Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

on

õigus

esitada

käesoleva

kohtuotsuse

peale

apellatsioonkaebus

Tallinna

2-19-1936 Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmisetaotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).

ASJAOLUD

KOHTU PÕHJENDUSED JA JÄRELDUSED

Kohus, olles uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada.

Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asjaolude osas: • Pooled on 06.12.2016.a sõlminud väikelaenu lepingu nr 2016023826, mille alusel väljastas hageja kostjale laenu summas 7300 eurot, intressimääraga 11.5% aastas. • 19.06.2017.a sõlmisid pooled lepingule lisa 1, millega võimaldati kostjale laenumaksete puhkust ning lepiti kokku uueks laenutähtpäevaks 15.02.2022.a. • 07.08.2017.a sõlmiti lepingule lisa 2, millega pikendati kostjale antud laenumaksete puhkust.

2-19-1936 • 15.11.2017.a sõlmiti lepingule lisa 3, millega võimaldati kostjale laenumaksete puhkust lepiti kokku uueks laenutähtpäevaks 15.04.2022.a. Käesolevas tsiviilasjas palub hageja kostjalt välja mõista väikelaenu lepingust nr 2016023826 tuleneva võlgnevuse. Eeltoodust lähtuvalt võiks hageja nõue kuuluda rahuldamisele võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 1, § 396 lg 1 ning § 402 koosmõju alusel. VÕS § 108 lg 1 näeb ette, et võlausaldaja võib raha maksmise kohustuse rikkumise korral võlgniku poolt (VÕS § 100) nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 1 lg 5 kohaselt on tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Kohtu hinnangul on kõnesoleva laenulepingu ning selle lisakokkulepete näol tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1 mõistes. Kõnesoleva sätte kohaselt on tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Laenulepingu üldregulatsioonist tulenevalt on laenusaaja aga kohustatud laenusumma tagasi maksma (VÕS § 396 lg 1). Hageja nõude rahuldamise eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks.

VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Antud juhul ei ole asjas vaidlust selles, et pooled sõlmisid 06.12.2016.a väikelaenu lepingu nr 2016023826. Laenulepingu p 3.2 kohaselt on laenusaaja kohustatud tagastama laenu laenutähtpäevaks. Kui laenu tagastamine toimub maksegraafiku alusel, kohustub laenusaaja tagastama laenu maksegraafikus kokku lepitud tähtpäevadel ja suurustes viimase tagasimaksega laenutähtpäeval. Pooled on laenulepingust tulenevate maksete tähtaegu korduvalt muutnud, viimati 15.11.2017.a lisakokkuleppega nr 3. Laenulepingule kohalduvate üldtingimuste p 19.1 kohaselt on pangal õigus leping üles öelda, st lugeda kogu tagastamata laenu tagastamise, intressi tasumise ja lepingust tulenevate muude maksete täitmise tähtpäevad saabunuks ja nõuda laenusaajalt kõigi lepingust tulenevate kohustuste täitmist panga kasuks panga poolt antud tähtaja jooksul, kui enne laenutähtpäeva ilmneb üks või mitu üldtingimuste p-des 19.1.1 kuni 19.1.6 nimetatud asjaoludest. Hageja on laenulepingu üles öelnud 13.07.2018.a üldtingimuste p-de 19.1 ja 19.1.1 alusel. Seega muutusid laenulepingust tulenevad nõuded kostja suhtes sissenõutavaks 14.07.2018.a. VÕS § 108 lg 1 näeb ette, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Laenulepingu üldregulatsioonist tulenevalt on laenusaaja aga kohustatud sama rahasumma tagasi maksma (VÕS § 396 lg 1). Tsiviilasjas ei ole olnud vaidlust selle üle, et kostja ei täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusi. Lisaks ei ole poolte vahel olnud vaidlust hageja poolt esitatud põhinõude suuruse osas. Võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Käesoleva asjaolude pinnalt ei saa asuda seisukohale, et laenu tagasimaksmise kohustuse rikkumine oleks olnud vabandatav (VÕS § 103 lg 1). Kohtu hinnangul ei ole kohustuse täitmiseks rahaliste vahendite puudumine vabandavaks asjaoluks VÕS § 103 lg 2 mõistes. Lähtudes eeltoodust tuleb kostjalt VÕS § 76 lg 1, § 108 lg 1, § 396 lg 1, § 402 lg 1 ja 06.12.2016.a sõlmitud laenulepingu nr 2016023826 p-de 3.2 ja 3.3 ning lisakokkuleppe nr 3 p

2-19-1936 1 koosmõju alusel hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevusena 6333,19 eurot.

Hageja on lisaks palunud kostjalt välja mõista intressi summas 290,89 eurot. VÕS § 397 lg 1 näeb ette, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Käesoleval juhul on pooled laenulepingu p-s 2.1.1 intressina kokku leppinud 11.5% aastas. Kohus leiab, et hageja nõue on põhjendatud ning intressivõlgnevus 280,89 eurot tuleb kostjalt välja mõista VÕS § 108 lg 1, § 397 lg 1 ja laenulepingu p 2.1.1 koosmõjul.

Hageja on lisaks palunud kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivise ajavahemiku 15.06.2017.a kuni 04.02.2019.a eest summas 426,95 eurot. VÕS § 101 lg 1 p 6 näeb ette, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 teine lause näeb ette, et viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Pooled on laenulepingu punktis 13.5 kokku leppinud, et maksete ettenähtud tähtpäevaks mittetasumisel on pangal õigus nõuda laenusaajalt viivist kõikidelt maksetelt, millelt pole seadusega keelatud viivist arvestada. Ühtlasi on pooled laenulepingu p-s 2.5 kokku leppinud, et viivisemääraks loetakse lepingujärge intressimäär. Kohtu hinnangul on hageja viivisearvestus ja –nõue põhjendatud. Kostjalt tuleb VÕS § 113 lg 1 ning laenuleping p-de 13.5 ja 2.5 koosmõju alusel välja mõista sissenõutavaks muutunud viisis summas 426,95 eurot.

Hageja on kostjalt palunud välja mõista ka lisanduva viivise määraga 11,5% aastas põhinõudelt (6333,19 eurolt) aastas alates 05.02.2019.a kuni põhinõude täitmiseni. TsMS § 367 näeb ette, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus leiab, et hageja nõue lisanduva viivise väljamõistmiseks on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja lisanduva viivise alates 05.02.2019.a kuni selle täitmiseni määraga 11,5% aastas.

Käesolevas jaos määrab kohus kindlaks tsiviilasja menetluskulude jaotuse ning nende hüvitamise ulatuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 näeb ette, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jätab menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 näeb ette, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Hageja on 13.11.2019.a täpsustanud, et hagejal on vaid menetluskulud, mis hagiavalduses märgitud (s.o hagilt tasutud riigilõiv 475 eurot). TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskuludeks menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 järgi on kohtukuluks muuhulgas ka riigilõiv. Hageja poolt riigilõivu tasumist tõendab maksekorraldus tsiviilasja materjalides. Kostjalt tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kasuks välja mõista menetluskulud summas 475 eurot.

2-19-1936

/allkirjastatud digitaalselt Haide Rimmel kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.