Aktsiaselts PlusPlus Capital hagi Ago Tilga vastu põhivõla 6948 euro 38 sendi, intressi 891 euro 6 sendi, võla sissenõudmiskulu 35 euro ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
4056 eurot 48 senti
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 7. novembri 2019. a tagaseljaotsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Aktsiaselts PlusPlus Capital apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant: Aktsiaselts PlusPlus Capital (registrikood 11919806); esindaja Carlo Kask
RESOLUTSIOON
Vastustaja: Ago
XXXXXXXXXXX).
Tilk
1.Rahuldada apellatsioonkaebus.
Aktsiaselts
(kostja) PlusPlus
(hageja) (isikukood Capital
2.Tühistada Viru Maakohtu 7. novembri 2019. a tagaseljaotsus ja saata asi samale maakohtule lahendamiseks eelmenetluse staadiumis.
3.Menetluskulude jaotuse määrab kindlaks maakohus. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas 17. juunil 2019 Viru Maakohtule hagi Ago Tilga (kostja) vastu. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 6948 eurot 38 senti, intressi 891 eurot 6 senti, võla sissenõudmiskulu 35 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 3460 eurot 72 senti ning viivise alates 18. juunist 2019 kuni põhinõude 6948 euro 38 sendi täieliku tasumiseni määras 0,081918% päevas. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda. Bigbank AS ja kostja sõlmisid 14. märtsil 2017 laenulepingu nr XXXXXXXXXXX, mille kohaselt andis Bigbank AS kostjale laenu 7000 eurot jooksvate vajaduste finantseerimiseks. Kostja kohustus laenu tagastama maksegraafiku alusel igakuiste maksetena alates 10. aprillist 2017 summas 116 eurot 28 senti kuni viimase osamakseni 11. aprillil 2022 summas 231 eurot 53 senti. Intressimäär oli 29,90% aastas. Kostja ei tasunud korduvatele meeldetuletuskirjadele vaatamata alates 12. juuni 2017 osamaksest ei laenu põhisummat ega ka intressi. Bigbank AS teavitas kostjat lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest ning määras laenu tagastamise tähtpäeva saabunuks 17. oktoobril 2017. Kostjal jäi pärast lepingu ülesütlemist tasumata laenujääk 6948 eurot 38 senti ja intress perioodil 12. juuni 2017 kuni 17. oktoober 2017 kokku 891 eurot 6 senti. Bigbank AS loovutas 26. märtsil 2019 oma nõuded kostja vastu hagejale. Nõuete loovutamisest teavitati kostjat kirjalikult. Hageja volitas PlusPlus Baltic OÜ-d nõudma kostjalt võlgnevust. PlusPlus Baltic OÜ edastas kostjale kolm võlateatist hagejale teadaolevale kostja aadressile XXXXXXXXXXX. Hagejal tekkisid meeldetuletuskirjade kostjale edastamise tõttu kulud 35 eurot. Hageja palub mõista kostjalt välja sissenõutavaks muutunud viivise põhivõlalt alates
18.oktoobrist 2017 kuni 17. juunini 2019 määras 0,081918 % (29,90% aastas).
2.Kostja ei vastanud hagile talle selleks antud tähtaja jooksul.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus rahuldas 7. novembri 2019 tagaseljaotsusega hagi osaliselt. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 6948 eurot 38 senti, intressi 891 eurot 6 senti, sissenõudmiskulu 35 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 925 eurot 94 senti. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras
põhinõudelt 6948 eurolt 38 sendilt alates 18. juunist 2019 kuni põhinõude täitmiseni. Kohus jättis menetluskulud 78% ulatuses kostja kanda ja 22% ulatuses hageja kanda. Kohus määras hageja menetluskulude suuruseks 700 eurot, sh riigilõiv 650 eurot ja esindajakulu 50 eurot. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 546 eurot ning viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hagimaterjalid edastati vastuse nõudega kostjale. Kostjat hoiatati tagaseljaotsuse tegemise võimalusest. Kostja ei täitnud kohtu nõuet tähtaegselt. Kostja ei teatanud kohtule mõjuvast põhjusest hagile vastamata jätmiseks. Kohtul on TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 alusel kohustus kontrollida tehingu tühisust ka siis, kui pooled ei tugine sellele, kuna tegemist on seaduse kohaldamisega. Tarbijakrediidileping on sõlmitutud tüüptingimustel VÕS § 35 lg 1 tähenduses. Lepingu lahutamatuks lisaks olevad üldtingimused on tüüptingimused. Hageja palub mõista kostjalt välja viivise intressimääras 0,0831% päevas. Riigikohus on leidnud, et eelduslikult tuleks hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (Riigikohtu 10. mai 2016. a otsus taiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 10). Lepingu sõlmimise ajal, 11. märtsil 2017 oli VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäär 8% aastas. Üldtingimuste punkti 6.1 ja lepingu põhitingimustes toodud intressimäära alusel tuletatud viivisemäär (0,0831% päevas ehk 30,3315% aastas) ületab kolmekordset seadusjärgset viivise määra (24% aastas). See on VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel seega tühine. VÕS § 41 alusel tuleb kohaldada seaduses sätestatud viivisemäära. Sissenõutavaks muutunud viivise nõue on põhjendatud seega 925 euro 94 sendi ulatuses. Kohus jättis TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskulud 78% ulatuses kostja ja 22% ulatuses hageja kanda. Riigilõiv 650 eurot on põhjendatud menetluskulu. Hageja esindajakulud ei ole mõistlikud ega põhjendatud. Tsiviilasi ei ole nii keeruline, et hagejal tekiks sellises ulatuses esindajakulusid. Hagiavaldus on 2,5-l leheküljel, millest sisulise osa moodustab umbes 1,5 lehekülge. Hagiavalduse tekst on trafaretne. Hageja põhjendatud esindajakulud on 50 eurot.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega vähendati viiviseid ja hageja esindajakulusid. Hageja palub tühistada tagaseljaotsuse ning saata asi viiviste ja õigusabikulude osas läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda. Asjas tuleb kohaldada lepingu üldtingimuste punktis 6.1 ja lepingu põhitingimustes toodud intressimäära alusel tuletatud viivisemäära (0,081918 % päevas ehk 29,90% aastas / 365). Viivisemäära kokkulepe vastab VÕS § 415 lõikele 1, kuivõrd nimetatud sättes märgitud viite kaudu VÕS § 113 lõikele 1 (sh kolmandale lausele) võib tarbijakrediidilepingu puhul nõuda viivist, mis vastab lepingus kokku lepitud intressimäärale (Riigikohtu 14. jaanuari 2009. a lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Hageja ei nõustu, et hageja lepingulise esindaja kulud on põhjendatud üksnes 50 euro ulatuses. Hageja esitas hagi lepingust tuleneva võla sissenõudmiseks. Hagejal tuli analüüsida laenulepingut, teha nõude väljaselgitamiseks arvestus ja uurida kohtueelse menetluse käiku. Hagiavalduse koostamine eeldab ka õigusalast analüüsi, vajalikul määral nõustamist ning tõendite kogumist. Hagiavalduse tõendite analüüsile, komplekteerimisele ja hagiavalduse koostamisele kulunud 3 tundi 30 minutit on seega põhjendatud. Hageja esindaja töötunni hind on 100 eurot + käibemaks. See on riigikohtu praktika kohaselt põhjendatud. Maakohtu
põhjendustest ei ole aru saada, kas kohus vähendas hagi koostamisele kulunud aega, tunnitasu või mõlemaid. Maakohus ei andnud hinnangut hageja esindaja toimingute mahu ega nende maksumuse põhjendatusele. Maakohus rikkus sellega kaalutlusõiguse teostamise põhimõtteid. Kostja ei vaielnud menetluskuludele vastu. Maakohtu poolt menetluskulude kindlaksmääramine on TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8 ja Riigikohtu praktikaga vastuolus.
5.Kostja ei vastanud tähtaegselt apellatsioonkaebusele.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi rikkumise ja materiaalõiguse normi vale kohaldamise tõttu tühistada. Kuna ringkonnakohus tühistab tagaseljaotsuse, tuleb asi saata täies ulatuses läbivaatamiseks esimese astme kohtule (TsMS § 657 lg 2). Apellatsioonkaebus rahuldatakse.
7.Bigbank AS ja kostja vahel 14. märtsil 2017 sõlmitud laenuleping nr XXXXXXXXXXX on VÕS § 402 lg 1 mõttes tarbijakrediidileping. Tarbijalt ei või VÕS § 415 lg 1 järgi võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Riigikohus on VÕS § 415 lg 1 tõlgendamisel leidnud, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. See tähendab, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg-s 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Laenuandjal on seega põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana (Riigikohtu 14. jaanuari 2009. a lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Tarbijakrediidilepingus kokkulepitava intressimäära suurus on VÕS § 406 2 lg 1 ja § 406 lg 1 järgi piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga, mis ei tohtinud ületada lepingu sõlmimise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kuna tarbijakrediidilepingus kokkulepitava intressimäära suurus on piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga ja intressimäära suurus määrab ära viivise suuruse, on võlaõigusseaduses tarbijakrediidilepingule kohalduvates sätetes (VÕS § 4062 lg 1, § 406 lg 1 ja § 415 lg 1) reguleeritud tarbijakrediidilepingule kohalduva viivise ülempiir.
8.Ringkonnakohtus nõustub maakohtuga, et lepingust tulenev viivise kokkulepe on VÕS § 35 lg 1 mõttes tüüptingimus. Lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust (VÕS § 42 lg 3 p 5). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes pidada ebamõistlikuks sellist hüvitist, mida seadusandja lubab tarbijalt nõuda. Kuna seadusandja lubab VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandale lause alusel tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana ette nähtud, siis ei saa sellist viivise kokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks. Riigikohus ei lahendanud 10. mai 2016. a otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 tarbijakrediidilepingust tulenevat vaidlust. Riigikohtu poolt nimetatud tsiviilasjas tehtud järeldusi ei ole seega automaatselt tarbijakrediidilepingute kohta sätestatud eriregulatsiooni arvestamata võimalik tarbijakrediidilepingutele üle kanda.
Tarbijakrediidilepingu tüüptingimustes sisalduv viivisemäär, mis on võrdne samas tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimääraga, ei ole VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel tühine tüüptingimus.
9.Maakohus määras TsMS § 175 lg 1 alusel hageja esindajakulude suuruseks 50 eurot. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamine on TsMS § 175 lg 1 kohaselt kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus ületas diskretsioonipiire. Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse kohta (Riigikohtu 23. märtsi 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-16, p 14). Maakohus lähtus esindajakulude kindlaksmääramisel asja keerukusest. Maakohus ei põhjendanud samas, millises ulatuses maakohus pidas hageja esindaja tehtud toiminguid ning millises ulatuses hageja esindaja tunnitasu põhjendatuks. Kui eeldada, et maakohus pidas hageja esindaja tunnitasu tervikuna põhjendatuks, on võimalik järeldada, et maakohus pidas hageja esindaja poolt tehtud toimingutele kulunud aega põhjendatuks ligikaudu poole tunni ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et isegi lühikese ja lihtsa hagiavalduse koostamisele kulub ilmselt rohkem kui pool tundi. Seda eriti olukorras, kus koos hagiavaldusega esitatakse kohtule ka hagiavalduses esitatud väidete tõendamiseks vajalikud tõendid. Kui eeldada, et maakohus ei pidanud hageja esindaja tunnitasu tervikuna põhjendatuks, saab järeldada, et maakohus pidas hageja esindaja tehtud toimingutele kulunud aega enam kui poole tunni ulatuses põhjendatuks. Samas ei ole sel juhul aru saada, miks maakohus leidis, et hageja esindaja tunnitasu ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest tasumisele kuuluvat tunnitasu. Maakohus tegi hageja esindajakulude suuruse TsMS § 175 lg 1 alusel hindamisel seega kaalutlusvea, mis võis tuua kaasa vale lahendi tegemise.
10.Kuna ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse tervikuna, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohtu otsustada.
11.Apellatsioonkaebuse esitamisel tasutakse riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 15 järgi riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda hagi esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades kaebuse ulatust. Hageja vaidlustab maakohtu otsust osas, milles vähendati viiviseid ja hageja esindaja kulusid. Ringkonnakohtu menetluses on tsiviilasja hind TsMS § 137 lg 1, § 124 lg 1, § 133 lg 1 ja 2 ning § 134 lg 1 järgi seega hagiavalduses esitatud viivisenõude hinna ja maakohtu poolt rahuldatud viivise nõude hinna vahe, so 4056 eurot 48 senti {(3460 eurot 72 senti - 925 eurot 94 senti) + [(6948 eurot 38 senti * 0,081918 % päevas * 365 / 100) – (6948 eurot 38 senti * 8 % aastas / 100)]}. RLS lisa 1 järgi tuleb alates 4000 kuni 4500 eurose hagi hinnaga hagilt tasuda riigilõivu 350 eurot. Hageja tasus apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 275 eurot, so 75 eurot ettenähtust vähem. Kuna ringkonnkohus ei määra menetluskulude jaotust kindlaks, ei ole ringkonnakohtul võimalik täiendavat riigilõivu välja mõista. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel pärast menetluskulude jaotuse kindlaksmääramist seega mõista menetluskulusid kandma kohustatud isikult välja apellatsioonkaebuselt tasuda tulnud riigilõiv.
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest
Üllar Roostoja
Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.