Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin
Otsuse tegemise aeg ja koht
28.05.2020, Tallinn
Tsiviilasja number
2-17-14528
Tsiviilasi
XX (X) hagi YY (Y) vastu vara jagamiseks YY vastuhagi vara jagamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 15.05.2019 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/vastukostja/apellant XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepingulised esindajad v/adv-d Tarvo Lindma ja Kristjan Mägi Kostja/vastuhageja/vastustaja YY (isikukood XXXXXXXXXXX), lepingulised esindajad v/adv-d Maria Mägi-Rohtmets ja Hendrik Mühls
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Keelduda täiendavate tõenditena vastu võtmast hageja 29.04.2020 ja kostja 11.05.2020 menetlusdokumentide lisadena esitatud dokumente.
2.Harju Maakohtu 15.05.2019 otsus tühistada.
3.Teha uus otsus, millega rahuldada hagi ja vastuhagi osaliselt ning jaotada menetluskulud maa- ja apellatsioonikohtus.
Otsuse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses: 1) XX hagi ja YY vastuhagi rahuldada osaliselt.
2) Mõista YY-lt välja XX kasuks hüvitis 53 646.63 eurot. 3) Jätta XX ja YY sisesuhtes YY kanda AS-iga SEB Pank 26.05.2005 sõlmitud laenulepingust nr L050012226 ja selle lisadest tulenevad laenusaaja kohustused. 4) Jätta rahuldamata XX hagi YY vastu hüvitise suuremas summas kui 53 646.63 eurot saamiseks. 5) Jätta rahuldamata XX hagi YY vastu kohustada YY korraldama AS-ilt SEB Pank kirjaliku negatiivse tingimusteta võlatunnistuse välja andmine, milles AS SEB Pank kinnitab 26.05.2005 sõlmitud laenulepingust nr L050012226 ja selle lisadest tulenevate laenusaaja kohustuste lõppemist XX-l. 6) Jätta rahuldamata XX hagi ja YY vastuhagi nõudes jätta kinnistu asukohaga XXX, Tallinnas seltsinguvara jagamise tulemusena YY ainuomandisse. 7) Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. 8) Menetluskulud maa- ja apellatsioonikohtus jätta kummagi poole enda kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord ja tähtajad Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.29.09.2017 esitas hageja maakohtule hagi, milles peale täpsustamist palus jagada XXX, Tallinnas asuva kinnistu (reg/osa nr XXXXXX, edaspidi kinnistu) ja sellega seonduvalt poolte panuste tulemusena loodud hüve järgnevalt: 1) kinnistu jätta kostja ainuomandisse; 2) vabastada hageja poolte ja AS-i SEB Pank vahel 26.05.2005 sõlmitud laenulepingust nr L050012226 ja selle lisadest tulenevatest kõigist kohustustest kostja ees; 3) kohustada kostjat korraldama AS-ilt SEB Pank kirjaliku negatiivse tingimusteta võlatunnistuse väljastamise hagejale, milles AS SEB Pank kinnitab laenulepingust tulenevate kõigi hageja kohustuste lõppemist panga ees; 4) välja mõista kostjalt hagejale 80 925.20 eurot.
2.Juhul, kui AS SEB Pank ei ole väljastanud 3 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates hagejale negatiivset võlatunnistust, müüa kinnistu avalikul enampakkumisel täitemenetluse seadustikus (TMS) sätestatud korras ning saadud müügihinna arvel: 1) täita kõik laenulepingust tulenevad kohustused AS-i SEB Pank ees; 2) ülejäävast summast katta kinnistu põhjendatud müügikulud; 3) eelnevast ülejäävast summast maksta hagejale välja 53 646.63 eurot ja kostjale 66 483.39 eurot. Juhul, kui nimetatud väljamakseteks ei jätku raha, teha väljamaksed nimetatud summade omavahelisest proportsioonist lähtudes; 4) eelnevast ülejäänud summast maksta hagejale välja 47,95% ja kostjale 52,05%.
3.Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
4.Hagi kohaselt algas 2002. a aprillis hageja ja kostja abieluväline kooselu, mis kestis kuni abiellumiseni 24.07.2008. 2017. a jaanuaris lõppes abieluline kooselu ja hageja kolis ühisest elukohast XXX, Tallinnas välja. Pooled on lahutatud Harju Maakohtu jõustunud otsusega 16.08.2018.
5.2003. a otsisid hageja ja kostja kinnistu, et ehitada sellele elamu eesmärgiga luua ühine kodu ja tõsta elamu ehitamisega kinnistu väärtust. Kostja sõlmis 20.11.2003 kinnistu ostu-müügilepingu. Pärast kinnistu omandamist asusid pooled tegema ehitamiseks vajalikke eeltoiminguid: tellisid kinnistu topogeodeetilise mõõdistamise ja dendroloogilise uuringu ning elamu ehitusprojekti. 2005. a kevadel asuti ühiselt laenu taotlema, et saada vahendeid kostjale kinnistu ostmisel kulutatud ostuhinna hüvitamiseks ja elamu ehitamiseks. 26.05.2005 sõlmisid pooled AS-iga SEB Pank laenulepingu kinnistu ostmiseks ja eluaseme ehituseks ning said laenu 159 880 eurot, mida 23.01.2007 suurendati 255 808 euroni. Laen maksti välja kostja kontole. Arvestades, et pooled kasutasid kinnistu omandamiseks ja parendamiseks täies ulatuses laenu, seisneb poolte reaalne ühine rahaliselt hinnatav panus laenulepingujärgsete igakuiste laenumaksete tasumises ning laenulepingust tulenevate ja seni sissenõutavaks mittemuutunud kohustuste võtmises ja kandmises. Pooled võtsid laenu 40 aastaks tagastamise lõpptähtpäevaga 05.06.2045. Seega sidusid pooled end ühise varalise eesmärgi saavutamise nimel ühiselt kestva pikaajalise kohustusega panga ees.
6.Saadud laenurahast osa kasutati kostjale kinnistu ostuhinna hüvitamiseks ning kinnistu seltsinguvarasse omandamiseks. Ülejäänud osa kasutati elamu ehitamiseks ning seeläbi kinnistu parendamiseks ja selle väärtuse suurendamiseks. Poolte panused seltsinguvara omandamiseks ja parendamiseks on olnud võrdsed. Elamu ehitamise läbi tõusis kinnistu väärtus ajavahemikul 17.05.2005–11.05.2007 990 000 kroonilt 6 000 000 kroonini, s.t 5 010 000 krooni (320 197.40 euro) võrra. 2007. a mais elamu valmis ja pooled kolisid sinna elama.
7.15.08.2017 seisuga oli laenujääk panga ees 201 149.32 eurot. Hageja kandis enne abiellumist oma lahusvara arvelt kostjale laenulepingujärgsete igakuiste maksete tasumiseks ajavahemikul 04.07.2006–05.07.2008 raha kokku 129 618 krooni (8284.10 eurot). Abielu ajal kandis hageja kostjale laenulepingujärgsete igakuiste maksete tasumiseks ajavahemikul 05.08.2008–05.09.2017 raha kokku 36 798.60 eurot. Samas abielu ajal tasuti laenulepingujärgseid makseid poolte ühisvara arvelt, seega olid panused sel ajal võrdsed.
8.Hageja ei soovi enda kandmist kinnistusraamatusse ühis- ega kaasomanikuna, kuid leiab, et kinnistu on seltsinguvarana majanduslikus mõttes poolte ühisomandis. Tagastamata laenujääk 15.08.2017 seisuga on 201 149.32 eurot. Laenukohustused tuleb täita seltsinguvaraks oleva kinnistu arvel selliselt, et need jäävad kostja ainukohustuseks ja hageja vabastatakse kohustustest. Hageja kui seltsinglase panus, mis tuleb talle tagastada, on 1⁄2 kinnistu turuväärtuse ja laenu jäägi vahest.
9.Pooltel oli ühine tahe kinnistule elamu ehitamiseks kooselu eesmärgil. Koos sõlmiti ka töövõtulepingud ehitamiseks, sh võeti ühine kohustus ehitustööde eest tasuda. Pooled tegid ehitamiseks ja kinnistu väärtuse tõstmiseks olulised ja võrreldavad majanduslikud panused. Kinnistu ostuhind on laenu arvelt kostjale hüvitatud talle auto ostmise kaudu (saadud laenu kasutati lisaks ehitamisele kostjale auto ostmiseks).
10.Vastuhagile vaidles hageja vastu. Kuna vastuhagis ei soovita lahendada kohustustega seotud küsimusi, ei ole võimalik seda rahuldada. Kostja vastuväited ja tingimuslik vastuhagi
11.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja ei ole tõendanud seltsingu olemasolu. Kinnistu soetas 2003. a 420 000 krooni eest kostja temal olemas olnud raha arvel. Poolte vahel ei olnud kokkulepet, et kinnistu soetatakse ühisomandisse. Hageja poolt kostjale aastate jooksul ülekantud summad ei muuda kinnistu omandiõigust.
12.Isegi kui leiaks tõendamist, et hageja tasus aastate jooksul kostjale raha, mida kostja kasutas võetud laenu tagasimaksmiseks, on kostja enamuse laenumakseid teinud isiklikest vahenditest. 12.02.2018 seisuga on makstud laenu tagasi 114 532.35 eurot, sh 56 963.29 eurot intressi ning 57 569.06 eurot põhiosa. Üksnes kaaslaenutaotlejaks olemise fakt ei tähenda, et pooled leppisid seltsingu tingimustes kokku ja/või et nende ühine tahe oli kinnistu kui ühise kestva majandusliku väärtuse loomine. Hageja kasutas aastaid kostjale kuuluvat kinnistut ja maja elamiseks ning temalt võib eeldada, et ta tasub kostjale seal elatud aja eest ja/või osaleb kinnistuga seotud kulude kandmisel.
13.29.10.2018 esitas kostja tingimusliku vastuhagi, mida palub menetleda ning rahuldada vastuhagis toodud viisi juhul, kui kohus peaks tuvastama, et hagejal võivad olla nõuded kostja vastu seltsingu/seltsingulaadse võlasuhte sätete ja/või mistahes muul õiguslikul alusel seonduvalt konkreetse kinnistuga. Kui kohus tuvastab seltsingu/seltsingulaadse võlasuhte poolte vahel seoses kinnistuga ja/või tuvastab hagejal olevat seltsingu/seltsingulaadsete sätete alusel varalisi nõudeid kostja vastu seonduvalt sama kinnistuga, palub kostja: 1) jätta kinnistu kostja ainuomandisse; 2) määrata kostja poolt hagejale makstava hüvitise suurus vastavalt tõendatuks loetud hageja panustele; 3) jätta menetluskulud hageja kanda.
14.Kinnistu osteti kostja raha eest. Hagejal puudus mistahes panus kinnistu soetamisse. Laenulepingu eesmärgiks oli rahastada kinnistule maja ehitamist. Kuna pank aktsepteeris piisava tagatisena hageja astumist laenulepingu pooleks, siis üksnes seetõttu leping selliselt sõlmiti. Poolte vahel ei olnud laenulepingut sõlmides kokkulepet, et lepingu pooleks asumisega omandab hageja omandiõiguse kinnistu suhtes ja/või varalisi õigusi kinnistuga seoses.
15.Isegi kui lugeda kinnistu seltsinguvara hulka, on tõendamata hageja panused sellesse. Isegi kui hageja on kostjale raha aastate jooksul üle kandnud, ei ole võimalik maksetele tagantjärele sisu või tähendust omistada. Esimese astme kohtu otsus
16.15.05.2019 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja vastuhagi läbi vaatamata ning menetluskulud hageja kanda.
17.Pooled ei vaidle, et: 1) nad on koos elanud alates 2002. a aprillist, abiellusid 24.07.2008, kooselu lõppes 2017. a jaanuaris ning abielu lahutati 16.08.2018; 3) kostja omandas 20.11.2003 hoonestamata kinnistu 457 000 krooni eest; 4) 26.05.2005 sõlmisid pooled kaaslaenusaajatena AS-iga SEB Pank laenulepingu nr L050012226 kinnistule eluaseme ehitamiseks ning said laenu 159 880 eurot, mida 23.01.2007 lisakokkuleppega suurendati 255 808 euroni; 5) laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks seati kinnistule AS-i SEB Pank kasuks 27.05.2005 esimesele järjekohale hüpoteek 3 250 000 krooni ja 23.01.2007 teisele järjekohale hüpoteek 1 935 000 krooni; 6) 02.05.2005 eraisiku laenutaotluses on kostja märkinud kinnistu turuväärtuseks 450 000 krooni (28 760.24 eurot); 7) kinnistu väärtus on ajavahemikul 17.05.2005–11.05.2007 990 000 kroonilt (63 272.50 eurolt) hinnatud 6 000 000 kroonini (383 469.90 euroni); 8) kinnistu turuväärtuseks võib arvestada 370 000 eurot; 9) 15.08.2017 seisuga oli laenujääk AS-i SEB Pank ees 201 149.32 eurot ja 29.10.2018 seisuga 192 980.37 eurot; 10) kostja on nõustunud kogu laenulepingust tuleneva laenu tagastamise kohustuse ise täitma; pooled ei ole ühiselt pöördunud laenuandja poole, et hagejat vabastada lepingust tulenevatest kohustustest.
18.Hageja sooviks on jagada kinnistu, mille omanikuna on kinnistusraamatusse kantud kostja. Riigikohus on asunud seisukohale, et analoogia korras saab seltsingu likvideerimise sätteid kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete (nt kinnisasja) jaotamisele ning seda sõltumata eseme asjaõiguslikust kuuluvusest, kui: 1) mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused võlaõigusseaduse (VÕS) § 581 mõttes; 2) pooltel oli eset soetades või parendamiseks ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-109-14, punkt 19; 3-2-1-129-16, punkt 22).
20.Pooled vaidlevad selle üle, kas kinnistut omandades ja seda parendades oli neil ühine tahe majanduslikult ühise varalise väärtuse kestvaks loomiseks, milleks pooled on teinud olulisi ja võrreldavaid rahaliselt hinnatavaid panuseid. Poolte vande all antud seletustest nähtub, et neil on olnud erinev nägemus ühisest tahtest nii kinnistu omandamisel kui sellele elamu ehitamisel. Seega ei pidanud kohus võimalikuks
eelistada hageja vande all antud seletust kostja seletusele ühise varalise väärtuse kestvaks loomiseks kui panustamiseks.
21.Kohus leidis, et kui kinnistu omandati kostja poolt kostja raha eest, ei ole hageja veenvalt põhistanud, et kinnistu omandamise ajal 20.11.2003 oleks pooltel olnud ühine tahe omandada ühiselt kinnistu ühise kodu rajamise eesmärgil. Asjaolu, et hagejal ehk võiski olla soov luua kostjaga ühine kodu, mida kinnitab ka poolte hilisem abiellumine ja koos elamine rajatud elamus, ei luba iseenesest arvata, et kui hageja ei ole kinnistu omandamiseks 20.11.2003 rahaliselt hinnatavaid panuseid teinud, oleksid pooled siiski koos kinnistu omandanud. Kohtu järeldust ei muuda ka hageja väide, et kui pooled, kes elasid koos alates 2002. a sügisest, käisid 20.11.2003 ostetud krunti eelnevalt koos üle vaatamas, võiks arvata nende ühist tahet kodu loomiseks. Mõistlik on arvata, et kui isikud elavad koos, siis ka toimetatakse ja tehakse koos plaane, aga kui ühised plaanid on seotud rahaliste väljaminekutega, ei piisa ühiseks panustamiseks ainult soovist midagi ühiselt luua. Hageja väide, et kinnistu ostuhind on kostjale hiljem hüvitatud poolte võetud laenu arvelt, ei ole veenev. Hageja väide, et kinnistu ostuhind on kostjale hüvitatud ühiselt võetud laenu arvel kostjale auto ostmise kaudu ilma, et kostja sellest ise midagi teaks, ei ole usutav. Pealegi ei saa kohtu arvates auto ostmisest mõistliku kõrvalseisjana järeldada muud, kui et laenurahade eest oli pooltel soov osta auto, mitte soov tasuda kinnistu ostuhind. Mõistliku kõrvalseisjana ei saa pidada isiku enda võetud laenu arvelt (mille tagasi maksmiseks on isik laenulepingust tulenevalt ka kohustatud) iseendale millegi hüvitamist teise isiku (kaaslaenutaotleja) poolseks panuseks hüvitada sama laenu arvelt varasemalt tasutud kinnistu ostuhind (nagu veelkord soetada sama kinnistu samasuguse hinnaga).
22.Vaidlust ei ole, et 30.05.2005 sõlmisid hageja ja kostja tellijatena töövõtulepingu Teenuste Grupp OÜ-ga ehitustööde teostamiseks ning 01.06.2005 Ehitusteeninduse OÜ-ga töövõtulepingu omanikujärelevalve teenuse osutamiseks. Pooled ei vaidle, et nende vahel peetud e-kirjavahetusest nähtub, et hageja informeeris kostjat regulaarselt ehituse arengutest. Vaidlust ei ole, et kostja sõlmis maja projekteerimislepingu, majja trepi ehitamise töövõtulepingu ja majja paigaldatud köögimööbli müügilepingu ning kõik kinnistuga seonduvad nn teenuselepingud. Kohtu arvates on hageja aga veenvalt põhistanud, et kui hageja on osalenud nii kinnistule topogeodeetilise mõõdistamise, dendroloogilise uuringu ning ehitusprojekti tellimise staadiumis, kui pooled on koos laenulepingut sõlmides võtnud kinnistule elamu ehitamiseks kohustuse tagastada laenuandjale 255 808 eurot 40 aasta jooksul (millise summaga ehitatigi poolte ühine kodu), kui pooled on asunud koos 2007. a mais valminud majja elama, kui pooled on ka abiellunud ning hageja ongi kostjaga ühise perena kuni abieluliste suhete lõppemiseni elanud kinnistule ehitatud elamus, on tõendatud poolte ühine tahe rajada kostja kinnistule ühine kodu.
23.Kuna vaidlust ei ole, et elamu ehitamine kinnistule on toimunud AS-ilt SEB Pank saadud laenu arvelt, mille on kohustatud tagastama nii hageja kui kostja, on põhistatud hageja väide, et kummagi poole panust kinnistule ehitatud majas võib arvestada emmakumma poole tasutud laenulepingujärgsete maksete suurusega ja veel sissenõutavaks mittemuutunud laenumaksete tasumise kohustustega. Kostja väide, nagu oleks hageja kaaslaenutaotlejana laenulepingusse märgitud juhuslikult või selleks, et kahe taotleja olemasolu oli panga jaoks atraktiivsem, et saada suuremat laenu ja sel ei olegi mingeid tagajärgi, ei ole usutav. Asjaolus, et hageja kontonumbrit ei olnud märgitud laenulepingusse ning laenu teenindavaks kontoks oli kostja konto, ei ole samuti midagi
märkimisväärset, vaid tegemist on tavapärase tolleaegse üldteada pangapraktikaga. Hoolimata kostja väidetest, et hageja oli laenulepingusse märgitud kaasalaenutaotlejaks vaid põhjusel, et pank annaks laenu summas, mis sooviti, ei ole vaidlust, et kui hageja on laenulepingusse märgitud kaasalaenusaajana, on tal samasugune kohustus saadud laenu tagastamiseks nagu kostjal.
24.Veenev on hageja väide, et tal oli sissetulek, mille arvel panustada laenu tagastamisse ajavahemikul 2005–2008 juuni, kuid asja lahendamisel omab tähtsust, missugusel määral on hageja panustanud laenumaksete tagastamisse, et tuvastada, kas hageja on seda teinud võrdsel määral kostjaga, mis omakorda võiks lubada arvata, et pooled on ühiselt ja võrdselt panustanud kinnistu väärtuse suurenemisse.
25.Pooled vaidlevad, kas hageja on enne abiellumist kandnud kostjale laenulepingujärgsete igakuiste maksete tasumiseks 04.07.2006–05.07.2008 raha kokku 129 618 krooni (8284.10 eurot). Kohtu arvates võib hoolimata poolte vande all antud vastuolulistest seletustest arvata, et regulaarsete ülekannetega selgitusega „laenumakseks“ ja „makseks“ makstud summad on hageja panus tagastada laenusumma 8284.10 euro ulatuses. Vaidlust ei ole, et abieluvälise kooselu kestel 05.07.2005–15.07.2008 maksti laenu tagasi 28 160.64 eurot, sh intressid 23 624.27 eurot ja põhiosa 4536.37 eurot. Seega on laenumaksetest kuni poolte abiellumiseni hageja tasunud kokku 8284.10 eurot ja ülejäänud 19 876.54 eurot on tasunud kostja, mistõttu ei ole tõendatud hageja väide nagu pooled oleksid panustanud enne abiellumist laenulepingu maksete tagastamisse võrdselt.
26.Pooled vaidlevad selle üle, kas abielu ajal 05.08.2008–05.10.2015 hageja poolt kostjale kantud igakuiseid makseid kokku 23 968.60 eurot saab pidada laenulepingujärgsete igakuiste maksete tasumiseks. Kohtu arvates tõendavad ülekanded selgitustega „makseks“, „laenuabi“, „laenuabi, lastele“ veenvalt hageja tahet osaleda laenumaksete tagastamisel kokku 23 968.60 euro ulatuses. Asjaolu, et hageja on 05.11.2015– 02.09.2017 lisaks laenu tagastamisele samas maksekorralduses tasunud raha laste jaoks, ei luba aga tõsikindlalt lugeda tõendatuks, missugust summat on hageja pidanud silmas laenumaksete tasumiseks ja missugust summat laste ülalpidamiseks. Kohtu arvates võib lugeda veenvaks hageja tahet tasuda ka edaspidi laenumakseid ja seda vähemalt mitte väiksemas summas kui varasemalt, s.o 225 eurot kuus (23 kuu eest), kokku 5175 eurot. Vaidlust ei ole, et 16.08.2018 seisuga oli lepingu alusel laenu tagasi makstud 90 725.06 eurot, sh põhiosa 57 122.83 eurot ja intresse 33 602.23 eurot. Seega, kui kohus on eelnevalt tuvastanud, et hageja osa poolte abielu ajal igakuiseid makseid tehes laenulepingusse oli 29 143.60 eurot, siis on kostja tasunud ülejäänu, s.o 61 581.46 eurot. Kohus ei nõustunud hagejaga, et kui pooled on olnud abielus, saab lugeda kostja poolt tehtud laenumaksed tehtuks ühisvara arvelt, aga hageja tehtud laenumaksed tehtuks hageja lahusvara arvelt. Igal juhul ei ole praeguses menetluses võimalik abikaasade ühisvarast tehtud panuseid lugeda teisele abikaasale tagastamisele kuuluvateks analoogselt seltsinguvara sätete alusel ilma, et kohus oleks tuvastanud abikaasade varalistest suhetest tulenevaid vastastikuseid õigusi ja kohustusi. Seega ei ole hagejal võimalik nõuda alates abiellumisest tehtud panuste eest hüvitist seltsinguvara sätete alusel.
27.Ka AS-ilt SEB Pank kostja nimele avatud konto nr XXXXXXXXXXXXXX väljavõte ei kinnita hageja väiteid, et kostjale on kinnistu ostuhind hüvitatud laenu arvelt või suuremate panuste tegemist, kui on muude tõendite alusel võimalik tuvastada. Kohtu
arvates ei ole ka mõistlik tuvastada võrdset panustamist ühiseks varalise väärtuse kestvaks loomiseks laenukohustuste arvelt pelgalt laenulepingu pooleks olemisega ja laenulepingu seni täitmata eeldatavate võrdsete kohustuste arvelt. Lähtudes eeltoodust ei ole hageja tõendanud, et analoogselt seltsinguvaraga oleks ta panustanud võrdselt kostjaga ning et pooltel võiks olla ühine varaline väärtus, mida käesolevas menetluses jagada.
28.Kohus tugines VÕS § 76 lõikele 1 ja §-le 100. Kuna hageja ei ole tõendanud, et kinnistu oleks analoogselt seltsinguvaraga poolte ühises omandis, ei ole tõendatud hageja väide, et ta saab nõuda kinnistu jagamist ja sellega seoses kinnistu arvelt laenulepingu kohustuste täitmist, hageja vabastamist laenulepingu kohustuste täitmisest, panuste tagastamist ja kasumi jaotamist.
29.Kuna kohus jättis hagi rahuldamata ning kostja on soovinud vastuhagi menetlemist vaid siis, kui kohus tuvastab, et hagejal võivad olla nõuded kostja vastu seltsingulaadse võlasuhte alusel, ei ole kohtul põhjust vastuhagi läbi vaadata.
30.Asja lahendamisel ei ole tähtsust ja kohus ei hinnanud kostja väiteid ja tõendeid, kui palju rahalist toetust on hageja kostjale või lastele elatiseks lubanud tasuda ja kas hageja on lubadusi täitnud. Asja lahendamisel ei ole tähtsust ka neil poolte väidetel ja tõenditel, millistele kohus lahendi tegemisel ei tuginenud ja neid kohus ei hinnanud.
31.Kuna kohus jättis hagi rahuldamata ja tingimusliku vastuhagi läbi vaatamata seetõttu, et puudub vajadus kaaluda kinnistu teistsuguse jagamise viisi üle, on õige jätta hagiga seotud menetluskulud hageja kanda (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lõige 1) ja analoogia korras TsMS § 162 lõikega 2 on õiglane jätta menetluskulud seoses hagi läbivaatamata jätmisega samuti hageja kanda. Apellatsioonkaebus
32.14.06.2019 kaebuses palub hageja tühistada maakohtu otsuse ja rahuldada uue otsusega hagi ning jätta menetluskulud kostja kanda.
33.Maakohus jättis hagi rahuldamata seetõttu, et hageja ei tõendanud, et ta oleks panustanud vaidlusalusesse kinnistusse võrdselt kostjaga, mistõttu ei ole pooltel tekkinud ühist varalist väärtust, mida jagada. Hageja kohtuga ei nõustu. Ühiselt loodud varalise hüve jagamine seltsingu likvideerimise sätete järgi ei eelda, et poolte panused oleksid võrdsed, vaid nad peavad olema olulised ja võrreldavad. Elamu ehitamine osutus võimalikuks vaid koos võetud laenu arvel. Seega on laen oluline panus ning selle võtmise hetkel oli igal juhul poolte panus võrdne.
34.Hageja on tõendanud, et tema panustamine on mh seisnenud: 1) ühises laenu võtmises; 2) ühise laenu arvel kinnistu ostuhinna hüvitamises kostjale ostetud auto kaudu; 3) ühiselt võetud laenu tagasimaksmises osalemises; 4) ühiselt 40 aastaks võetud laenukohustuses lõpuni osalemises, kuigi ta alates 2017. a laenu arvel ehitatud maja ei kasuta.
35.Kohus on tõendeid valesti hinnates tuvastanud, et pooltel puudus 20.11.2003 ühine tahe kinnistu omandamiseks ühise kodu rajamise eesmärgil. Hageja nõue ei tugine asjaolul, et pooltel oli 20.11.2003 ühine tahe omandada ühiselt kinnistu ühise kodu rajamise eesmärgil. Kinnistu omandas kostja, kes tasus kinnistu eest ning hageja selles ei
osalenud. Hagejal ei ole kunagi olnud kinnistu omandit ja hageja ei ole seda ka väitnud. Samas ei tähenda asjaolu, et kostja omandas 20.11.2003 kinnistu enda nimele ja enda vara arvel, et pooltel ei olnud sel ajal ühist tahet rajada kinnistule ühine kodu. Olukorras, kus kohus tuvastas, et pooltel oli ühine tahe kinnistule elamu ehitada, tuvastamata samal ajal aega, millal see tahe tekkis, jääb arusaamatuks, miks seda soovi ei saanud pooltel olla elukaaslastena juba kinnistu omandamise ajal. Seda soovi ei välista asjaolu, et hageja ostuhinna tasumisse ei panustanud ega olnud kinnistu omandamisel lepingupooleks. Lisaks kohtu poolt tuvastatule on hageja esitanud kohtule asjaolu, et pooltel oli kokkulepe, et kinnistu ostuhind hüvitatakse kostjale hiljem. Sisuliselt omandasid pooled ühiselt võetud laenu abil kinnistu kostjalt majanduslikus mõttes ühisomandisse. Kohus ei ole selle väite osas seisukohta võtnud.
36.Samuti on kohus tõendeid valesti hinnates leidnud, et kostjale ei ole hüvitatud ostuhinda ühiselt võetud laenu arvel auto ostmise kaudu. Mitte pooled ei ostnud autot, vaid kostja ostis auto ja tegi seda mitte enda võetud laenu arvel, vaid koos võetud ühise laenu arvel. Kostja ei võtnud endale laenu, et hüvitada endale kinnistu ostuhind, vaid pooled võtsid laenu, et hüvitada kostjale kinnistu ostuhind. Kohus on jätnud hageja vastavad väited ja tõendid põhjendamatult hindamata.
37.Kohus ei nõustunud hagejaga, et abielu ajal ükskõik kumma poole tehtud maksed on ühisvara arvel tehtud maksed ja jagunevad panusena poolte vahel võrdselt. Otsusest ei nähtu, millisele õiguslikule alusele tuginedes on maakohus sellisele järeldusele jõudnud. Samuti jääb arusaamatuks, miks kohus ei tuvastanud abikaasade varalistest suhetest tulenevaid õigusi ja kohustusi. Põhjendamata on seisukoht, et hagejal ei ole võimalik alates abiellumisest tehtud panuste eest saada hüvitist analoogselt seltsinguvara sätetega. Poolte abiellumine ja ühisvararežiim ei muuda iseenesest kehtetuks enne abiellumist sõlmitud kokkuleppeid ja võetud kohustusi. Lisaks jääb selgusetuks, kas kohus võttis panuste hindamisel arvesse abielu ajal emma-kumma poolt tehtud panused ja jättis need arvestamata kui ühisvara arvel tehtud võrdsed panused ja lähtus kummagi poolt konkreetselt makstud summast või ei võtnud kohus üldse abielu ajal tehtud laenumakseid panusena arvesse.
38.Vastuolus seadusega on seisukoht, et ei ole mõistlik võrdset panustamist ühiseks varalise väärtuse kestvaks loomiseks laenukohustuste arvelt tuvastada ainult laenulepingu pooleks olemisega ja laenulepingu seni täitmata eeldatavate võrdsete kohustuste arvelt. Kohus on ise tuvastanud, et pooltel oli ühine tahe kinnistule ühise kodu ehitamiseks ja selleks kasutasid pooled ühiselt võetud laenu. Samuti on kohus vastuoluliselt leidnud, et panusena saab käsitleda veel sissenõutavaks mittemuutunud laenumakseid, kuid seejärel leidnud, et kostjaga täpselt sama kohustusega seotud olemine 40 aastaks ei ole panusena arvestatav. Kohus on tuvastanud, et elamu ehitati kinnistule poolte ühiselt võetud laenu arvel ning selle tulemusel tõusis kinnistu väärtus. Seega on vaid laenulepingu pooleks olemine, mille tulemusel kinnistule elamu ehitamiseks laen väljastati ja mille tulemusena kinnistu väärtus kasvas ca 13,5 korda selgelt oluline panus. Seda panust ei saa alahinnata või olematuks muuta mh asjaoluga, et laenu tagasimaksed ei olnud võrdsed. Laenu võtmisel oli poolte panus selgelt võrdne. Laenumaksete tasumise hilisem proportsioon üksnes muudab panuste võrdsuse osakaalu, kuid ei tee panuseid olematuks. Oluline ning kohtu poolt arvestamata on asjaolu, et kuigi hageja ei kasuta kõnealust ühiselt loodud olulist varalist hüve alates 2017. a ega asu seda ka kunagi tulevikus kasutama, on ta siiski seotud selle hüve loomiseks võetud laenukohustusega kuni 2045. aastani. Ainuüksi niivõrd suure
laenukohustusega pikaajaline seotus mistahes positiivse vastusoorituseta on käsitatav selge ja olulise hageja panusena, mille hüvitamisele on hagejal õigus ning mille hüvitamise kohustus on kostjal, kui selle panuse arvel positiivse varalise hüve omandanud isikul.
39.Eeltoodust tulenevalt on poolte panused olulised ja võrreldavad ning väär on seisukoht, et hageja ei ole panustanud kostjaga võrdselt. Kui kohus leiab, et panuste proportsioon on hageja nõudes määratletust erinev, on kohtul võimalik proportsiooni või jagamise tingimusi muuta ja hagi rahuldada osaliselt, kuid hagi tervikuna rahuldamata jätmine ei saa olla õiguspärane.
40.Kohus tuvastas, et mõlemad pooled on nii kooselu kui abielu ajal osalenud laenumaksete tasumises. Samas on kohus asunud seisukohale justkui ei saaks abielu ajal tehtud makseid panusena kas üldse arvestada või ei saa arvestada võrdse panusena ühisvararežiimist tulenevalt. Isegi kui kohus leidis, et abielu ajal tehtud makseid ei ole võimalik panusena arvestada, ei ole seda sel juhul võimalik teha ka kostja poolt abielu ajal tehtud maksete osas ning lähtuda tulnuks üksnes enne abielu tehtud maksetest. Vastustaja seisukoht
41.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata, kuid palub osaliselt muuta vaidlustatud otsuse põhjendusi. Kostja ei nõustu maakohtuga, et pooltel oli mistahes ajal nn ühine eesmärk ühise varalise väärtuse kestvaks loomiseks. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
42.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusõiguse olulise rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu tühistada. Ringkonnakohus saab teha ise uue otsuse, millega rahuldab nii hagi kui vastuhagi osaliselt ja jaotab menetluskulud mõlemas kohtuastmes (TsMS § 657 lõike 1 punkt 2, § 173 lõike 3 esimene lause). Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
43.TsMS § 442 lõike 5 alusel võtab kohus seisukohad seni lahendamata taotluste kohta. 29.05.2020 esitas hageja tõendid kostjale kuuluva kinnisvara kohta põhjendamaks tema poolt pakutava kompromissi tingimusi. Pooled kompromissini ei jõudnud. Kolleegium on seisukohal, et asja sisulisel lahendamisel need tõendid tähtsust ei oma (TsMS § 238 lõike 1 punkt 1), mistõttu keeldub kohus nende vastuvõtmisest. Kuna tõendid on esitatud elektrooniliselt, nende tagastamist esitajale ei toimu.
44.11.05.2020 esitas kostja taotluse võtta tõenditena tsiviilasja materjalidesse järgmised dokumendid: AS-i SEB Pank 07.05.2020, Jägala Energy OÜ 23.01.2020 ja hageja 07.04.2020 e-kirjad kostjale, laenumaksete tasumisest kostja poolt perioodil 01.01.2017 (menetlusdokumendi lisades ekslikult märgitud 01.01.2007) – 07.05.2020, elamu 10.09.2019 kasutusluba. Kostja vaidleb taotlusele vastu. Ringkonnakohus on seisukohal, et taotluse rahuldamiseks alust ei ole. Kuigi olulises osas pärineb info, mis täiendavatest dokumentidest nähtub, ajast peale maakohtumenetlust, ei ole see käesoleva asja lahendamisel kas asjakohane TsMS § 238 lõike 1 punkti 1 mõttes (mõttevahetused elatise teemal hagejaga või piirdeaia teemal naabriga; kasutusluba) või on vastava asjaolu tõendamiseks juba eelnevalt kogutud piisavalt tõendeid TsMS § 238 lõike 1 punkti 2 mõttes (laenulepingu täitmiseks tasuti igakuiseid makseid kostja nimele avatud laenukonto kaudu; hageja väljasaamine laenulepingust sõltub mitte kostja, vaid
panga tahtest). Kuna tõendid on esitatud elektrooniliselt, nende tagastamist esitajale ei toimu.
45.Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja pöördunud kohtusse eesmärgiga jagada hoonestatud kinnistu, mille asjaõiguslik omandiõigus kuulub kostjale, kuid hageja on seisukohal, et kinnistu omandamiseks ja selle elamu ehitamisega parendamiseks tegid pooled abieluvälise ja abielulise kooselu ajal nii varalisi (laenulepingu alusel rahaliste kohustuste võtmine ja täitmine) kui mittevaralisi (ühine tegutsemine kodu ehitamiseks rahaliste vahendite taotlemisel ja ehitamisel) panuseid (t I kd lk 2-6, 159-162; II kd lk 43-49). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et sellise nõude puhul võib vastavalt Riigikohtu praktikale olla asjakohane kohaldada analoogia korras seltsingu likvideerimise sätteid (lahendid nr 3-2-1-109-14, 3-2-1-129-16). Samuti, et nõude rahuldamiseks peab leidma tõendamist üheaegselt 2 eeldust: 1) mõlema poole panused VÕS § 581 mõttes olid majanduslikult olulised ja võrreldavad (rahaliselt hinnatavad); 2) pooltel oli ühine tahe vähemalt majanduslikult ühise varalise väärtuse (omavahelises sisesuhtes ühisvara) kestvaks loomiseks. Vähemalt ühe eeldustest tõendamatuse korral ei saa hagi rahuldamisele kuuluda. Maakohus selgitas 01.10.2018 istungil tõendamist vajavaid asjaolusid ja tõendamiskoormust. Menetlusdokumentidest nähtub, et poolte vandeadvokaatidest lepingulised esindajad said tõendamiskoormusest õigesti aru, mh sellest, et mõlema eelduse tõendamiskoormus lasub TsMS § 230 lõikest 1 tulenevalt hagejal. Sama sätte kohaselt on kostja kohustuseks tõendada oma vastuväiteid.
46.Kolleegium lähtub kaebuse lahendamisel järgmistest elulistest asjaoludest, milles tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei olnud pooltel maakohtus vaidlust ja mida ei vaidlustata ka apellatsioonimenetluses: 2002. a algas poolte abieluväline kooselu, 2003. a ostis kostja kinnistu oma raha eest ja ta kanti ainuomanikuna kinnistusraamatusse, 2005. a sõlmisid pooled kaaslaenajatena laenulepingu sihtotstarbega mh eluaseme ehitus, 2007. a laenusummat suurendati ja elamu sai valmis ning koliti koos sisse, 2008. a pooled abiellusid, 2010. ja 2013. a sündisid ühised lapsed, kooselu ajal tegid pooled vastastikku erinevate selgitustega rahasummade ülekandeid, 2017. a kolis hageja elamust välja ja 2018. a abielu lahutati.
47.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega osas, milles kohus leidis, et tõendamist ei leidnud poolte ühine tahe kinnistu ühise kestva majandusliku väärtusena (poolte sisesuhtes ühisvarana) 2003. a soetamiseks. Selles osas ei pea kolleegium vajalikuks maakohtu põhjendusi korrata (TsMS § 654 lõige 6). Hageja vastupidised väited ei ole tõendatud. Hageja väidet, et oli kokkulepe, et laenu arvel 2007. a ostetud auto hinnaga kompenseeritakse kostjale kinnistu ostuhind, kinnitab vaid hageja enda vande all antud seletus. Kuna kostja vande all antud seletuses seda kindlalt eitas ja dokumentaalsed tõendid (t IV kd lk 196-199) kinnitavad vaid laenuks saadud raha osalist kasutamist liisinguandjale auto eest maksmiseks, ei saa olla hageva poole kui hagi rahuldamisest majanduslikult huvitatud isiku vande all seletus kohtu jaoks piisavalt veenvaks tõendiks, et nii olulise kaaluga asjaolu tõendatuks lugeda. Hageja on asja lahendusest majanduslikult otseselt huvitatud. TsMS § 232 lõike 1 kohaselt peab kohtul tõendeid kogumis igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hinnates tekkima siseveendumus, kas poole väide on tõendatud või mitte. Asja lahendusest huvitatud poole vande all antud seletus, mida muu tõend ei kinnita ja mida vastaspool vande all antud seletuses selgelt eitab, ainsa tõendina kohtu jaoks piisava veenvusega ei ole. Kinnistu ühisomandina jagamist taotledes on vastuoluline hageja poolt kaebuses korduvalt rõhutatu, et ta ei ole ennast kunagi pidanud kinnistu omanikuks ega taha
selleks ka saada. Väites, et tal on õigus nõuda kinnistu jagamist, kuna see on soetatud tema oluliste panuste arvel, on hageja õiguslikult seisukohal, et ta on hoonestatud kinnistu majanduslikus mõttes ühisomanikuks, kuigi ei ole ega taha saada asjaõiguslikuks omanikuks.
48.Järgnevalt kontrollib kolleegium maakohtu otsustusi seonduvalt seltsingulaadse õigussuhte tuvastamisega elamu ehitamisel. Maakohus tuvastas kinnistu parendamisel (elamu ehitamisel) poolte ühise tegeliku tahte luua selles osas ühine kestev vara (elamu) järgmiste eluliste asjaolude kogumi alusel: hageja osalemine kinnistu topo-geodeetilise mõõdistamise ja dendroloogilise uuringu kui elamu ehitusprojekti tellimise staadiumis; koos 40 aastaks laenulepingu sõlmimine raha saamiseks elamu ehitamiseks; koos ehitustöövõtuks ja omanikujärelevalveks lepingute sõlmimine; koos elamu valmimisel sinna elama asumine; abiellumine; kuni abieluliste suhete lõppemiseni koos elamus ühise perena elamine. Seejuures viitas maakohus järgmiste tõendite kogumile, mille kolleegium toob siinkohal esile koos iga tõendiga tuvastatud asjaoluga: 1) konto väljavõte, millest nähtub hageja poolt kostjale 18.06.2004 ülekande tegemine 4130 krooni selgitusega „topogeoteetiline plaan XXX jaoks“ ja 31.01.2005 ülekande tegemine 1700 krooni selgitusega „dendro“ (t I kd lk 10-11); 2) 26.05.2005 laenuleping (t I kd lk 40-45), millest nähtuvalt sõlmisid pooled tehingu solidaarsete laenusaajatena ja laenuandja käsitles neid kogu lepingutekstis ühiselt „laenusaajana“ (nt lepingu punktides 2, 3.2.4); 3) 30.05.2005 ehitustöövõtuleping, mille pooled sõlmisid koos tellijatena, mh kohustusid mõlemad ühise nimetusega „tellija“ finantseerima õigeaegselt ehitustöid, andma üle tööfrondi ja võtma tehtud tööd vastu (punkt 5.2), samuti oli mõlemal õigus leping üles öelda (punkt 5.3.1); lepingu üldsätetest nähtub, et hageja oli tellija esindaja objektiga seotud küsimustes ja kostja lepingu muutmisega seotud küsimustes (t I kd lk 189-192); 4) 01.06.2005 töövõtuleping objektil omanikujärelevalve teostamiseks, milles samuti olid pooled koos tellijaks, kes mh kohustus täitjale tasu maksma ja kel oli lepingus kokkulepitud alustel õigus leping üles öelda (t I kd lk 193-194); 5) poolte e-kirjavahetus augustis 2005, millest nähtuvalt informeeris hageja kostjat ehitusel toimuvast, kui kostja ise oli välismaal (t II kd lk 5-6). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ka selles osas ega pea vajalikuks neid siinkohal korrata (TsMS § 654 lõige 6). Maakohtu põhjendusi kinnitab lisaks kostja poolt 02.05.2005 pangale esitatud laenutaotlus, milles oli hageja märgitud kaastaotlejana, mis panga poolt etteantud vormil märgitu kohaselt tähendas isikut, kellega koos laenu taotletakse ja kelle sissetulekud ja vara võetakse laenuotsuse tegemisel arvesse (t I kd lk 12). Seega pidi kostja olema taotlust esitades teadlik, millisesse positsiooni hageja panga ees asetub ning kuna hageja oli sellega nõus, kinnitab see maakohtu veendumust, et pooltel pidi olema tol ajal tahe ehitada maja ühiselt võetud laenu arvel selles ühiselt elamiseks vähemalt järgmise 40 aasta vältel. Seda enam, et laenutaotluselt nähtuvalt töötas kostja tol ajal juristina, mistõttu pidi ta aru saama kaaslaenaja ja tagatise andja oluliselt erinevatest õiguslikest positsioonidest laenusuhtes. Allkirjastatud laenulepingust nähtuvalt olid hageja ja kostja laenuandja ees võrdses õiguslikus positsioonis, v.a asjaolu, et tagatisena koormati kostjale kuuluv kinnisasi. Muude täitmise tagatiste andmine laenulepingust ei nähtu. Poolte võrdset positsiooni laenuandja ees näitab mh lepingu punkt 11, milles laenusaajad andsid nõusoleku, et juhul, kui lepingus nimetatud kontol piisavalt raha ei ole, on pangal õigus võtta maksed laenusaajate lepingus nimetamata kontodelt. Seega kui kostja kontol, milline oli lepingus nimetatud, ei oleks raha jätkunud, oli pangal õigus võtta summa teistelt, sh ka hageja, kontolt.
49.Kolleegium ei nõustu kostjaga, et maakohus hindas poolte tegeliku tahte tuvastamisel tõendeid ebaõigesti. Sarnaselt eelpool hageja vande all antud seletuse tõendusliku väärtuse kohta selgitatuga selgitab kolleegium siinkohal, et ka kostja vande all antud seletusel olukorras, kus seda ei toeta objektiivsed tõendid, ei saa olla kohtu jaoks määravat tähtsust. Kostja ei esitanud lisaks enda vande all antud seletusele muid tõendeid selle kohta, et hageja osalemisel laenusuhtes oli poolte tahteks vaid täiendava tagatise andmine pangale.
50.Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga ka selles, et seltsingu sätete analoogia korras kohaldamiseks peavad pooled olema avaldanud selleks selget tahet. Ringkonnakohus saab aru, et kostja peab silmas otseste tahteavalduste vastastikust avaldamist poolte vahel. Seadus ega kohtupraktika ei seosta seltsingu või sellesarnase tehingulise õigussuhte tekkimist ainult otseste tahteavaldustega, st tahteavaldustega, milles sõnaselgelt avaldub tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lõige 2). TsÜS § 67 lõike 1 kohaselt on tehing toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. TsÜS § 68 lõike 1 kohaselt võib tahteavalduse teha mistahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Sama sätte lõike 3 kohaselt on kaudseks selline tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Poolte tahteavaldusi tuleb tõlgendada TsÜS §-s 75 sätestatud tahteavalduste tõlgendamise reeglite alusel. TsÜS § 75 lõike 1 kohaselt tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või teadma pidi. On tavapärane, et isikud, kes soovivad koos elada ja ühist peret luua, soovivad selleks ka ühiselt osta, ehitada, üürida või muul viisil soetada eluruum ja teevad sel eesmärgil igapäevaselt koos erinevaid (õiguslikke) toiminguid, kuid oma ühist eesmärki enne abielu vormistamist kirjalikult ei vormista. Küll aga on sellises olukorras hilisemas vaidluses keerulisem varasemat ühist tahet tõendada, kuid läbi kaudsete tahteavalduste (erinevate tegude) on see võimalik ja lubatud. Eelnevalt esiletoodud tõendite kogumi kaudu hageja seda siiski suutis tsiviilkohtumenetluse jaoks piisava veenvusega (TsMS § 232 lõige 1) ja kostja vastupidised väited ei ole tõendatud.
51.Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus teise eelduse (mõlema poole poolt oluliste ja võrreldavate rahaliselt hinnatavate panuste tegemine) tõendatuse küsimust. Kolleegium nõustub apellandiga, et maakohus asus kinnistu parendamise osas ebaõigesti seisukohale, nagu peaksid poolte panused seltsingulaadses suhtes olema alati võrdsed. Vastavalt analoogia alusel kohalduva VÕS § 581 lõike 1 järgi küll eeldatakse seltsinglaste panuste võrdsust, kuid eelkõige peavad panused olema olulised ja võrreldavad. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-129-16 (punktis 22) toonud esile, et mõlemad pooled peavad olema teinud eseme parendamiseks olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused.
52.Maakohus tuvastas hageja panusena abielueelse kooselu ajal laenulepingus märgitud kostja kontole selgitustega „laenumakseks“ ja „makseks“ ülekantud kokku 8 284.10 eurot, kostja panusena ülejäänud sel ajal laenuandjale tagastatud laen 19 876.54 eurot, kusjuures kokku tagastati laenu kuni abiellumiseni 24.07.2008 28 160.64 eurot. Sellisele aritmeetilisele arvestusele kumbki pool apellatsioonimenetluses vastu ei vaielnud. Kostja vastuväiteid ülekannete eesmärgile analüüsib kolleegium allpool. Majanduslikus mõttes ühisvara soetamiseks võetud laenu tagasimakseid panustena vara soetamisel saab hinnata rahaliste panustena eeldusel, et need kulud moodustavad olulise osa vara omandamise eesmärgil tehtud kulutustest ja on võrreldavad teise poole
kulutustega (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-129-16, punkt 23). Käesoleval juhul on seega tõendatud, et abielueelse kooselu ajal kandis hageja 29,4% ja kostja 70,6% elamu ehitamiseks võetud laenumaksetest. Kolleegium nõustub hagejaga, et tema kulutused olid rahaliselt võrreldavad kostja kulutustega ja moodustasid olulise osa elamu soetamiseks võetud kulutustest tol perioodil. Hageja seisukoht, et panusena tuleb arvestada ka seda, et ta osaleb lõpuni laenukohustuses, ei ole põhjendatud. Menetletavad nõuded on esitatud mh laenukohustuses osalemise lõpetamiseks, mistõttu ei kavatse hageja faktiliselt seda kohustust pooltevahelises sisesuhtes enam täita.
53.Kolleegium ei nõustu kostjaga, et maakohus tuvastas ebaõigesti hageja poolt väidetud maksete tegemise laenulepingust tuleneva kohustuse täitmiseks. Asjaolu, et hageja tegi kostja kontole, milline oli märgitud laenusaaja kontona laenulepingusse, ülekandeid, poolte vahel vaidlusalune ei ole. Hageja tõendas maksete eesmärke selgitustega „laenumakseks“ ja „makseks“ maksekorraldustes. Kostja väitis vande all antud seletuses, et tegemist oli elamiskulu tasumisega kuu alguses ja et maksete selgitused talle ei meeldinud. Samas ei ole kostja väitnud, et hageja oleks kasutanud tema kinnistut aluseta, ka ei ole ta esitanud sellest tulenevaid nõudeid hageja vastu (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-129-16, punkt 28). Samuti ei kinnita muud tõendid, et kostja oleks kooselu ajal teatanud hagejale, et ei loe saadud raha tasutuks laenulepingu alusel. Lisaks nähtub hageja pangatehingutest (t I kd lk 13-16, 18-30), et lisaks panustena hagetavatele summadele tegi hageja koos- ja abielu ajal kostjale olulises hulgas muid ülekandeid muude selgitustega. Seetõttu ei ole põhjendatud etteheide, nagu oleks hageja püüdnud viia kohut eksitusse ja et hageja pidigi maksma elamise eest kostja kinnistul. Ringkonnakohus kontrollis üle hagetava summa arvestused (t I kd lk 17, 31-32) ega tuvastanud seal muid makseid, kui selgitustega „laenutagasimakse“, „laenumakseks“, „makseks“. Eeltoodu alusel jätab ringkonnakohus rahuldamata kostja taotluse muuta maakohtu otsuse põhjendusi.
54.Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus poolte võimalike panuste teemat abielu ajal. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga ja kostjaga selles, et seltsingulaadse õigussuhte alusel esitatud hageja nõuet ei saa lahendada enne, kui ei ole jagatud poolte abieluvara. Maakohus ei ole oma järeldust õiguslikult põhjendanud, rikkudes TsMS § 442 lõike 8 sätestatud kohtulahendi põhjendamise kohustust. Riigikohus selgitas lahendi nr 3-2-1109-14 punktis 22, et kui pooled on esmalt elanud abieluvälises kooselus, seejärel aga abiellunud ning edasi abielu lahutanud ja kooselu lõpetanud, tuleb abieluvara jagada perekonnaseaduse sätete alusel ja võimalik enne abielu kooselu ajal omandatud vara seltsingusätete alusel. Seega tuleb ka käesolevas vaidluses arvestada, et abiellumine iseenesest ei muuda abikaasade vahel enne abiellumist omandatud vara õiguslikku seisundit, mistõttu peab olema võimalik ka abielu ajal abielueelse kooselu ajal alanud ja abielu ajal kestnud seltsingulaadsesse suhtesse tehtud panuste arvestamine ning seda sõltumata sellest, kas abikaasade ühisvara on jagatud või jagamata. Seejuures ei ole välistatud vajadusel analoogia korras ka perekonnaseaduse (PKS) sätete kohaldamine, kuid seltsingu lõpetamise sätete analoogia korras kohaldamine ei saa viia ulatuslikemate tagajärgedeni kui viiks abikaasade ühisvara jagamine. Rahalise nõude puhul ei ole kohus seotud hageja õigusliku alusega (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-129-16, punkt 12.2). Hagejal on õigus otsustada kelle vastu ja millise nõudega (hagiesemega) milliste eluliste asjaolude alusel ta hagi esitab (TsMS § 4 lõige 2, § 5 lõige 1) ning kohtul on kohustus hagi piirides ise pooltevaheline õigussuhe kvalifitseerida, arutades pooltega erinevaid kohaldamisele kuuluvaid võimalikke materiaalõiguse norme.
55.Eelnevalt asus kolleegium seisukohale, et elamu ehitamiseks võetud laenu tagasimakseid saab käsitleda abielueelses kooselus alanud seltsingulaadses suhtes panustena. Kuna seltsingulaadse suhte vara oli omandatud enne abiellumist 24.07.2008, on tegemist poolte lahusvaraga enne 01.07.2010 kehtinud PKS § 15 lõike 1 ja kehtiva PKS-i § 27 lõigete 1 ja 2 kohaselt. Kehtiva PKS § 25 kohaselt lähevad varaühisuse puhul abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused. Kuni 01.07.2010 kehtinud PKS-i § 14 lõike 1 kohaselt oli abielu kestel omandatud vara abikaasade ühisvara. Riigikohus on lahendis nr 2-16-9519 (punktis 19) selgitanud, et eelduslikult kuuluvad kõik abielu kestel omandatud varalised õigused abikaasade ühisvarasse. Mh ka raha, mis asub kummagi abikaasa pangakontol, v.a kui see laekus abikaasa lahusvara müügist (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-13-07, punkt 28; PKS § 27 lõike 2 punkt 3). Seega saab asuda seisukohale, et eelduslikult on ka käesoleva vaidluse kontekstis olukord, kus enne abielu alanud seltsingulaadsesse suhtesse (kummagi abikaasa lahusvarasse) tegid abikaasad laenu tagasimakseid abielu ajal abikaasade ühisvara arvel. Eeldus on võimalik pooltel ümber lükata. Hageja on sellist seisukohta menetluses väljendanud. Kostja maakohtus selget seisukohta avaldanud. Ringkonnakohtu selgitamise tulemusena jäi kostja seniste seisukohtade juurde. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et selgitatud lahendust kasutades väljuks kohus hagi piiridest.
56.Kolleegium on seisukohal, et üldjuhul ei peaks peale seltsingulaadse suhte lõppemist tehtud makseid saama hageja tagasi nõuda seltsingusätete alusel. VÕS § 596 lõike 1 punkti 5 kohaselt lõpeb seltsing mh juhul, kui on ilmnenud selle eesmärgi saavutamise võimatus. Hageja seostab seltsingulaadse suhte lõppemist kooselu lõppemisega koos ehitatud elamus 2017. a jaanuaris. Küll aga on käesolevas vaidluses eluline olukord, kus peale kooselu lõppemist, aga siiski abielu kehtivuse ajal tehtud laenu tagasimaksete maksete puhul nende majanduslik sisu ei muutunud võrreldes abielulise kooselu ajal tehtud maksetega. Poolte ühisvara režiim kehtis edasi ja eelduslikult tehti tagasimakseid abikaasade ühisvara arvel. Seega nõustub kolleegium hagejaga, et ka peale kooselu (aga abielu kehtivuse ajal) tehtud tagasimaksete osas saab hagi rahuldada analoogia alusel seltsingusätete alusel.
57.Eeltoodust tulenevalt asub kolleegium seisukohale, et kostja ei ole lükanud ümber eeldust, et laenu tagasimaksed toimusid abielu ajal abikaasade ühisvara arvel. Laenukonto väljavõttega (t II kd lk 51-53, 56 pöördel-59) on tõendatud, et abielu ajal tehti laenu põhiosa tagasimakseid kokku 90 725.06 eurot. Seega saab abikaasade varaühisuse alusel tuvastada, et 1⁄2 tagasimaksetest oli kasutatud hageja ja 1⁄2 kostja lahusvara huvides seltsingulaadse suhte panustena. Kolleegium nõustub selles osas hageja loogikaga. Selline loogika ei takista pooltel hiljem siiski ühisvara jagamist, kuid arvestades, et hüvitis, mis ühisvara jagamisel oleks tulnud PKS § 34 lõike 1 alusel arvestada ühisvara hulka ja seejärel jagada, on juba jagatud muul õiguslikul alusel. Kui kostja leidis, et selline jagamine oleks tema suhtes ebaõiglane, oli tal võimalik esitada vastuhagi ka abikaasade ühisvara jagamiseks, mille tulemusena oleks põhimõtteliselt saanud erinevatel õiguslikel alustel väljamõistetud hüvitisi vajadusel tasaarvestada.
58.Eeltoodust tulenevalt tuvastas kolleegium hageja rahaliste panustena kokku 8 284.10 + 45 362.53 = 53 646.63 eurot ja kostja rahaliste panustena kokku 19 876.54 + 45 362.53 = 66 483.39 eurot. Tegemist on võrreldavas olulises suuruses rahaliste panustega ja hagejal on õigus saada need hüvitatud, kohaldades seltsingu
likvideerimise sätete analoogiat (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-129-16, punkt 25). Seega kuulub hagi rahalise nõude osas osaliselt rahuldamisele.
59.29.10.2018 hagi täpsustuses tõi hageja esile, et tegi ka peale abielu lõppemist lahutusega 16.08.2018 laenu tagasimakseid kokku 1244.32 eurot (t II kd lk 44 pöördel). Samas ei nähtu selliste summase tasumine kostja arvelduskonto väljavõtetest ega muudest tõenditest. Seega selles osas hagi rahuldamisele kuuluda ei saa ja kolleegium ei võta seisukohta ka selles osas kohaldamisele kuuluva võimaliku materiaalõiguse kohta.
60.Kostja esitas käesolevas asjas tingimusliku vastuhagi vara jagamiseks ja temalt hagejale õiglases suuruses hüvitise väljamõistmiseks. Kostja palus vastuhagi menetleda vaid juhul, kui kohus leiab, et hagejal on tema vastu mistahes rahalisi aegumata nõudeid seonduvalt konkreetse kinnistuga (t II kd lk 27-30). Riigikohus on tunnistanud kostja õigust esitada tingimuslik vastuhagi, mis palutakse läbi vaadata üksnes juhul, kui hagi tuleks vastuhagi lahendamata rahuldada, kuid mis tuleb jätta läbi vaatamata, kui hagi ei rahuldata (Riigikohtu lahend nr 2-14-60590, punktid 14.1, 14.2). Käesolevas asjas maakohus selliselt toimis, kui jättis hagi rahuldamata ja vastuhagi läbi vaatamata. Ringkonnakohus leiab, et kuna hageja vaidlustas apellatsioonkaebuses hagi rahuldamata jätmist ning kuna apellatsioonkaebus ja hagi kuuluvad vähemalt osaliselt rahuldamisele, tuleb lahendada ka vastuhagi ilma, et kostja oleks pidanud esitama vastuapellatsioonkaebust vastuhagi läbivaatamata jätmise peale. Eelnevalt viidatud lahendis selgitas Riigikohus, et maakohtu otsuse tühistamine toob vältimatult kaasa tingimusliku vastuhagi läbivaatamata jätmise tühistamise.
61.Eelnevalt tuvastas kolleegium, et poolte vahel oli abieluvälisel kooselul põhinev seltsingulaadne suhe, milline lõppes kooselu lõppemisega ja millele vastavalt kehtivale kohtupraktikale tuleb kohaldada analoogia korras seltsingu likvideerimise sätteid. Samas ei pea sellisel juhul alati kaasnema konkreetse varaeseme müüki, kui pooled või vähemalt üks neist seda ei soovi. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-109-14 (punktis 18) selgitanud, et abieluvälise kooselu lõppemisel ei pea toimuma kõikehõlmav likvideerimismenetlus panuste tagastamise ja kogu seltsingusse soetatud vara jaotamisega, nagu see on ette nähtud VÕS §-des 603 ja 604. Sama lahendi punkti 20 kohaselt saab eelkõige kohaldada VÕS § 600 lõike 1 teist lauset, § 602 ja § 603. Sama selgitas ringkonnakohus käesolevas asjas 21.12.2017 määruses (t I kd lk 104-107). Käesoleval juhul esmaste nõuetena kumbki pool varaeseme müüki ei taotle. Kolleegium on ka tsiviilasja materjalide alusel seisukohal, et tegemist oleks kostja jaoks ebaõiglase müügiga, kuna ühise laenuga soetatud elamu asub kostjale kuuluval kinnistul, mistõttu on selle võõrandamine võimalik vaid kinnistu olulise osana (TsÜS § 54 lõige 1), st võõrandada tuleks kinnistu. Lisaks kasutavad elamut eluruumina kostja koos poolte ühiste alaealiste lastega ning kostja on nõus kinnistu omandiõiguse säilimisel maksma hagejale õiglase hüvitise. Arvestades poolte seisukohti ja taotlusi seonduvalt kooselu lõppemise ajal tasumata laenujäägi jagamisega, mh seda, et kostja on kinnitanud, et peab laenu tasumise kohustust enda kohustuseks panga ees, on kohus seisukohal, et käesolevas asjas on võimalik ja õiglane jagada seltsingulaadse suhte alusel loodud vara ja kohustused selliselt, et pooltevahelises sisesuhtes jääb elamu kostjale kui kinnistu omanikule, kes asjaõiguslikult niikuinii on omanikuks, elamu ehitamiseks võetud laen (laenulepingust tulenev tagasimaksekohustus) jääb kostja kanda ja kostjal tuleb hüvitada hagejale tema panus 53 646.63 eurot. Laenusaaja ees jäävad mõlemad laenusaajad siiski vastutama solidaarselt, kuna käesolev vara jagamise otsus ei ole kohustuslik menetlusvälistele isikutele (TsMS § 457 lõige 1). Kuna eelnevalt asus
kolleegium seisukohale, et kinnistu ei kuulu ühiselt soetatud vara hulka, vaid kuulub soetamisest alates kostja ainuomandisse, puudub õiguslik vajadus kinnistu kostja ainuomandisse kuuluvust kohtu poolt tuvastada ja nii hagi kui vastuhagi jäävad selle nõude osas rahuldamata.
62.Eelpool jõudis kohus veendumusele, et hageja nõue sisaldab laenu tagasimakseid, millised tehti peale seltsingulaadse suhte lõppemist ja mida seetõttu ei saa hageja tagasi nõuda seltsingusätete analoogia alusel kohaldamisega.
63.Hageja esitas mh nõude kohustada kostjat 3 kuu jooksul korraldama laenusaajalt kirjaliku negatiivse tingimusteta võlatunnistuse väljaandmine hagejale, milles laenusaaja kinnitab hagejal laenulepingust tulenevate kohustuste lõppemist. Ringkonnakohus on seisukohal, et sellise nõude rahuldamine võimalik ei ole, kuna kohtuotsuse täitmine ei sõltu ainult kostja tahteavaldusest ja sellist nõuet rahuldavat otsust ei ole võimalik sundtäita. Ringkonnakohus selgitas juba 21.12.2017 määruses, et selle nõude rahuldamine eeldab laenusaaja vastavat nõusolekut. Sama selgitas hagejale maakohus 01.10.2018 istungil (protokoll t II kd lk 14-17). Hageja ei tõendanud laenusaaja nõusolekut hagetavate tingimustega võlatunnistuse väljastamiseks. Tsiviilasja materjalist ei nähtu, et hageja oleks sellise võlatunnistuse saamiseks üldse panga poole pöördunud. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et hageja pöördus 16.10.2018 panga poole saamaks teada, kas pank on nõus laenulepingut muutma selliselt, et laenusaajaks jääks ainult kostja (t II kd lk 60), millele pank vastas, et vajalik on laenusaajate vastav ühine avaldus, mida analüüsides tehakse otsustus lepingu muutmise kohta (samas lk 61). Pooled ühist avaldust pangale esitanud ei ole. Eeltoodust nähtuvalt sõltub kostja tahteavaldusest viidatud ühise avalduse esitamine pangale, kuid sellise tahteavalduse asendamiseks kohtulahendi saamist TsÜS § 68 lõike 5 alusel hageja ei hage.
64.Osaliselt koosneb hageja rahaline nõue kinnistu turuväärtuse väidetavast suurenemisest järgmise arvestuse alusel (t II kd lk 44-45): 47,95% summast, mille moodustab kinnistu väärtus kohtumenetluse ajal 370 000 eurot - tasumata laenu jääk 192 980.37 eurot poolte panused tasutud laenumaksete näol eurot, seega 27 278.57 eurot. 47,95% enda panuste proportsioonina arvestas hageja nii tasutud kui tasumata laenumaksete proportsiooni alusel (hageja 53 646.63 + 1⁄2 tasumata jäägist 192 980.37 eurost, kostja 66 483.39 + 1⁄2 tasumata jäägist 192 980.37 eurost). Kostja on seisukohal, et kinnistu turuväärtuse 13,5-kordne turuväärtuse tõus võrreldes soetamishinnaga ei toimunud ainult sellele elamu ehitamise tõttu, kuna 2019. a ei oleks algse hinnaga võimalik samasse piirkonda hoonestamata krunti osta (hinnad praegu 146 000 – 250 000 euro vahel).
65.Ringkonnakohus selles osas hageja rahalise nõude rahuldamiseks alust ei näe. Kinnistu kohtumenetluseaegse turuväärtuse 370 000 eurot osas pooltel vaidlus puudub (t II kd lk 28). Samuti ei ole kostja esitanud vastuväidet hageja väidetud kinnistu turuväärtusele laenu saamise aja seisuga 28 760.24 eurot. Kolleegium nõustub, et üldteada asjaoluna elamu ehitamine kinnistule tõstab kinnistu turuväärtust, kuid tõusu konkreetse rahalise väärtuse tõendamine on TsMS § 230 lõike 1 alusel hageja tõendamiskoormus. Käesolevas asjas ei ole hageja esitanud tõendeid, mille alusel saaks tuvastada, kui palju on kostja kinnistu turuväärtus tõusnud sellele ehitatud elamu arvel. Üldise kinnisvara turu olukorra muutumine omaniku jaoks soodsamas suunas ei saa olla asjaolu, mis tulenes kostja rahalisest panusest ehitamisse.
66.Kohus ei analüüsi hageja nõudeid, millised on pandud sõltuvusse negatiivse võlatunnistuse saamise kohustuse mittetäitmisest 3 kuu jooksul kostja poolt, kuna eelnevalt jõudis kolleegium järeldusele, et nimetatud nõuet ei ole võimalik rahuldada.
67.Kolleegium nõustub maakohtuga, et käesoleva vaidluse lahendamisel ei oma tähendust väited ja tõendid elatusraha maksmisest/maksmata jätmisest hageja poolt ühistele alaealistele lastele, mistõttu jätab kohus need käesolevas lahendis tähelepanuta. Samuti jätab kolleegium TsMS § 331 lõike 1 alusel tähelepanuta poolte poolt peale ringkonnakohtu korraldavas määruses antud tähtaegade esitatud menetlusdokumendid, kuna nende menetlemine tooks kohtu arvates kaasa lahendamise viibimise.
68.Hagi ja vastuhagi ning apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu jäävad menetluskulud mõlemas kohtuastmes TsMS § 163 lõike 1 lausel poolte endi kanda, mistõttu puuduvad ka kindlaksmääratavad kulud.
(allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv Peeter Pällin Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.