Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

Leppetrahvikviitungid on edastatud pärast vormistamist sõiduki kojameeste vahele. Leppetrahvide maksetähtaeg oli 14 päeva. Leppetrahvid kogusummas 120 eurot on jäetud tasumata. Vastavalt Maanteeametist saadud andmetele oli sõiduki nr xxx vastutav kasutaja/omanik leppetrahvide vormistamise ajal O. L.. Vastavalt parkimistingimuste punktile 4 on operaatoril õigus eeldada, et sõiduki omanik või vastutav kasutaja on sõiduki juhiks ja lepingu pooleks. AS Ühisteenused volitusel on võlgade sissenõudmisega tegelenud inkassoettevõte ja pärast inkassomenetluse ebaõnnestumist on AS Ühisteenused tuvastanud tasulise päringu alusel liiklusregistrist sõiduki omaniku/vastutava kasutaja, mille järel jätkas sissenõudmismenetlusega AS Ühisteenused. AS Ühisteenused taotleb sissenõudmiskulude hüvitamist summas 30 eurot. Kostja seisukoht Kostja esitas järgmised vastuväiteid: - Leppetrahvi nr 0237000062 osas ei pannud kostja parkimist alustades tähele ühtegi infotahvlit, et tegemist oleks olnud tasulise eraparklaga, polnud ka mingeid vastavasisulisi märke üleval. Hageja poolt saadetud fotodel pole tõestatud, et vastavasisulised märgid sellel hetkel olid üleval. - Leppetrahvi nr 0030041255 osas ei olnud parkimist alustades näha ühtegi täpsustavat joont, kust algab tasuline eraparkla, polnud ka mingeid vastavasisulisi märke üleval. Hageja poolt saadetud fotodel pole tõestatud, et vastavasisulised märgid sellel hetkel olid üleval. Lisaks pole sõidukil puhastatud täielikult esiklaas, et veenduda, kas parkimisõigust omav sedel on armatuurlaual või sõiduki esiakna üleval ääres või on see libisenud osaliselt akna ja armatuuri vahele. - Juhul, kui hageja on teinud leppetrahvi ning paigaldanud kirjaliku teatise klaasipuhastaja vahele, siis oleks pidanud ta saatma vastavasisulise teate ka e-postiga või tähitud kirjaga, et oleks olnud võimalik kas siis vastuväide koheselt esitada või siis süü olemasolu korral leppetrahvid tasuda. Praegu on sellest möödas juba kolm aastat ning väga keeruline on tõendada, et leppetrahvid olid tehtud seaduslikult ning kas hageja täitis või ei täitnud enda hoolsuskohustust täiel määral. Kohtu seisukoht ja põhjendused Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 määras kohus asja lahendamise lihtsustatud korras menetlusse võtmise määruses. Kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole. 2(5)

2-19-132637 TsMS § 444 lg 2 alusel, kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kohus võib juhindudes TsMS § 444 lg 4 jätta otsusest välja kirjeldava ja põhjendava osa, kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses. Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 230 lg 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised, TsMS § 199 lg 1 p 3 võimaldab poolel esitada taotlusi, TsMS § 436 lg 2 alusel rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Menetlusosaline määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Menetlusosalise avaldused asja puudutavate faktiliste asjaolude kohta peavad TsMS § 328 lg 1 kohaselt olema tõesed. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Tuvastatud asjaolud, mille üle puudub vaidlus: -

Kostja oli sõiduki xxx valdaja; Kostja parkis xxx sõiduki 06.11.2016 kell 06:48 aadressil xxx; 07.11.2016 kell 20:08 aadressil xxx ja 24.10.2017 kell 15:56 aadressil xxx;

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 3 p 1 järgi võib võlasuhe tekkida lepingust. Leping on tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik (VÕS § 8 lg 1-2). VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 16 lg 1 sätestab, et pakkumus (ofert) on lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. VÕS § 16 lg 3 kohaselt loetakse ettepanekut, mis on suunatud kindlaks määramata isikutele ja mis seisneb reklaami, hinnakirjade, tariifide, näidiste, kataloogide ja muu sellise saatmises või kaubaväljapanekus, samuti kauba või teenuse konkreetsele isikule mittesuunatud pakkumist avalikus arvutivõrgus, ettepanekuks esitada pakkumus, kui ettepaneku tegija ei ole selgesti väljendanud, et tegemist on pakkumusega. Nõustumus (aktsept) on otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping (VÕS § 20 lg 1). Kohus märgib, et hageja parkimistingimuste punkti 1 kohaselt loetakse parklasse sõidukit parkides sõidukijuhi ja hageja kui operaatori vahel sõlmituks leping, mille kohaselt kohustub sõidukijuht kasutama parklat vastavalt parkimistingimustele. Kostja ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid sellele, et ta oli 06.11.2016 - 07.11.2016.a ja 24.10.2019.a sõiduki registreerimismärgiga xxx valdaja. Kostja ei ole vaidlustanud ka seda, et nimetatud sõiduk hageja nõudes viidatud ajal hageja poolt hallataval parkimisalal parkis (kostja 29.04.2020.a vastus hagile). Kostja väidab, et parklasse sisenemisel ei olnud näha ühtegi viidet selle kohta, et parkla puhul oli tegemist tasulise eraparklaga ning hageja ei ole seda ka tõendanud. Hageja väidab, et on kohtule esitatud fotodega tõendanud, et vastav teave oli parklasse sissesõidul olemas. Riigikohus on leidnud, et parkimise võimaldamine ei ole iseenesest parkimislepingu sõlmimise aktsept. Parkimistariifide avalikku väljapanekut tuleb eelduslikult pidada pakkumuse esitamise ettepanekuks VÕS § 16 lg 3 kohaselt. Pakkumuseks saab seda lugeda 3(5)

2-19-132637 vaid siis, kui teates on teistsugune tahe selgesti väljendatud. Nõusolek sõlmida leping (aktsept) peab üldjuhul olema väljendatud otsese tahteavalduse või mingi teoga. Vaikimise või tegevusetuse saab lugeda aktseptiks üksnes seaduse, lepingupoolte kokkuleppe, pooltevahelise praktika või nende tegevus- või kutsealal kehtivate tavade järgi (vt Riigikohtu 20.10.2010.a lahend 3-2-1-75-10). Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et leppetrahvide tegemise hetkel oli parklasse sissesõidul olemas viited ja tahvlid tasulise eraparkla ning parkla kasutamise (s.h hinnakiri/tariif) tingimuste kohta. Pole eristatud, kus kohas algab tasuline parkla ja kus tasuta parkimine. Hageja on esitanud mitmeid fotosid küll kostja poolt pargitud sõidukist, kuid puuduvad fotod kehtivate parkimistingimuse kohta (hagiavalduse lisa 2). Hageja esitatud täiendavad tõendid (19.04.2020.a menetlusdokumendi lisad 1 - 3) ei tõenda hageja väidet tahvlite või parkimistingimuste olemasolu kohta trahvi tegemise ajal, kuivõrd Lisade 1 ja 2 metaandmetest nähtub, et kõnealused fotod on tehtud 02.03.2019.a kell 10.43, s.o 1,5 aastat hiljem kui leppetrahvi tegemise aeg (24.10.2017). Lisa 3 puhul aga ei nähtu teatetahvlil olev tekst ning pole teada, kas tegemist on eraparklaga seotud tahvliga või liiklusmärgiga. Seega on hageja jätnud tõendamata lepingu sõlmimise ja selle asjaolud ning lepingutingimused, mistõttu ei kuulu hagi rahuldamisele. Lisaks eeltoodule on kostja välja toonud, et talle tulid hageja nõuded üllatusena, kuna kostja ei ole sõiduki kojameeste vahel näinud ega leidnud ühtegi leppetrahvi kviitungit ning hageja pole esitatud fotodega tõendanud, et need kviitungid sinna pandi või et need oleksid seal üldse kunagi olnud. Selleks, et lepingut rikkunud isik kannaks TsÜS § 70 järgi tahteavalduse kättesaamisega seotud riski, peab tahteavalduse tegija tõendama, et ta on tahteavalduse väljendanud ning valinud selle edastamiseks mõistliku viisi (vt Riigikohtu 5. juuni 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-117146, p 12). Hageja ei ole menetluses esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et leppetrahvi nõue esitati selle vormistamise järgselt sõiduki kojameeste vahele. Hageja saaks leppetrahvi edastamist tõendada näiteks fotodega, millest nähtub, et sõiduki kojameeste vahele on asetatud leppetrahvi nõue. Samuti ei ole hageja tõendanud, et leppetrahvid esitati hilisemalt kostjale näiteks e-kirja, SMS-i vms taasesitamist võimaldavas vormis. Tuvastatav on üksnes see, et kostja sai leppetrahvidest teada kohtumenetluse käigus. Pärnu Maakohus tegi makseettepaneku 22.11.2019 ja kostja on selle samal päeval kätte saanud. Seega kahel juhul on kostja leppetrahvist teada saanud rikkumise toimepanemisest üle kolme aasta hiljem ja kolmanda leppetrahvi puhul ca kaks aastat hiljem. VÕS § 159 lg 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Terminiga "mõistlik aeg" tähistatakse määratlemata õigusmõistet ning seda tuleb kohaldada iga juhtumi eripärasid silmas pidades (vt Riigikohtu 29.04.2008. a lahend 3-2-1-28-08, p 13). Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei esitanud hageja leppetrahvinõudeid kostjale mõistliku aja jooksul. Mõistlikuks ajaks peetakse kohtupraktika kohaselt üldjuhul ca 3 kuud ja igal juhul väiksemat aega kui aasta. Parkimistrahvi puhul peaks kohus mõistlikuks ühte kuud. Kindlasti ei ole mõistlikuks ajaks kaks või kolm aastat. Seega isegi juhul, kui hageja oleks tõendanud lepingu sõlmimise, on praegusel juhul põhjendatud jätta hagi igal juhul rahuldamata VÕS § 159 lg 2 alusel seetõttu, et hageja ei ole menetluses tõendanud, et ta parkimisteenuse osutajana teatas kostjale kui parkimisteenuse kasutajale mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist leppetrahvi nõudmisest. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuivõrd hageja ei ole tõendanud pooltevahelist lepingu sõlmimist ega edastanud kostjale mõistlikul viisil ega mõistliku aja jooksul rahalist nõuet, 4(5)

2-19-132637 tuleb hagi jätta leppetrahvi nõuete osas rahuldamata. Kuivõrd leppetrahvi nõuete osas ei kuulu hagi rahuldamisele, ei kuulu hagi rahuldamisele ka leppetrahvide sissenõudmiskulude osas nende põhjendamatuse tõttu. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd hagi ei kuulu rahuldamisele, tuleb menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt jätta täies ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Kohus andis pooltele tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks ning tähtaja vastaspoole menetluskulude osas seisukoha esitamiseks. Pooled menetluskulude nimekirju ei esitanud, asja materjalidest kostja poolt menetluskulude kandmist ei nähtu. Seega puuduvad kostjal menetluskulud mille rahalist suurust kindlaks määrata. TsMS § 178 lg 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates.

/allkirjastatud digitaalselt/ Viktor Bome Kohtunik

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.