G.S. hagi Eesti Vabariigi (Viru Vangla kaudu) vastu mittevaralise kahju hüvitise ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
7000 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 17. oktoobri 2019 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
G.S. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): G.S. (ik: XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Henn Koduvere Vastustaja (kostja): Eesti Vabariik (Viru Vangla kaudu), esindaja Agu Rillo
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 17. oktoobri 2019 otsus ja saata tsiviilasi maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.
2.Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.G.S. (hageja) esitas 12.06.2018 maakohtule Eesti Vabariigi (Viru Vangla kaudu) (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju õiglane hüvitis kohtu äranägemisel ja seadusjärgses määras viivis kahjuhüvitise tasumisega viivitamise eest alates hagi esitamisest kuni nõuete täitmiseni. Hagejale tekitati mittevaraline kahju hambaproteeside mittevalmistamise või valmistamisega viivitamise ning psühhiaatri vastuvõtu ja ravi võimaldamisega viivitamise läbi. Hagiavalduse kohaselt kandis hageja Viru Vanglas karistust 16.05.2016 kuni 09.11.2018. Pärast vanglasse saabumist purunesid hagejal hambaproteesid ja sellest alates nõudis hageja kostjalt uute hambaproteeside valmistamist. Hageja tervisekaardil on probleemid katkiste hambaproteesidega märgitud 16.05.2016, 24.05.2016, 08.06.2016, 30.03.2017 ja 03.10.2017. 08.06.2016 tervisekaardi väljavõttelt nähtub arsti otsus: „Stomatoloogile – protees katki.“ Kirjaliku taotluse hambaproteeside saamiseks esitas hageja kostjale 20.06.2016. Kirjalikud taotlused lühiajalise väljasõidu võimaldamiseks eesmärgiga ise korraldada uute proteeside valmistamine, on hageja esitanud 29.12.2016, 15.07.2018 ja 25.07.2018. Vanglasoleku ajal, s.o 2,5 aasta jooksul, hagejale proteese ei võimaldatud. Samuti ei võimaldatud lühiajalist väljasõitu, et hageja oleks ise saanud proteesid tellida. Hambaproteeside mittevalmistamise või valmistamisega viivitamisega on kostja rikkunud hageja suhtes tervishoiuteenuse osutamise nõudeid. Hagejale on seetõttu tekkinud mittevaraline kahju, mis väljendub peamiselt hambaproteeside puudumisest tulenevatest toitumisraskustest tekkinud füüsilistes ja hingelistes kannatustes (valu ja veritsus suus ja igemetes). Hagejal tekkis vanglas stressiolukordades „stuupori“ seisund, mille kestel on tahteline tegevus oluliselt häiritud ja ei suudeta end mõtestatud tegevusele sundida. Samuti olid hagejal unehäired. Sellest tulenevalt vajas ta psühhiaatrilist arstiabi. Hageja taotles psühhiaatri vastuvõttu ja ravi, kuid seda ei võimaldatud pika aja jooksul. Raviloos ei ole hageja taotlused psühhiaatri vastuvõtule saamiseks dokumenteeritud. Hageja esitas kirjalikud taotlused 01.08.2016 ja 07.11.2016. Psühhiaatri vastuvõtt võimaldati 21.11.2017, s.o üle 15 kuu pärast esimese kirjaliku taotluse esitamist. Seega pidi hageja pikka aega ravi saamata psüühikahäireid taluma. See põhjustas hagejale hingelisi ja füüsilisi kannatusi. 21.11.2017 vastuvõtul diagnoosis psühhiaater hagejal ägeda stressireaktsiooni ning määras ravimi Mirtazapiin.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hagi tõendatud. Hagejale on vanglas osutatud pidevat ja asjakohast tervishoiuteenust. Hageja tuli vanglasse ilma hambaproteesideta ning esitas vanglale proteesi fragmendi, väites, et see läks vanglasse saabumise päeval katki. Proteesifragment ei olnud parandatav ja kuna fragment oli ainult osa proteesist, ei ole eluliselt usutav, et see purunes vanglasse saabumise päeval. Hageja ei vajanud kiireloomuliselt hambaproteeside valmistamist. Kinnipeetavatele osutatakse vanglas ravi vastavalt tervishoiutöötajate otsustele. Hageja on olnud tervishoiutöötajate kontrolli all ja tervishoiutöötajad ei ole sedastanud hagejal psühhiaatri
vastuvõtu vajadust hagis märgitud perioodil. Kui hagejal oleksid esinenud hagis märgitud seisundid, olnuks need tervishoiutöötajatele äratuntavad.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus jättis 17. oktoobri 2019 otsusega hagi rahuldamata ja riigi õigusabi kulud riigi kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on hagejale tervishoiuteenuse osutamine vanglas nähtav hageja tervisekaardi andmetest. Sealhulgas nähtuvad tervisekaardist hageja kaebused. Hageja on vanglas viibimise ajal saanud kuuel korral hambaravi: 12.07.2016, 25.11.2016, 19.04.2017, 06.12.2017, 12.01.2018 ja 28.03.2018. 24.05.2016, 30.03.2017, 03.10.2017 ja 01.02.2018 (neljal korral) on hageja perearstile kurtnud, et tal valutavad igemed, raviks on ordineeritud paracetamooli (ühel korral) ning teistel kordadel määratud vitamiinide kuur. Hageja on 12.06.2016 pandud proteesijärjekorda. Seega on hageja saanud perioodiliselt hambaravi ning tema vaegusi (igemete valu ja veritsemine) on leevendatud. Hageja ei ole pöördunud hambaravile erakorraliselt seoses hambavaluga. Vangistuse ajal ei jõutud hagejale paigaldada uusi proteese, sest proteesijärjekord oli pikk. Hageja hambumus oli vilets (puudu 16 hammast), tal diagnoositi apikaalset periodontiiti (hambajuurepõletik) ja dentiinisööbijat. Seega ei saa kostjale ette heita seda, et hageja tundis seoses proteeside puudumisega ebamugavust, hingelisi kannatusi, enese visuaalse väljanägemise kahjustumist, enesehinnangu langust ja hingelisi kannatusi suhtluses tekkivate raskuste ja teiste isikute suhtumise tõttu. Tõendatud ei ole, et hageja kannatas hambaproteeside puudumise tagajärjel seedimisraskuste all (hageja ei ole selliseid kaebusi arsti vastuvõttudel avaldanud). Vaidluses ei oma sisulist tähtsust asjaolu, millal hageja proteesid murdusid (kas vangistuse esimesel päeval või varem). Põhjendatud ei ole ka hageja mittevaralise kahju nõue psühhiaatri vastuvõtu ja ravi võimaldamisega viivitamise eest. Hageja on esitanud alljärgnevad tõendid: 01.08.2016 taotlus Viru Vanglale, milles ta kirjutab: „Palun perearsti juurde. Soovin ka psühhiaatri vastuvõtule“, 08.10.2016 taotlus: „Palun hambaarsti juurde. Soovin ka psühhiaatri vastuvõtule“, 07.11.2016 taotlus: „Palun hambaarsti juurde. Soovin ka psühhiaatri vastuvõtule“. Hageja on olnud perearsti vastuvõtul 10.08.2016 (ravilugu nr 30), kus ta ei ole avaldanud, et tal oleks psüühilisi vaegusi, anamneesis on kirjas: kaal 98 kg, kaalulangus, enesetunne paranenud. Soovib veel ca 10 kg maha võtta kaalust. Perearsti vastuvõtul on hageja viibinud veel 05.09.2016, 30.03.2017, 03.10.2017. Mitte ühelgi vastuvõtul ei ole hageja kurtnud, et tal on psühhiaatrilisi probleeme, sh stuupor. Kohtu arvates oleks hagejal psüühiliste probleemide ilmnemisel olnud need äratuntavad ka tavalise meditsiinilise ülevaatuse või vestluse käigus. Hagejale on võimaldatud psühhiaatri vastuvõtt 21.11.2017 ja talle on ordineeritud ravi (ravilugu nr 45). Eeltoodu alusel on hagi põhjendamatu ja tõendamata. Hageja tugineb väidetava kahju osas ainult enda tõendamata ning subjektiivsetele hinnangutele.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.G.S. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 17. oktoobri 2019 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada ja menetluskulud jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on kohtu põhjendused seonduvalt hambaproteeside mittevalmistamise või valmistamisega viivitamisega asjakohatud ja ebaõiged. Kui isikul ravitakse olemasolevaid hambaid või diagnoositakse mõni hammastega seonduv haigus, ei vähenda see vajadust hambaproteeside järele. Hambaproteesid on puuduvate hammaste asendamiseks, mitte hambavalu
leevendamiseks. Üldtuntud on ka asjaolu, et kui isikul on puudu üle poole hammastest ning isikul pole hambaproteesi, siis tulenevad sellest isikule olulised füüsilised ja hingelised kannatused. Vaidluses on oluline, et hageja hambaproteesid purunesid vanglas oleku ajal. Nimetatud asjaolu on tõendatud Viru Vangla raviloo 16.05.2016, 08.06.2016 ja 12.06.2016 kannetega ning tunnistajate M.F. ja A.S. ning hageja ütlustega. See tähendab, et hambaproteesideta olek oli hageja jaoks mitteaktsepteeritav, harjumatu ja kannatusi põhjustav. Asjaolu, et hambaproteesideta olek tekitas hagejale kannatusi, on tõendatud muu hulgas asjaoluga, et hageja on arstivisiitidel proteeside puudumist kaevanud ning on esitanud kirjalikud taotlused hambaproteeside saamiseks ja lühiajalise väljasõidu võimaldamiseks, eesmärgiga korraldada ise uute proteeside valmistamine. Asudes seisukohale, et proteesijärjekord oli pikk, on kohus tõendeid ebaõigesti hinnanud ja asjaolud valesti tuvastanud. Kostja ei ole sellisele väitele tuginenud ega esitanud järjekorra pikkuse kohta ühtegi tõendit. Märkus, et hageja oli alates 12.06.2016 hambaproteeside järjekorras ning et järjekord oli pikk, sisaldus tunnistaja A.K. ütlustes. Hagejale ei teatatud vastavalt VÕS § 766 lg-le 1, millise aja jooksul on võimalik proteesid saada. Kostja ei võimaldanud hagejale hambaproteese mõistliku aja jooksul, rikkudes süüliselt tervishoiuteenuse osutamise nõudeid ehk tervishoiuteenuse osutaja lepingut; 2) ei vasta tõele kohtu seisukoht, et hageja ei ole arsti vastuvõttudel kurtnud, et tal on psühhiaatrilisi probleeme. Kohus on jätnud hageja sellekohased ütlused kohtuistungil ja vangla administratsioonile esitatud kirjalikud sooviavaldused psühhiaatri vastuvõtule saamiseks arvesse võtmata. Perearst on jätnud nii hageja suulised psühhiaatrilised kaebused kui ka kirjalikud sooviavaldused raviloos dokumenteerimata. Kostja ei ole tõendanud vastavalt VÕS § 770 lg-le 3, et hageja ei ole perearstile suulisi psühhiaatrilisi kaebusi esitanud. Asudes seisukohale, et hagejal psüühiliste probleemide ilmnemisel olnuks need äratuntavad ka tavalise meditsiinilise ülevaatuse või vestluse käigus, on kohus asunud meditsiinieksperdi rolli. Raviloost ei nähtu, et perearst oleks hinnanud hageja vaimset tervist. Kuna hagejale psühhiaatri visiit võimaldati ning psühhiaater diagnoosis haigusseisundi ja määras ravi, on tõendatud, et psühhiaatri visiit ja psühhiaatriline ravi olid vajalikud. Kohus on jätnud tähelepanuta Eesti Töötukassa 27.06.2019 otsuse hageja töövõime määramise kohta, millega hageja tõendas, et tal on praegu „stuupori“ all mõistetavad psüühikahäired. Nimetatud tõend lisab usaldusväärsust väitele, et need häired esinesid hagejal ka perioodil 2016–2017. Kostja esitas 18.06.2019 taotluse psühhiaater dr L.E. tunnistajana ülekuulamiseks. Kohus rahuldas taotluse. Dr E. kohtuistungile ei ilmunud. Sellest lähtuvalt tuleb asuda seisukohale, et kostja on dr E. ütlustest loobunud, mis viitab, et dr E. ütlused ei oleks kinnitanud kostja väidet, et hageja ei vajanud psühhiaatri konsultatsiooni ja ravi perioodil alates 2016. a juunist. Kostja ei võimaldanud hagejale mõistliku aja jooksul psühhiaatri vastuvõttu ja ravi, rikkudes süüliselt tervishoiuteenuse osutamise nõudeid ehk tervishoiuteenuse osutaja lepingut.
5.Eesti Vabariik (Viru Vangla kaudu) vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt lasus VÕS § 770 lg 3 järgi asjas põhiline tõendamiskoormis hagejal. Kui hageja heitis kostjale ette vangla tervishoiuteenuse mittevastavust võrrelduna vanglavälise tervishoiuteenusega, pidi ta seda tõendama. Samuti pidi hageja tõendama kahju tekkimist. Hageja ei ole suutnud ühtegi sellist asjaolu tõendada. Vaidluses ei oma tähtsust asjaolu, millal hageja proteesid purunesid, kuna vangla tervishoiuteenust reguleerivad normid ei tee vahet, millal teenuse osutamise vajadus tekib. Vaidlust ei olnud selles, et hageja proteesid olid juba esimesel vangistuspäeval katki.
01.10.2019 kohtuistungil on kostja välja toonud nii proteesijärjekorra pikkuse kui ka rahaliste vahendite olemasolu küsimuse. Samuti on seda kinnitanud tunnistaja dr K.. Hageja ei ole tõendanud, et vangla psühhiaatriteenus ei vastanud tavapäraselt oodatavale. Dr E. tunnistus olnuks vajalik, kui hageja oleks esitanud tõendid, mis oleksid vangla psühhiaatriteenuse kvaliteedi kahtluse alla seadnud. Hageja vabanes vanglast 09.11.2018, töövõime vähenemise otsus käsitleb perioodi alates 13.06.2019 ehk seitse kuud hilisemast perioodist. Otsuse sidumine vangla psühhiaatriteenusega on meelevaldne, pealegi ei kinnita see otsus hageja väidetavaid psühhiaatrilisi probleeme (stuupor).
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ning tsiviilasi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada.
7.Hagiavalduse kohaselt rikkus kostja tervishoiuteenuse osutamise lepingut ja põhjustas hagejale sellega mittevaralist kahju. Konkreetselt seisnes rikkumine selles, et kostja ei võimaldanud hagejale valmistada uusi hambaproteese (või viivitas proteeside valmistamisega) ega võimaldanud hagejale psühhiaatri vastuvõttu ja ravi. Maakohus leidis, et hagi on põhjendamatu, kuna hagejale on vanglas tervishoiuteenust osutatud. Ringkonnakohus maakohtu seisukohaga ei nõustu.
8.Tervishoiuteenuse osutamise lepingu puhul peab tõendamise üldpõhimõtte järgi kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele nende nõuded ja vastuväited tuginevad. Seega on hageja kohustuseks tõendada, et kostja on nendevahelist lepingut rikkunud ja põhjustanud sellega hagejale mittevaralist kahju. Kostjal on võimalik tõendada oma süü puudumist. Eelnevast järelduvalt tuli maakohtul vaidluse lahendamiseks kõigepealt kindlaks teha, kas kostja rikkus lepingust tulenevat kohustust (kas kostja tagas tervishoiuteenuse osutamise kooskõlas VÕS §-ga 762 ja sellekohaste avaliku õiguse normidega).
8.1.Maakohtu otsusest nähtub, et 08.06.2016 otsustas perearst suunata hageja stomatoloogi vastuvõtule seoses katkise proteesiga ning 12.06.2016 pani stomatoloog hageja proteesi järjekorda. Maakohus leidis, et kuna proteeside valmistamise järjekord on pikk, siis ei jõutud 09.11.2018, mil hageja vabanes vanglast karistuse kandmisest, hagejale uusi proteese valmistada. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et maakohtu eelnimetatud järeldus ei põhine tõenditel. Ringkonnakohus märgib, et kui kostja otsustas hageja panna proteeside valmistamise järjekorda, siis pidi maakohus selgitama välja, milline on mõistlik aeg uute proteeside valmistamiseks. Põhjendatud võib olla hageja väide, et ajavahemikul 12.06.2016-09.11.2018 hagejale proteeside mittevalmistamise võimaldamine võib olla ebamõistlik. Riigikohus on 22.03.2019 otsuses tsiviilasjas nr 2-15-18182 (p 13) asunud seisukohale, et hinnangu andmisel sellele, milline peab olema mõistlik aeg patsiendile operatsiooni tagamiseks, on oluline selgitada välja andmed, millise ajavahemiku jooksul kõnealust operatsiooni patsientidele nii vanglas kui vabaduses tavapäraselt võimaldatakse. Ringkonnakohus leiab, et eelmärgitud Riigikohtu seisukoht on kohaldatav ka praeguses vaidluses. Seega tulnuks maakohtul teha hagejale ettepanek esitada tõendid, mille alusel on võimalik hinnata, milline on mõistlik ajavahemik proteeside valmistamiseks. Kuivõrd selliseid tõendeid asja juures ei olnud, ei saanud ka maakohus hinnata, kas kostja on rikkunud tervishoiuteenuse osutamise lepingut või mitte.
8.2.Maakohus tuvastas, et hageja esitas kostjale kolm taotlust (01.08.2016, 08.10.2016 ja 07.11.2016) psühhiaatri vastuvõtule saamiseks. Kuna hagejale võimaldati psühhiaatri vastuvõtt 21.11.2017 ning eelnevalt mitmel korral perearsti vastuvõtt, siis ei ole maakohtu arvates kostja tervishoiuteenuse osutamise lepingut rikkunud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on jätnud vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud välja selgitamata ning seetõttu ei ole ringkonnakohtul võimalik hinnata, kas kostja on hagejat psühhiaatri vastuvõtule saatmisega viivitanud ja rikkunud sellega lepingut. Kuivõrd eriarsti juurde saatmise otsustab tervishoiuteenuse osutamise vajadusest lähtudes perearst, siis pidi maakohus esmalt välja selgitama, kas hageja kirjalikud taotlused psühhiaatri vastuvõtule saamiseks on jõudnud perearstini. 11.06.2019 kohtuistungi protokollist nähtuvalt kinnitas hageja, et ta rääkis perearstile korduvalt psühhiaatri vastuvõtule saamise soovist. Samas nähtub hageja raviloost (tl 48), et hageja suunati psühhiaatri vastuvõtule alles 21.11.2017. Seetõttu peab kostja asja uuel läbivaatamisel tõendama, millal ta esitas hageja 01.08.2016, 08.10.2016 ja 07.11.2016 taotlused perearstile ning millistel asjaoludel (kas perearsti suunamisel) võimaldati hagejale psühhiaatri vastuvõtt alles 21.11.2017, s.o ca 15 kuu möödudes pärast hageja esimese taotluse esitamist. Hagejal on võimalik taotleda perearsti, kelle vastuvõttudel ta käis, tunnistajana ülekuulamist. Maakohtu seisukoht, et kui hagejal oleks esinenud psühhiaatrilisi probleeme, oleks need äratuntavad tavalise meditsiinilise ülevaatuse käigus, on oletuslik. 21.11.2017 psühhiaatri vastuvõtul diagnoositi hagejal äge stressreaktsioon ning määrati ravi. Sellest tulenevalt jättis maakohus ringkonnakohtu arvates põhjendamatult rahuldamata kostja taotluse psühhiaater L. E. tunnistajana ülekuulamiseks. Psühhiaater L. E. ütlustega oleks võimalik kindlaks teha, millistel asjaoludel diagnoositi hagejal äge stressreaktsioon ning millal võis see esmakordselt avalduda. Välistatud ei ole ekspertiisi määramine, mille üle arutati maakohtu 01.10.2019 istungil.
9.Riigikohus on otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11 asunud seisukohale, et juhtudel kui maakohus on olulisel määral rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust (TsMS § 328 lg 2, § 329 lg 3, § 351 lg 2, § 392 lg 1 p-d 1-4), on põhjendatud asja saatmine TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumist. Nagu ringkonnakohus käesoleva otsuse p-des 8.1 ja 8.2 tuvastas, jättis maakohus vaidluse lahendamiseks asjas tähtsust omavad asjaolud välja selgitamata ning seega hageja nõude sisuliselt lahendamata. Tegemist on menetlusõiguse normi olulise rikkumisega TsMS § 656 lg 2 teise lause mõttes, mis toob kaasa maakohtu otsuse tühistamise ja asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-131-14, p 17). Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus selgitama pooltele tõendamiskoormist ning tegema ettepaneku täiendavate tõendite esitamiseks.
10.Menetluskulude jaotuse määrab kindlaks maakohus asja uuel läbivaatamisel (TsMS § 173 lg 3).
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.