Omega Invest OÜ hagi XX vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 25.05.2020 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Omega Invest OÜ apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
3 597,52 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja Omega Invest OÜ (registrikood 10866568), lepinguline esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme Kostja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Alar Liivamägi
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 25.05.2020 otsus jätta muutmata.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja apellatsioonimenetluse kulud Omega Invest OÜ kanda.
3.Mõista Omega Invest OÜ-lt XX kasuks välja menetluskulude hüvitis 240 eurot. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse
2-18-124588 esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Omega Invest OÜ (hageja) esitas 17.10.2018 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse XX (kostja) vastu 5 050,87 euro saamiseks. Pärnu Maakohtu 19.11.2018 määrusega anti asi üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses seoses kostja vastuväite esitamisega. Hageja esitas 05.12.2020 Harju Maakohtule hagiavalduse, milles palus kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 2 843,36 eurot, intressi 455,19 eurot, viivise 1 031,32 eurot ja sissenõudmiskulu 50 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse põhjenduste kohaselt tutvus kostja Omaraha OÜ (portaalihaldur) poolt hallatava e-teenuste keskkonna laenutingimustega ning laenusaaja laenutingimustega ja sõlmis portaalihalduri vahendusel 12.10.2016 laenulepingu nr S16292666, mille alusel väljastati kostjale laen summas 1 310 eurot tagasimakse perioodiga 5 aastat ja koguintressiga 32% aastas ning 16.12.2016 laenulepingu nr S16503518, mille alusel väljastati kostjale laen summas 1 640 eurot tagasimakse perioodiga 5 aastat ja koguintressiga 34% aastas. Laenulepingute laenusummad maksti välja kostja virtuaalkontole. Hageja märkis, et kui kohus peaks leidma, et laenulepingud olid tühised, siis nõuab hageja alternatiivselt laenusummade tagastamist alusetu rikastumise sätete alusel ning viivist seadusjärgses määras. Laenulepingute tingimused olid sätestatud kostja poolt allkirjastatud üldtingimustes ja laenusaaja laenutingimustes. Laenulepingud sõlmiti kostja ja investorite vahel. Investorid olid füüsilised ja juriidilised isikud, kes andsid kostjale laenu portaali vahendusel. Investorid kiitsid laenulepingute tingimused heaks ja allkirjastasid üldtingimused. Investorid ei tegutsenud laenu andes kutse- ja majandustegevuses ja seega ei olnud tegemist tarbijakrediidilepingutega ning laenuandjal ei olnud kohustust järgida vastutustundliku laenamise põhimõtet. Laenulepingutest tulenev nõudeõigus läks üle portaalihaldurile, kellel oli uue võlausaldajana õigus laenulepingud üles öelda. Portaalihalduril oli õigus tegutseda laenuandja (investori) nimel ning nõuda kostjalt kohustuste täitmist. Kostja rikkus omapoolset kohustust laenud tagastada ja seetõttu öeldi laenulepingud 02.11.2017 üles ning nõuded loovutati 02.11.2017 hagejale. Kostja sai ülesütlemise teated kätte hiljemalt 27.11.2017. Hagejal oli õigus nõuda võla sissenõudmiskulu, kuna hageja saatis alates maist 2018 kostjale korduvalt meeldetuletuskirju. Hageja järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet, hinnates enne laenu andmist kostja krediidivõimet. Hageja kontrollis enne laenu andmist Krediidiinfo, Krediidiregistri ja Liisi järelmaksu andmebaase ega tuvastanud kostjal maksehäireid. Analüüsi põhjal jõudis portaalihaldur järeldusele, et kostja oli võimeline laenud kokkulepitud tingimustel tagastama. Enne laenulepingute sõlmimist oli kostja tasunud varasemalt korrektselt portaalihalduri vahendusel sõlmitud laenulepingust tulenevaid kohustusi. Kostja vastuväited
3.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja tõi järgmised vastuväited: Kui algse võlausaldaja isik oli määratlemata, ei saanud kostjal olla kohustust võlausaldaja ees. Lepingust ei nähtunud, kes olid konkreetsed investorid.
2-18-124588 Kostja ei teinud tahteavaldust lepingute sõlmimiseks. Hageja esitatud dokumentide kohaselt andis kostja nõusoleku portaali haldajale, mitte ei teinud laenuandjale tahteavaldust kohustuste võtmiseks. Üldtingimused olid allkirjastatud vaid kostja pool. Kuna puudus laenuandja allkiri, siis ei olnud lepinguid sõlmitud. Hageja kinnitusel allkirjastas kostja laenusaaja laenutingimused mobiiltelefonile saadetud PIN-koodi kasutades. Seda ei saanud lugeda digitaalallkirja nõuetele vastavaks. Seega ei allkirjastanud kumbi pool lepinguid. Üdtingimuste järgi tuli allkirjad anda uuesti, kui viimasest allkirjastamisest möödus üle 6 kuu. Kostja andis allkirjad 26.12.2014, seega enam, kui 6 kuud enne 12.10.2016 ja 16.12.2016 laenulepingute sõlmimist. Seega ei saanud need üldtingimused laenulepingute sõlmimise ajal kehtida. Portaalihalduri volitused võla sissenõudmiseks said tekkida üldtingimuste allkirjastamisega investori poolt. Kuna investor üldtingimusi ei allkirjastanud, puudus portaalihalduril volitus laenulepingute ülesütlemiseks ja nõude loovutamiseks. Tingimus laenulepingute automaatse ülemineku kohta portaalile, oli vastuolus seadusega, kuna õigused ja kohustused antakse üle käsutustehinguga ning iga õigus ja kohustus tuli eraldi üle anda. Ei nähtu, kuidas sai hageja võlanõude omanikuks. Krediidivahendaja vahendusel tarbijaga sõlmitud laenuleping oli tarbijakrediidileping ka juhul, kui krediiti andis isik, kes ei tegutsenud majandus- või kutsetegevuses. Seega pidi kostjaga sõlmitud laenuleping vastama tarbijakrediidilepingutele sätestatud tingimustele. Lepingutes puudus enamik seaduses sätestatud kohustuslikest andmetest. Lepingud võisid olla tervikuna tühised. Kui lepingud polnud tervikuna tühised, siis puudus hagejal õigus nõuda intressi rohkem kui seaduses sätestatud määras (lepingute kehtivuse aja 0%), kuna lepingutes puudusid kõigi tarbija poolt krediidi maksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusummad. Maksete kogusumma pidi olema esitatud selgelt ja kokkuvõtlikult (lihtsasti mõistetavana ehk ühe konkreetse summana). Hagejal puudus õigus nõuda viivist seaduses sätestatust suuremas määras. Hageja nõutud viivis 0,088 % ja 0,094 % päevas ületas seadusjärgset viivist vastavalt 4 ja 4,29 korda ning oli seega tühine. Laenulepingus puudus ka viivise aasta- ja päevamäär. Samuti ei saanud viivist nõuda põhinõudelt, mis ei olenud sissenõutavaks muutunud. Dokumentides kajastati lepingutasu ja tagatisfondi makse summad. Kuna pooltel puudus kokkulepe nimetatud summade tasumise osas, oli hageja poolt alusetu kostja maksete arvelt nimetatud summade tasutuks lugemine. Kõik kostja tasutud summad tuli lugeda laenusumma tagastamiseks, muul juhul alusetu rikastumisena saaduks. Hageja ei tõendanud laenusummade väljamaksmist kostjale. Hageja kinnitas, et maksis kostjale välja mitte laenusumma, vaid tegi sellest kinnipidamisi. Juhul, kui hagi aluseks olevad laenulepingud sõlmiti kehtivalt, ei olnud laenulepinguid kehtivalt üles öeldud. Kostja ei saanud lepingu ülesütlemise teateid, võlg polnud täies ulatuses sissenõutavaks muutunud ja seda ei saanud hageja nõuda. Hageja ei järginud ülesütlemise kirjalikku vorminõuet ja ka selle tõttu oli ülesütlemine tühine. Laenulepingud öeldi üles tarbijakrediidilepingu ülesütlemise tingimusi rikkudes. Kostjale ei antud täiendavat tähtaega puudujääva summa tasumiseks ega hoiatatud, et selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist. Samuti ei ole pakutud võimalust läbirääkimisteks. Ülesütlemisavaldused teinud isik ei olnud lepingu pooleks. Ka portaalihalduri ei saanud lugeda lepingute pooleks. Seega olid ülesütlemisavaldused tehtud selleks õigust mitte omava isiku poolt ega saanud olla seetõttu kehtivad.
2-18-124588 Portaalihaldur loovutas laenulepingutest tulenevad investorite kõik nõuded hagejale. Kuivõrd nõude sai loovutada vaid nõude omanik (s.t. anonüümsed investorid), mitte portaalihaldur, siis ei olnud nõudeõigus hagejale üle läinud. Selgesti mõistetavat intressimäära kostjale ei avaldatud. Kostja jaoks oli ebaselge, kas ülesütlemise hetkel oli olemas viivitus vähemalt kolme kuu makse osas (see võis mõjutada ülesütlemiste kehtivust). Hageja sissenõudmiskulude nõue on alusetu. Hageja sai nõuda sissenõudmisega seotud kulu pärast lepingu lõppemist võlgnikule saadetud meeldetuletuskirjade eest. Pärast lepingu lõppemist võlgnikule meeldetuletuskirju ei saadetud. Ülesütlemine ei olnud põhjendatud ja seega ei olnud ka sissenõudekulu põhjendatud. Hageja esitatud maksegraafikute sissekannetest nähtus, et kostja tasus makseid enne laenulepingute ülesütlemist laenulepingu nr S16292666 alusel 371,95 eurot ja laenulepingu nr S16503518 alusel 352,95 eurot. Peale laenulepingute ülesütlemist tasus kostja ajavahemikul 02.11.2017-27.11.2018 hagejale 855,22 eurot. Need summad tuli kostja kohustusest maha arvata. Hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, jättes kontrollimata kostja majandusliku olukorra ja tema võimet täita võetud kohustusi. Kostja ei olnud laenulepingute sõlmimisel krediidivõimeline. Kostjalt ei küsitud lepingu sõlmimisele eelnevalt teavet krediidivõime kohta. Kostja sõlmis lepingud sundolukorras selleks, et tasuda varasemaid rahalisi kohustusi. See nähtus ka asjaolust, et hilisemast laenust osa arvestas hageja kohe varasemalt laenulepingust tuleneva võlgnevuse katteks. Laenuandja oleks pidanud hindama ja analüüsima kostja majanduslikku olukorda ning poleks tohtinud talle laenu anda. Vastutustundetu laenamise tõttu langes ära intressi tasumise kohustus. Samas see ei muutnud põhisumma tasumise graafikut. Krediidiandjal oli kohustus koostada uus maksegraafik, arvestades uut intressimäära. Kostja ei pidanud oma kohustust täitma enne, kui hageja vastavad kohustused täidab. Seega ei olnud alust mõista kostjalt välja tulevikus sissenõutavaks muutuvaid summasid. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega tekitati kostjale kahju, mille hüvitamist kostja taotles hageja esitatud nõuete tasaarvestamise teel kostja kahjunõudega. Kahju all pidas kostja silmas eelkõige temale krediidilepingute sõlmimisega tekkinud negatiivseid tagajärgi. Hagejal ei saanud olla nõuet alusetu rikastumise sätete alusel, kuna kostja ei olnud hagejalt midagi saanud. Kui portaalihaldur maksis kostjale kolmanda isikuna välja väidetavad laenusummad, oli portaalihalduril sellest tulenev nõue investori, mitte kostja vastu. Nõudeõigus kostja vastu võis olla väidetaval investoril, mitte aga hagejal. Samuti ei nähtunud loovutamisteatest, et loovutatud oleks alusetust rikastumisest tulenev nõue. Maakohtu otsus ja põhjendused
4.Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning määras kindlaks kostjale hüvitatavate menetluskulude suuruse 1 770 eurot.
5.Maakohus luges tõendatuks, et laenulepingud kostjaga sõlmiti: kostja kinnitas digitaalselt laenusaaja laenutingimusi, hageja kandis laenuraha kostjale üle ning kostja tegi laenulepingute raames tagasimakseid. Kostja ei toonud esile, et need oleks tehtud mõne muu laenusuhte raames. Kostja oli füüsiline isik, kes ei tegutsenud oma majandus- ja kutsetegevuses. Kuna vaidlusalune laenuleping oli sõlmitud krediidivahendaja abil selliselt, et majandus- ja kutsetegevuses mittetegutsevad isikud andsid krediiti füüsilisest isikust tarbijale, siis kohaldusid tarbijakrediidilepingu sätted. Üldtingimustes sisalduv kokkuleppe, et tegemist ei
2-18-124588 olnud tarbijalaenuga, oli tühine. Lepingutes puudus suur osa seaduses sätestatud kohustuslikest andmetest. Siiski muutus leping kehtivaks, kuna kostja sai laenu kätte.
6.Kohus nõustus kostjaga, et hagejal puudus õigus nõuda intressi rohkem kui seaduses sätestatud määras, kuna lepingutes puudusid kõigi tarbija poolt krediidi maksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusummad. Lepingus sätestatud intressimäär kohaldamisele ei kuulunud. Hagejal puudus õigus nõuda viivist seaduses sätestatust suuremas määras, kuna laenulepingutes puudusid nõutavad viivise aasta- ja päevamäärad. Samuti ületas hageja nõutud viivis 0,088 % ja 0,094 % päevas seadusjärgset viivist vastavalt 4 ja 4,29 korda. Tegemist oli kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega, mida sai pidada tühiseks. Ebaproportsionaalselt suure viivise kokkuleppimine tüüptingimustes tõi kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel.
7.Laenuandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ega kontrollinud kostja võimet kõnealust laenukohustust nõuetekohaselt täita. Hageja ei tõendanud, et ta täitis vajalikke kohustusi. Hageja viitas põhjaliku krediidivõime analüüsi läbiviimisele, kuid ei esitanud selle kohta asjakohaseid tõendeid (väidetava analüüsi läbiviimine tõenditest ei nähtu). Kui hageja oleks kostja krediidivõimelisust analüüsinud, oleks ta pidanud jõudma järeldusele, et kostja ei olnud krediidivõimeline. 12.10.2016 ja 16.12.2016 krediiditaotluses oli märgitud, et kostjal sissetulek puudus. Kui kostja tasus varasemalt korrektselt portaalihalduri vahendusel sõlmitud laenulepingust tulenevaid kohustusi uutest kohustustest saadud vahendite arvelt, ei tee see kostjat krediidivõimeliseks. Kuivõrd laenuandja ei järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis kuulus kohaldamisele seadusjärgne intressimäär. Muud tasud (s.o lepingutasu, tagatisfondi makse ja ülekandekulu summad, mis muidu kuulunuks lepingu koosseisu) kostja poolt hüvitamisele ei kuulunud. Samuti ei kuulunud hüvitamisele edasilükkamise tasu.
8.Laenulepingu nr S16292666 maksegraafikust nähtus, et 02.11.2017 seisuga pidanuks kostja tegema laenu põhiosa makseid kokku 131,47 eurot. Kostja tegi maksegraafikust nähtuvalt tagasimakseid 02.11.2017 seisuga kogusummas 371,95 eurot. Laenulepingu nr S16503518 maksegraafikust nähtus, et 02.11.2017 seisuga pidanuks kostja tegema laenu põhiosa makseid kokku 125,33 eurot. Kostja tegi maksegraafikust nähtuvalt tagasimakseid 02.11.2017 seisuga kogusummas 352,95 eurot. Kõik kostja poolt tasutud maksed tuli lugeda laenu põhiosa makseteks, seega ei olnud kostjal 02.11.2017 seisuga laenuandja ees võlgnevust. Kuna kostja ei rikkunud laenu tagastamise kohustust, siis ei olnud laenulepingu ülesütlemiseks alust laenulepingu ülesütlemine ei omanud toimet ja laenuleping kehtis. Seoses materiaalsete eelduste puudumisega laenulepingu erakorraliseks ülesütlemiseks ei pidanud kohus vajalikuks anda hinnangut sellele, kas olid täidetud ka formaalsed eeldused laenulepingu ülesütlemiseks. Laenulepingu ülesütlemiseks alus puudus, ei saanud laenukohustus muutuda kogu ulatuses sissenõutavaks. Arvestades, et laenulepingu nr S16292666 järgi kuulus hagi esitamise ajaks tagastamisele laenusumma 328,32 eurot, kuid kostja tasus vähemalt 371,95 eurot, ei saanud kostjal olla võlgnevust hageja ees ka hagi esitamise hetke seisuga. Laenulepingu nr S16503518 järgi kuulus hagi esitamise ajaks tagastamisele laenusumma 349,30 eurot ja kostja tasus vähemalt 352,95 eurot, siis ei saanud kostjal olla võlgnevust hageja ees ka hagi esitamise hetke seisuga. Kostja tasus hagejale pärast eelviidatud laekumisi täiendavalt 855,22 eurot.
9.Intressinõue polnud põhjendatud, kuna kohaldus intressmäär 0%. Kostja ei olnud viivituses rahalise kohustuse täitmisega ja seega ei olnud põhjendatud hageja viivisenõue ega võla sissenõudekulu. Kuna hagejal puudus kostja vastu nõue, siis ei pidanud kohus vajalikuks anda hinnangut sellele, kas nõuet sai loovutada.
2-18-124588 Apellatsioonkaebus
10.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus järgmist: tühistada maakohtu 25.05.2020 kohtuotsus osaliselt osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata põhivõlgnevuse 2 843,36 eurot, intressi 455,19 eurot, viivise 248,97 eurot (algselt viivisenõue 1 031,32 eurot), sissenõudmiskulude hüvitise 50 eurot osas ning osas, millega kohus jättis menetluskulud hageja kanda; teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hageja hagi ja mõista kostjalt välja hageja kasuks põhivõlgnevus 2 843,36 eurot, intress 455,19 eurot, viivis 248,97 eurot, sissenõudmiskulude hüvitis 50 eurot ning jätta menetluskukud kostja kanda; jätta apellatsioonimenetluse menetluskulud kostja kanda.
11.Hageja tõi kaebuses välja, et maakohtu seisukoht oli ekslik, et hagejal puudus õigus nõuda intressi rohkem kui seaduses sätestatud määras, kuna lepingutes puudusid kõigi tarbija poolt krediidi maksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusummad. Hagejal oli õigus nõuda kostjalt intressi laenulepingutes toodud määrades. Seadus ei sätesta seda, et lisaks intressimäärale ja krediidi kulukuse määrale peaks laenuleping sisaldama veel ka andmeid krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta. Riigikohus leidis tsiviilasjas nr 3-2-1-66-14, et vajalikud on andmed just intressimäära ja krediidi kulukuse määra kohta. Kostjale esitati andmed kõigi kostja poolt krediidi maksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusummade kohta laenulepingute maksegraafikutes. Arvestades asjaolu, et laenulepingutes ei ole toodud viivise aasta- ja päevamäära, oli hagejal õigus kostjalt nõuda viivist seaduses sätestatud määras.
12.Kostjale laenu andes järgiti vastutustundliku laenamise põhimõtet. Maakohtu seisukoht, et kostjal puudus sissetulek, oli ekslik. Kostja keskmist sissetulekut ei ole märgitud, kuna tema krediidivõime analüüs teostati andmete põhjal, mis olid kostja poolt juba varasemalt, st vahetult enne uute laenude andmist, esitatud. Enne hagiavalduses nimetatud laenulepingute sõlmimist sõlmis kostja 25.08.2015 laenulepingu nr S15669586 ning täitis sellest laenulepingust tulenevaid kohustusi korrektselt. Enne kostjale laenu andmist oli laenuandja omandanud teabe, mis võimaldas hinnata, kas kostja oli võimeline laenu lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ning hindas kostja krediidivõimelisust ja vara olemasolu (kostjale kuulus kinnisvara, mida võeti laenu andes arvesse). Hageja kontrollis enne laenu väljastamist kostja maksekäitumist Krediidiinfo, Krediidiregistri ja Liisi järelmaksu andmebaasidest, ega tuvastanud kostjal maksehäireid. Enne laenude väljastamist omandatud andmete ja info põhjal teostas laenuandja kostja suhtes analüüsi, mille põhjal jõudis järeldusele, et kostja oli võimeline esitatud andmete põhjal laenud kokkulepitud tingimustel tagastama. Seda kinnitas laenuandjale mh asjaolu, et enne hagis nimetatud laenulepingute sõlmimist tasus kostja korrektselt varasemalt hageja vahendusel sõlmitud laenulepingust tulenevaid kohustusi. Laenu andes oli arvestatud, et kostjale kuulus kinnisvara, mille arvelt oli kostjal sissetuleku languse või äralangemise korral võimalik täita laenulepingust tulenevad kohustused.
13.Maakohus leidis ebaõigesti, et laenulepingute ülesütlemiseks ei olnud alust ja kostja ei rikkunud laenu tagasimaksmise kohustust. Alates 25.07.2017 olid igakuised maksed tasumata (ülesütlemise hetkeks olid tasumata 4 kuu maksed) ja seega oli laenuandjal õigus laenulepingud üles öelda. Laenulepingute ülesütlemine oli kehtiv ja ülesütlemisavaldused olid kostjale kätte toimetatud. Maakohus asus ebaõigele seisukohale, et kostja rikkus laenu tagastamise kohustust. Maakohus jättis käsitlemata hageja väited tagasimaksekohustuse osas.
2-18-124588 Vastustaja seisukoht
14.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja apellatsioonkaebuses esitatud uued väited tuli jätte tähelepanuta.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
15.Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja ei vaidlustanud maakohtu otsust viivise 782,35 euro osas (1 031,32- 248,97) ning selles osas on maakohtu otsus jõustunud. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb edasikaevatud osas jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel. Hageja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus kohaldas õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega ning tuginedes TsMS § 654 lg-le 6 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
16.Laenulepingutest nähtub, et nendes oli märgitud kostja (laenusaaja) nimi ja isikukood, koguintressi suurus, laenusumma ja selle periood, lepingutasu, makse tagatisfond ja krediidikulukuse määr (lk 8 ja 12).
17.Maakohus jättis õigesti intressinõude rahuldamata. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 404 lg 2 p 2 näeb ette, et tarbija tahteavalduses peavad olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud TsMS § 4031 lg 1 p-des 1–11 nimetatud andmed. VÕS § 4031 lg 1 p-d 6-9 näevad ette, et tarbijale tuleb anda võimalus võrrelda erinevaid pakkumisi, et ta saaks kõiki asjaolusid arvesse võttes teha otsuse sõlmida tarbijakrediidileping. Selleks esitab krediidiandja või krediidivahendaja tarbijale mõistliku aja jooksul, enne kui tarbija on sõlminud lepingu või seotud oma pakkumusega, püsival andmekandjal Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel krediidiandja poolt pakutavatele lepingutingimustele ning vajaduse korral tarbija eelistustele ja tema poolt esitatud teabele tuginedes järgmised andmed: põhisumma, intressi ja mis tahes muude tasude summa (edaspidi tagasimakse), tagasimaksete arv ja sagedus teabe esitamise aja seisuga ning vajaduse korral erineva intressimääraga laenujääkide puhul see, milliste tarbijakrediidilepingust tulenevate maksete katteks tarbija tehtud tagasimakset arvestatakse (p 6); kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma (p 7); intressimäär aasta kohta ja selle kohaldamise tingimused. Kui tegemist on fikseerimata intressimääraga, esitab krediidiandja selle muutumise ajavahemikud, tingimused ja korra. Kui intressimäär sõltub alusintressimäärast, esitatakse esialgse intressi suhtes kohaldatav alusintressimäär. Kui eri juhtudel kohaldatakse erinevaid intressimäärasid, esitatakse eespool nimetatud teave kõigi kohaldatavate intressimäärade kohta (p 8); krediidi kulukuse määr aasta kohta (p 9).
18.VÕS § 408 lg-d 1-2 ja 4 sätestavad, et tarbijakrediidileping on tühine, mh kui lepingus puuduvad mõned VÕS § 404 sätestatud andmetest. VÕS § 404 lg-s 2 sätestatud andmete
2-18-124588 puudumisel muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama. Kui VÕS § 408 lg-s 2 nimetatud juhul puuduvad andmed intressimäära, krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra või kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta, loetakse intressimääraks VÕS § 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kui VÕS § 408 lg-s 2 nimetatud juhul puuduvad andmed tarbija poolt võlgnetavate muude kulude kohta, ei võlgne tarbija talle avaldamata kulusid. Krediidiandja peab tagasimaksed intressimäära ja muude kulude vähendamist arvestades uuesti määrama ja tarbijale teatavaks tegema.
19.Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, et vajalikud on andmed vaid intressimäära ja krediidikulukuse määra osas. Eeltoodud VÕS regulatsioonist tuleneb, et laenuandja peab lepingus märkima kõigi ka tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusummad. Maakohus tuvastas nõuetekohaselt, et pooltevahelised lepingud ei sätestanud sellist teavet. Seega lätus maakohus õigesti VÕS § 408 lg-st 4 ja luges intressimääraks VÕS § 94 sätestatud määra, st 0%. VÕS-s ettenähtud tarbijakrediidi regulatsioon ei toeta hageja tõlgendust VÕS § 408 lg 4 osas. Selgitamaks VÕS § 408 lg 4 eesmärki, tuleb viidata VÕS § 404 lg-le 2, mille kohaselt peavad tarbija allkirjastatud tahteavalduses olema märgitud mitmed andmed, mis annavad tarbijale infot sõlmitava tarbijakrediidilepingu, selle lõpetamise ja tagasimakstavate summade kohta. VÕS § 408 lg 4 on kehtestatud sanktsioonina laenuandjale ja osaliselt tasakaalustamaks VÕS § 408 lg 2 tagajärge (Riigikohtu 15.01.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 13). Laenuandjal on laiaulatuslik teavitamiskohustus ja VÕS § 408 lg 2 eesmärgiga ei lähe kokku, et kui laenuandja avaldab laenusaajale andmeid valikuliselt. VÕS § 408 lg 1 kohaselt peavad andmed nähtuma tarbija tahteavalduses (lepingus), mitte maksegraafikus ega mingis muus dokumendis. VÕS § 421 esimese lause kohaselt on tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tarbijakrediidilepingute osas on tühine. Eeltoodud arvestades jättis maakohus õigesti hageja intressinõude rahuldamata.
20.Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus õigesti seisukohale, et hageja ei tõendanud vastutustundliku laenamise põhimõtte nõuetekohast täitmist. VÕS § 4024 lg 13 kohaselt on nimetatud asjaolu krediidiandja tõendada. Hageja üksnes viitas põhjalikule krediidivõime analüüsile, kuid kohtule esitatud tõendid hageja väiteid ei kinnita. TsMS § 230 lg 1 esimene lause näeb ette, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 5 lg 2 teine lause sätestab, et pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Hageja pole käesolevas menetluses tõendanud VÕS § 4024 lg 2 nõuete täitmist, sh varasemat kostja sissetuleku hindamist tema krediidivõimelisusele ning maksekäitumise kontrollimist erinevatest andmebaasidest. Krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (Riigikohtu 31.01.2018 otsus tsiviilasjas nr 2‐14‐21710 p 25.3). Kohtule esitatud menetlusandmed kostja maksevõime kohta ja kostja krediiditaotlus ei anna ringkonnakohtule alust tõendite teistsuguseks hindamiseks erinevalt maakohtust.
21.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja oleks pidanud asuma seisukohale, et kostja pole krediidivõimeline. Tõenditest nähtus, et kostjal puudus igakuine sissetulek. Samuti ei nähtu, et hageja oleks tuvastanud kostjal sellise vara olemasolu, mille arvelt saaks kostja laenu tagastada. Lisaks nähtub maakohtu otsusest, et tegelikkuses kasutas kostja saadud laenu
2-18-124588 hagejale vana laenu tagasimaksmiseks ning hageja oli sellest asjaolust teadlik. Maakohus leidis nõuetekohaselt, et hageja oleks pidanud kogutud andmete põhjal võtma vastu otsuse, et kostja ei olnud tegelikkuses krediidivõimeline. Hageja väide, et kostja omab kinnisvara, mille arvelt saab tema nõudeid rahuldada, esitati esimest korda ringkonnakohtus. Tegemist on uue asjaoluga, mille ringkonnakohus jätab tulevalt TsMS § 652 lg-st 4 tähelepanuta.
22.VÕS § 4034 lg 6 ja 7 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lg-s 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS § 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.
23.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hagejal puudus alus lepingute ülesütlemiseks. Hageja võis VÕS § 4034 lg 7 kohaselt arvestada makseid ainult põhivõlgnevuse katteks. VÕS § 408 lg 4 ja § 4034 lg 7 alusel oli hagejal õigus arvestada intressi vaid seadusjärgses määras, st 0 % ning muid tasusid ei saanud kostja krediidiandjale sellisel juhul ei võlgnenud. Hageja märkis apellatsioonkaebuses, et lepingujärgsed maksed olid 43,88 eurot ja 56,98 eurot kuus (lk 8 pöördel ja lk 12 pöördel). Kuivõrd maksegraafikust nähtuvalt koosnes igakuine makse nii põhivõlgnevusest ja intressist ning intressi sai hageja arvestada vaid 0%, siis ei ole hageja seisukoht õige igakuise makse suuruse osas. Maakohus tuvastas, et laenulepingu nr S16292666 maksegraafiku kohaselt 02.11.2017 seisuga pidi kostja tegema laenu põhiosa makseid kokku 131,47 eurot. Kostja tegi maksegraafikust nähtuvalt tagasimakseid seisuga 02.11.2017 kogusummas 371,95 eurot. Laenulepingu nr S16503518 maksegraafiku kohaselt 02.11.2017 seisuga pidi kostja tegema laenu põhiosa makseid kokku 125,33 eurot. Kostja tegi maksegraafikust nähtuvalt tagasimakseid 02.11.2017 seisuga kogusummas 352,95 eurot. Seega tegi kostja lepingu ülesütlemise seisuga hagejale põhivõlgnevuse katteks rohkem makseid kui ta oleks maksegraafiku järgi pidanud. VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt tuli lugeda kõik kostja poolt tasutud maksed laenu põhiosa makseteks, siis ei olnud kostjal 02.11.2017 seisuga laenuandja ees võlgnevust nagu hageja leidis. Kuna kostja laenu tagastamise kohustust ei rikkunud, siis polnud hagejal laenulepingu ülesütlemiseks alust - laenulepingu ülesütlemine ei omanud toimet ja seetõttu laenuleping kehtis edasi. Maakohus leidis õigesti, et kuna kostja ei olnud viivituses rahalise kohustuse täitmisega, siis ei olnud põhjendatud ka hageja viivisenõue. Hageja viivisenõue ei ole põhjendatud ka seadusjärgses määras. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et võla sissenõudekulu ei saa lugeda põhjendatuks, kuna kostjal puudus võlgnevus, mida hageja oleks saanud sisse nõuda. Hageja apellatsioonkaebuses sissenõudmiskulude rahuldamata jätmise osas eraldi põhjendusi esile ei toonud. Seega jättis maakohus õigesti hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
24.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, siis puudub alus maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda.
25.Juhindudes TsMS § 174 lg-st 1, määrab ringkonnakohus järgnevalt menetluskulude jaotuse alusel kindlaks kostja menetluskulude rahalise suuruse. Kostja menetluskulud ringkonnakohtus on lepingulise esindaja kulu 240 eurot järgmiste toimingute eest: apellatsioonkaebusega tutvumine 1 tund ja vastuse koostamine 1 tund (tunnihind 120 eurot).
2-18-124588 Kostja märgib, et summad ei sisalda käibemaksu ja kinnitab, et kõik kulud olid kantud seoses käesoleva asjaga. Ringkonnakohus, vaadanud läbi kostja menetluskulud, määrab TsMS § 174 lg 1 ja § 175 lg 1 alusel kindlaks, et kostja lepingulise esindaja kulud on täies ulatuses vajalikud ja põhjendatud. Kohus mõistab need kulud hagejalt kostja kasuks välja.
(allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.