Osaühingu Belgardi Õppekeskus hagi OÜ Belgardi Kaubandus vastu lepingu tühisuse tuvastamiseks ja alusetult saadu väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 23. märtsi 2020. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Osaühingu Belgardi Õppekeskus apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
17 500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant) Osaühing Belgardi Õppekeskus (registrikood 10953764), lepinguline esindaja Riho Viik Kostja (vastustaja) OÜ Belgardi Kaubandus (registrikood 10464723), lepinguline esindaja Sergei Postnikov
Keelduda Osaühingu Belgardi Õppekeskus Harju Maakohtu 23. märtsi 2020. a otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. Teatada apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumisest kõigile menetlusosalistele määruse ärakirja kättetoimetamisega. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad Osaühingu Belgardi Õppekeskus kanda, kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada käesoleva määruse peale määruskaebus vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon. Hagimenetluses võib määruskaebuse Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.Osaühing Belgardi Õppekeskus (hageja) esitas 18. veebruaril 2016 Harju Maakohtule hagi OÜ Belgardi Kaubandus (kostja) vastu müügilepingu tühisuse tuvastamiseks ja alusetult saadu väljamõistmiseks. Hageja väitel sõlmisid pooled 23. veebruaril 2006 ehitise müügilepingu, mille kohaselt kostja müüs hagejale kolmekorruselise elamu ehitusregistrikoodiga 116050664, ehitisaluse pinnaga 679 m2 ja suletud netopinnaga 1668,3 m2, asukohaga Harjumaa, Loksa vald, Suurpea küla elamu nr 80. Müügilepingu p 2.1.3 kohaselt kinnitas kostja, et ehitisealune maa ei ole erastatud ega kantud kinnistusraamatusse. Müügilepingu p-de 4.1 ja 4.2 kohaselt oli lepingu objekti (ehitise) omandi ja valduse ülemineku hetkeks lepingu tõestamise aeg. Müügilepingu p 3.2 kohaselt kostja müüs ja hageja ostis lepingu eseme 280 000 krooni eest, mis 2011. a vahetuskursi kohaselt on 17 895 eurot. Müügilepingu p 3.2 kohaselt oli ostuhind kostjale tasutud enne lepingu sõlmimist. Kostja kinnitas summa tasumist. Hilisemast Harju Maakohtu kinnistusosakonna vastusest selgus, et ehitisealuse maa omanikuna (registriosa nr 427002) oli
1.novembri 2000. a avalduse alusel 1. veebruaril 2001 sisse kantud kostja. Kinnistusosakond kinnitas, et müügilepingu ese (ehitis) paikneb kostjale kuuluval kinnistul ehk tegemist on erastatud kinnisasjaga. Lisaks oli kinnistusraamatu kannete kohaselt kinnistu uus aadress Harju Maakond, Kuusalu vald, Suurpea küla, Lahe põik 10. Müügilepingu sõlmimine oli vastuolus seadusega ja tühine, sest müügilepingu esemeks oli ehitis ehk vallasasi, mis paiknes juba erastatud maal. Asi ja selle oluline osa ei saa olla erinevate isikute omandis. Hageja palus tuvastada notariaalse müügilepingu tühisus (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 53 lg 2, § 54 lg 1 ja § 87) ning mõista kostjalt hageja kasuks välja alusetult saadud 17 895 eurot (võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1). Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi rahuldamata. Müügilepingu sõlmimisel esindas kostjat juhatuse liige JK ja hagejat juhatuse liige TB (edaspidi hageja juhatuse liige), kes olid abielus alates 2. novembrist 2001 kuni 28. märtsini 2007, mil JK suri. Hageja juhatuse liige võttis 2007. a märtsis mõni päev enne abikaasa surma kostja pangakontolt Krediidipangas välja 318 300 krooni, s.o 20 343 eurot. Seega isegi kui vaidlusalune müügileping on tühine, on hageja saanud raha tagasi. Raha saamise fakt on tõendatud kostja arvelduskonto väljavõttega. Lisaks ei ole müügileping tühine. Kostja on täitnud kõik müügilepingu tingimused ega ole seadust rikkunud. Notar tõestas seadusliku tehingu. Tsiviilasjas nr 2-13-40415 tunnistas hageja
27.märtsi 2014. а menetlusdokumendis müügilepingu seaduslikkust. Hageja juhatuse liige leidis, et tema äriühingu vallasvarana ostetud ehitist ei olnud võimalik vormistada kinnisvarana müüja süül. Samas menetlusdokumendis märkis hageja juhatuse liige, et nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Kostja esitas vastuses hagiavaldusele aegumise vastuväite ja palus asjas menetlus lõpetada. Hagi esitamise ajaks olid hagejale ammu teada väidetavad müügilepingu tühisuse asjaolud, mh see, et müügilepingu objektil on uus aadress Lahe põik 10; rahasumma 280 000 krooni tagastamise kolmeaastane aegumistähtaeg ja muud asjaolud.
3.Maakohus jättis 29. detsembri 2016. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse.
4.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 4. mai 2017. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule eelmenetluse staadiumis.
5.Hageja esitas 5. juulil 2017 hagiavalduse täienduse, milles nõustus, et müügileping on kehtiv, kuid kostja on müügilepingut oluliselt rikkunud. Kostja ei ole hagejale üle andnud müügilepingu eseme valdust, müügilepingu eseme päraldiseks olevaid dokumente ega sõlminud hagejaga asjaõiguslepingut. Hageja plaanis ostetud hoones korraldada keeleõppe suvelaagreid. Hageja kavatsused jäid hoone üle andmata jätmise tõttu realiseerimata. Hageja jäi olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis. Hageja esitas 29. juunil 2017 2 (7)
kostjale taganemisavalduse ja palus VÕS § 189 lg 1 kohaselt kostjal tagastada hagejale müügilepingu alusel tasutud 17 895 eurot.
6.Kostja vaidles hagiavalduse täiendusele vastu. Kostja esitas jätkuvalt aegumise vastuväite, palus teha vaheotsuse ning menetlus asjas lõpetada. Hageja nõue on aegunud. Hageja esindaja pidi teadma väidetavatest õiguste rikkumisest juba 2007. aastal. Lisaks puudub hagejal õigus müügilepingust taganeda VÕS § 118 kohaselt, sest hageja ei esitanud taganemisavaldust mõistliku aja jooksul. Lepingust taganemine 11 aastat pärast vaidlusaluse müügilepingu sõlmimist ei ole mõistlik aeg VÕS § 118 lg 1 mõttes. Ka ei ole kostja müügilepingut rikkunud. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
7.Hageja täpsustas 24. oktoobri 2019 ja 30. oktoobri 2019 menetlusdokumentides hagi nõuet. Hageja loobus 30. oktoobri 2019. a menetlusdokumendi kohaselt tehingu tühisuse tuvastamise nõudest. Hageja palus kostjalt välja mõista seoses lepingust taganemisega 17 895 eurot ja alates
25.oktoobrist 2019 põhivõlalt viivis VÕS § 113 lg 1 teise lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni.
MAAKOHTU OTSUS
8.Maakohus jättis hagi rahuldamata põhivõla 17 895 euro, sissenõutavaks muutunud viivise 3329,94 euro ja edasiulatuva viivise väljamõistmise nõudes. Maakohus võttis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 429 lg 1 kohaselt vastu hageja loobumise nõudest tuvastada 23. veebruari 2006. a ehitise müügilepingu tühisus ja lõpetas selle nõude osas menetluse. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja 2561 eurot.
9.Maakohus leidis, et pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: pooled sõlmisid 23. veebruaril 2006 notariaalselt tõestatud ehitise müügilepingu, mille kohaselt kostja müüs hagejale vallasasjana elamu Loksa vallas Suurpea külas; kostja kinnitas müügilepingus, et ehitisealune maa ei ole erastatud ega kantud kinnistusraamatusse; kostja pidi müügilepingu p-de 4.1 ja 4.2 kohaselt lepingu objekti omandi ja valduse koos dokumentidega üle andma lepingu tõestamise hetkel; hageja pidi müügilepingu alusel kostjale tasuma 280 000 krooni ehk 17 895 eurot; kostja kinnitas müügilepingu p 3.2 kohaselt, et ta on hagejalt ostuhinna kätte saanud; kostja oli ehitisealuse maa omanikuna kantud
1.novembri 2000. a avalduse alusel 1. veebruaril 2001;
kinnistusraamatusse
tema
müügilepingu sõlmimisel esindas hagejat tema seaduslik esindaja TB ja kostjat tema seaduslik esindaja JK; TB ja JK olid müügilepingu sõlmimise ajal abielus kuni JK surmani 28. märtsini 2007. Maakohus leidis, et hageja nõue tuleb jätta rahuldamata, sest hageja lepingust tulenevad nõuded on aegunud. Müügilepingust tulenev taganemisavalduse esitamise mõistlik aeg ei saa olla pikem, kui samast lepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg. Kuna lepingust tulenev nõue on aegunud, oli lepingust taganemine tühine ega toonud kaasa õiguslikke tagajärgi. Taganemiseks õigustatud lepingupool kaotab õiguse lepingust taganeda, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellest teada saama (VÕS § 118 lg 1 p 1) või kui VÕS § 114 kohaselt määratud täiendav täitmise tähtaeg on möödunud. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta oleks kostjalt 3 (7)
mistahes ajal või viisil enne hagiavalduse esitamist nõudnud lepingulise kohustuse täitmist ja andnud selleks kostjale täiendava tähtaja. VÕS § 118 lg 2 näeb ette, et lepingurikkumise tõttu lepingust taganemine on tühine, kui kohustuse täitmise nõue on aegunud ja võlgnik tugineb sellele. Kuna kostja tugines sellele, et lepingulise kohustuse täitmise nõue oli aegunud enne, kui hageja esitas lepingust taganemise avalduse, siis on hageja lepingust taganemine tühine. Hageja müügilepingust tuleneva nõude aegumine algas ajast, mil tal oli õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmist (TsÜS § 147 lg 1 ja lg 2, VÕS § 82 lg 1). Kostja pidi müügilepingu p-de 4.1, 4.2 ja 4.5 järgi andma hagejale elamu üle hiljemalt lepingu sõlmimise päeval ehk
23.veebruaril 2006. Erinevalt hageja väidetest ei näinud müügileping ette, et pooled pidid ehitise omandi üleandmiseks sõlmima veel mõne notariaalselt tõestatud tehingu või asjaõiguslepingu. Vaidlus puudub, et kostja hagejale elamut üle ei andnud. Seega pidi hagejale hiljemalt lepingu sõlmimisele järgneval päeval olema selge, et kostja on lepingulist kohustust rikkunud ega ole talle elamut üle andnud, mis oleks andnud hagejale õiguse kohaldada õiguskaitsevahendeid. Seda sõltumata sellest, kas hagejale oli lepingu sõlmimise ajal maa kinnistamine teada või mitte. Hageja nõude aegumine algas 23. veebruaril 2006. Nõue aegus TsÜS § 146 lg 1 kohaselt 23. veebruaril 2009. Maakohus ei pidanud usutavaks, et hageja sai teada asjaolust, et ehitisealune maa kuulub kostjale, kinnistusosakonna 27. mai 2014 vastusest hageja esindaja infopäringule. Nimelt oli hageja esindajale juba infopäringu esitamise ajal teada, et maa on kantud kinnistusraamatusse, sest hageja esindaja soovis saada infopäringus esitatud küsimusele kinnitust. Lisaks ei saanud kostja lepingu rikkumine ilmneda hagejale 2014. a päringust, sest hageja väitis, et ta soovis ostetud hoones korraldada keeleõppe suvelaagreid. Peale selle on kinnistusraamatu kanded avalikud ning hagejal oli võimalik kandega igal ajal tutvuda. Kostja esitas kohtule kostja 2007. a bilansi väljavõtte koos raamatupidaja allkirjaga, millest nähtub kinnisasjade eest maamaksu tasumine. Kriminaalasjas nr 09230111352 tunnistajana ütlusi andnud TS selgitas, et ta töötas kostja raamatupidajana ning andis kõik kostja raamatupidamisdokumendid hageja juhatuse liikmele üle 2007. a aprillis. Mõistlikule isikule pidi hiljemalt kostja raamatupidamisandmetega tutvumisest olema mõistetav, et ehitist ei saanud müüa vallasasjana, sest maa oli kantud kinnistusraamatusse. Samas kriminaalasjas andis kahtlustatavana ütlusi hageja seaduslik esindaja, kes kinnitas, et ta tasus kostja kontolt välja võetud rahaga kostja kulusid. Kriminaalasjas oli esitatud kostjale suunatud maksuteade 2007. a maamaksu kohta. Samast maksuteatest e-maksuameti keskkonnast nähtub, et maamaksu tuli tasuda Kuusalu vallas oleva kinnistu eest. Sama kinnistu eest esitati kostjale maamaksu teade ka 2008. aastal. Kostja esitatud äriregistri väljavõttest nähtub, et hageja asukohaks oli varasemalt RRR ning sama aadress oli kostja aadressiks märgitud maamaksu teadetes. Mõistlikule isikule pidi maamaksu tasumisel olema arusaadav, mille eest maksu tasutakse. Maakohus ei lugenud hageja seadusliku esindaja ütlusi 29. novembri 2016 istungil usutavaks osas, milles ta avaldas, et kuigi ta tasus kostjaga kinnistutega seotud arveid, ei olnud neil märgitud kinnistute nimesid. Maamaksu teatiste saamist ta ei mäletanud. Olukorras, kus hageja seaduslik esindaja omas ülevaadet kostja raamatupidamise dokumentidest ja tasus kostja eest arveid, pidi ta aru saama, mille eest ta tasus. Kostja lepingu rikkumine ei saanud hagejale ühelgi juhul selguda alles 2014. aastal. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on oluline, millal saabus kostja kohustuse täitmise tähtaeg (lepingu sõlmimise päev). Nõude aegumistähtaega ei seostata sellega, millal lepingupoolele muutub arusaadavaks, milliseid lepingus toodud kinnitusi on teine pool ebaõigesti avaldanud. Tsiviilasjas nr 2-13-40415 esitas hageja seaduslik esindaja
27.märtsil 2014 menetlusdokumendi, milles ta kinnitas, et talle sai mõnda aega pärast JK surma selgeks, et hageja niipea ehitise omanikuks vormistatud ei saa. Hageja seaduslikule esindajale pidi enne tehingust tuleneva nõude aegumist olema selge, et kostja lepingus antud kinnitus maa 4 (7)
kuuluvuse kohta oli ebaõige. Hageja esitas kostjale 28. juunil 2017 müügilepingust taganemise avalduse. Müügilepingust taganemine kaheksa aastat pärast nõude aegumist on tühine ega too kaasa õiguslikke tagajärgi. TsÜS § 167 lg 1 näeb ette, et nõude aegumine peatub õigustatud ja kohustatud isiku vahel peetavate läbirääkimiste toimumise ajaks. Kuna hageja müügilepingust tulenev nõue aegus
23.veebruaril 2009, ei saanud hageja viidatud poolte läbirääkimised perioodil 28. august 2015 kuni 18. veebruar 2016 nõude aegumist peatada. Hageja esitas kohtule tsiviilasjas nr 2-1349042 esitatud menetlusdokumendid, kuid selle tsiviilasja poolteks ei olnud praeguse menetluse hageja ja kostja, vaid hageja seaduslik esindaja, IK, NK ja SD. Menetlusdokumentidest võib järeldada, et vaidlus puudutas JK pärandvara. Hageja on aga ise 20. novembri 2016. a menetlusdokumendis rõhutanud, et vaidlusalune ehitis ei kuulunud JK pärandvara hulka, mistõttu on hageja omaks võtnud, et pärandvaraga seotud küsimused ei puudutanud vaidlusalust ehitist. Hageja esitatud tõenditest ei avaldanud kostjad kordagi nõusolekut pidada läbirääkimisi vaidlusaluse ehitise üle, vaid pakkusid, et selles osas peavad hageja ja kostja omavahel kokkuleppele jõudma. Seega ei ole hageja tõendanud, et tema nõue ei olnud enne taganemisavalduse esitamist aegunud, sest aegumine oli peatunud. Nendel põhjendustel jättis maakohus hagi rahuldamata.
APELLATSIOONKAEBUS
10.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada, uue otsusega haginõude summas 17 500 eurot rahuldada, alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kaebuse põhjenduste kohaselt vähendas hageja apellatsioonkaebuse esitamisega nõuet 17 500 euroni ehk hageja vaidlustab maakohtu otsust selles ulatuses. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kaebuse väidete kohaselt rikkus maakohus otsuse tegemisel oluliselt menetlusnorme, rakendas valesti materiaalõigust ja hindas vääralt tõendeid. Esiteks jättis maakohus otsuse resolutsioonis lahendamata tehingu tühisuse tuvastamise nõude. Selles osas oli vaidlustatud otsus hagejale üllatav. Teiseks leidis maakohus ebaõigesti, et hageja õigus taganemisavalduse esitamiseks oli lõppenud ning aegunud. Maakohus järeldas ekslikult, et taganemisavalduse esitamise aegumine algas müügilepingu sõlmimisel ehk 23. veebruaril 2006. Taganemisavalduse esitamise aegumine algas Harju Maakohtu kinnistusosakonna 17. juuni 2014 vastusest hageja lepingulise esindaja järelepärimisele. Maakohtu teistsugused hinnangud on subjektiivsed, eeldades ekslikult, et hageja seaduslik esindaja pidi ilma õigusalase hariduseta suutma eristada kinnisasja üleandmise ja vallasomandi tekkimise eeldusi, st et kinnisasja müümise korral on vajalik sõlmida ka asjaõigusleping. Hageja on teadlik kolmeaastasest aegumistähtajast. Seega asjaõiguslepingu puudumisest ja selle sõlmimise vajadusest teades, oleks ta tegutsema asunud varem. Maakohtu hinnang, et hageja seaduslik esindaja oleks mõistliku isikuna pidanud olukorda mõistma, ei ole toimunut arvestades eluliselt usutav. Seega aegus nõue
17.juunil 2017. Hageja esitas praeguses menetluses hagi 18. veebruaril 2016. Menetluse käigus selgus ka vajadus taganemisavalduse esitamiseks. Hageja esitas kostjale taganemisavalduse 29. juunil 2017. Kolmandaks hindas maakohus ebaõigesti tõendeid. Maakohus tugines otsuse põhjendamisel kostja esitatud kriminaalasja nr 09230111352 materjalidele. Hageja palus jätta kostja taotluse kriminaalmenetluses antud ütluste praeguses menetluses tõenditena vastuvõtmiseks rahuldamata, sest kriminaalasi lõpetati 25. juunil 2010 kuriteo koosseisu puudumise tõttu. Tegemist oli kohtueelses menetluses tunnistajate ülekuulamisega, mis ei ole samastatav tsiviilkohtumenetluses tunnistajate ülekuulamisega (TsMS § 251 lg 2). Kostjal oli võimalus 5 (7)
taotleda praeguses menetluses TS tunnistajana ülekuulamist, kes oleks saanud täpsustada, millised dokumendid ta hageja seaduslikule esindajale üle andis, kuidas toimus maamaksu tasumine jne. Kostja ei esitanud tunnistaja ülekuulamise taotlust ja maakohus tugines otsuse tegemisel ebatäpsetele andmetele. Maakohus leidis ebaõigesti, et kriminaalasja uurimisel andis TS ütluse, et hageja seadusliku esindaja käes olid kõik dokumendid kostja vara kohta. Hageja seaduslikule esindajale anti üle ainult raamatupidamisdokumendid 2006. a kohta, mis ei sisaldanud andmeid kogu vara kohta, sh maa kinnistamise kohta. Ütlustest ei nähtu, et oleks üle antud kinnistusraamatu väljavõtted. Kuigi hageja seaduslik esindaja võis teada maamaksu teatisest, ei ilmne sellest, kas tegu on kostja omandiõigusega maale või kas tegu oli vaidlusaluse kinnistuga. Lisaks muutus kinnistusraamatu kande kohaselt kinnistu aadress ja hageja seaduslik esindaja ei näinud maamaksu teatistes ostetu aadressi. Lisaks ei olnud hagejal maja enne 2014. aastat õppetööks reaalselt kasutada vaja. Sellest tulenes ka hageja vähene aktiivsus ning omanikuhuvi. Hagejale on arusaamatu, kuidas saab lugeda hageja seadusliku esindaja vande all antud ütlusi paljasõnalisteks ja heita talle ette mõistmatust ja arusaamatust asjadest, mis nõuavad juriidilist haridust.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb kaebuse õigusliku perspektiivituse tõttu TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel keelduda. TsMS § 637 lg 1 p 6 kohaselt ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui kaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Kaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et kaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele kaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt Riigikohtu 24. aprilli 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-13, p 12 esimene lõik). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes kaebuse väiteid ega hinda nende kohta asjas esitatud tõendeid.
12.Hageja on menetluse käigus nõuet täpsustanud ning selgitanud, et tema nõue tuleneb VÕS § 189 lg-st 1 ja seisneb 23. veebruari 2006 võlaõigusliku müügilepingu alusel üleantu tagastamises. Pooled vaidlevad, kas hageja taganes 29. juuni 2017. a avaldusega kehtivalt müügilepingust ja kas hagejal on seetõttu õigus nõuda lepingu alusel üleantu tagastamist.
13.Maakohus jättis hagi rahuldamata põhjusel, et müügilepingust tulenev nõue on aegunud. Maakohus leidis, et hageja nõude aegumistähtaeg algas 23. veebruaril 2006 ja nõue aegus
23.veebruaril 2009. Seega oli müügilepingust taganemine tühine ega toonud kaasa õiguslikke tagajärgi. Maakohus tugines TsÜS § 146 lg-le 1, § 147 lg-le 1 ja VÕS § 118 lg-le 2.
14.Ringkonnakohus leiab, et isegi juhul, kui eeldada apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust, ei ole alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et VÕS § 118 lg 2 kohaselt on lepingust taganemine tühine, kui lepingust tulenev nõue, mille rikkumise tõttu lepingust taganeda soovitakse, on aegunud ja teine pool sellele tugineb. Hageja on apellatsioonkaebuses ise väitnud, et tema lepingu täitmise nõue kostja vastu aegus 17. juunil 2017 ning ta esitas kostjale taganemisavalduse 29. juunil 2017, st pärast lepingu täitmise nõude aegumist.
15.Eeltoodust tulenevalt on maakohus asja õigesti lahendanud ning kõikide kaebuse faktiväidete õigsust eeldades arvestades ei saaks kaebus, ka osaliselt, rahuldamisele kuuluda. Seetõttu tuleb ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel keelduda.
16.Ringkonnakohus märgib, et kuivõrd hageja esitatud nõue ei ole apellatsioonkaebuse väidete õigsust eeldades õiguslikult üldse lubatav, ei ole asja lahendamisel olulised muud apellatsioonkaebuse väited, sh väited tõendite hindamise osas. Mh ei ole asjakohane kaebuse 6 (7)
väide, et maakohus jättis vaidlustatud otsuse resolutsiooniga lahendamata tehingu tühisuse tuvastamise nõude. Nimelt on maakohus vaidlustatud otsuse resolutsiooni p 1 kohaselt võtnud vastu hageja loobumise nõudest tuvastada 23. veebruari 2006 ehitise müügilepingu tühisus ja otsustas selle nõude osas menetluse lõpetada. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 kohaselt apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuse taotluse kohaselt ei ole hageja vaidlustanud maakohtu otsust selle resolutsiooni p 1 osas. Ka ei selgu kaebuse põhjendustest, et hageja oleks esitanud muid sisulisi vastuväiteid tehingu tühisuse tuvastamise nõude osas menetluse lõpetamisele.
17.Kohus selgitab hagejale, et kohus lähtub menetlusse võtmisest keeldumisel apellatsioonkaebuse perspektiivituse tõttu menetlusökonoomia kaalutlustest, kuivõrd perspektiivitu kaebuse menetlemata jätmine säästab nii kohtu kui ka poolte ajakulu, samuti poolte menetluskulusid, mh jäävad hagejal kandmata teise poole menetluskulud apellatsioonimenetluses, mis apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel hagejalt kostja kasuks välja mõistetaks, ning hagejal on TsMS § 150 lg 1 p 2 alusel õigus taotleda kaebuselt tasutud riigilõivu tagastamist.
18.Hageja õigusi ei piirata võrreldes sellega, kui kaebus oleks menetlusse võetud ja ringkonnakohus oleks teinud asjas otsuse, millega jätnud selle rahuldamata, sest ringkonnakohus kontrollis maakohtu otsuse seaduslikkust vaidlustatud osas ja tegi sisuliste põhjendustega lõpplahendi.
19.Kuna ringkonnakohus keeldub kaebust menetlusse võtmast, siis ei toimeta kohus TsMS § 638 lg 4 kohaselt kaebust kostjale kätte ja kaebus tuleb hagejale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab TsMS § 638 lg 8 alusel apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määruse apellandile kätte ning TsMS § 638 lg 10 kohaselt loetakse, et kaebust ei ole esitatud.
20.TsMS § 639 lg 1 ja TsMS § 168 lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus keeldub kaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Seega tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta hageja kanda. Kuna praegusel juhul keelduti apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ning ei edastatud seda kostjale vastamiseks, siis ei saanud kostjal apellatsioonimenetluses tekkida vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid.
21.TsMS § 638 lg-st 9 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav. / allkirjastatud digitaalselt / Vahur-Peeter Liin
/ allkirjastatud digitaalselt / Villem Lapimaa
/ allkirjastatud digitaalselt / Ande Tänav
7 (7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.