Hageja Omega Invest OÜ (registrikood 10866568), lepingulised esindajad vandeadvokaat Rainer Kuulme (e-post: [email protected]) ja Anne-Liis Veski (e-post: [email protected]) Kostja A. S. (isikukood xxxx, e-post: xxxx), lepinguline esindaja Alar Liivamägi (e-post: [email protected])
Asja läbivaatamise kord
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta hagi rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud hageja kanda. Mõista Omega Invest OÜ-lt A. S.i kasuks välja menetluskulu 1770 eurot. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks, peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast
2-18-124588 menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.Omega Invest OÜ (hageja) esitas 17.10.2018 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse A. S.i (kostja) vastu 5050,87 euro saamiseks. Pärnu Maakohtu 19.11.2018 määrusega anti asi üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas 05.12.2020 Harju Maakohtule hagiavalduse, milles arvestades palus kostjalt välja mõista põhivõla 2843,36 eurot, intressi 455,19 eurot, viivise 1031,32 eurot ja sissenõudekulu 50 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt tutvus kostja O OÜ (edaspidi ka portaalihaldur) poolt hallatava e-teenuste keskkonna laenutingimustega ning laenusaaja laenutingimustega ja sõlmis portaalihalduri O OÜ vahendusel 12.10.2016 laenulepingu nr xxxx, mille alusel väljastati kostjale laen summas 1310 eurot tagasimakse perioodiga 5 aastat ja koguintressiga 32% aastas. Kostjalt on laekunud selle laenulepingu alusel 288,38 eurot, sellest 60,63 eurot põhiosa, 227,30 eurot intressi ja 0,36 eurot viivist. Kuna kostja rikkus omapoolset kohustust laen tagastada, öeldi laenuleping üles alates 02.11.2017 ning loovutati nõue kostja vastu 02.11.2017 hagejale. Samuti sõlmis kostja portaalihalduri O OÜ vahendusel 16.12.2016 laenulepingu nr xxxx, mille alusel väljastati kostjale laen summas 1640 eurot tagasimakse perioodiga 5 aastat ja koguintressiga 34% aastas. Kostjalt on laekunud selle laenulepingu alusel 252,90 eurot, sellest 46,03 eurot põhiosa, 206,33 eurot intressi ja 0,55 eurot viivist. Kuna kostja rikkus omapoolset kohustust laen tagastada, öeldi laenuleping 02.11.2017 üles ning loovutati nõue kostja vastu 02.11.2017 hagejale. Hageja on arvestanud põhivõlgnevuselt viivist alates lepingute ülesütlemisele järgnenud päevast 03.11.2017 kuni hagi esitamiseni 05.12.2018 lepingutes kokkulepitud intressimääras. Hagejal on õigus nõuda võla sissenõudmiskulu 50 eurot VÕS § 113 lg 2 p 3 alusel. Hageja esindaja on alates maist 2018 saatnud korduvalt kostjale meeldetuletuskirju. Laenulepingute tingimused on sätestatud kostja poolt allkirjastatud üldtingimustes ja laenusaaja laenutingimustes. Laenulepingud on sõlmitud kostja ja investorite vahel. Investorid on füüsilised ja juriidilised isikud, kes on andnud kostjale laenu portaali vahendusel. Investorid on laenulepingute tingimused heaks kiitnud ja allkirjastanud üldtingimused. Kuna investorid ei tegutse laenu andes kutse- ja majandustegevuses, ei ole tegemist tarbijakrediidilepingutega, vastavad sätted ei kohaldu ning laenuandjal ei olnud kohustust järgida vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja allkirjastatud üldtingimuste p 11.5 kohaselt on laenulepingutest tulenev nõudeõigus läinud üle portaalihaldurile, kellel oli uue võlausaldajana õigus laenulepingud üles öelda. Samuti on üldtingimuste p 11.4 kohaselt portaalihalduril õigus tegutseda laenuandja (investori) nimel ning nõuda kostjalt kohustuste täitmist. O OÜ kandis kostja arvelduskontole 16.12.2016. a laenusumma 1557,50 eurot ning kostja virtuaalkontole 12.10.2016. a 1244 eurot. Laenusummast on arvestatud maha lepingutasu, tagatisfondi makse ja ülekande tasu, vastav kokkulepe nähtub laenulepingutest. Kostja ei ole väitnud, et on saanud summad portaalihaldurilt mingil muul alusel. Laenulepingu nr xxxx laenusumma väljamaksmist soovis kostja oma virtuaalkontole. Virtuaalkontole raha kandmisega
2-18-124588 loetakse laenulepingu kohaselt kogu laenusumma kostjale välja makstuks. Virtuaalkontole kantud 1244 eurost on kostja teinud oma arvelduskontole osalise edasimakse 894 eurot; ülejäänud laenusumma 350 eurot on hageja arvestanud laenulepingu alusel debiteerinud laenulepingust nr xxxx tuleneva kostja võlgnevuse katteks. Laenulepingud on öeldud üles 02.11.2017 kostjale edastatud ülesütlemisavaldustega alates 02.11.2017. Kostjale saadeti ülesütlemisavaldused posti teel lepingus märgitud aadressil ja e-posti teel kostja enda antud elektronposti aadressil. Kostja on saanud laenulepingute ülesütlemise teated kätte hiljemalt 27.11.2017, mida tõendab asjaolu, et kostja on alates novembrist 2017. a tasunud laenumakseid uuele võlausaldajale. Konto ja uue võlausaldaja nime sai kostja teada ülesütlemisavaldustest. Laenulepingute maksegraafikutest nähtuvalt oli kostja ülesütlemise hetkel võlgnevuses rohkem kui kolme osamaksega ning laenuandja andis kostjale enne laenulepingute ülesütlemist korduvalt täiendavaid tähtaegu võlgnevuse tasumiseks. Laenulepingud ei ole tühised, kuna kostja on laenusummad kätte saanud. Intressimäär ei ole ebaselge. Intressimäära, vastavalt 32% ja 34% aastas alusel, on arvestatud ka tasumisele kuuluvad intressimaksed. Kui kohus peaks leidma, et laenulepingud on tühised, nõuab hageja alternatiivselt laenusummade tagastamist alusetu rikastumise sätete alusel ning viivist seadusjärgses määras. Hageja järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet, hinnates enne laenu andmist kostja krediidivõimet. Hageja kontrollis enne laenu andmist Krediidiinfo, Krediidiregistri ja Liisi järelmaksu andmebaasidest ega tuvastanud kostjal maksehäireid. Tehtud põhjaliku analüüsi põhjal jõudis portaalihaldur järeldusele, et kostja on võimeline laenud kokkulepitud tingimustel tagastama. Enne laenulepingute sõlmimist oli kostja tasunud varasemalt korrektselt portaalihalduri vahendusel sõlmitud laenulepingust tulenevaid kohustusi.
KOSTJA VASTUVÄITED
2.Kostja vaidleb hagile vastu, palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kui algse võlausaldaja isik on määratlemata, ei saa olla kohustust võlausaldaja ees. Lepingust ei nähtu, kes on konkreetsed investorid ning nad ei ole ka lepingut allkirjastanud. Samuti ei selgu asjas esitatud tõenditest, kuidas sai hageja võlanõude omanikuks. Hagile ei ole lisatud laenulepinguid. Kostja ei ole teinud tahteavaldust laenulepingu sõlmimiseks. Hageja on esitanud dokumendi „Laenusaaja laenutingimused“, mis sisu kohaselt on kostja nõusolek portaali haldajale laenulepingu sõlmimiseks, mitte laenuandjale tehtud tahteavaldus kohustuste võtmiseks, mida võiks laenulepinguks pidada. Ka laenulepingu nimel all esitatud dokument ei ole kostja allkirjastatud tahteavaldus kohustuste võtmiseks, vaid portaali haldaja andmebaasi andmete väljavõte. Nimetatud dokumendid sisaldavad sissekandeid kostja poolt tehtud maksete kohta, samuti memo tulevikusündmuste kohta, mis kumbki polnud väidetava laenulepingu sõlmimise ajal veel aset leidnud. Ka on hageja esitatud üldtingimused allkirjastatud vaid kostja. Kuna puudub laenuandja allkiri, ei ole poolte vahel kokkulepet sõlmitud. Hageja kinnitusel on kostja allkirjastanud laenusaaja laenutingimused mobiiltelefonile saadetud PIN-koodi kasutades. Seda ei saa lugeda digitaalallkirja nõuetele vastavaks. Seega ei ole lepingut allkirjastatud kummagi poole poolt.
2-18-124588 Üdtingimused tuli punkti 2.1 järgi uuesti allkirjastada, kui viimasest allkirjastamisest on möödunud üle 6 kuu. Kostja allkirjastas need 26.12.2014, seega enam, kui 6 kuud enne 12.1.2016 ja 16.12.2016 laenulepingute sõlmimist. Seega ei saanud need üldtingimused laenulepingute sõlmimise ajal kehtida. Portaalihalduri volitused võla sissenõudmiseks tekivad üldtingimuste allkirjastamisega investori poolt. Kuna investor ei ole neid allkirjastanud, puudus O OÜ-l volitus laenulepingute ülesütlemiseks ja nõude loovutamiseks. Ka on üldtingimuste punkti 11.5 tingimus, s.o laenulepingute automaatne portaalile üleminek, vastuolus tsiviilseadustiku üldosa seadusega, kuna õigused ja kohustused antakse üle käsutustehinguga ning iga õigus ja kohustus tuleb eraldi üle anda. OÜ O on krediidivahendaja tegevusluba omav äriühing. Krediidivahendaja vahendusel tarbijaga sõlmitud laenuleping on VÕS § 403 lg 22 tarbijakrediidileping ka juhul, kui krediiti annab isik, kes ei tegutse oma majandus- või kutsetegevuses. Seega pidanuks kostjaga sõlmitud laenuleping vastama tarbijakrediidilepingutele sätestatud tingimustele. Hagile lisatud dokumendid ei vasta VÕS § 4031 lg-s 1 ja §-s 404 sätestatud tingimustele ja leping on VÕS §-st 408, eelkõige lg-st 1 tulenevalt kas osaliselt või täielikult tühine. Lepingutes puudub enamik VÕS § 404 lg-s 2 (s.h. viitega VÕS § 4031 lg-le 1) sätestatud kohustuslikest andmeest. Lepingud võivad olla tervikuna tühised. Kui nad pole tervikuna tühised, puudub hagejal VÕS § 408 lg 4 kohaselt õigus nõuda intressi rohkem kui VÕS §-s 94 sätestatud määras, ehk lepingute kehtivuse aja eest 0%, kuna lepingutes puuduvad kõigi tarbija poolt krediidi maksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusummad (VÕS § 4031 lg 3). Maksete kogusumma peab VÕS § 404 lg-st 2 tulenevalt olema esitatud selgelt ja kokkuvõtlikult, s.t. lihtsasti mõistetavana ehk ühe konkreetse summana. Nimetatud nõuet ei saa täita sellega, kui erinevatest lepingupunktidest otsides oleks isegi võimalik kõik kohustuslikud summad üles leida. Hagejal puudub õigus nõuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatust suuremas määras. Hageja nõutud viivis 0,088 % ja 0,094 % päevas ületab seadusjärgset viivist vastavalt 4 ja 4,29 korda ning on seega tühine. Kuna laenulepingust puudub ka VÕS § 404 lg-s 2 ja 4031 lg-s 11 nõutud viivise aasta- ja päevamäär, ei ole viivise nõudmine suuremas kui seadusjärgses määras lubatud ka VÕS § 408 lg-st 10 tulenevalt. Samuti ei saa viivist nõude põhinõudelt, mis ei ole sissenõutavaks muutunud. Dokumentides on kajastatud lepingutasu ja tagatisfondi makse summad. Kuna pooltel puudub kokkulepe nimetatud summade tasumise osas, on hageja poolt alusetu kostja maksete arvelt nimetatud summade tasutuks lugemine. Kõik kostja tasutud summad tuleb lugeda laenusumma tagastamiseks, muul juhul alusetu rikastumisena saaduks. Hageja ei ole tõendanud laenusumma väljamaksmist kostjale. Hageja mistahes nõudeõigus kostja vastu algab laenusumma väljamaksmisest. Hageja on ka ise kinnitanud, et kostjale maksti välja mitte laenusumma, vaid sellest on tehtud kinnipidamisi. Juhul, kui hagi aluseks olevad laenulepingud sõlmiti kehtivalt, ei ole laenulepinguid kehtivalt üles öeldud. Kostja ei ole lepingu ülesütlemise teateid saanud. Seetõttu ei ole lepingust tulenev võlg täies ulatuses sissenõutavaks muutunud ja seda ei saa hagis nõuda. Järgitud ei ole üldtingimuste punktis 11.9 kokku lepitud ülesütlemise kirjalikku vorminõuet, seega on ülesütlemine tühine ka vormipuuduse tõttu.
2-18-124588 Laenulepingud öeldi üles tarbijakrediidilepingu ülesütlemise tingimusi (VÕS § 416 lg-d 1 ja 2) rikkudes. Kostjale pole antud täiendavat tähtaega puudujääva summa tasumiseks ega hoiatatud, et selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist. Samuti ei ole pakutud võimalust läbirääkimisteks, et jõuda kokkuleppele. Ülesütlemisavaldused on teinud A. P. (nimetatud lepingus kui O OÜ jurist), kes ei ole lepingu pooleks. Kui ülesütlemisavalduse tegijaks lugeda O OÜ, siis ka tema pole laenulepingute pooleks. Seega on ülesütlemisavaldused tehtud selleks õigust mitte omava isiku poolt, mistõttu ei saa ülesütlemine olla kehtiv. Ülesütlemisavaldustest ja nõude loovutamise teatistest nähtub selgesõnaliselt, et portaalihaldur (s.t. O OÜ) on loovutanud laenulepingutest tulenevad investorite kõik nõuded Omega Invest OÜle (hagejale). Kuivõrd nõude saab loovutada vaid nõude omanik (s.t. anonüümsed investorid), mitte portaalihaldur, ei ole nõudeõigus hagejale üle läinud. Dokumendist „Laenusaaja Laenutingimused“ nähtub, et „koguintress“, vastavalt 32 % ja 34 % aastas, sisaldab laenuintressi ja vahendustasu. Selgesti mõistetavat intressimäära avaldatud ei ole. Ebaselge on, kas ülesütlemise hetkel oli olemas viivitus vähemalt kolme kuu makse osas, mis omakorda võib mõjutada ülesütlemiste kehtivust. Hageja sissenõudmiskulude nõue on alusetu. VÕS § 1132 lg 2 alusel saab nõuda sissenõudmisega seotud kulu pärast lepingu lõppemist võlgnikule saadetud meeldetuletuskirjade eest. Võlgnikule ei ole pärast lepingu lõppemist meeldetuletuskirju saadetud. Kuna ülesütlemine ei olnud põhjendatud, ei ole ka sissenõudekulu põhjendatud. Hageja esitatud maksegraafikute sissekannetest nähtub, et kostja on tasunud makseid enne laenulepingute ülesütlemist laenulepingu nr xxxx alusel 371,95 eurot ja laenulepingu nr xxxx alusel 352,95 eurot. Peale laenulepingute ülesütlemist on kostja tasunud ajavahemikul 02.11.201727.11.2018 855,22 eurot ning ka need summad tuleb kostja väidetavast kohustusest maha arvata. Hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, jättes kontrollimata kostja majandusliku olukorra ja tema võimet täita võetud kohustusi. Kostja ei olnud laenulepingute sõlmimisel krediidivõimeline. Kostjalt ei küsitud lepingu sõlmimisele eelnevalt teavet krediidivõime kohta. Kostja sõlmis lepingud sundolukorras selleks, et tasuda varasemaid rahalisi kohustusi. See nähtub ka asjaolust, et hilisemast laenust osa on hageja arvestanud kohe varasemalt laenulepingust tuleneva võlgnevuse katteks. Laenuandja oleks pidanud hindama ja analüüsima kostja majanduslikku olukorda ning poleks tohtinud talle laenu anda. VÕS § 4034 lg 7 kohaselt kahaneb vastutustundetu laenamise korral kostja intressikohustus VÕS §-s 94 sätestatud määra ehk lepingu kehtivuse aja eest 0 %-ni ning muid tasusid tarbija sel juhul ei võlgne. Kui vastutustundetu laenamise tõttu langeb intressi tasumise kohustus ära, siis ei muuda see põhisumma tasumise graafikut. Krediidiandjal oli kohustus koostada uus maksegraafik, arvestades uut intressimäära. Kostja ei pea oma kohustust täitma enne, kui hageja on vastava kohustuse täitnud. Seega ei ole alust mõista kostjalt välja tulevikus sissenõutavaks muutuvaid summasid. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega tekitati kostjale kahju, mille hüvitamist kostja taotleb hageja esitatud nõuete tasaarvestamise teel kostja kahjunõudega. Kahju all peab kostja
2-18-124588 silmas eelkõige temale krediidilepingute sõlmimisega tekkinud negatiivseid tagajärgi (ülemäärase nõude, kõrvalnõuete, sissenõudekulude, menetluskulude jms näol). Kostja peab, juhul kui hageja on õigustatud temalt võlga nõudma, põhisummat ületavat nõudeosa oma kahjuks ning see summa tuleb tasaarveldada laenulepingust tekkinud kohustustega. Kostja tasaarveldab oma laenulepingust tekkinud kohustused ja muud laenuga kaasnenud kohustused hageja nõudega kostja vastu. Hagejal ei saa olla nõuet ka alusetu rikastumise sätete alusel, kuna kostja ei ole hagejalt midagi saanud. Kui portaalihaldur maksis kostjale kolmanda isikuna välja väidetavad laenusummad, on O OÜ-l sellest tulenev nõue investori, mitte kostja vastu. Nõudeõigus kostja vastu võib olla väidetaval investoril, mitte aga hagejal. Samuti ei nähtu loovutamisteatest, et loovutatud oleks alusetust rikastumisest tulenev nõue.
KOHTU PÕHJENDUSED
3.Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ning toimiku kõigi materjalidega, leiab, et hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata.
4.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg-s 2 on sätestatud, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
5.Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõla 2843,36 eurot, intressi 455,19 eurot, viivise 1031,32 eurot ning sissenõudmiskulu 50 eurot. Hageja leiab, et kostja on sõlminud laenulepingu ning jätnud sellest tulenevad kohustused täitmata.
6.Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja leiab kokkuvõtlikult, et hageja ei ole kostja võlausaldaja; nõue on ebaselge ja tõendamata; lepingud on tühised; rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet; laenuleping ei ole kehtivalt üles öeldud ega kehtivalt loovutatud; tarbijakrediidilepingu sätteid ei ole järgitud; viivise määr on liiga suur ja seetõttu tühine.
7.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg-s 1 on sätestatud, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.
8.Esmalt käsitleb kohus kostja vastuväiteid, mille kohaselt ei ole kostja laenulepingut sõlminud. Hagiavalduse kohaselt on kostja tutvunud OÜ O poolt hallatava e-teenuste keskkonna laenutingimustega ning laenusaaja laenutingimustega ning sõlminud 12.10.2016 laenulepingu nr xxxx 1310 euro laenamiseks ja 16.12.2016 laenulepingu nr xxxx 1640 euro laenamiseks. Laenuleping on sõlmitud portaalihalduri O OÜ vahendusel läbi isikliku virtuaalkonto. Lepingu üldtingimuste (edaspidi ÜT) allkirjastamisel digitaalselt või PIN-koodiga kontrollimise teel saab portaali kasutaja isikliku virtuaalkonto, mille abil haldaja ja/või kasutaja saab teha toiminguid vastavalt ÜT-le. Kostja on ÜT 26.12.2014 allkirjastanud (tl 42-45). ÜT p 2.1 kohaselt
2-18-124588 moodustavad laenulepingu üldtingimused ja eritingimused. ÜT p 2.4 sätestab, et laenuleping koostatakse investori ja laenusaaja allkirjastatud tingimustel. ÜT P 2.6 sätestab, et laenuleping on sõlmitud ja poolte vahel siduv kohe, kui laenusaaja on allkirjastanud portaali koostatud laenupakkumise ning portaal on koostanud PDF-vormingus lepingu poolte allkirjastatud tingimustel. ÜT p 2.7 kohaselt kantakse lepingu sõlmimise korral raha laenusaaja virtuaalkontole portaalis. ÜT p 2.8 kohaselt on laenusaajal õigus oma virtuaalkontol olev laen välja võtta ja seda oma äranägemisel kasutada. Kostja on 12.10.2016 kl 21:16 digitaalselt kinnitanud laenusaaja laenutingimused S16292666, mille kohaselt on laenusummaks 1310 eurot, koguintress 32% aastas (sh laenuintress ja vahendustasu), periood 5 aastat, lepingutasu 26,20 eurot, makse tagatisfond 39,3 eurot, krediidikulukuse määr 36,90% aastas (vt hagi lisa 2, tl 8). Samuti on kostja 16.12.2016 kl 12:36 digitaalselt kinnitanud laenusaaja laenutingimused S16503518, mille kohaselt on laenusummaks 1640 eurot, koguintress 34% aastas (sh laenuintress ja vahendustasu), periood 5 aastat, lepingutasu 32,80 eurot, makse tagatisfond 49,20 eurot, krediidikulukuse määr 39,60% aastas (vt hagi lisa 5, tl 12). Digitaalse kinnitamise võimalus PIN-koodiga kontrollimise teel on ette nähtud ÜT esimeses lauses. Kostja on portaalile edastanud ka oma pangakonto numbri, kuhu laenuraha kanda tuleb. Kostja on märkinud, et on võimalik, et ta ei ole laenuraha saanud ning kostja vastuväidete kohaselt on kostjale laenu ülekandmine tõendamata. Kohus leiab, et laenulepingu sõlmimist ja laenu kättesaamist kinnitab kostja arvelduskonto väljavõte (tl 41), mille kohaselt on O OÜ teinud 16.12.2016 kostjale väljamakse 1557,50 eurot; samuti O OÜ 12.10.2016 maksekorraldus kostja arvelduskontole (tl 63, 80) summas 894 eurot, samuti kostja virtuaalkonto väljavõte (tl 81). Samuti tõendab laenulepingu sõlmimist ja laenu kättesaamist asjaolu, et kostja on teinud laenulepingute raames tagasimakseid. Kostja on ise kinnitanud, et on tasunud hagejale mõlema viidatud laenulepingu alusel makseid. Kostja ei ole esile toonud, et need oleks tehtud mõne muu laenusuhte raames. Seega leiab kohus, et kostja on 12.10.2016 sõlminud laenulepingu nr xxxx ning 16.12.2016 laenulepingu nr xxxx.
9.Järgnevalt selgitab kohus välja, kas tegemist on tavapärase laenulepinguga või on tegemist sellise lepinguga, millele kohaldub tarbijakrediidi regulatsioon. Hageja väidete kohaselt on laenuandjateks investorid, kes ei tegutse oma majandus- ja kutsetegevuses ning seetõttu ei ole hageja hinnangul tegemist tarbijakrediidilepinguga. Vaidlus puudub selles, et kostja on füüsiline isik, kes ei tegutse oma majandus- ja kutsetegevuses. VÕS §-s 4011 on sätestatud, et krediidivahendusleping on leping, millega üks isik (krediidivahendaja) kohustub oma majandusja kutsetegevuses vahendama teisele isikule tasu eest krediiti või osutama krediidilepingu sõlmimise võimalusele või kohustub krediidiandja jaoks ja tema huvides iseseisvalt ja püsivalt lepinguid vahendama või neid krediidiandja nimel ja arvel sõlmima. Kuna vaidlusalune laenuleping on sõlmitud krediidivahendaja abil selliselt, et majandus- ja kutsetegevuses mittetegutsevad isikud on andnud krediiti füüsilisest isikust tarbijale, siis kohalduvad tarbijakrediidilepingu sätted (VÕS § 403 lg 22). Kohus on seisukohal, eelnimetatud seisukohta ei väära ka ÜT p 2.10, kuivõrd nimetatud kokkulepe on VÕS § 421 kohaselt tühine.
10.Järgnevalt analüüsib kohus, kas vaidlusalune leping on kehtiv. Kostja viitab, et lepingutes puuduvad enamik VÕS § 404 lg-s 2 (sh viitega VÕS § 4031 lg-le 1) sätestatud kohustuslikest andmetest, mistõttu on leping tühine VÕS § 408 lg 1 järgi. Kohus nõustub kostjaga, et lepingutes puudub suur osa VÕS § 404 lg-s 2 (sh viitega VÕS § 4031 lg-le 1) sätestatud kohustuslikest
2-18-124588 andmetest, mistõttu peaks leping olema tühine. Siiski leiab kohus, et leping on VÕS § 408 lg 2 kohaselt muutunud kehtivaks, kuna kostja on laenu kätte saanud. Seega ei ole leping tühine VÕS § 404 lg-s 2 viidatud andmete puudumise tõttu.
11.Kostja leiab, et hagejal puudub VÕS § 408 lg 4 kohaselt õigus nõuda intressi rohkem kui VÕS §-s 94 sätestatud määras, kuna lepingutes puuduvad kõigi tarbija poolt krediidi maksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusummad. Kohus nõustub siinkohal kostjaga ning leiab samuti, et lepingus sätestatud intressimäär kohaldamisele ei kuulu.
12.Samuti nõustub kohus kostjaga, et hagejal puudub õigus nõuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatust suuremas määras, kuna laenulepingust puudub VÕS § 4031 lg 1 p-s 11 nõutud viivise aasta- ja päevamäär (VÕS § 408 lg 10). Samuti ületab hageja nõutud viivis 0,088 % ja 0,094 % päevas seadusjärgset viivist vastavalt 4 ja 4,29 korda. Kohtu hinnangul on tegemist kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega, mida saab pidada tühiseks. Seejuures lähtub kohus Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukohast, mille kohaselt on eelduslikult VÕS § 42 lg 3 p 5 ja VÕS § 42 lg 1 järgi tühine selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (Riigikohtu 10.05.2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13; samuti 16.11.2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-16, p 16). Ebaproportsionaalselt suure viivise kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt Riigikohtu 14.06.2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-166-05, p 24; Riigikohtu 10.05.2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13).
13.Kostja leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ega ole kontrollinud kostja võimet kõnealust laenukohustust nõuetekohaselt täita. VÕS § 4034 lg-s 1 on sätestatud, et krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 13 sätestab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et ta oleks täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikke kohustusi. Hageja on viidanud põhjaliku krediidivõime analüüsi läbiviimisele, kuid kohtule esitatud tõenditest sellise analüüsi läbiviimine ei nähtu. Kohus märgib, et kui hageja oleks kostja krediidivõimelisust kasvõi mingil määral analüüsinud, oleks ta pidanud jõudma järeldusele, et kostja ei ole krediidivõimeline. Nimelt nähtub hageja esitatud menetlusandmetest (tl 46-49), et nii 12.10.2016 kui ka 16.12.2016 krediiditaotluses on märgitud, et kostjal sissetulek puudus. Kuivõrd ei nähtu, et hagejale oleks teada kostjal sellise vara olemasolu, mille arvelt oleks kostja saanud täita kohustused ka ilma sissetulekut omamata, siis pidi hageja jõudma järeldusele, et kostja ei ole suuteline mingiski ulatuses laenu tagasi maksma. Kuigi kummaski krediiditaotluses ei märgitud igakuiste keskmiste kohustuste olemasolu, pidi hagejale olema teada ka, et kostjal oli kohustus (sh igakuine laenu tagastamise kohustus) vähemalt hageja ees. Nimelt oli 16.12.2016 laenu saamise hetkeks hagejal valdavas ulatuses täitmata 12.10.2016
2-18-124588 sõlmitud laenulepingust tulenevad kohustused ja 12.10.2016 saadud laenust on hageja enda kinnitusel loetud tasutuks varasemast laenulepingust, s.o nr xxxx tulenev võlgnevus (tl 81). Viimast asjaolu on hageja kinnitanud 28.11.2019 seisukohas, viidates kostja nõustumusele debiteerida kostja virtuaalkontolt laenusumma laenulepingust nr xxxx tulenev kostja võlgnevuse katteks. See, kui kostja on tasunud varasemalt korrektselt portaalihalduri vahendusel sõlmitud laenulepingust tulenevaid kohustusi uutest kohustustest saadud vahendite arvelt, ei tee teda krediidivõimeliseks. Seega leiab kohus, et kostjaga sõlmitud lepingu puhul ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet järgitud. VÕS § 4034 lg-s 7 on sätestatud, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Kuivõrd laenuandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis kuulub kohaldamisele seadusjärgne intressimäär. Muud tasud, s.o lepingutasu, tagatisfondi makse ja ülekandekulu summad, mis muidu kuulunuks lepingu koosseisu, kostja poolt hüvitamisele ei kuulu. Samuti ei kuulu hüvitamisele edasilükkamise tasu.
14.Järgmisena käsitleb kohus, kas täietud olid laenulepingute ülesütlemise eeldused. Hageja väitel on ta öelnud laenulepingud üles alates 02.11.2017 (tl 11 pöördel, 15 pöördel). Laenulepingu nr xxxx maksegraafikust (tl 8 pöördel-11) nähtub, et 02.11.2017 seisuga pidanuks kostja tegema laenu põhiosa makseid kokku 131,47 eurot (kohus lähtub hageja arvestusest tagasimaksete tähtaja osas, s.o ei arvesta läbikriipsutatud graafikujärgseid makseid). Kostja on maksegraafikust nähtuvalt teinud tagasimakseid seisuga 02.11.2017 kogusummas 371,95 eurot. Kuna VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt tuleb kohtu hinnangul lugeda kõik kostja poolt tasutud maksed laenu põhiosa makseteks, siis ei olnud kostjal 02.11.2017 seisuga laenuandja ees võlgnevust. Kuna kostja ei olnud laenu tagastamise kohustust rikkunud, ei olnud laenulepingu ülesütlemiseks alust, laenulepingu ülesütlemine ei oma toimet ja laenuleping kehtib. Laenulepingu nr xxxx maksegraafikust (tl 12 pöördel-15) nähtub, et 02.11.2017 seisuga pidanuks kostja tegema laenu põhiosa makseid kokku 125,33 eurot (kohus lähtub hageja arvestusest tagasimaksete tähtaja osas, s.o ei arvesta läbikriipsutatud graafikujärgseid makseid). Kostja on maksegraafikust nähtuvalt teinud tagasimakseid 02.11.2017 seisuga kogusummas 352,95 eurot. Kuna VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt tuleb kohtu hinnangul lugeda kõik kostja poolt tasutud maksed laenu põhiosa makseteks, siis ei olnud kostjal 02.11.2017 seisuga laenuandja ees võlgnevust. Kuna kostja ei olnud laenu tagastamise kohustust rikkunud, ei olnud laenulepingu ülesütlemiseks alust, laenulepingu ülesütlemine ei oma toimet ja laenuleping kehtib.
15.Seoses materiaalsete eelduste puudumisega laenulepingu erakorraliseks ülesütlemiseks ei pea kohus menetlusökonoomia kaalutlustel vajalikuks anda hinnangut sellele, kas täidetud olid formaalsed eeldused laenulepingu ülesütlemiseks.
16.Kuna laenulepingu ülesütlemiseks alus puudus, ei saanud laenukohustus muutuda kogu ulatuses sissenõutavaks. Arvestades, et laenulepingu nr xxxx järgi kuulus hagi esitamise ajaks, s.o 05.12.2018. a seisuga tagastamisele laenusumma (131,47+196,85) 328,32 eurot, kuid kostja on tasunud selle lepingu alusel maksegraafikust nähtuvalt vähemalt 371,95 eurot, ei saanud kostjal
2-18-124588 olla võlgnevust hageja ees ka hagi esitamise hetke seisuga. Arvestades, et laenulepingu nr xxxx järgi kuulus hagi esitamise ajaks tagastamisele laenusumma (125,33+223,97) 349,30 eurot, kuid kostja on tasunud selle lepingu alusel maksegraafikust nähtuvalt vähemalt 352,95 eurot, ei saanud kostjal olla võlgnevust hageja ees ka hagi esitamise hetke seisuga. Seega ei ole hagi põhinõudes põhjendatud. Kohus märgib, et hageja esitatud tõendist (tl 50) nähtuvalt on kostja tasunud hagejale pärast juba viidatud laekumisi täiendavalt 855,22 eurot.
17.Intressinõue ei ole põhjendatud, kuna kohtu järelduste kohaselt kohaldus lepingulises suhtes intress 0%. Kuna kostja ei ole olnud eeltoodust nähtuvalt viivituses rahalise kohustuse täitmisega, ei ole põhjendatud ka hageja viivisenõue. Samuti ei ole põhjendatud võla sissenõudekulu, kuna kostjal puudus võlgnevus, mida hageja oleks saanud sisse nõuda.
18.Kohus selgitas hagejale võimalust esitada nõue veel sissenõutavaks muutumata ulatuses TsMS § 369 alusel. Hageja ei ole soovinud nõuet sel alusel esitada ega ole välja toonud ka sellisel alusel nõude rahuldamise eelduseid.
19.Kuna laenuandjal ei saanud olla laenusaaja vastu nõuet hagi esitamise seisuga ning hagi jääb rahuldamata sellel alusel, ei pea kohus menetlusökonoomia kaalutlusel vajalikuks anda hinnangut sellele, kas nõude esinemise korral oleks saanud selle loovutada.
20.Kokkuvõtvalt jätab kohus hagi rahuldamata.
21.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud. Menetluskulud
22.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi jäi rahuldamata, jätab kohus kostja menetluskulud hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kostja on esitanud menetluskulude kindlaksmääramise taotluse. Menetluskulude kindlaksmääramise menetlusele kohaldatakse hagita menetluse sätteid (Riigikohtu 15.02.2012.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7). Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (RKTKm 03.06.2013.a, 3-2-1-65-13 p 14). Kohus lisab, et kulude teiselt menetlusosaliselt väljamõistmise aluseks on kulude põhjendatus ja vajalikkus.
23.Kostja poolt kohtule esitatud 15.04.2020 menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja kandnud menetluskulusid kokku summas 1800 eurot (ilma käibemaksuta), mis koosneb lepingulise esindaja
2-18-124588 osutatud õigusabikulust. Kostjale on õigusabi osutatud tunnihinnaga 120 eurot. Hageja kostja menetluskuludele vastuväidet ei esitanud.
24.Kohus, tutvunud kostja poolt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjadega, on seisukohal, et avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks kuulub rahuldamisele osaliselt.
25.Hageja õigusabi tunnitasu 120 eurot on selle vaidluse sisu, mahtu ja keerukust arvestades tasuna mõistlik ning kooskõlas Riigikohtu poolt mõistlikuks hinnatud tunnitasuga.
26.Hagejale on õigusabi teenust osutatud ajakuluga kokku 15 tundi. Kohus on seisukohal, et toimingutele kulunud aeg on üldjuhul proportsionaalne toimingute mahu ning raskusastmega. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud vaid maksekäsu kiirmenetluses vastuse esitamise ajakulu. Vastuväite oleks kostja saanud esitada ka iseseisvalt, ilma lepingulise esindaja kaasabita. Selleks tuleb täita blanketil viidatud andmed ning kinnitada, kas ta nõustub osaliselt või täielikult nõudega või mitte ning miks. Maksekäsu kiirmenetluses vastuväite esitamiseks ei ole vajalikud õiguslikud eriteadmised. Ülejäänud kirjed on põhjendatud kogu ulatuses. Õigusabikulu on põhjendatud seega 14,75 tunni, s.o 1770 euro ulatuses (ilma käibemaksuta). Hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista menetluskuluna 1770 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise avaldus tuleb jätta 30 euro ulatuses rahuldamata.
27.TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
/allkirjastatud digitaalselt/ Enely Sepp kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.