1.Enn Tuum (avaldaja) esitas 16. aprillil 2020 Tartu Maakohtule taotluse riigi õigusabi saamiseks kaebusega Euroopa Inimõiguste Kohtusse (EIK) pöördumiseks. Avaldaja soovib pöörduda kaebusega EIK-i poole seoses tsiviilasjas nr 2-19-15371 toimunud menetlusega. Avaldaja hinnangul on rikutud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklit 6 c, mille kohaselt on igal kuriteos süüdistataval õigus kaitsta end ise või enda valitud kaitsja abil või saada tasuta õigusabi juhul, kui see on õigusemõistmise huvides vajalik ja süüdistataval pole piisavalt vahendeid õigusabi eest tasumiseks. Avaldaja väitel ei ole ta ise võimeline täitma EIK-i pöördumiseks vajalikke dokumente.
MAAKOHTU SEISUKOHAD
2.Tartu Maakohus jättis 21. aprilli 2020. a määrusega taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata. Maakohus leidis, et avaldaja taotlus tuleb jätta riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 37 lg 3 alusel rahuldamata, kuna tema EIK-ile esitatav kaebus ei oleks vastuvõetav. EIK võib EIÕK art 35 lg 1 kohaselt kohtuasja arutada ainult pärast kõigi riigisiseste õiguskaitsevahendite ammendamist, kooskõlas rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normidega ning kuue kuu jooksul lõpliku otsuse tegemisest arvates. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt ei ole Eesti siseriiklikud kohtud avaldaja hagi tsiviilasjas nr 2-19-15371 sisuliselt läbi vaadanud. Seega ei ole avaldaja siseriiklikud õiguskaitse võimalused ammendunud, mistõttu ei oleks EIK-ile esitatav kaebus vastuvõetav. Asjaolu, et avaldajat ei rahulda siseriiklike kohtute lahendid tema kaebuste ja riigi õigusabi taotluste lahendamisel, ei tähenda automaatselt avaldaja õiguste rikkumist. Maakohus lisas, et EIK ei ole täiendavaks edasikaebevõimaluseks Eesti Vabariigi kohtute lahendite peale. EIK-i selgitustest tuleneb, et kui riigisisesed kohtud jätavad kaebuse rahuldamata ja riigi kõrgeim kohus ei hakka asja sisuliselt arutama, ei saa kaebaja jaoks negatiivne kohtumenetluse tulem iseenesest kuidagi rikkuda EIÕK-ga tagatud õiguseid ainuüksi seetõttu, et ta ei ole nõus kohtumenetluse järelmitega. EIK kontrollib üksnes seda, kas riik on kohtumenetluse läbiviimisel pidanud kinni EIÕK-st ja taganud menetluse kestel konventsioonis ja selle protokollides loetletud põhiõigused.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
Avaldaja esitas 4. mail 2020 määruskaebuse, milles vaidlustab maakohtu määruse.
Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on Eesti riik rikkunud Eesti Vabariigi põhiseaduse §-i 15 ja EIÕK art-t 6 c. Eesti riik ei ole avaldajal võimaldanud tsiviilasja nr 2-19-15371 läbivaatamist Riigikohtus, kui jättis avaldaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata. Avaldajal ei ole aga piisavalt vahendeid õigusabikulude tasumiseks.
Avaldaja esitas koos määruskaebusega uue taotluse riigi õigusabi saamiseks EIK-i pöördumiseks.
4.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ning saatis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.Ringkonnakohus, tutvunud kaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määruse põhjendusi tuleb TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 21 alusel täiendada, kuid määruskaebuses esitatud väited ei anna alust määruse resolutsiooni muutmiseks või tühistamiseks. Määruskaebus jääb rahuldamata.
6.Maakohus on vaidlustatud määruses leidnud, et avaldaja taotlus riigi õigusabi saamiseks EIK-i pöördumiseks tuleb jätta RÕS § 37 lg 3 alusel rahuldamata. Määruse põhjenduste kohaselt ei oleks avaldaja EIK-ile esitatav kaebus EIÕK art 35 kohaselt vastuvõetav, kuna avaldaja siseriiklikud õiguskaitsevahendid ei ole ammendunud. Ringkonnakohus nõustub eelmärgitud maakohtu lõppjäreldusega. Ringkonnakohus selgitab, et kui kohus RÕS § 37 lg 3 kohaselt hindab, kas EIK-i esitatav kaebus oleks EIÕK art 35 kohaselt vastuvõetav, siis olemuselt on tegemist kaebuse perspektiivi hindamisega, mida kohus peab tegema ka riigi õigusabi andmisel riigisisesesse kohtusse pöördumiseks (vt Riigikohtu 18. detsembri 2017. a määrus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-17-31, p 13). Ringkonnakohus leiab, et maakohtu põhjendusi siseriiklike õiguskaitsevahendite kasutamise ammendavuse kohta tuleb täiendada.
7.EIÕK art 35 sätestab EIK-i esitatud kaebuse vastuvõetavuse kriteeriumid. Artikli esimese lõike kohaselt võib EIK asja arutada ainult pärast kõigi riigisiseste õiguskaitsevahendite ammendamist, kooskõlas rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normidega ning kuue kuu jooksul lõpliku otsuse tegemisest arvates. Õiguskaitsevahendite ammendamise kriteeriumi põhjendus on anda riigiasutustele, eelkõige kohtutele, võimalus EIÕK väidetava rikkumise ärahoidmiseks või heastamiseks.
7.1.Tuvastamaks, kas riigi õigusabi taotleja on ammendanud kõik riigisisesed õiguskaitsevahendid EIÕK art 35 lg 1 kohaselt, tuleb kohtul kõigepealt välja selgitada, mille peale isik täpselt soovib EIK-ile kaebust esitada. See tähendab, et tuleb teha kindlaks, kas avaldaja on vaidlustanud Eestis kõik need faktilised asjaolud, mille kohta ta soovib esitada avalduse EIK-ile. Samuti eeldab see tutvumist Eesti kohtutele põhikohtuasjas esitatud kaebuste sisuga, et teha kindlaks, kas isik on nende asjaolude üle Eesti kõigis kohtuastmetes vaielnud (vt Riigikohtu 18. detsembri 2017. a määrus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-17-31, p 14).
7.2.Avaldaja on käesolevas tsiviilasjas märkinud, et ta soovib riigipoolset õigusabi kaebuse esitamiseks EIK-i seoses tsiviilasjaga nr 2-19-15371 (dtl 3). Kohtute infosüsteemist (KIS) nähtuvalt esitas avaldaja eelviidatud tsiviilasjas Tartu Maakohtule 3. oktoobril 2019 hagi Eesti Vabariigi vastu süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks. Tartu Maakohtu
14.oktoobri 2019. a määrusega tsiviilasjas nr 2-19-15371 jäeti hagi menetlusse võtmata
TsMS § 371 lg 1 p 1 alusel pädevuse puudumise tõttu. Maakohtu määrus jõustus
15.jaanuaril 2020.
7.3.Ringkonnakohus selgitas KIS-ist nähtuvate andmete alusel välja, et avaldaja tunnistati Tartu Maakohtu 20. juuni 2011. a otsusega kriminaalasjas nr 1-10-2963 süüdi karistusseadustiku (KarS) § 212 lg 1 ja § 114 p-de 1 ning 5 järgi. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks üksikkaristustest raskeima suurendamise teel 15 aastat vangistust. Avaldaja vangistuse algust loeti alates 7. oktoobrist 2009 ning tema karistusaeg lõpeb XX.
7.4.KIS-ist nähtuvalt on avaldaja tsiviilasjas nr 2-19-15371 3. oktoobril 2019 esitatud hagiavalduses väitnud, et tema süü ei ole seaduse kohaselt tõendatud, kuna süüdmõistmisel kasutati kuritegelikul teel saadud materjali ja vastuolulisi ütlusi. Avaldaja soovib kompensatsiooni 10 aastat alusetult vanglas viibitud aja eest. Avaldaja taotles ka tsiviilasjas nr 2-19-15371 riigi õigusabi. Kohtud jätsid avaldaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata. Käesolevas asjas esitatud avaldusest ja määruskaebusest järeldub, et avaldaja soovib EIK-ile kaebuse esitamisega saada hüvitist seoses sellega, et talle ei võimaldatud tsiviilasjas nr 2-1915371 riigi õigusabi ning seetõttu jäid tema väidetavalt rikutud õigused kaitsmata.
7.5.Ringkonnakohus leiab, et tsiviilasjas nr 2-19-15371 avaldaja poolt Eesti Vabariigi vastu esitatud hagi ning samas asjas esitatud määruskaebused – ka osas, milles avaldaja vaidlustas riigi õigusabi andmata jätmist – ei ole kohased riigisisesed õiguskaitsevahendid. Avaldaja esitatud nõue ei kuulunud läbivaatamisele tsiviilkohtumenetluse korras. Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise korra sätestab süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadus (SKHS). SKHS § 7 lg-st 1 tuleneb, et kui menetleja rikub süüliselt menetlusõigust ja põhjustab seeläbi isikule kahju, on isikul õigus nõuda sellise kahju hüvitamist sõltumata sellest, milline on selle süüasja lõpptulemus, mille raames isikule kahju tekitati. SKHS § 7 lg 3 sätestab, et kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kahju tekitab kohus, vastutab riik riigivastutuse seaduse (RVastS) kohaselt. SKHS § 21 lg 4 kohaselt tuleb taotlus kahju hüvitamiseks esitada prokuratuurile või kohtuvälisele menetlejale, arvestades samas lõike teises lauses sätestatud kuue kuu pikkuse taotluse esitamise tähtajaga. Kui kahju tekitajaks oli kohus, tuleb avaldus esitada RvastS § 17 lg-te 1 ja 3 kohaselt Justiitsministeeriumile kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Viidatud SKHS-i ja RVastS-i sätetest tulenevat hüvitise taotlemise korda on avaldajale selgitanud ka maakohus tsiviilasjas nr 2-19-15371. Avaldaja ei ole väitnud ega ringkonnakohus tuvastanud, et avaldaja oleks pöördunud süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise nõudega mõne eelnimetatud pädeva asutuse poole SKHS-i või RVastS-i alusel. Avaldajal on seda põhimõtteliselt võimalik veel teha ning RÕS § 4 lg 3 p-dest 5 ja 6 tulenevalt saab isik taotleda riigi õigusabi enda esindamiseks nii haldusmenetluses kui ka halduskohtumenetluses. Siiski leiab ka ringkonnakohus sarnaselt maakohtu poolt tsiviilasjas nr 2-19-15371 märgituga, et avaldaja võimalus oma väidetavalt
rikutud õiguste kaitseks on ilmselt vähene, kuna eelduslikult on hüvitisnõude esitamise seadusest tulenevad tähtajad seoses avaldaja süüdimõistmisega kriminaalasjas nr 1-10-2963 lõppenud.
8.Eelmärgitut arvestades ei ole avaldaja ka ringkonnakohtu hinnangul ammendanud riigisiseseid õiguste kaitse võimalusi EIÕK art 35 kohaselt. Järelikult ei oleks avaldaja kaebus EIÕK art 35 lg 1 kohaselt vastuvõetav ning avaldaja võimalused oma väidetavate rikutud õiguste kaitseks on hetkel perspektiivitud. Seega on praegusel juhul avaldajale riigi õigusabi andmine RÕS § 37 lg 3 kohaselt välistatud.
9.Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse muude põhjendustega ning TsMS § 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.
Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata.
11.Avaldaja on koos määruskaebusega esitanud uue taotluse riigi õigusabi saamiseks kaebusega EIK-i pöördumiseks (allkirjastatud 29. aprillil 2020). Ringkonnakohus leiab, et viidatud taotlus kuulub avaldajale tagastamisele. RÕS § 10 lg 3 kohaselt esitatakse taotlus riigi õigusabi saamiseks taotleja elu- või asukohajärgsele või õigusteenuse osutamise eeldatava koha järgsele maakohtule. Seega tuleb taotlus riigi õigusabi saamiseks esitada maakohtule ning ringkonnakohus saab läbi vaadata üksnes määruskaebuse määruse peale, millega maakohus taotluse lahendab (RÕS § 15 lg-st 8 ja TsMS § 191 lg 1). Ringkonnakohtul hinnangul ei ole põhjendatud edastada esitatud avaldust ka pädevale maakohtule, kuna samasisuline avaldus on juba kohtute menetluses (käesolevas tsiviilasjas). Seega ei saaks maakohus praegu avaldust sisuliselt läbi vaadata (TsMS § 423 lg 1 p 4; § 477 lg 1). Pärast avalduse lahendamist käesolevas tsiviilasjas tuleks maakohtul aga uue samasisulise avalduse menetlemisest keelduda (TsMS § 371 lg 1 p 4; § 477). Kuivõrd käesoleva tsiviilasja toimikut peetakse üksnes digitaalselt, siis viidatud avalduse füüsilist tagastamist käesoleva määruse alusel ei toimu.
Määruskaebuse menetlemise kulusid ei hüvitata (TsMS § 191 lg 3).
13.RÕS § 15 lg-st 8 ja TsMS § 191 lg 1 teisest lausest tulenevalt ei saa käesoleva määruse peale määruskaebust esitada.
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Andra Pärsimägi
Triin Uusen-Nacke
Indrek Parrest
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.