H.X-i hagi R.Y vastu solidaarkohustuse ühepoolsest täitmisest tekkinud tagasinõudes, viivise ning korduvate kohustuse edaspidise täitmise nõudes ning R.Y ja J.A vastuhagi H.X-i ja I.C vastu seltsinguvara jagamiseks ja hüvitise saamiseks
Apellatsioonkaebuse hind
13 989 eurot 78 senti
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 13. novembri 2023 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
R.Y ja J.A apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
14. jaanuar 2025
Menetlusosalised esindajad
Apellant II (kostja II): J.A (isikukood XXX)
ja
nende Apellant I (kostja I): R.Y (isikukood XXX)
Apellantide lepinguline esindaja vandeadvokaat Rene Varul Vastustaja I (hageja I): H.X (isikukood XXX) Vastustaja II (hageja II): I.C (isikukood XXX) Vastustajate lepinguline esindaja Talis Toompere
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 13. novembri 2023 otsus muutmata.
2.Jätta R.Y ja J.A apellatsioonkaebus rahuldamata.
Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud solidaarselt R.Y ja J.A kanda.
4.Määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista R.Ylt ja J.A-lt H.X-i ja I.C kasuks välja apellatsioonimenetluse menetluskulu 579 eurot ja 50 senti. Väljamõistetud menetluskuludelt tuleb alates otsuse
jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni tasuda võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED Hageja I põhinõue
1.H.X (hageja I) esitas Tartu Maakohtule 21. veebruaril 2018 hagi R.Y (kostja I) vastu solidaarkohustuse täitmisest tekkinud tagasinõudes, viivise ning korduvate kohustuse edaspidise täitmise nõudes. Hageja I palus kostjalt I välja mõista perioodi september 2015 – detsember 2017 laenumakse 1683 eurot 70 senti, viivise 253 eurot 39 senti ja jooksva viivise. Hageja I palus kostjalt I välja mõista 1⁄2 alates 1. jaanuar 2018. a solidaarkohustuse alusel tasumisele kuuluvatest laenumaksetest ning tagatisvara kohustuslikest kindlustusmaksetest. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja I ja X J.A 12. juunil 2006 AS-iga Hansapank (praegune Swedbank AS; pank) laenulepingu nr XXXXXXXXXXX (laenuleping), mille alusel kandis pank T. J.A arveldusarvele 22 383 eurot. Laenu tagatiseks seati hüpoteek hageja I emale kuuluvale kinnistule. T. J.A suri 3. oktoobril 2011 ja kostja I on tema pärija. Pärast T. J.A surma täitis hageja I laenulepingut üksinda. Hageja I soovib kostjalt I tema laenulepingust tuleneva solidaarkohustuse täitmist. Hageja I esitas 10. detsembril 2015 Tartu Maakohtule kostja I vastu hagi solidaarkohustuse täitmisest tekkinud tagasinõudes, alusetult rikastumise nõudes, intressi ja viivise nõudes (tsiviilasi nr 2-15-18732). Tartu Ringkonnakohus mõistis 7. juuni 2017 otsusega kostjalt I välja laenukohustuse katteks 3064 eurot 14 senti, sh perioodil 1. jaanuar 2012 – 31. august 2015 tekkinud põhivõla. Kostja I ei ole pärast 31. augustit 2015 laenulepingust tulenevat solidaarkohustust täitma asunud.
2.Kostja I vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja I ja T. J.A asutasid 2006. a ettevõtte XXXXXXX OÜ (osaühing). Hagiavalduses viidatud laen võeti osaühingus töö alustamiseks. Lisaks osaühingule tehti laenust väljamakseid ka hagejale I ja tema abikaasale I.C-le. Pangalaenu eest soetati hageja I ja T. J.A kaasomandisse XXXXXXX kinnistu ning renoveeriti endine katlamaja osaühingu tootmishooneks. 2006. a lõpus suhted halvenesid ja tekkisid lahkhelid ettevõtluses. T. J.A ja hageja I leppisid kokku, et T. J.A lahkub osaühingust ja jätab selle tasuta hageja I omandisse, kuid hageja I võtab üle laenukohustuse. Järgneva üheksa aasta jooksul täitis laenu tagasimaksmise kohustust panga ees hageja I, esitamata T. J.A-le või kostjale I ühtegi nõuet. Kuivõrd pangalaenu tegelikuks kasusaajaks on hageja I ning hageja I ainuomandisse kuuluv osaühing, tuleb solidaarvõlgnike vaheline vastutus jagada võrdsuse põhimõttest erinevalt.
Kostja I ja J.A (kostja II) vastuhagi hageja I ja I.C (hageja II) vastu
3.Kostja I ja J.A (kostja II) esitasid 5. septembril 2018 hagi hageja I ja I.C (hageja II) vastu seltsinguvara jagamiseks ja hüvitise saamiseks. Vastuhagis palusid kostjad kohustada hagejaid andma nõusolekud hagejate ja kostjate seltsinguvara jagamiseks nii, et Tartumaal X vallas XXX asuv XXXXXXX kinnistu (registriosa nr XXXXXXXX; XXXXXXX kinnistu) jääb hagejate ühisomandisse ning laenulepingust tulenevad rahalised kohustused jäävad hagejate kanda. Samuti palusid kostjad mõista hagejatelt enda kasuks välja hüvitise. Vastuhagi põhjenduste kohaselt sõlmisid hagejad ja T. J.A 2006. a mai alguses seltsingulepingu. Perekonnad J.A ja H.X olid perekonniti ja äriliselt tihedalt seotud ning nende äriidee nägi ette mööblitootmise arendamise, sellel eesmärgil hoone omandamise ja väljaehitamise. Nimetatud eesmärkide saavutamiseks sõlmisid T. J.A ja hageja I kaaslaenusaajatena põhihagis märgitud laenulepingu. Laenuraha arvelt tagastati kostjale II 5. juunil 2006 hageja I eest osaühingu osakapitali sissemakse 1278 eurot 23 senti (20 000 krooni), samuti tehti laenuraha arvelt ülekanded hagejatele, M.R. (hoone renoveerimiseks võetud laenu tagasimakse) ja M.K. (hoone renoveerimiseks võetud laenu tagasimakse). Osapooled alustasid koos läbirääkimisi XXXXXXX kinnistul asuva vana katlamaja omandamiseks, et rajada sinna mööblitöökoda. Katlamaja hoone müünud V.R. tegid müügi eest ettemaksu 45 000 krooni kostjad. Katlamaja juurde maa erastamine ja mõõdistamine toimus 10. aprillil 2006, maakatastrisse kanti XXXXXXX maaüksus 28. juunil 2006. Kinnistusraamatusse kanti 11. jaanuaril 2007 ühisomanikena sisse hagejad. XXXXXXX kinnistul asuva katlamaja renoveerimine mööblitööstushooneks läks maksma ligikaudu 14 500 eurot, mis kanti valdavalt pangast saadud laenu arvelt. T. J.A sõlmis osade tootmisseadmete soetamiseks liisingulepingu. Hagejad ja kostjad tegutsesid XXXXXXX kinnistu omandamisel, kinnistul asuva tootmishoone renoveerimisel, ühise äriühingu asutamisel ja opereerimisel ning selle kõige finantseerimiseks laenu võtmisel ühise majandusliku eesmärgi nimel. XXXXXXX kinnistu omandamiseks sõlmitud kokkulepped, kinnistu omandamise finantseerimine, kokkulepped ehitustöödeks, samuti kokkulepped pangalaenu võtmiseks ja äriühingu asutamiseks on käsitatavad seltsingulepinguna. Osapoolte ühine majanduslik eesmärk oli mööblitööstuse alustamine ja arendamine ning sellest tulu teenimine. T. J.A võõrandas 12. veebruaril 2007 oma osaluse osaühingus tasuta hagejale I. T. J.A suri 3. oktoobril 2011, tema pärija on kostja I. Seltsing lõppes seltsinglase T. J.A surma tõttu (võlaõigusseaduse (VÕS) § 596 lg 1 p 4). Seltsinguvara, XXXXXXX kinnistu ja laenukohustus, on jagamata. VÕS § 589 lg 1 näeb ette, et seltsinglaste tehtavad panused, samuti seltsingu jaoks omandatud vara lähevad seltsinglaste ühisomandisse (seltsinguvara). XXXXXXX kinnistut saab hagejate ja kostjate sisesuhtes lugeda ühisomandiks. XXXXXXX kinnistu omandamine hagejate ühisomandisse ei välista seltsingu sätete kohaldamist. Seltsingu eesmärk ei olnud vaid osaühingu loomine, seega ei saavutatud seltsingu eesmärki osaühingu registrisse kandmisega. Seltsingu eesmärgiks oli mööbli tootmine ja sellest tulu teenimine. Kostjatel oli katlamaja valdus enne kui hageja II hoone vallasasjana omandas. Kostjad panustasid tootmishoonesse ja tegutsesid nagu omanikud, arvestades, et tegemist on ühise varaga, hoolimata selle kuuluvusest.
28.veebruaril 2022 esitasid kostjad vastuhagi täpsustuse, milles palusid seltsingu likvideerimise raames määrata XXXXXXX kinnistu müümise avalikul enampakkumisel alghinnaga 22 000 eurot, müügist saadud raha eest maksta esmalt ära kulutused enampakkumise korraldamisele ja seejärel pangaga sõlmitud laenulepingu nr XXXXXXXXXXX jääk enampakkumise ajal. Ülejäänud raha jaotada kostjate ja hagejate
vahel võrdselt. Kostjad esitasid ka alternatiivse nõude – kohustada hagejaid andma nõusolekud seltsinguvara jagamiseks selliselt, et XXXXXXX kinnistu jääb hagejate ühisomandisse ning määrata, et saadud seltsinguvara (XXXXXXX kinnistu) arvelt täidavad hagejad ise AS-ga Swedbank sõlmitud laenulepingust XXXXXXXXXXX tulenevad rahalised kohustused ning hagejatelt välja mõista kostjate kasuks hüvitis, mis võrdub 50%-ga XXXXXXX kinnistu turuväärtuse ja laenulepingust tuleneva laenujäägi vahest.
4.Hagejad vastuhagi ei tunnistanud. Seltsingulepingut ei sõlmitud. Hagejad ei osalenud väidetava seltsingu juhtimises ega andnud üle kellelegi teisele õigust seltsingu juhtimiseks. Samuti ei andnud hagejad seltsingu kasutusse oma vara ega sõlminud seltsingu nimel lepinguid või muid kokkuleppeid. Kostjad ei tõendanud seltsingu olemasolu. Kui seltsingu eesmärgiks oli ettevõtlus, siis oleks eluliselt usutav, et ettevõttesse panustavad isikud oleks olnud loodava ettevõtte osanikud. Osaühingus osalesid hageja I ja T. J.A. Hageja II (I.C) ja kostjad vaid abistasid oma pereliikmeid ettevõtlusega alustamisel. Kostja I ei ole varasemas menetluses tsiviilasjas nr 215-18732 kordagi väitnud, et ta osales seltsingus, mille vara jäi jagamata. Alternatiivselt, kui tuvastatakse seltsing, siis see lõppes osaühingu registrisse kandmisega. Kostja II seltsingusse ei kuulunud. T. J.A ja kostja I juhatusest tagasiastumisest ja T. J.A osaluse võõrandamise hetkest saab lugeda seltsingu lõppenuks seoses seltsingu eesmärgi saavutamata jäämisega. Seltsingul puudus materiaalne vara. Tegemist oli töiste panuste ja oma vara seltsingu kasutada andmisega. XXXXXXX kinnistul asuva katlamaja ostis hageja II. Katlamaja müügihind oli 45 000 krooni ja selle tasus hageja II kolmes osas. Samuti tasus hageja II kõik XXXXXXX kinnistu erastamise ja kinnistamisega seotud kulud. Asjaolu, et XXXXXXX kinnistul paiknev hoone oli vallasasjana hagejate omandis, pidi olema kostjatele teada. Seega on ebaõige kostjate väide, et XXXXXXX kinnistu läks lõpuks hagejate ühisomandisse. T. J.A arveldusarvele kantud laenu arvelt tehti ülekandeid ka kostjatele, kokku 101 123 krooni. Ei ole tõendatud, et kõik laenu arvel tehtud väljamaksed kolmandatele isikutele tehti katlamaja remondikulude tasumiseks. Laenu arvel tasus T. J.A mh ka formaatsaepingi ettemaksu ja liisingumakseid. T. J.A viis formaatsaepingi hiljem XXXXXXX kinnistult ära. Maakohtu vaheotsus ja Ringkonnakohtu otsus
5.Tartu Maakohus jättis 10. oktoobri 2019 vaheotsusega kostjate vastuhagi seltsinguvara jagamiseks ja hüvitise saamiseks rahuldamata. Maakohus leidis, et menetluses ei leidnud tõendamist väidetavate seltsinglaste tahe sõlmida seltsinguleping. Isikute vahel oli tõenäoliselt muu sisuga lepinguid ja võlasuhteid. Nendest tulenevad nõuded on eelduslikult aegunud. Maakohus hindas kostja I ja T. J.A ning hagejate tegevust katlamajaga seotud töödel ettevalmistusena osaühingu tegevuseks, kusjuures kostja I ja hageja II osalesid nendes töödes oma lähedaste abistamise eesmärgil.
6.Tartu Ringkonnakohus tühistas 17. veebruari 2020 otsusega Tartu Maakohtu 10. oktoobri 2019 vaheotsuse ja saatis tsiviilasja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus leidis, et maakohus jättis nõuetekohaselt põhjendamata järelduse, et osapoolte ühist tegevust ei saa kvalifitseerida seltsingulepinguks ning osapoolte tegevust tuleks pigem vaadata ettevalmistusena äriühingu tegevuseks. Maakohus tähtsustas üle asjaolu, et tõendite põhjal ei ole võimalik täpselt tuvastada, millal ja kuidas seltsinguleping sõlmiti, kuidas toimus vajalike tahteavalduste tegemine ning millised olid kokkulepped seltsingulepingu sõlmimiseks. Kokkulepped seltsinglaste panuste kindla suuruse, nende tegemise tähtaja, seltsingu juhtimise korralduse, kasumi jaotamise või aruandluse nõuete
kohta ei ole sedavõrd olulised tingimused, et nende puudumisel ei saaks lugeda seltsingulepingut sõlmituks. Maakohus ei arvestanud, et 2006. a mais asutati osaühing, mis hakkas tegelema mööbli tootmisega katlamaja ruumides. Osaühingu asutajateks olid T. J.A ja hageja I, juhatusse hakkasid lisaks nendele kuuluma ka hageja II ja kostja I. Kui nõustuda maakohtu järeldusega, et kostjate ning hagejate ühist tegutsemist tuleks vaadelda ettevalmistustena äriühingu tegevuseks, ei oleks seltsingulepingu sätete kohaldamine sellisele õigussuhtele tingimata välistatud. Hageja I ja I.C (hageja II) tingimuslik vastuhagi
7.Hageja I ja hageja II (hagejad) esitasid 17. septembril 2020 täiendava nõude seoses kostjate vastuhagis esitatud seltsinguvara nõudega. Vara arvamine seltsinguvarasse eeldab kokkulepet, mida käesolevalt ei ole. Kui kohus tuvastab, et seltsing lõppes 2006. a lõpus või hiljem, siis on seltsinguvara järgmine. Esiteks formaatsaag, mis soetati liisinguga ja mille ettemaksu arve 2818 eurot 22 senti (44095,60 krooni) tasuti ühiselt võetud laenu arvelt 24. augustil 2006. Sae maksumus oli 9586 eurot 74 senti (150 000 kr). Teiseks XXXs, X vallas asuv XXXXXXX kinnistu (registriosa XXXXXXXX), mis soetati T. J.A ja hageja I kaasomandisse 10. novembril 2006 ühise laenu arvelt. Kui kohus leiab, et XXXXXXX kinnistu on seltsinguvara, tuleb see müüa enampakkumisel ja selle müügist saadud rahast täita seltsingu kohustused, milleks on ühiselt võetud laen ja laenu võtmisega seonduvad lisakulud, sh tagatisvara sundkindlustus. Ülejääk tuleb jagada seltsinglaste vahel võrdselt. Kostja I peab hüvitama teistele seltsinglastele poole ühise laenu arvelt tasutud sae sissemaksest 1409 eurot 11 senti, kuna ta võttis sae endale. Hagejad vaidlesid vastu kostjate väitele, et kostja II andis hagejale II 14. märtsil 2006 katlamaja ostu eesmärgil 10 000 krooni. Makse selgitusse oli märgitud „ülekanne“. Sama selgitusega on kostja II teinud 2006. aasta märts-aprill hagejale II ülekandeid ligi 110 000 krooni. Nimetatud maksed olid ette nähtud kostjate maja ehitamiseks materjalide hankimiseks hageja II toonase tööandja XXXXXXXX OÜ kaudu. Elumaja ehitusel töötasid nii hageja II kui ka tema isa Robert H.X ja materjalid osteti hageja II kaudu. On ebausutav, et kostja II kasutas katlamaja eest tasumiseks hageja II vahendust, kuigi võinuks tasuda otse müüjale, kes oli tema tuttav. Teise kinnistu eest tasumisel on kostja II makse selgitusse selgelt kirja pannud makse sisu ning ei ole usutav, et 14. märtsil 2006 piirdus ta vaid ebamäärase selgitusega. Kostjate ülekanded hagejale II ei olnud ei laen ega seltsingu rahastus. Kostjad kandsid ajavahemikus 2006. a märts – 2007. a jaanuar hagejale II raha seoses oma elumaja ehitustöödega, mida kinnitavad XXXXXXXX OÜ arved ehitumaterjalide ostmise kohta. Arved kattuvad kostjate tehtud ülekannetega. Arvetega katmata summad, sh 14. märtsil 2006 tasutud 10 000 krooni olid hageja II töötasu ja muud kulud. Kostja II märtsis tasutud 23 000 krooni oli tasu tehnika rendi ja hageja II töö eest. Maksed, mille kostja II tasus hageja I eest, on talle tagastatud. Hageja I esitas 6. septembril 2023 põhihagi nõude täpsustuse: laenulepingust tekkinud tagasinõue seisuga 6. september 2023 on kokku 7752 eurot 18 senti, millest põhiosa moodustab 5783 eurot 14 senti ja viivised 1969 eurot 4 senti; kindlustusmaksetest tekkinud tagasinõue on 1235 eurot 50 senti, millest kindlustusmaksete osa moodustab 901 eurot 38 senti ja viiviste osa 334 eurot 12 senti. Kokku oli 6. september 2023 seisuga hageja nõue 8987 eurot 68 senti.
8.Kostjad ei tunnistanud hagejate tingimuslikku vastuhagi ja märkisid, et hagejad ei esitatud nõuet seltsinguvara jagamiseks muul moel kui seda on esitanud kostjad ega ülejäänud seltsinguvara jagamiseks.
Hageja II tasus osaliselt katlamaja eest kostja II rahaga, kuna kostja II kandis 14. märtsil 2006 hageja II kontole 10 000 krooni ja hageja II tasus katlamaja eest 16. märtsil 2006 sama palju. Alates 12. märtsist 2006 kuni 18. septembrini 2006 sealhulgas kostja II hagejale II üle kantud 109 434 krooni oli suunatud ühise majandustegevus arendamisele, ehk tegemist oli kostja II panusega seltsinguvarasse. Ei ole tõendatud, et hageja II maksis ehitusmaterjalide arved XXXXXXXX OÜ-le kinni ning on võimalik, et nimetatud materjale kasutasid hagejad oma maja ehitusel. Kostjate elumaja ehitus ei puutu käesolevasse vaidlusesse. Seltsinguvara väärtus tuleb määrata seltsinguvara jagamise aja seisuga, kuivõrd kohaldatakse kaasomandi jagamise sätteid. XXXXXXX kinnistu ei ole seltsinguvara, sest seltsinglaste ühine eesmärk kinnistu omandamisel ei ole tõendatud. Kostja II kuulus seltsingusse, sest ta on T. J.A pärija ning J.A perekonna liige. Samuti tegi ta hageja II kontole kinnistu ostuks ettemakse.
MAAKOHTU LAHEND
9.Tartu Maakohus rahuldas 13. novembri 2023 otsusega põhihagi (solidaarkohustuse ühepoolsest täitmisest tekkinud tagasinõudes, viivise ning korduvate kohustuse edaspidise täitmise nõudes) osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt I hageja I kasuks välja: -
8987 eurot 68 senti, millest 5783 eurot 14 senti moodustab põhivõlg laenulepingu maksete eest ajavahemiku alates 1. september 2015 kuni 6. september 2023 eest ja viivis 1969 eurot 4 senti sama ajavahemiku eest ning 901 eurot 38 senti põhivõlg kindlustusmaksete eest ajavahemiku alates 1. juuli 2015 kuni 6. september 2023 eest ja viivis 334 eurot 12 senti sama ajavahemiku eest;
-
viivis võlaõigusseaduse § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras (EKP intress + 8% aastas) alates 7. septembrist 2023 otsuse p-s 1 nimetatud tasumata põhivõlalt (6684 eurolt 52 sendilt) kuni põhivõla tasumiseni, kuid mitte rohkem kui põhivõla summa;
-
1⁄2 laenulepingu nr XXXXXXXXXXXX alusel tasumisele kuuluvatest igakuistest laenumakstest (põhivõlg + intress) – täissumma 128 eurot 78 senti, viimane makse 128 eurot 41 senti – alates 7. septembrist 2023 kuni laenulepingu lõppemiseni 12. juunil 2026;
-
viivis võlaõigusseaduse § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras (EKP intress + 8% aastas) iga otsuse p-s 3 nimetatud osamakse sissenõutavaks muutumisest (pärast iga kuu 12. kuupäeva) kuni osamakse tasumiseni.
Maakohus jättis rahuldamata hageja I nõude tulevikus sissenõutavate kindlustusmaksete välja nõudmiseks. Samuti jättis maakohus rahuldamata kostjate vastuhagi seltsinguvara jagamiseks ja hüvitise saamiseks ning hagejate vastunõude kostjate vastu seltsinguvara jagamiseks. Hagejate menetluskulud jättis maakohus 90% ulatuses solidaarselt kostjate kanda ning 10% ulatuses nende endi kanda. Kostjate menetluskulud jättis maakohus nende endi kanda. Maakohus mõistis kostjatelt välja riigi kasuks asja läbivaatamiskulud 750 eurot ning solidaarselt hagejate kasuks menetluskulud 6388 eurot 20 senti koos viivisega väljamõistetud menetluskuludelt (EKP intress + 8% aastas) alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni.
9.1.Maakohus märkis, et pooled ei vaidle järgmiste asjas tähtsust omavate asjaolude üle:
Äriühing XXXXXXX OÜ asutati 2006. a mais ja kanti äriregistrisse 16. juunil 2006. Osanikud olid hageja I ja T. J.A, juhatuse liikmed hageja I, T. J.A, kostja I ja hageja II. Asutamislepingu ja äriregistri andmete kohaselt olid äriühingu tegevusaladeks muuhulgas mööbli tootmine, müük ja vahendutegevus.
Laenuleping nr. XXXXXXXXXXX sõlmiti 12. juuni 2006 T. J.A ja hageja I (kaaslaenusaaja) ning AS-i Hansapank (praegu Swedbank AS) vahel. Laenusumma 349 994,02 krooni (22 383 eurot) kanti T. J.A kontole 29. juunil 2006. Laenu tagastiseks seati hüpoteek XXX X vald X asuvale kinnistule XXXXXX (reg nr XXXXXXXX), kinnistu omanik on hageja I ema H.K..
T. J.A võõrandas tasuta oma osa äriühingus hagejale I 12. veebruar 2007.
T. J.A suri 3. oktoobril 2011 ja tema pärijad on kostja I ja kostja II.
12.juunil 2006 sõlmitud laenulepingu alusel võetud pangalaenu ei ole alates 2007. aasta kevadest tasunud T. J.A ega tema pärijad. T. J.A konto väljavõtte kohaselt on viimane makse toimunud 23. veebruaril 2007.
XXXXXXX kinnistu esmakanne on tehtud 8. oktoobril 2006, ühisomanikud hageja I ja hageja II.
9.2.Hageja I esmaseks nõudeks oli 12. juunil 2006 sõlmitud laenulepingu täitmisest tuleneva solidaarkohustuse ühepoolse täitmise tagasinõue, millele lisandusid kõrvalkulud. Kostjate, kes on T. J.A pärijad, hinnangul tuleb kohustus täita seltsingu lõpetamisel seltsinguvara arvel. Kostjad on seisukohal, et hageja I, kostja I ja hiljem menetlusse kaasatud kostja II ja hageja II ning T. J.A olid moodustanud seltsingu, mis käesolevaks ajaks on lõppenud. Kostjate hinnangul on seltsingul vara, läbi tuleb viia likvideerimismenetlus ning vara arvel täita hageja I nõude aluseks olev laenuleping. Hagejad on seisukohal, et seltsingut ei olnud ja kui oli, siis puudub sellel vara. Seega vaidlevad pooled eelkõige selle üle, kas nende vahel oli seltsingulepinguline suhe ning täpsemalt selle üle, millal see sõlmiti ja millal seltsing lõppes. Eeltoodust tulenevalt on poolte vahel ka vaidlus seltsinguvara kooseisu ja jagamise üle. Maakohus andis lahendis hinnangu seltsingulepingu olemasolule ja kestusele, seejärel hindas seltsinguvara koosseisu, sh isikute tehtud erinevaid rahalisi makseid, samuti andis hinnangu seltsinguvara jagamisele ja lõpuks lahendas hageja I põhihagi nõuded.
9.3.Maakohus ei nõustunud kostjate väitega, et ringkonnakohus tuvastas 17. veebruari 2020 otsuses seltsingulepingu olemasolu. Ringkonnakohus on otsuses maakohtule ette heitnud, et maakohus jättis nõuetekohaselt põhjendamata järelduse, et kohtu tuvastatud menetlusosaliste ühist tegevust ei saanud kvalifitseerida seltsingulepinguks ja ringkonnakohtu hinnangul ei ole välistatud, et isikute vahel võis muude õigussuhete kõrval olla ka seltsinguleping. Riigikohus on mitmes lahendis selgitanud, et seltsingulepingu sätete kohaldamise eelduseks on poolte ühise eesmärgi tuvastamine (vt RKTKm 23.05.2012, 3-2-1-65-12, p 15 ja RKTKo 02.12.2015, 3-2-1-51-15, p 14). Tegevuse eesmärgi kindlaks tegemise vajadusele on viidanud ka ringkonnakohus otsuse p-s 12.1.
9.4.Maakohus märkis, et kostjate vande all antud ütlused kinnitasid, et seltsingus osalejate eesmärk oli hakata tootma mööblit ning tootmiseks korrastati XXX XXXXXXX kinnistul asuv vana katlamaja. Kostjad ei osanud täpsustada, millal täpselt ja millisel viisil sellises eesmärgis kokku lepiti (esialgne koostöö tegemise kokkulepe oli 2005. aasta lõpus). Katlamaja korrastamisega alustati 2005. aasta suvel ning selles osalesid kostja I, hageja II ja
T. J.A.
Hagejate vande all antud ütluste kohaselt ei olnud neil kostjatega mingeid kokkuleppeid, mööblitootmisega alustamist arutati T. J.A-ga ja sellega tegelemiseks loodi 2006. a mais osaühing. Samal eesmärgil korrastati ka katlamaja. Töid katlamajas tegid peamiselt hageja II ja kostja I, veidi vähem hageja I ja T. J.A. Kostja II hakkas pärast osaühingu asutamist
tegelema osaühingu raamatupidamisega. Maakohus tuvastas, et kostja I ja T. J.A tegutsesid katlamaja koristamisel ja põrandate valamisel 2005. aasta sügis-suvest ja alates 2005. aasta lõpust (talvest) osalesid nendes töödes ka hagejad. Maakohus ei tuvastanud, et kostja II oleks töödes osalenud või olnud kaasatud. Maakohus luges tõendatuks, et korrastustööde eesmärgiks oli teha ettevalmistusi mööbli tootmiseks. Maakohus märkis, et tunnistajate ütlused ega dokumentaalsed tõendid ei tõenda kindlate kokkulepete sõlmimist, isikute ütluste alusel saab tuvastada, et isikud lihtsalt tegutsesid ühiselt ja neil oli ühine siht ning eesmärkidest räägiti töö käigus jooksvalt. Pooltel oli ühine eesmärk alustada mööbli tootmisega, Maakohus jäi oma 10. oktoobri 2019 otsuses esitatud seisukohale, et pooltel puudusid omavahelised kokkulepped seltsingu juhtimise, panuste suuruse, kasumi jaotamise või aruandluse osas (selliste tahteavalduste tegemine või kokkulepete sõlmimine pole tõendatud). Maakohus asus ringkonnakohtu juhisest lähtuvalt seisukohale, et hagejate, kostja I ja T. J.A ühist tegutsemist eesmärgiga valmistada ette ühise ärina mööbli tootmine, saab pidada seltsinguks.
9.5.Maakohtu hinnangul on tõendatud, et seltsing tekkis 2005. a lõpus, so siis kui kostjate alustatud katlamaja korrastustöödega liitusid hagejad. Samuti on maakohtu hinnangul tõendatud, et seltsingusse ei kuulunud kostja II. Maakohus leidis, et puuduvad tõendid, et seltsinglased oleks omavahel kokku leppinud, kas nende seltsing (ühine tegevus) on tähtajaline või tähtajatu. Maakohus tegi kindlaks, et mööbli tootmiseks loodi osaühing. Osaühingu dokumentidest (asutamisleping ja äriregistri andmed) nähtub, et osaühingu tegevusaladeks olid algusest peale muuhulgas mööbli tootmine, müük ja vahendustegevus. Poolte ütluste kohaselt alustati mööbli tootmisega osaühingus 2006. aasta suvel-sügisel. Osaühingu majandusaasta aruande kohaselt käivitus mööbli tootmine 2006. aasta oktoobrist. Maakohus leidis, et seltsing lõppes osaühingu asutamisega, so seltsingu eesmärgi saavutamisega. Maakohus tuvastas, et seltsinglaste eesmärgiks oli alustada mööbli tootmisega, millisel eesmärgil nad lisaks ruumide ettevalmistustöödele asutasid ka osaühingu. Seltsinglased otsustasid osaühingu asutamise kasuks selle pikaajalisuse (kestva iseloomu) tõttu. Kuna edasine tegevus mööbli tootmiseks (materjali ostmine, tellimuste võtmine ja täitmine) toimus läbi osaühingu ja osaühingusse olid kaasatud kõik neli seltsinglast, on seltsing seltsinglaste soovil nö muteerunud osaühinguks, milles tegevus pidi tagama algse eesmärgi täitmise. Maakohus leidis, et ei ole tõendatud, et osaühingu osanikud omavahel või koos teiste juhatuse liikmetega oleks eraldi kokku leppinud tegutsemise paralleelselt osaühinguga (vastavat lepingut maakohtule esitatud ei ole). Maakohus tegi äriregistri andmete alusel kindlaks, et osaühingu asutamisleping vormistati ja tõestati notariaalselt 27. aprillil 2006. Seega lõppes seltsing nimetatud lepingu sõlmimisel. Kokkuvõtvalt leidis maakohus, et seltsing (eesmärgiga teha ettevalmistused mööbli tootmisega alustamiseks) hagejate, kostja I ja T. J.A vahel moodustati 2005. aasta lõpus ning seltsing lõppes 27. aprillil 2006 osaühingu asutamislepingu sõlmimisega. Maakohus tuvastas, et katlamajas remonti ja korrastustöid tehti ka 2006. aasta suvel ja sügisel, kuid juba asutatud ja registreeritud osaühingu huvides ning selle tegevuse käivitamiseks.
9.6.Maakohus tegi kindlaks, et osaühingu osad kuulusid selle asutamisel võrdses osas hagejale I ja T. J.A-le. Maakohtule pole esitatud mingeid seltsinglaste kokkuleppeid, et osaühingu osanikud annavad oma osa panusena üle seltsingule. See poleks ka võimalik, kuna seltsing lõppes osaühingu asutamisel. Sissemaksed olid suunatud osaühingule, mitte seltsingule. Selle tõttu ei ole panuseks seltsingusse ka kostja II poolt hageja I eest tasutud osa sissemakse, mille tegemise üle pooltel tegelikult vaidlus puudus.
Pooltel ei olnud ka vaidlust, et nende panuseks seltsingusse oli töö katlamajas (koristamine, ehitustööd jms). Maakohus tegi kindlaks, et XXX asuv ja H.X-ile kuluv XXXXXXX kinnistu on kinnistusraamatusse kantud 8. novembril 2006 (maa erastatud 10. oktoobril 2006). Seega on maa erastatud ja kinnistu moodustatud pärast seltsingu lõppemist ega saanud omandina minna üle seltsingule. Hageja II eitas oma tahet omandada kinnistu seltsingule või ühisvarana hagejatele ja kostjatele, seega puudub maakohtu arvates üks komponent, et vara ühisvaraks lugeda (ühise tahte olemasolu pole kostjad tõendanud). XXXXXXX kinnistu ostmisega seotud kulud kandsid hagejad, st puudus kostjate panus, ja puudus ka hagejate soov soetada kostja kinnistu seltsingule, mis tegelikult oli selleks ajaks lõppenud. Maakohus ei tuvastanud seltsinglaste sisesuhte kokkulepet osta XXXXXXX kinnistu seltsingule. Maa ostueesõigusega erastamise eelduseks oleva vallasvara (katlamaja) kuuluvuse üle osas leidis maakohus, et kuna vallasvara sellisel kujul pärast kinnistu moodustamist enam ei eksisteeri, siis vallasvara seltsinguvarasse kuuluda ei saa.
9.7.Maakohus tuvastas esitatud tõendite alusel, et kogu katlamaja hinna (45 000 krooni) on tasunud hageja II: 20. novembril 2005 on hageja II ülekandega tasunud müüjale 20 000 krooni ja 16. märtsil 2006 veel 10 000 krooni, ülejäänud 15 000 krooni tasumist sularahas on müüja kinnitanud 23. veebruari 2006 antud kirjaliku kinnitusega. Nii müügilepingus kui kinnistuskirjas puuduvad viited sellele, et osa müügihinnast on saadud hoopiski kostjalt II või mõnelt muult isikult. Maakohus märkis kostja II väite kohta, et tema tasus 14. märtsil 2006 10 000 krooni hagejale II just selleks, et viimane tasuks 16. märtsil 2006 selle rahaga katlamaja eest (st et tegemist oli sihtotstarbelise maksega), puuduvad tõendid, va kostja II enda ütlused. Maakohtu hinnangul on küsimusi tekitav ja eluliselt mitteusutav, miks ei tasunud kostja II nimetatud makset katlamaja eest otse müüjale. Kostja II ülekandel puudus selgitus, mis oleks seda summat võinud hageja II kontol olevast muust rahast eristada (selgituses seisis vaid „ülekanne“). Hageja II antud ütluste kohaselt said kostjad tema kaudu osta soodsamalt ehitusmaterjali (hageja II töötas XXXXXXXXes OÜ-s ja kuna osteti firma kaudu, siis oli 30–40% soodsam) oma elumaja ehitamiseks, millega kostjad alustasid 2006. a kevadel. Maakohus tuvastas ajavahemikul 27. märtsist 2006 – 5. jaanuarini 2007 väljastatud XXXXXXXX OÜ arvete, hageja II vande all antud ning tunnistajate T.L. (XXXXXXXX OÜ esindaja) ütluste alusel, et hagejale II tehtud ülekanded olid tasu materjalide ja töö eest. Maakohtu hinnangul on hageja II ütlused usaldusväärsed.
9.8.Maakohtu hinnangul on kõiki arveid ja makseid kogumis vaadeldes tõendatud, et materjali ostmine käis läbi hageja II ja valdav osa (kui mitte kõik) arvetel märgitud materjali kulus kostjate elumaja ehitamisele. Maakohus leidis, et kostjate arvamus, mille kohaselt ei puutuks nende elumaja ehitamine ja selle eest tasumine asjasse, ei ole õige. Poolte tihedaid suhteid, sh rahalisi, tuleb vaadelda kogumis, kusjuures piiritleda tuleb neid seltsingu tegutsemise ajaga, sest selle ajaga määratakse kindaks seltsingu vara. Maksed, mis tehti pärast seltsingu lõppemist, vaidlusesse ei puutu. Kui hageja II tegi kostjate elumaja ehitusel töid ja/või vahendas neile ehitusmaterjali ja selle alusel toimus ka rahade liikumine ning ajaperiood on kattuv vaidlusaluse maksega, on nimetatud asjaolud käesolevasse vaidlusesse puutuvad. Hagejad on asjaolu, et hageja II oli 2006. aastal kaasatud kostjate elumaja ehitusse, esile toonud juba menetluse algstaadiumis 26. aprilli 2018 vastuses kostja I hagile. Maakohus leidis, et kostjad on oma käsitlust ülekannetest oluliselt muutnud. Kostjate väidetavalt 2006. aastal antud laenust on saanud katlamaja sissemakse/seltsingu panus, seejuures on hagejate tõlgendus maksetest jäänud samaks. Maakohus leidis, et tõendatud on I.C töötamine kostjate maja ehitusel 2006. aasta kevadest sügiseni (so kuni majale said sarikad peale). Samuti on tõendatud, et seni, kuni hagejad ja kostjad said hästi läbi, liikus I.C töötasu läbi hageja II ja ta sai selle kätte sularahas. Pooltel puudub vaidlus, et suhted halvenesid 2006. aasta lõpus. Seega
on eluliselt usutav, et kuni selle ajani käis I.C tasu läbi tema poja hageja II. Maakohus leidis, et 2007. aasta maksetel ei ole enam asjaga puutumust.
9.9.Maakohus asus seisukohale, et kostjad ei ole ümber lükanud hagejate väidet, et kostjad alustasid 2006. a kevadel oma elumaja ehitusega, arvestades, et kostjad tegid 2006. a märtsis ettevalmistusi elumaja ehituseks ning nendel oli tööde ja materjali eest maksmiseks olemas ka raha. Maakohus leidis, et ehitusloa puudumine ei takistanud faktilise ehitamise alustamist. Maakohus tuvastas, et kostjad ostsid enne ehitusloa saamist osa ehitusmaterjali, hageja II ütluste kohaselt märkis ta vundamendi maha kinnitamata projekti alusel ja tunnistaja I.C ütluste kohaselt tegi tema 2006. aasta kevadel selle maha märgitud plaani alusel vundamendi kaevetöid, kasutades selleks endale kuuluvat tehnikat. Eeltoodust tuleneval leidis maakohus, et kostja II hagejale II 12–26. märtsil 2006 tasutud 26 000 krooni oli tasu hageja II ja I.C töö eest kostjate elumaja maha märkimisel ja vundamenditöödel. Kuna 14. märtsil 2006 saadud 10 000 krooni oli hageja II tasu, oli see tema sissetulek, mida ta võis kasutada ja käsutada omal äranägemisel. Kui see raha oli ka mõeldud tasumiseks I.C-le , on selle raha üle andmine nendevaheline asi ja ei muuda kostja II tehtud ülekande sisu. Antud juhul kasutas hageja II tema töö eest üle antud raha omal äranägemisel ja tasus selle eest katlamaja viimase osamakse. Maakohus märkis, et vaidluse eesmärk ei ole hinnata kogu kostjate elumaja ehitusega seotud kulusid, tehtud töid ja kasutatud materjale, vaid seda kas 2006. a märtsis kostja II hagejale II tasutu võis olla seotud kostjate maja ehitusega või oli maksel mõni muu eesmärk. Puudus vaidlus, et kostja II tasus hageja I eest osaühingu osa sissemakse, kuid see summa on talle laenu arvel tagastatud. Maakohus ei tuvastanud vara, mis oleks kuulunud seltsinguvara hulka, va seltsinglaste töised panused. Töised panused katlamaja korrastamisel, mida tehti pärast osaühingu moodustamist, olid käsitletavad juba osaühingu tegevusena. Hagejate väite osas, et vara jagamisse tuleks kaasata ka XXXXXXX kinnistu, asus maakohus seisukohale, et selle kinnistu omandamise eesmärgiks ei olnud mööbli tootmisega alustamine, mistõttu seda kinnistut algse seltsingu vara hulka lugeda ei saa. Samas ei esitanud hagejad nimetatud vara osas selget jagamise nõuet.
9.10.Maakohus tuvastas, et seltsingu ainus vara oli seltsinglaste võrdsed töised panused, mis tagastamisele ei kuulu. Maakohus luges seltsingu likvideerimise lõpetatuks selle tõttu, et seltsingul jagatav vara puudub ja seltsinglased oma panuseid tagasi nõuda ei saa.
9.11.Maakohus tuvastas, et T. J.A ja hageja I olid laenusaajatena solidaarvõlgnikud ja hageja I on täitnud ainuisikuliselt AS-ga Hansapank (praegu Swedbank AS) 12. juunil 2006 sõlmitud laenulepingust nr XXXXXXXXXXX tulenevaid kohustusi alates 2015. aasta septembrist. Kostja I ei ole sellele vastu vaielnud. Maakohus ei tuvastanud kaaslaenusaajate omavahelist kokkulepet kohustuse täitmiseks erinevalt seaduses eelduslikult määratud vahekorrast, so võrdsetes osades. Maakohus leidis, et laenuraha kasutamise eesmärk või selle tegeliku kasutamise asjaolud ei mõjuta solidaarvõlgnike omavahelist kohustuse jagunemist sisesuhtes. Maakohus tuvastas, et seisuga 6. september 2023 on hageja I täitnud laenukohustust koos intressiga 11 566 euro 28 sendi ulatuses (alates 2015. a september – 2023. a august). Kaaslaenusaaja vastutus on pool nimetatud summast, so 5783 eurot 14 senti. Kaaslaenusaaja T. J.A on surnud ja tema õigusjärglasteks on pärijad kostja I ja kostja II. Hageja I võib nõuda kohustuse täitmist vaid ühelt pärijalt pärimisseaduse (PärS) § 151 lg 2 alusel ning hageja I 5783 eurot 14 sendi suurune nõue kostja I vastu tuleb rahuldada. Laenulepingu täitmise tähtaeg on 12. juunil 2026 ja nimetatud ajani on laenusaajatel kohustus tasuda igakuiseid makseid. Kostja I pole tasunud ka eelmise kohtuotsusega väljamõistetud summasid, mis kinnitab, et ta ei kavatse tasuda ka tulevikus igakuiseid makseid kuni laenulepingu lõppemiseni, so alates 2023. a septembrist – 2026. a juunini. Kostjat tuleb
kohustada täitma laenulepingust tulenevaid kohustusi kas otse pangale või hagejale I. Sellise kohustuse panemine hoiab ära uue kohtuvaidluse. Maakohus tuvastas, et laenulepingu tagatisena on seatud hüpoteek hageja I emale kuuluvale XXXXXX kinnistule. Kindlustuskohutusega seotud kulud olid laenulepingust tulenevad ja hageja I on neid täitnud. Lähtudes võlaõigusseaduse (VÕS) § 69 lg 5 ja 7 on nimetatud solidaarkohustus solidaarvõlgnike vahel samuti jagatav ja kostjalt I tuleb hageja I kasuks välja mõista pool kindlustuskuludest, so 901 eurot 36 senti. Rahuldada ei saa hageja I nõuet tulevikus tasumisele kuuluvate kindlustusmaksete välja nõudmiseks, kuna kindlustusmaksete suurus ei ole veel teada. Kostja I ei täitnud laenukohustust ega osalenud solidaarkohustuste täitmises, mistõttu on hagejal I õigus nõuda kohustuse täitmata jäetud aja eest viivise tasumist. Viivis on arvestatud iga üksiku kohustuse kohta eraldi alates selle sissenõutavusest kuni 6. septembrini 2023. Kokku on kostja I laenukohutuse osa tasumata jätmisest tulenev viivis 1969 eurot 4 senti ja kindlustusmaksete tasumata jätmisest tulenev viivis 334 eurot 12 senti. Viivise tasumise kohustus tulevikus täitmisele kuuluvate kohustuste tasumisega viivitamise eest saab tekkida vaid siis, kui kostja I tulevikus sissenõutavaks muutuvat kohustust (laenumaksete osa tasumine) ei täida. Hageja I viivisenõude saab rahuldada ja mõista kostjalt I välja iga tulevikus sissenõutavaks muutuva kohustuse rikkumise eest viivise seadusjärgses määras. Kuna maakohus ei rahuldanud hageja I nõuet tulevikus sissenõutavaks muutuvate kindlustusmaksete osas, siis ei mõistnud maakohus sellelt nõudelt ka viivist.
9.12.Maakohus selgitas menetluskulude jaotamisel, et jättis kostjate vastuhagi täies ulatuses rahuldamata, hageja I põhihagi rahalise nõude osas rahuldas, rahuldamata jäi vaid tulevikus sissenõutavaks muutuvate kindlustusmaksete osa. Maakohtu hinnangul jäi hageja I nõudest rahuldamata 10%. Maakohus jättis rahuldamata ka hagejate nõude seltsinguvara jagamiseks muul viisil kui seda nõudsid kostjad. Nõue esitati ainuüksi vastuskaaluks kostjate vastuhagile. Maakohus leidis, et hagejate tingimusliku vastuhagi osas tuleb menetluskulud jätta samuti kostjate kanda. Maakohus leidis, et kõik kostjate menetluskulud ja 90% hagejate menetluskuludest tuleb jätta kostjate kanda ning 10% hagejate kuludest jääb nende endi kanda. Maakohus määras kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
10.Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles taotlevad maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hageja I hagi rahuldamata ning rahuldada kostjate vastuhagi. Menetluskulud jätta hagejate kanda. Kostjad nõustuvad kohtu järeldustega seltsingu kokkuleppe sõlmimisest. Kostjad ei nõustu, et seltsing muutus seltsinglaste soovil äriühinguks, milles tegevus pidi tagama algse eesmärgi täitmise. Seltsinglaste tegevuse eesmärk ei saanud olla äriühingu asutamine. Seltsinglaste eesmärk oli asuda ühiselt mööblit tootma ning teenida ja jaotada ettevõtte teenitavat kasumit. Äriühingu asutamise mõte sai olla peamise eesmärgi (ühise mööbli tootmine) toetamine – läbi juriidilise keha on mõttekam oma toodangut müüa. Maakohus ei arvestanud asjaoluga, et hageja I ja T. J.A võtsid pangast 12. juunil 2006 sõlmitud laenulepingu alusel ühiselt laenu, mida vähemalt osaliselt kasutati katlamaja renoveerimiseks ja mööblitootmiseks sobivaks kohandamiseks. Seega ei saanud seltsinguleping lõppeda 27. aprillil 2006. a osaühingu asutamislepingu sõlmimisega. 2006. a juunis, st peale osaühingu asutamist võtsid seltsinglased enda nimele rahalise kohustuse, mille kaudu täideti seltsingu eesmärki – asuda ühiselt mööblit tootma. Mööblitootmiseni jõuti alles pärast pangalaenu saamist, selle arvelt tootmishoone väljaehitamist ning saeraami liisimist.
XXXXXXX kinnistu (katlamaja) kuulub seltsinguvara hulka. Hagejad ostsid katlamaja vallasasjana 3. jaanuaril 2006 ja kinnistasid selle 2006. a. novembris, misjärel sellest sai XXXXXXX kinnistu. Seltsinglaste ühine majanduslik eesmärk sisaldas ka vana katlamaja omandamist ja selle kohandamist tootmishooneks. Selliselt seltsinglased ka käitusid ja hoonesse panustasid, mistõttu on tuvastatav seltsinglaste tahe omandada katlamaja seltsinguvara hulka. Katlamaja omandamist seltsinguvara hulka kinnitab järgnev:
Kostjad said katlamaja müüjalt võtmed ja valduse, misjärel betoneerisid katlamaja põranda. Kostjad tasusid müüjale valduse saamisel käsiraha 15 000 krooni.
Kostja II tegi katlamaja ostmiseks müüjale täiendava ettemakse. Kostja II kandis 14. märtsil 2006. a hagejale II 10 000 krooni. Hageja II tasus katlamaja eest 16. märtsil 2006 V.R. 20 000 krooni.
Hageja II selgitas maakohtus vande all, et: „ilmselt oli J.A käes valdus, kui nad midagi seal tegid. Ma ei vaidle vastu, et J.A-d seal midagi tegid. See mõte võis olla nii, et hiljem vormistatakse omand H.X-ile ja T. J.A-le. Kui oli see kokkulepe, siis oli see meie kõigi vahel.“ Seega on hageja II teinud selge viite sellele, et kokkuleppe kohaselt pidi tootmishoone omand vormistatama kõigi seltsinglaste nimele.
Seltsinglased võtsid pangast 2006. a juunis laenu, millest osa läks tootmishoone renoveerimiseks. St, et seltsingule võetud laenu kasutati seltsinguvara parendamiseks.
Kostjad ei nõustu, et kostja II ei ole seltsinglane. Kostja I ja kostja II on mõlemad T. J.A pärijad ehk õigusjärglased, mistõttu tuleneb kostja II seltsinglase staatus T. J.A pärijaks olekust. Teiseks on kostja II seltsinglase staatus tõendatud sellega, et ta tegi hageja II kontole XXXXXXX kinnistu ostuks ettemakse. Samuti maksis kostja II kinni hageja I osaluse osaühingu asutamisel. Kolmandaks tegutses kostja II XXXXXXX kinnistul 2005. a ja 2006. a. Asjaolu, et hageja II kasutas kostjalt II saadud raha katlamaja viimase osamakse tasumiseks, hagejad ei eita. Samas järeldab kohus, et kostja II 14. märtsil 2006. a hageja II kontole kantud 10 000 krooni oli tegelikult I.C-le makstud töötasu kostjate majaehitusel. Selline seisukoht on ebaõige, kuna I.C ei tegelenud kostjate maja ehitamisega ja majaehitus algas alles pärast ehitusprojekti valmimist ja ehitusloa saamist 2006. a juunis. Seega ei saanud kostja II tasuda 2006. a märtsis maksta tasu maja ehitamise eest. Maakohus ei selgitanud, kuidas on võimalik alustada maja ehitamist ilma projektita. Hagejate esitatud OÜ XXXXXXXX arvete kuupäevad on 27. märts 2006, 31. märts 2006, 15. mai 2006, 18. oktoober 2006, 14. september 2006 ja 31. detsember 2006, mis tähendab seda, et kolm esimest arvet ei saa olla seotud kostjate maja ehitamisega. Tunnistaja T.L. ütluste kohaselt ei ole tal täpsemat infot, kuhu arvete alusel saadud materjal läks. Samuti väitis tunnistaja, et „ma arvan, et I.C-l oli veel sularaha eest objekte“. Hageja II selgitas, et „XXXXXXXXe kaudu tuli ka materjal XXXXXXX kinnistu renoveerimiseks“. Seega puuduvad tõendid, mis seoksid OÜ XXXXXXXX arved vastuhagejate maja ehitusega. OÜ XXXXXXXX arved on fiktiivsed. Arved esitati menetluses aastaid pärast vaidluse algust. Arvete väljastaja T.L. on hagejaga II seotud isik. T.L. väitis, et arvete alusel käibemaksu ei deklareeritud ega makstud, arveid tasuti sularahas, mille kohta märget ei jäänud. Arved koostati selle järgi, kuidas kostjad tegid ülekandeid hageja II kontole. Kostjad ei nõustu menetluskulude jaotusega, millega jäeti menetluskulud 90% ulatuses solidaarselt kostjate kanda. Põhihagi, mis rahuldati, esitas hageja I kostja I vastu. Kulud mõisteti välja ka hageja II kasuks, kes ei olnud põhihagis hageja ja kostjalt II, kes ei olnud
põhihagis kostja. Hageja II ja hageja I vastuhagi jäi rahuldamata, kuid kohus seda menetluskulude jaotamisel ei arvestanud.
11.Hagejad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, taotlesid selle rahuldamata ning menetluskulude kostjate kanda jätmist. Hagejad täpsustasid, et OÜ XXXXXXXX arved, mida kostjad peavad fiktiivseks, esitati kohtule kohe menetluse alguses (hagejate 26. aprilli 2018 seisukoht, lisa nr 1). Siis väitsid kostjad, et andsid hagejatele laenu, mida nad ei saanud tagasi. Kuna laenusuhe ja kostjate maja ehitamine ei olnud kohtu hinnangul seltsinguvaidluses esialgu tähtis, jäid esitatud tõendid tähelepanuta ja tõusetusid uuesti menetluse lõppfaasis. Kostjad muutsid oma seisukohta väidetavate laenude osas menetluse kestel ja asusid seisukohale, et nad ei andnud laenu, vaid panustasid seltsinguvarasse. T.L. kinnitas kohtuistungil tunnistusi andes, et arved on õiged ja arvetel on tema toonase raamatupidaja allkirjad. Seega kostjate väited, et arved on fiktiivsed, võltsitud ja esitatud spetsiaalselt selle järgi nagu kostjad raha kandsid, ei vasta tõele. Ülekanded sooritati vastavalt arvetel kajastatule. Nimetatud arved omavad tõenditena kaalu alles peale seda, kui kostjad muutsid menetluse lõpus oma ütlusi raha kannete osas ja kohus tegi otsuse üle kuulata tunnistajad. Kostjate süüdistus fiktiivsete arvete esitamises aastaid peale menetluse algust on selgelt pahatahtlik.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.
13.Hageja I esitas kostja I vastu solidaarkohustuse ühepoolsest täitmisest tekkinud tagasinõude ja korduvkohustuste edaspidise täitmise ning viivise nõude. Kostja I ja II esitasid hageja I ja hageja II vastu seltsinguvara jagamise ja hüvitise nõude, hageja I ja hageja II esitasid kostjate I ja II vastu seltsinguvara jagamise nõude. Ringkonnakohus vaatab apellatsioonimenetluses läbi maakohtu otsuse osas, mille peale esitati apellatsioonkaebus. Hagejad apellatsioonkaebust ei esitanud. Kostjad vaidlustasid maakohtu otsuse hageja I hagi rahuldamise, kostjate I ja II hagi rahuldamata jätmise ning menetluskulude jaotuse osas. Eelnevast tulenevalt on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud osas, millega jäeti hagejate hagi kostjate vastu seltsinguvara jagamiseks rahuldamata.
14.Maakohus on kohaldanud materiaalõigust tuvastatud asjaoludele õigesti ning ei ole rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis võinuks kaebuse sisu arvestades mõjutada otsust. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt järgmist.
15.Ringkonnakohus märgib, et käesoleva aja seisuga ei ole enam aktuaalsed laenusaajate omavahelised kokkulepped ja võimalikud vastastikused nõudeõigused (sisesuhe) seonduvalt laenuks saadud raha kasutamisega. Kaaslaenusaajatel oli õigus kasutada laenuks saadud raha omavahelisel kokkuleppel. Jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-15-18732 on tuvastatud kostja I kohustus tasuda laenumakseid, mis tulenevad T. J.A ja hageja I poolt sõlmitud laenulepingust. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul leidnud kinnitust kostja väited selle kohta, nagu oleks kaaslaenusaajate vahel olnud kokkulepe, et panga ees võetud laenukohustus jääb edaspidi üksnes hageja kanda.
Maakohus rahuldas põhjendatult ka hageja nõude mõista koos viivisega välja tulevikus sissenõutavaks muutuvad laenukohustused. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 369 eeldused on täidetud. Hageja on varasemalt samast laenulepingust sissenõutavaks muutunud maksete hüvitamiseks kostja vastu kohtusse pöördunud, tema hagi on rahuldatud, kuid kostja ei ole ka pärast seda asunud oma kohustust täitma, mistõttu pöördus hageja pärast otsuse jõustumist sissenõutavaks muutunud maksete osas teist korda kohtusse. Praeguses asjas hoiab hagi rahuldamine ka osas, milles laenumaksed ei ole veel muutunud sissenõutavaks, ära uue kohtuvaidluse, mis oleks kolmas samast lepingust tulenev vaidlus. Ringkonnakohtu istungil kinnitas kostjate esindaja, et nad ei vaidlusta laenulepingust tulenevate hageja nõutud kohustuste suurust. Ringkonnakohus nõustub hageja I nõude rahuldamisel maakohtu põhjendustega ning ei korda neid.
16.Pooled ei vaidle ringkonnakohtus selle üle, et nendevahelist suhet on võimalik kvalifitseerida seltsinglaste vaheliseks suhteks. Kostjad vaidlustasid maakohtu järeldused selles, millal seltsing lõppes, millised olid seltsinglaste panused ja kas seltsingul oli lõppemise aja seisuga jagamata vara.
16.1.Maakohus tuvastas õigesti, et seltsinguleping sõlmiti konkludentselt 2005. aastal, kui kostja I valduses olnud katlamaja renoveerimistöödega liitus hageja II. Kostjate väitel selgeid kokkuleppeid ei sõlmitud, kuid eesmärk oli hakata mööblit tootma. Hageja I ütluste kohaselt oli temal kokkulepe hakata mööblit tootma T. J.A-ga. VÕS § 580 lg 1 kohaselt kohustuvad seltsingulepinguga kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. Maakohus tuvastas poolte ütluste alusel, et kostja I, T. J.A, hageja I ja II tegutsesid ühiselt eesmärgiga valmistada katlamaja ette mööbli tootmiseks. Kostjad ei nõustunud maakohtuga, et kostja II ei osalenud seltsingus. Ringkonnakohtu istungil kostjate esindaja ei täpsustanud, mis tõendab kostja II kuulumist seltsingusse, vaid märkis „J.A kuulus seltsingusse ning konkreetse seltsingu puhul on J.A seltsinglase staatus lisaks tulnud läbi oma poja õigusjärgluse“. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse seisukohad ei anna alust maakohtust erinevalt tõendeid hinnata ja lugeda kostja II seltsinglaseks. Samas on õige kostjate seisukoht, et kui seltsingul on jagamata seltsinguvara, siis osaleb kostja II T. J.A pärijana.
16.2.Maakohus tuvastas, et seltsinglastel puudus kokkulepe seltsingu tähtaja osas. Pooled ei vaidle ka selle üle, et seltsinglased ei ole vastu võtnud seltsingu lõpetamise otsust. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et seltsing lõppes XXXXXXX OÜ asutamisega mais 2006. VÕS § 596 lg 1 p 5 järgi seltsing lõppeb seltsingu eesmärgi saavutamisega või selle saavutamise võimatuse ilmnemisega. Kostjate seisukoht, et äriühingu osanike hageja I ja T. J.A ühine laenulepingu sõlmimine 2006 suvel tõendab seltsingu jätkumist, ei ole õige. Ringkonnakohtu arvates viitab see, et laenu võtsid äriühingu osanikud, mitte aga seltsinglased, asjaolule, et seltsing oli laenulepingu sõlmimise ajaks lõppenud. Maakohus hindas asjas esitatud tõendeid, sh poolte vande all antud ütlusi, mis samuti kinnitasid, et seltsing lõppes äriühingu asutamisega. Kostjate väitel oli seltsingu eesmärk mööblitootmine. Asjas puudub vaidlus, et äriühingu eesmärk oli mööblitootmine ja kasumi teenimine. XXXXXXX OÜ majandusaasta aruande kohaselt käivitus reaalne mööbli tootmine 2006.a oktoobrist. Maakohus viitas õigesti VÕS kommenteeritud väljaande III (Kirjastus Juura 2021) § 580 p-le 3.10.3, milles selgitatakse, et seltsingulepingu sätete kohaldamine on arvates juriidilise isiku registrisse kandmisest võimalik üksnes juriidilise isiku aktsionäride, osanike või liikmete vahel sõlmitud sellekohase
eraldi lepinguga juriidilise isiku ühise juhtimise korraldamiseks ja p 3.4.1 selgitatakse, et seltsingulepingu sätete kohaldamine on võimalik vaid selliste osanike ja aktsionäride vahelistele lepingutele, mida ühinguõigus ei reguleeri. Kostjad ei ole esile toonud, mis oli äriühingu asutamise järgselt seltsinglaste ühine eesmärk ja milles seisnesid seltsinglaste panused. Ringkonnakohus nõustub maakohtu tõendite hindamise tulemusel tehtud järeldusega, et seltsinglaste panustena on tuvastatavad töised panused ning vara, mida seltsingu lõppemisel jagada, ei ole. VÕS § 581 lg 1 järgi võib seltsinglase panuseks olla igasugune ühise eesmärgi edendamine, sealhulgas vara võõrandamine seltsingule, vara seltsingu kasutusse andmine või seltsingule teenuse osutamine. Sama paragrahvi teise lõike järgi eeldatakse, et seltsinglaste panused on võrdsed. Kostjate väitel on seltsingu vara nii katlamaja kui ka XXXXXXX kinnistu. Maakohus tuvastas, et katlamaja hoone omandasid vallasasjana 3. jaanuaril 2006 hageja I ja hageja II, kes selle eest müüjale V. Ränile tasusid 45 000 krooni. Maakohus hindas katlamaja eest tasumise kohta esitatud tõendeid ja tuvastas, et tasu maksid hagejad. Kostjate väitel tasusid nad katlamaja valduse saamisel 15 000 krooni, kuid valduse saamisega ei muutunud katlamaja kostjate ega ka seltsingu varaks. Katlamaja ettevalmistamisel tootmiseks osalesid nii hagejad kui ka kostja II ja T. J.A. Maakohus tuvastas, et XXXXXXX kinnistu ei ole seltsingu vara. Hoone (katlamaja) omandasid vallasasjana hagejad, maa selle juurde erastasid hagejad ja kinnistusraamatusse kanti hagejad omanikena pärast seltsingu lõppemist. Maakohus märkis, et kostja nõustumust sellega, et tegemist on hagejate omandiga, kinnitab see, et kostja I allkirjastas kinnistu moodustamisel piiriprotokollid. Maakohus hindas asjas esitatud tõendeid ja luges õigesti seltsinglaste panused võrdseks.
16.3.Kostjate väitel tegid nad seltsingusse rahalisi panuseid. Maakohus tuvastas, et tegemist ei olnud panustega seltsingu varasse. Maakohus märkis, et hagejad on menetluses läbivalt väitnud, et hageja II oli kaasatud kostjatele kuuluva maja ehitamise protsessi ja seoses sellega maksid kostjad talle raha. Kostjad väitsid esmalt, et tegemist oli laenuga, kuid menetluse kestel muutsid oma seisukohta ja asusid väitma, et tegemist oli mh ka katlamaja müügihinna osalise tasumisega. Kostjad vaidlustasid apelatsioonkaebuses hageja II osaluse ulatuse kostjate maja ehitusel ning väitsid, et OÜ XXXX arved on fiktiivsed. Maakohus hindas hageja II esitatud XXXXXXXX OÜ arveid, tunnistaja T.L., tunnistaja I.C ja hageja II vande all antud ütlusi ja tuvastas õigesti, et kostjate maja ehitus algas 2006. aasta kevadel. Kostjate väide, et arved ei saa olla seotud nende maja ehitusega, kuna nad said ehitusloa juunis 2006, ei lükka ümber maakohtu poolt tuvastatut. Ehitusloa puudumine ei takistanud materjalide ostmist ega vundamendi mahamärkimist, mida kinnitas ka tunnistaja I.C. Maakohus võrdles materjalide ostmise kohta esitatud arveid ja kostjate tehtud ülekandeid hagejale II, ning tuvastas, et arvetel märgitud materjali ei kasutatud katlamaja korrastustöödel ja leidis põhjendatult, et usutav on, et arved tasusid kostjad, sest arvete ja ülekannete summad ja maksmise aeg on omavahel kooskõlas. Kostjad ei vaidlustanud, et I.C tegi nende majaehitusel tööd, arvestades töötamise perioodi ja 2006. aasta ehitaja töötunni hinda, on usutav ka kostja II tasus summa, mida maakohtule esitatud arved ei katnud, töötasuks.
17.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohtu arvates oleks kulude jaotamine toimingupõhiselt käesolevas asjas keeruline ja viiks ilmselt sama proportsioonini. Ringkonnakohtu istungil väitis kostjate esindaja, et menetluskuludes ei ole eristatud, kummale kostjale õigusabi osutati. Samuti ei ole eristatavad
hageja I ja hageja II kulud. Hageja II kasuks kulude väljamõistmist õigustab see, et suurem osa kuludest on seotud kostjate hagi menetlemisega.
18.Hagejad esitasid ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ja paluvad kostjatelt välja mõista ringkonnakohtus kantud õigusabikulude eest 579,50 eurot ning märkida, et kuludelt tuleb tasuda viivist. Ringkonnakohus leiab, et hagejate menetluskulud on TsMS § 175 lg 1 järgi vajalikud ja põhjendatud, ning taotlus kuulub rahuldamisele. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.