A. L. hagi Eesti Vabariigi (Justiitsministeeriumi kaudu) vastu nõuetekohase ravi tagamiseks ja mittevaralise kahju hüvitamiseks
Hagi hind
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja A. L. (ik XXX; viibimiskoht Tartu Vangla, Turu 56 Tartu) Esindaja riigi õigusabi korras advokaat Marina Kelpman ([email protected]) Kostja Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi kaudu)
Asja läbivaatamine
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta A. L. hagi mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldamata.
2.Jätta hagi ravi tagamise kohustamiseks läbi vaatamata.
3.Jätta menetluskulud A. L. kanda. Hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid asjas ei ole. Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebus tuleb esitada Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Selgitus menetlusabi taotlejale Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
1.A. L. esitas 27.09.2019 Tartu Maakohtule hagi Eesti Vabariigi (Justiitsministeeriumi kaudu) vastu, milles palus kohustada kostjat tagama hagejale nõuetekohane ravi ja mõista välja mittevaralise kahju hüvitis kohtu äranägemisel. Hagiavalduse kohaselt kannab hageja karistust Tartu Vanglas alates XX.XX.XXXX . Enne seda kandis hageja karistust Tallinna Vanglas. Hageja kannatab krooniliste lihasvalude all, mille vastu on SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) neuroloog määranud hagejale ravimi Pregabalin 150 mg õhtul ja 75 mg hommikul. Nimetatud ravimit on hageja manustanud aastaid, sest ainult see ravim ja neuroloogi poolt määratud annus leevendab hageja terviseprobleemi. Ravim pole kantud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirja ega tekita sõltuvust. Tartu Vangla väljastas hagejale Pregabalini perioodil 21.06.2019 kuni 09.08.2019 üks kord päevas hommikul. Ajavahemikul 09.08.2019 kuni 30.08.2019 jäeti hageja vanglas ilma ravita ning alates 30.08.2019 väljastatakse hagejale õhtul Diazepami, mis on sõltuvust tekitav ja ei leevenda hageja terviseprobleemi. Seega ei vasta vangla pakutav tervishoiuteenuse kvaliteet üldiste tervishoiuteenuse nõuetele. Hageja on korduvalt pöördunud vangla poole seoses ravi korrigeerimisega. Tõele ei vasta kostja väide, et hagejat teavitati Pregabalini ravi lõppemisest psühhiaatri 28.06.2019 vastuvõtul. Patsiendi teavitamise märge ei kajastu ka hageja haigusjuhtude väljavõttes. Seega pöördub tõendamiskoormis ümber kostja teavitamiskohustuse rikkumise osas ning kostja peab tõendama, et on teavitamiskohustust täitnud. Hageja on seisukohal, et kostja on rikkunud vanglas kinnipeetavale osutatava terviseteenuse dokumenteerimise korda. Hageja tervisekaarti tehtud kanded on ebatäpsed või ei vasta tegelikkuses osutatud teenusele. Hageja ei käinud arsti vastuvõtul 05.08.2019 ega 30.08.2019. Samuti tuleneb 05.08.2019 tehtud kandest, et ka psühhiaatrile jäi dokumenteerimise puuduste tõttu arusaamatuks hageja ravitabelisse märgitud ravimi Diazepam määramise alus ja vajadus. Alles 22.08.2019 suunati hageja eriarsti juurde, kuid ta ei ole siiani eriarsti vastuvõtule pääsenud. Hageja leiab, et vangla arsti lepinguliste kohustuste rikkumised (ravi- ja diagnoosivead, suunamiskohustuste rikkumised, hoolsus- ja ravikvaliteedinõuete rikkumised) ja kohustuse täitmisega viivitamine on põhjustanud hagejale hingelist valu ja füüsilisi kannatusi ning on kahjustanud hageja tervist. Kostja kohustuste rikkumine on süüline. Hageja tervisekahjustusi oli võimalik vältida õigeaegse suunamisega eriarsti poole ja vastava ravi määramisega. Lisaks on vangla rikkunud võlaõigusseadusest tulenevat teavitamiskohustust. Hagejale ei ole selgitatud tema raviplaani ega põhjendatud ravimite asendamist ja ravimite väljastamise lõpetamist. Hageja selgitas, et hageja nõude õiguslikuks aluseks on vangistusseaduse (VangS) § 52 lg 2, millele tuginedes ta palub tagada aastate vältel hagejale neuroloogi ehk erialaste teadmistega spetsialisti poolt määratud ravi. Hageja ei soovi, et vangla arst temale uuesti ravimi välja kirjutaks, vaid vangla peaks jätkama hagejale varem neuroloogi poolt ordineeritud ravi. Teavitamiskohustuse rikkumine ei ole eraldi hageja nõude aluseks, kuid see tõendab, et kostja poolt pakutav tervishoiuteenus ei vastanud keskmisele kvaliteedile.
KOSTJA VASTUVÄITED
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja ei ole tervishoiuteenuse osutajana oma kohustusi rikkunud ega jätnud hagejat vajalikust ravist ilma. Vanglas otsustab tervishoiuteenuse osutamise vangla arst. Ebaõige on hageja arusaam, et kostja pidi terviseteenuse osutamisel juhinduma pea kolm aastat tagasi antud neuroloogi soovitusest, milles sisuline ettekirjutus ravirežiimi kohta puudub. Käesoleva vangistuse ajal näidustati hagejale 15.05.2019 Tallinna Vangla sisehaiguste raviarsti, mitte neuroloogi
poolt rahutute jalgade sündroomist tekkivate vaevuste leevendamiseks Pregabalin kaheks kuuks. Seega oli hagejale Pregabalini saamine ette nähtud kuni 15.07.2019 ning seda ei näidustanud neuroloog. Pregabalini ei pea määrama neuroloog ning hagejal diagnoositud rahutute jalgade sündroomist tekkivate vaevuste leevenduseks on pädev ravimi määrama ka üldarst. Kuna Tartu Vanglas sõltuvusprobleemidega kinnipeetavatele Pregabalini andmine lõpetati, siis oli põhjendatud hagejale nn üleminekuperioodi rahustamiseks Pregabalini antavat kogust vähendada, mida perearst ka tegi, näidustades hagejale Pregabalini ainult hommikul. Hageja kinnitas, et temale toovad leevendust ka rahustid, mistõttu määrati meditsiiniosakonna juhataja poolt hagejale täiendavalt 31.07.2019 kuni septembri lõpuni Diazepam. 19.09.2019 käis hageja neuroloogi vastuvõtul, kus talle määrati rahutute jalgade sündroomi raviks 30 päevaks õhtul Pramipexolum (Mirapexin) ja määrati kuuri lõppedes uus vastuvõtt. Mirapexin on näidustatud mh rahutute jalgade sündroomi sümptomaatiliseks raviks. Ei ole tõendatud, et hagejale sobib raviks ainult Pregabalin. Hageja viidatud tervisekaardi väljavõtete anamneesid on sisuliselt patsiendi küsitlemise käigus saadud teave patsiendi seisundi kohta. Arvestades, et hageja sooviks on saada Pregabalini, võib ta arstile kirjeldada ka selliseid tundeid, mida tal tegelikult pole, et näidata, et temale ükski teine ravim ei sobi. Hageja ei ole kahtluse alla seadnud vangla neuroloogi teadmisi ega oskusi. Samuti ei ole hageja selgitanud, miks tuleb hageja varasema neuroloogi eriteadmisi pidada õigemaks või paremaks vanglas töötava neuroloogi vastavatest eriteadmistest. Hagejale osutatud tervishoiuteenus vastab arstiteaduse üldisele tasemele. Seadus kaitseb isiku õigust saada vajaduse esinemisel arstiteaduse üldisele tasemele vastavat ravi. Seadusandja ei ole aga pidanud kaitstavaks õiguseks patsiendi tahet saada konkreetset ravi(mit). Kuna hageja nõue ei ole seadusega riigi poolt kaitstav, esineb alus hagi kohustamisnõude osas jätta läbi vaatamata.
KOHTU SEISUKOHAD
3.Hageja on esitanud käesolevas asjas kaks nõuet: mittevaralise kahju hüvitamise ja ravi tagamise kohustamise nõude. Hageja nõue tugineb põhiliselt sellele, et kostja ei osutanud hagejale lepingust ega seadusest tulenevatele nõuetele vastavat tervishoiuteenust, kuna kostja ei taganud talle eriarsti poolt varem ordineeritud ravi. Kohus leiab, et hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata. Ravi tagamise kohustamise nõude jätab kohus läbi vaatamata.
4.VangS § 49 lg 1 kohaselt on tervishoid vanglas riigi tervishoiusüsteemi osa ning tervishoidu vanglas korraldatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel. Tervishoiuteenuste korraldamise seadus (TTKS) § 1 lg 21 järgi käesolevat seadust kohaldatakse tervishoiuteenuste osutamise korraldusele vanglates koos vangistusseadusest tulenevate erisustega. TTKS § 2 lg 1 alusel tervishoiuteenus on tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. VangS § 52 lg 2 järgi arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid. Riigikohus on rõhutanud, et tervishoiuteenuse osutamine vanglas ning sellega kaasnevad meditsiinilised otsused, ravivõtted jms ei erine olemuslikult tervishoiuteenuse osutamisest mujal ning vanglaarsti poolt tervishoiuteenuse osutamisel tekib vangla ja kinnipeetava vahel eraõiguslik lepinguline suhe (Riigikohtu määrus nr 3-3-4-1-11, p 9). Seega toimub tervishoiuteenuse osutamine eraõiguslikus suhtes.
5.Vastavalt VÕS § 758 lg-le 1 kohustub tervishoiuteenuse osutamise lepinguga üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest. VÕS § 770 lg 1 kohaselt vastutab tervishoiuteenuse osutaja ja käesoleva seaduse § 758 lõikes 2 nimetatud isik üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest. VÕS § 762 kohaselt peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Sealjuures tähendab arstiteaduse üldise taseme kindlakstegemine vastust küsimusele, kas raviarst tegutses vähemalt sama kvaliteetselt, nagu vastava eriala haritud ja kogenud arst (Riigikohtu lahend nr 3-2-178-06, p 12). VÕS § 128 lg 5 järgi hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 134 lg 5 alusel arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. VÕS § 134 lg 2 järgi isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitisena maksta mõistlik rahasumma.
6.Hageja kahju hüvitamise nõue tugineb sellel, et kostja ei ole taganud talle eriarsti poolt varem ordineeritud ravi. Hageja heidab kostjale ette seda, et kostja on jätnud andmata hagejale SA PõhjaEesti Regionaalhaigla (PERH) neuroloogi poolt XX.XX.XXXX ordineeritud ravimi Pregabalin 150 mg õhtul ja 75 mg hommikul. Kohtu palvel täpsustas hageja, et hageja nõude õiguslikuks aluseks on VangS § 52 lg 2, millele tuginedes ta palub tagada aastate vältel hagejale neuroloogi ehk erialaste teadmistega spetsialisti poolt määratud ravi, mida kostja ei ole järginud. Hagile lisatud SA PERH XX.XX.XXXX ambulatoorsest epikriisist nähtuvalt (tl 11-12) kaebas hageja neuroloogile jalgades rahuloleku ajal ebameeldivat ja vibreerivat tunnet. Neuroloog diagnoosis hagejal rahutute jalgade sündroomi, kinnitades seejuures, et motoorsed ja sensoorsed närvid hageja jalgadel on korras. Neuroloog määras hagejale raviks Pregabalini 150 mg õhtul ja 75 mg hommikul. Epikriisist ei nähtu, et SA PERH neuroloog oleks hagejale näidustanud määramatuks ajaks Pregabalini manustamise muutumatu režiimiga. Kohus leiab, et hageja arusaam, et kostja pidi hagejale vanglas terviseteenuse osutamisel juhinduma peaaegu kolm aastat tagasi antud neuroloogi soovitusest, on ebaõige. VangS § 52 lg 2 järgi on ravi ja uuringute määramine vanglas arsti erialane otsus, mis toimub tervishoiuteenuse osutamise käigus. Seega otsustab vanglas tervishoiuteenuse osutamise vangla arst. Hageja tervisekaardi väljavõtte (tl 13) kohaselt näidustati hagejale 15.05.2019 Tallinna Vangla sisehaiguste raviarsti poolt rahutute jalgade sündroomist tekkivate vaevuste leevendamiseks Pregabalin 150 mg hommikul ja 75 mg õhtul kaheks kuuks s.o kuni 15.07.2019. Pooled ei vaidle selle üle, et XX.XX.XXXX paigutati hageja karistuse kandmiseks Tartu Vanglasse. Hageja tervisekaardist nähtuvalt (tl 13) käis hageja 21.06.2019 Tartu Vangla arsti vastuvõtul, kus kurtis muuhulgas rahutute jalgade sündroomist tingitud jala liigeste ja lihaste valu, andes tervishoiutöötajale teada, et selle vastu aitab ainult Pregabalin. Hageja soovis ka neuroloogi vastuvõtule aga mitte jalgade kroonilise liigese ja lihasvalu tõttu, vaid valu tekitava õla pärast, et saada
neuroloogilt saatekiri MRT uuringu tegemiseks. Samuti soovis hageja saada perearsti vastuvõtule. 25.06.2019 vastuvõtul kurtis hageja perearstile muuhulgas rahututest jalgadest põhjustatud valu, märkides, et seda leevendavat Pregabalin. Perearsti otsusel määrati hagejale Pregabalin 150 mg hommikul. Hagiavaldusest nähtub, et hageja sai Tartu Vanglas Pregabalini kuni 09.08.2019, seega kauem kui Tallinna Vangla raviarsti ettekirjutus. Ühestki kohtule esitatud tõendist ei tulene, et hagejale sobib raviks vaid Pregabalin ning et 2016.a neuroloogi poolt ordineeritud ravi kestab määramata aja. Ainuüksi asjaolu, et hagejale on varem korduvalt Pregabalini ordineeritud, eeltoodut ei kinnita. Kohus nõustub kostjaga, et hageja tervisekaardi väljavõtete anamneesid ei saa tõendada, et hageja raviks sobib ainult Pregabalin. Anamnees hõlmab patsiendi küsitlemise käigus patsiendilt endalt saadud teavet tema seisundi kohta. Hageja arvates leevendab tema haigust vaid Pregabalin, kuid see ei tähenda, et temale ükski teine ravim ei sobi. SA Põhja-Regionaalhaigla neuroloog-vanemarsti XX.XX.XXXX kirjast nr XXX nähtub, et rahutute jalgade sündroomi raviks on kasutatavad pramipexol, rivotril, pregabalin ja gabagamma (tl 55). Kostja selgituste kohaselt otsustati hagejal esineva sõltuvusprobleemi tõttu alguses Pregabalini antavat kogust perearsti poolt vähendada. Kuna hageja kinnitas, et temale toovad leevendust ka rahustid, määrati meditsiiniosakonna juhataja poolt hagejale täiendavalt 31.07.2019 kuni septembri lõpuni Diazepam 5 mg ööseks. 13.09.2019 neuroloogi vastuvõtul määrati hagejale rahutute jalgade sündroomi raviks 30 päevaks õhtul Pramipexolum (Mirapexin) ja määrati kuuri lõppedes uus vastuvõtt (tl 48). SA PERH neuroloogi XX.XX.XXXX kirjast (tl 55) tuleneb, et Pramipexolum on rahutute jalgade sündroomi leevendamiseks kohane ravim. Hageja esitatud perearsti tõendi (tl 73) kohaselt pikendas hageja perearst viimati hageja Pregabalini retsepti 25.02.2019. Tõendist ei nähtu, milliseks ajaks ning kui suurte annuste jaoks retsepti pikendati. Hageja ei ole ka väitnud, et ta soovis selle retsepti alusel ravimit osta, aga kostja talle seda ei võimaldanud. Kohus leiab, et tuvastatud asjaoludel ei ole kostja tervishoiuteenust osutades rikkunud kohustust, mis annaks hagejale aluse nõuda kostjalt väidetava kahju hüvitamist. Tervisekaarti kannetest nähtuvalt on kostja organiseerinud hagejale ravi vastavalt tema kaebustele ja vajadustele.
7.Hageja väitel on Tartu Vangla rikkunud lisaks VÕS-ist tulenevat teavitamiskohustust. Teavitamiskohustuse rikkumisega kaasneb esmajoones patsiendi õigus nõuda kahju hüvitamist. Kuivõrd hageja 18.12.2019 kirjaliku selgituse kohaselt ei esita hageja selle väite alusel eraldi nõuet, ei pea kohus vajalikuks analüüsida hageja väiteid selle kohta, et vangla ei teavitanud hagejat ravi käigust ega Pregabalini väljastamise lõpetamisest. Kohus märgib täiendavalt, et kuivõrd teavitamiskohustuse rikkumise korral ei ole tegemist raviveaga, ei saa teavitamata jätmist pidada automaatselt haiguse süvenemisega kaasneva mittevaralise kahju põhjuseks.
8.Hageja on esitanud nõude, milles palub kohustada Tartu Vanglat tagama hageja nõuetekohane ravi. Hageja ei ole vaatamata kohtu selgitustele hagi esemes märkinud, milline see ravi oleks. Hagiavaldusest ja selle täiendusest saab järeldada, et hageja palub tagada talle varem neuroloogi poolt määratud ravi, mille raames manustada talle iga päev ravimit Pregabalin 150 mg õhtul ja 75 mg hommikul. Kohus leiab, et hageja kohustamisnõue tuleb jätta läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel, kuna seadus ei sätesta nõudeõigust hageja nõutud viisil ravi saamiseks. Seadusest ei tulene, et kohus saaks tervishoiuteenuse osutajat kohustada tervishoiuteenust osutama konkreetsel viisil.
Tervishoiuteenuse osutamise leping on olemuslikult käsundusleping VÕS § 619 mõttes ning seega on võimalik teatud ulatuses kohaldada ka käsunduslepingut reguleerivaid sätteid. VÕS § 621 lg 1 esimese lause järgi peab käsundisaaja käsundi täitmisel järgima käsundiandja juhiseid, kuid sama lõike teise lause järgi, kui käsundisaaja peab käsundi täitma oma erialastele teadmistele või võimetele tuginedes, ei või käsundiandja anda üksikasjalikke juhiseid käsundi täitmise viisi ega tingimuste suhtes. Riigikohus on VÕS § 621 lg 1 teisele lausele viidates leidnud, et patsient ei saa arstile ette kirjutada, millist ravi tuleks kohaldada (vt Riigikohtu 26.09.2019.a lahend asjas nr 2-19-1366, p 10 ; 13.06.2018.a otsus asjas nr 2-15-123028, p 21.3). Seega ei saa patsient arstile ette kirjutada, millist ravi tuleks kohaldada, küll aga on tal õigus ravist keelduda.
9.TsMS § 162 lg 1 alusel jätab kohus menetluskulud hageja kanda. Toimiku materjalidest ei nähtu, et kostjal oleks menetluskulusid tekkinud. Seega puuduvad tsiviilasjas menetluskulud, mida hagejal tuleks hüvitada.
/allkirjastatud digitaalselt/ Gerty Pau Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.