Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Meeli Kaur ja Indrek Soots
Otsuse tegemise aeg ja koht
06.05.2020, Tallinn
Tsiviilasja number
2-18-18858
Tsiviilasi
Aktsiaselts Esvika Elekter hagi Osaühing SAMARA GROUP ja XX vastu võla väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 29.08.2019 otsus
Kaebuse esitajad ja kaebuse Samara Group OÜ ja XX apellatsioonkaebus liik Tsiviilasja hind apellatsiooni- 28 367,72 eurot menetluses Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja (vastustaja): Aktsiaselts Esvika Elekter (registrikood 10166316), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kristjan Tamm Kostja I (apellant I): Samara Group OÜ (registrikood 11215962) Kostja II (apellant II): XX (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostjate lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Henri Torop
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 29.08.2019 otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta solidaarselt Osaühingu SAMARA GROUP ja XX kanda.
3.Menetluskulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras, s.o pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Aktsiaselts Esvika Elekter (hageja) esitas 13.12.2018 Harju Maakohtule hagiavalduse Osaühing SAMARA GROUP (kostja I) ja XX (kostja II) vastu võla väljamõistmiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt müüs hageja kostjale I kaupa vastavalt 17.07.2012 ostumüügilepingule. Leping on allkirjastatud hageja juhatuse liikme poolt lihtkirjalikult ning kostja I esindaja poolt digitaalselt. Vastavalt lepingule kohustus kostja I kauba eest tasuma 14 päeva jooksul pärast arve esitamist. Kostjale I esitati kauba eest arveid kogusummas 23 150,17 eurot. Kostja I on kauba kätte saanud, kuid on jätnud talle esitatud arved tasumata ja hagi esitamise seisuga on kostjal 1 hagejale tasumata põhisumma 23 150,17 eurot. Kostja I on võlgnevust kirjalikult tunnistanud, kus annab ka lubaduse võlgnevuse tasumiseks, mida hagi esitamise seisuga ei ole täidetud.
3.17.07.2012 sõlmisid hageja ja kostja II käenduslepingu, millega kostja II kohustus hageja ees solidaarselt koos kostjaga I vastutama lepingust tulenevate kohustuste nõuetekohase täitmise eest. Käendusleping on allkirjastatud hageja juhatuse liikme poolt lihtkirjalikult ning kostja II poolt digitaalselt. Tulenevalt eeltoodust nõuab hageja kohustuse täimist kostjalt II kui käendajalt solidaarselt koos kostjaga I (võlaõigusseadus (VÕS) § 142 lg 1, § 145 lg 1).
4.Hageja palub välja mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks põhivõla 23 150,17 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 1992,65 eurot, viivise võlgnetavalt põhisummalt (23 150,17 eurot) alates 14.12.2018 määraga 0,05% iga viivitatud päeva eest kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.
5.01.08.2019 avaldas hageja, et võtab seoses 07.05.2019 võla osalise tasumisega hagi tagasi 1000 euro ulatuses ja vähendab selle võrra viivise nõuet kostjate vastu.
6.Vastuseks kostjate vastuväidetele märkis hageja järgmist. Hageja ja kostja II on leppinud käenduslepingus selgelt kokku, et käendus laieneb kõikidele (nii olemasolevastele kui tulevastele) hageja ja kostja I vahelisest müügilepingust tulenevatele kohustustele. Seejuures rõhutatakse käenduslepingus eraldi, et krediidipiir võib muutuda ning käendaja vastutuse maksimaalseks ulatuseks on 90 000 eurot.
Kuivõrd käendatav kohustus on seotud vaid hageja ja kostja I vahelise müügilepinguga, on käendatav kohustus selliselt piisavalt määratletud. Seega ei saanud kostjal II tekkida arusaama, et ta vastutus piirneb vaid 3000 euroga. Käendatava kohustuse maht oli kostjale II ettenähtav. Lisaks on kostja II kostja I juhatuse liige, kes kontrollis kostja I tegevust ning oli seeläbi vahetult teadlik kostjate kohustustest hageja ees. Kostja vastuväited hagile
7.Kostjad ei hagi ei tunnistanud, palusid jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Nõue kostja II vastu on alusetu, kuna käenduslepingut ei ole sõlmitud, käendaja ei vastuta põhivõlgniku kohustuse täitmise eest ulatuses, mis ületab müügilepingus kokku lepitud krediidilimiiti ning hageja ei ole nõude olemasolu tõendanud.
8.Käenduslepingu kui kahepoolse lepingu puhul on lepingu kehtivaks sõlmimiseks vältimatult vajalik mõlemapoolselt allkirjastatud lepingudokumendi olemasolu (VÕS § 11 lg 4). Käesoleval juhul selline lepingudokument puudub, mistõttu on kostja II vastu nõude esitamine alusetu.
9.Müügilepingu p-s 4.3.1. on hageja ja kostja I leppinud kokku krediidilimiidi summas 3000 eurot. Asjaolu, et hageja võimaldas kostjal I krediidilimiidi ületamist, ei laienda käendaja vastutust. Isegi kui asuda seisukohale, et käendaja vastutab ka ulatuses, milles pooled suurendasid 17.05.2016 lepingu muudatusega krediidilimiidi 10 000 euroni, siis igal juhul ei vastuta käendaja kohustuste täitmise eest nimetatud krediidilimiiti ületavas ulatuses.
10.Analoogselt käenduslepinguga ei ole hageja tõendanud mõlemapoolselt allkirjastatud müügilepingu olemasolu. Käesoleval juhul selline lepingudokument puudub, mistõttu on hageja nõue alusetu. Hageja ei ole tõendanud ka nõude olemasolu kostjate vastu summas 23 150,17 eurot. Esimese astme kohtu otsus
11.Harju Maakohtu 29.08.2019 otsusega jäeti hagi läbi vaatamata viivise nõudes summas 1000 eurot. Maakohus mõistis kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja põhivõlgnevuse 23 150,17 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 992,65 eurot ja viivise võlgnetavalt põhinõudelt (23 150,17 eurot) alates 14.12.2018 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni määraga 0,05% iga viivitatud päeva eest. Maakohus jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.
12.Kohus leiab, et hageja ja kostja I vahel on 17.07.2012 sõlmitud ostu-müügileping, samuti on kostja II 17.07.2012 sõlminud hagejaga käenduslepingu. Asja materjalide juurde on esitatud ostu-müügilepingu ja käenduslepingu koopiad, millest nähtub, et paberkandjal on mõlemad lepingud allkirjastanud hageja esindajana YY, kostja II allkirjad mõlemal paberkandjal oleval lepingukoopial puuduvad (tl 5-6; 8-9). Samas on hageja lisanud hagiavaldusele kostja I seadusliku esindaja ning kostja II XX poolt 17.07.2012 kell 23:34 elektroonilise digiallkirjastatud ümbriku või faili nimega „Esvika krediidileping.ddoc,, mille sisuks on zip fail nimega „kliendilepingud“ ja mis omakorda sisaldab elektroonilisi dokumente ostu- müügileping nr 1648/12 ja käendusleping nr 1648/12 (tl 66a-66e). Kohus võrdles mõlemat elektroonilist lepingut nr 1648/12 hageja seadusliku esindaja poolt käsikirjaliselt allkirjastatud lepingute nr 1648/12 väljatrükkidega, mõlemad elektroonilised dokumendid on identsed paberkandjal olevate lepingute koopiatega (tl 5-6; 8-9).
13.Kohus viitas VÕS § 9 lg-le 1, tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 78 lg-le 1 ja § 80 lg-le 1 ning märkis, et kuigi pooled ei ole allkirjastanud ühiselt füüsiliselt ühte faili või paberdokumente, on kohtule kahtlusteta selge, et pooled on viidatud lepingud sõlminud. Kostja II on kostja I esindajana ja kostjana II edastanud hagejale allkirjastatud
müügi- ja ka käenduslepingu tekstid. Käesoleval juhul on selgelt tuvastatav, et pooled on jõudnud lepingutingimustes kokkuleppele, kuivõrd mõlemad pooled on allkirjastanud sisult identsed dokumendid. Nii kostja II digiallkiri kui hageja seadusliku esindaja allkiri paberdokumentidel on seostatavad mõlema tehingu sisu, tehingu teinud isiku ja ka vastaspoolega ja tehingu tegemise ajaga. Riigikohus on selgitanud, et „lepingu ühepoolset allakirjutamist võimaldab ka VÕS § 11 lg 4. Selle sätte teise lause kohaselt võib seaduses sätestada, et kirjalik leping loetakse sõlmituks ka siis, kui lepingudokumendile on alla kirjutanud üksnes kohustatud lepingupool“ (RKTKo 3-21-101-04 p 28).
14.Nõustuda ei saa kostjate seisukohaga nagu tõendaks hageja 19.11.2018 e-kiri kostjale II seda, et hageja oleks lepingute mittesõlmimisest teadlik. 19.11.2018 e-kirjas uurib hageja assistent mõlemapoolselt digitaalselt allkirjastatud lepingute kohta. Hageja on selgitanud, et kuivõrd leping oli hageja enda poolt allkirjastatud lihtkirjalikult ning assistent ei leidnud mõlemapoolselt digitaalselt allkirjastatud lepingut ning selguse huvides küsis seda kostjatelt. Nimetatud selgitus on eluliselt usutav ega viita sellele, et hageja oli seisukohal et lepinguid tegelikkuses sõlmitud ei olnud.
15.Lisaks on pooled 17.05.2016 sõlminud ostu-müügilepingule lisa 2, millega viisid sisse muudatuse lepingu p-s 4.3.1 ja leppisid kokku, et edaspidi on krediidipiiriks 10 000 eurot (tl 110-111). Lisa 2 on allkirjastatud hageja seadusliku esindaja poolt 25.05.2016 kell 16:10 ja kostja seadusliku esindaja poolt 17.05.2016 kell 19:06. Puudunuks igasugune vajadus allkirjastada lepingu lisa 2, kui pooled oleksid olnud seisukohal, et ostu- müügilepingut poolte vahel tegelikkuses sõlmitud ei olnud.
16.Hageja poolt esile toodud võlgnevuse summa kujunemine on jälgitav ja kontrollitav. Hageja poolt esile toodud tasumata arvete kogusumma vastab hageja poolt märgitud põhivõlgnevuse summale 23 150,17 eurot. Kostja I ei ole väitnud, et tegelikkuses ei ole ta hagejalt kaupa tellinud ega saanud. Kostja I on hagejale 14.11.2018 saadetud e-kirjas selgitanud võlgnevuse tekkimise tausta ning on hageja poolt esile toodud nõuet summas 23 150,17 eurot sisuliselt tunnustanud ning teinud hagejale ettepaneku, et annab nõusoleku, et märgitud summas (23 150,17 eurot) tasub kostjale I võlgu olev isik (APL Restoranid OÜ) võlgnevuse otse hagejale.
17.Kohus ei nõustu, et käendaja ei vastuta põhivõlgniku kohustuse täitmise eest ulatuses, mis ületab müügilepingus kokku lepitud krediidilimiiti 3000 eurot. Müügilepingu p-s
4.3.1.leppisid pooled kokku kostjale I antavas krediidipiiris summas 3000 eurot. Hageja ning kostja I sõlmisid 17.05.2016 ostu-müügilepingule lisa 2, millega viisid sisse muudatuse lepingu p-s 4.3.1 ja leppisid kokku, et edaspidi on krediidipiiriks 10 000 eurot (tl 110-111). Kostja I võlgnevus hageja ees on tekkinud ajavahemikul 24.05.27.07.2018 (tl 14). Kostja II on ettevõtte asutamisest peale kostja I ainuosanik ja juhatuse liige. Käenduslepingu p-s 1.5 kinnitas käendaja kostja II, et ta mõistab täielikult käenduslepinguga võetava kohustuse olemust, s.t ta on teadlik, et käendab käesolevaga nii olemasolevaid kui ka tulevikus tekkivaid põhivõlgniku kohustusi võlausaldaja ees. Pooled on kokku leppinud, et käendaja vastutus ei ole piiratud müügilepingus kokkulepitud ostja krediidipiiriga ning käendaja vastutab ka ostja krediidipiiri ületavate kohustuste eest. Juhul kui ostja ja müüja sõlmivad tulevikus müügilepingu tingimuste osas muudatusi, mis puudutavad krediidipiiri või maksetähtaegasid siis laieneb käendusleping ka nendele muudatustele. Pooled loevad, et müügilepingu krediidipiiri või maksetähtaegade tingimuste võimalik muutmine tulevikus on käendaja jaoks käenduslepingu sõlmimisel piisavalt määratletud ja võimalik vastutuse maht on käendajale arusaadav. Käenduslepingu p 6.6 järgi on pooled kokku leppinud käendaja vastutuse maksimaalse piirmäära suuruses, milleks on 90 000 eurot. Piirmäära suurust on võimalik muuta poolte kokkuleppel ja see vormistatakse lepingu lisana (tl 8-9).
Eeltoodust tulenevalt ei ole asjakohased kostja II väited selle kohta, et käendaja lähtus käenduslepinguga kohustuste võtmisel müügilepingus kokkulepitud kostja I krediidilimiidist ning see oli summa, millises ulatuses oli käendaja valmis vastutama. Antud juhul on pooled selgesõnaliselt välistanud vastutuse ülempiirina krediidipiiri ja on kokku leppinud vastutuse maksimummääras 90 000 eurot. Kostja on selle tingimusega 17.07.2012 selgelt nõustunud (tl 66b ja e).
18.Viivisearvestus on õiguslikult põhjendatud ja viivis tuleb kostjatelt välja mõista. Kostjad ei ole viivisenõudele sisulisi vastuväiteid esitanud. Müügilepingus kokkulepitud viivitusintressimäär 0,05% võlgnetavalt summalt päevas on täiesti tavapärane ning ka Riigikohtu praktikas korduvalt aktsepteeritud (RKTKo 3-2-1-24-11 ja 3- 2-1-97-07). Kohus märgib, et lepingud on sõlmitud mõlema poole majandustegevuses ning tegemist ei ole erakordse ja kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega. Apellatsioonkaebus
19.Kostjad paluvad 30.09.2019 apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
20.Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme (TsÜS § 77 lg 2, § 83 lg 2, VÕS § 11 lg 2, § 142 lg-d 2 ja 6) ning oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme (TsMS § 232 lg 1). Maakohus on jätnud tähelepanuta vastuolud hageja poolt esitatud väidetes ning tõenditest nähtuvas (TsMS § 232 lg 1 rikkumine).
21.Hageja ei ole tõendanud müügilepingu ega käenduslepingu sõlmimist. Eeltoodud lepingute puhul ei ole hageja esitanud mõlemapoolselt allkirjastatud lepinguid. Müügilepingus lepiti kokku, et müügileping jõustub selle allkirjastamisel mõlema osapoole poolt ning et allkirjastamine toimub käsikirjaliselt. Pooled leppisid kokku, et leping loetakse sõlmituks alles siis, kui allkirjastatud on paberkujul mõlemapoolselt kaks eksemplari lepingudokumente. Tegemist on kokkuleppega tehingu vormi osas TsÜS § 77 lg 2 mõttes. Samuti VÕS § 11 lg 2 kohaselt, kui vastavalt lepingupoolte kokkuleppele tuleb leping sõlmida teatud vormis, ei loeta lepingut sõlmituks enne, kui lepingule on antud ettenähtud vorm. Kokkulepitud vormi järgimata jätmise tõttu on tehing TsÜS § 83 lg 2 kohaselt tühine.
22.Käenduslepingu sõlmimise puhul esinevad samad puudused nagu müügilepingu puhul. Maakohus on jätnud tähelepanuta kostjate esitatud tõenditest nähtuva, et lepingud allkirjastatakse mõlemapoolselt.
23.Hageja poolt esitatud käenduslepingu puhul näib olevat tegemist lepinguprojektiga. Käenduslepingust ei nähtu, kelle juhatuse liikmena kostja II lepingu allkirjastas. Puudu on ka kostja II elukohaandmed. Kui käenduslepingu järgi allkirjastas kostja II lepingu „juhatuse liikmena“, siis pidid kohustused tekkima mõnele ettevõttele, mitte kostjale II isiklikult. Sellisel kujul lepingust ei saa tuleneda käendajale kohustusi, kuna käenduslepingut võib tõlgendada äärmiselt mitmeti mõistetavalt nii, et lõppastmes ei olegi aru saada, kelle nimel see sõlmitud peaks olema.
24.Kostja II vastutus saab piirneda üksnes müügilepingu p-st 4.3.1. tuleneva krediidilimiidi summaga 3000 eurot. Käenduslepingus sätestatud kohustus, mille kohaselt vastutab käendaja ka tema jaoks määratlemata kohustuste eest („pooled loevad, et Müügilepingu krediidipiiri või maksetähtaegade tingimuste võimalik muutmine tulevikus on Käendaja jaoks Käenduslepingu sõlmimisel piisavalt määratletud“) on VÕS § 142 lg 6 kohaselt tühine, kuna see on vastuolus VÕS § 142 lg-s 2 sätestatuga. Käenduslepingu sõlmimise ajaga peab käendajale olema selge tema vastutuse ulatus.
25.Äärmisel juhul saab kokku lepitud vastutuse maksimummäär 90 000 eurot tähendada üksnes seda, et kui põhivõlgnikul tekivad kõrvalkohustused (viivised, leppetrahvid,
kahjunõuded vms), siis ei vastuta käendaja nende eest suuremas ulatuses kui 90 000 eurot. Vastutus põhivõlgnevuse eest on aga piiratud krediidilimiidiga ehk 3000 euroga.
26.Ebaõige on kohtu järeldus, mille kohaselt saab kostja I poolt tehtud tahteavaldusi krediidipiiri suurendamiseks omistada ka kostjale II. 17.05.2016 lepingu muudatuse puhul, millega suurendati krediidipiiri 10 000 euroni, on tegemist eraldiseisva kokkuleppega hageja ja kostja I vahelise õigussuhte osas. Kostja II vastutuse laiendamiseks oleks olnud vaja sõlmida eraldi leping käenduskohustuse laiendamiseks. Käenduslepingu p 1.5 on vastuolus VÕS § 142 lg-st 2 tuleneva kohustusega, mille kohaselt peab käendaja vastuse ulatus olema tema jaoks määratletud ja seega VÕS § 142 lg 6 kohaselt tühine.
27.Igal juhul ei vastuta kostja II põhivõlgniku kohustuste täitmise eest 10 000 eurot ületavas ulatuses. Nende kohustuste eest saab äärmisel juhul vastutada põhivõlgnik, kuid mitte käendaja, kuivõrd sellekohane kokkulepe puudub. Müügilepingu p-i 7.5. kohaselt vajas igasugune lepingu muutmine muudatuste kirjalikult allkirjastamist. Kui isik kirjutab käenduslepingus, mille pooleks ta on, oma nime taha ametinimetuse, siis sellest ei saa järeldada, et ta sõlmis lepingu kolmanda isikunimel.
28.Maakohus ei rikkunud tõendite hindamisel menetlusnorme ega hinnanud tõendeid valesti, leides et kostja 2 vastutab käendajana kogu nõude ulatuses. Lepingust ega seadusest ei tulene, et hageja ei tohtinud võimaldada kostjale 1 krediiti suuremas mahus kui oli lepingus fikseeritud. Hageja poolt kauba müümine kostjale üle krediidilimiidi ei vabasta kostjaid kohustusest kauba eest tasuda. Hageja kehtestatud krediidilimiidi ületamine ei saa olla arvete tasumata jätmise aluseks ega vabasta kostjat kohustusest tasuda kätte saadud kauba eest. VÕS § 145 lg 2 kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. VÕS § 142 lg 2 järgi võib käendusega tagada ka tingimuslikku või tulevast kohustust. Kostja 2 kohustus käenduslepinguga tagama hagejale kostja 1 ostu-müügilepingust nr 1648/12 tulenevaid olemasolevaid ja tulevikus tekkivaid kohustusi (käenduslepingu p 1.1.1). Seega leppisid pooled kokku müügilepingust tulenevate tulevaste kohustuste käendamises. Käendus oli seotud konkreetse müügilepinguga ja seeläbi oli käendusest tulenev kohustus ka piisavalt määratletud. Seejuures on hageja ja kostja 2 käenduslepingu punktis 1.5 kokku leppinud et käendaja vastutus ei ole piiratud müügilepingus kokkulepitud ostja krediidipiiriga ning Käendaja vastutab ka ostja kredidiidipiiri ületavate kohustuste eest. Käenduslepingu p-s 6.6 on pooled selgesõnaliselt kokku leppinud, et kostja 2 vastutab kuni 90 000 euro ulatuses. Seega müügilepingu krediidipiiri või maksetähtaegade tingimuste võimalik muutmine tulevikus olid käenduslepingu sõlmimisel piisavalt määratletud ja võimalik vastutuse maht oli käendajale arusaadav. Vastustaja seisukoht
29.Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
30.Tsiviilkolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.
31.TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
32.Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist:
33.Ebaõige on apellatsioonkaebuse väide, et nii müügilepingu kui ka käenduslepingu sõlmimine on tõendamata, kuna hageja on allkirjastanud lepingud paberkandjal, kostjad on aga allkirjastanud lepingud digitaalselt. Müügilepingust ei tulene nõuet, et müügileping peab olema sõlmitud kahel paberkandjast eksemplaril mõlema poole omakäeliste allkirjadega, nagu kostja väidab. Müügilepingu p 6.1 sätestab nõude, et müügileping loetakse sõlmituks, kui mõlemad pooled on selle allkirjastanud. Nii hageja kui ka kostja 2 kostja 1 seadusliku esindajana on müügilepingu allkirjastanud, mis tähendab, et müügilepingu on p.6.1 tähenduses sõlmitud. Tähtsust ei oma see, et üks pool on lepingu allkirjastanud omakäeliselt ja teine poole digitaalselt, kuivõrd TsÜS § 80 lg 1 kohaselt loetakse tehingu kirjaliku vormiga võrdseks tehingu elektrooniline vorm. Seega on pooltevaheline müügileping sõlmitud kehtivalt (VÕS § 9 lg 1) kirjalikus vormis (TsÜS § 78 lg 1 ja § 80 lg 1).
34.Lisaks on pooled ka oma tegevusega kinnitanud müügilepingu sõlmimist, sest pooled on asunud müügilepingut täitma Hageja on kostjale 1 müünud kauba ja väljastanud asjakohased saatelehed ja/või arved ja kostja 1 on need saatelehed ja/või arved kätte saanud ja allkirjastanud.
35.Peale selle on kostjad hageja põhinõuet summas 23 150,17 eurot 14.11.2018 kirjas ka tunnustanud, selgitades selles võlgnevuse tekkimise tausta ja andes nõusoleku, et märgitud summa (23 150,17 eurot) võib kostjale I võlgu olev isik (APL Restoranid OÜ) võlgnevuse tasuda otse hagejale.
36.Ka hageja ja kostja 2 vaheline käendusleping on kehtivalt sõlmitud selliselt, et hageja on lepingu allkirjastanud omakäeliselt ja kostja 2 digitaalselt. Ebaõige on kostjate väide, justkui oleks käenduslepingu sõlmimiseks vältimatult vajalik mõlemapoolselt allkirjastatud lepingudokumendi olemasolu. Käenduslepingu sõlmimiseks piisab tegelikult ka üksnes kostja 2 poolt allkirjastatud lepingu olemasolust, kuivõrd hageja kui võlausaldaja nõustumist eeldatakse (VÕS § 144 lg 1). Ka Riigikohus on selgitanud oma lahendites, et lepingu ühepoolset allakirjutamist võimaldab ka VÕS § 11 lg 4. Selle sätte teise lause kohaselt võib seaduses sätestada, et kirjalik leping loetakse sõlmituks ka siis, kui lepingudokumendile on alla kirjutanud üksnes kohustatud lepingupool (RKTKo 3-2-1-101-04, p 28).
37.Põhjendamatu on apellatsioonkaebuse väide, et hageja poolt esitatud käenduslepingu puhul näib olevat tegemist lepinguprojektiga, kuna käenduslepingust ei nähtu, kelle juhatuse liikmena kostja II lepingu allkirjastas ning puuduvad ka kostja II elukohaandmed. Käenduslepingu puhul ei saa olla tegemist lepinguprojektiga, kuivõrd see on allkirjastatud mõlema poole poolt ehk vahetatud on vastastikused tahteavaldused (VÕS § 9 lg 1), pärast mida loetakse leping sõlmituks. Käenduslepingu pooleks on märgitud kostja 2 eraisikuna. Sellises olukorras ei saa väita, et lepingu pooleks võis olla keegi kolmas. Kui isik kirjutab käenduslepingus, mille pooleks ta on, oma nime taha ametinimetuse, siis sellest ei saa järeldada, et ta sõlmis lepingu kolmanda isiku nimel.
Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
38.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda ja ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud samuti solidaarselt kostjate kanda.
39.Maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust, mistõttu seda ei tee ka ringkonnakohus. Kulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus pärast otsuse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2).
/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.