Hageja (apellant): XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Ilja Santašev Kostja (vastustaja): CC (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja advokaat Henrik Kirsimäe
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Muuta Harju Maakohtu 23.08.2019 otsuse põhjendusi, jättes resolutsiooni muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Keelduda XX poolt koos apellatsioonkaebusega esitatud tõendi vastuvõtmisest.
4.Menetluskulud apellatsiooniastmes jätta XX kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist 1(8)
otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas 30.12.2016 Harju Maakohtule hagi CC (kostja) vastu 19 286 euro väljamõistmiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja suulise laenulepingu võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 tähenduses. Laenulepingu alusel sai kostja perioodil 30.03.2015 kuni 07.03.2016 intressita laenu kogusummas 19 286 eurot. Laenu eesmärgiks olid äriprojektid ja isiklikud vajadused. Kõik ülekanded tehti panga kaudu otse kostja kontole. Kostja lubas laenu tagastada äriprojektide tulust, kuid selle asemel nõudis uusi summasid, seletades, et kohe hakkavad äriprojektid tulu andma ja ta hakkab ka laenu tagastama. Ühel hetkel hakkas hageja kahtlema, kas kostja üldse kavatseb temale midagi tagastada ning pöördus märtsis 2016 kostja poole nõudmisega, et kostja hakkaks laenu viivitamatult tagastama, kuid kostja ei teinud seda. 10.10.2016 esitas hageja kostjale nõudekirja, millega mh teatas, et ta ütleb laenulepingu alates 10.10.2016 üles ja palus kanda 19 286 eurot hiljemalt 17.10.2016 hageja arvelduskontole. Kostja antud kirjale ei reageerinud. 01.11.2016 esitas hageja kostjale korduva nõudekirja ja teatas, et juhindudes VÕS § 398 lg 1 annab hageja kostjale võlgnevuse kustutamiseks aega hiljemalt 17.12.2016.
3.Kui laenuleping ei osutu tõendatuks, siis tugineb hageja samade ajaolude alusel alusetule rikastumisele.
4.Kostja ei tõendanud, et tal on õigus ülekantud raha endale jätta. Kostja ei tõendanud, et konkreetne võlasuhe oli hageja ja kolmanda isiku YY vahel. Hagejal oli YY-ga eraldiseisev laenusuhe, kui hageja andis 2014 talle laenu. Kolmanda isiku vande all antud ütlused ei ole veenvad, kuna tunnistaja on kostja endine elukaaslane ning hageja ja kostja mõlemad raiskasid hagejalt saadud raha. Kostja ei tõendanud, et tegemist oli investeeringuga või seltsinguga. Kõik kostja väited on paljasõnalised. Kostja vastuväited
5.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja ei ole sõlminud laenulepingut ega ole hageja arvel alusetult rikastunud.
6.Kostja ei ole teinud tahteavaldust laenulepingu sõlmimiseks ning ka hageja ei ole kostjale sellist taheavaldust teinud. Ainuüksi asjaolu, et hageja tegi kostja arveldusarvele ülekandeid, ei tõenda lepingu sõlmimist.
7.Kostjale teadaolevalt võib hagejal olla õigussuhe kolmanda isikuga. Nimelt tegi kostja andmetel hageja vaidlusalused ülekanded kostja arveldusarvele YY palvel (käsundi alusel VÕS § 619 tähenduses), kuna viimane ei omanud arveldusarvet Eesti Vabariigis. Kostja andis seejärel raha edasi YY-le. Asjaolu, et maksed olid seotud 2(8)
YY-ga, tõendavad viimase ema ja vanaema poolt hagejale tehtud ülekannete võrdlus hageja poolt kostjale tehtud ülekannetega.
8.Hageja esitas hagi kostja vastu seetõttu, et YY suhtes ei pruugi nõude realiseerimine olla sama lihtne ja efektiivne kui kostja suhtes. Kostja esitas kohtule hageja ja YY helisalvestused aastast 2016, milles pooled arutlevad nende vahelise võlasuhte ja laenulepingu asjaolusid ning nendega seotud kostja arveldusarvele tehtuid ülekandeid.
9.Kostja ei ole hagi lisades toodud nõudekirju eelnevalt näinud. Seega ei ole vastavad tahteavaldused väidetava laenulepingu ülesütlemise kohta kostjale kohaselt teatavaks tehtud. Seetõttu ei saa hageja väidetav nõue kostja suhtes olla sissenõutavaks muutunud. Maakohtu otsus
10.Maakohus jättis 23.08.2019 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
11.Pooltel puudus maakohtus vaidlus selles, et hageja kandis perioodil 30.03.2015 – 07.03.2016 kostja arveldusarvele 19 286 eurot.
12.Hageja ei tõendanud, millal ja millistel ajaoludel ning mis tingimustel tema poolt väidetav laenuleping sõlmiti. Hageja ei vaidlustanud ega lükanud ümber kostja väidet, et viimane kohtus hagejaga esimest korda seoses käesoleva kohtumenetlusega ning ei ole eelnevalt hagejaga kontaktis olnud. Hageja möönis, et kostja osundatud isik YY on ta klassivend ning hilisem äripartner, kelle vastu on tal teised nõuded.
13.Hageja väide, et laenusuhe nähtub kostjale tehtud ülekannete selgitustest, ei ole kohane. Maksete selgitused võivad viidata võlasuhtele (dept), aga need selgitused ei näita, et hageja ja kostja vahel oleks sõlmitud laenuleping. Sama hästi võib see viidata laenusuhtele hageja ja YY vahel, nagu kostja ja tunnistaja kinnitasid. Hageja ei andnud ühtegi asjalikku selgitust kohtu küsimusele, mida tähendasid tema poolt ülekannete selgitustesse kirjutatud nt „dept 22000“. Seejuures numbrid muutusid sõltuvalt ülekande suurusest. Kostja esindaja juhtis kohtu tähelepanu ka sellele, et tunnistaja YY ütluste kohaselt olid tal võlasuhted hagejaga juba enne vaidlusalust episoodi ning see võlgnevus oli umbes 5000 eurot. Samas algasid märkused ülekannete selgitustes (dept xxxx) kostjale suurusest üle 5000, millest kostja esindaja järeldas, et see võib olla arvepidamine tunnistaja YY võlgnevuse kohta hageja ees.
14.Tunnistaja YY kinnitas 06.06.2019 ülekuulamisel vande all, et hageja poolt kostjale kantud rahalised vahendid olid mõeldud tema ja hageja ühise ettevõtmise tarbeks ning tunnistaja palus hagejal need ülekanded teha kostja arveldusarvele, kuna tema enda arved olid sel ajal arestitud seoses käimasolevate täitemenetlustega.
15.Maakohus asus seisukohale, et tõendamata on kokkuleppe sõlmimine hageja ja kostja vahel laenu andmiseks. Puuduvad andmed, et pooled oleksid kohtunud enne käesolevat menetlust või oleks isegi tuttavad. Tunnistajana ülekuulatud YY võttis omaks võlgnevuse hageja ees, mida hageja nõuab kostjalt antud menetluses. YY kinnitusel palus viimane hagejal kanda vaidlusalused summad kostja arveldusarvele, kuna oma arve kasutamine oli tal arestimise tõttu võimatu. YY selgitas, et enamus vaidlusalusest summast on kulutatud välismaal, kus kostja oli koos YY-ga ning sularahas väljavõetud summad on YY võetud. Maakohus leidis, et ei ole tõendatud 3(8)
mingigi kokkulepe hageja ja kostja vahel vaidlusaluste summade kostja kasutusse andmise osas. Kohus ei pidanud usutavaks, et eraisikuna hageja annaks laenu talle tundmatule isikule, keda ta ei ole kunagi kohanud, seda mingilgi moel vormistamata.
16.Kohtu hinnangul puudutasid vaidlusalused ülekanded suures osas hageja ja kolmanda isiku YY vahelisi rahalisi suhteid, mida kinnitab ka hageja poolt ülekannete selgitustel kasutatavad märked. Esiteks olid pea kõigil ülekannetel selgituseks märgitud „Dept“ mingi summaga, mis kohtu hinnangul viitas laenu kogusummale. Kuna see summa oli kostjale tehtud ülekannetest esimesel juba 10 000, siis see kinnitab ka tunnistaja YY ütlusi, et tema võlgnevus oli enne kostjale ülekannete tegemise algust üle 5000 euro. Seejuures kasvas see summa enam-vähem korrelatsioonis hageja tehtud ülekannete summaga. Erandi moodustasid hageja tehtud ülekanded, mis tehti peale YY ema (LL) ja vanaema (ZZ) tehtud ülekandeid (tabeli read 17, 18, 20 kuni 45), kus Dept summa sisuliselt ei muutu (Dept 21350 kuni Dept 22000), vaatamata sellele, et kanti üle 2700 eurot. Seejuures olid kõikide ülekannete selgitustes märgitud ka kui „kingitus emalt“ (vene keeles: podarok ot mamq). Seega need summad ei olnud algselt hageja poolt loetud laenuks, vaid olid YY sugulaste poolt talle läbi hageja edastatud rahasummad.
17.Maakohtu arvates ei omanud tähtsust kostja arveldusarvele kantud rahade kasutus hageja ja YY vahelise võlasuhte tõendamise osas. Isegi kui YY ei kasutanud tema ja hageja vahelise kokkuleppe alusel kantud rahasummasid isiklikult, sihtotstarbeliselt või kui seda raha kasutas kostja, siis see ei mõjutaks kostja väidet ülekannete aluseks oleva õigussuhte paikapidavuse osas.
18.Tõendamiskoormuse osas selgitas maakohus, et hageja ei ole tõendanud enda väidet, et tal oli kostjaga sõlmitud suuline laenuleping ning tõendamata on ka kostja kohustus saadud raha tagastada. Kostja aga põhistas ja tõendas kohtu hinnangul piisavalt, et temalt ei ole põhjust vaidlusalust summat mingil alusel tagasi nõuda, kuna võimalik õigussuhe on hageja ja kolmanda isiku (YY) vahel. Apellatsioonkaebus
19.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda.
20.Maakohus ei põhjendanud otsust piisavalt. Otsuses puuduvad viited tõenditele. Ainsa tõendina käsitles kohus YY ütluseid, mis on antud Skype vahendusel tundmatust kohast. Maakohus rikkus sellega TsMS § 442 lg 8.
21.Hagejale on arusaamatu, miks ei ole hagejal õigust nõuda kostjale ülekantud raha tagasi ning miks maakohus eiras Riigikohtu otsust nr 3-2-1-11-08, kus on selgitatud, et kui hageja on tõendanud raha ülekandmise, siis tuleb kostjal tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada. Maakohus tuvastas, et käesolevas tsiviilasjas ei ole vaidlust, et hageja kandis perioodil 30.03.2015 – 07.03.2016 kostja arveldusarvele 19 286 eurot. Ekslik on maakohtu seisukoht, et hageja ei ole tõendanud enda väidet, et tal oli kostjaga sõlmitud suuline laenuleping ning tõendamata on ka kostja kohustus saadud raha tagastada. Kostja pidi tõendama seda, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada. 4(8)
22.Ei ole võimalik aru saada, mille alusel maakohus järeldas, et kostja on piisavalt põhistanud ja tõendanud, et temalt ei ole põhjust vaidlusalust summat tagasi nõuda ning millise tõendi alusel tuvastas maakohus, et võimalik õigussuhe on hageja ja kolmanda isiku YY vahel.
23.Põhjendamatu on maakohtu seisukoht, et ei ole põhjust vaidlusalust summat mingil alusel tagasi nõuda. Maakohus ei käsitlenud teist alust raha tagasi nõudmiseks. Riigikohus on lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-11-08 leidnud, et juhul kui laenuleping ei osutu tõendatuks, on samade asjaolude alusel võimalik hageja nõue kvalifitseerida alusetust rikastumisest tuleneva nõudena. Hageja viitas antud võimalusele 01.11.2018 menetlusdokumendis. Antud juhul võib olla tegemist ka solidaarvõlgnikega VÕS § 65 mõttes.
24.Maakohus lähtus eranditult tunnistaja ütlustest, kuid need on vastuolus dokumentaalsete tõenditega. Hageja esitas tõendid, mille alusel on võimalik tuvastada, et hageja ja YY vahel oli sõlmitud eraldiseisev laenuleping, mille alusel sai YY hagejalt laenu erinevate ülekannetega otse YY arvelduskontole kokku 8870 eurot.
25.Maakohus viitas tunnistaja ütlustele, mille kohaselt hageja poolt kostjale kantud raha oli mõeldud tema ja hageja ühise ettevõtmise tarbeks ning tunnistaja palus hagejal need ülekanded teha kostja arveldusarvele. Esitatud dokumentaalsed tõendid lükkavad tunnistaja ütlused ümber, sest kostja kontode väljavõttest nähtub, et saadetud raha ei kulutatud ärilistel eesmärkidel. Kostja ei esitanud mitte ühtegi tõendit, mille alusel oleks võimalik järeldada, et tunnistajal ja hagejal oli peale kostja poolt raha kättesaamist ühine ettevõtmine.
26.Ei ole ka asjakohane maakohtu väide, et tunnistajana ülekuulatud YY võttis omaks võlgnevuse hageja ees, mida hageja nõuab kostjalt antud menetluses. YY ei ole menetlusosaline, mistõttu tema omaksvõtt ei saa omada tähtsust vaidluse lahendamiseks. See on vastuolus TsMS §-ga 231.
27.Kohtul puudusid andmed, et pooled ei ole kohtunud. Maakohus pidi eeldama, et kuna kostja oli tunnistaja elukaaslane ja nad raiskasid raha koos tunnistajaga, tunnistaja on hageja hea ja ammune tuttav, siis pigem viitab see sellele, et hageja ja kostja on siiski tuttavad.
28.Toimikus puuduvad tõendid, et kostja ja YY olid raha kulutamise ajal koos, et väljavõetud summad on YY võetud ning et sularahaautomaatidest võttis raha YY.
29.Ebaõige on maakohtu järeldus, et 2700 eurot ei olnud hageja poolt loetud laenuks, vaid olid YY sugulaste poolt talle läbi hageja edastatud rahasummad. Maakohus ignoreeris hageja selgitusi, et seeläbi tunnistaja sugulased tagastasid tunnistaja võlga, kusjuures tagastamata võlgnevuse olemasolu hageja ees kinnitas tunnistaja vande all.
30.Maakohus jättis tähelepanuta olulise fakti, et 06.06.2019 kohtuistungil võttis kostja omaks, et vaidlusalusel ajavahemikul ei olnud tal muud sissetulekut, kui tema arveldusarvele laekuvad vahendid ning ka ema pidas teda ülal. Seega tuli lugeda tõendatuks, et saadetud raha kulutas kostja ise.
31.Asjaolu, et tunnistaja väitis, et see on tema võlg, ei saa olla määrav. Raha saajaks oli kostja, raha kulutas ka kostja. Kostja ei ole tõendanud oma vastuväiteid, et: 1) tegemist oli investeeringuga; 2) saadetud raha investeeriti; 3) saadetud raha ei olnud
5(8)
kulutatud isiklikuks otstarbeks; 4) hageja ja kostja vahel oli kokkulepe raha mittetagastamise kohta. Vastustaja seisukoht
32.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
33.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse põhjendusi tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi muuta. Kuna maakohus ei lahendanud hageja nõuet alusetu rikastumise sätete järgi, siis selles osas tuleb maakohtu otsust täiendada. Maakohtu otsuse resolutsioon hagi rahuldamata jätmise kohta jääb muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
34.Osas, milles maakohus tuvastas, et tõendamata on poolte vahel laenulepingu sõlmimine ja see, et raha kostja arvelduskontole kanti hageja ja YY vahelise õigussuhtest tuleneva kohustuse täitmiseks, nõustub ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning ei korda (TsMS § 654 lg 6).
35.TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Samuti ei ole tuvastatavad materiaalõiguse normide rikkumised, mis annaksid aluse maakohtu otsuse tühistamiseks.
36.Käesolevas asjas pöördus hageja hagiga kohtusse kostjalt laenulepingust tuleneva võlgnevuse tagastamise nõudega. Seega pidi hageja TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt tõendama nii pooltevahelise laenulepingu sõlmimise kui ka kostjale laenu andmise (VÕS § 396 lg 1). Kuigi tõendatud on hageja poolt nõutud summa ülekandmine kostja arvelduskontole, nõustub kolleegium maakohtuga, et hageja ei ole tõendanud laenulepingu sõlmimist ega ka kostjale laenu andmist.
37.Poolte vahel ei olnud vaidlust, et hageja ja JJ on perioodil veebruar 2015 kuni märts 2016 kostja arveldusarvele kandnud 19 286 eurot. Maksed on tehtud erinevates summades ja erinevate selgitustega, sh debt + summa ja podarok ot mamq. Õige on maakohtu järeldus, et ülekannete selgitustest ei tulene, et hageja ja kostja vahel oli suuline laenuleping. Maakohus on vaidlustatud otsuses analüüsinud ülekannete selgitustes olevaid numbreid ja fraase ning järeldanud, et neist ei tulene pooltevahelise laenulepingu olemasolu. Hageja tõi hagiavalduses esile, et ta sõlmis kostjaga suulise laenulepingu ja kostja soovis laenu kasutada äriprojektide rahastamiseks ja isiklikeks vajadusteks ning laenu lubas kostja tagastada äriprojektide tulust, kuid neid asjaolusid hageja tõendanud ei ole. Kostja väitis, et enne käesolevat kohtumenetlust ta hagejat ei tundnud. Apellatsioonkaebuses rõhutatud asjaolust, et kuna kostja oli YY elukaaslane, siis pidi ta ka hagejat tundma, ei saa järeldada hageja poolt soovitut. Ei ole vaidlust, et hageja ja YY on ammused tuttavad ja äripartnerid, kuid sellest ei tulene, et ka kostja oli hageja hea tuttav. Seda, kuidas poolte vahel 6(8)
läbirääkimisi peeti ja kuidas kokkuleppele jõuti, hageja selgitanud ei ole. Seega hageja laenulepingu sõlmimist tõendanud ei ole ja tema sellekohased väited jäid maakohtus paljasõnaliseks.
38.Kuid kuna kostjale oli hageja poolt raha üle kantud, siis pidi kostja tõendama, et tal ei olnud kohustust seda raha tagastada ei laenulepingu ega ka alusetut rikastumist reguleerivate sätete järgi. Ebaõige on hageja käsitlus, et kohus ei pidanud tuvastama, kas hageja ja YY vahel oli õigussuhe, kuna YY ei olnud käesoleva menetluse osaline. Sellest, kas hageja kandis kostjale raha üle tema ja YY vahelisest õigussuhtest tulenevate kohustuste täitmiseks või mitte, sõltus see, kas kostjal oli kohustus tagastada saadud raha hagejale VÕS § 1028 järgi.
39.Kostja väidetel olid hagejal ja YY-l, kes oli kostja elukaaslane, ühised äriprojektid ja kostjale kanti raha üle hageja ja YY lepingu täitmiseks, kuna YY-l oli oma pangakontode kasutamisega probleeme, mistõttu kasutati kostja kontot (I kd tl 190191). Kostja selgitas, et raha võeti välja sularahas Dubais samal või järgmisel päeval pärast raha kostja kontole laekumist ja YY viibis koos kostjaga seal. YY ema ja vanaema kandsid raha hageja kontole ja see kanti koheselt kostja arvele edasi, et YY saaks seda kasutada. Kostja ja YY vahel oli käsund kostja pangakonto kasutamiseks (II kd, tl 6-9). Kolleegium leiab, et kostja väited on tõendatud. YY tunnistajana antud ütluste järgi olid nad hagejaga koolikaaslased, kes tegutsesid ka ühiselt äris ning nende vahel olid ka eelnevalt laenusuhted. Hageja investeeris YY äridesse ja andis laenu. YY asus välismaal, sh Dubais ja Londonis koos kostjaga ajal, kui raha kostja kontolt välja võeti. Kostjal ja hagejal oli arve samas pangas, mistõttu toimusid ülekanded kiiresti. Raha võeti arvelt välja sularahas kas Dubais või Londonis, kasutades kostja pangakaarti. YY andis hagejale kostja andmed ja pangakonto numbri. YY kinnitas, et hageja kaudu kandsid ka tema ema ja vanaema talle raha üle. Hagejalt saadud raha eest maksti ka tunnistaja hotelliarveid. Kolleegiumi arvates ei ole tunnistaja ütlused vastuolus esitatud tõenditega, nagu väidab hageja apellatsioonkaebuses. Seda, et YY suhtes toimus täitemenetlus kinnitab kohtutäituri 06.03.2015 avaldus YY autole keelumärke seadmiseks (II kd, tl 14). Hageja poolt kostjale tehtud ülekannete ja YY ema ja vanaema poolt hagejale tehtud ülekannete ajalisest järjestusest nähtub, et enamuses juhtudel pärast YY ema ja vanaema poolt hagejale raha maksmist kanti see hageja poolt edasi kostjale selgitusega „podarok ot mamq“. Seega pole usutav, et YY ema ja vanaema maksid tegelikult hagejale tagasi YY-le varem antud laenu. Samuti ei ole ülekande selgitus kuidagi seotud kostja isikuga. Kostja pangakonto väljavõtte järgi on enamus rahast koheselt pärast selle laekumist kostja kontole sularahas välja võetud või siis tasutud enamuses Dubais või Londonis transpordi või majutuste eest. Tunnistaja ütluste järgi olid nad sel ajal koos kostjaga. Ebaõige on hageja väide, et kostjal puudusid igasugused sissetulekud. Kostja pangaarvelt on näha erinevate füüsiliste isikute poolt tehtud ülekanded ja ka sularahasissemaksed arvele (II kd, tl 26-34). Hageja küll väitis apellatsioonkaebuses, et tunnistaja ütlused on vastuolus esitatud tõenditega, kuid milliste tõenditega need vastuolus on, apellatsioonkaebusest täpselt ei selgu. Tunnistaja kuulati üle Skype kaudu, kuid see ja tunnistaja asukoht ei saa kuidagi mõjutada ütluste usaldusväärsust.
7(8)
40.Kuigi maakohus ei hinnanud hageja nõuet alusetut rikastumist reguleerivate õigusnormide järgi leiab, kolleegium, et hageja nõuet ei ole võimalik ka VÕS § 1028 järgi rahuldada, kuna kostja ei ole hageja arvel alusetult rikastunud, sest tuvastatud on asjaolud, millest järeldub, et kostjale tehtud ülekanded olid tehtud hageja ja YY vahelise lepingu täitmiseks. Hageja ja YY lepingu täpne kvalifitseerimine ja tingimuste tuvastamine ei ole käesolevas menetluses oluline. Juhul, kui hageja esitab nõude YY vastu, siis selles menetluses kuuluvad sellekohased asjaolud tuvastamisele. Seega ei ole vajalik tuvastada, kas YY kasutas hagejale kostja arvelduskonto kaudu saadud raha investeerimiseks või mitte.
41.Apellant esitas koos apellatsioonkaebusega uue tõendi äriühingu Crystal Waters Trading Limited registriandmete väljatrüki. Kolleegium leiab, et esitatud tõendi vastuvõtmisest tuleb keelduda, kuna tõendi on hageja esitanud kohtule eelnevalt 20.06.2019 ja see on toimikus (tl 73-74). Eeltoodu tõttu puudub põhjus tõendi vastuvõtmiseks ja taotlus tuleb jätta rahuldamata. Kuna tõend on esitatud elektrooniliselt, siis seda apellandile ei tagastata.
42.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsiooniastme menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi hageja (apellandi) kanda. Menetluskulude jaotust saab TsMS § 178 lg 1 kohaselt vaidlustada üksnes käesoleva kohtuotsuse peale edasi kaevates. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus TsMS § 177 lg 2 järgi mõistliku aja jooksul pärast menetlust lõpetava lahendi jõustumist.