Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

tingimuste punktis 9.8 ja käenduslepingute punktis 16. Kostja ei ole liisingulepingu pooleks ja seega ei ole liisingulepingu tingimused tema jaoks siduvad. Seoses käenduslepingutega leiab kostja, et tegemist on tüüptingimustel sõlmitud lepinguga, mis on kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja seetõttu tühine VÕS § 42 lg 3 p 10, alternatiivselt § 42 lg 1 järgi. TsMS § 104 lg 1 kohaselt on kohtualluvuse kokkulepe lubatud juhul, kui vaidlus on seotud mõlema poole majandus- või kutsetegevusega. Käesoleval juhul ei olnud tegemist kostja majandus- või kutsetegevusega TsMS § 104 lg 1 mõttes. Liisinguvõtja oli X X OÜ, kelle tegelik juht oli X X. Kostja oli tegelikult pelgalt tavaline töötaja, kes sai töötasu ehitusel objektijuhi ülesannete täitmise eest. X X OÜ-d juhtis ja X X OÜ tegevust korraldas X X, kes andis kostjale tööalaseid korraldusi. Kostja leiab, et kuivõrd kohus on hagi juba menetlusse võtnud, tuleb hagi jätta TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel läbi vaatamata. Hageja leiab, et puudub alus kostja taotluse rahuldamiseks, kuivõrd kostja poolt oma taotluses avaldatu ei vasta tõele ning ei oma õiguslikku tähtsust. Kostja väidab oma taotluses, et ta ei olnud liisinguvõtja X X OÜ juht, vaid tegelik juht oli X X ning esitab eeltoodu tõendamiseks rida tõendeid, mis kõik on hilisemast perioodist kui liisingulepingute sõlmimine. Asjaolu, et kostja täitis ettevõttes projektijuhi ametit ei tähenda seda, et ta ei võiks olla samas ka ettevõtte juhatuses. Kostja poolt esitatud telefoni sõnumite kaudu saadetud kirjavahetus on 2017 aasta teisest poolest ehk suuresti perioodist, kui P L ei olnudki enam juhatuse liige ning juhatuse liige oli X X. Liisingulepingud on aga P L enda poolt allkirjastatuna sõlmitud 12.08.2016 ja 08.12.2016, perioodil mil kostja P L oli ainukene ettevõtte juhatuse liige, samuti osanik ning seega on kostja poolt antud käendus sõlmitud tema majandustegevuses. Vastupidised kostja väited on õigustühised. Hageja jääb endiselt seisukohale, et asjas on tõendatud kostja poolt käenduslepingu sõlmimine oma majandustegevuses, mistõttu õigussuhtele ei kohaldu tarbijalepingu sätted. Kohtualluvuse kokkulepe käenduslepingus on pooltele siduv ning kostja poolt esitatud tõendid ei oma tähtsust ning kohtul tuleb jätta kostja taotlus asja läbi vaatamiseks rahuldamata. Kohtumääruse põhjendused Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 70 lg 1 sätestab, et rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi määratakse, millal võib asja menetleda Eesti kohus. TsMS § 70 lg 2 sätestab, et asi allub Eesti kohtule, kui Eesti kohus võib selle lahendada pädevuse ja kohtualluvuse sätete kohaselt või kohtualluvuse kokkuleppest tulenevalt, kui seadusest või välislepingust ei tulene teisiti. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1 lg 5 kohaselt tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. VÕS § 143 lg 1 kohaselt tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. Hagiavaldusest nähtub, et kostja on X X OÜ seadusliku esindajana sõlminud liisingulepingu ja füüsilise isikuna käenduslepingu. Hageja on kohtualluvuse osas tuginenud poolte kokkuleppele ja leiab, et liisinguleping ja käendusleping on sõlmitud seonduvalt äriühingu majandustegevusest. Kohtu hinnangul ei sõlminud kostja lepingut oma iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega seonduvalt. Seejuures tuleneb VÕS § 143 lg 1 sõnastusest, et füüsilise isiku käendusleping on alati tarbijaleping, seetõttu ei saa isik tarbijana käituda samaaegselt ja samas õigussuhtes ka majandus- või kutsetegevuses tegutseva isikuna. Kohtu hinnangul on kostja tarbija VÕS § 1 lg 5 tähenduses. TsMS § 70 lg 3 rahvusvaheline kohtualluvus ei ole erandlik, kui seaduses või välislepingus ei ole ette nähtud teisiti. TsMS § 70 lg 4 järgi käesolevas seadustikus rahvusvahelise kohtualluvuse kohta sätestatut kohaldatakse üksnes ulatuses, milles ei ole sätestatud teisiti Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 1215/2012.

Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse 1215/2012 (määrus) artikkel 17 sätestab, et asjades, mis puudutavad lepinguid, mille isik on tarbijana sõlminud oma majandustegevusest või kutsealast sõltumatul eesmärgil, määratakse kohtualluvus kindlaks käesoleva jao alusel, ilma et see piiraks artikli 6 ja artikli 7 punkti 5 kohaldamist, kui tegemist on osamaksetena tasutava laenulepinguga või muud liiki krediidilepinguga, mis sõlmiti kaupade müügi rahastamiseks. Kohtu hinnangul on liisingulepingu puhul tegemist muud liiki krediidilepinguga. Seega määratakse kohtualluvus kindlaks neljanda jao alusel (kohtualluvus tarbijalepingute puhul). Määruse artikkel 18 punkt 2 sätestab, et teine lepingupool võib algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht. Hageja on kohtualluvuse osas tuginenud poolte kokkuleppele. Nimetatud määruse artikli 25 punkti 1 kohaselt kui pooled, olenemata sellest, kus on nende alaline elukoht, on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev liikmesriigi kohus või kohtud, on see kohus või need kohtud pädevad, välja arvatud juhul, kui kõnealune kokkulepe on sisulise kehtivuse poolest asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt tühine. TsMS § 106 lg 1 p 1 kohaselt kohtualluvuse kokkulepe on tühine, kui see on vastuolus käesoleva seadustiku § 104 lõikes 1 sätestatuga. TsMS § 104 lg 1 kohaselt kohus võib kohtualluvuse järgi asja läbi vaadata ka juhul, kui selle kohtu alluvus on ette nähtud poolte kokkuleppega ja vaidlus on seotud mõlema poole majandusvõi kutsetegevusega või kui leping on seotud ühe poole majandus- või kutsetegevusega ja teiseks pooleks on riik, kohaliku omavalitsuse üksus või muu avalik-õiguslik juriidiline isik või kui mõlemaks pooleks on avalik-õiguslik juriidiline isik. Kohus selgitab, et kuivõrd vaidlusaluse lepingu puhul ei ole täidetud TsMS § 104 lg 1 sätestatud tingimused, s.o vaidlus ei ole seotud mõlema poole majandus- või kutsetegevusega, siis on kohtualluvuse kokkulepe tühine vastavalt TsMS § 106 lg 1 p-le 1. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et liisingulepingu puhul ei ole tegemist muud liiki krediidilepinguga ja kohtualluvuse puhul ei kohaldu neljanda jao sätted, siis kohaldub määruse artikkel 4 punkt 1, mille järgi esitatakse käesoleva määruse kohaselt hagi isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse sõltumata nende kodakondsusest. Seega võib määruse artikli 18 punkti 2 või artikli 4 punkti 1 alusel algatada menetluse kostja vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on kostja alaline elukoht. Kostja on märkinud, et tema elukohaks on xxx. Riigikohtu lahendi 3-2-1-179-14 punktist 10 tulenevalt peab maakohus TsMS § 75 lg 1 esimese lause alusel avalduse saamise järel kontrollima, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule. See säte ei välista siiski rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgimise kontrollimist ka hiljem, kui hagiavalduses ei ole ühtegi viidet sellele, et kostja ei pruugi elada Eestis (nagu praegusel juhul), kuid kostjale ei õnnestu tema Eestis teadaolevate kontaktaadresside kaudu kätte toimetada menetlust algatavat dokumenti. Rahvusvahelise kohtualluvuse sätete kontrollimist menetluse kestel ei välista ka see, et kui hagi menetlusse võtmata jätmise alusena eristab TsMS § 371 lg 1 p-des 1 ja 2 kohtupädevuse või kohtualluvuse puudumist, siis TsMS § 423 sätestab hagi läbi vaatamata jätmise alusena sõnaselgelt lg 1 p-s 13 vaid pädevuse puudumise. Pädevuse puudumine TsMS § 423 lg 1 p 13 tähenduses tuleb vajalikel juhtudel võrdsustada analoogia alusel rahvusvahelise kohtualluvuse puudumisega. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagi TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel jätta läbi vaatamata.

TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 168 lg 2 alusel jäävad kostja menetluskulud hageja kanda. TsMS § 174 lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista menetlust lõpetava määruse tegemist. Antud juhul leiab kohus, et menetluskulude kindlaksmääramine takistab käesolevas asjas menetlust lõpetava määruse tegemist kostja suhtes. Kostja ei ole esitanud kohtule lõplikku menetluskulude kindlaksmääramise avaldust, mis aga ei tähenda, et kostjal menetluskulud puuduvad. Kuna eelmärgitu takistab menetluskulude rahalist kindlaksmääramist käesolevas määruses, määrab kohus käesolevas tsiviilasjas menetluskulude rahalise suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist kooskõlas TsMS § 174 lg 2 ja § 177 lg 2. /allkirjastatud digitaalselt/ Liisi Vernik kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.