Välja mõista Osaühingult SAMARA GROUP ja E S’ilt Aktsiaselts Esvika Elekter kasuks solidaarselt sissenõutavaks muutunud viivis summas 992,65 eurot.
4.Välja mõista Osaühingult SAMARA GROUP ja E S’ilt Aktsiaselts Esvika Elekter kasuks solidaarselt viivis võlgnetavalt põhinõudelt (23 150,17 eurot) alates 14.12.2018.a kuni põhivõlgnevuse tasumiseni määraga 0,05% iga viivitatud päeva eest. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
5.Jätta menetluskulud solidaarselt Osaühing SAMARA GROUP ja E S kanda.
6.Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil.
2-18-18858
Menetlusabi taotlemise selgitus Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
1.Harju Maakohtu menetluses on Aktsiaselts Esvika Elekter hagi Osaühing SAMARA GROUP ja E S vastu võlgnevuse saamiseks. Hagiavalduse ja selle täpsustuste kohaselt müüs Esvika Elekter AS Samara Group OÜ – le kaupa vastavalt 17.07.2012.a sõlmitud ostu-müügilepingule nr. 1648/12. Leping on allkirjastatud hageja juhatuse liikme poolt füüsiliselt ning kostja I esindaja poolt digitaalselt. Vastavalt lepingule kohustus kostja 1 kauba eest tasuma 14 päeva jooksul peale arve esitamist. Kostja I - le esitati kauba eest arveid kogusummas 23 150,17 eurot. Kostja I on kauba kätte saanud, kuid on jätnud talle esitatud arved tasumata ja hagi esitamise seisuga on kostja 1 hagejale tasumata põhisumma 23 150,17 eurot. Kostja I on võlgnevust kirjalikult tunnistanud, kus annab ka lubaduse võlgnevuse tasumiseks, mida hagi esitamise seisuga ei ole täidetud.
2.Ühtlasi sõlmisid 17.07.2012.a hageja ja E S käenduslepingu, millega kostja II kohustus hageja ees solidaarselt koos kostja I-ga vastutama lepingust tulenevate kohustuste nõuetekohase täitmise eest. Käendusleping on allkirjastatud hageja juhatuse liikme poolt füüsiliselt ning kostja II poolt digitaalselt. Tulenevalt eeltoodust nõuab hageja kohustuse täimist kostja II – lt kui käendajalt solidaarselt koos kostja I – ga.
3.Hageja palub välja mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks põhivõlg summas 23 150,17 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis summas 1 992,65 eurot, viivis võlgnetavalt põhisummalt (23 150,17 eurot) alates 14.12.2018.a määraga 0,05% iga viivitatud päeva eest kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. 01.08.2019.a menetlusdokumendis hageja avaldas, et võtab seoses 07.05.2019.a toimunud võla osalise tasumisega summas 1 000 eurot hagi tagasi 1 000 euro ulatuses ja vähendab selle võrra viivise nõuet nii kostja I kui kostja II vastu.
KOSTJATE VASTUVÄITED HAGILE
4.Kostjad ei tunnista hagi. Kostjad leiavad, et nõue kostja II vastu on alusetu, kuna käenduslepingut ei ole sõlmitud, käendaja ei vastuta põhivõlgniku kohustuse täitmise eest ulatuses, mis ületab müügilepingus kokku lepitud krediidilimiiti ning hageja ei ole nõude olemasolu tõendanud. Käenduslepingu mittesõlmimisest on hageja teadlik, mida kinnitab 19.11.2018.a e-kiri kostjale II, milles hageja on kostjalt II mõlemapoolselt allkirjastatud käenduslepingut küsinud: „Pöördun sellise küsimuse/palvega, kas teil on mõlemapoolset digiallkirjastud ostu-müügilepingut 1648/12? Kui on siis kas te saaksite saata ka meile?“. Ka hagiavaldusele ei ole mõlemapoolselt allkirjastatud käenduslepingut lisatud, kuna seda ei ole olemas. Käenduslepingu kui kahepoolse lepingu puhul on lepingu kehtivaks sõlmimiseks vältimatult vajalik mõlemapoolselt allkirjastatud lepingudokumendi olemasolu. Käesoleval juhul selline lepingudokument puudub, mistõttu on kostja II vastu nõude esitamine alusetu. Müügilepingu punktis 4.3.1. on hageja ja kostja I leppinud kokku krediidilimiidis summas 3 000 eurot. Hagiavalduses on hageja esitanud põhivõlgniku ja väidetava käendaja vastu nõude põhivõlgnevuses summas 23 150,15 eurot, seega on
2-18-18858 krediidilimiiti ületavas ulatuses hageja nõue kostja II vastu igal juhul alusetu. Käendaja jaoks peab käenduslepingu sõlmimise hetkel olema selge tema vastutuse ulatus. Antud juhul lähtus käendaja väidetava käenduslepinguga kohustuste võtmisel müügilepingus kokkulepitud kostja I krediidilimiidist – see oli summa, millises ulatuses oli käendaja valmis vastutama. Asjaolu, et hageja võimaldas kostjal I krediidilimiidi ületamist, ei laienda käendaja vastutust. Käendaja seisukohalt ei oma võlausaldaja ja põhivõlgniku mistahes hilisemad kokkulepped tähendust – käendaja vastutus põhivõlgniku kohustuse täitmise eest piirdub sellega, mida käendaja sai käenduslepingu sõlmimisel ette näha. Analoogselt käenduslepinguga ei ole hageja tõendanud mõlemapoolselt allkirjastatud müügilepingu olemasolu. Kuna hageja nõue tugineb just tema poolt esitatud müügilepingule, on hageja kohustus ka müügilepingu sõlmimist tõendada. Käesoleval juhul selline lepingudokument puudub, mistõttu on hageja nõue alusetu. Kostjad paluvad jätta hagiavaldus rahuldamata ning kõik menetluskulud jätta hageja kanda.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
5.Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ning toimiku kõigi materjalidega, leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
6.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 lg 1 on sätestatud, et asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. VÕS § 142 lg 1 järgi kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 ning 2 kohaselt vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada.
7.Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõla 23 150,17 eurot. Asjas on vaidlus eelkõige selle üle, kas poolte vahel on sõlmitud müügi- ja käenduslepingud. Kostjad iseenesest ei ole eitanud müügilepingu nr 1648/12 sõlmimist, kuid on vaidlustanud käenduslepingu sõlmimise. Kuivõrd mõlemad hagi aluseks olevad lepingud on sõlmitud sarnasel viisil, annab kohus hinnangu mõlema lepingu sõlmimise asjaolude kohta.
8.Kohus leiab, et hageja ja kostja Samara Group OÜ vahel on 17.07.2012.a sõlmitud müügileping nr 1648/12, samuti on kostja E S 17.07.2012.a sõlminud hagejaga käenduslepingu. Asja materjalide juurde on esitatud ostu- müügilepingu nr 1648/12 ja käenduslepingu nr 1648/12 koopiad, millest nähtub, et paberkandjal on mõlemad lepingud allkirjastanud hageja esindajana G T, kostja II allkirjad mõlemal paberkandjal oleval lepingukoopial puuduvad (tl 5-6; 8-9). Samas on hageja lisanud hagiavaldusele kostja I seadusliku esindaja ning kostja II E Si poolt 17.07.2012.a kell 23:34 elektroonilise digiallkirjastatud ümbriku või faili nimega „Esvika krediidileping.ddoc,, mille sisuks on zip fail nimega „kliendilepingud“ ja mis omakorda sisaldab elektroonilisi dokumente ostumüügileping nr 1648/12 ja käendusleping nr 1648/12 (tl 66a-66e). Kohus võrdles mõlemat elektroonilist lepingut nr 1648/12 hageja seadusliku esindaja poolt käsikirjaliselt
2-18-18858 allkirjastatud lepingute nr 1648/12 väljatrükkidega, mõlemad elektroonilised dokumendid on identsed paberkandjal olevate lepingute koopiatega (tl 5-6; 8-9).
9.VÕS § 9 lg 1 järgi leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 78 lg 1 kohaselt kui seaduses on sätestatud tehingu kirjalik vorm, peab tehingudokument olema tehingu teinud isikute poolt omakäeliselt allkirjastatud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Vastavalt TsÜS § 80 lg 1 tehingu kirjaliku vormiga loetakse võrdseks tehingu elektrooniline vorm, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kuigi pooled ei ole allkirjastanud ühiselt füüsiliselt ühte faili või paberdokumente, on kohtule kahtlusteta selge, et pooled on viidatud lepingud sõlminud. E S on kostja I esindajana ja kostjana II edastanud hagejale allkirjastatud müügi- ja ka käenduslepingu tekstid. Käesoleval juhul on selgelt tuvastatav, et pooled on jõudnud lepingutingimustes kokkuleppele, kuivõrd mõlemad pooled on allkirjastanud sisult identsed dokumendid. Nii Ei Si digiallkiri kui hageja seadusliku esindaja allkiri paberdokumentidel on seostatavad mõlema tehingu sisu, tehingu teinud isiku ja ka vastaspoolega ja tehingu tegemise ajaga. Riigikohus on selgitanud, et „lepingu ühepoolset allakirjutamist võimaldab ka VÕS § 11 lg 4. Selle sätte teise lause kohaselt võib seaduses sätestada, et kirjalik leping loetakse sõlmituks ka siis, kui lepingudokumendile on alla kirjutanud üksnes kohustatud lepingupool (RKTKo 3-2-1-101-04 p 28).
10.Ka ei saa kohus kuidagi nõustuda kostjate seisukohaga nagu tõendaks hageja 19.11.2018.a e-kiri kostjale II seda, et hageja oleks lepingute mittesõlmimisest teadlik. Kohus märgib, et 19.11.2018 e-kirjas uurib hageja assistent mõlemapoolselt digitaalselt allkirjastatud lepingute kohta. Hageja on selgitanud, et kuivõrd oli leping hageja enda poolt allkirjastatud lihtkirjalikult ning assistent ei leidnud mõlemapoolselt digitaalselt allkirjastatud lepingut ning selguse huvides küsis seda kostjatelt. Kohus leiab, et nimetatud selgitus on eluliselt usutav ega viita sellele, et hageja oli seisukohal et lepinguid nr 1648/12 tegelikkuses sõlmitud ei olnud. Eeltoodust tulenevalt on kohus ka seisukohal, et hageja ja kostjad on sõlminud nii ostu- müügilepingu nr 1648/12 kui ka käenduslepingu nr 1648/12.
11.Lisaks on pooled 17.05.2016.a sõlminud ostu-müügilepingule nr 1648/12 lisa 2, millega viisid sisse muudatuse lepingu nr 1648/12 punktis 4.3.1 ja leppisid kokku, et edaspidi on krediidipiiriks 10 000 eurot (tl 110-111). Lisa 2 on allkirjastatud hageja seadusliku esindaja poolt 25.05.2016.a kell 16:10 ja kostja seadusliku esindaja poolt 17.05.216.a. kell 19:06. Puudunuks igasugune vajadus allkirjastada lepingu lisa 2, kui pooled oleksid olnud seisukohal, et ostu- müügilepingut nr 1648/12 poolte vahel tegelikkuses sõlmitud ei olnud.
12.Isegi kui asuda seisukohale, et kirjalikku ostu müügilepingut hageja ning kostja I vahel sõlmitud ei olnud, siis ei mõjuta see kuidagi põhivõlgnevuse kostjalt I väljamõistmist. TsÜS § 77 lg 1 kohaselt võib tehingu teha mis tahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud tehingu kohustuslikku vormi. Müügilepingu sõlmimiseks kohustuslikku vorminõuet seaduses sätestatud ei ole. Kirjaliku müügilepingu puudumine võiks mõjutada vaid sissenõutava viivise arvestust, kuivõrd hagejal oleks keeruline tõendada seaduses sätestatud viivisemäärast kõrgemas määras kokkulepitut.
13.Hageja on hagiavaldusele lisanud arved, mis on tema hinnangul kostja I poolt tasumata, samuti on arvetele lisatud ka saatelehed, millel on ka vastuvõtja allkirjad, arvetel olev kaup on seostatav saatelehtedel oleva kaubaga. Kohtu hinnangul on hageja poolt esile toodud võlgnevuse summa kujunemine jälgitav ja kontrollitav. Hageja poolt esile toodud
2-18-18858 tasumata arvete kogusumma vastab hageja poolt märgitud põhivõlgnevuse summale 23 150,17 eurot. Kostja I ei ole menetluses väitnud, et tegelikkuses ta ei ole hagejalt kaupa tellinud ega saanud. Kostja I ei ole eitanud ka müügilepingu nr 1648/12 sõlmimist. Vastupidi, kostja I on hagejale 14.11.2018.a saadetud e-kirjas selgitanud võlgnevuse tekkimise tausta ning on hageja poolt esile toodud nõuet summas 23 150,17 eurot sisuliselt tunnustanud ning teinud hagejale ettepaneku, et annab nõusoleku, et märgitud summas (23 150,17 eurot) tasub kostjale I võlgu olev isik (xxx) võlgnevuse otse hagejale.
14.Kuivõrd eelpool jõudis kohus järeldusele, et kostja I juhatuse liige on 17.07.2012.a sõlminud ka käenduslepingu nr 1648/12, millega võttis endale kohustuse vastutada solidaarselt kostjaga I müügilepingust nr 1648/12 tulenevate täitmata kohustuste eest, siis edasi annab kohus hinnangu kostja II vastuväidetele käenduslepingu suhtes. Kostja II on seisukohal, et käendaja ei vastuta põhivõlgniku kohustuse täitmise eest ulatuses, mis ületab müügilepingus kokku lepitud krediidilimiiti 3 000 eurot. Kohus kostjaga II ei nõustu.
15.Müügilepingu p-s 4.3.1. leppisid pooled kokku kostjale I antavas krediidipiiris summas 3 000 eurot. Nagu kohus juba eelpool tuvastas, sõlmisid hageja ning kostja I 17.05.2016.a ostu-müügilepingule nr 1648/12 lisa 2, millega viisid sisse muudatuse lepingu nr 1648/12 punktis 4.3.1 ja leppisid kokku, et edaspidi on krediidipiiriks 10 000 eurot (tl 110-111). Kostja I võlgnevus hageja ees on tekkinud ajavahemikul 24.05.- 27.07.2018.a (tl 14). Kostja II on ettevõtte asutamisest peale kostja I ainuosanik ja juhatuse liige.
16.Käenduslepingu p-s 1.5 kinnitas käendaja E S, et ta mõistab täielikult käenduslepinguga võetava kohustuse olemust, s.t ta on teadlik, et käendab käesolevaga nii olemasolevaid kui ka tulevikus tekkivaid põhivõlgniku kohustusi võlausaldaja ees. Pooled on kokku leppinud, et käendaja vastutus ei ole piiratud müügilepingus kokkulepitud ostja krediidipiiriga ning käendaja vastutab ka ostja krediidipiiri ületavate kohustuste eest. Juhul kui ostja ja müüja sõlmivad tulevikus müügilepingu tingimuste osas muudatusi, mis puudutavad krediidipiiri või maksetähtaegasid siis laieneb Käendusleping ka nendele muudatustele. Pooled loevad, et müügilepingu krediidipiiri või maksetähtaegade tingimuste võimalik muutmine tulevikus on käendaja jaoks käenduslepingu sõlmimisel piisavalt määratletud ja võimalik vastutuse maht on käendajale arusaadav. Käenduslepingu p 6.6 järgi on pooled kokku leppinud käendaja vastutuse maksimaalse piirmäära suuruses, milleks on üheksakümmend tuhat eurot. Piirmäära suurust on võimalik muuta poolte kokkuleppel ja see vormistatakse lepingu lisana (tl 8-9). Eeltoodust tulenevalt ei ole asjakohased kostja II väited selle kohta, et käendaja lähtus käenduslepinguga kohustuste võtmisel müügilepingus kokkulepitud kostja I krediidilimiidist ning see oli summa, millises ulatuses oli käendaja valmis vastutama.
17.Kohus nõustub kostja II seisukohaga küll selles, et käendaja jaoks peab käenduslepingu sõlmimise hetkel olema selge tema vastutuse ulatus. Kuid antud juhul on pooled selgesõnaliselt välistanud vastutuse ülempiirina krediidipiiri ja on kokku leppinud vastutuse maksimummääras 90 000 eurot. Kostja on selle tingimusega 17.07.2012.a selgelt nõustunud (tl 66b ja e). Et käendaja vastutuse piirmäära oleks poolte kokkuleppel muudetud kohtu ette toodud ei ole. Seega ei ole kostja II vastuväide antud juhul asjakohane.
18.Tulenevalt VÕS § 8 lg-st 2 on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ning § 82 lg 1 alusel tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kuna antud juhul ei
2-18-18858 ole kostja I oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt täitnud ja võlgnevusi ettenähtud tähtajaks ning pikema perioodi jooksul tasunud, on tegemist kohustuse rikkumisega tulenevalt VÕS §-st 100. Nimelt sätestab VÕS § 100, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Seega on võlausaldajal ehk antud juhul hagejal õigus vastavalt VÕS § 101 lg 1 p 1 nõuda kostjalt kohustuse täitmist. Kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist (VÕS § 108 lg 1). Kohus on ülal leidnud, et hageja ja kostja I vahel oli sõlmitud müügileping, hageja ning kostja II vahel oli sõlmitud käendusleping, kostjad on lepingust tulenevaid kohustusi rikkunud, kohustused on sissenõutavaks muutunud ning hagejal on õigus kohustuse täitmist nõuda.
19.Järgnevalt analüüsib kohus hageja viivisenõuet. Hageja nõudis kostjatelt hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivist summas 1992,65 eurot ja lisanduvat jooksvat viivist. VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tulenevalt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.
20.Müügilepingu p 4.2 järgi tasub ostja arve alusel tasumisele kuuluva summa müüja poolt osutatud pangaarvele 14 kalendripäeva jooksul peale arve esitamist. Maksetähtaeg hakkab kulgema arve esitamise kuupäevale järgnevast päevast. Müügilepingu p 5.4. järgi juhul, kui ostja ei tasu punktis 4.2 toodud summat õigeaegselt Müüja poolt osutatud pangaarvele, maksab ostja viivist 0,05% päevas tasumisele kuuluvast summast (tl 7, 7 pöördel). Vaidlust ei ole selles, et kostja I on põhinõude tasumisega hageja ees viivituses. Kostjad ei ole viivisenõudele sisulisi vastuväiteid esitanud. Kohtu hinnangul on viivisearvestus õiguslikult põhjendatud ja tuleb kostjatelt välja mõista. Ka hageja ja kostja I vahelises müügilepingus kokkulepitud viivitusintressimäär 0,05% võlgnetavalt summalt päevas on täiesti tavapärane ning ka Riigikohtu praktikas korduvalt aktsepteeritud (RKTKo 3-2-124-11 ja 3- 2-1-97-07). Kohus märgib, et lepingud on sõlmitud mõlema poole majandustegevuses ning tegemist ei ole erakordse ja kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega. Rahalise kohustuse täitmine ja seega õiguskaitsevahendi rakendumine sõltub paraku kostjast I endast.
21.TsMS § 423 lg 1 p 2 järgi kohus jätab hagi läbi vaatamata, kui hageja on võtnud hagi tagasi. Hageja nõudis kostjatelt hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivist summas 1 992,65 eurot ja lisanduvat jooksvat viivist. Kuivõrd kostja on vahepeal oma kohustust osaliselt täitnud ja tasunud hagejale menetluse kestel 1 000 eurot, vähendas hageja oma viivisenõuet 01.08.2019.a menetlusdokumendis 1 000 euro võrra ja võttis selles osas hagi tagasi. Kohus selgitab, et haginõude vähendamiseks ei ole vajalik kostja või kohtu nõusolek. Menetluslikult saab olla tegu haginõude osalise tagasivõtmise või hagist osalise loobumisega, mis tuleb kohtumäärusega vastu võtta ja vastavalt kas jätta hagi osaliselt läbi vaatamata või menetlus lõpetada. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus selles osas hageja nõude läbi vaatamata.
22.Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja 23 150,17 eurot põhinõudena, millele lisandub sissenõutavaks muutunud viivis summas 992,65 eurot. Samuti tuleb kostjatelt solidaarselt välja mõista lisanduv viivis põhinõudelt kuni põhinõude tasumiseni.
2-18-18858
23.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine
24.Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind ja hagita asja hind. Sama paragarahvi lõige 2 järgi hagihind on hagiasjas hagis taotletu harilik väärtus. TsMS § 124 lg 1 raha maksmisele suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga. Eeltoodust tulenevalt on hagi hind 29 367,73 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
25.TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, lg 2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Käesolev kohtuotsus on tehtud kostjate kahjuks. Seega tuleb menetluskulud jätta solidaarselt kostjate kanda.
26.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
27.Kohtupraktikast tuleneb, et maakohus peab menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus selle tulemusel muutub. Poolte vahel leidis aset aktiivne vaidlus ning kohtul on alust eeldada, et käesolev vaidlus võib jätkuda apellatsioonimenetluses. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetluskulude suuruse kindlaksmääramine on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses, vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Bergson kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.