Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
4. aprill 2022, Tartu
Tsiviilasja number
2-18-9017
Tsiviilasi
A.A. hagi Eesti Vabariigi (Viru Vangla kaudu) vastu mittevaralise kahju ja viivise nõudes 3500 eurot ja 821, 26 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 10. novembri 2021 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Kohtuistungi toimumise aeg
Eesti Vabariik Viru Vangla kaudu apellatsioonkaebus A.A. vastuapellatsioonkaebus 8. märts 2022
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant/vastuapellatsioonkaebuses vastustaja (kostja): Eesti Vabariik Viru Vangla kaudu, esindaja Agu Rillo Vastustaja/ vastuapellatsioonkaebuses apellant (hageja): A.A. (isikukood XXXXXXXXXXX) esindaja vandeadvokaat Henn Koduvere
RESOLUTSIOON
1.Viru Maakohtu 10. novembri 2021 otsus tühistada osaliselt hageja kasuks väljamõistetud hüvitise, viivise suuruse ja viivise väljamõistmise algustähtaja osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Eesti Vabariigilt (Viru Vangla
kaudu) välja mittevaralise kahju hüvitis A.A. kasuks 1000 eurot ja viivis 305,10 eurot hagi esitamisest kuni ringkonnakohtu otsuse tegemiseni ning jaotada menetluskulud.
2.2.Välja mõista Eesti Vabariigilt (Viru Vangla kaudu) A.A. kasuks sissenõutavaks muutunud viivis 305, 10 eurot perioodi 12. juuni 2018 kuni 4. aprill 2022 eest ja viivis tasumata põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude tasumiseni.
2.3.Jätta menetluskulud maakohtus Eesti Vabariigi (Viru vangla kaudu) kanda ning A.A.le osutatud riigi õigusabikulud jätta riigi kanda.
3.Eesti Vabariigi (Viru Vangla kaudu) apellatsioonkaebus ja A.A. vastuapellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda ning A.A.le osutatud riigi õigusabikulud riigi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.A.A. (hageja) esitas 12. juunil 2018 Viru Maakohtule hagi Eesti Vabariigi (Viru Vangla kaudu) (kostja) vastu mittevaralise kahju ja viivise nõudes. Mittevaraline kahju tekitati hagejale hambaproteeside mittevalmistamisega ning psühhiaatri vastuvõtu ja ravi võimaldamisega viivitamisega. Hageja palus kostjalt välja mõista õiglane hüvitis kohtu äranägemisel ja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni kindla summana ning alates kohtuotsuse tegemisele järgnevast päevast protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt kandis hageja perioodil 16. mai 2016 kuni 9. november 2018 karistust Viru Vanglas. Hagejal tekkis mittevaraline kahju hambaproteeside puudumisest tingitud toitumisraskustest tekkinud füüsiliste ja hingeliste kannatuste tõttu. Kui toitu ei saa korralikult mäluda on toitumisprotsess pigem ebameeldiv ja sellega kaasnevad seedimisraskused. Hambaproteeside puudumise tagajärjel tekkis hagejal söömisel suus (igeme)valu ja veritsus, see mõjutas ka hageja väljanägemist, mis põhjustas talle ka hingelisi kannatusi enesehinnangu languse tõttu. Hageja tervisekaardil on sissekanded katkiste hambaproteeside kohta tehtud 16. mail 2016,
24.mail 2016, 8. juunil 2016, 30. märtsil 2017 ja 3. oktoobril 2017. 8. juunil 2016 on tervisekaardile märgitud arsti otsus: „Stomatoloogile - protees katki.“ Kirjaliku taotluse
hambaproteeside saamiseks on hageja esitanud kostjale 20. juunil 2016. Vangla hagejale proteese vanglas oleku ajal ei võimaldanud. Samuti ei võimaldanud vangla hagejale lühiajalist väljasõitu, et hageja oleks ise saanud endale proteesid tellida. Vastava taotluse esitas hageja vanglale kirjalikult 29. detsembril 2016, 15. juulil 2018 ja 25. juulil 2018. Hagejal tekkis vanglas stressiolukordades „stuupori“ seisund, mille kestel oli tema tahteline tegevus oluliselt häiritud ja hageja ei suutnud end mõtestatud tegevusele sundida. Hagejal olid ka unehäired. Hageja vajas psühhiaatrilist abi ning taotles vanglas psühhiaatri vastuvõttu ja ravi, kuid seda ei võimaldatud pika aja jooksul. Vangla raviloos ei ole dokumenteeritud hageja taotlusi psühhiaatri vastuvõtule saamiseks. Hageja esitas taotlused 1. augustil 2016 ja 7. novembril 2016. Psühhiaatri vastuvõtt võimaldati hagejale alles 21. novembril 2017, so üle 15 kuu pärast esimese kirjaliku taotluse esitamist. Psühhiaatri 21. novembri 2017 vastuvõtul diagnoosis psühhiaater hagejal ägeda stressireaktsiooni ning määras hagejale ravi ravimiga Mirtazapiin.
2.Kostja hagiga ei nõustunud ja palus jätta see rahuldamata. Hagejale on vanglas osutatud pidevat ning asjakohast tervishoiuteenust. Hagejal lasub kahju tekkimise ja põhjusliku seose tõendamiskoormis. Tõendiks ei saa olla hageja subjektiivne arvamus tervishoiuteenuse osutamise aja osas. Hageja ei ole tõendanud ühtegi kahjunõude elementi. Hageja tuli vanglasse ilma proteesita ning esitas vanglale üksnes proteesi fragmendi, väites, et need läksid vanglasse saabumise päeval katki. Hagejal kaasas olnud proteesifragment ei olnud parandatav ning kuna tegemist oli üksnes osaga proteesist, ei ole ka eluliselt usutav, et see purunes vanglasse saabumise päeval. Hageja ei vajanud kiireloomuliselt hambaproteeside valmistamist. Kinnipeetavatele osutatakse vanglas ravi vastavalt tervishoiutöötajate otsustele. Ainuüksi kinnipeetava subjektiivne soov mõne erialaspetsialisti poole pöördumiseks ei ole alus, et teda vastava spetsialisti juurde suunatakse. Hageja enda esitatud tervisekaardist nähtub, et hageja on jooksvalt olnud tervishoiutöötajate kontrolli all ning tervishoiutöötajad ei ole sedastanud hagejale psühhiaatri vastuvõtu vajadust hagis märgitud perioodil. Lisaks ei ole hageja tõendanud, milline oleks see nö positiivne kasu, kui hageja oleks psühhiaatri vastuvõtule saanud varem, hagis märgitud ajal.
EELNEV MENETLUS
3.Viru Maakohus jättis 17. oktoobri 2019. otsusega hagi rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus tühistas 31. jaanuari 2020 otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja uueks lahendamiseks maakohtule.
MAAKOHTU OTSUS
4.Maakohus rahuldas 10. novembri 2021 otsusega hagi. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hambaproteeside mittevalmistamise ning psühhiaatri vastuvõtu ja ravi võimaldamisega viivitamise eest mittevaralise kahju kokku 3000 eurot ning viivise alates kohtuotsuse tegemisest kuni kohtuotsuse täitmiseni. Tervishoidu vanglas korraldatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) alusel (vangistusseaduse, VangS § 49 lg 1). Arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde (VangS § 52 lg 2 ja 53 lg 1). Hageja kohustuseks on tõendada, et kostja on nendevahelist lepingut rikkunud ja põhjustanud sellega hagejale mittevaralist kahju. Kostjal on võimalik tõendada oma süü puudumist. Kohtul
tuleb kindlaks teha, kas kostja rikkus lepingust tulenevat kohustust (kas kostja tagas tervishoiuteenuse osutamise kooskõlas VÕS §-ga 762 ja sellekohaste avaliku õiguse normidega).
8.juunil 2016 otsustas perearst suunata hageja stomatoloogi vastuvõtule seoses katkise proteesiga. 12. juunil 2016 pani stomatoloog hageja proteesi järjekorda. Viru vangla
4.oktoobri 2017 tõendis on arst K. Ird märkinud: „ Isik on alates 19. aprillist 2017 pandud hambaproteeside valmistamise ootejärjekorda. Proteeside valmistamine peab toimuma peale registreerimist hiljemalt 1 aasta ja 6 kuu jooksul“. Vangistuse ajal hagejale proteesi ei tehtud. Kohus nõustus hagejaga, et ajavahemikul 12. juuni 2016 kuni 9. november 2018 hagejale proteeside mittevalmistamise võimaldamine on ebamõistlik ning seeläbi on kostja rikkunud tervishoiuteenuse osutamise lepingut. Vabaduses viibivatest hammaste proteesimise teenust vajavatest isikutest moodustub kaks gruppi. Üks grupp on need, kel tuleb hammaste proteesimise teenuse kulud ise katta ja teine grupp on need, kelle puhul haigekassa katab hammaste proteesimise kulud (260 eurot kolme aasta kohta). Hageja isikust ja haigekassa rahastamise põhimõtetest lähtuvalt saab ainsa võrdlusgrupina arvesse võtta vabaduses viibivate isikute ringi, kel tuleb hammaste proteesimise teenuse kulud ise katta. Tunnistaja A. S. poolt 1. aprilli 2021 kohtuistungil antud ütlustega on tõendatud, et tal oli Narvas hambaproteeside valmistamise aeg 13. mai 2019 kuni 7. juuni 2019. a ehk vähem kui üks kuu. Hageja poolt esitatud tõenditega (II kd tl 11-22) on tõendatud, et perioodil juuni 2016 kuni november 2018 oli vabaduses viibivatele isikutele hagejale vajalike hambaproteeside (plaatprotees) valmistamise järjekord 1–9 nädalat ja valmistamise aeg 2–6 nädalat ning seega järjekord ja valmistamise aeg kokku 3- 15 nädalat ehk keskmiselt kokku 9 nädalat. Üldtuntud on asjaolu, et kui isikul on puudu üle poole hammastest (hagejal puudus 16 hammast) ning isikul pole hambaproteesi, siis tulenevad sellest isikule olulised füüsilised ja hingelised kannatused. Asjaolu, et hambaproteesideta olek tekitas hagejale kannatusi, on tõendatud muu hulgas asjaoluga, et hageja on arstivisiitidel proteeside puudumist kaevanud ning on esitanud kirjalikud taotlused hambaproteeside saamiseks ja lühiajalise väljasõidu võimaldamiseks, eesmärgiga korraldada ise uute proteeside valmistamine. Kostja jättis hageja taotlused lühiajalise väljasõidu võimaldamiseks rahuldamata, põhjendades seda mh sellega, et Viru vanglal on sõlmitud teenusleping proteesimiseks OÜ-ga Corrigo ning hageja on proteesi saajate nimekirjas ning hammaste ravimine ja proteesimine on võimalik ka vangla kaudu. Kohus nõustus hagejaga, et kostja ei ole proteesijärjekorra kohta esitanud ühtegi tõendit.
1.aprilli 2021 kohtuistungil ja 23. aprilli 2021 seisukohtades kinnitas kostja, et perioodil 20162018 ei peetud Viru vangla andmebaasis hambaproteesi vajajate järjekorda ning, et sellise järjekorra pidamise kohta ei ole leitud paberdokumente. Viru vangla hambaarst dr Kõrgvee kinnitas 1. oktoobri 2019 kohtuistungil, et näeb oma materjalidest, et hageja pandi hambaproteesi valmistamise järjekorda 12. juunil 2016. Kohus asus seisukohale, et kui hambaproteesi vajajate järjekorda ei olnud moodustatud või vormistatud, on ilmne, et hageja õigustatud huvi, saada mõistliku aja jooksul protees, ei olnud kuidagi tagatud. Hageja selgitas 11. juuni 2019 kohtuistungil, et ta rääkis vangla perearsti vastuvõttudel, et soovib psühhiaatri vastuvõtule. Perearst kinnitas hagejale, et ta on pandud psühhiaatri visiidi järjekorda. Perearst soovitas hagejal veel kirjutada kirjalik taotlus administratsioonile ja nii hageja ka tegi. Hageja esitas vanglale kirjalikke taotlusi psühhiaatri vastuvõtule saamiseks vähemalt kolmel korral, so 1. augustil 2016, 8. oktoobril 2016 ja 7. novembril 2016. Hagejale võimaldati psühhiaatri vastuvõtt 21. novembril 2017 (ravilugu nr 45, arst L. Ermos), so ca 16 kuud peale esimese kirjaliku taotluse esitamist. Anamneesi kohaselt kaebas patsient, et ei suuda formuleerida kaebust, tekib stuupor. Diagnoosiks pandi F43.00 ning äge stressireaktsioon
ja määrati ravi Mirtazapiin 30 mg vajadusel. Perearst on raviloos jätnud dokumenteerimata nii hageja suulised psühhiaatrilised kaebused kui ka hageja kirjalikud sooviavaldused psühhiaatri vastuvõtule saamiseks. Kuna hagejale psühhiaatri visiit lõpuks siiski võimaldati ning psühhiaater diagnoosis haigusseisundi ja määras ravi, on seeläbi tõendatud, et hagejale oli psühhiaatri visiit ja psühhiaatriline ravi vajalik. 1. aprilli 2021 kohtuistungil dr L. Ermose poolt antud ütlustega on tõendatud, et järjekord psühhiaatri vastuvõtule Viru vanglas oli 3-4 nädalat. Kohus leidis, et hagejale ei võimaldatud Viru vanglas mõistliku aja jooksul psühhiaatri vastuvõttu ja ravi ning seeläbi rikuti tervishoiuteenuse osutamise nõudeid (VÕS § 134 lg 2 ja § 127 lg 6 ). Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks hambaproteeside mittevalmistamise ning psühhiaatri vastuvõtu ja ravi võimaldamisega viivitamise eest mittevaralise kahjuna kokku 3000 eurot ning viivise alates kohtuotsuse tegemisest kuni kohtuotsuse täitmiseni.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Kostja esitas apellatsioonkaebuse. Kostja palub tühistada maakohtu 10. novembri 2021 otsus ja jätta hagi tervikuna rahuldamata. Teise alternatiivina palub kostja vähendada välja mõistetud hüvitise suurust. Maakohus leidis põhjendamatult, et „haigekassa kulul valmistatakse proteese ainult kitsale ringile ühiskonnast ja seda ühe isiku kohta rahaliselt väga piiratud mahus“ (p 16) ja et seda gruppi ei saa võrdlusgrupina arvesse võtta. Maakohus ei täitnud ringkonnakohtu poolt eelnevas menetluses antud juhist, et esitada tuleb tõendeid, mis annaksid võrdlusmomendi, milline oleks proteeside valmistamise järjekord väljaspool vanglat. Patsiendid, kes tasuvad ise oma tervishoiuteenuse eest, ei tekita ravijärjekorda (vrdl kohtuasjas 2-15-18182 Riigikohtu poolt antud ravijärjekordade võrdlemise juhiseid) klassikalises tähenduses – nende ravivõimalus ei ole sõltuvuses sellest, kas riik (sh Haigekassa) tagavad patsiendile plaanilise ravi võimaluse ja nende ravi ei ole seega VÕS § 762 tähenduses sarnane keskmise kvaliteediga ravi. Ebaõige on maakohtu järeldus, et tõendatud ei ole vanglas proteeside valmistamise järjekorra pikkus. Dr Kõrgvee poolt antud tunnistuse ja teiste tervishoiudokumentide koosmõjust nähtub, et ravijärjekord oli olemas. Kostja ei nõustu maakohtu väitega, et hagejal puuduvate hammaste arvu arvestades saab kahju tekkimist pidada üldtuntuks (VÕS § 770 lg- d 1 ja 3). Tegemist on meditsiinierialase otsusega ning kohus on seejuures eiranud dr Kõrgvee poolt 1. oktoobri 2019 istungil tunnistajana antud ütlusi, et hageja hambumus võimaldas tal süüa. Hagejal ei ole kahju tekkinud, ka ei ole vangla tervishoiuteenust osutades käitunud süüliselt. Vaidlust ei ole, et hagejale võimaldati esmane psühhiaatriline hindamine kohe vangistuse alguses 19. mail 2016. Järgmine kord viibis hageja psühhiaatri vastuvõtul 21. novembril 2017. Maakohus tugines selles osas hagi rahuldamisel põhiosas dr Ermose ütlustele, kuid eiras dr Ermose poolt öeldut, et ta ei mäleta, milles hageja terviseprobleem täpselt seisnes. Ravimi hagejale määras psühhiaater „vajadusel“, st psühhiaater ei pidanud hageja terviseseisundit selliseks, mis vajab pidevat psühhiaatrilist ravi. VangS § 52 lg 2 järgi tuleb vang eriarsti vastuvõtule suunata vajadusel. Tunnistajana üle kuulatud psühhiaater kinnitas, et üldarsti poolt määratud palderjan oli stressireaktsiooni puhul asjakohane ravim. Ka hageja ise ei ole väitnud, veel vähem tõendanud, et talle oleks tulnud osutada teistsugust psühhiaatrilist ravi.
Kostja leiab, et isegi kui vangla oleks hagejale kahju tekitanud (millele kostja vastu vaidleb), on välja mõistetud hüvitise suurus igal juhul ülemäärane. Kohtuotsuses ei ole ka põhjendusi, miks just 3000 eurot on kohtu arvates kohane hüvitis. Kostja palub vähendada hüvise suurust. Kuna hageja ei määranud oma nõude suurust, jättes selle kohtu otsustada, saab viivist nõuda ainult sissenõutavaks muutunud summalt ja põhjendatud ei ole viivise tasumise kohustuse määramine otsuse tegemisest. Kostja palub igal juhul muuta otsuses viivise arvestuse põhimõtet.
6.Hageja kostja apellatsioonkaebusega ei nõustu ning palub jätta see rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Hageja raviloo 16. mai 2016 ja 8. juuni 2016 sissekannetega, tunnistajate M.F. ja A.S. ütlustega
1.oktoobri 2019 kohtuistungil ning ka hageja enda ütlustega on tõendatud, et hageja hambaprotees purunes vanglas oleku ajal. Kannatuste põhjustamine on tõendatud muuhulgas asjaoluga, et hageja on arstivisiitidel hambaproteeside puudumist kaevanud ning on vanglale esitanud kirjaliku taotluse hambaproteeside saamiseks (20. juuni 2016). Väide, et hagejal oli hambumus selline, et ta sai süüa, on esmakordselt esitatud apellatsioonkaebuses ja tuleb jätta tähelepanuta (TsMS § 436 lg 4 ls 1). Hageja pole ka väitnud, et ta üldse süüa ei saanud. Hageja probleem oli söömise-mälumise kvaliteedis. Kostja väide, et ka vabaduses on palju inimesi, kes ei saa endale hammaste proteesimist lubada, on esmakordselt esitatud apellatsioonkaebuses ja tuleb jätta tähelepanuta (TsMS § 436 lg 4 ls 1). Kinnipidamisasutuses viibivale isikule tervishoiuteenuse osutamist ei rahastata Eesti Haigekassa poolt. Järelikult ei saaks ka rahastamise allika ja rahastamise tingimuste tõttu võrdlusgrupina arvesse võtta vabaduses viibivaid isikuid, kellele valmistatakse hambaproteesid haigekassa kulul. Seega tuleb hageja isikust ning rahastamise allikast ja rahastamise tingimustest lähtuvalt ainsa võrdlusgrupina võtta arvesse vabaduses viibivate isikute ring, kel tuleb hammaste proteesimise teenuse kulud ise katta. Kostja esindaja kinnitas 23. aprilli 2021 seisukohas et hambaproteesi vajajate järjekorra ametlikku nimekirja Viru Vanglas ei olnud. Samas kinnitas Viru Vangla hambaarst dr Kõrgvee
1.oktoobri 2019 kohtuistungil, et näeb oma materjalidest, et hageja pandi hambaproteesi valmistamise järjekorda 12. juunil 2016. Seetõttu ei ole usutav kostja väide, et 2016-2018 järjekorra andmekandaja ei ole säilinud. Kostja ei ole tõendanud, millal ta esitas hageja 1. augusti 2016, 8. oktoobri 2016 ja 7. novembri 2016 taotlused perearstile ning millistel asjaoludel (kas perearsti suunamisel) võimaldati hagejale psühhiaatri vastuvõtt alles 21. novembril 2017. Dr L. Ermose 1. aprillil 2021 kohtuistungil tunnistajana antud ütluste kohaselt oli hageja vanglas viibimise ajal Viru Vanglas järjekord psühhiaatri vastuvõtule 3-4 nädalat. Asjakohane ei ole kostja väide, et hagejale üldarsti (märgitud kui perearsti) poolt palderjani määramine oli hagejale piisav psühhiaatriline ravi. Tähelepanuta tuleks jätta kostja apellatsioonkaebuse väide, et psühhiaatri vastuvõtule saatmise viivitusega hageja tervisele kahju ei tekkinud, sest dr Ermos ei kutsunud patsienti tagasi ja määras ravimi „vajadusel“. Kostja on jätnud avamata ja tõendamata tema poolt kasutatud fraasi „kriitilise terviseseisund“ tähenduse. Hageja on 11. juuni 2019 kohtuistungil antud ütlustes selgitanud, et kui dr Ermose väljakirjutatud ravimid lõppesid, esitas hageja uue taotluse psühhiaatri vastuvõtule saamiseks, kuid arsti juurde ei saanud ja oli ülejäänud aja vanglas ilma tablettideta. Pärast vanglat pöördus hageja psühhiaatri poole ja talle määrati ravi. 30. septembril 2019 kohtule esitatud Eesti Töötukassa 27. juuni 2019 otsusega nr TVH/19/023657 hageja töövõime määramise kohta,
tõendas hageja, et tal olid/on pärast vanglast vabanemist „stuupori“ all mõistetavad psüühikahäired. Viivisele vastuväiteid esitades on kostja ebaõigesti tõlgendanud materiaalõigust (VÕS § 113 lg 1 ja 2 ning VÕS § 82 lg 7).
7.Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse. Hageja palub ringkonnakohtul täiendada maakohtu otsust ja mõista kostjalt välja viivis kindla summana 821,26 eurot perioodil hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
8.Kostja palub jätta hageja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt hageja kasuks väljamõistetud hüvitise suuruse ning sissenõutavaks muutunud viivise suuruse ja viivise arvestamise algustähtaja osas. Ringkonnakohus teeb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab hagejalt kostja kasuks välja hüvitisena 1000 eurot ja alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni sissenõutavaks muutunud viivise 305,10 eurot. Apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
10.Maakohus tuvastas, et hageja tervisekaardil on alates 16. maist 2016 tehtud korduvalt sissekanded hageja probleemide kohta katkiste hambaproteesidega ning 8. juunil 2016 suunas arst hageja stomatoloogile. Proteesimise järjekorda pandi hageja 12. juunil 2016. Hageja vanglas viibimise ajal ca 2, 5 aasta jooksul uusi proteese ei saanud. Maakohus tuvastas ka, et hageja esitas vanglale 1. augustil ja 7. novembril 2016 avalduse psühhiaatri vastuvõtule saamiseks, mida ei ole hageja raviloos dokumenteeritud. Psühhiaatri vastuvõtt võimaldati hagejale alles 21. novembril 2017 , so üle 15 kuu pärast esimese kirjaliku taotluse esitamist. Anamneesi kohaselt tuvastas psühhiaater vastuvõtul, et hagejal tekib stuupor, diagnoositi F43, 00 + äge stressireaktsioon ja ravimiks määrati Mirtazapiini 30 mg vajadusel. Ringkonnakohus leiab, et maakohus tuvastas õigesti, et kostja viivitas põhjendamatult nii hagejale vajalike hambaproteeside valmistamise korraldamisega kui ka psühhiaatri visiidi ja raviga, millega rikkus tervishoiuteenuse osutamise lepingu nõudeid (VÕS § 762) ja tekitas hagejale mittevaralist kahju. Maakohus on seejuures õigesti kohaldanud materiaalõigust ja hinnanud kõiki asjakohaseid tõendeid. Kostja vastupidised väited apellatsioonkaebuses ei ole põhjendatud. Nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega selles osas ei pea ringkonnakohus vajalikuks kõiki põhjendusi korrata (TsMS § 654 lg 6).
11.Ringkonnakohus nõustub kostja apellatsioonkaebusega selles, et maakohtu otsuses puuduvad põhjendused hagejalt kostja kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvise suuruse osas. Kuna kostja vastutab hagejale lepingurikkumisega tekitatud kahju eest, peab ta VÕS § 134 lg-te 1 ja 5 järgi hagejale kahju hüvitama. Mittevaraline kahju hõlmab VÕS § 128 lg 5 järgi eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Hageja palus kostjalt välja mõista mittevaralise kahju hüvitise kohtu poolt määratud õiglases suuruses. Sellest ei saa järeldada, et kohus ei pea oma otsust hüvitise suuruse osas üldse põhjendama. Mittevaralise kahju hüvitise määramisel peab kohus arvestama mh ka asjakohase kohtupraktikaga. Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna läbiviidud kohtupraktika analüüsi „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades 2018-2019. aastal“ kohaselt on tervise kahjustamise korral kohtu poolt määratud hüvitise suuruseks olnud 338,11 – 17 000 eurot, mediaan on 1000 eurot.
Riigikohus on selgitanud, et mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08 p 13, nr 2-15-16007 p 18). Tervishoiuteenuse osutamise eesmärgiks on mh leevendada isiku vaevusi ja taastada tervis (TTKS § 2 lg 1). Ka tuleb vältida kinnipeetavale vanglas lisakannatuste põhjustamist (VangS § 41 lg 1). Hageja on tervishoiuteenuse lepingu rikkumise tõendanud. Hageja põhjendab mittevaralist kahju hambaproteeside puudumisest tulenevate toitumisraskustest tekkinud füüsiliste ja hingeliste kannatustega, sh seedimisraskused, valu, veritsus ja ebamugavustunne suus. Proteeside puudumine mõjutas ka hageja väljanägemist, mis põhjustas talle kannatusi enesehinnangu languse tõttu. Hingelisi ja füüsilisi kannatusi põhjustas hagejale ka psüühikahäirete talumine. Ringkonnakohus leiab, et asjaolusid arvestades ei ole põhjendatud maakohtu seisukoht määrata hagejale mittevaralise kahju hüvitis oluliselt suuremas määras, kui on hüvise mediaansumma sarnastes kohtuasjades. Selliseid asjaolusid käesolevas asjas ei esine. Kuigi vangla viivitas tervishoiuteenuse osutamise lepingu nõudeid rikkudes hagejale proteeside valmistamisega kuni tema vanglast vabastamiseni, ei ole tõendatud sellega hageja tervisele raskete tagajärgede tekkimine. Samuti oli hageja vajadus psühhiaatri visiidi järgi ühekordne ning kordusvastuvõtule hagejat ei kustutud, mistõttu ei hinda ringkonnakohus hageja kannatusi seoses visiidi ootamisega suureks. Ringkonnakohus peab põhjendatuks mõista mittevaralise kahju hüvitisena mõlema rikkumise eest kokku kostjalt välja hageja kasuks 1000 eurot. Maakohtu otsus kuulub hüvitise suuruse osas muutmisele ja kostja apellatsioonkaebus selles osas rahuldamisele.
12.Hageja nõudis viivist välja mõistetud hüvitiselt alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni kindla summana ning alates kohtuotsuse tegemisele järgnevast päevast protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Maakohus mõistis mittevaralise kahju hüvitiselt välja viivise kohtuotsuse tegemisest kuni kohtuotsuse täitmiseni. Ringkonnakohus nõustub hageja vastuapellatsioonkaebusega, et maakohus on jätnud tema viivisenõudes perioodil hagi esitamine kuni kohtuotsuse tegemine seisukoha võtmata, millega rikkus TsMS § 438 lg-s 1 sätestatut. Põhjendatud ei ole kostja seisukoht, et enne kohtuotsuse jõustumist ei saa hageja viivist välja mõistetavalt hüvitiselt nõuda, sest viivist võib nõuda üksnes sissenõutavaks muutunud võlalt. VÕS § 113 lg 2 kohaselt arvestatakse kahju hüvitamise nõude puhul võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsukiirmenetluse avalduse. Hageja viivise nõue on esitatud kooskõlas TsMS §-s 367 sätestatuga. Hageja esitas hagi 12. juunil 2018, millisest ajast kuni ringkonnakohtu otsuse tegemiseni tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis kindla summana ja edasi protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Viivis hüvitiselt 1000 eurot perioodil 12. august 2018 – 4. aprill 2022 (ringkonnakohtu otsuse tegemise aeg) 1393 päeva eest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras on 305, 10 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kostja vastuapellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
13.Vastuseks kostja apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus veel järgmist.
13.1. Maakohus arvestas kõiki esitatud asjaolusid ning tõendeid ja tuvastas põhjendatult, et vangla ületas proteeside valmistamise korraldamisel oluliselt aega, mis kuluks tavapäraselt vabaduses viibivatel inimestel proteeside saamiseks. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et maakohus jättis seejuures järgimata ringkonnakohtu 31. jaanuari 2020 otsuse juhised, kui võttis võrdlusgrupina arvesse isikud, kes maksavad ise enda proteeside eest ja jättis kõrvale võimaliku võrdlusgrupi, kellele valmistatakse proteese riigi kulul. Käesoleva asja asjaolud ei lange ka kokku tsiviilasja nr 2-15-18182 asjaoludega.
Kostja väitis, et hageja oli pandud proteeside järjekorda, kuid enne vanglast vabastamist järjekord hagejani ei jõudnud. Kostja ei ole järjekorra pidamise kohta perioodil 2016-2018 maakohtule kirjalikke tõendeid esitanud ja kinnitas ka ringkonnakohtu istungil, et vastavaid dokumente ei ole alles. Märked hageja ravikaardil proteesimise järjekorda panemise kohta ja tunnistaja A.K. ütlused ei võimalda tuvastada ei hageja kohta selles järjekorras ega järjekorra moodustamise põhimõtteid. Seetõttu on põhjendatud maakohtu seisukoht, et järjekorra moodustamata või vormistamata jätmisega ei ole kostja taganud hageja õigustatud huvi saada proteesid mõistliku aja jooksul. Ringkonnakohus leiab, et kui maakohtul puudus võimalus tuvastada aastatel 2016 – 2018 vanglas proteesimise järjekorra pidamise asjaolud, oli põhjendatud võrrelda hageja ooteaega vanglas nende isikute võimalustega, kes tasuvad proteeside eest ise. Hageja esitas Stroomi Hambaravi, Corrigo OÜ, Tallinna Hambapolikliiniku, Rakvere Hambakliiniku vastused hageja päringutele hambaproteeside valmistamiseks vajamineva ooteaja kohta. Selline võrdlus on ka seetõttu põhjendatud, et ka hageja nõustus ise proteesimise eest tasuma, kui kostja oleks lubanud teda sel eesmärgil lühiajalisele väljaviimisele VangS § 33 lg 1 alusel. Justiitsministeerium on sellist võimalust tervishoiuteenuse osutamiseks vangla otsustusel selgitanud (II kd lk 8). Väljaviimisele mittelubamise otsustes on vangla mh märkinud, et hageja soovitud eesmärke on võimalik saavutada ka muul viisil ning proteesimiseks on Viru vanglal sõlmitud leping OÜ-ga Corrigo (II kd lk 1-6). Seega oli kostjal võimalik valida, kas tagada hagejale proteesimine vanglas riigieelarveliste vahendite arvel või võimaldada hagejale sihtotstarbeline lühiajaline väljaviimine VangS § 33 lg 1 alusel ja maakohus ei pidanud hindama võrdlusgrupina isikuid, kes saavad väljaspool vanglat hambaproteese riigi kulul. Kostja selgituste kohaselt ringkonnakohtu istungil jõuti pärast hageja vanglast vabanemist 2019. aastal proteesimise ootejärjekorrani üks aasta. Hageja vanglas viibimise ajal oli ootejärjekord 2-3 aastat. Seega on kostja oma tegevuse ümberkorraldanud, et tagada proteesimise ootejärjekorra mõistlik pikkus, mis samuti tõendab, et hageja ooteaeg ületas mõistliku aja.
13.2.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega kostja rikkumiste osas ka hagejale psühhiaatrilise ravi osutamisel. Maakohus jõudis põhjendatud järeldusele, et kuna psühhiaater diagnoosis hagejal haigusseisundi ja määras ravi, oli hagejale psühhiaatri visiit, mida ta taotles, vajalik. Olukorras, kus vangla administratsioon perearsti ja psühhiaatrit hageja taotlustest ei teavitanud, on tegemist tervishoiuteenuse mittenõuetekohase osutamisega, sh dokumenteerimiskohustuse rikkumisega. See toob VÕS § 770 lg 3 alusel kaasa tõendamiskoormuse ümberpöördumise ning kostja pidi tõendama, et hageja psühhiaatri vastuvõttu ja ravi ei vajanud. Kostja seda tõendanud ei ole. Maakohus on põhjendatult hinnanud nii hageja taotlusi vanglale ravi saamiseks kui ka tunnistaja dr. Ermose ütlusi selles, et tavapäraselt on järjekord vanglas psühhiaatri vastuvõtule 3-4 nädalat. Seega ei ole hageja ooteaeg 15 kuud psühhiaatri vastuvõtule saamiseks põhjendatud. Puuduvad tõendid, et kostja oleks hageja taotlustele vastanud ja oma keeldumist psühhiaatri vastuvõtust põhjendanud. Seega ei saa kostja tugineda ka VangS § 52 lg-le 2 ja väita, et vajadust hageja suunamiseks psühhiaatri vastuvõtule ei olnud. Nõustuda ei saa kostja seisukohaga, et dr Ermose ütlused tunnistajana välistavad hagejal viivitusega kahju tekkimise. Dr Ermose ütlustest ei saa seda järeldada.
13.3.Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega, et vangla ei ole tervishoiuteenust osutades käitunud süüliselt ning hagejal ei ole ka tekkinud kahju. VÕS § 760 järgi on vangla kohustatud kinnipeetavatele tervishoiuteenust osutama. Kui tegemist on raviveaga ja patsiendil tekib terviserike, mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida, eeldatakse VÕS § 770 lg 4 esimese lause järgi, et kahju tekkis vea tagajärjel. Raviviga tähendab ka VÕS § 762 rikkumist, mille ringkonnakohus tuvastas. VÕS § 770 lg 4
näeb ette tõendamiskoormise erisuse, mis võtab arvesse asjaolu, et tulenevalt inimorganismi eripärast ei ole võimalik nõuetekohase tervishoiuteenuse osutamise korral tagada soovitud tulemust. Kui patsient on tõendanud ravivea, nagu antud juhul (hageja ei saanud talle vajalikke proteese ja psühhiaatrilist ravi mõistliku aja jooksul), peab tervishoiuteenuse osutaja kahju hüvitamise kohustuse vältimiseks tõendama, et viga ja kahjulik tagajärg ei ole omavahel põhjuslikus seoses. Kostja ei ole selles osas oma tõendamiskoormist täitnud. Seetõttu on nõutav kahju rikkumisega põhjuslikus seoses (VÕS § 127 lg 4). Tervishoiuteenuse osutaja vastutab VÕS § 104 lg1 ja § 770 lg 1 järgi üksnes oma kohustuse süülise rikkumise eest. Süü puudumist peab tõendama kostja. Kostja ei ole süü puudumist tõendanud.
14.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Menetluskulude jaotus tuleb kohtulahendis märkida ka siis, kui menetlusosalised seda ei taotle. Maakohus jättis menetluskulude jaotise otsuses nõuetekohaselt märkimata, märkides üksnes seda, et riigi õigusabikulud tuleb jätta riigi kanda. Ringkonnakohus saab selle puuduse kõrvaldada ja otsuse resolutsiooni vastavalt täiendada. Arvestades, et hagi kuulub rahuldamisele täielikult, on põhjendatud jätta menetluskulud maakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Põhjendatud on maakohtu seisukoht jätta hageja riigi õigusabikulud riigi kanda. Kuna ringkonnakohus rahuldab nii apellatsioonkaebuse kui ka vastuapellatsioonkaebuse osaliselt, on põhjendatud jätta menetluskulud ringkonnakohtus kooskõlas TsMS § 171 lg-ga 1 poolte endi kanda. Hagejale osutatud riigi õigusabikulud jätab ringkonnakohus riigi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.