Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest
Tsiviilasi
Annely Madala hagi Harri Orro vastu solidaarkohustuse täitmisest tekkinud tagasinõudes, viivise ning korduvate kohustuse edaspidiseks täitmiseks kohustamiseks ning Harri Orro ja Ülle Orro vastuhagi Annely Madal ja Raivo Madala vastu seltsinguvara jagamiseks ja hüvitise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 10. oktoobri 2019 vaheotsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Harri Orro ja Ülle Orro apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
3500 eurot
Kohtuistungi toimumise aeg
28. jaanuar 2020
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (vastuhagis
XXXXXXXXXXX)
hageja)
Harri
Orro
(isikukood
Apellant (vastuhagis
XXXXXXXXXXX)
hageja)
Ülle
Orro
(isikukood
Apellantide esindaja vandeadvokaat Rene Varul 1(13)
Vasustaja (vastuhagis kostja) Annely Madal (isikukood
Vastustaja (vastuhagis kostja) Raivo Madal (isikukood
XXXXXXXXXXX)
Vastustajate lepinguline esindaja Talis Toompere
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Tartu Maakohtu 10. oktoobri 2019 vaheotsus ja saata tsiviilasi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Annely Madal (hageja) esitas 21. veebruaril 2018 Tartu Maakohtule Harri Orro (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista ajavahemiku alates september 2015 kuni detsember 2017 eest osalise laenumakse 1683 eurot 70 senti, viivise 253 eurot 39 senti ja edasiulatuva viivise. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista alates 2018. a jaanuarist solidaarkohustuse alusel poole tasumisele kuuluvatest laenumaksetest ning tagatisvara kohustuslikest kindlustusmaksetest.
2.Hagi põhjenduste kohaselt sõlmisid hageja ja Tanel Orro (kui kaaslaenusaajad)
12.juunil 2006 AS-iga Hansapank (praegune Swedbank AS; pank) laenulepingu nr XXXXXXXXXXX (laenuleping), mille alusel kandis pank T. Orro arveldusarvele 22 383 eurot. Laenu tagatiseks seati hüpoteek hageja ema Helgi Kuivale kuuluvale kinnistule. Võlaõigusseaduse kohaselt on T. Orro ja hageja panga ees solidaarvõlgnikud. T. Orro suri XXXXX ja kostja on tema pärija. Pärast T. Orro surma on hageja üksinda laenulepingut täitnud. Hageja soovib kostjalt kui T. Orro pärijalt tema osa solidaarkohustuse täitmist ehk kaaslaenusaajale langenud osa täitmist. Hageja on pöördunud selle nõudega korduvalt kostja poole. Kuna kostja nõuetele ei reageerinud, esitas hageja 10. detsembril 2015.a 2(13)
Tartu Maakohtule hagiavalduse kostja vastu solidaarkohustuse ühepoolsest täitmisest tekkinud tagasinõudes, alusetult rikastumise nõudes, intressi ja viivise nõudes (tsiviilasi nr 2-15-18732). Maakohus jättis hagi rahuldamata, kuid Tartu Ringkonnakohus mõistis 7. juuni 2017 otsusega kostjalt välja laenukohustuse katteks 3064 eurot 14 senti, sh põhivõla ajavahemiku 1. jaanuar 2012 – 31. august 2015 eest. Kostja ei ole asunud laenukohustust täitma ka pärast 31. augustit 2015.
3.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja tugines vastuväidetes mh sellele, et hageja ja T. Orro asutasid 2006. aastal ühiselt AT INVEST OÜ (AT), milles kavatsesid toota mööblit. Osaühingu töö alustamiseks vajalike rahaliste vahendite saamiseks oli võetud hagis viidatud laen. Lisaks osaühingule tehti nimetatud summast väljamakseid ka hagejale endale ja tema abikaasale Raivo Madalale. 2006. aasta lõpupoole suhted halvenesid ja tekkisid ka lahkhelid ettevõtluses. T. Orro ja hageja leppisid kokku, et T. Orro lahkub osaühingust ja jätab selle tasuta hageja omandisse, kuid hageja võtab üle laenukohustuse. Järgneva üheksa aasta jooksul tasus hageja panga ees laenukohustust, esitamata T. Orrole või kostjale ühtegi nõuet. Kostja leidis, et kuivõrd pangalaenu arvel tegelikuks kasusaajaks on hageja ning praeguseks hageja ainuomandisse kuuluv AT, tulebki solidaarvõlgnike omavaheline vastutus jagada võrdsuse põhimõttest erinevalt. Vastusoorituseks oli osaühingu tootmishoone renoveerimistööde maksumus ja muud äriühingu huvides tehtud kulutused.
4.Kostja H. Orro koos Ülle Orroga (Orro) on esitanud käesolevas asjas 5. septembril 2018 hagi A. Madala (hageja) ja R. Madala vastu seltsinguvara jagamiseks ja hüvitise saamiseks (vastuhagi). Vastuhagis paluvad H. Orro ja Ü. Orro (vastuhagi 8. oktoobri 2018 täpsustusi arvestades) kohustada A. Madalat ja R. Madalat andma nõusolekud H. Orro, Ü. Orro, A. Madala ja R. Madala seltsinguvara jagamiseks järgmiselt: ▪ Tartumaal XXXXXX vallas XXXXXX külas asuv XXXXXXX kinnistu (registriosa nr XXXXXXX; XXXXXXX kinnistu) jääb A. Madala ja R. Madala ühisomandisse; ▪ Pangaga sõlmitud laenulepingust tulenevad rahalised kohustused jäävad A. Madala ja R. Madala kanda. Samuti palusid vastuhagejad mõista A. Madalalt ja R. Madalalt enda kasuks välja hüvitise. Vastuhagi põhjenduste kohaselt sõlmisid H. Orro, Ü. Orro, A. Madal, R. Madal ja T. Orro 2006. a mai alguses seltsingulepingu. Perekonnad Orro ja Madal olid alates 2005. aastast perekonniti ja äriliselt tihedalt seotud ning nende äriidee nägi ette mööblitootmise arendamise, sellel eesmärgil hoone omandamise ja väljaehitamise. Nimetatud eesmärkide saavutamiseks sõlmisid T. Orro ja A. Madal kaaslaenusaajatena pangaga põhihagis märgitud laenulepingu, mille alusel kandis pank T. Orro kontole 22 383 eurot. Laenuraha arvelt tagastati Ü. Orrole 5. juunil 2006 A. Madala eest AT osakapitali sisse makstud 1278 eurot 23 senti (20 000 krooni), samuti tehti laenuraha arvelt ülekanded A. Madalale ja R. Madalale, Marko Roosvele (hoone renoveerimiseks võetud laenu tagasimakse) ja Merlin Kuivale (samuti hoone renoveerimiseks võetud laenu tagasimakse). Osapooled alustasid koos läbirääkimisi praegusel XXXXXXX kinnistul asuva vana katlamaja omandamiseks, et rajada sinna mööblitöökoda. 3(13)
Vallasasjana katlamaja hoone müünud Villu Ränile tegid müügi eest ettemaksu 45 000 krooni H. Orro koos abikaasa Ü. Orroga. Nimetatud katlamaja juurde maa erastamine ja maa mõõdistamine toimus 10. aprillil 2006, maakatastrisse kanti XXXXXXX maaüksus
28.juunil 2006. Kinnistusraamatusse kanti 11. jaanuaril 2007 ühisomanikena sisse A. Madal ja R. Madal. XXXXXXX kinnistul asuva katlamaja renoveerimine mööblitööstushooneks (mh katuse, põrandate, elektrisüsteemi, küttesüsteemi, uste-akende vahetus jm) läks maksma ligikaudu 14 500 eurot, millised kulutused kanti valdavalt pangast saadud laenu arvelt. Harri Orro oli renoveerimistöid alustanud juba 2005. a lõpus või 2006. a alguses. Ühine äriplaan nägi seega ette XXXXXXX kinnistu omandamist, sellel oleva hoone renoveerimist mööblitööstuseks, seadmete soetamist ja kogu ettevõtmise opereerimiseks AT asutamist. T. Orro sõlmis osade tootmisseadmete soetamiseks liisingulepingu. H. Orro, Ü. Orro, A. Madal ja R. Madal tegutsesid XXXXXXX kinnistu omandamisel, kinnistul asuva tootmishoone renoveerimisel, ühise äriühingu asutamisel ja opereerimisel ning selle kõige finantseerimiseks laenu võtmisel ühise majandusliku eesmärgi nimel. H. Orro ja Ü. Orro, on seisukohal, et XXXXXXX kinnistu omandamisega seoses sõlmitud kokkulepped, sh kokkulepped kinnistu asjaõigusliku omandamise, kinnistu omandamise finantseerimise, kinnistul ehitustööde teostamisega seoses sõlmitud kokkulepped, samuti pangalaenu võtmiseks ja äriühingu asutamiseks sõlmitud kokkulepped on käsitatavad seltsingulepinguna. Osapoolte ühine majanduslik eesmärk oli mööblitööstuse alustamine ja arendamine ning sellest tulu teenimine. T. Orro võõrandas 12. veebruaril 2007 oma osaluse AT-s tasuta A. Madalale. T. Orro hukkus XXXXX, tema pärija on H. Orro. H. Orro ja Ü. Orro, hinnangul lõppes seltsing seltsinglase T. Orro surma tõttu (võlaõigusseaduse (VÕS) § 596 lg 1 p 4). Samas on jagamata tekkinud seltsinguvara – XXXXXXX kinnistu ja pangast võetud laenukohustus. VÕS § 589 lg 1 näeb ette, et seltsinglaste tehtavad panused, samuti seltsingu jaoks omandatud vara lähevad seltsinglaste ühisomandisse (seltsinguvara). XXXXXXX kinnistut saab hageja ja kostjate sisesuhtes lugeda ühisvaraks.
5.A. Madal ja R. Madal vastuhagi ei tunnistanud. Vastuhagis viidatud asjaoludel ei ole seltsingulepingut sõlmitud. A. Madal ja R. Madal ei ole osalenud väidetava seltsingu juhtimises ega andnud üle kellelegi teisele seltsinglasele õigust seltsingu juhtimiseks. H. Orro ja Ü. Orro ei ole tõendanud seltsingu olemasolu. Kui seltsingu eesmärgiks oli mööblitööstuse avamine ja mööbli tootmine (ettevõtlus) läbi selleks loodava ettevõtte, milleks sai AT, siis oleks eluliselt usutav, et ettevõttesse panustavad isikud oleks olnud ka loodava ettevõtte osanikud. AT-s osalesid A. Madal ja T. Orro. R. Madal, Ü. Orro ja H. Orro abistasid vaid oma pereliikmeid ettevõtlusega alustamisel. H. Orro ei ole varem toimunud menetluses tsiviilasjas nr 2-15-18732 kordagi väitnud, et ta osales seltsingus, mille vara on jäänud jagamata. XXXXXXX kinnistul asuva katlamajahoone ostis V. Ränilt R. Madal. Nimetatud vallasasja müügihind oli 45 000 krooni ja selle tasus R. Madal kolmes osas. Samuti on R. Madal tasunud kõik XXXXXXX kinnistu maa erastamise ja kinnistamisega seotud kulud. Asjaolu, et XXXXXXX kinnistul paiknev hoone oli vallasasjana R. Madala ja A. Madala 4(13)
omandis pidi olema Ü. Orrole ja H. Orrole teada. Seega on ebaõige Ü. Orro ja H. Orro väide, et XXXXXXX kinnistu läks lõpuks R. Madala ja A. Madal ühisomandisse. T. Orro arveldusarvele kantud laenu arvelt on tehtud ülekandeid ka Ü. Orrole ja H. Orrole endile, kokku 101 123 krooni. Samuti on tõendamata käsitlus, et kõik laenu arvel tehtud väljamaksed kolmandatele isikutele olid tehtud katlamaja remondikulude tasumiseks. Võetud laenu arvel tasus T. Orro mh ka formaatsaepingi ettemaksu ja hiljem liisingumakseid. T. Orro viis nimetatud pingi hiljem XXXXXXX kinnistul asuvast hoonest ära.
27.veebruaril 2019 esitasid A. Madal ja R. Madal taotluse vaheotsuse tegemiseks, mille maakohus rahuldas 6. mai 2019 määrusega.
MAAKOHTU LAHEND
7.Tartu Maakohus jättis 10. oktoobri 2019 vaheotsusega vastuhagi rahuldamata. Maakohus märkis, et määrab menetluskulude jaotuse ja suuruse kindlaks põhihagi kohta tehtavas lahendis. Otsuse põhjenduste kohaselt on oluline välja selgitada, kas väidetavad seltsinglased tegutsesid ühise eesmärgi nimel. Samuti on VÕS § 580 lg 1 kohaselt oluline, kas nende tegutsemine aitas kaasa selle eesmärgi saavutamisele. VÕS § 580 kohaselt on tegemist lepingulise suhtega, sest seltsinglaste panused määratakse lepinguga. VÕS § 8 lg 1 sätestab, et leping on tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Vastavalt VÕS § 9 lg 1 sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seltsingulepingu puhul tuleb tuvastada, kas pooled avaldasid oma tahet nii panuste tegemise osas, selles, kuidas seltsingu juhtimine on korraldatud, kuidas saavutada seltsingu eesmärkiks olev kasum (või muu kasu juhul, kui eesmärgiks ei olnud kasumi teenimine) ja aruandluse korraldamise osas. Maakohus leidis kõiki tõendeid kogumis hinnates, et menetluses ei ole tõendamist leidnud väidetavate seltsinglaste: Ü. Orro, H. Orro, T. Orro, A. Madala ja R. Madala tahe sõlmida omavahel seltsinguleping. Nimetatud isikute vahel oli tõenäoliselt küll muu sisuga lepinguid ja võlasuhteid. Samas on nendest tulenevad nõuded eelduslikult aegunud. Vastuhagi esitajad Ü. Orro ja H. Orro olid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg-st 1 lähtudes kohustatud tõendama oma väiteid seltsingulepingu sõlmimisest, kuid ei ole suutnud seda teha. Kohus tuvastas, et 2005. a sügisel alustasid H. Orro ja T. Orro katlamajas koristuse ja esmaste ehitustöödega ning A. Madal ja R. Madal liitusid töödega hiljem. Samas ei liigitu taoline koos tegutsemine iseenesest seltsinguks, sest vastavad kokkulepped puudusid. Ükski asjas ülekuulatud tunnistajatest ei andnud ütlusi võimalike seltsinglaste kokkulepete või seltsingut puudutavate tahteavalduste kohta (panused, juhtimine jne). Maakohus pidas eluliselt usutavamaks A. Madala ja R. Madala arvamust, et perekond Orrod hindasid oma mööbli tootmise alustamisele suunatud koostegevuse perekond Madalaga seltsinguks alles õigusalaste teadmistega esindaja võtmise järel. Vähemalt kuni 2018. a augustini ei
5(13)
teadvustanud Ü. Orro ega H. Orro mingil moel, et neil võiks olla perekond Madalaga mingi ühistegevusele suunatud lepinguline suhe. Menetlusosalised olid üksmeelel, et mööbli tootmisega pidi hakkama tegelema T. Orro ja A. Madal pidi aitama klientide leidmisel, ostma materjale, tegelema asjaajamisega jne. Olukord selliseks küll ei kujunenud, mis viiski T. Orro ja H. Orro lahkumiseni AT-st 2006. a sügistalvel. Samas, arvestades nimetatud algset plaani ja ka seda, et AT osanikeks olid alguses ainult T. Orro ja A. Madal, oli äriühing loodud eelkõige nende tegevuseks andmiseks ja äri ajamiseks. Kohus hindas H. Orro ja T. Orro ning A. Madala ja R. Madala tegevust katlamajaga seotud tööde teostamisel ja selle mööblitootmiseks sobivaks korrastamisel pigem kui ettevalmistusi äriühingu tegevuseks, kusjuures H. Orro ja R. Madal osalesid nendes töödes oma lähedaste abistamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
8.H. Orro ja Ü. Orro (apellandid) esitasid 11. novembril 2019 ühise apellatsioonkaebuse, milles paluvad ringkonnakohtul maakohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega tuvastada seltsingulepingu olemasolu. Apellandid on jätkuvalt seisukohal, et asjas on tuvastatav seltsinglaste ühine majanduslik eesmärk, milleks oli tootmishoone omandamine ja selle kohandamine mööblitootmiseks, samuti äriühingu loomine, mis pidi mööblitootmist ja tootmishoonet opereerima hakkama. Maakohus on iseenesest ka tuvastanud osapoolte ühise tegutsemise ja ka ühise eesmärgi seoses katlamaja renoveerimisega tootmisruumiks ehk siis tuvastanud seltsingulepingu kõige iseloomulikuma tunnuse. Samas on maakohus hinnanud tegevust pigem kui ettevalmistusi äriühingu tegevuseks, kusjuures H. Orro ja R. Madal osalesid nendes töödes oma lähedaste abistamise eesmärgil. Apellandid leiavad, et ühine majanduslik eesmärk ei saanud olla ettevalmistused äriühingu (AT) tegevuseks, vaid äriühingu loomine oli majanduslikult loogiline käik mööblitootmise opereerimiseks ja üks seltsingulepingu eesmärkide täitmise vahend. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et seltsinglased ei võtnud pangalaenu loodud äriühingule AT, samuti ei antud tootmishoone omandit üle äriühingule, nimetatud äriühing ei tegelenud tootmishoone renoveerimisega jne. AT oli vaid mööblitootmise kui ettevõtlusega tegelemise vorm – seltsingulepingu eesmärk ei saanud olla vaid äriühingu loomine, nagu kohus on ekslikult järeldanud. Äriühing oli vahend seltsingu eesmärkide saavutamiseks. Loodud juriidiline isik pidi hõlbustama mööblitootmist (materjalide ost, müük jmt) ja selle osad olid samuti seltsinguvaraks. Maakohtu loogika seltsingulepingu tuvastamisel ei ole õige. Maakohtu poolt tõendatuks loetud ühine majanduslik eesmärk on see kõige tugevam kinnitus sellele, et osapooled olid eelnevalt sõlminud seltsingulepingu. Maakohus on siiski soovinud, et ühise majandusliku eesmärgi kõrval peaksid apellandid tõendama eraldi veel ka tahteavalduste tegemised ja kokkulepped seltsingulepingu sõlmimiseks. Apellandid leiavad, et ühise eesmärgi olemasolul said osapoolte õigussuhted kõige iseloomulikumalt vastata seltsingule. Mitte miski ei viita sellele, et osapoolte vahel oleks olnud nt käsundusleping, ehitustööde tellimine vmt.
6(13)
Seltsingus lepiti kokku suuliselt ja seda kinnitab poolte käitumine. Tuvastatud asjaolud kinnitavad, et osapooltel olid kokkulepped ja ühine majanduslik eesmärk. Vastava eesmärgi poole liiguti ning osapooled tegid ühise eesmärgi nimel panused, mh alustasid H. Orro ja Ü. Orro 2005. a suvel tootmishoone renoveerimist, Ü. Orro tegi sissemaksed tootmishoone omandamiseks V. Ränilt; 2006. a märtsis ja aprillis panustati renoveerimistöödesse (nii rahaliselt kui ka töiselt); eraisikutelt M. Roosvelt ja M. Kuivalt võeti laenu tootmishoone renoveerimiseks (need laenud maksti tagasi hiljem võetud pangalaenust); Ü. Orro tegi AT asutamisel osakapitali sissemaksete; võeti pangalaen, mille arvelt on finantseeritud edasisi tootmishoone renoveerimistöid ja neid töid on teostatud veel 2006. a suvel (katus, sisetööd, aknad, uksed jne); T. Orro liisis saeraami, mis paigaldati tootmishoonesse ja millega hakati mööblit tootma; T. Orro tegi töiseid (ilma palgata) panuseid (T. Orro oli väljaõppinud mööblitootja, kes peamiselt üksi mööblit tootiski). Osapooltel pidid olema kokkulepped, mille järgi tegutseti ja mille kaudu eesmärgi poole liiguti ning see üldpilt vastab kõige paremini seltsingulepingule. Kes ja kus täpselt seltsingus kokku leppis, ei ole nii tähtis, kuivõrd antud asjas on tuvastatav, et seltsingulepingut on täidetud ja selle eesmärk saavutati – mööblitootmine läks renoveeritud tootmishoones käima. Maakohus on toonud esile, et H. Orro justkui ei saanud aru, et tegemist võis olla just seltsingulepinguga. See, et inimene ei oska õigussuhet kvalifitseerida seltsinguna, ei saa apellantide hinnangul tähendada, et ta ei saaks sõlmida vastavaid kokkuleppeid, mis sisuliselt vastavad seltsingulepingule. Veel on kohus pidanud oluliseks, et katlamaja on omandatud vaid R. Madala ja A. Madala omandisse ja et perekond Orrod oleksid loogiliselt pidanud esitama nõudmisi selle vara kandmiseks seltsinguvara hulka, osaühingu vara hulka vmt. Maakohus ei ole apellantide arvates arvestanud, et tootmishoone müük R. Madala ja A. Madala omandisse oligi Orrodele ebameeldivaks üllatuseks ja viis mõni aeg hiljem ühise tegevuse lõpetamiseni. R. Madal ise on vande all seletanud, et algne kokkulepe oli, et tootmishoone omand vormistatakse Orrode ja Madalate vahel, mitte ei jää R. Madala ja A. Madala ainuomandisse. Hiljem ei olnud Orrodel enam võimalik nõuda selliste kokkulepete täitmist, kuna kokkulepped olid suulised. Apellantide arvates on samas oluline, et Orrod on panustanud tootmishoonesse ja tegutsenud seal nagu omanikud ehk nad on arvestanud, et tegemist on sisuselt ühise varaga, hoolimata selle juriidilisest kuuluvusest. Kohus ei ole arvestanud, et osapoolte ühise tegevuse lõppemisel kinkis T. Orro enda osaluse AT-s A. Madalale ja sellest ajast peale tasus A. Madal ise pangalaenu makseid. Selle vastu on A. Madalale jäänud tootmishoone, mida väärtustati renoveerimise läbi selle sama pangalaenu kaudu. A. Madal esitas esmakordselt haginõude laenumaksete regressiks H. Orro vastu (tsiviilasi nr 2-15-18732) alles 8 aastat peale ühise tegevuse lõppemist. Selline pikk ajavahemik kinnitab, et poolte vaikimisi kokkuleppe kohaselt jäid A. Madalale nii ühine laen, kui ka tootmishoone kinnistu omand. Apellantide suhtes ei saa pidada õiglaseks tulemust, kus H. Orro peaks maksma A. Madalale kinni osa pangalaenust olukorras, kus selle sama pangalaenu eest on 7(13)
väärtustatud tootmishoonet. Samas on R. Madal tunnistanud, et tootmishoone omand pidi minema nii Orrode kui Madalate kaasomandisse, kuid sellised kokkulepped jäid vormistamata.
9.A. Madal ja R. Madal (vastustajad) vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata. Apellandid loetlevad kaebuses üles terve rea asjaolusid, mis nende arvates on kohtus tuvastamist leidnud. Valdavalt on tegu faktiliste asjaoludega, mis vastustajate hinnangul ei tõenda kuidagi seltsingu olemasolu või tegutsemist ühise majandusliku eesmärgi nimel. Tegu ei ole uute asjaoludega ning kuna vastustajad on oma selgitused ja seisukohad eelnevas menetlusstaadiumis juba andnud, ei pea nad vajalikuks hakata neid kõiki üle kordama. Vastupidiselt apellatsioonkaebuses väidetule ei ole vastustajate hinnangul tuvastamist leidnud asjaolu, et Ü. Orro on teinud katlamaja hoone soetamiseks ettemaksed V. Ränile (vara müüjale). Vastupidi – tõendamist on leidnud asjaolu, et see nii ei ole. R.Madal on esitanud dokumentaalsed tõendid, et tema on teinud katlamaja eest maksed V. Ränile. Samuti ei ole tuvastamist leidnud asjaolu, et oluline osa T. Orro ja A. Madala poolt ühiselt pangast võetud laenust kulus tootmishoone renoveerimiseks. Tuvastamist ei leidnud ka asjaolu, et perekond Orrod väljusid ühisest ettevõtmisest, kuna suhted halvenesid ja T. Orro kinkis oma osaluse AT-s A. Madalale ja A. Madal jäi tasuma laenukohustust. Suhted osanike T. Orro ja A. Madala vahel tõepoolest halvenesid. T. Orro lahkus ettevõttest koos ühiselt võetud laenu arvelt soetatud formaatsaega ning asutas isa H. Orroga uue ettevõtte OÜ Orro, mis alustas mööbli tootmist. T. Orro poolt A. Madalale võõrandatud AT osalus oli väärtusetu, kuna AT oli sellel ajal võlgades ja ettevõttel puudus igasugune vara. Maakohus ei ole tuvastanud, et T. Orro poolt võetud laenud eraisikutelt olid võetud tootmishoone renoveerimiseks ega see, et Ü. Orro poolt A. Madala eest tehtud AT osakapitali sissemakse oli panus seltsinguvarasse (nagu apellandid väidavad). Ü. Orro poolt A. Madala eest tehtud osakapitali sissemakse on talle tagastatud A. Madala ja T. Orro poolt ühiselt võetud laenu arvelt. Põhjendamatu on apellantide etteheide, et maakohus ei arvestanud asjaoluga, et tootmishoone (vana katlamaja) müüdi R. Madala ja A. Madala ainuomandisse ja see oli apellantidele ebameeldivaks üllatuseks. Asjas on leidnud tõendamist, et H. Orro on ise viibinud katlamaja krundi kinnistamistoimingute ja piiriprotokolli sõlmimise juures ja andnud sinna oma allkirja kui naaberkinnistu seaduslik esindaja. Seega pidi olema talle selge, et kinnistu omanikuks saab R. Madal, kuna viimane oli katlamaja kui vallasasja omanik ja kinnistamisdokumentides soodustatud isik. Pärast T. Orro poolt AT osaluse võõrandamist A. Madalale ei hakanud A. Madal ise tasuma pangalaenu (nagu see olnuks osa T. Orro ja A. Madal vahelisest kokkuleppest), vaid T. Orro lõpetas pangas arveldamise, mistõttu võttis pank raha kaastaotleja A. Madala arvelt. A. Madal ei saanud teha sisuliselt midagi, et seda vältida, kuna laenu tagatiseks oli A. Madala ema kinnistu.
8(13)
Põhjendamatu on apellantide etteheide A. Madalale, et viimane esitas esmakordselt haginõude solidaarvõlgniku tagasinõudes H. Orro vastu 8 aastat hiljem. A. Madal on korduvalt nii T. Orro kui ka hiljem tema pärija H. Orroga teinud juttu laenust ja selle tasumisest, kuid tulutult. Kuna tegemist oli peretuttavate ja n-ö üheküla inimestega, siis ta siiralt lootis, et asi saab ilma kohtuta korda. Apellantide arvates on kohus jätnud tähelepanuta, et pangast ei võtnud äritegevuseks laenu mitte AT, vaid väidetavad seltsinglased A. Orro ja T. Orro eraisikutena. Vastustajad märgivad, et kuna AT majanduslik seis oli väga halb ja ühingul puudus igasugune vara, siis selline äriühing ise ei olekski laenu saanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus (vaheotsus) tuleb täies ulatuses tühistada ning tsiviilasi tuleb saata TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
11.A. Madal on põhihagis esitanud H. Orro vastu järgmised nõuded: solidaarkohustuse ühepoolsest täitmisest tekkinud tagasinõude, viivisenõude ning korduvate kohustuse edaspidise täitmise nõude. H. Orro ja Ü. Orro on esitanud asjas hagi A. Madala ja R. Madala vastu seltsinguvara jagamiseks ja hüvitise saamiseks, mida maakohus on menetlenud vastuhagina. Vastuhagis leiavad H. Orro ja Ü. Orro, et nii XXXXXXX kinnistu kui ka T. Orro ja A. Madala poolt 12. juunil 2006 pangaga sõlmitud laenulepingust tulenevad kohustused on seltsinguvara. Vastuhagis on palutud seltsinguvara jagada selliselt, et XXXXXXX kinnistu jääks A. Madala ja R. Madala ühisomandisse ning pangaga sõlmitud laenulepingust tulenevad rahalised kohustused jääksid A. Madala ja R. Madala kanda. Samuti on H. Orro ja Ü. Orro palunud vastuhagis mõista A. Madalalt ja R. Madalalt enda kasuks välja hüvitise. Toimikust ja vaidlustatud otsusest nähtuvalt on maakohus 6. mai 2019 määrusega (II kd, tl-d 52–53) rahuldanud vastukostjate A. Madala ja R. Madala vaheotsuse tegemise taotluse, et tuvastada vastuhagi nõude aluseks olev õigussuhe: seltsingulepingu olemasolu või puudumine. Maakohus on leidnud, et kui seltsinguleping on tuvastatud, on põhjendatud täiendavate kulutuste tegemine seltsinguvara koosseisu ja selle väärtuse kindlaksmääramisele ja seejärel vara jagamine. Kui seltsingulepingu olemasolu ei ole tõendatud, puudub vajadus nimetatud kulutuste tegemiseks.
11.1.Vaidlustatud vaheotsusega on maakohus jätnud H. Orro ja Ü. Orro vastuhagi seltsinguvara jagamiseks ja hüvitise saamiseks rahuldamata. H. Orro ja Ü. Orro on maakohtu otsuse vastuhagi rahuldamata jätmise osas täies ulatuses vaidlustanud.
11.2.Ringkonnakohus ei ole seotud apellatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega (TsMS § 652 lg 8). Ringkonnakohtu hinnangul rikkus maakohus vaheotsuse tegemisel TsMS § 449 lg-id 1 ja 2. TsMS § 449 lg 1 võimaldab teha vaheotsuse mh nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta olukorras, kus menetluses on hagi raha saamiseks, eelkõige tekitatud kahju hüvitamiseks ja nõutava rahasumma suuruse tõendamine on väga kulukas või keerukas ja nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta on kohtul võimalik otsust teha. Senises kohtupraktikas ei ole peetud lubatavaks vaheotsuse tegemist vaid mõne nõude eelduse esinemise kohta (vt nt Riigikohtu 1. juuni 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-19(13)
37-16, p 10 koos selles viidatud praktikaga). Ka praegusel juhul on maakohus vaheotsusega lahendanud ainult ühe nõude eelduse – seltsingulepingu olemasolu. Vaheotsuse tegemine viidatud küsimuses ei olnud ringkonnakohtu hinnangul kooskõlas TsMS § 449 lg-tega 1 ja 2, samuti ei olnud see mõistlik menetlusökonoomia seisukohalt. Seejuures oli võimaliku seltsingu tuvastamise korral seltsinguvara koosseis A. Madala ja R. Madala väidete kohaselt H. Orro ja Ü. Orro poolt välja toodust erinev, mh on pooltel olnud vaidlus XXXXXXX kinnistu kuulumise üle seltsinguvarasse. Ülalviidatud
19.veebruari 2019 vaheotsuse tegemise taotluses on A. Madal ja R. Madal märkinud, et juhul kui seltsing eksisteeris, oli selle varakogum oluliselt suurem kui XXXXXXX kinnistu parendused. Sellisel juhul tuleks varakogum täiendavalt tuvastada ja pole välistatud, et tekib vajadus tellida ka muid ekspertiise (II kd, tl 42 pöördel).
11.3.Ringkonnakohtu hinnangul võib olla käesolevas asjas otstarbekas TsMS § 449 lg 1 kohase vaheotsuse tegemine küsimuses, kas üks või teine asi, õigus või kohustus kuulub seltsinguvarasse (ehk lisaks seltsingu olemasolule tuleks vaheotsusega tuvastada ka seltsinguvara koosseis). See võiks hoida kokku menetlusosaliste kulusid väiteava (jagatava) seltsinguvara hulka kuuluvate asjade väärtuse kindlakstegemisele. Taolise sisuga vaheotsuse tegemist ei ole pooled kohtult senises menetluses taotlenud.
12.Maakohus on kohaldanud valesti ka materiaalõigust, eksides eelkõige VÕS § 580 lg 1 sisustamisel. Samuti on maakohtu järeldused seltsingu kokkuleppe puudumise kohta nõuetekohaselt põhjendamata.
12.1.VÕS § 580 lg 1 kohaselt kohustuvad seltsingulepinguga kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. VÕS § 581 lg 1 järgi võib seltsinglase panuseks olla igasugune ühise eesmärgi edendamine, sealhulgas vara võõrandamine seltsingule, vara seltsingu kasutusse andmine või seltsingule teenuse osutamine. Seltsingulepingu sätete kohaldamise eelduseks on poolte ühise eesmärgi tuvastamine (vt nt Riigikohtu 2. detsembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-15, p 14 koos selles viidatud kohtupraktikaga).
12.2.Maakohus on otsuses sisuliselt tuvastanud perekond Orro ja perekond Madala mööbli tootmise alustamisele suunatud koostegevuse. Maakohtu hinnangul tegutsesid vähemalt H. Orro, T. Orro ning A. Madal ja R. Madal koos (praegusel XXXXXXX kinnistul asuva) katlamaja ruumide mööblitootmiseks sobivaks korrastamisel. Koristuse ja esmaste ehitustöödega katlamajas alustasid H. Orro ja T. Orro 2005. a sügisel ning A. Madal ja R. Madal liitusid töödega hiljem. Maakohus ei ole nende asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud ning ühise tegutsemise üle katlamaja ruumides mööblitootmise alustamise eesmärgil ei ole pooltel olnud menetluses sisuliselt ka vaidlust. Maakohus on jätnud ringkonnakohtu arvates nõuetekohaselt (TsMS § 336 lg 1; § 442 lg 8) põhjendamata järelduse, et sellist ühist tegevust ei saa kvalifitseerida seltsingulepinguks ning et osapoolte tegevust tuleks pigem vaadata kui ettevalmistusi äriühingu tegevuseks. Menetlusosaliste ja T. Orro vahel võisid olla küll erinevad õigussuhted, millest võisid tekkida erinevad nõuded, kuid poolte poolt senises menetluses väidetu põhjal ei ole ringkonnakohtu arvates siiski välistatud, et nimetatud isikute vahel võis muude õigussuhete kõrval olla ka seltsinguleping. 10(13)
12.3.Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuses väidetuga, et maakohus on üle tähtsustanud asjaolu, et käesolevas asjas esitatud ja kogutud tõendite põhjal ei ole võimalik täpselt tuvastada, millal ja kuidas seltsinguleping sõlmiti, kuidas toimus vajalike tahteavaltuste tegemine ning millised olid kokkulepped seltsingulepingu sõlmimiseks. VÕS § 9 lg-st 1 tulenevalt loetakse leping sõlmituks vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg 3 järgi võib tahteavaldus väljenduda ka teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg (kaudne tahteavaldus). Seadusest seltsingulepingule kohustuslikke vorminõudeid ei tulene. Ringkonnakohus lisab, et kokkulepped seltsinglaste panuste kindla suuruse, nende tegemise tähtaja (VÕS § 581), seltsingu juhtimise korralduse (VÕS §-d 582–587), kasumi jaotamise või aruandluse nõuete (VÕS §-d 586, 591, 592) kohta ei ole sedavõrd olulised tingimused, et nende puudumisel ei saaks lugeda seltsingulepingut sõlmtuks. Seltsing võib isikute vahel tekkida ka nimetatud küsimustes eraldi kokku leppimata. Just kahe või enama perekonna ühise tegutsemise puhul ongi taoliste selgelt määratletud kokkulepete puudumine ringkonna kohtu arvates pigem tavapärane. Perekondlike seltsingute puhul on seltsingu huvides ja seltsinglaste eesmärgiks perekonna vara ja sissetulekuallikate säilitamine. Seltsinglaste omavahelised suhted põhinevad tihti ka moraalinormidel.
12.4.Samuti ei nähtu vaidlustatud otsuse põhjendustest, et maakohus oleks arvestanud mõlema poole poolt välja toodud asjaoluga, et A. Madal ja T. Orro võtsid pangast
12.juunil 2006 sõlmitud laenulepingu alusel ühiselt laenu, mida vähemalt osaliselt kastutati ülalviidatud katlamaja renoveerimiseks ja mööblitootmiseks sobivaks kohandamiseks. Samuti ei ole maakohus arvestanud, et 2006. a mais asutati AT, mis hakkas tegelema mööbli tootmisega renoveeritud (või renoveeritavates) katlamaja ruumides. AT asutajateks olid T. Orro ja A. Madal, juhatusse hakkasid lisaks nendele kuuluma ka R. Madal ja H. Orro. Ka nende asjaolude üle ei ole pooltel olnud menetluses vaidlust. TsMS § 442 lg 8 nõudeid eirates ei ole maakohus ülalnimetatud asjaoluga mittearvestamist otsuses ka põhjendanud.
12.5.Isegi kui nõustuda maakohtu järeldusega, et H. Orro, T. Orro ning A. Madala ja R. Madala ühist tegutsemist tuleks vaadelda kui ettevalmistusi äriühingu tegevuseks, ei oleks seltsingulepingu sätete kohaldamine sellisele õigussuhtele tingimata välistatud. Taolisel juhul võis olla tegemist nn eelasutamishühinguga, mille tunnuseks on asutajate kokkulepe asutada tulevikus juriidiline isik ja tegutseda koos ühingu asutamise eesmärgil. Sellisel juhul ei oleks seltsingulepingu sätted küll enam kohaldatavad alates asutamisel oleva juriidilise isiku registrisse kandmisest (vt ka VÕS-Komm II/Saare (2007) § 580, lk 645).
12.6.Käesoleva asja senises menetluses esile toodud asjaolude põhjal ei ole ringkonnakohtu arvates alust eeldada, et osapoolte koostöö oli tingitud üksnes soovist enda pereliikmeid või peretuttavaid abistada ning kokkulepetest ei tulene siduvaid kohustusi, st võlasuhet VÕS § 2 mõttes. Nagu eelnvalt märgitud, oli menetlusosaliste ja T. Orro eesmärk praegusel juhul asuda ühiselt mööblit tootma ning teenida ja jaotada ettevõtte teenitavat kasumit.
11(13)
12.7.Asjaolu, et ühiselt tegutsenud isikud ise ei osanud nendevahelisi suhteid seltsingulepinguks pidada ja H. Orro ei ole varem toimunud kohtumenetluses seltsingulepingu sõlmimisele tuginenud, ei oma käesoleva asja lahendamisel määravat tähtsust. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuses märgituga, et inimese oskamatus õigussuhet seltsinguna kvalifitseerida, ei tähendada iseenesest, et ta ei saaks sõlmida kokkuleppeid, mis sisuliselt vastavad seltsingulepingule.
13.Eelnimetatud minetused võivad olla viinud maakohtu ebaõigete lõppjäreldusteni küsimuses, kas H. Orro, Ü. Orro, T. Orro, R. Madala ja A. Madala vahel või mõnede loetletud isikute vahel oli sõlmitud seltsinguleping ning milline oli võimaliku seltsingulepingu sisu. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks maakohtu lahendatud küsimuses ise uut otsust teha, kuna maakohus rikkus vaheotsuse tegemisel TsMS § 449 lõikeid 1 ja 2. Samuti on jätnud maakohus eelmenetluse ülesanded olulises osas täitmata (vt põhjenduste p 14 alapunktid).
14.Vastuhagis väidetu kohaselt on seltsing lõppenud ning seltsinguvara tuleb jagada. Samas, nagu eelnevalt märgitud, on pooltel mh vaidlus võimaliku seltsinguvara koosseisu üle.
14.1.VÕS § 600 lg 1 esimese lause järgi toimub seltsingu lõppemisel seltsingu likvideerimine ja vara jaotamine seltsinglaste vahel. Sama lõike teise lause järgi kohaldatakse seltsingu likvideerimisele kaasomandi jaotamise sätteid (s.o asjaõigusseaduse (AÕS) § 77), kui seltsingu erisätetest ei tulene teisiti. Peamised erisused kaasomdandi jagamise osas on sätestatud VÕS §-des 602–604. Seltsingu likvideerimisel tuleb esmalt täita ühised kohustused (VÕS § 602), seejärel kindlaks teha seltsingu kasum või kahjum ja see jagada või katta (VÕS §-d 591 ja 592), tagastada panused (§ 603) ning lõpuks jagada ülejääk (§ 604). AÕS § 77 tulenevalt jagatakse kaasomand vastavalt kaasomanike (seltsinglaste) kokkuleppele (AÕS § 77 lg 1) ning kokkuleppe mittesaavutamisel lahendab kohus vaidluse vastavalt VÕS § 77 lg-s 2 sätestatule. Kohus peab lõpetama kaasomandi ühel AÕS § 77 lg-s 2 sätestatud viisil. Seejuures on Riigikohus olnud oma lahendites järjekindlalt seisukohal, kohus saab valida üksnes nende kaasomandi lõpetamise viiside vahel, mida on taotletud hagis või vastuhagis.
14.2.Seega, juhul kui R. Madal ja A. Madal soovivad vastuhagis märgitud seltsinguvara H. Orro ja Ü. Orro poolt taotletust teisel viisil jagamist, tuleb neil selleks esitada omakorda vastuhagi. Samuti tuleb R. Madalal ja A. Madalal esitada vastuhagi seltsinguvara jagamiseks juhul, kui nad soovivad ülejäänud seltsinguvara (mis R. Madala ja A. Madala alternatiivsete vastuväidete kohaselt eksisteerib) jagamist (vt abikaasade ühisvara jagamise kohta sarnaselt nt Riigikohtu 20. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 22.5). Maakohtul tuleb eelmärgitut pooltele menetluses selgitada ning anda võimalus nõuete esitamiseks.
15.Menetlusökonoomia kaalutlustest lähtudes ei pea ringkonnakohus vajalikuks vastata apellatsioonkaebuse ülejäänud väidetele.
16.Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohus sõltuvalt asja uue lahendamise tulemustest. 12(13)
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.