg 6 kohaselt sellele asjaolule tugineda enam kui aasta hiljem esitatud täitemenetluse lõpetamise avalduses. Avaldajat on tsiviilasjas nr 2-18-17259 kui ka
4(8)
2-20-3895 praeguses asjas esindanud advokaadid, mistõttu ei saanud kohtutäituri tegevuse vaidlustamise normistik olla talle üllatuslik.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
14.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna selle tühistamiseks alust.
15.Ringkonnakohus ei nõustu kohtutäituriga, et TMS § 18 lg 1 kohaldub üksnes olukorras, kus täitemenetlus on algatatud enne õigusjärgluse kohaldamist, ning sellist järeldust ei saa teha ka Riigikohtu 20.09.2018 määrusest nr 2-17-14364. Vastupidi, viidatud määruse p 10.2 järgi on TMS § 18 lg 1 üks eesmärke see, et täitedokumendist tuleneva nõude loovutamine oleks kohtutäituri jaoks lihtsalt ja võimalikult õiguskindlalt kontrollitav. Kas loovutamine toimub enne täitedokumendi täitmisele võtmist või juba toimuva täitemenetluse käigus, ei oma sellest eesmärgist lähtuvalt mingit tähtsust. Seega märkis maakohus õigesti, et kohtutäitur peab TMS § 18 lg-st 1 lähtuma ka juhul, kui sissenõudja (või võlgniku) õigusjärglust kaasatoov juhtum leiab aset täitemenetluse kestel. Selleks, et uus võlausaldaja saaks käimasolevas täitemenetluses teostada täitedokumendist tulenevaid õigusi, peab ta kohtutäiturile tõendama oma õigusjärglust kohtulahendiga, avaliku registri väljavõttega või notariaalselt tõestatud dokumendiga. Kui õigusjärglus on kohtutäiturile TMS § 18 lg 1 kohaselt tõendatud, asub uus võlausaldaja esialgse sissenõudja asemele ning täitemenetlus jätkub õigusjärglase suhtes sealt, kus see pooleli jäi. Kohtutäitur ei pea seejuures tegema õigusjärgluse kohta eraldi otsust (vt Tartu Ringkonnakohtu 16.06.2020 määrus nr 2-20-1453, p 14.1.2).
16.Täiteasi nr 175/2008/1322 on algatatud OÜ Lend Invest 13.06.2008 avalduse alusel. Kohtutäiturile on täitmisel oleva nõude loovutamise tõendamiseks esitatud OÜ Lend Invest ja Prado Halduse OÜ vahel 28.07.2016 sõlmitud nõude loovutamise leping, mille p 1.3 kohaselt loovutas OÜ Lend Invest muu hulgas 02.12.2005 notariaalsest laenulepingust tuleneva nõude XX vastu. Lepingule lisatud notariaalmärke kohaselt on notar kinnitanud üksnes poolte esindaja allkirja õigsust. Seega on leping küll notariaalselt kinnitatud (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 81 lg 1), kuid mitte notariaalselt tõestatud (TsÜS § 82). Kuna TMS § 18 lg-st 1 tulenevalt saab õigusjärglust kohtutäiturile tõendada üksnes notariaalselt tõestatud dokumendiga, siis ei olnud kohtutäituril 28.07.2016 lepingule tuginedes alust lubada Prado Halduse OÜ-l astuda täitemenetlusse OÜ Lend Invest asemele. Kuivõrd OÜ Lend Invest on äriregistrist kustutatud 13.12.2017, siis pidanuks kohtutäitur andma Prado Halduse OÜ-le võimaluse esitada TMS § 18 lg 1 kohane tõend (nt Tallinna Ringkonnakohtu 31.07.2015 määrus nr 2-14-60994, p 64), selgitades ühtlasi võimalust esitada avaldaja vastu TMS § 18 lg-s 3 nimetatud hagi täitedokumendist tuleneva õiguse ülemineku tunnustamiseks, või täitemenetluse TMS § 48 lg 1 p 6 alusel lõpetama.
17.Nagu eelnevalt märgitud, ei näe TMS ette, et kohtutäitur peaks vormistama eraldi otsuse, millega ta lubab õigusjärglasel astuda täitemenetlusse sissenõudja asemel, vaid eraldi otsus (nt täitemenetluse lõpetamiseks TMS § 48 lg 1 p 6 alusel) tuleks teha üksnes siis, kui õigusjärglus jäetakse kohtutäiturile TMS § 18 lg 1 kohaselt tõendamata. Õigusjärglase aktsepteerimise kohta eraldi otsuse puudumine ei tähenda siiski, et kohtutäituri sellist tegevust ei saagi vaidlustada või et vaidlustamise võimalus sõltuks sellest, kas kohtutäitur teeb õigusjärgluse kohta otsuse või mitte (vt Riigikohtu 02.11.2016 määrus nr 3-2-1-97-16, p 17). TMS § 217 lg 1 kohaselt saab vaidlustada nii kohtutäituri otsust kui ka kohtutäituri tegevust ja tegevusetust. Viimati nimetatud juhul hakkab TMS § 217 lg 1 järgne 10-päevane kaebetähtaeg kulgema hetkest, mil võlgnik sai teada või oleks pidanud teada saama, et kohtutäitur ei kavatse toimingut teha (nt Riigikohtu 16.12.2015 määrus nr 3-2-1-108-15, p 13). 5(8)
2-20-3895
18.Praegusel juhul ei ole vaidlust selle üle, et kohtutäitur ei teavitanud võlgnikku sissenõudja vahetumisest. Kuivõrd kaebetähtaja algus ei ole seotud kohtutäituri poolse teavitamisega, vaid võlgniku (eeldatava) teadmisega, siis ei oma kohtutäituri teavitamiskohustuse olemasolu või puudumine ega ka võimalik kohtutäituri kohustuste rikkumine asja lahendamisel tähtsust ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks sellel eraldi peatuda. Kohtutäituri tegevuse peale kaebuse esitamise tähtajast kinnipidamise kontrollimiseks on oluline, millal XX sai teada või oleks pidanud teada saama, et kohtutäitur on Prado Halduse OÜ-d aktsepteerinud algse sissenõudja õigusjärglasena. Maakohus leidis, et avaldaja sai sissenõudja vahetumisest teada hiljemalt 14.12.2018, mil teda varasemalt esindanud advokaat tutvus Prado Halduse OÜ hagiga võlgniku ja tema abikaasa vastu ühisvara jagamiseks tsiviilasjas nr 2-18-17259. Ringkonnakohus nõustub selle järeldusega, sest Prado Halduse OÜ 14.11.2018 hagi tugines üheselt mõistetavalt tema sissenõudja positsioonile täiteasjas nr 175/2008/1322 ning hagile olid lisatud kohtutäituri 07.03.2018 ülevaade täitemenetluses võlgnevuse katteks toimunud laekumistest (lisa 1) ja 26.03.2018 koostatud täitmise võimatuse akt (lisa 2), millest nähtus selgelt, et kohtutäitur käsitab täiteasjas nr 175/2008/1322 sissenõudjana Prado Halduse OÜ-d, kellele on alates 24.11.2016 edasi kantud ka nõude täitmiseks toimunud laekumised.
19.Samas on avaldaja õigesti viidanud, et kuna tsiviilasjas nr 2-18-17259 esitatud hagile ei olnud lisatud 28.07.2016 nõude loovutamise lepingut, siis ei saanud võlgnikule 14.12.2018 veel selguda, kas õigusjärglus on kohtutäiturile tõendatud TMS § 18 lg 1 kohasel viisil või mitte. Maakohus juhtis põhjendatult tähelepanu, et sellises olukorras pidanuks avaldaja viivitamatult tutvuma täitetoimikuga ja vajaduse ilmnemisel taotlema täitemenetluse lõpetamist või esitama kaebuse kohtutäituri tegevuse peale. Asjas puuduvad täpsed andmed selle kohta, millal avaldaja või tema esindaja täitetoimikuga tutvus, kuid arvestades, et täitedokumendist tuleneva nõude loovutamise kehtetusele viidati esmakordselt XX ja DD 10.01.2020 vastuses hagile tsiviilasjas nr 2-18-17259 ning kohtutäiturile esitatud 10.01.2020 taotluses täitemenetluse lõpetamiseks, mis olid koostatud teise advokaadi poolt ja kliendileping praeguse esindajaga sõlmiti 19.12.2019 (vt kostjate 20.12.2019 taotlus menetlustähtaja pikendamiseks tsiviilasjas nr 2-1817259), saab eeldada, et täitetoimikuga tutvumine toimus üsna vahetult enne 10.01.2020 dokumentide esitamist. Maakohus järeldas õigesti, et sissenõudja vahetumisest teada saamise ja selle vaidlustamise vahele jäi ligikaudu aasta. Avaldaja ei ole toonud välja ainsatki põhjust, mis võinuks takistada täitetoimikuga varasemat tutvumist ning seetõttu on ilmne, et avaldaja ei järginud TMS § 217 lg 1 kohast 10-päevast tähtaega kohtutäituri tegevuse vaidlustamiseks. Kaebuse esitamise tähtaja möödalaskmist ei saa õigustada väitega, et võlgnikul ei ole kohustust teha kohtutäituri tegevuse üle järelevalvet. Kaebuse esitamine ei ole järelevalvetoiming, vaid õiguskaitsevahendi kasutamine, milleks peab hoolsust üles näitama ka huvitatud isik ise.
20.Lühikesed kaebetähtajad kohtutäituri otsuste ja tegevuse vaidlustamiseks (TMS § 217 lg 1 ja § 218 lg 1) ning keeld tugineda kaebuse õigeaegse esitamata jätmise korral hiljem asjaoludele, mida oleks saanud esitada kaebuses (TMS § 217 lg 6), on nähtud ette õiguskindluse ja täitemenetluse tõhususe tagamiseks (vt Riigikohtu 16.09.2015 määrus nr 3-2-1-77-15, p 23; 28.09.2011 otsus nr 3-2-1-69-11, p 13). Kohtutäituri tegevuse tähtaegselt vaidlustamata jätmise tagajärjeks võib olla täitemenetluse jätkamine sissenõudja kasuks, kelle õigusjärglus ei ole TMS § 18 lg-s 1 sätestatud viisil tõendatud, ja see ei muuda täitemenetlust iseenesest õigusvastaseks. Samamoodi võib kohtutäituri tegevuse õigeaegne vaidlustamata jätmine viia olukorrani, kus täitemenetlus toimub täitedokumendi alusel, mis ei kuulu täitmisele TMS-s sätestatud korras (nt Riigikohtu 09.11.2009 määrus nr 3-2-1-116-09, p 10). Kui võlgnik leiab, et kohtutäitur on toiminud täitemenetluses seadusevastaselt (nt rikkunud TMS § 18 lg-t 1), kuid jätab kohtutäituri tegevuse õigeaegselt vaidlustamata, peab võlgnik arvestama sellega, et ta ei saa enam hiljem kohtutäituri rikkumisele tugineda.
6(8)
2-20-3895
21.Avaldaja esitas kohtutäiturile 10.01.2020 taotluse lõpetada täitemenetlus seoses OÜ Lend Invest lõppemisega õigusjärgluseta. Kohtutäitur jättis 07.02.2020 vastusega avaldaja taotluse rahuldamata ja täitemenetluse lõpetamata. Avaldaja esitas seejärel kohtutäiturile 14.02.2020 kaebuse, milles vaidlustas kohtutäituri keeldumist täitemenetluse lõpetamisest. Kohtutäitur jäi 06.03.2020 vastuses oma 07.02.2020 vastuses väljendatud seisukoha juurde, et täitemenetluse lõpetamiseks puudub õiguspärane alus, viidates täiendavalt, et Prado Halduse OÜ õigusjärglus on tõendatud 28.07.2016 lepinguga. Seejärel esitas avaldaja maakohtule 11.03.2020 kaebuse kohtutäituri 07.02.2020 ja 06.03.2020 otsuste tühistamiseks ning kohtutäituri kohustamiseks vaadata avaldaja 10.01.2020 taotlus uuesti läbi. Kuigi kohtutäitur käsitas avaldaja 10.01.2020 ja 14.02.2020 pöördumisi väidetavalt üksnes taotlustena täitemenetluse lõpetamiseks, märkis maakohus õigesti, et 14.02.2020 pöördumine kujutas endas nii sisuliselt kui ka vormiliselt TMS § 217 lg 1 alusel esitatud kaebust kohtutäituri tegevuse peale ning seetõttu on avaldajal õigus TMS § 218 lg 1 alusel vaidlustada kohtutäituri 07.02.2020 ja 06.03.2020 otsuseid kohtus.
22.Maakohus leidis siiski, et kuna võlgnik pidi olema juba enam kui aasta varem teadlik sellest, et kohtutäitur on aktsepteerinud sissenõudja vahetumist, kuid pole seda TMS § 217 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul vaidlustanud, siis ei saanud ta täitemenetluse lõpetamise avalduses TMS § 217 lg 6 kohaselt selle õigusvastasusele enam tugineda. Maakohus ei ole seejuures väitnud, et võlgnikul oli ainuvõimalik esitada kaebus kohtutäituri tegevuse peale, vaid võlgnik võinuks esitada ka taotluse täitemenetluse lõpetamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et olukorras, kus võlgnikul oli võimalik tugineda sissenõudja õigusjärgluse TMS § 18 lg-s 1 sätestatud viisil tõendamata jätmisele juba oluliselt varem (kas kaebuses kohtutäituri tegevuse peale või ka täitemenetluse lõpetamise taotluses), siis piirab TMS § 217 lg 6 sellele asjaolule hilisemat tuginemist, olenemata sellest, kas kõnealusele asjaolule soovitakse tugineda TMS § 217 lg 1 alusel esitatavas kaebuses kohtutäituri tegevuse peale või TMS § 48 lg 1 p 6 alusel esitatavas taotluses täitemenetluse lõpetamiseks. TMS § 217 lg-t 6 ei saa tõlgendada viisil, et sellest sättest tuleneva piirangu olemasolu või puudumine sõltub üksnes asjaolust, kas võlgnik esitab kohtutäiturile kaebuse või taotluse. Sätte eesmärgiks on siiski piirata hilinenud tuginemist sellisele asjaolule, mida isik oleks põhimõtteliselt saanud kohtutäiturile esitatava kaebusega vaidlustada juba varem. Nagu eespool märgitud, siis ei saanud kohtutäiturile kaebuse esitamist praegusel juhul takistada ka asjaolu, et kohtutäitur ei olnud sissenõudja vahetumise kohta teinud eraldi otsust ega võlgnikku sissenõudja vahetumisest teavitanud. Seega, kuigi taotlust täitemenetluse lõpetamiseks on võimalik esitada kogu täitemenetluse vältel, ei saa TMS § 217 lg-st 6 tulenevalt täitemenetluse lõpetamise aluseks pärast TMS § 217 lg-s 1 nimetatud tähtaja möödumist olla asjaolu, et kohtutäitur on õigusjärgluse aktsepteerimisel rikkunud TMS § 18 lg-s 1 sätestatut. Sellises olukorras jättis kohtutäitur 07.02.2020 ja 06.03.2020 otsustega taotluse ja selle rahuldamisest keeldumise peale esitatud kaebuse õiguspäraselt rahuldamata, sest õigusjärglus ei ole laenulepingust tuleneva võlgnevuse nõude puhul materiaalõiguslikult välistatud. TMS § 18 lg 3 annab sissenõudjale ja TMS § 220 võlgnikule võimaluse esitada teise poole vastu hagi õigusjärgluse või selle puudumise tuvastamiseks (vt Riigikohtu 02.11.2016 määrus nr 3-2-1-97-16, p 17).
23.Eelneva põhjal ning TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659 alusel jääb avaldaja määruskaebus rahuldamata ja Pärnu Maakohtu 12.05.2020 määrus muutmata.
24.Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel avaldaja kanda. Kohtutäituril hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Prado Halduse OÜ palub 11.06.2020 taotluses mõista avaldajalt välja määruskaebuse menetluses kantud menetluskulude katteks 396 eurot (sisaldab käibemaksu 66 eurot). Prado Halduse OÜ kinnitab, et ta ei ole käibemaksukohustuslane. Taotluse kohaselt on määruskaebuse menetluses osutatud õigusabi 3 töötunni ulatuses tunnitasuga 110 eurot + km. Avaldaja ei ole sissenõudja menetluskulude osas 7(8)
2-20-3895 seisukohta esitanud. Prado Halduse OÜ lepingulise esindaja tunnitasu ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu ning õigusabile kulutatud aega ei saa pidada ülemääraseks, mistõttu on sissenõudja menetluskulud ringkonnakohtu hinnangul olnud tervikuna vajalikud ja põhjendatud. Seega mõistab ringkonnakohus sissenõudja menetluskulude katteks avaldajalt välja 396 eurot (sisaldab käibemaksu). Prado Halduse OÜ taotluse ja TsMS § 177 lg 4 alusel määrab ringkonnakohus, et avaldajal tuleb hüvitatavatelt menetluskuludelt tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates määruse jõustumisest kuni selle täitmiseni. (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.