Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Tanel Saar, Maili Lokk 14.05.2020, Tartu 3-17-2310 Xi kaebus Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmiseks Tartu Halduskohtu 10.05.2019. a otsus Xi apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant – X Vastustaja – Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta Xi korduv taotlus talle riigi õigusabi andmiseks ja asjas istungi korraldamiseks läbi vaatamata.
2.Jätta Xi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 10.05.2019. a otsus muutmata.
3.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 14.05.2020, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas Viru Vanglale 17.07.2017 taotluse kahju hüvitamiseks (nr 6-16/73-1), milles nõudis alates 16.05.2016 kuni kahjunõude esitamiseni tema tervise kahjustamise, väärikuse alandamise, au ja nime teotamise ning tema ebaseaduslikule kinnipidamisele jätkuva kaasaaitamise eest 30 000 eurot. Vangla tekitas kinnipeetavale kahju: 1) teatise esitamisega, mis sisaldas ebaõigeid andmeid tema karistusaja kohta ning millega solvati kinnipeetavat ja kahjustati tema eraelu; 2) kinnipeetava individuaalse täitmiskavaga, mis on faktiliselt ebaõige,
solvav ja alandav; 3) vangla ei ole osutanud nõuetekohast tervishoiuteenust, kinnipeetaval on probleemid hammastega ning närvi- ja psüühikahäiretega.
2.X esitas 10.08.2017 Viru Vanglale taotluse kahju hüvitamiseks (nr 6-16/84-1), milles nõudis 42 000 euro suurust hüvitist moraalse kahju põhjustamise eest. Vangla õigusvastane tegevus väljendus kaebaja isiklike kirjade tahtlikus blokeerimises, tema eraellu sekkumises ning kaebaja kirjavahetuse saladuse tahtlikus levitamises.
3.Viru Vangla jättis kinnipeetava taotlused kahju hüvitamiseks rahuldamata (vangla vastused 04.10.2017 nr 6-16/73-4 ja 16.10.2017 nr 6-16/84-4).
4.X esitas 02.11.2017 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses kaebaja tervise kahjustamisega ja inimväärikuse alandamisega. Kaebuse ja menetluse kestel esitatud täpsustuste kohaselt nõudis kaebaja talle vangla poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist seoses järgmiste vangla tegevustega: 1) 26.05.2016 väljastas vangla ebaõige tõendi kaebaja karistusaja pikkuse kohta; 2) 2016. a maist kuni 2017. a oktoobrini sundis vangla osalema kaebajat ITK alusel programmides, mis olid vastuolus tema veendumustega; 3) ajavahemikel 08.10.–25.11.2016 ja 03.02.–19.04.2017 jättis vangla kaebajale osutamata vältimatu meditsiiniabi seoses hambavaluga; 4) vangla ei ole võimaldanud kaebajale uusi hambaproteese ega nende hankimist kaebaja enda poolt; 5) alates 2016. a maist ei ole vangla võimaldanud kaebajal käia psühhiaatri juures; 6) alates 2016. a oktoobrist on kaduma läinud kaebaja erakirjad ning 14.03.2017. a Harju Maakohtule saadetud kiri. Kaebaja palus määrata õiglase hüvitise kohtu äranägemisel.
5.Tartu Halduskohus jättis 10.05.2019. a otsusega kaebuse tervishoiuteenuse osutamist puudutavas osas läbi vaatamata ja ülejäänud osas rahuldamata. Halduskohus leidis, et asjas ei ole tõendatud kaebajale mittevaralise kahju tekitamine ning ka muud kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud, mistõttu puudub alus hüvitise määramiseks.
5.1.Kaebaja väitel väljastas vastustaja 26.05.2016 ebaõige sisuga tõendi tema karistusaja pikkuse kohta ja takistas sellega tema ennetähtaegset vabanemist. Kaebaja väide ei vasta täies ulatuses tõele. Asjas on tõendatud ebatäpsuse esinemine tõendis, kuid see asjaolu ei saanud mõjutada kaebaja ennetähtaegset vabanemist. Nähtuvalt asja materjalidest kõrvaldas vangla ebatäpsuse umbes kahe kuu jooksul kaebaja pöördumise päevast, st juba enne vanglale vastava kahjunõude esitamist. Viidatud õiend ei saa ka pöördumatult mõjutada isiku ennetähtaegset vabanemist, kui seaduses nimetatud eeldused tema vabanemiseks on täidetud. Sellise lõpliku otsuse tegemine ei kuulu ka vangla pädevusse. Seega ei ole tõendatud ebatäpsusega tõendis kaebajale kaebuses kirjeldatud kahjuliku tagajärje saabumine ega ka mittevaralise kahju tekkimine.
5.2.Asjas kogutud tõendid ei tõenda kaebaja ITK-d puudutavat väidet, et teda sunniti õigusvastaselt 2016. a maist kuni 2017. a oktoobrini osalema programmides, mis olid vastuolus tema põhiõigustega kaitstud veendumustega ja et ITK mõjutas õigusvastaselt tema ennetähtaegset vabanemist. ITK on programmiline dokument, mis ei reguleeri kinnipeetava õigusi ega kohustusi. Ka selle aluseks olev riskihindamine ei ole regulatiivne. Kaebaja sundimine üldiselt aktsepteeritavatest elulistest põhimõtetest ja pereväärtustest loobumiseks ei ole millegagi tõendatud ega ka eluliselt usutav. Vastustaja on kaebaja suhtes 2016. a ja 2017. a
koostatud ITK-des tõeselt kajastanud faktilisi asjaolusid seoses kaebaja varasemate karistustega. Samuti on õigesti esitatud asjaolud seoses kaebaja varasemat karistust raskendanud asjaoludega (teo toimepanemine alkoholijoobes). Halduskohtu hinnangul olid vaidlusalused ITK-d igati kooskõlas justiitsministri 14.05.2008. a määrusega nr 21.
5.3.Tõendamist pole leidnud kaebaja väide, et vangla jättis 08.10.–25.11.2016. a ja 03.02.–19.04.2017. a kaebajale osutamata vältimatu meditsiiniabi seoses hambavaluga. Vangla esitas kohtule tõendina kaebaja tervisekaardi väljavõtte ajavahemiku 16.05.2016–01.02.2018 kohta. Tervisekaart sisaldab kaebaja ravilugusid nr 22–49 kronoloogilises järjekorras. Kuna ravilood on nummerdatud järjest, on tegemist tervikliku dokumentaalse tõendiga nimetatud ajavahemiku kohta. Mitte ühegi raviloo kande kohaselt ei ole kaebaja viidatud perioodidel arstidele kurtnud pidevat hambavalu ega ka seda, et vangla keeldus temale vältimatu meditsiinilise abi osutamisest. Kohus ei pidanud eluliselt usutavaks, et kaebaja ei oleks ükskõik millisel nendest kordadest arsti vastuvõtul teatanud, et teda ei lubatud hambaarstile, ei oleks palunud valuvaigisteid või muud meditsiiniteenust seoses hambavaluga, kui see väidetud ajal ja kestuses tõepoolest oleks kaebajal esinenud. Seega ei ole hüvitamiskaebus ka selles osas tõendatud. Vastupidi, ravilood nr 29 (2016. a juulist), nr 33 (2016. a novembrist) ja nr 35 (2017. a aprillist) tõendavad kaebaja hammaste ravimist ajal, kui ta vanglas viibis. Seega lükkab nimetatud tõendikogum ümber kaebaja väited vastustaja õigusvastasest tegevusetusest avalik-õiguslikus suhtes seoses meditsiiniteenuse osutamisega.
5.4.Asjas esitatud tõendid tõendavad ka vangla tegevuse õiguspärasust seoses kaebajale meditsiiniliselt tarvilike hambaproteesidega. Kaebajale hambaproteeside hankimise õiguspärasust käsitleti ka kohtuasjas nr xxx. Poolte vahel ei ole vaidlust, et 16.05.2016 kinnitas vangla meditsiinitöötaja raviloo nr 22 kande kohaselt kaebajal hambaproteesi parandamise vajadust. Arst hindas meditsiiniliselt kaebaja olukorra taoliseks, et ootejärjekorda pandi kaebaja 13.06.2017. Praeguses asjas esitas kaebaja vastustajale kahjunõuded 2017. a juulis ja augustis. Seega ei ole tõendatud vastustaja õigusvastane tegevusetus avalik-õiguslikus suhtes vaidlusalusel ajavahemikul seoses hambaproteesidega, kuna hambaproteeside järjekorda pandi kaebaja meditsiinitöötaja otsusel, mis põhines meditsiinivaldkonna eriteadmistel. Vangla õigusvastast tegevusetust ei tõenda ka KIS-st kättesaadavad kohtulahendid asjas nr xxx seoses kaebaja taotlusega lühiajaliseks väljasõiduks seoses hambaproteeside hankimise vajadusega.
5.5.Millegagi ei ole tõendatud väide, et 2016. a maist kuni kaebaja kahjunõuete lahendamiseni vanglas ei ole vastustaja võimaldanud kaebajal käia psühhiaatri vastuvõtul. Kaebaja tervisekaardi väljavõttega 16.05.2016–01.02.2018 on tõendatud kronoloogiliselt kõik tervisehädad, mida kaebaja on arsti vastuvõttudel käies kurtnud. Tervisekaardi sissekannetega on tõendatud, et kaebaja viibis korduvalt perearsti vastuvõtul, kuid neist kannetest ei nähtu kaebaja poolt vastavate vaevuste kurtmist ega arsti poolt diagnoosimist ja vanglale korralduse andmist kaebaja eriarsti vastuvõtule saatmise korraldamiseks. Tervisekaardi ravilugudega on tõendatud, et kaebaja kurtis unehäireid ja peavalu, mille raviks määras arst kaebajale vastavad ravimid. Raviloo nr 45 kohaselt on kaebajal äge stressireaktsioon diagnoositud 21.11.2017 ja ravilooga on tõendatud ka kaebajale ravimi määramine. Seega on ühelt poolt tõendatud kaebajal stressi ravimine vanglas, teisalt on aga tõendatud, et vastava probleemiga pöördus kaebaja arsti poole pärast vastustajale kahjunõuete esitamist, nende osas otsustuse tegemist ja ka pärast halduskohtule hüvitamiskaebuse esitamist. See episood ja sellele järgneda võinud kaebaja vaimse tervise probleemid ei saa seega olla käesoleva vaidluse esemeks. Eeltoodust tulenevalt ei ole tõendatud kaebaja kirjeldatud vastustaja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes.
5.6.Kahjunõude rahuldamise seoses sõnumisaladuse väidetava rikkumisega (kaebaja kirjade väidetav kadumine 2016. a oktoobrist 2017. a märtsini) välistab maakohtule saadetud kirja osas kaebaja poolt esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine. Tõendatud ei ole, et kaebaja oleks pöördunud vanglateenistuse poole seoses nimetatud kirja kadumisega, mil see oleks olnud ajafaktorit arvestades võimalik kas vanglast või postiteenuse osutaja kaudu üles leida. Kaebaja väited erakirjade kadumise kohta ei ole eluliselt usutavad ning on sisuliselt vastuolus sellega, millises Viru Vangla hoones kaebaja vaidlusalusel perioodil viibis ja sellega, kust teised kinnipeetavad tema kirjad väidetavalt leidsid. Arvestades vastustaja kirjeldatud vangla hoonete paiknemist ja administratiivhoone asukohta, kuhu post peab eelduslikult väljasaatmiseks jõudma, ei ole füüsiliselt võimalik kaebaja kirjade väidetav sattumine kirjeldatud jalutusalale. Tõendite kogum, millele vastustaja tugines, tõendab usaldusväärselt kaebaja väidete alusetust.
5.7.Kaebus on ravikvaliteedile esitatud pretensioonide ja hambaproteeside nõude osas oma loomult eraõiguslik. Kaebaja väited puudutavad tervishoiuteenuse osutamist lepingulises suhtes, mitte vangla tegevust avalik-õiguslikus suhtes. Vabariigi Valitsuse 19.12.2003. a määruse nr 330 „“Vangistusseaduse” alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord” § 3 lg 2 järgi valib tervishoiutöötaja mh tervishoiuteenuse osutamise aja, lähtudes isiku vajadustest ja raha otstarbeka kasutamise põhimõttest. Seega on tegemist eraõiguslikus suhtes tervishoiuteenuse osutamisega. Kaebus tuleb selles osas jätta läbi vaatamata halduskohtul vastava pädevuse puudumise tõttu (HKMS § 151 lg 1 p 1, § 121 lg 1 p 1).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Kaebaja esitas 10.06.2019 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja määrata talle kompensatsioon. Halduskohus rikkus kaebaja arvates menetlusõiguse norme, hindas ebaõigesti tõendeid ja ei kohaldanud seadust, mis kuulus kohaldamisele. Kaebaja leiab, et halduskohus ei uurinud kohtuotsuses kaebaja esitatud tõendeid. Samuti on liiga pikk asja menetlemisele kulunud aeg. 1 aasta ja 6 kuud kuni kohtuotsuse tegemiseni ilma mingite alusteta on ebanormaalne ja tõi kaebajale kaasa täiendavaid negatiivseid tagajärgi. Halduskohus ei põhjendanud, miks Viru Vangla andis kaebajale karistustähtaja kohta valeinfot. Halduskohus moonutas kaebuse sisu ja kaebaja põhiseaduslike õiguste kaotamise sisu, mis puudutas sotsiaalprogrammides osalemise kohustust ja kinnipeetava ITK ülevaatamist. Vangla sundis kaebajat läbima sotsiaalprogramme, milles teda sunniti alkoholi ja narkootikumide tarvitamist maha jätma vaatamata sellele, et ta on karske ja ei tarvita narkootikume, ja muid kaebaja isiksusele mittevastavaid programme, mis ei olnud kohustuslikud ja mida ei määratud 20.01.2016. a kohtuotsusega. See õigusvastane tegevus mõjutas negatiivselt kaebaja psüühikat ja vabadust, kuna sellest sõltus tema tingimisi ennetähtaegne vabastamine. Vabastamise taotluse läbivaatamisel pani kohus peamist rõhku Viru Vangla väidetele, et kaebaja ei läbinud sotsiaalseid programme ja ei täitnud ITK-d. Meditsiiniabi tagamata jätmist puudutavas osas moonutas halduskohus kaebaja pretensioone ja kaldus kõrvale probleemi olemusest, mis seisnes kaebaja füüsilistes piinades, mida tema meditsiiniabita jätmine talle põhjustas. Paljusid kaebaja taotlusi üldse ei registreeritud, mõned hävitati. Või siis registreeriti, kuid ei saadetud teavet vangla arstidele. Kümnetest ja sadadest taotlustest, mis kaebaja esitas Viru Vangla administratsioonile, jõudsid meditsiiniosakonnani ainult üksikud. Selles seisnebki Viru Vangla administratsiooni tahtlik tegevusetus. Selle tulemusel jäi kaebaja tihti meditsiiniabita ja pidi kannatusi taluma.
Ilma hambaproteesideta kannatas kaebaja üle kahe ja poole aasta valude käes, kuid ei saanud riigistruktuuridelt abi oma tervise kaitseks. Kaebaja ei saanud kiiret ja vältimatut meditsiiniabi, sh ravimeid, mis kannatuste valu leevendaks. See on tõendatud Viru Vangla meditsiiniosakonna tõendiga (kd I, lk 106), kui kaebaja enda sõnul suri ja viidi kanderaamiga meditsiiniosakonda. Meditsiiniosakonda viidi kaebaja kahel korral (19.05.2017 ja 25.11.2016) ning meditsiiniosakond registreeris need viimised. Muudel juhtudel sattus kaebaja meditsiiniosakonda juhuslikult, st plaanilise väljakutsega. Halduskohus lükkas tagasi kaebaja väited juhuslikkuse kohta ja ei teinud sellest mingeid järeldusi. Kaebaja sai ebaseaduslikult Viru Vangla süül psühholoogilise trauma. Viru Vangla ei lasknud kaebajat 15 kuud arst-psühhiaatri juurde, ignoreerides kõiki tema taotlusi ja kaebajale ei antud õigeaegselt meditsiiniabi arst-psühhiaatri poolt. Kirjavahetuse saladuse rikkumise ja kirjade kadumise episoodides ei uurinud kohus dokumentaalseid tõendeid Harju Maakohtust (kd I, lk 28). Vangla administratsiooni materjalidega on tõendatud kaebaja kirjade üleandmine vanglale. Halduskohus ei põhjendanud, miks ta lükkas tagasi kaebaja tõendid ja võttis aluseks vangla põhjendused.
7.Viru Vangla palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja peab halduskohtu otsust õigeks ning otsuse põhjendusi asjakohasteks. Apellatsioonis korratakse suures osas halduskohtule esitatud kaebuse põhjendusi ja halduskohus on neile oma otsuses juba põhjalikult vastanud. Kaebaja ei ole apellatsioonis välja toonud uusi asjaolusid, mida halduskohus ei oleks eelnevas menetluses juba käsitlenud või oma otsuses kaalunud. Vastustaja on eelnevas menetluses kaebuse argumentidele vastanud ning jääb oma seniste seisukohtade juurde. Halduskohus määratles kaebuse eseme õigesti ning kaebaja etteheited tervishoidu puudutavas osas kaebuse läbi vaatamata jätmise osas on põhjendamatud. Vastustaja märgib, et hambaproteese puudutavas küsimuses on käimas tsiviilkohtumenetlus (kohtuasi nr xxx). Kaebaja räägib väidetavatest kümnetest ja sadadest pöördumistest meditsiiniosakonna poole, mille vangla on ära kaotanud ja mille tõttu ei saanud kaebaja erinevate tervishoiutöötajate vastuvõtule. Kuna kaebaja ei ole vanglas arstide juures viibides selliseid väiteid esitanud, siis ei saa neid pidada eluliselt usutavaks. Lisaks tuleb märkida, et VangS § 52 lg 2 järgi teeb kinnipeetava ravivajaduse vanglas kindlaks arst ning ainuüksi kinnipeetava enda soov saada mõne erialaspetsialisti vastuvõtule ei pruugigi olla piisav. ITK on programmiline dokument, millega nähakse ette tegevused, mis aitaksid kinnipeetaval tulevikus vabaduses paremini ja õiguskuulekalt hakkama saada. Sellega ette nähtud programmid ja muud tegevused ei ole ühelgi juhul kinnipeetava inimväärikust riivavad. ITK koostamisel võetakse aluseks kinnipeetava riskide hindamisel vanglale teatavaks saanud asjaolud, mitte ainult viimase kohtulahendi andmed. Kuigi kaebaja kategooriliselt eitab alkoholi tarvitamise kajastamist kohtuotsuses nr xxx, siis tegelikult on kohtuotsuse põhjendustes (nt p 2.1 „Süüdistatava ütlused“) kirjeldatud, et üks kaebajale ette heidetud kelmuseepisood sai teoks ühise alkoholitarvitamise käigus. Jääb arusaamatuks, miks peab kaebaja justnimelt alkoholi tarvitamist käsitlevat sotsiaalprogrammi enda õigusi riivavaks. Kui eeldada, et kaebaja väide alkoholitarvitamise probleemide puudumise kohta vastab tõele, oleks tal olnud programmi läbimine väga lihtne.
8.Kaebaja palub vangla vastuse peale täiendavalt esitatud seisukohas jätta tähelepanuta Viru Vangla argumendid, kuna need on valed, paljasõnalised ja ebaobjektiivsed, püüdes varjata ja õigustada vangla õigusvastast tegevust, mis on suunatud kaebaja isiku ja tema põhiseaduslike õiguste vastu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus märgib esmalt, et lahendas 21.02.2020. a määrusega kaebaja 07.06.2019. a taotluse asjas istungi korraldamiseks ning ka taotluse talle riigi kulul advokaadi andmiseks ja jättis nimetatud taotlused rahuldamata. Ringkonnakohtu viidatud määrus on jõustunud. 26.02.2020 esitas X samasisulise taotluse ringkonnakohtule uuesti (kd II, lk 89-90). HKMS § 162 lg 1 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga menetlusosaliste veel lahendamata taotlused. Xi 26.02.2020. a taotlus on korduv, kuna samasisuline taotlus lahendati juba ringkonnakohtu 21.02.2020. a määrusega. Seetõttu jätab ringkonnakohus kaebaja 26.02.2020. a taotluse HKMS § 55 lg 3 alusel läbi vaatamata.
10.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud ükski väide ei anna alust vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamiseks. Halduskohus ei eksinud ringkonnakohtu arvates vaidlusaluse otsuse tegemisel materiaalõiguse normide kohaldamisel ega rikkunud ka kohtumenetluse norme. Halduskohus on igakülgselt, objektiivselt ja vastastikuses seoses hinnanud kõiki asjas esitatud asjaolusid ning ühtki kaebaja asjakohast väidet või tõendit pole jäetud tähelepanuta. Kaebaja mittenõustumine kohtuotsuse põhjendustega ja järeldustega ning halduskohtu poolt tema väidetele antud hinnanguga ei tähenda, et halduskohus oleks asjaolusid ebaõigesti või ebapiisavalt analüüsinud ja hinnanud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning tuginedes halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
11.Mis puudutab kaebaja väidet, et tema inimväärikust alandati ja talle tekitati mittevaralist kahju sellega, et vangla väljastas ebaõige sisuga õiendi kaebaja karistusaja pikkuse kohta, siis asja materjalidest nähtuvalt (kd I, lk-d 113-114) allkirjastas kaebaja õiendid karistuse tähtaegade kohta 17.05.2016 ning 26.05.2016. Viru Vangla selgitas, et esimeses õiendis oli tõesti karistustähtajaga seotud viga, kuna tähtaja arvutamisel ei võetud aluseks apellatsioonikohtu otsust, vaid üksnes maakohtu otsusest tulenenud andmed, kuid esimesel võimalusel pärast karistustähtaegades vea avastamist väljastas vangla kaebajale õigete tähtaegadega õiendi, millega kaebaja tutvus 26.05.2016. Lisaks oli vastustaja 26.05.2016. a õiendis märkinud valesti kaebaja isikukoodi, kuid selgitas, et seegi viga parandati. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vastustaja eksimus kaebaja karistusaja pikkuse kohta 17.05.2016. a õiendis ei saanud kinnipeetavale mõjuda niivõrd solvavalt ning alandavalt, et oleks korvatav üksnes rahalise hüvitisega. Ebausutav on ka see, et teises õiendis ebaõigesti märgitud isikukood tekitas kaebaja poolt kirjeldatud selliseid üleelamisi, mis tõi kaasa tema eraelu kahjustamise. Ringkonnakohus märgib, et samasisulisele seisukohale asus Tartu Ringkonnakohus juba asjas nr xxx tehtud 07.03.2017. a määruses, mis on jõustunud ja mille sisuks oli samuti Xi poolt Viru Vangla vastu esitatud kaebus vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamise nõudes seoses sellega, et talle väljastati ebaõigete karistustähtaegadega õiend. Ringkonnakohus leidis viidatud määruses, et selline kaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, kuna kohtule ei nähtunud, et kaebajale oleks vangla sellise tegevuse järgselt mingi kahju tekkinud, mistõttu on hilisem hüvitamiskaebus ilmselgelt perspektiivitu ja kaebajal puudub HKMS § 45 lg 2 järgi kaebeõigus.
12.Kaebaja väidab jätkuvalt, et vangla sundis teda osalema ITK alusel programmides, mis olid vastuolus tema veendumustega ning kahju tekitati talle ka sellega, et vangla edastas ebaõiget informatsiooni sisaldava ITK maakohtule, mis mõjutas tema ennetähtaegset vabanemist. Vastustaja edastas halduskohtule selle teemaga seoses 29.06.2016 kinnitatud ITK ning 23.02.2017. a kinnipeetava iseloomustuse (kd I, lk-d 93-94 ja 107-108). ITK-s oli kaebajale riskihinnangust lähtuvalt ette nähtud üksnes ühe sotsiaalprogrammi (viha juhtimine) läbimine
2016. a ja selle läbimisest ta 2017. a iseloomustusest nähtuvalt keeldus. Veel olid kaebajale ITK-s 2016-2017. a läbimiseks ette nähtud vestlused alkoholi tarvitamise mõju teadvustamiseks ning teiste inimeste mõjust tema käitumisele ja iseloomustusest nähtuvalt ning need vestlused ka toimusid. ITK on teatavasti kinnipeetava karistuse ja karistusjärgse kinnipidamise täideviimise programm, milles esitatakse kinnipeetava kriminogeensete riskide vähendamise abinõud ning nende rakendamise ajagraafik, mistõttu ei ole ringkonnakohtul alust arvata, et eelviidatud kahe vestluse läbimine oleks tekitanud kaebajale kuidagi kahju. Samuti ei nähtu ITK-st ega ka kaebaja iseloomustusest, et teda sunniti neil vestlustel osalema. Nii ITK-s kui ka kaebaja iseloomustuses märkis Viru Vangla, et kaebaja on varasemalt pannud toime kuritegusid alkoholijoobes, kuid alkoholisõltuvust pole tal diagnoositud. Lisaks mainitakse nimetatud materjalides, et kinnipeetavat on varasemalt karistatud seksuaalkuritegude eest ja ITK-s mainitakse ära kaebaja varasem karistatus. Seega ei vasta tõele ka kaebaja väited ITK-s ja iseloomustuses toodud väidetavalt ebaõigest informatsioonist. Samuti ei ole alust arvata, et kaebaja kohta koostatud ITK ja iseloomustus mõjutasid maakohut tegema lahendit, millega keelduti teda vanglast enne tähtaega vabastamast. KIS-ist nähtuvalt tegi Viru Maakohus 07.04.2017 asjas nr xxx tõesti kaebaja osas sellise määruse, kuid selle põhjendustest ei nähtu, et kaebaja vabanemistaotluse rahuldamata jätmise põhiliseks põhjuseks olid just kõnealune ITK ja iseloomustus. KarS § 76 lg 4 kohaselt arvestab kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Seega pidi maakohus taotluse lahendamisel arvestama väga paljude kaebaja isikut ja käitumist iseloomustavate asjaoludega ning ka teiste menetlusosaliste (prokuratuur, vangla, kaebaja esindaja) seisukohtadega, mida maakohus 07.04.2017. a määrusest nähtuvalt ka tegi.
13.Õige ja tõendatud ei ole kaebaja väide ka selle kohta, et ajavahemikel 08.10.–25.11.2016 ja 03.02.–19.04.2017 jättis vangla talle osutamata vältimatu meditsiiniabi seoses hambavaluga. Nagu ka halduskohus juba selgitas, nähtub kaebaja tervisekaardist, et ta viibis 12.07.2016 hambaarsti vastuvõtul, kus talle pandi diagnoos ning teostati protseduurid seoses hambakrooniga. Lisaks käis kaebaja hambaarsti vastuvõtul veel 25.11.2016 ning 19.04.2017. Seega on kaebajale vanglas hambaravi võimaldatud ja arvestades eeltoodut ei ole usutavad ega millegagi tõendatud kaebaja väited, et ta pidi siiski ajavahemikel 08.10.–25.11.2016 ja 03.02.–19.04.2017 hambavalu kannatama, kuna vangla ei võimaldanud talle seose sellega meditsiiniabi. Kaebaja väidab ka apellatsioonkaebuses, et ta ei saanud kiiret ja vältimatut meditsiiniabi, sh ravimeid, mis tema kannatusi leevendaks ning viitab väite tõendusena vangla meditsiiniosakonna tõendile toimiku lk-l 106, kuid nimetatud tõendi sisu seda küll kuidagi ei tõenda.
14.Põhjendatud ei ole kaebaja etteheited halduskohtule tervishoiuteenust puudutavas osas kaebuse läbi vaatamata jätmise ning kaebuse ajalise piiritlemise osas. Halduskohus on õigesti märkinud, et kohus saab hüvitamiskaebust lahendada ainult selles osas, milles on eelnevalt läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus ja õige ei ole kaebaja arusaam, nagu saaks ta kogu kohtumenetluse kestel oma nõude aluseid laiendada ja perioodi, mille eest hüvitist nõutakse, pikendada. Samuti nähtub KIS-ist, et hambaproteesidega seoses on kaebaja esitanud hagiavalduse Eesti Vabariigi vastu (asi nr 2-18-9017) ja selle kohaselt heidab X ette, nagu oleks talle jäetud nõuetekohaselt valmistamata hambaproteesid ning ei tagatud ka pääsu psühhiaatri vastuvõtule. Kuna selles osas on tegu tervishoiuteenuse osutamist puudutava nõudega, siis jättis halduskohus põhjendatult nimetatud osas kaebuse läbi vaatamata. Halduskohus viitas igati põhjendatult ka Riigikohtu 19.11.2018. a määruses nr 3-18-1757 toodud selgitustele, et kui
tervishoiutöötaja otsustab tervishoiuteenust osutades hambaproteeside paigaldamise (st ravi määramise) või sellest keeldumise üle, sh ravivajadust silmas pidades selle üle, millal proteesimine toimub, siis on tegemist tervishoiuteenuse osutamisega lepingulises suhtes ja sellesisuline vaidlus lahendatakse tsiviilkohtus. Kaebaja väited, et vangla ei ole tal endal võimaldanud hankida hambaproteese, seonduvad haldusasjaga nr xxx, milles jäeti esitatud tuvastamiskaebus Tartu Ringkonnakohtu 19.12.2018. a määrusega HKMS § 151 lg 2 p 1 ning HKMS v.r § 121 lg 2 p 1 (kohus võib kaebuse määrusega tagastada selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud) alusel läbi vaatamata, kuid leiti muuhulgas ka seda, et kuna kaebaja oli lisatud hammaste proteesimise järjekorda, siis oli kaebaja tervise kaitse ka vanglas tagatud.
15.Tõendatud ei ole kaebaja väide, et alates 2016. a maist ei võimaldanud vangla tal käia psühhiaatri juures, kuigi tal on probleemid närvi- ja psüühikahäiretega. Kaebaja tervisekaardist nähtub, et kinnipeetav on mitmel korral viibinud perearsti vastuvõtul, kuid väidetavaid närvija psüühikahäiretega seonduvaid probleeme vaidlusalusel perioodil tal tuvastatud ei ole. Kaebaja tervisekaardis on küll märgitud probleemid seonduvalt unehäirete ning peavaluga, kuid nendega seoses on arst määranud kaebajale ka vastavad ravimid. Tervisekaardi kanded kinnitavad seega, et kaebajale on vanglas võimaldatud nõuetekohast tervishoiuteenust.
16.Kaebaja väidab jätkuvalt, et alates 2016. a oktoobrist on vanglas kaduma läinud tema erakirjad ning 14.03.2017 Harju Maakohtule saadetud kiri ja need kaotas ära just Viru Vangla. Samuti sai kaebaja 2017. a jaanuari lõpus väidetavalt S-hoone kinnipeetavatelt teada, et tema poolt 2016. a novembris saadetud kirja leidsid S-hoone kinnipeetavad üles oma jalutusõuest ning lugesid selle läbi. Vastustaja poolt esitatud selgituse kohaselt oli kaebaja kontaktisikuks perioodidel 04.10.2016 - 23.11.2016 ning 31.01.2017 - 18.07.2017 I. Rõmmel, kes kinnitas, et tema poole ei ole kaebaja seoses kirjade väidetava kadumisega pöördunud ega ka ühtegi vastavasisulist kirjalikku pöördumist esitanud. Kaebaja uus inspektor-kontaktisik M. Lehis märkis oma 04.09.2017. a selgituses, et uuris I. Rõmmelilt, kas kaebaja on tema poole pöördunud seoses nimetatud probleemiga ja I. Rõmmeli kinnitusel kaebaja seda teinud ei ole. Ka ringkonnakohtul puudub objektiivne põhjus kahelda kaebaja inspektor-kontaktisikute vastavates selgitustes. Kuna kaebaja pole kirjade väidetava kadumise osas enne vanglale 2017. a augustis kahju hüvitamise taotluse esitamist kordagi oma pikaaegsete juhtumikorraldajate või teiste vanglaametnike poole pöördunud, siis nõustub ringkonnakohus halduskohtu ja vastustaja hinnanguga, et kaebaja väited kirjade kadumise kohta vangla süül on ebausutavad. Kui kaebaja oleks tõeliselt tundnud muret selle üle, et osad tema saadetud kirjad ei ole väidetavalt juba 2016. a oktoobrist jõudnud saajateni, siis oleks iga mõistlik inimene ilmselt juba enne 2017. a augustit pöördunud vanglaametnike poole, et tekkinud olukorra põhjused välja selgitada. Vastavate probleemide esile toomine alles 2017. a augustis esitatud kahju hüvitamise taotluses tegi praktiliselt võimatuks kaebaja esitatud väidete tõesuse kontrollimise ja ka võimalikule probleemile lahenduse leidmise. Usutav ei ole ka kaebaja väide, et 2017. a jaanuaris sai ta S(sinise)-hoone kinnipeetavatelt teada, et tema poolt 23.11.2016 saadetud kirja leidsid S-hoone kinnipeetavad nimetatud hoone jalutusõuest. Vastustaja selgitas, et kaebaja pole kirja väidetavate leidjate nimesid vanglale nimetanud, mis muutis väite ebausutavaks ja ei võimaldanud seda ka kontrollida. Samuti selgitas vastustaja, et kaebaja paigutati alates 13.06.2016 Viru Vangla K-hoonesse, enne seda paiknes kaebaja P-hoones ja V-hoones, S-hoones pole kaebaja vanglas olles kunagi olnud ja vastavalt Viru Vangla töökorraldusele on äärmiselt ebatõenäoline, et K-hoones kinnipeetava poolt vanglaametniku kätte selle väljasaatmiseks antud kiri satuks S-hoonesse ja selle
jalutusalale. Kuna kogutud kirjad toimetatakse igast vangla hoonest otse A(administratiiv)hoonesse, kus need antakse üle Eesti Postile, siis oli vanglal igati objektiivne alus kahelda kaebaja väidete paikapidavuses tema kirjade kadumises vangla süül. Kaebaja väide, nagu oleks võinud keegi kinnipeetavatest tema kirjad võtta, ei muuda seda usutavamaks, sest vastustaja selgituste kohaselt ei käi K-hoone kinnipeetavad S-hoone jalutusalal jalutamas. Asjaolu, et 14.03.2017, 23.11.2016, 27.11.2016, 30.11.2016 ja 07.05.2017 saadetud ning saajateni väidetavalt mittejõudnud kirjad anti kaebaja poolt kirjavahetuskaardist nähtuvalt vanglaametnikule üle, ei tõenda iseenesest veel seda, et viidatud kirjade võimaliku adressaadini mittejõudmise põhjustas Viru Vangla. Vangla ei toimeta teatavasti ise kinnipeetavate kirju saajatele kätte ja kirjad edastatakse selleks vanglas Eesti Postile ning nagu juba märgitud, ei pöördunud kaebaja kirjade väidetava kadumise probleemiga vangla poole enne, kui 2017. a kahju hüvitamise taotluses, kuigi väidetavalt kadumaläinud kirjad pärinevad ka juba 2016. a novembrist.
17.Põhjendatud ei ole kaebaja väide, et kõige eeltooduga vangla piinas teda ja alandas tema inimväärikust selliselt, et vastustajalt tuleb tema kasuks välja mõista rahaline hüvitis. Selleks, et kvalifitseerida vangla teguviisi kinnipeetava väärkohtlemisena (sh tema inimväärikuse alandamisena), peab väärkohtlemine ületama teatud minimaalse raskustaseme. EIK on nentinud, et vangistusega kaasneb niikuinii teatud paratamatu ebamugavustunne, kuid kvalifitseerimaks vangla tegevust inimväärikuse alandamisena, peab olema tegemist minimaalse raskusastme ületamisega. Nimetatud taseme tuvastamine on konkreetse kaasuse faktide ja asjaolude küsimus ning arvesse võetakse isiku kohtlemise kestvust, füüsilist ja vaimset mõju isikule ning teatud juhtudel ka ohvri sugu, vanust ning tervislikku seisundit. EIK praktikas on inimväärikuse alandamisena kvalifitseerunud näiteks alljärgnevad olukorrad: kinnipeetava täielik sotsiaalne isolatsioon; halvad sanitaartingimused kogumina; invaliidist kinnipeetavate erivajaduste ignoreerimine; arstiabi andmata jätmine, millega kaasnevad rasked vigastused või isiku surm ning põhjendamatu jõu kasutamine kinnipeetava vastu; kinnipeetava sundtoitlustamine, kui selleks puudub meditsiiniline vajadus; kinnipidamisasutuste ülerahvastatus; alasti läbiotsimised vastassoost vanglaametniku juuresolekul; kolmeks kuuks isiku paigutamine pimedasse väiksesse kambrisse ilma jalutamisvõimalusteta jne. Nimetatud loetelu puhul on tegemist tõsiste näidetega, kuid käesolevas asjas vaidluse all olevad olukorrad ei ole viidatud näidetega kuidagi võrreldavad.
18.Halduskohtule ei ole käesoleval juhul alust ette heita ka seda, et kaebus lahendati ebamõistlikult pika menetlustähtaja jooksul (kaebus esitati 2017. a novembris ja otsus tehti 2019. a mais), nagu leiab kaebaja. Toimikute materjalidest nähtuvalt on kaebaja esitatud halduskohtule pika käsikirjalise kaebuse ja täiendused, mille osas tuli halduskohtul teha mitmeid käiguta jätmise määrusi, samuti palju erinevaid taotlusi ja avaldusi ning paratamatult võttis halduskohtul nende tõlkimine ning menetlemine aega. Samuti on asjas vahepeal toimunud määruskaebemenetlus.
19.Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 10.05.2019. a otsuse muutmata.
20.Kuna halduskohtu otsusel asendati esimese astme kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3), siis asendab ka ringkonnakohus avaldatavas otsuses kaebaja nime tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.