Marble OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Lembit Ülperi hagi XX vastu vara tagasivõitmiseks pankrotivarasse
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 20. juuni 2019 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
5999 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja: Marble OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Lembit Ülper Kostja: XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepingulised esindajad vandeadvokaat Kalju Hanni ja vandeadvokaadi abi Indrek Kukk
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 20. juuni 2019 otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada.
3.Menetluskulude jaotus ja väljamõistmine otsustatakse asja uuel läbivaatamisel maakohtus sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise
menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
HAGI JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.Pankrotihaldur Lembit Ülper esitas 18.10.2018 Harju Maakohtule hagi XX vastu, paludes tunnistada kehtetuks hageja ja kostja vahel 08.11.2016 sõlmitud sõiduauto PEUGEOT (registreerimisnumber XXXXXX) ostu-müügilepingu nr 8112016 ja välja mõista kostjalt hageja kasuks sõiduki rahaline väärtus 7200 eurot või selle võimatuse korral mõista kostjalt hageja kasuks välja sõiduauto valdus ja sõiduki väärtuse vähenemisest hagejale tekkinud kahju hüvitamiseks 3840 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt nimetati Marble OÜ-le (võlgnik) ajutine pankrotihaldur 10.10.2017 (tsiviilasi nr 2-17-12561). 25.10.2017 kuulutati välja võlgniku pankrot.
3.Võlgniku juhatuse liige DD võõrandas 08.11.2016 ostu-müügilepinguga nr 8112016 oma abikaasa XX-le (kostja) sõiduauto PEUGEOT (registreerimisnumber XXXXXX). Sõiduauto omandiõigus registreeriti Maanteeametis kostja nimele 04.01.2017.
4.Sõiduauto võõrandamisega kahjustati võlausaldajate huve, mis seisneb selles, et enne pankrotiavalduse esitamist võõrandati võlgniku põhivarasse kuuluv sõiduk lähikondsele, kes ei ole selle eest reaalselt tasunud. Kostja lähikondsena pidi olema teadlik, et võlgnik kahjustas tehingu tegemisega teadlikult võlausaldajate huve. Võlgnikul tekkisid makseraskused juba 2016.a, s.t ta oli tehingu tegemise ajal maksejõuetu ja tehingu tegemisega muutus võlgnik sisuliselt varatuks.
5.Võlgniku raamatupidamisarvestuses sõiduauto võõrandamise tehing ja selle eest tasumine ei kajastu. Sularaha ei ole kassasse laekunud. Sõiduki eest sularahas tasumise kinnitamiseks koostatud order-kviitung ja arve ei ole usaldusväärsed ja kannavad vara tasuta omandamise varjamise eesmärki. Sõiduk oli alates selle võlgniku poolt omandamisest kostja kasutuses.
6.Pankrotimenetluses on tunnustatud nõudeid kokku 246 284 euro suuruses summas ja nende rahuldamiseks puudub vara. Sõiduauto väärtus oli 7200 eurot. Kui võlgnik ei oleks sõidukit lähikondsele võõrandanud, oleks see võõrandatud pankrotimenetluses võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Kuna kostja keeldub vara võlgnikule tagastamisest ja/või hüvitamisest, tuleb ostu-müügitehing tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks. Võlgnikule tuleb hüvitada sõiduki võõrandamisaegne harilik väärtus. Kui see ei ole võimalik, tuleb sõiduk võlgnikule tagastada ja hüvitada selle väärtuse vähenemisest ja vara kahjustamisest tekkinud kahju. Ostu-müügilepingu kohaselt oli sõiduki väärtus 3360 eurot. Selle tegelik väärtus oli 7200 eurot. Sõiduki väärtus on seega käesolevaks ajaks vähenenud 3840 euro võrra.
KOSTJA VASTUVÄITED
7.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
8.Sõiduki ostu-müügilepinguga ei ole võlausaldajate huve kahjustatud. Sõiduki eest on korduvalt tasutud. Võlgnik müüs kostjale avariilise sõiduki hinnaga 3360 eurot. Võlgniku juhatuse liige tunnistas sularaha vastuvõtmist order-kviitungi ja arvele tehtud märkega. Kostja ei tea, kuidas juhatuse liige dokumente raamatupidamislikult kirjendas. Paljasõnalised on väited, et neid dokumente ei ole raamatupidamisarvestuses kasutatud.
9.Võlgnik omandas sõiduki 25.03.2015 oksjonil hinnaga 6455,88 eurot. Sõiduki eest tasus kostja. Võlgnik ei ole kostjale selle eest hüvitist tasunud ja ta ei saa seega nõuda kostjalt sõiduki maksumuse hüvitamist. Hagi rahuldamine tooks kaasa võlgniku alusetu rikastumise.
10.Hageja tõendite kohaselt on sõiduki hind 5999 eurot, mitte 7200 eurot. Hageja jätab arvestamata, et sõiduk osales 04.11.2016 avariis ja müügilepingu kohaselt ostis kostja avariilise ja käigukasti rikkega sõiduki. Kui sõiduki turuväärtusest arvestada maha käigukasti ja avariilise esiosa remont, oleks selle turuväärtus 2333,97 eurot (5999 – (1576,58 + 2088,45 eurot)). Kostja tasutud 3360 eurot ei saanud seega kaasa tuua võlausaldajate huvide kahjustumist.
ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS
11.Maakohus rahuldas hagi osaliselt, tunnistades kehtetuks võlgniku ja kostja vahel 08.11.2016 sõlmitud sõiduauto ostu-müügilepingu ning mõistes kostjalt hageja kasuks välja 5999 eurot. Menetluskulud jättis kohus 83/100 ulatuses kostja ja 17/100 osas hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks menetluskulude hüvitamiseks välja 426,77 eurot. Samuti mõistis kohus kostjalt riigituludesse välja riigilõivu 394,25 eurot.
12.Pooled ei vaidle selle üle, et võlgnik juhatuse liikme DD isikus võõrandas 08.11.2016 ostumüügilepingu alusel kostjale võlgnikule kuuluva sõiduki PEUGEOT 508 (registreerimismärk XXXXXX); DD ja kostja olid tehingu tegemise ajal abikaasad; võlgnikule nimetati 10.10.2017 kohtumäärusega tsiviilasjas 2-17-12561 ajutine haldur; võlgniku pankrot kuulutati välja ja hageja nimetati võlgniku pankrotihalduriks 25.10.2017; võlgniku nõuete kaitsmise koosolek toimus 19.02.2018, kus tunnustati 10 võlausaldaja nõudeid kokku 246 284 euro suuruses summas; hageja esitas kostjale 07.09.2018 nõude sõiduki tagastamiseks või hüvitamiseks summas 7200 eurot, mida kostja ei ole täitnud.
13.Vaidlustatud tehinguga on kahjustatud võlausaldajate huve, kuna võlgnik võõrandas ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist oma põhivarasse kuuluva sõiduki juhatuse liikme abikaasale (võlgniku lähikondsele). Seetõttu ei toimunud selle vara arvel võlgniku kohustuste täitmist võlausaldajate ees. Kostja ei ole sõiduki eest tehingus märgitud hinda tegelikult tasunud. Kostja tõendid sõiduki eest võlgnikule sularahas 3360 euro tasumise kohta ja võlgniku pearaamatu väljavõte ei ole usaldusväärsed tõendid. Sõiduk on olnud alates võlgniku omandiõiguse registreerimisest (22.04.2015) kostja erakasutuses. Samas oli kostja selgituste kohaselt sõiduki võlgniku nimele registreerimise eesmärk selle kasutamisega seonduvate kulude jätmine võlgniku kanda. Võlgniku allkirjaga kinnitatud raamatupidamislikud andmed tehingu kohta puuduvad ja tehingut kajastav pearaamat on koostatud tagantjärele.
14.Arvestada ei saa kostja väidetega sõiduki turuväärtuse vähenemise kohta liiklusõnnetuse tagajärjel. Sõiduk oli faktiliselt kostja erakasutuses ning liiklusõnnetus leidis aset kostja juhtimisel ja tema süül. Puuduvad andmed sõiduki kahjude hüvitamise kohta.
15.Sõiduki turuväärtus tehingu tegemisel ajal ei olnud suurem kui 5999 eurot. Sellega on kooskõlas ka sõiduki omandamise hind (6466,88 eurot). Asjaolu, et sõiduki eest tasus kostja ja väidetavalt ei ole võlgnik seda talle hüvitanud, ei mõjuta tagasivõitmise nõuet. Kostja ei esitanud võlgniku pankrotimenetluses nõuet. Puuduvad andmed võlgniku poolt sõiduki omandamise tehingu tingimuste kohta.
APELLATSIOONKAEBUS
16.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
17.Maakohtu otsus põhineb tõendite vääral hindamisel. Arusaamatuks jäävad kohtu seisukohad, nagu ei oleks kostja tasunud sõiduki ostuhinda sularahas. Kostja tõendas, et talle on auto müügi eest esitatud arve, ta on arve sularahas tasunud, arvelt on deklareeritud EMTA andmebaasis käibemaks ja pearaamat kajastab tehingu toimumist.
18.Äriühingu raamatupidamise nõuete rikkumise eest ei vastuta kostja. Seda, et tehing oli fiktiivne, pidi tõendama hageja. Hageja ei ole seda tõendanud. Kohtu järeldused on oletuslikud.
19.Otsusest ei nähtu, millisel materiaalõiguslikul alusel hagi rahuldati. Kohus jättis tähelepanuta tühise tehingu alusel saadu tagastamist puudutavad sätted ja mõistis kostjalt välja rahalise hüvitise, kuigi kostja esmane kohustus oleks saanud olla vara tagastamine.
20.Kohtuotsuse põhjendused ei ole järgitavad ja jäävad arusaamatuks. Isegi kui auto oleks olnud kostja erakasutuses ja võlgnik oleks kandnud kostja kulutusi kostja eest, tuleks jaatada, et auto eest on algusest peale tasunud kostja ja auto kuulus kostjale. Auto registrikandel ei ole õiguslikku tähendust. Võlgnikul võiks kostja vastu olla kulutuste hüvitamise, aga mitte sõiduki tagastamise nõue. Kostja kinnitas kohtuistungil, et autot kasutati eelkõige äriühingu huvides ja äriühingu poolt.
21.Lahend on ebaõige ainuüksi põhjusel, maakohus jättis arvestamata, et hageja ei vaielnud vastu käigukasti rikkele ega selle remondisummale. Kostja ei pea oma vastuväiteid tõendama, kuni hageja ei ole tõendeid esitanud. On ilmne, et katkise käigukastiga auto hind ei saanud olla hageja nõutud summa. Võlausaldajad ei saanud kahjustada.
VASTUS APELLATSIOONKAEBUSELE
22.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
23.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 3 ning § 656 lg 1 p-de 1 ja 5 alusel materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.
24.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus käesoleva asja lahendamisel täitnud eelmenetluse ülesandeid, ei ole loonud asja lahendamiseks vajalikku konkreetsust ja selgust ning on jätnud kohtuotsuse olulises osas põhjendamata.
25.TsMS § 436 lg-t 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Selleks, et kohtuotsus nimetatud nõuetele vastaks, tuleb kohtul enne asjas otsuse langetamist selgitada välja poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks, st täitma TsMS §-s 392 sätestatud eelmenetluse ülesanded. Otsuse saab kohus langetada TsMS § 435 lg 1 järgi pärast seda, kui asja on arutatud ammendavalt ja asi on lahendi tegemiseks valmis. Asi on otsuse tegemiseks valmis siis, kui kohus saab TsMS § 438 lg 1 kohaselt hinnata asjas kogutud tõendeid ning otsustada, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.
26.Ringkonnakohtu hinnangul viis ebaseadusliku ja põhjendamata otsuse tegemiseni see, et maakohus jättis hagi lahendamisel eelmenetluse ülesanded ja selgitamiskohustuse täielikult täitmata. Samuti rikkus maakohus TsMS § 351, mille kohaselt arutab kohus menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui ka õiguslikust küljest ning võimaldab pooltel esitada kõigi asjasse puutuvate asjaolude kohta õigel ajal ja täielikult oma seisukoha. TsMS § 436 lg 4 esimese lause kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Sellised rikkumised kujutavad endast õigusliku ärakuulamise põhimõtte rikkumist, mis on TsMS § 669 lg 1 p 1 järgi menetlusõiguse normi oluline rikkumine (vt nt Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-99-14, p 23). Samuti ei vasta kohtuotsuse põhjendav osa TsMS § 442 lg-s 8 sätestatule.
27.Hageja esitas hagiavalduses kostja vastu järgmised nõuded: tunnistada kehtetuks hageja ja kostja vahel 08.11.2016 sõlmitud ostu-müügileping nr 8112016, mille alusel andis hageja kostjale üle sõiduki PEUGEOT (registreerimismärk XXXXXX) omandi ja välja mõista kostjalt hageja kasuks selle rahaline väärtus summas 7200 eurot, selle võimatuse korral alternatiivselt välja mõista kostja valdusest hageja kasuks sõiduk ja selle väärtuse vähenemisest hagejale tekkinud kahju 3840 eurot.
28.Hageja hagiavaldus ja selles esitatud nõuded on ebatäpsed ja maakohus neid puudust ei kõrvaldanud. Nimelt on ebaõige hagiavalduses korduvalt märgitu, et vaidlusalune leping sõlmiti hageja ja kostja vahel, sest tegelikult sõlmiti see võlgniku ja kostja vahel. Samuti ei saa hageja nõuda enda kasuks raha väljamõistmist või sõiduki valduse üleandmist. Pankrotiseaduse (PankrS) § 119 lg 1 järgi tuleb juhul, kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, tehingu alusel saadu tagastada pankrotivarasse.
29.Lisaks eeltoodule on hageja järjestanud hagiavalduses oma primaar- ja alternatiivnõude selliselt, et need ei ole kooskõlas seadusega. Nimelt sätestab PankrS § 119 lg 3 erisuse võrreldes sama paragrahvi lg-s 1 sätestatud vara tagasivõitmise tagajärgi sätestava üldnormiga. PankrS § 119 lg 3 kohaselt tagasivõidetud tehingu alusel saadu hävimise või kahjustumise korral, samuti juhul, kui saadu väljaandmine on muul põhjusel võimatu, peab teine pool hüvitama saadu väärtuse või selle vähenemise, kui ta teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. Seega on PankrS § 119 lg 3 järgi väärtuse hüvitamise nõude eelduseks saadu väljaandmise võimatus, mida peab TsMS § 230 lg 1 kohaselt tõendama hageja (vt Riigikohtu lahendit nr 2-16-7541, p 22). Asja materjalist ei nähtu, et maakohus oleks PankrS § 119 lg 3 kohaldamist pooltega arutanud. Hageja ei ole saadu tagastamise võimatusele üldse tuginenud ja maakohus ei viidanud otsuses seadusele, mille alusel ta hageja primaarnõude rahuldas. Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud maakohus hageja poolt esile toodud asjaolude alusel lahendada hageja nõuet selliselt, nagu ta tegi, st mõista hageja kasuks kostjalt välja 5999 eurot. Olukorras, kus PankrS § 119 lg 3 eeldused ei ole täidetud, st saadu tagastamine ei ole võimatu, saab tehingu tagasivõitmise korral nõuda saadu (sõiduki) tagastamist, mitte selle väärtuse hüvitamist.
30.Riigikohus on pankrotimenetluses tagasivõitmise kontekstis korduvalt leidnud, et kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, siis PankrS § 119 lg 1 järgi on lähtekohaks, et teine pool peab tagasivõidetud tehingu järgi üle antud vara tagastama selles seisus, nagu see tagasivõidetud tehingu alusel teisele poolele kuulub, sh parendused, viljad ja muu kasu (vt nt Riigikohtu lahendit nr 2-16-7541, p 18). Hagiavaldusest jäävad ebaselgeks hageja alternatiivnõude (3840 euro suuruse kahju hüvitamine) aluseks olevad asjaolud, mille ta sidus sõiduki valduse tagastamise nõudega. Hageja märkis selle nõude kohta üldsõnaliselt üksnes seda, et talle tuleb sõiduki tagastamise korral hüvitada vara väärtuse vähenemisest ja vara kahjustamisest tekkinud kahju.
31.PankrS § 119 lg 3 sätestab võimaluse, et tagasivõidetud tehingu alusel saadu kahjustumise korral peab teine pool hüvitama saadu väärtuse vähenemise, kuid hageja ei toonud hagiavalduses välja, milles vaidlusaluse sõiduki kahjustumine konkreetselt seisnes ja kui suures ulatuses sõiduki väärtus selle tõttu vähenes. Nõude aluseks olevate asjaolude välja toomata jätmise tõttu ei ole kohtul võimalik seda nõuet lahendada. Lisaks eeltoodule märgib ringkonnakohus, et sõiduki väärtuse vähenemise ulatus selle kahjustumise tõttu peab olema kohtu poolt kontrollitav konkreetsete asjaolude ja tõendite alusel. Hageja arvutuse alusel saadud summat (sõiduki müügieelne väärtus 7200 eurot – 08.11.2016 sõlmitud ostumüügilepingu järgne kalkuleeritud väärtus 3360 eurot = 3840 eurot) ei saa ilmselt asja lahendamisel arvestada. Maakohus eeltoodud asjaolusid pooltega ei arutanud ning asjaolude ja tõendite puudulikkusele tähelepanu ei juhtinud. Täiendavalt märgib ringkonnakohus järgmist.
32.PankrS § 109 lg 1 järgi tunnistab kohus tagasivõitmisel PankrS §-des 110-114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Maakohus ei sidunud tuvastatud asjaolusid konkreetsete õigusnormidega. Kohtuotsuse p-s 5 loetletud õigusnormidest saab järeldada, et maakohus lahendas tagasivõitmise nõude PankrS § 109 lg 1 ja § 110 lg 1 p 2 alusel.
33.Pooled ei vaielnud maakohus selle üle, et kostja oli võlgniku lähikondne PankrS § lg 2 p-de 1 ja 6 tähenduses (koosmõjus § 117 lg 1 p-ga 1), vaidlusalune tehing sõlmiti ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist ja võlgnik oli tehingu tegemise ajal maksejõuetu. Pooled vaidlesid maakohtus ja vaidlevad ringkonnakohtus selle üle, kas on täidetud tehingu tagasivõitmise üks põhilisi eeldusi, st kas tehingu tegemisega on kahjustatud võlausaldajate huve.
34.Riigikohus on korduvalt selgitanud, et tagasivõitmise hagi rahuldamine on võimalik, kui kahjustatud on võlausaldajate tegelikke, mitte abstraktseid huve ja võlausaldajate huvide kahjustamine peab olema asjaoluna kindlaks tehtud (vt nt Riigikohtu lahendit nr 2-1618953, p 12 ja selles viidatud lahendeid). Ringkonnakohtu hinnangul eksis maakohus PankrS § 109 lg 1 kohaldamisel ja rikkus võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamisel otsuse põhjendamise kohustust.
35.Maakohus on ebaõigesti põhjendanud võlgniku võlausaldajate kahjustamist üksnes sellega, et võlgnik on võõrandanud ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist võlgniku põhivarasse kuuluva sõiduki juhatuse liikme abikaasale (võlgniku lähikondsele) ja sõiduki eest ei ole turuväärtuses hinda tasutud, tehinguga on oluliselt kahjustatud võlausaldajate huve, kuna võlgniku lähikondsele võõrandatud vara arvel ei saanud toimuda võlgniku kohustuste täitmist võlausaldajate ees. Selline põhjendus kordab üksnes PankrS § 110 lg 1 p-s 2 nimetatud tagasivõitmise eeldusi, kuid nimetatud säte ei sisalda võlausaldajate huvide kahjustamise eeldust. Seda sätet saab kohaldada üksnes juhul, kui võlausaldajate huvide tegelik kahjustamine on kindlaks tehtud.
36.Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks ei piisa üksnes sellest, et vaidlusaluse tehinguta oleks saanud võlausaldajate nõudeid pankrotimenetluses rahuldada. Selle üle otsustamine, kas pankrotivõlausaldajate nõudeid oleks saanud juhul, kui sõidukit ei oleks kostjale võõrandatud, rahuldada või mitte, eeldab tagasivõitmise aja olukorra võrdlemist hüpoteetilise olukorraga, kus võlgnik ei oleks vaidlusalust tehingut teinud. Hageja ei ole vastavaid asjaolusid piisava selgusega välja toonud ja seetõttu ei ole võimalik antud juhul ka analüüsida, kui suures ulatuses oleks võlausaldajate nõudeid eelduslikult saanud rahuldada siis, kui tehingut ei oleks tehtud.
37.Hagiavalduses väitis hageja, et antud juhul võib olla tegemist vara tasuta omandamisega ja selle seisukohaga nõustus ka maakohus. Samas jättis maakohus tähelepanuta, et sellises olukorras võib kohaldamisele tulla ka PankrS § 111, mis reguleerib kinkelepingu tagasivõitmist, sest sama paragrahvi lg 3 kohaselt võib PankrS § 111 lg-s 1 sätestatud alustel tunnistada kehtetuks ka müügi-, vahetus- või muu lepingu, kui poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu on ilmne, et sõlmitud lepingul oli kas või osaliselt kinke iseloom. Maakohus pooltega PankrS § 111 kohaldamist ei arutanud. Ringkonnakohus märgib, et PankrS § 111 lg 3 kohaldamiseks tuleb kindlaks teha, kas soorituse ja vastusoorituse väärtused erinevad suurusjärgu võrra (vt nt Riigikohtu lahendit nr 2-16-7541, p 14). Kui kohus tuvastab, et vaidlusalusel tehingul oli kinke iseloom, peab kostja PankrS § 111 lg-st 2 lähtuvalt tõendama, et vaidlusaluse tehinguga ei kahjustatud võlausaldajate huve.
38.Ringkonnakohus leiab, et asjaolude välja selgitamata jätmise ja õigussuhte kvalifitseerimata jätmise tõttu on asi lahendatud algusest peale valesti. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul läbi viia TsMS §-le 392 vastav eelmenetlus. Esmalt tuleb maakohtul välja selgitada hageja nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud ning teha ettepanek hagiavalduse täpsustamiseks. Kuna pooltel jäid maakohtus eelmenetluse puudumise ja selgitamiskohustuse rikkumise tõttu asja õigeks lahendamiseks vajalikud asjaolud kohtu ette toomata ja tõendid esitamata, peab kohus asja uuel läbivaatamisel võimaldama pooltel seda teha. Sealjuures peab maakohus pooltele selgelt selgitama, millised asjaolud vajavad tõendamist ja milline on tõendamiskoormis. Vajadusel tuleb tagada pooltele ka võimalus esitada uusi asjaolusid ja tõendeid.
39.Käesolevas otsuses märgitud maakohtu minetused ei ole antud juhul ringkonnakohtu poolt kõrvaldatavad ja asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule, kuna puudub materjal, mille põhjal saaks ringkonnakohus asja ise lahendada.
40.Ringkonnakohus juhib maakohtu tähelepanu ka sellele, et menetluskulusid ei pea menetluse vastaspoolele hüvitama võlgniku pankrotihaldur isiklikult, nagu leidis maakohus, vaid need tuleb hüvitada võlgniku pankrotivara arvel. Seda tuleb otsuses selgelt ka märkida.
41.TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt jääb menetluskulude jaotus esimese astme kohtu otsustada. (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm, Vahur-Peeter Liin, Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.