2-18-19616/19 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue Harju Maakohtusse saabus 31.12.2018 OÜ Lustrum Teenused hagi Green City Arhitektuur OÜ vastu, milles hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevus 7500 eurot ja viivis 7500 eurot. 27.11.2019 menetlusdokumendis esitas hageja alternatiivse nõude, milles palub kostjalt välja mõista kõrvalnõudena leppetrahvi 7500 eurot. Hagi kohaselt sõlmisid pooled oktoobris-novembris 2016 rendilepingu, mille esemeks oli ekskavaatori Doosan ning veoki MAN rent koos juhiga Soomes S OY ehitusobjektil Tamperes, hinnaga 50 eurot/1h, minimaalselt 400 eurot päevas kaevetöödeks. Hageja on omapoolselt lepingu täitnud, mida tõendavad käesolevale hagile lisatud tööajaaruanded ning tööde üleandmise aktid. 19.01.2017 leppisid pooled kokku tööde maksumuses summas 7500 eurot. Kooskõlas pooltevahelise kokkuleppega esitas hageja kostjale 19.01.2017 arve nr 2017005, maksetähtajaga 24.01.2017 summas 7500 eurot, mis on käesolevani tasumata. Hagile lisatud tööajaaruannete põhjal kuuluks tasumisele 10 370 eurot, mida pooled on läbirääkimiste tulemusel vähendanud 7500 euroni. Jaanuaris 2017 vaidlesid pooled põhivõla suuruse läbi ning sõlminud nõude suuruse osas kompromissi VÕS § 578 lg 1 mõistes. Lisaks põhiosale, mis on 7500 eurot, palub hageja kostjalt välja nõuda viivise 7500 eurot. Pooltevaheline leping sätestab, et tellija tasub arved 7 päeva jooksul peale Eestisse naasmist. Iga venitatud päeva eest tasub tellija täiendavalt 100 eurot päevas. 19.01.2017 allkirjastatud tellimussaatelehel on märgitud tööde kokkuleppe hinnaks 7500 eurot ning samal saatelehel on märgitud tööde tasumise tähtajaks seitse päeva ning viivismääraks 0,5% päevas. Võttes arvesse, et pooled on saatelehe näol muutnud tööde maksumuse osas varasemaid lepingutingimusi, leiab töövõtja, et pooled on kokku leppinud ka eelpool märgitud viivismääras, s.o 0,5% päevas. Arvestades arvel 2017005 märgitud maksetähtaega on tellija viivitanud arve tasumisega 31.12.2018 seisuga 697 päeva, millele vastab viivis summas 26 137,50 eurot. Toimides heas usus vähendab hageja viivisnõuet võlgnevuse põhiosani, s.o 7500 euroni. Alternatiivselt taotleb hageja, et kohus rahuldaks hageja kõrvalnõude leppetrahvi sätete alusel ja mõistaks kostjalt välja leppetrahvi 7500 eurot. Poolevahelise lepingu p-st 10 nähtub, et maksetähtaja ületamisel tuleb iga viivitatud päeva eest tasuda 100 eurot. M. N. oli kostja kodulehel töötajana märgitud, seetõttu eeldas hageja ka kehtivate volituste olemasolu TsÜS § 116 lg 2 alusel. Alternatiivselt leiab hageja, et volituse alus tuleneb TsÜS § 118 lg-st 2. Hageja hinnangul kostja teadis, et M. N. tegutses kostja nimel, mida tõendab 2016 novembris peetud kirjavahetus. Kirjavahetusest nähtub, et M. N. on broneerinud ning tasunud kostja nimel laevapiletid. Hageja selgitab, et laevapiletitel märgitud sõidukid tegid tööd vaidlusalusel S OY

ehitusobjektil Tamperes ning olid renditud kostjale. Hageja hinnangul kinnitab volituste olemasolu kostja poolt kohtule saadetud kuriteokaebuses esile toodud faktilised asjaolud, millest nähtub, et M. N.el oli kostja pangakontole ligipääs kuni 27.12.2017. Hageja hinnangul ei ole eluliselt usutav, et isikul kellel esindusõigus täielikult puudub, on juurdepääs äriühingu pangakontole, koos õigusega teha äriühingu nimel tehinguid. Kostja vastuväited hagile on ka sisuliselt vastuolulised. Kostja hinnangul on hagi aluseks olev tehing tühine esindusõiguse puudumise tõttu, kuid samas leiab kostja, et hageja ei ole arve koostamisel arvesse võtnud tellija ning kostja märkusi. Olukorras, kus kostja ei ole selgesõnaliselt välistanud seotust S OY objektiga, on ilmne, et M. N.el oli volitus kostjat esindada ning et hageja tehnika renditi kostjale kaevetööde tegemiseks S OY ehitusobjektil. Hageja hinnangul ei ole kostja vastuväited tööde kvaliteedi ning tähtaegade osas asjakohased. Poolte vahel ei ole sõlmitud töövõtulepingut, vaid rendileping, mille alusel on hageja andnud kostjale raha eest (minimaalselt 400 eurot päevas) kasutada rasketehnika koos juhtidega, seejuures oli kostja kohustus: a) tagada objektil tööde organiseerimine ja mõõdistamine (lepingu p 3); b) osta laevapiletid (lepingu p 9); c) tankida vajadusel masinaid (lepingu p 5) d) tagada masinajuhtidele elamistingimused ning registreeringud maksuametis (lepingu p-d 4 ja 6). Poolte vahel ei olnud kokku lepitud töid, mille tulemuse oleks hageja pidanud saavutama. Puudus tööde üleandmise tähtaeg töövõtulepingu mõistes. Isegi juhul kui eeldada, et kohaldamisele peaks kuuluma töövõtulepingu sätted, ei saaks kostja võimalikele puudustele tugineda, kuna kostja ülesandeks oli objektil tööde juhendamine ning hageja ei saaks vastutada selliste puuduste eest, mis tulenevad tellija juhistest VÕS § 641 lg 3 alusel. Lisaks ei ole kostja hagejale võimalikest puudustest teavitanud mõisliku aja jooksul või neid kirjeldanud, mistõttu ei saa kostja puudustele VÕS § 644 lg 3, esimese lause järgi tugineda. Kui kostja leiab, et tehing on tühine, ei saa ta nõuda tehingu täitmist või esitada vastuväiteid seoses mittenõuetekohase täitmisega. Kostja vastuväited Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Hageja ei ole välja toonud, et M. N.el oli pädevus sõlmida lepinguid jt rahalisi kohutusi kaasa toovaid võlaõiguslikke kokkuleppeid kostja nimel. Kostja äriregistri väljavõtte järgi lõppesid M. N.e volitused juhatuse liikmena 28.06.2016. Ta ei olnud kostja töötaja ega saanud kostjalt mingit tasu antud perioodil. Volitust M. N.ele ei ole kostja andnud. Esindusõiguseta tehtud tehingud on tühised. Kostja ei ole vaidlusalust tehingut heaks kiitnud. Hagejal puudub alus nõuda arve tasumist ka põhjusel, et ta pole tõendanud tööde reaalset teostamist, teostamise mahtu ja nende lõpule viimist, tööde tegemiseks vajamineva tehnika rentimist, tööde eest väljastatud arve vastavust nõuetele ja selles osas tellija ja kostja märkustega arvestamist. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, kuulanud kohtuistungil ära menetlusosaliste seisukohad, tunnistaja ütlused, tutvunud toimiku kõigi materjalidega ning uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid kogumis, on seisukohal, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Pooltel on vaidlus selle üle, kas M. N. sõlmis hagejaga rendilepingu kostja nimel ja kas hagejal on õigus saada kokkulepitud tasu.

Kostja äriregistri väljavõtte järgi (t.lk 30) lõppesid M. N.e volitused juhatuse liikmena 28.06.2016. Hagiavalduse kohaselt on vaidlusalune rendileping sõlmitud oktoobris-novembris 2016 ja tööde maksumuses summas 7500 eurot lepiti kokku 19.01.2017 (t.lk 5). Kooskõlas pooltevahelise kokkuleppega esitas hageja kostjale 19.01.2017 arve nr 2017005 (t.lk 6), maksetähtajaga 24.01.2017 summas 7500 eurot. Kohus, hinnates poolte käitumist enne ja pärast rendilepingu sõlmimist, leiab, et M. N. sõlmis rendilepingu ja kokkuleppe tasu maksmiseks kostjat esindades. TsÜS § 115 lg 1 sätestab, et tehingu võib teha ka esindaja kaudu. Esindaja tehtud tehing kehtib esindatava suhtes, kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu tegemiseks esindusõigus. TsÜS § 116 lg 2 sätestab, et kui tehingu on teinud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku töötaja või muu isik, kelle eest majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik vastutab, ja tehing on seotud sellise majandus- või kutsetegevusega, siis eeldatakse, et tehing on tehtud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku nimel. Pooltel ei ole vaidlust, et kostja tegutses S OY ehitusobjektil töövõtjana ja on saanud selle eest S OY-lt tasu. M. N. kinnitab 25.05.2017 e-kirjas (t.lk 113) kostja praegusele seaduslikule esindajale, et hageja tegi tööd tunnitöö alusel Soomes, Nokia linnas S OY-le. Seega kostja tegutses hagejaga samal objektil. Vaidlusaluse rendilepingu on kostja nimel allkirjastanud M. N.. 2016 novembri kirjavahetusest (t.lk 120-121) nähtub, et M. N. on broneerinud ning tasunud kostja nimel laevapiletid, millega rendilepingus märgitud tehnika viidi Soome. E-kirjast nähtub, et raha pidi olema laekunud check-in ajaks. Kuna hageja tehnika on viidud Soome, siis saab järeldada, et laevapiletite eest oli makstud, sest tasumata laevale ei pääsenud. Laevapiletitel märgitud sõidukid tegid kostjale tööd S OY ehitusobjektil, mis nähtub tellimus-saatelehtedelt (t.lk 5). Kostja 21.12.2017 kuriteokaebusest (t.lk 31-15) nähtub, et M. N.el oli ligipääs kostja arvelduskontole ja M. N. on kuni 27.09.2017 teinud endaga seotud äriühingutele ülekandeid ca 185 000 euro ulatuses. Ei ole eluliselt usutav, et isikul kellel esindusõigus täielikult puudub, on tegelikkuses juurdepääs äriühingu pangakontole koos õigusega teha äriühingu nimel tehinguid. Pole eluliselt usutav, et kostjale on jäänud märkamatuks ja ei ole tekitanud küsimusi sellises suurusjärgus ülekannete teostamine enam kui aasta jooksul. Eelmärgitud tõendeid kogumis hinnates leiab kohus, et tuleb TsÜS § 116 lg 2 alusel eeldada, et M. N. tegutses kostja nimel ja sõlmis kostja nimel rendilepingu hagejaga. VÕS § 339 kohaselt, rendilepinguga kohustub üks isik (rendileandja) andma teisele isikule (rentnik) kasutamiseks rendilepingu eseme ning võimaldama talle rendilepingu esemest korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja. Rentnik on kohustatud maksma selle eest tasu (renti). Kohus tuvastas, et poolte vahel on sõlmitud rendileping, mille alusel on hageja andnud kostjale raha eest (minimaalselt 400 eurot päevas) kasutada rasketehnika koos juhtidega, seejuures oli kostja kohustus: a) tagada objektil tööde organiseerimine ja mõõdistamine (lepingu p 3); b) osta laevapiletid (lepingu p 9); c) tankida vajadusel masinaid (lepingu p 5) d) tagada masinajuhtidele elamistingimused ning registreeringud maksuametis (lepingu p-d 4 ja 6). Kohus tuvastas, et pooled sõlmisid 19.01.2017 kokkuleppe tööde maksumuses summas 7500 eurot. Kokkuleppe on vormistatud kirjalikult tellimus-saatelehel ja kokkuleppe on allkirjastanud hageja seaduslik esindaja T. L. ja kostja nimel M. N.. 19.05.2020 istungil kuulas kohus vande all üle hageja seadusliku esindaja (t.lk 158-158 pöördel), kes selgitas, et summa, mille eest hageja Soomes tööd tegi, oli oluliselt suurem, kuid kostja ei olnud nõus seda maksma. Pooled jõudsid 19.01.2017 kokkuleppele, et summa on 7500 eurot, mis tuleb tasuda 22.01.2017. Kirja on saanud "tasutud", mis ei ole õnnestunud sõnastus. Kohus leiab, et pooled on jõudnud tasu osas

kokkuleppele ja sõlminud nõude suuruse osas kompromissi VÕS § 578 lg 1 mõistes. Selle sätte lg 1 kohaselt on kompromissileping leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Ebaselguseks loetakse muu hulgas ka ebakindlust nõude sissenõutavuse suhtes. Lõike 2 järgi eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Kooskõlas pooltevahelise kokkuleppega on hageja esitanud kostjale 19.01.2017 arve nr 2017005, maksetähtajaga 24.01.2017 summas 7500 eurot, mis on käesolevani tasumata. Hagejal on VÕS § 82 lõikest 7 tulenevalt õigus nõuda kohustuse täitmist, kuna kostja kohustus renditasu maksmiseks on muutunud sissenõutavaks. Kooskõlas VÕS § 101 lg 1 p 1 ja VÕS § 108 lg 1 võib hageja võlausaldajana nõuda kohustuse täitmist, kui kostja võlgnikuna on rikkunud raha maksmise kohustust. Kostjal oli rendilepingu järgi raha maksmise kohustus, mida kostja on rikkunud, jättes 7500 eurot hagejale tasumata. Rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel. Seega vastutust välistavaid asjaolusid ei esine ja kostjalt tuleb hagejale välja mõista põhivõlg 7500 eurot. Kuna kohus tuvastas, et pooled sõlmisid rendilepingu, mitte töövõtulepingu, jätab kohus kostja vastavad väited töövõtulepingule tähelepanuta. Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks muutunud viivist 7500 eurot. Alternatiivselt leiab hageja, et tegemist on leppetrahviga, mis tuleb kostjalt välja mõista. Riigikohus on lahendi nr 2-15-8794 punktis 10 asunud seisukohale, et VÕS § 113 sisust ja mõttest tulenevalt on viivis hüvitis, mida arvestatakse protsendina võlgnetavalt summalt. Kohus tuvastas, et pooltevaheline leping sätestab, et tellija tasub arved 7 päeva jooksul peale Eestisse naasmist. Iga venitatud päeva eest tasub tellija täiendavalt 100 eurot päevas. Kohtu hinnangul ei ole tegemist viivise kokkuleppega, vaid tegemist saab olla leppetrahvi kokkuleppega VÕS § 158 mõttes. See järeldus on kooskõlas Riigikohtu eelmärgitud seisukohaga. Kohtu hinnangul ei ole pooled 19.01.2017 kokkuleppes muutnud varasemaid lepingutingimusi viivise osas ja leppinud kokku viivises 0,5% päevas. 19.01.2017 kokkulepe puudutab sõnaselgelt vaid tööde hinnas kokku leppimist summas 7500 eurot ja seda ei saa TsÜS § 68 lg 2 või 3 alusel lugeda otseseks või kaudseks tahteavalduseks, millest nähtuks soov tuua kaasa õiguslik tagajärg, st nõustumine viivise ja selle määraga. VÕS § 13 lg 1 kohaselt võib lepingut muuta lepingupoolte kokkuleppel. Sellist nõustumust ei nähtu ka 19.01.2017 väljastatud arvelt. Eelnev seisukoht on kooskõlas Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-144-09 avaldatuga. Kuna pooled ei ole lepinguga viivises kokku leppinud ja hageja ei ole kohtule seadusjärgset viivisenõuet esitanud, jääb hageja nõue viivise saamiseks rahuldamata. Leppetrahvi nõude eeldusteks on poolte vahel kehtiv leping (sh kehtiv leppetrahvi kokkuleppe), lepingulise kohustuse rikkumine võlgniku poolt (VÕS § 100), võlgniku vastutus rikkumise eest, kui kokku pole lepitud teistsugust vastutusstandardit ((VÕS §‐d 103 ja 160), ning leppetrahvi nõudmisest teatamine mõistliku aja jooksul pärast rikkumise avastamist (VÕS § 159 lg 2) (Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-36-17, p 11). Kohus tuvastas eelpool, et pooled on rendilepingus leppinud kokku leppetrahvis 100 eurot päevas. Kohus tuvastas, et kostja ei ole oma kohutust tasuda tööde eest 7500 eurot, täitnud. Maakohtu hinnangul aga on hageja kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda VÕS § 159 lg 2 järgi.