Entervent OÜ avaldus Protos Service OÜ pankroti väljakuulutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 12.12.2019 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse Entervent OÜ määruskaebus liik Menetlusosalised ja nende Võlausaldaja (määruskaebuse esitaja): Entervent OÜ esindajad (registrikood 14421544, asukoht Sadulsepa, Niitvälja küla, Lääne-Harju vald, 76713, Harju maakond), lepinguline esindaja advokaat Tõnis Loorits (e-post xxx) Võlgnik (vastustaja): Protos Service OÜ (registrikood 12503189, asukoht Valukoja tn 8/1, 11415 Tallinn), lepinguline esindaja vandeadvokaat Anneli Aab (e-post xxx) Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Entervent OÜ määruskaebus jätta rahuldamata.
2.Harju Maakohtu 12.12.2019 määruse resolutsioon jätta muutmata, kuid täiendada määruse põhjendusi.
3.Määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud ringkonnakohtus jätta Entervent OÜ kanda.
4.Rahuldada Protos Service OÜ taotlus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramiseks määruskaebusmenetluses osaliselt ja mõista Entervent OÜ-lt Protos Service OÜ kasuks välja määruskaebusemenetluses kantud menetluskulude katteks 300 eurot (käibemaksuta).
5.Entervent OÜ on kohustatud hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates
1(10)
Tsiviilasi nr: 2-19-15104 kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
6.Määruse resolutsiooni p-d 1 ja 2 ei ole kassatsiooni korras edasi kaevatavad (PankrS § 5 lg 2 ja § 15 lg 5). Ülejäänud määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates (TsMS § 178 lg 2). Asjaolud ja menetluse käik
1.30.09.2019 esitas Entervent OÜ (võlausaldaja, ka Entervent) Harju Maakohtule avalduse, milles palus nimetada ajutine haldur ja välja kuulutada Protos Service OÜ (võlgnik, ka Protos) pankrot. Harju Maakohus võttis avalduse 02.10.2019 määrusega menetlusse.
2.Pankrotiavalduse kohaselt sõlmisid võlausaldaja ja võlgnik 02.05.2019 Harjumaal Jüri alevikus, Ehituse 7-2 objektile renditööjõu kasutamiseks tööjõu rendilepingu nr 17, mille alusel andis võlausaldaja oma töötajad renditööjõuna võlgnikule rendile. 22.05.2019 sõlmiti võlausaldaja ja võlgniku vahel renditööjõu kasutamiseks Rapla haigla objektil tööjõu rendileping nr 18.
3.Tööjõu rendilepingute nr 17 ja 18 kohaselt leppisid pooled kokku, et:1) renditud töötajad alluvad lepingus kokkulepitud tööde teostamisel võlgniku ehk kasutajaettevõtte juhtimisele ja kontrollile – sellest tulenevalt vastutab kasutajaettevõte ka ainuisikuliselt tööl olevate puuduste eest (vt rendilepingute p 5.1); 2) kui renditöötajad ei oma piisavaid oskusi töö tegemiseks, kohustub kasutajaettevõte sellest rendileandjat teavitama - teavitamata jätmisega kaasneb edasine pretensioonide esitamise õiguse kaotamine (vt rendilepingute p 2.5); 3) kasutajaettevõte võtab renditöötaja poolt teostatud töö vastu iga tööpäeva lõpus ja töö vastuvõtmise järgselt muutub tehtud töötundide ulatuses sisse-nõutavaks ka rendileandja tasunõue (vt rendilepingute p 5.1); 4) kasutajaettevõte maksab rendileandjale tasu renditöötajate kasutamise eest vastavalt iga renditöötaja poolt töötatud töötundidele - rendile antava iga töötaja töötunnihind on 16 eurot/h, millele lisandub omakorda käibemaks (vt rendilepingute p 4.2); 5) renditasu maksmisega viivitamisel on kasutajaettevõte kohustatud maksma rendileandjale lisaks renditasule ka iga maksmisega viivitatud päeva eest viivist 0,05% võlgnetavalt renditasult päevas (vt rendilepingute p 4.6).
4.Võlausaldaja on esitanud võlgnikule renditööjõu kasutamise eest arveid, mida ei ole tasutud, sh: 1) arve nr 190701F0059 summas 7 363,20 eurot (tasumise tähtaeg 14.07.2019, edaspidi arve 1); 2) arve nr 190714F0060 summas 2 353,06 eurot (tasumise tähtaeg 29.07.2019, edaspidi arve 2); 3) arve nr 190701F0058 summas 13 171,20 eurot (tasumise tähtaeg 14.07.2019, edaspidi arve 3); 4) arve nr 190820F0072 summas 2 112 eurot (tasumise tähtaeg 02.09.2019, edaspidi arve 4).
5.Võlausaldaja märgib, et arvete 1, 3 ja 4 aluseks olevad tööd on nende tundide alusel vastuvõetud ja võlgnik on seda allkirjastatud tunnilehtedega või võlgnevuse ajatamise kokkuleppega ka kinnitanud. Arve 2 aluseks olevad töötunnid on jätnud võlgnik allkirjaga kinnitamata, kuid nendega nõustumine nähtub asjaolust, et võlgnik ei ole esitanud võlausaldajale tundide mahu osas ühtegi pretensiooni. Lisaks on pooled sõlminud 07.07.2019 tööjõu rendilepingule nr 18 lisakokkuleppe, millega on arve 3 tasumine ajatatud, kuid võlgnik ei ole ajatamise graafikut kohaselt täitnud. Ajatamise graafiku kohaselt tuli võlgnikult asuda osamaksed järgnevalt: 14.07.2019 summa 4 000 eurot, 01.08.2019 summa 4 000 eurot, 14.09.2019 summa 3 000 eurot, 01.10.2019 summa 2 171 eurot. Võlgnik on tasunud üksnes esimese osamakse summas 4 000 eurot. Ülejäänud maksed on võlgnik jätnud tasumata. Võlausaldaja on esitanud
2(10)
Tsiviilasi nr: 2-19-15104 võlgnikule korduvalt meeldetuletusi, sh pankrotihoiatuse. Võlgnik ei ole vastanud ega võlgnevust tasunud. Pankrotiavalduse esitamise seisuga on võlausaldaja nõude suuruseks 22 500,29 eurot, sh rendilepingutest tulenev põhivõlgnevus 20 999,45 eurot, viivisevõlgnevus 534,84 ning kahju hüvitamise nõue 966 eurot.
6.Võlgnik vaidles pankrotiavaldusele vastu ja palus jätta ajutine haldur nimetamata. Nõue pole selge ja selle üle tuleks vaielda hagimenetluses. Võlgnik ei nõustu, et tema ja võlausaldaja vahel olid sõlmitud tööjõu rendilepingud. Tegelikult osutas Entervent Protosele Jüri ja Rapla objektidel alltöövõttu. Enterventi arvete tasumata jätmise põhjuseks on tema poolt puudustega tehtud töö ning sellest tulenevalt on Protosel Enterventi vastu tasaarvestamisele kuuluv kahju hüvitamise nõue, mis põhineb sellel, et osaliselt oli vaja Enterventi poolt tehtud tööd ümber teha.
7.Seda, et vaidlusaluste lepingute nr 17 ja 18 puhul polnud tegu tööjõu rendilepinguga, vaid alltöövõtuga, kinnitavad asjaolud: (1) Enterventi osanikeks ja juhatuse liikmeteks samaaegselt on DD ja AA, ettevõtte tegevusalaks on elektrijuhtmete ja -seadmete paigaldus; (2) ainukesed isikud, kellega Protos nii Jüri kui ka Rapla objekti teemadel Enterventist on suhelnud, on DD ja AA. Protosel on puudunud igasugune kontroll, ülevaade ja teadmine Enterventi poolt tööde teostamiseks kasutatud isikutest. Protos on saanud neist teadlikuks ainult ja üksnes edastatud tunnitabelite alusel. Mistahes otsekontakt Protose ja väidetavalt talle Enterventi poolt renditud töötajate vahel on puudunud; (3) lepingutest ei nähtu, millised konkreetsed töötajad on võlgnikule väidetavalt välja renditud, mis aga pole kooskõlas tööjõu rendilepingutega ja seega ei allunud Enterventi töötajad tegelikkuses Protosele; (4) poolte-vaheline suhtlus on iseloomulik töövõtule, keskendudes nii teostatavale tööle kui ka puuduste kõrvaldamisele; (5) Enterventi poolt Protosele saadetud e-kirjad on suunatud nö materjali saamisele, samuti sisaldavad Enterventi arved materjalikulu (milleks puuduks vajadus, kui tegemist poleks olnud töövõtuga); (6) Entervent on teinud ka projektis muudatusi; (7) töövõtule viitavad ka tunnilehed, milles puuduks vajadus kajastada selgitusi selle kohta, mis maal projekt parajasti on. Lisaks nähtub tunnilehtedelt, et Jüri objekt kestis ca 1,5-2 kuud ja samuti oli lühiajaline koostöö Rapla objekt, mis viitab tulemuse saavutamisele orienteeritud koostööle, mitte aga tööjõu rentimisele (töölepingud on tähtajatud).
8.Protos leiab, et lepingute järgi, mis tegelikult olid töövõtulepingud, ei olnud Enterventi tasunõue tehtud tööde eest sissenõutavaks muutunud, sest: a) töö oli tehtud puudustega, b) töö pole lõplikult üle antud ja c) tulenevalt alltöövõtja puudulikust töökvaliteedist, on Protosel täiendav tasaarvestamisele kuuluv kahju hüvitamise nõue Enterventi vastu, kuivõrd osad ümbertegemisele minevad tööd võetakse Protose arvelt maha.
9.Eeltoodu alusel Protos leiab, et Enterventi poolt pankrotiavalduses esitatud nõue ei ole selge ning tõendatud. Enterventi pankrotiavalduses esitatud nõude olemasolu kindakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õigushinnangute andmist mahus, milles see väljub pankrotimenetluse raamest – eelkõige tuleb välja selgitada pooltevahelise koostöö iseloom ning teiseks see, kas töövõtja tasunõue on sissenõutavaks muutunud.
10.Protos ei ole püsivalt maksejõuetu. 2018.a. majandusaasta aruande järgi oli Protose müügitulu 2018.a. 148 035 eurot ning aruandeaasta kasum 10 718 eurot. Ettevõttel oli vara 148 976 euro väärtuses. Protose bilanss seisuga 25.10.2019 kinnitab, et ettevõttel on seisuga 25.10.2019 varasid kokku 59 834,75 eurot, aruandeaasta senine kasum on 56 142,17 eurot ning omakapital on kokku 66 222,27 eurot. Protose vara väärtus on oluliselt suurem võrreldes Enterventi nõudega. Ettevõttel puuduvad ettekirjutused, maksekäsud, täitemenetlused, võlgnevused ja maksuvõlad. 2019. a käive on olnud 231
3(10)
Tsiviilasi nr: 2-19-15104 780,34 eurot. Samuti on Protosel kestvuslepingutena sõlmitud erinevad püsihoolduslepingud, mis tagavad talle igakuise püsisissetuleku.
11.Tsiviilasjas toimus 12.11.2019 eelistung, mida kohus jätkas 10.12.2019 kuulates nii võlgniku kui võlausaldaja ära. Võlgnik esitas täiendavalt Enterventi nõude suhtes (22500,29 eurot) tingimusliku (menetlusliku) tasaarvestusavalduse. Avalduse kohaselt on Entervent Protosega sõlmitud töövõtulepingust tulenevaid kohustusi rikkunud, sh teostanud töid puudulikult ja puudustega, millest tingituna on Protosele tekkinud kahju kokku summas 24 467,70 eurot. Kahju seisneb eelkõige puuduste kõrvaldamisega seotud kulutustega (VÕS § 649). Juhul, kui kohus peaks leidma, et Enterventil on sissenõutavaks muutunud nõue Protose vastu, tasaarvestab Protos Enterventi nõude summas 22 500,29 eurot Protose nõudega summast 24 467,70 eurot kattuvas ulatuses (s.o summas 22 500,29 eurot), mille tulemusena Enterventi nõue Protose vastu summas 22 500,29 eurot lõpeb. Võlausaldaja ei nõustunud võlgniku vastuväidetega pankrotiavaldusele. Võlgniku tingimuslik tasaarvestus summas 24467, 70 eurot on alusetu ja õiguslikult perspektiivitu. Maakohtu määrus
12.Harju Maakohus jättis 12.12.2019 määrusega võlgnikule ajutise pankrotihalduri nimetamata ja lõpetas pankrotiavalduse menetluse; tühistas Harju Maakohtu 02.10.2019 määruse pankrotiavalduse tagamise kohta, millega arestiti Entervent OÜ kasuks Protos Service OÜ-le kuuluvad Eesti Vabariigis tegevusloa alusel tegutsevates krediidiasutustes ja välismaa krediidiasutuste Eesti filiaalides olevad arvelduskontod 9315 euro ulatuses; jättis menetluskulud võlausaldaja kanda; mõistis võlausaldajalt võlgniku kasuks välja menetluskulud summas 2050,50 eurot ning kohustas väljamõistetud menetluskuludelt tasuma viivist VÕS § 113 lg 1 teise lauses sätestatud määras alates kohtumääruse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
13.Määruse põhjenduste kohaselt asus kohus seisukohale, et ajutine haldur tuleb jätta nimetamata ja vaidlus tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust.
14.PankrS § 15 lg 3 p 1 sätestab, et kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust.
15.Riigikohus on asunud seisukohale, et kui võlgnik on nõudele vastu vaielnud, esitanud oma põhjendused ja tõendid ning nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses (RKTKm 3-2-1-17-02, p 10).
16.PankrS § 10 lg 1 kohaselt peab võlausaldaja pankrotiavalduses põhistama võlgniku maksejõuetuse, samuti tõendama nõude olemasolu. PankrS § 15 lg 3 p 1 mõtte kohaselt ei saa kohus ajutist haldurit määrata juhul, kui võlgnik vaidleb nõudele vastu ja toob esile asjaolud, mis muudavad pankrotiavalduse aluseks oleva nõude kohtu jaoks kaheldavaks ning tingivad vajaduse nõude olemasolu kindlakstegemiseks asjaolude eelnevat tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotiavalduse menetlemise raamidest.
17.Kohus leidis, et kuigi pooltevahelised lepingud nr 17 ja 18 on pealkirjastatud ja vormistatud tööjõu rendilepingutena, et võlgnik on osaliselt allkirjastanud tunnilehed ja võlgnevuse ajatamise kokkuleppe ning pole vastanud võlausaldaja poolt esitatud pankrotihoiatusele, pole siiski võimalik, võttes arvesse, et võlgnik on esitanud võlausaldaja nõude suhtes menetlusliku tasaarvestuse, tuginedes asjaolule, et pooltevahelisi lepingulisi suhteid tuleb hinnata erinevalt pankrotiavalduses märgitust,
4(10)
Tsiviilasi nr: 2-19-15104 ainuüksi pankrotiavalduse menetluse raames teha tõsikindlat järeldust, et võlgniku tasaarvestus ei ole lubatav (VÕS § 200 lg 4) ning nimetada ajutine haldur.
18.Kohus ei nõustunud võlausaldaja seisukohaga, et kuivõrd on tegemist tingimusliku tasaarvestusega, siis on see eelduslikult tühine (VÕS § 198 teine lause). Kohtupraktika kohaselt ei ole nn protsessuaalne e menetluslik tasaarvestus võrdsustatav tingimusliku tasaarvestusega (vt RKTKo 3-2-1-23-11 p 10). Kohtu hinnangul eeldab võlgniku menetlusliku tasaarvestuse kehtivuse kindlakstegemine asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist sellises mahus, mis väljub pankrotiavalduse menetluse raamidest.
19.Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-17-11742 11.12.2017 määruse punktis 9 asunud seisukohale, et juhul kui kohus tuvastab ühe aluse PankrS § 15 lg-st 3, puudub kohtul vajadus hinnata ülejäänud ajutise halduri nimetamise eelduste täidetust, mh kas võlgniku maksejõuetus on põhistatud.
20.Eeltoodust tulenevalt pidas kohus põhjendatuks jätta asjas ajutine haldur PankrS § 15 lg 3 p 1 alusel nimetamata, lõpetas PankrS § 15 lg 7 alusel pankrotiavalduse menetluse ja tühistas TsMS § 386 lg 4 alusel 02.10.2019 kohtumäärusega määratud pankrotiavalduse tagamise. Kohus jättis menetluskulud PankrS § 15 lg 6 alusel võlausaldaja kanda ning määras menetluskulud TsMS § 175 lg 1 alusel kindlaks.
21.Võlgniku menetluskulu on kokku 2050,50 eurot ilma käibemaksuta. Võlausaldaja ei ole võlgniku menetluskulude suhtes vastuväiteid esitanud. Ka kohtu hinnangu on võlgniku lepingulise esindaja ajakulu põhjendatud. Riigikohus on lahendis 3-2-1-15916 (p 24) lähtunud õigusteenuse tunnitasust 170 eurot ilma k-ta. Seega jääb võlgniku tunnitasu 150 eurot/t (ilma käibemaksuta) mõistlikesse piiresse. Võlgnik kinnitab, et on käibemaksukohuslane ja taotleb menetluskulude hüvitamist ilma käibemaksuta. Eeltoodust tulenevalt määras kohus võlgniku menetluskulude rahaliseks suuruseks 2050,50 eurot (ilma käibemaksuta). Arvestades võlgniku taotlust määras kohus TsMS § 177 lg 4 alusel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Määruskaebus
22.Võlausaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles tühistada maakohtu määrus ja teha asjas uus otsus, millega määratakse Protos Service OÜ-le ajutine pankrotihaldur; alternatiivselt saata asi uuesti läbivaatamiseks Harju Maakohtusse; mõista kõik pankrotimenetlusega seonduvad kulud välja pankrotivarast.
23.Määruskaebuse kohaselt ei saa PankrS § 15 lg 3 p 1 mõte seisneda selles, et täiesti selgelt sissenõutavaks muutunud nõudele saab maksejõuetu äriühing esitada pankrotiavalduse läbivaatamise staadiumis täiesti põhjendamatu, perspektiivitu ja tõendamata menetlusliku tasaarvestuse avalduse ning see toob automaatselt kaasa ajutise halduri nimetamata jätmise.
24.Kohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme. Kohus ei ole tuginenud hinnangu andmisel ühelegi kohtule esitatud tõendile. Ainuke põhjendus tugineb asjaolul, et vastustaja on esitanud menetlusliku tasaarvestuse avalduse. Kohus on jätnud põhjendamata, mille alusel tuleb lugeda vastustaja vastuväited põhjendatuks. Mitte iga vastuväide nõudele ei saa tuua kaasa ajutise halduri nimetamata jätmist, vastuväite piisavat põhjendatust tuleb kohtul hinnata temale esitatud tõendite, selle alusel tekkinud elulise usutavuse ja vastuväidete õigusliku perspektiivikuse alusel.
25.Kuivõrd kohus on vaidlustatavas määruses jätnud ajutise halduri nimetamata põhjendusel, et vastustaja on esitanud menetlusliku tasaarvestuse avalduse, ehk loonud formaalse eelduse avalduse rahuldamata jätmiseks, on kohus kohaldanud ebaõigesti
5(10)
Tsiviilasi nr: 2-19-15104 materiaalõiguse normi PankrS § 15 lg 3 p 1 osas. On ilmne, et vastustaja on tagantjärgi otsinud õiguslikku ettekäänet enda kohustuste täitmisest kõrvale hoiduda. Määruskaebuse esitaja ja vastustaja sõlmisid kaks tööjõu rendilepingut, milles ei ole kokkulepet, mis viitaks töövõtulepingule omastele asjaoludele. Võlgnik on kõiki tema vastu esitatud nõudeid lepingu kestvuse ajal tunnistanud.
26.Vastustaja ei ole kordagi selgitanud ja on veel vähem tõendanud, mh järgnevaid asjaolusid: kui pooled sõlmisid väidetava töövõtulepingu, siis mis oli töövõtulepingu selgelt määratletud ese (mis konkreetne töö ja millistele tingimustele vastav tuli valmistada, et üldse saaks omada mingeid etteheiteid puudustele) ja määruskaebuse esitaja nõustumus sellistele tingimustele; majandus- ja kutsetegevuses tegutsevale isikule kohaselt töö lepingutingimustele mittevastavusest piisavalt täpselt kirjeldatud teavitus ja puuduste kõrvaldamise nõue või muust õiguskaitsevahendi kasutamisest teavitamine. Vastustaja seaduslik esindaja on ajutise halduri määramise eelistungitel andnud järgnevaid selgitusi: möönis, et ta tõesti sõlmis need lepingud, aga nüüd hiljem saab ta aru, et see oli viga; selgitas, et kutsus määruskaebuse esitaja esindaja tööde objektile ka puuduseid vaatama, kuid määruskaebuse esitaja esindaja läks lihtsalt minema. Nõude selguse hindamisel ja nõude ebaselguse põhistatuse piisavusel ajutise halduri määramise etapis on paslik juhinduda ka asjaolust, et isegi kui vastustaja oleks esitanud kohtusse enda väidetava vastunõude osas hagiavalduse määruskaebuse esitaja suhtes, ei oleks kohtumenetluse toimumise fakt piisav alus ajutise halduri nimetamata jätmiseks. Seda on kinnitanud ka Riigikohus analoogses lahendis nr 3-2-1-61-13. Menetluse edasine käik
27.Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja palus võlgnikul sellele esitada seisukoht.
28.Võlgnik palus jätta määruskaebuse rahuldamata ning menetluskulud võlausaldaja kanda. Kohtu seisukoht on kooskõlas Riigikohtu varasema ja ringkonnakohtu praktikaga. Kohus on selgelt põhjendanud, mis õiguslik alus ja millised faktilised asjaolud on tinginud käesoleval juhul ajutise halduri nimetamata jätmise. Vaidlust ei saa olla selles, et küsimus sellest, a) mis lepinguliigiga oli poolte vahel tegemist ning b) kas võlgniku tasaarvestusavaldus on kehtiv või ei, eeldavad asjaolude tuvastamist, mis väljuvad pankrotimenetluse raamest. Ainuüksi asjaolu, et võlausaldaja võlgniku väidetega ei nõustu, ei tähenda, et võlgniku väidete osas ei peaks kohus seisukohta kujundama. Neid asjaolusid saab tuvastada hagimenetluses. Määrusest nähtub, millistele tõenditele kohus tugines. Kohtupraktikas on mööndud, et kohtul puudub kohustus hinnata ajutise pankrotihalduri nimetamise menetlusstaadiumis tõendeid sarnaselt nõude sisulise lahendamisega hagimenetluses (TlnRKm 2-18-5940, p 37). Võlausaldaja nõude ebaselgus ei tulene mitte allkirjastatud tunnilehtedest, vaid sellest, et kuivõrd poolte suhet tuleb kvalifitseerida töövõtulepingutena, ei ole tasunõue sissenõutavaks muutunud või on see tasaarvestuse tulemusena lõppenud. Võlgnik esitas põhjendatud vastuväited viidetega tõenditele (valdavalt pooltevaheline kirjavahetus), mis tõendavad nii a) poolte vahel sõlmitud lepingu iseloomu (st et tegemist oli töövõtulepinguga) kui ka b) seda, et võlausaldaja tegi lepingute alusel töid puudustega (ja möönis nende olemasolu).
29.Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu määruse põhjendused
30.Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud Harju Maakohtu kohtumäärus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses
6(10)
Tsiviilasi nr: 2-19-15104 esitatud väited ei anna määruse tühistamiseks alust. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata, kuid peab vajalikuks täiendada kohtumääruse põhjendusi. Ringkonnakohus nõustub § 654 lg 6 alusel maakohtu määruses toodud põhjendustega ning sellest tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
31.Määruskaebuse esitaja heidab maakohtule ette nii menetlusõiguse normide olulist rikkumist kui materiaalõiguse väära kohaldamist. Ringkonnakohus nõustub eeltooduga vaid osas, mis puudutab menetlusõiguse normide rikkumist seonduvalt tõendite hindamise ja määruse põhjendamiskohustuse täitmisega. Maakohus oleks pidanud oma lõppjärelduste kujunemist arusaadavamalt ja selgemalt koos tõendite analüüsiga põhjendama. Kuivõrd maakohtu esitatud põhjenduste ja lõppjäreldustega saab nõustuda, ei pea ringkonnakohus vajalikuks maakohtu määrust tühistada ja asja maakohtule uueks menetlemiseks tagasi saata, kuna ringkonnakohus saab maakohtu eksimused ise parandada määruse täiendustega (p 32-35).
32.Võlausaldaja on oma nõude põhistamiseks lisanud pankrotiavaldusele tööjõu rendilepingud nr 17 ja nr 18, lepingu nr 18 lisakokkuleppe ja tunnilehed, arved, võlateated ja pankrotihoiatuse. Nimetatud lepingute p-de 1.3., 5.1. ja 5.2. kohaselt korraldab renditöötaja tööd rendiperioodil 03.05.2019-24.06.2019 kasutajaettevõte ning renditöötajad alluvad töö tegemisel kasutajaettevõtte korraldustele ja juhistele, puudustega töö olemasolu korral vastutab ainuisikuliselt kasutajaettevõte (tlk 9, 10, 14, 15). Samas on kirjavahetusest nähtuvalt võlausaldaja seoses Jüri, Ehituse 7 objektiga võlgnikule põhjendanud, miks tööd nii palju aega võtavad (tlk 91), esitanud ülevaate tehtud töödest ja omapoolse vastuse töödes esinenud puudustega seonduvalt (tlk 93 ja 93 pöördel). Võlausaldaja väitel näitab kirjavahetus vaid seda, et võlgnik delegeeris osa töid renditöötajatele DD ja AA kaudu (tlk 121). Võlgniku seaduslik esindaja selgitas ärakuulamisel, et pakkus avaldajale alltöövõttu kahel objektil, tegemist oli elektritöödega, ta kirjutas lepingutele alla neisse süvenemata peale tööde alustamist, käsitledes neid töövõtulepingutena, ta ei tea kui palju inimesi võlausaldaja poolt objektil oli, kuna suhtles ainult nende esindajaga kes ise mehi objektil juhendas nii nagu vaja (tlk 148-148 pöördel) ning nad pidid avaldaja esindaja A-ga töödes esinevaid puudusi arutama, kuid ta läks lihtsalt minema (tlk 166 pöördel). Võlausaldaja on arvamusel, et tähelepanematus, millega on tegu, ei muuda lepingut töövõtulepinguks, võlgnik on allkirjastanud võlatunnistuse ja võla ajatamise kokkuleppe (tlk 148 pöördel).
33.Kohtu hinnangul võimaldavad eeltoodud tõendid kogumis kahelda selles, et poolte vahelise õigussuhte iseloomuks oli tööjõu rentimine. Kui siiski sellise õigussuhte olemasolu eeldusest lähtuda, puudunuks lepingupooltel kohtu hinnangul igasugune vajadus arutada nii tööde valmimise aega kui nendes esinevaid puudusi, samuti vajadus kohtule esitatud kirjavahetuseks, kuivõrd lepingute kohaselt oli võlausaldaja vastutus töödes puuduste esinemisel välistatud ning töötajad pidid alluma üksnes võlgniku korraldustele. Kohtu eeltoodud kahtlusi suurendab täiendavalt seegi, et võlausaldaja ei ole suutnud ümber lükata võlgniku väidet, et objektil juhendas mehi võlausaldaja esindaja ise. Tööde delegeerimise õiguses ei ole pooled lepingutest nähtuvalt kokku leppinud ning sellise kokkuleppe olemasolule ei viita ka muud menetluses esitatud tõendid. Täiendavalt väärib märkimist, et kohus tuvastas majandustegevuse registris renditööjõu vahendamise kohta kande puudumise, mis omakorda tekitab küsimuse, millise lepingulise suhtega poolte vahel tegemist oli. Kohtu kahtlusi ei vähenda ega lükka ümber asjaolud, et võlgnik on osaliselt
7(10)
Tsiviilasi nr: 2-19-15104 allkirjastanud tunnilehed, 07.07.2019 lisakokkuleppe lepingule nr 18 ning jätnud vastamata võlausaldaja pankrotihoiatusele.
34.Arvestades, et võlgnik on nõudele põhjendatult vastu vaielnud, esitanud oma vastuväited ja tõendid ning nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, ei saa kohtu hinnangul pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses.
35.Käesoleval juhul on küsimus sellest, milles pooled tegelikult kokku leppisid oluline ka seetõttu, et võlgnik on 12.11.2019 esitanud menetlusliku tasaarvestuse koos tõenditega. Võlgniku tasaarvestus tugineb eeldusele, et pooled sõlmisid töövõtulepingu ning väitele, et võlausaldaja on oma lepingulisi kohustusi rikkunud, teostanud tööd puudulikult ja tekitanud võlgnikule puuduste kõrvaldamisega seotud kulutusega kaasnevalt kahju (tlk 137 pöördel). Võlausaldaja sisulised vastuväited tasaarvestusele piirduvad sellega, et poolte vahel olid sõlmitud tööjõu rendilepingud, mille p-de 5.2. kohaselt vastutas töödes esinevate puuduste ja/või nendest tekkida võiva kahju eest ainuisikuliselt kasutajaettevõte ehk võlgnik. Arvestades kohtu eelnevaid kahtlusi seoses võlausaldaja nõude selgusega, ei saa kohtu hinnangul ka veendunult väita, et võlgniku pool teostatud tasaarvestus on olnud lubamatu.
36.Ringkonnakohus on vaidlustatud määruses esitatud põhjendusi ja Riigikohtu praktikat arvesse võttes seisukohal, et maakohtule ei ole materiaalõiguse väär kohaldamine ette heidetav.
37.Õigusaktidest ega kohtupraktikast ei tulene konkreetseid aluseid, millele tuginedes tuleb kohtul otsustada võlausaldaja nõude selguse üle. Eelnev tähendab, et PankrS § 15 lg 3 p 1 kohaldamisel teeb kohus otsustuse selle kohta, kas võlgnik on nõudele vastu vaielnud põhjendatult ja vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust, kohtu kaalutlusõigusest lähtuvalt. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus praegusel juhul diskretsioonipiire ületanud, leides, et ajutine haldur tuleb jätta nimetamata.
38.Määruskaebuse esitaja seisukoht, et PankrS § 15 lg 3 p 1 mõte ei saa seisneda selles, et selgelt sissenõutavaks muutunud nõudele saab maksejõuetu äriühing esitada pankrotiavalduse läbivaatamise staadiumis põhjendamatu, perspektiivitu ja tõendamata menetlusliku tasaarvestuse avalduse ning see toob automaatselt kaasa ajutise halduri nimetamata jätmise, on iseenesest õige. Praegusel juhul ei ole aga tegemist sellise olukorraga, kuna võlgnik on võlausaldaja nõudele põhjendatult vastu vaielnud.
39.Määruskaebuse esitaja poolt viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-61-13 toodud seisukohad ei ole käesolevas menetluses kohaldatavad, kuna võlgnik ei ole tuginenud väitele, et on esitanud kohtule hagiavalduse tööjõu rendilepingute tühisuse tuvastamiseks. Võlgnik tugineb väidetele, et poolte vahel oli töövõtuleping, mille täitmisel on võlausaldaja tekitanud võlgnikule kahju, millise nõude on võlgnik tasaarvestanud võlausaldaja nõuetega.
40.Ka maakohtu poolt viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-17-02, mis on kujundanud senise kohtupraktika seonduvalt nõude selguse hindamisega pankrotiavalduse esitamisel, jäeti võlausaldaja avaldus pankroti väljakuulutamiseks rahuldamata, kuivõrd võlgnik tugines tasaarvestusele ja kohus leidis esitatud vastuväidete, põhjenduste ja tõendite alusel, et nõuet ei saa lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses. Analoogsele järeldusele on jõudnud ka maakohus käesolevas tsiviilasjas. Ringkonnakohtul puudub alus maakohtust erinevale seisukohale asumiseks. PankrS § 10 lg 1 kohaselt peab võlausaldaja pankrotiavalduses tõendama nõude olemasolu. Eelnev tähendab, et võlausaldaja peab esile tooma selged ja
8(10)
Tsiviilasi nr: 2-19-15104 vaidlustamata asjaolud ning tõendid, mille alusel saab kohus tuvastada konkreetse nõude. Praegusel juhul kohtul selline võimalus puudub.
41.Võttes arvesse, et määruskaebuse jääb rahuldamata, puudub ringkonnakohtul alus muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Kuna määruskaebuses ei ole esitatud sisulisi vastuväiteid osas, mis puudutab võlausaldajalt võlgniku kasuks menetluskulude väljamõistmist, jääb maakohtu määrus ka selles osas muutmata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
42.TsMS § 171 lg 1 alusel jäävad määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud võlausaldaja kanda.
43.Kuna maakohus määras kindlaks menetluskulude rahalise suuruse, siis tuleb ka ringkonnakohtul TsMS § 174 lg-st 3 tulenevalt määrata kindlaks apellatsiooniastmes kantud menetluskulude rahaline suurus.
44.TsMS § 175 lg 1 esimese lause kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hagita menetlustes kohaldatakse esindajakulude väljamõistmisel üldnormina TsMS § 175. TsMS § 175 lg 1 järgi tuleb lähtuda esindajakulude vajalikkusest ja põhjendatusest (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 02.10.2013 kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13, p 11). Menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb hinnata TsMS § 175 lg 1 alusel esindamisele kulunud aega, kuid ka ühe tööühiku hinda, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 01.06.2016 kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-16, p 13).
45.Ringkonnakohus kohustas menetlusosalisi kohtule esitama menetluskulude nimekirja ja vastaspoole menetluskuludele seisukohad. Võlgniku 16.04.2020 esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt kandis ta määruskaebemenetluses kohtuväliseid kulusid õigusabile summas 400 eurot (käibemaksuta), mis moodustus lepingulise esindaja tasust vastavalt spetsifikatsioonile järgmiselt: vastuse koostamine määruskaebusele 1 h 38 minutit, e-kirjavahetus kliendiga seoses pangatõendiga 7 minutit, määruskaebuse vastuse täiendamine 55 minutit, so kokku 2 h 40 minutit, tunnitasumääraga 150 eurot (lisandub käibemaks). Kõik menetluskulude nimekirjas välja toodud kulud on kantud seoses käesoleva tsiviilasja kohtumenetlusega.
46.Määruskaebuse esitaja vastuväited võlgniku menetluskulude nimekirjale esitanud ei ole. Ringkonnakohtu hinnangul kuulub võlgniku taotlus menetluskulude väljamõistmiseks rahuldamisele osaliselt.
47.Arvestades määruskaebusele koostatud vastuse sisu ja mahtu, samuti vaidluse kestust ja keerukust ning asjaolu, et vastus sisaldab mh ka varasemate seisukohtade kordusi ja ülevaadet menetluse käigust, saab mõistlikuks ja põhjendatuks määruskaebusele vastuse koostamise ajaks pidada 2 tundi. Kliendiga peetud e-kirjavahetuse tasustamine seoses pangatõendiga 7 minuti ulatuses ei ole põhjendatud, arvestades, et vastus tõendit ei sisalda ning sellest pole ka arusaadav pangatõendi esitamise soov. Võlgnikule osutatud õigusabiteenuse ühe tööühiku hinda 150 eurot (lisandub käibemaks) peab ringkonnakohus mõistlikuks ja põhjendatuks, arvestades vaidluse kestust ja keerukust, samuti asjaolu, et võlgniku lepinguline esindaja on kogenud ja kõrgelt kvalifitseeritud õigusteenuse osutaja (vandeadvokaat). Ka on tööühiku hind kooskõlas Riigikohtu praktikaga (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27.02.2017 kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-16, p 24). Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud ja vajalik võlgniku menetluskulu määruskaebemenetluses kokku 300 eurot (2x150), mis tuleb võlausaldajalt võlgniku kasuks välja mõista.
9(10)
Tsiviilasi nr: 2-19-15104
48.TsMS § 174 lg 10 kohaselt peab menetlusosaline menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada.
49.Kuna võlgnik on kinnitanud, et ta on käibemaksukohustuslane ja taotlenud õigusabikulude välja mõistmist käibemaksuta, on põhjendatud menetluskulude välja mõistmine käibemaksuta.
50.TsMS § 177 lg 4 alusel märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
51.Võlgnik on vastava taotluse esitanud menetluskulude kindlaksmääramise taotluses, mistõttu tuleb määruskaebuse esitajal hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni. Edasikaebeõigus
52.PankrS § 5 lg 2 järgi võib ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta esitada kaebuse üksnes siis, kui see on PankrS-is ette nähtud ja PankrS § 15 lg 5 kohaselt võib määruskaebuse esitada üksnes ajutise halduri nimetamata jätmise määruse peale. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati ja hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
53.Eeltoodust tulenevalt ei ole vaidlustatavad määruse resolutsiooni p-d 1-2, ülejäänud osas on määruse resolutsioon vaidlustatav.
allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu kohtunik
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots kohtunik