Hageja: X M (isikukood xxx), e-post: xxx Kostja I: M J (isikukood xxx), e-post: xxx Kostja II: H K (isikukood xxx), e-post: xxx Kostjate I ja II lepinguline esindaja: K –H K , e-post: xx Kostja IV: H L (isikukood xxx), e-post: x
Menetluse liik
Lihtmenetlus (kirjalik menetlus)
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt.
Välja mõista solidaarselt M Jlt, H Kilt ja H Lilt X Me kasuks 2 584,04 eurot.
Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.
Jätta menetluskuludest 34% solidaarselt M J, H K ja H L kanda ja 66% X Me kanda.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib teha tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni (TsMS § 62 lg 2).
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Hageja andis 10.04.2017 sõlmitud lepinguga K M Vale laenu 4 000 eurot. Laenulepinguga samas dokumendis sõlmiti ka käendusleping kostjatega I, II ja IV.
2.01.06.2017 tasuti intress 120 eurot. 31.07.2017 leping lõppes ja saabus lepingu tähtaeg. Kostjad tegid üksikuid makseid väikestes summades, kuid kogu laenu jääki ega viiviseid ära ei tasunud.
3.Hageja palub kostjatelt kui käendajatelt välja mõista põhinõudena 3 840 eurot ja viivisena 3 840 eurot. Kostja vastus
Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.
5.Kostjad leidsid, et hageja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud leping on tühine, kuivõrd tegu on majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud laenulepinguga ja hagejal puudub registreering krediidiandjana tegutsemiseks. Hageja saaks raha nõuda ainult alusetu rikastumise sätete alusel ja maksimaalselt summas 2 880 eurot, kuivõrd 1 120 eurot on hagejale tasutud.
6.Hageja esitas oma nõude ka K M Va vastu tema, kui füüsilise isiku pankrotimenetluses (ts asi nr 2-18-277). K M Va suhtes on käimas kohustustest vabastamise menetlus, mille raames on K M Va teinud hagejale 26.09.2019 väljamakse summas 860,73 eurot käesolevas tsiviilasjas esitatud ja ka pankrotimenetluses esitatud ning tunnustatud nõude katteks. Seega tuleb kompromissi tegemisel arvestada käendajate vastu esitatud nõude summast maha laenusaaja poolt tasutud summa 860,73 eurot.
7.Kuivõrd hageja ei järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, andes laenu maksejõuetule isikule, ei saa ta nõuda suuremat intressi kui seadusjärgne intressimäär võimaldab. Kohtu põhjendused
8.Kohus, analüüsinud hagiavaldust ja kostjate vastuväiteid ning poolte poolt esitatud tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
9.Kohus tuvastas hagi lisana esitatud dokumentaalse tõendi alusel (leping, tlk 4-5), et hageja sõlmis K M Jga (hilisem nimi K M Va) 10.04.2017 laenulepingu, millega andis talle laenu 4 000 eurot. Lepingu kohaselt tuli laenusumma tagastada hiljemalt 31.07.2017. Lepingu kohaselt pidi laenusaaja tasuma laenult intressi järgnevalt: 10.05.2017 tasutakse 120 eurot; 10.06.2017 tasutakse 120 eurot; 10.07.2017 tasutakse 120 eurot; 31.07.2017 tasutakse 80 eurot.
10.Kostjad I, II ja IV võtsid ülal viidatud lepinguga kohustuse laenu kogu ulatuses käendada, vastutades maksimaalselt 8 000 euro ulatuses (tlk 4-5, lepingu p 5.2).
11.Pooled vaidlevad selle üle, milline õigussuhe nende vahel on (kas laenuleping on kehtiv) ning millises ulatuses tuleb kostjatel tasuda raha põhinõude ja kõrvalkulude katteks, samuti selle üle, millises ulatuses laenu tagastatud on ja millise nõude katteks maksed tehtud on.
12.Kostjad I ja II leidsid, et hageja näol on tegu majandus- ja kutsetegevuses tegutseva krediidiandjaga ja vaidlusalune krediidileping on tarbijakrediidileping. Ühtlasi leidsid kostjad I ja II, et hagejal kui krediidiandjal puudub krediidiandjate ja -vahendajate seaduses (KAVS)
sedastatud luba krediidiandjana tegutsemiseks, mistõttu tehing on tühine. Hageja vaidles sellele vastu.
13.Kohus leiab, et põhivõlgniku ja hageja vahel sõlmitud leping vastab VÕS § 401 lg 1 reguleeritud krediidilepingu tunnustele - krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Samuti vastab see VÕS § 396 lg 1 sätestatud laenulepingu mõistele, mille kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.
14.VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kostjad I ja II on kohtu ette toonud ja esitanud tõendid, et hageja on ka varasemalt samadele isikutele laene andnud. Hageja hinnangul viitab asjaolu, et laenulepinguid on mitu (tõendatud lepingutega - tlk 4-5; 50-53) ning ka hageja lepingutes kasutatav e-postiaadress [email protected] (vt tlk 5,50 pöördel, 52 pöördel) asjaolule, et hageja tegutseb oma majandustegevuses krediidiandjana. Kohus nõustub ülal viidatud tõenditele (laenulepingud) tuginedes nende järeldustega. Kohtu veendumust süvendab samades laenulepingutes kokku lepitud kõrge intress ja viivis – kohtu hinnangul on laenu antud kasu saamise eesmärgil. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et hageja on krediidiandja, kes tegutseb majandus- ja kutsetegevuses VÕS § 402 lg 1 mõttes. Eeltoodust tulenevalt tuleb vaidlusalusele laenusuhtele kohaldada tarbijakrediidi sätteid.
15.Täiendavalt on kostjad I ja II seisukohal, et hagejale laienevad krediidiandjate ja vahendajate seadusest (KAVS) tulenevad piirangud ning piirangute rikkumise tõttu on poolte vahel 10.04.2017 sõlmitud laenuleping tühine. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 87 sätestatule on seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. Kohtu hinnangul on KAVS eesmärgiks reguleerida krediiditurgu ja anda finantsinspektsioonile volitused teostada krediidiandjate üle kontrolli. Sätete eesmärgiks ei ole kohtu hinnangul see, et tuua nende rikkumise korral kaasa tehingu tühisust. Tehing ei ole eeltoodust tulenevalt võimalike KAVS sätete rikkumise tõttu tühine.
16.Põhinõue. VÕS § 108 lg-s 1 on sätestatud, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Intressi nõudmiseks annab aluse VÕS § 94 lg 1 ja viivise nõudmiseks VÕS § 113 lg 1. Hageja on palunud viivise välja mõista kuni kohtusse pöördumiseni ehk kuni 05.12.2018.
17.Kostjad leiavad, et kuivõrd hageja ei järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, andes laenu maksejõuetule isikule, ei saa ta nõuda suuremat intressi kui seadusjärgne intressimäär võimaldab. Kohus leiab, et ainuüksi põhivõlgniku pankroti välja kuulutamine 07.02.2018, ei võimalda tuvastada, et põhivõlgnik oleks olnud maksejõuetu 10.04.2017, mil laenuleping sõlmiti. Kohus on seisukohal, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine hageja poolt ei ole tõendamist leidnud.
18.Võrreldes hageja 15.01.2019 menetlusdokumenti (tlk 8) ja kostjate 08.10.2019 menetlusdokumenti (tlk 71) tuvastas kohus, et pooled ei vaidle järgnevate asjaolude üle: 01.06.2017 tasuti 120 eurot 21.09.2017 tasuti 1 000 eurot
19.Alljärgnevalt analüüsib kohus, milliste nõuete katteks tuleb kostjate maksed lugeda.
20.01.06.2017, mil teostati esimene makse summas 120 eurot, oli sissenõutavaks muutunud ainult intressi tasumise nõue. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus selle summa tasutuks intressi katteks.
21.Poolte vahel sõlmitud laenulepingu kohaselt muutus kogu laenusumma sissenõutavaks 31.07.2017. Selleks ajaks olid sissenõutavaks muutunud ka kõik intressinõuded. VÕS § 415 lg 2 järgi tuleb arvestada kostjate tehtud maksed esimeses järjekorras võla sissenõudmiseks tehtud kulude katteks, teises järjekorras võlgnetava põhisumma katteks, kolmandas järjekorras intressi katteks ja neljandas järjekorras muude kohustuste katteks. Eeltoodu alusel loeb kohus 21.09.2017 tasutud 1 000 eurot, 28.12.2017 tasutud 100 eurot, 03.01.2018 tasutud 50 eurot ja 02.05.2018 tasutud 50 eurot tasutuks põhivõlgnevuse katteks. K M Va suhtes on käimas kohustustest vabastamise menetlus, mille raames on K M Va teinud hagejale 26.09.2019 väljamakse summas 860,73 eurot (tlk 72) käesolevas tsiviilasjas esitatud ja ka pankrotimenetluses esitatud ning tunnustatud nõude katteks. Kohus arvestab ka selle makse põhivõlgnevuse katteks tasutuks. Seega on kohus seisukohal, et kostjatel on hageja ees põhivõlgnevus 4000 – 1000 – 100 – 50 – 50 – 860,73 = 1 939,27 eurot, mille kohus mõistab kostjatelt välja.
22.Intresside nõude osas leiab kohus järgnevat. Poolte vahelises lepingus on kokku lepitud, et laenult tuleb tasuda intresse kokku 440 eurot (tlk 4, lepingu p 2.3) Kohus leidis, et esimene intressimakse summas 120 eurot tuleb lugeda tasutuks. Ülejäänud intressimaksete osas (120 + 120 + 80 = 320 eurot) leiab kohus, et need on muutunud sissenõutavaks täies ulatuses ja puudub alus intresside vähendamiseks. Kohus rahuldab VÕS 94 lg 1 alusel intresside tasumisest tuleneva nõude summas 320 eurot.
23.Alljärgnevalt käsitleb kohus hageja viivisenõuet. Hageja on arvestanud sissenõutavaks muutunud viivist 0,25% tasumata summast iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Tegemist on tüüptingimuse alusel nõutava viivisega (VÕS § 35), kuivõrd hageja kui laenuandja on kõigis kohtule esitatud laenulepingutes kohaldanud sama viivisemäära (tlk 4-5; 50-53). Kohtu hinnangul ei ole tegemist kehtiva tüüptingimusega. VÕS § 42 lg 1 järgi on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. Ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste näidisloetelu tarbija jaoks on sätestatud VÕS § 42 lg-s 3. VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega: nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine. tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral on võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu VÕS § 42 lg 3 p 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses [---] muud hüvitist“ alusel (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-139-14, p 11). Viivise „mõistlik määr“ tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Riigikohtu seisukoha järgi tuleks eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus
kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-25-16, p 13). Ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt selle kohta Riigikohtu lahend nr 3-2-1-66-05, p 24). Samuti ei tähenda viivise osaliselt sisse nõudmata jätmine seda, et sisuliselt ebamõistlik mh viivise nõudmist võimaldav tüüptingimus muutuks mõistlikuks tüüptingimuseks, kui tüüptingimuse kasutaja jätab mingil põhjusel viivise nõudmata või vähendab seda (vt Riigikohtu lahend nr 3-21-45-15, p 14). Käesoleval juhul ületab tüüptingimustes sätestatud viivisemäär kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue põhjendatud seadusjärgse viivisenõude osas. Kohus esitab viivisenõude suuruse alljärgneva tabelina. Võlgnevus
tasumise kuup
tasutud summa
viivitatud päevad
viivis
võla jääk
21.09.2017
1 000
46,47
28.12.2017
65,10
03.01.2018
4,45
02.05.2018
74,96
05.12.2018
0 (hagi esitamine)
133,79
KOKKU
324,77 eurot
24.Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjatelt I, II ja IV hageja kasuks välja kokku 1 939,27 + 320 + 324,77 = 2 584,04 eurot.
25.Kostjad I, II ja IV vastutavad hageja ees käendajatena. Hageja ja kostjate vahel sõlmitud käendusleping vastab VÕS § 142 lg 1 järgsetele käenduslepingu tunnustele - käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 2 kohaselt vastutab käendaja kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. VÕS § 149 lg 1 sätestab, et käendaja võib esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Käendajal on õigus esitada neid vastuväiteid ka siis, kui põhivõlgnik neist loobus. VÕS § 149 lg 2 järgi ei või käendaja siiski esitada vastuväidet, mida põhivõlgnik võib käendusega tagatud nõudele esitada, kui käenduslepingu eesmärk seisneb võlausaldajale tagatise andmises ka põhivõlgniku poolt vastuväite esitamise puhuks.
26.Vastavalt VÕS § 143 lg-l 1 on tarbijakäendusleping käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. Tarbija kaitseks sätestab VÕS-i § 143 lg 2, et tarbijakäendusleping on tühine, kui ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Käendaja vastutuse piirsumma kaitseb käendajat üksnes tagatud võla suurenemise eest, mitte aga nt käendaja enda viivitusest tekkivate nõuete, eelkõige viivisenõude või menetluskulunõuete vastu, st need saab võlausaldaja käendaja vastu esitada ka piirsummat ületavas osas (vt selle kohta Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-17-1601, p 24). Pooled on kokku leppinud käendaja vastutuse maksimumsummas, milleks on 8 000 eurot (tlk 4 pöördel, lepingu p 5.2). See summa hõlmab kõiki põhilepingust tulenevaid põhi- ja kõrvalnõudeid, mille tasumisele käendus maksimaalselt laieneb. Kohus leiab, et käendusleping on kehtiv ja seega mõistab nii põhivõlgnevuse kui viivise ülal märgitud summas kostjatelt I, II ja IV välja.
27.VÕS § 65 lg-s 4 on sätestatud, et kui mitu isikut kohustuvad lepinguga täitma kohustust ühiselt, siis eeldatakse, et nad on solidaarvõlgnikud. Kuivõrd kohus ei tuvastanud poolte
kokkulepet osavastutuse kohaldamiseks, eeldatakse käendajate solidaarvastutust (vt selle kohta ka Riigikohtu lahendit tsiviilasjas nr 3-2-1-119-16, p 22). Kohus mõistab võlgnevuse välja kostjatelt solidaarselt. Menetluskulud
28.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Tulenevalt TsMS § 163 lg 1 kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jätab menetluskulud tulenevalt hagi rahuldamise ulatusest 2 584,04 : 7 680 = 34% ulatuses kostjate kanda ja 66% ulatuses hageja kanda.
29.TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 2 määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kohus ei pea menetlusökonoomia seisukohalt otstarbekaks käesolevas otsuses menetluskulude koosseisu kindlaks määrata. Kohus määrab menetluskulud vastavalt TsMS § 174 lg-le 4 kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
30.Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /digitaalselt allkirjastatud/ Merit Helm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.