Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

HAGEJA NÕUE

Kohtule 30.12.2016. a esitatud hagiavalduse kohaselt P L ja A K vahel oli võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 tähenduses sõlmitud suuline laenuleping. Laenulepingu alusel on kostja saanud perioodil alates 30.03.2015 kuni 07.03.2016 laenu kogusummas 19 286 eurot. Tegemist oli intressita laenuga. Laenu eesmärgiks oli äriprojektid ning isiklikud vajadused. Hageja märgib, et kõik ülekanded olid tehtud panga kaudu otse kostja kontole SEB pangas. Hageja seletab, et kostja lubas laenu tagastada äriprojektide tulust, kuid selle asemel nõudis uusi ja uusi summasid, seletades, et kohe-kohe äriprojektid annavad tulu ja ta kohe hakkab ka laenu tagastama. Ühel hetkel hakkas hageja kahtlema, et kostja üldse kavatseb temale midagi tagastada ja märtsi kuus 2016.a. pöördus hageja kostja poole nõudmisega, et kostja hakkaks laenu viivitamatult tagastama, kuid ei asunud kostja hagejale midagi maksma. Samuti kostja ei soovinud enam hagejaga suhelda - kostja ühepoolselt lakkas suhtlemast hagejaga ja ei reageerinud ei hageja kõnedele ega e-mailidele. 10.10.2016 esitas hageja kostjale nõudekirja, millega muuhulgas teatas, et ta ütleb laenulepingu üles alates 10. oktoobrist 2016.a. Sel alusel palus hageja kanda 19 286 eurot hiljemalt 17.oktoobriks 2016 hageja arvelduskontole selgitusega “võla tasumine”. Kostja ei ole antud kirjale reageerinud. 01.11.2016 esitas hageja kostjale korduva nõudekirja, millega teatas, et juhindudes VÕS § 398 lg 1 korduvalt annab hageja kostjale aega võlgnevuse kustutamiseks hiljemalt 17. detsembriks 2016.a. Sama kirjaga oli kostja hoiatatud, et tegemist on viimase nõudekirjaga ja juhul, kui nimetatud kuupäevaks, s.o. 17. detsembriks 2016.a., ei ole tasu teostatud, siis esitab hageja kostja vastu hagiavalduse võlgnevuse tasumise nõudes.

Hageja arvamusel kostja ei ole tõendanud, et kostjal on õigus jätta saadetud raha endale. Kostja ei ole ka tõendanud, et võlasuhted olid hageja ja kolmanda isiku vahel. Kolmanda isiku ütlused, mis olid andnud vande all, ei ole ka veenvad. On oluline, et tunnistaja on kostja endine elukaaslane ning, et hageja ja kostja mõlemad raiskasid hagejalt saadetud raha. Kostja (ei tunnistaja ütlustega ega muude tõenditega) ei suutnud tõendada, et tegemist oli investeeringuga või seltsinguga. Kõik kostja väited on osutunud paljasõnalisteks. Hageja leiab, et kostja võlgneb hagejale raha tulenevalt hageja ja kostja vahel sõlmitud suulisest laenulepingust.

KOSTJA SEISUKOHT

Kohtule 28.02.2017. a esitatud vastuses kostja hagi ei tunnista. Kostja ei ole teinud tahteavaldust laenulepingu sõlmimiseks VÕS § 9 mõistes. Ka ei ole hageja sellist taheavaldust esitanud kostjale. Ainuüksi asjaolu, et hageja on teinud kostja arveldusarvele ülekandeid, ei tõenda lepingu sõlmimist ülekande tegija arvelduskonto omaniku vahel. Kosjale teadaolevalt võib hagejal olla õigussuhe, sh võlasuhe või ka laenusuhe kolmanda isikuga. Nimelt on kostja andmetel hageja teostanud vaidlusalused hageja viidatud ülekanded kostja arveldusarvele kolmanda isiku palvel, kuna kolmas isik ei omanud arveldusarvet Eesti Vabariigis. Hageja ja kolmandad isikud hageja kaudu teostasid ülekandeid teadlikult A A (sünd 23.05.1985) korralduste alusel kostja arveldusarvele. Kostja esitas kohtule hageja ja A. A’i helisalvestused aastast 2016, milles pooled arutlevad nende vahelise võlasuhte ning laenulepingu asjaolusid ja nendega seotud kostja arveldusarvele tehtuid ülekandeid. Antud salvestustest nähtub selgelt asjaolu, et hagejal on õigussuhe kolmanda isikuga, aga mitte kostjaga ning et kostja arveldusarve oli selleks, et hageja saaks raha toimetada kolmanda isikuni. Kostja ei võta nõuet omaks ja leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Kostja väidab, et tegelik võlasuhe oli hageja ja A. A’i vahel ning et sellest võlasuhtest tulenev hageja kohustus täideti A. A’i käsutuse alusel kostjale.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Tulenevalt TsMS § 367 ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Kohus on tuvastanud ja käesolevas tsiviilasjas ei ole vaidlust, et hageja kandis perioodil 30.03.2015-07.03.2016 kostja arveldusarvele raha summas 19 286 eurot.

Kohus peab antud tsiviilasja õigeks lahendamiseks hindama kas ja mis alusel on hagejal raha tagastamise nõue kostja vastu. VÕS § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Lõike 2 kohaselt isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Kui pooled on kokku leppinud, et rahasumma võlgnetakse laenuna, siis on neil õigus selle kohta sõlmida laenuleping. Laenuleping võib olla ka suuline. Antud juhul ei ole laenulepingu sõlmimist hageja ja kostja vahel tõendatud. Hageja ei ole tõendanud, millal ja millistel ajaoludel ning mis tingimustel tema poolt väidetav laenuleping sõlmiti. Kostja on väitnud, et kohtus hagejaga esimest korda seoses käesoleva kohtumenetlusega ning ei olnud eelnevalt hagejaga kontaktis olnud. Hageja ei ole kostja seda väidet vaidlustanud, saati siis ümber lükanud. Küll möönab hageja, et kostja poolt osundatud isik A A on ta klassivend ning hilisem äripartner, kelle vastu aga tal on teised nõuded. Hageja väide, et laenusuhe nähtub kostjale tehtud ülekannete selgitustest, ei ole kohane. Maksete selgitused võivad viidata võlasuhtele (dept), aga need selgitused ei näita, et hageja ja kostja vahel oleks sõlmitud laenuleping. Sama hästi võib see viidata laenusuhtele hageja ning A Ai vahel nagu kostja ja tunnistaja kinnitasid. Kohtu küsimusele, mida tähendasid tema poolt ülekannete selgitustesse kirjutatud nt „dept 22000“ (Ikd, tl42) hageja ühtegi asjalikku põhjendust ei andnud. Seejuures numbrid muutusid sõltuvalt ülekande suurusest. Kostja esindaja juhtis kohtu tähelepanu ka sellele, et tunnistaja Ai ütluste kohaselt olid tal võlasuhted hagejaga juba enne vaidlusalust episoodi ning see võlgnevus oli umbes 5000€. Samas algasid märkused ülekannete selgitustes (dept xxxx) kostjale suurusest üle 5000, millest kostja esindaja järeldas, et see võib olla arvepidamine tunnistaja Ai võlgnevuse kohta hageja ees. Tunnistaja A A kinnitas 06.06.2019 ülekuulamisel vande all, et hageja poolt kostjale kantud rahalised vahendid olid mõeldud tema ja hageja ühise ettevõtmise tarbeks ning tunnistaja palus hagejal need ülekanded teha kostja arveldusarvele, kuna tema enda arved olid sel ajal arestitud seoses käimasolevate täitemenetlustega. Kohus hinnates eeltoodud asjaolusid ja nimelt:

tõendamata on ka kostja kohustus saadud raha tagastada. Kostja aga on kohtu hinnangul piisavalt põhistanud ja tõendanud, et talt ei ole põhjust vaidlusalust summat mingil alusel tagasi nõuda, kuna võimalik õigussuhe on hageja ja kolmanda isiku (A.Ai) vahel. Tulenevalt eelnevast leiab kohus, et tuleb jätta rahuldamata P Li hagi A K vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd hagi jääb rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus ei määra antud hetkel kindlaks menetluskulude suurust tulenevalt kohtupraktikast, mille kohaselt peab maakohus menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus muutub. Eeltoodust tulenevalt on leitud, et menetluskulude suurust on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik kindlaks määrata alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

/Digitaalselt allkirjastatud/ Hannes Olev Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.