Hageja XX (ik XXXXXXXXXXX), esindaja Madis Sirkel Kostja YY (ik XXXXXXXXXXX), vandeadvokaat Grete Lind
Menetluse liik
esindaja
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta muutmata Harju Maakohtu 11.09.2019 otsus, mida on parandatud 25.09.2019 määrusega.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja apellatsioonimenetluse kulud YY kanda.
3.Mõista YY-lt XX kasuks välja menetluskulude hüvitis 275 eurot.
4.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb YY-l tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
1.XX (hageja) esitas 12.10.2018 Harju Maakohtule hagi YY (kostja) vastu ostuhinna ja viivise väljamõistmiseks. Pärast nõude osalist tagasivõtmist jäi hageja lõplikuks nõudeks välja mõista põhivõlg 7 391,83 eurot ja viivis 42 000 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Menetluses esitas hageja kaks hagi tagamise taotlust, millest esimese jättis kohus rahuldamata ja teise 17.07.2019 rahuldas ning seadis kostja 1⁄2 kaasomandi osale 51 000 euro suuruse hüpoteegi. Hageja ja kostja sõlmisid 14.07.2014 osaühingu osade ja aktsiate müügilepingu. Selle p-ide 5.2.1 ja 5.2.2 kohaselt tuli kostjal osade ja aktsiate eest tasuda hagejale 10 000 eurot 30.10.2015 ja 32 000 eurot 31.12.2015. Kostja hagejale ostuhinda ei tasunud. Hageja ostuhinna tasumise nõue oli tagatud 42 000 euro ulatuses hüpoteegiga, mis oli seatud kinnisasjale registriosa numbriga 11899502. Kinnistul lasus kokku kolm hüpoteeki. Hageja esitas 2016. aastal hüpoteegiga koormatud kinnistule sissenõude pööramiseks täitmisavalduse. Täitemenetluses nr 023/2016/501 korraldati kinnistu suhtes enampakkumine ja kinnistu müüdi 108 000 euroga hagejale. Kohtutäiturilt saadud tulemi jaotuskava (koostatud 26.10.2018) järgi oli hageja osa tulemist 34 197,69 eurot. Tegelikult laekus hagejale 34 608,17 eurot. Seega nõudis hageja täpsustatud hagi kohaselt 7 391,83 euro suuruse põhivõla tasumist. Lepingu järgi oli hagejal õigus nõuda summa tasumisega viivitamisel viivist 0,1% päevas. Hagi esitamise seisuga oli kostja 10 000 euro tasumisega viivituses 1 077 päeva, mistõttu oli tekkinud 10 770 euro suurune viivisenõue ja 32 000 euro tasumisega viivituses 801 päeva, mistõttu oli tekkinud 32 480 euro suurune viivisenõue. Heast usust lähtudes nõudis hageja kostjalt 42 000 euro suuruse viivise tasumist. Puudus alus viivisenõude vähendamiseks. Kostjal ei olnud nõudeid, millega hageja nõuet tasaarvestada. Kostjaga täpselt samade väidete ja tõenditega põhjendas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi QQ tsiviilasjas nr 2-16-4582, kellele kuuluvale kinnisasjale oli seatud hüpoteek tagamaks kostja kohustuse täitmist hagejale. Selles asjas jõudsid nii maa- kui ka ringkonnakohus järeldusele, et kostjal ei ole hageja vastu nõudeid, mida tasaarvestada, sh laenulepingust või alusetust rikastumisest tulenevat nõuet või kahjunõuet: kostja tegi vaidlusalusel perioodil hagejale ülekandeid töötasu varjatud maksmiseks ning kostja oli teadlik nii kohtuvaidlusest Osaühing Optima Privaatiga ja sellega seonduvast võimalikust nõudest kui ka kolme haagise puudumisest. Kostja vastuväited
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja nõue oli tasaarvestusega lõppenud. Kostja oli hageja nõude tasaarvestanud enda 39 326,35 euro suuruse laenulepingust tuleneva nõudega. Alternatiivselt oli kostjal hageja vastu 70 000 euro suurune kahjunõue, sest müügilepingu alusel üleantud aktsiad olid puudustega. Kostja andis hagejale perioodil 18.01.2011-16.07.2014 laenu 39 326,35 eurot. Isegi kui tegu ei olnud laenuga, oli kostjal õigus nõuda hagejalt raha tagasi alusetu rikastumise sätete alusel. Alternatiivselt märkis kostja, et müügilepingu alusel üleantud aktsiad olid puudustega. Hageja ja kostja olid pikaajalised tuttavad. Nad asutasid 1990. aastatel transpordiettevõtte AKTSIASELTS ALLANDO TRAILWAYS. Suhted halvenesid perioodil 2013-2014 ning kostja omandas hagejalt 89 150 euro eest ja UU-lt 115 150 euro eest osalused äriühingus. Kostja tasus hagejale 47 150 eurot ülekandega ja ülejäänud 42 000 euro tasaarvestuse teel. Hageja kinnitas müügilepingus, et ta ei ole äriühingule võtnud kohustusi, millest ta ei ole kostjat teavitanud ning aktsiaseltsi dokumentatsioon vastab tegelikkusele. Hiljem selgus, et
aktsiaseltsil oli täiendav kohustus Osaühing Optima Privaat ees 18 610,79 euro ulatuses ja aktsiaseltsi vara hulka ei kuulunud kolme haagist väärtusega 15 000 eurot, mille hageja andis tasu saamata kolmandale isikule. Lepingutingimustele mittevastavaid aktsiaid üle andes tekitas hageja kostjale kahju. Kostja edastas hagejale 30.10.2015 ja 31.12.2015 tasaarvestusavaldused, millega tasaarvestas kahjunõude ja laenulepingust tuleneva nõude ning hageja müügilepingust tuleneva nõude 39 326,35 euro ulatuses. Juhul kui kohus peaks leidma, et kostjal oli kohustus hagejale viivist tasuda, palus kostja seda vähendada. Kostja viivisenõue ületas 5,8 korda põhinõuet ning viivisemäär oli viis korda suurem seaduses sätestatud määrast. Hageja viivitas ebamõistlikult oma nõude maksma panemisega. Maakohtu otsus
3.Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 7 391,83 eurot ja 12.10.2018 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu hüvitisena 2 722,5 eurot ning sellelt viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulu tasumiseni. Maakohus jättis hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna.
3.1.Pooltel ei olnud vaidlust selles, et nende vahel oli sõlmitud müügileping VÕS § 208 lg 1 mõttes, mille esemeks olid Allando Express OÜ osad ja AKTSIASELTS ALLANDO TRAILWAYS aktsiad. Aktsiate eest kohustus kostja tasuma 42 000 eurot selliselt, et hageja kontole tasutakse 10 000 eurot hiljemalt 30.10.2015 ning 32 000 eurot hiljemalt 31.12.2015. Hageja täitis enda kohustuse, kuid kostja kohustus oli hagi esitamise seisuga täitmata. Eeltoodud lepingust tulenevate nõuete tagamiseks oli seatud kinnistule registriosa numbriga 11899502 hüpoteek. Hüpoteegi realiseerimise käigus sai hageja tulemist 34 608,17 eurot ehk tema põhinõue sai täidetud 34 608,17 euro ulatuses ja jäi täitmata 7 391,83 euro ulatuses. Menetluses vaidlesid pooled selle üle, kas kostja oli enda nõude hageja nõudega kehtivalt tasaarvestanud ja kas esinesid asjaolud, mis võiksid olla aluseks viivise vähendamisele. Kohus oli veendumusel, et kostjal ei olnud hageja vastu nõuet, mida tasaarvestada, mistõttu oli hagi 7 391,83 euro suuruse põhinõude ulatuses põhjendatud. Samuti oli põhjendatud 42 000 euro suurune viivisenõue; eeldused viivise vähendamiseks puudusid.
3.2.Kostja väite osas, et tal oli hageja vastu laenulepingust või alusetust rikastumisest tulenev nõue, mille tasaarvestas hageja nõudega, märkis maakohus, et laenulepingute olemasolu poolte vahel ei leidnud tõendamist. Ka ei olnud tõendatud, et kostja andis hagejale raha olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena ning kohustust hiljem ei eksisteerinud, ei tekkinud või see langes ära. Tõendatud oli hageja versioon, et AKTSIASELTS ALLANDO TRAILWAYS majanduslike raskuste tõttu otsustati „makse optimeerida“ ja maksta hagejale AKTSIASELTS ALLANDO TRAILWAYS tehtud töö eest tasu kostja kaudu, s.t kostja poolt hagejale tasutud vaidlusalused maksed olid hoopis varjatud töötasu. Kostja esitas oma versiooni, et ajavahemikus 18.01.2011 kuni 16.07.2014 hagejale ülekantud summad olid laenumaksed, tõendamiseks kontoväljavõtte ja enda poolt tunnistajana antud ütluste väljavõtte. Hageja esitas oma väite tõendamiseks, et tegu oli varjatud töötasu maksmisega, tsiviilasjas nr 2-16-4582 tehtud maakohtu ja ringkonnakohtu otsused, 25.04.2016 vastuse hagile, 20.10.2016 istungi protokolli, 16.12.2016 XX seisukoha, 21.03.2017 ja 06.06.2017 istungite protokollid ning XX vande all antud ütlused 06.06.2017 istungil. Veel
soovis hageja oma versiooni tõendada AKTSIASELTS ALLANDO TRAILWAYS raamatupidaja kinnitusega, hageja kontoväljavõttega aastate 2009-2010 kohta ja AKTSIASELTS ALLANDO TRAILWAYS saneerimisavalduse menetluses tehtud kohtumäärusega. Kuna tsiviilasjas nr 2-16-4582 ei olnud kostja menetlusosaline, ei olnud otsuses antud hinnang temale antud menetluses siduv. Küll aga sai kohus lähtuda asja lahendamisel teises menetlustes kindlaks tehtud faktilistest asjaoludest. Kostja esitatud kontoväljavõtted ei viidanud laenulepingu olemasolule ja ei olnud ka eluliselt usutav, et kostja andis aastate vältel hagejale laenu erinevate sendi täpsusega summade kaupa (kokku 70 makset), küsimata ja saamata varasemaid laenusummasid tagasi. Samuti nähtus tõenditest, et kostja oli hagejale teinud regulaarseid ülekandeid juba alates 31.07.2009. AKTSIASELTS ALLANDO TRAILWAYS raamatupidaja kinnitusest nähtus, et ühingu töötasumaksed olid aastatel 2010-2014 oluliselt vähenenud. Asjaolu, et äriühing oli aastatel 2009-2010 majanduslikes raskustes, oli tõendatud tsiviilasjas nr 2-10-3034 tehtud kohtumäärusega, milles menetleti saneerimisavaldust. Summade ülekandmise põhjuste kohta andsid hageja ja kostja tsiviilasjas nr 2-16-4582 vasturääkivaid ütlusi, kuid hageja ütlused olid usaldusväärsemad, olles detailsemad ja langedes kokku teiste menetluses esitatud tõenditega. Hageja ütluste usaldusväärsust kinnitas ka tõik, et kostja võõrandas Osaühingule Allando Est endale kuulunud kinnistu olukorras, kus saneerimisavalduse järgi äriühingul vahendid kohustuste täitmiseks puudusid. Kinnistu müügihind 2009. aastal oli 7 260 000 krooni, mis vastab 463 998,57 eurole. Kostja ostis kinnistu tagasi 2015. aastal ostuhinnaga 275 000 eurot. Kinnistu müügihinna suur erinevus viitas sellele, et hageja väited kinnistu müügitehingust kui võimalusest ettevõttest raha välja võtta, olid tõesed ning tõesed olid ka väited, et juhatuse liikmete tasustamiseks otsustati leida muid viise. Isegi kui lugeda kostja kohtule antud ütlusi usaldusväärseks, oleksid need teiste tõendite valguses ikkagi ebapiisavad laenusuhte olemasolu tõendamiseks. Tõendatud ei olnud, et praegusel juhul esines VÕS § 1028 lg-s 1 toodud olukord, s.o kostja andis hagejale raha olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena ja kohustust hiljem ei eksisteerinud, ei tekkinud või see langes ära.
3.3.Kostja väite osas, et tal on hageja vastu puudustega asja müümisest tuleneva kahju hüvitamise nõue, mille tasaarvestas hageja nõudega, oli maakohus seisukohal, et müügilepingu esemeks olevad aktsiad ei olnud puudustega ja hageja ei tekitanud aktsiaseltsile kahju, s.t hageja ei rikkunud müügilepingut ja juhatuse liikme kohustusi. Kostja väidete kohaselt rikkus hageja müügilepingut, kui hoolimata lepingus antud kinnitusest, et hageja ei ole AKTSIASELTS ALLANDO TRAILWAYS nimel kohustusi võtnud, millest ta ei ole kostjat teavitanud, selgus hiljem, et ühingul oli kohustus Osaühing Optima Privaat ees. Samuti rikkus hageja lepingut sellega, et oli andnud kolm haagist väärtusega 15 000 eurot tasu saamata kolmandale isikule. Kostja esitas oma väidete tõendamiseks tsiviilasjas nr 2-11-20568 Tallinna Ringkonnakohtu 20.02.2015 kohtumääruse, samas asja 30.06.2014 Tallinna Ringkonnakohtu otsuse, haagiste registripassid, Põhja Ringkonnaprokuratuuri 2014. aasta jaanuaris (kuupäev loetamatu) tehtud määruse. Eeltoodud tõenditest ei nähtunud kostja poolt nõude alusena välja toodud asjaolud, nagu kostja teadmatus kohustuse olemasolust Osaühing Optima Privaat ees või haagiste võõrandamisest ilma selle eest kasu saamata. Poolte vahel sõlmitud müügilepingust nähtus, et hageja, kostja ja UU olid võrdsetes osades AKTSIASELTS ALLANDO TRAILWAYS aktsionärid. Kusjuures kostja oli lepingu sõlmimise ajal üks kahest äriühingu juhatuse liikmest, olles juhatuse liige juba alates 06.11.1997. Juhul kui kostja täitis juhatuse liikme ülesandeid temalt eeldatava hoolsusega, mida
tuli praegusel juhul eeldada, pidi ta aktsiate ostmise ajaks teadlik olema aastal 2011 alanud kohtuvaidlusest tsiviilasjas nr 2-11-20568 ning sellega seonduvast Osaühing Optima Privaat võimalikust nõudest AKTSIASELTS ALLANDO TRAILWAYS vastu. Seejuures ei olnud oluline mitte kostja teadmine kohtuvaidluse üksikasjadest, vaid võimalikust kahju hüvitamise kohustusest. Veel enam, tsiviilasjas nr 2-16-4582 tuvastati, et äriühingu lepinguline esindaja kohtuvaidluses nr 2-11-20568 saatis kohtuasjaga seotud arved ja spetsifikatsioonid nii hageja kui kostja e-posti aadressile. Kostja väited hageja poolt kostjale äriühingu kohustustest teabe edastamata jätmise kohta ei olnud veenvad. Kostja teadis või vähemalt pidi müügilepingu sõlmimisel teadma selle nõudega seonduvatest asjaoludest. Haagiste osas märkis ringkonnakohus järgmist. Tsiviilasjas nr 2-16-4582 tuvastati, et AKTSIASELTS ALLANDO TRAILWAYS oli kriminaalasjas nr 13230108576 kannatanuks viidatud kolme haagise üleandmisega seonduvalt. Põhja Ringkonnaprokuratuur lõpetas kriminaalasja nr 13230108576 määrusega 31.01.2014. Kriminaalmenetluse lõpetamise määrus edastati 07.02.2014 muuhulgas ka kannatanu esindajale ehk hagejale, kes saatis selle edasi 10.02.2014 kostjale. Seega pidi kostja müügilepingut sõlmides olema teadlik kriminaalmenetluse lõpetamise määruses väljatoodud asjaoludest. Vaidlusalune haagiste müügijuhtum leidis kriminaalasja lõpetamise määruse kohaselt aset veebruaris 2013, kostja kinnitas 2013. aasta majandusaasta aruande 10.03.2014, aruannet auditeeris ka sõltumatu vandeaudiitor 11.03.2014. Kostja kinnitas kohtule, et ta tegeles rahavoogude juhtimisega ning korraldas raamatupidamist. Seega ei olnud asjakohased kostja väited, mille kohaselt puudus tal hageja kohustuse täitmata jätmise tõttu teave ettevõtte õige varalise seisu kohta. Seega kostja teadis või vähemalt pidi müügilepingu sõlmimisel teadma selle nõudega seonduvatest asjaoludest. Ka kostja ise vastutas äriühingu dokumentatsiooni vastavuse eest tegelikkusele.
3.4.Hageja palus kostjalt välja mõista lepingus kokkulepitud määras viivise kokku 42 000 eurot. Müügilepingu p 5.2.1 kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale ostuhinnast 10 000 eurot 30.10.2015 ning p 5.2.2 kohaselt 32 000 eurot 31.12.2015. Müügilepingu p 5.5 kohaselt oli ostuhinna tähtajaks tasumata jätmise eest ette nähtud viivis määraga 0,1% päevas tähtajaks tasumata summalt iga viivitatud päeva eest. Hagi esitamise seisuga oli viivist kogunenud 43 250 eurot. Kostja palus viivist vähendada mõistliku suuruseni. Maakohtu hinnangul tuli kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis 42 000 eurot. Maakohus leidis, et ekslik oli kostja väide, mille kohaselt nõudis hageja 42 000 euro suurust viivist 7 300 euro suuruselt põhinõudelt. Hagiavalduse esitamise seisuga oli kostjal täitmata põhinõue 42 000 eurot. Põhinõue sai täitemenetluses saadud tulemist osaliselt täidetud alles pärast hagi esitamist. Seega ei olnud viivisenõue ebaproportsionaalselt suur. Viivis 0,1% päevas tasumata põhinõudelt oli 4,5 korda suurem VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisest. Kohtupraktikas on leitud, et tarbija korral on eelduslikult ebamõistlik suur viivis, mis ületab seadusjärgset viivist enam, kui kolm korda. Praegusel juhul nähtus asjas esitatud tõenditest, et kostja näol ei olnud tegemist tarbijaga. Samas ei olnud ka eelduslik maksimaalne lubatud viivis tarbija puhul (praegu 0,066% päevas) oluliselt väiksem lepingus kokku lepitud viivisemäärast 0,1% päevas. Viivise väljamõistmise eelduseks ei ole õigustatud isikul kahju tekkimine. Koosmõjus teiste asjaoludega võib see aga mõningal juhul olla aluseks viivise vähendamisele. Praegusel juhul selliseid asjaolusid ei esinenud. Ühestki tõendist ei nähtunud, et hageja jättis kostjale mulje, et ei kavatse viivist nõuda. Hagi tagamise määruse, millega täitemenetlus peatati, vaidlustamata jätmist ei saanud pidada nõusolekuks nõude täitmise viibimiseks. Asjas esitatud tõenditest nähtuvalt ei ole kostja nõuet vabatahtlikult mingis ulatuses täitnud ning on käesoleva menetlusega püüdnud täitmist veelgi edasi lükata.
Kostja käitumine praeguses menetluses ei olnud kooskõlas hea usu põhimõttega. Kohus on varem kõiki praeguses asjas käsitletud tasaarvestuse vastuväiteid käsitlenud ja leidnud, et kostjal ei olnud hageja vastu nõuet, mida tasaarvestada. Kostja kasutas ära olukorra, et ei olnud tolles tsiviilasjas menetlusosaline ja esitas taas kohtule samad vastuväited. Puudusid usaldusväärsed tõendid, millest nähtuks kostja halb majanduslik olukord (teda esindas menetluses vandeadvokaat, kostjale kuulus kinnisvara).
3.5.Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 445 lg-ga 2 jättis kohus varem määratud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna.
3.6.Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja põhjendatud menetluskulude suurus oli 2 722,5 eurot, mis tuli vastaspoolelt välja mõista. Kooskõlas hageja vastava taotlusega mõistis maakohus nimetatud summalt välja ka viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates lahendi jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni.
4.Maakohus rahuldas 25.09.2019 hageja esitatud vea parandamise taotluse ja parandas maakohtu otsuse asjaoludes oleva ebatäpsuse, lugedes õigeks kohtuotsuse asjaolude esimese punkti esimese lause järgmises sõnastuses: „XX esitas 12.10.2018 Harju Maakohtule hagi YY vastu võla nõudes.“ Apellatsioonkaebus
5.Kostja esitas maakohtu otsuse peale kaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus, millega jätta hagi tervikuna rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Maakohus leidis valesti, et hageja nõuded ei lõppenud tasaarvestusega. 1) Maakohus leidis ebaõigesti, et perioodil 18.01.2011-16.07.2014 kostjalt hagejale ülekantud summad ei olnud käsitletavad laenuna, vaid tegu oli varjatud töötasu maksmisega. Sellisele järeldusele jõudis maakohus tõendeid ebaõigesti hinnates. Kostja ütlused olid usaldusväärsemad ja eluliselt usutavamad kui hageja ütlused. Kolmest sendi täpsusega ülekandest ei saanud teha järeldust, et ülejäänud ülekanded (66) on ka nn varjatud töötasu. Kostja on varem laenuraha tagasi küsinud. Kostja kinnisasja müümine Osaühingule Allando Est ei toetanud hageja töötasu maksmise versiooni: kinnisasi võõrandati 2007, mitte 2009, töötasu pidi maksma AKTSIASELTS ALLANDO TRAILWAYS, kostja motivatsioon oma kinnisasja müümiseks hagejale töötasu maksmiseks oli arusaamatu. Saneerimisavaldus jäi rahuldamata. Kuivõrd äriühingu majanduslik seisund 2009. aastal halvenes, vajas hageja oma elustandardi jätkamiseks laenu. Ütluste usaldusväärsust vähendab pigem see, kui aastate tagused sündmused on detailselt meeles, mitte asjaolu, et need on üldsõnalised. Pealegi ei olnud kostja ütlused üldsõnalised. 2) Alternatiivselt tuli perioodil 18.01.2011-16.07.2014 kostjalt hagejale ülekantud summad tagastada alusetu rikastumise sätete alusel. Ühelgi juhul ei saanud järeldada, et kostja täitis ülekannetega töötasu maksmise kohustust. 3) Kostja kahjunõuet menetledes jaotas maakohus ebaõigesti tõendamiskoormuse. Kostja ei pidanud tõendama, et ta ei teadnud äriühingu vara puudumisest. Äriühingu varade koosseis müügilepingu sõlmimise ajal ei vastanud olemasolevale dokumentatsioonile. Samuti leidis maakohus ebaõigesti, et viivist ei tulnud vähendada. Kohus eksis, kui leidis, et hageja ei nõudnud 42 000 euro suurust viivist 7 300 euro suuruselt põhinõudelt. Hagejale laekus täitemenetluse raames praeguse vaidluse objektiks oleva nõude katteks 34 608,17 eurot enne 30.10.2018, s.o enne parandatud hagi kohtusse esitamist. Kostja sõlmis müügilepingu tarbijana, mistõttu ei saanud temale kohalduda viivisemäär 0,1% tasumata summalt päevas. Maakohus ei
kaalunud kostja huve: viivis oli kostjat liigselt koormav, hageja ei pöördunud kolme aasta jooksul kostja poole nõudmaks kohustuse täitmist, hageja lõi mulje, et ei nõuagi viivist, kostja majanduslik seisund oli 2016. aastast alates halvenenud, hageja nõue oli suures ulatuses rahuldatud. Ka hagi rahuldamise korral tulid menetluskulud osaliselt jätta hageja kanda, sest hageja nõue jäi 7 608,17 euro ulatuses 03.05.2019 määrusega läbi vaatamata. Vastus kaebusele
6.Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel. Kostja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on õigesti kohaldanud materiaal- ja menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega ning tuginedes TsMS § 654 lg-le 6 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
7.1.Hageja põhinõude (7 391,83 eurot) olemasolu ja suuruse osas pooltel vaidlust ei olnud: see summa oli kostjal hagejale tasumata, kuigi selle tasumise kohustus tulenes pooltevahelisest müügilepingust. Küll aga oli neil vaidlus selles, kas kostjal oli hageja vastu nõue, mille ta oli hageja nõudega tasaarvestanud. Kostja oli veendumusel, et kostjal oli hageja vastu kaks võimalikku nõuet, n.o ajavahemikul 18.01.2011 kuni 16.07.2014 hagejale laenatud summade tagasinõue ja/või müügilepingu rikkumisest tulenev kahjunõue. Hageja sellega ei nõustunud ja maakohus, hinnanud kõiki menetluses esitatud tõendeid, oli sarnaselt hagejaga seisukohal, et perioodil 18.01.2011-16.07.2014 hagejale ülekantud summade näol ei olnud tegu laenumaksetega ja kostjal ei olnud õigust neid tagasi saada ning müügilepingu esemeks olevad aktsiad ei olnud puudustega ja hageja ei tekitanud aktsiaseltsile kahju.
7.2.Kostja väitel hindas maakohus ajavahemikul 18.01.2011-16.07.2014 hagejale ülekantud summade õigusliku aluse tuvastamisel valesti tõendeid, mistõttu jõudis ebaõige tulemuseni. Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja ei ole esile toonud sedavõrd kaalukaid argumente, mis annaksid aluse maakohtust erinevalt tõendeid hinnata. Maakohus andis hageja ja kostja ütluste usaldusväärsusele adekvaatse hinnangu. Järelduse kujunemine, miks on maakohtu hinnangul hageja ütlused usaldusväärsemad kui kostja vastupidised ütlused, on hõlpsalt jälgitav. Nõndasamuti ei eksinud maakohus teiste tõendite hindamisega ja nendest järelduste tegemisega. Tõepoolest vähendab kostja ütluste, et tegu oli laenumaksetega, elulist usutavust asjaolu, et kostja kandis hagejale vähemalt 3,5 aasta vältel erinevaid summasid üle, nõudmata neid tagasi. Seejuures ei ole oluline, kas makseid oli tegelikult 69 maakohtu otsuses märgitud 70 asemel ja kas summad olid komakohtadega või mitte. Asjaolust, et kostja müüs endale kuulunud kinnistu oluliselt kallimalt Osaühingule Allando Est, kui selle aastaid hiljem tagasi ostis (463 998,57 eurot vs 275 000 eurot), järeldas maakohus õigesti, et selle kaudu oli võimalik ettevõttest raha välja võtta, mida hiljem maksuvabalt töötasu maksmiseks kasutada. Seejuures ei vääranud maakohtu järeldust tõik, et maakohus märkis otsuses ekslikult kinnistu esialgse võõrandamise ajana 2009, mitte 2007 (I kd lk 46, II kd lk 35-36). Saneerimisavalduse rahuldamata jätmine ei lükanud ümber maakohtu järeldust, et avalduse ja seda lahendava maakohtu määrusega oli tõendatud AKTSIASELTS ALLANDO TRAILWAYS halb majanduslik olukord. Määrusest nähtuvalt jäi saneerimismenetlus algatamata, sest tõendatud ei
olnud, et ühingu pankroti vältimine ja jätkusuutlik majandamine oli pärast saneerimismeetmete rakendamise võimalik (II kd lk 34). Halva majandusliku olukorra tõttu oli võimalik, et töötasu maksmiseks makse nn optimeeriti. Isegi kui ülalkirjeldatud tõenditest ei oleks saanud teha järeldust, et perioodil 18.01.201116.07.2014 hagejale ülekantud summad olid mõeldud töötasuks, ei oleks saanud nendest teha järeldust, et kostja andis hagejale laenu. Vastavate tahteavalduste tegemine oli tervikuna tõendamata. Kuivõrd hageja väide, et perioodil 18.01.2011-16.07.2014 hagejale ülekantud summad olid mõeldud töötasuks, oli eluliselt usutav ja kooskõlas menetluses esitatud tõenditega, ei olnud kostjal ka alusetust rikastumisest tulenevat nõuet.
7.3.Kostja kahjunõude menetlemise osas heitis kostja maakohtule ette, et maakohus kohustas ebaõigesti teda tõendama teadmatust äriühingu vara puudumisest olukorras, kus ta oli tõendanud hagejapoolse müügilepingu rikkumise (AKTSIASELTS ALLANDO TRAILWAYS vastu oli kolmandal ühingul nõue ja äriühingu vara hulgast puudusid kolm haagist). Kuivõrd maakohu otsuse põhjendused olid kahjunõude analüüsimise osas ülesehitatud selliselt, et esmalt käsitles maakohus kostja väiteid ja seejärel hageja väiteid, võis otsuse pealiskaudsel lugemisel jääda mulje, nagu oleks maakohus tõendamiskoormise jaotanud kostja kirjeldatud viisil. Tegelikult tuvastas kohus müügilepingu poolte kohustused ja kontrollis, kas hageja on müügilepingust tulenevaid kohustusi kostja kirjeldatud viisil rikkunud. Tuvastanud rikkumise, kontrollis maakohus, kas hageja vastutas rikkumise eest. Seejuures leidis maakohus õigesti, et esimesel juhul rikkumist ei olnud (Osaühing Optima Privaat nõue) ja teisel juhul ei vastutanud hageja rikkumise eest (kolme haagise puudumine). Maakohus tuvastas õigesti, et kostja oli teadlik AKTSIASELTS ALLANDO TRAILWAYS ja Osaühing Optima Privaat vahelisest kohtuvaidlusest ning selle tulemusest, mistõttu ei rikkunud hageja müügilepingut, s.t hageja ei olnud võtnud AKTSIASELTS ALLANDO TRAILWAYS nimel kohustusi ega sõlminud muid tehinguid, millest tekkis või võis tekkida kohustusi ning millest ta kostjat ei teavitanud. Ühelt poolt tulenes see asjaolust, et vaidluse ajal olid nii hageja kui kostja äriühingu juhatuse liikmed. Juhatuse liikme üldine hoolsusstandard tähendab seda, et ta peab tegutsema heas usus, informeeritult, kooskõlas seadusega ja juriidilise isiku huvides ning juhatuse ülesandeks on mh raamatupidamise korraldamine, majandusaasta aruande koostamine. Teisalt oli Osaühing Optima Privaatiga toimunud vaidluse kestel AKTSIASELTS ALLANDO TRAILWAYS lepinguline esindaja suhelnud nii hageja kui kostjaga. Haagiste osas leidis maakohus õigesti, et hageja ei vastutanud vara (haagiste) puudujääki puudutavas osas VÕS § 218 lg-st 4 tulenevalt müügieseme mittevastavuse eest, sest kostja teadis või vähemalt pidi müügilepingu sõlmimisel teadma kolme haagise puudumisest ja sellega seonduvatest asjaoludest. Nimelt oli haagiste puudumisega seonduvalt algatatud kriminaalmenetlus, mis lõpetati 31.01.2014. Lõpetamise määrus, kus kajastusid haagiste puudumise asjaolud, edastati ka kostjale 10.02.2014 (I kd lk 176). Lisaks avaldas kostja kohtule, et ta tegeles rahavoogude juhtimisega ja kinnitas 10.03.2014 ka 2013. aasta majandusaasta aruande.
7.4.Ringkonnakohus ei tuvastanud rikkumist maakohtu otsuses ka osas, milles kohus jättis hoolimata kostja vastavast palvest viivise vähendamata. Viivist on võimalik vähendada poole taotlusel, kui see on ebamõistlikult suur ning seejuures tuleb arvestada kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Viivise alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse sekkumine on kõrgemal astmel piiratud (vt ka
Riigikohtu 12.12.2012 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12, p 20). Praegusel juhul on vaidlustatud kohtulahend käsitletavas osas hästi motiveeritud, hõlpsalt jälgitav ja argumentatsioonilt korrektne. Kostja väide, et hageja nõudis 7 300 euro suuruselt põhinõudelt 42 000 euro suurust viivist, on vale. Hageja on algusest peale nõudnud osa hagi esitamise hetkeks (12.10.2018) 42 000 euro suuruse põhinõude tasumisega viivitamisel tekkinud viivisest (hagi esitamise hetkeks oli viivist kogunenud rohkem kui 42 000 eurot). Vaidlust ei ole selles, et hagi esitamise seisuga oli hageja tasunõue tervikuna rahuldamata. Kuigi menetluse kestel sai osa hageja põhinõudest rahuldatud pandieseme realiseerimisest saadud raha arvelt, ei anna see alust leida, et põhinõude hilinenud rahuldamisega kadus ka põhinõude tasumisega viivitamisel tekkinud viivis, viivisenõue jäi jätkuvalt eksisteerima. Viivisemäär 0,1% päevas ei olnud ebamõistlikult kõrge. Kostja on argumenteerinud, et temalt kui tarbijalt ei saanud sedavõrd kõrge määraga (36,5% aastas) viivist nõuda. Füüsiline isik saab tarbija olla ainult suhtes isikuga, kes tegutseb vallasasja müües oma majandus- või kutsetegevuses (vt ka VÕS § 208 lg 4), s.t lepinguline suhe on eelduslikult ebavõrdsete poolte vahel. Praegusel juhul müüs aktsiad füüsilisest isikust hageja füüsilisest isikust kostjale. Iseenesest võib ka füüsiline isik tegutseda lepingu sõlmimisel oma majandus- või kutsetegevuses. Kuid praeguse vaidluse asjaolusid silmas pidades ei ole võimalik väita, et aktsiate müügileping sõlmiti ebavõrdsete poolte vahel, kusjuures hageja oli suhtes tugevam pool. Mõlemad olid aktsiate müügilepingu sõlmimise ajal AKTSIASELTS ALLANDO TRAILWAYS aktsionärid ja juhatuse liikmed. Seega ei laiene kostjale tarbijakaitselased sätted, sh kaitse kõrgema viivisemäära eest. Iseenesest on õige, et kui viivise summa on objektiivselt võetuna liiga suur, on võimalik seda vähendada ning seda ka juhul, kui viivisemäär tuleneb seadusest. Sellist seisukohta väljendas Riigikohus nt 212 387,68 euro suuruse viivise puhul (Riigikohtu 19.04.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-17, p 12). Hageja nõutav viivis 42 000 eurot ei ole objektiivselt võetuna nii suur summa, mis tingiks oma erandlikkuse tõttu viivise vähendamise. Nõutav viivis ei ületa põhinõuet, mis oli samuti 42 000 eurot. Kostja ei ole esile toonud selliseid argumente, mis annaksid aluse viivist vähendada kostja isikust tulenevatel põhjustel. Hageja ei andnud kostjale petlikku lootust, et ei kavatse viivist nõuda ning ei viivitanud nõude esitamisega ebamõistlikult. Hageja on nõudnud vahetult pärast kostja poolt tasu maksmisega viivitusse sattumist nii põhinõude kui viivise tasumist, mis seisuga 01.03.2016 oli 45 277,64 eurot (I kd lk 60, I kd lk 123-143). Täitemenetlus hageja nõude tagamiseks seatud hüpoteegi realiseerimiseks peatati hagi tagamise korras tsiviilasjas nr 2-16-4582 ja meede tühistati alles 2018. aasta mais. Iseenesest ei olnud kostja selle menetluse osaline, kuid oli teadlik menetluse asjaoludest, kuivõrd kohtusse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitaja vastuväited pärinesid kostjalt ja kostja oli ka üks tunnistajatest, kes andis praeguse menetluse hageja nõude kohta tunnistusi. 2018. aasta oktoobris esitas hageja kostja vastu hagi praeguses asjas, nõudes lepingujärgsete summade tasumist, mida hüpoteek ei katnud.
7.5.Maakohtu määratud menetluskulude jaotusega seonduvalt märgib ringkonnakohus järgmist. Iseenesest on õige, et TsMS § 168 lg 2 järgi kannab hageja menetluskulud, kui menetlus lõpetatakse määrusega. Samas sätestab sama paragrahvi lg 5, et kui hageja võtab hagi tagasi seetõttu, et kostja on pärast hagi esitamist tema nõude rahuldanud, kannab kostja hageja menetluskulud. Praegusel juhul võttis hageja osa hagist tagasi, sest sai menetluse kestel osa põhinõudest rahuldatud pandieseme realiseerimise kaudu. Veel on oluline, et hageja esitas hagi enne täiteasjas nr 023/2016/501 koostatud jaotuskava vaidlustamise tähtaja saabumist ja sama jaotuskava alusel raha laekumist. Kusjuures hageja viitas hagis, et sõltuvalt täitemenetluse
käigust võib ilmneda vajadus nõude täpsustamiseks (I kd lk 57 pöördel). Enne kui hageja vähendas oma põhinõuet, jõudis kostja koostada vaid väga lühikese (sisuosa u pool lehekülge) menetlusdokumendi (I kd lk 88). Valdav osa menetlusest kulus kostja tasaarvestuse vastuväite aluseks olevate nõuete olemasolu kontrollimiseks. Seega jättis maakohus põhjendatult menetluskulud tervikuna kostja kanda, kelle kahjuks otsus tehti. Maakohus määras otsuses kindlaks ka hageja põhjendatud menetluskulude suuruse, millele kostja vastuväiteid ei esitanud.
8.Tulenevalt TsMS § 171 lg-s 1 sätestatust jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse rahuldamata jäämise tõttu kostja kanda. Juhindudes TsMS § 174 lg-st 1, määrab ringkonnakohus järgnevalt menetluskulude jaotuse alusel kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Hageja esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt kandis hageja apellatsiooniastmes menetluskulusid 275 eurot, mis moodustub lepingulise esindaja tasust. Esitatud nimekirja kohaselt tutvus esindaja apellatsioonkaebusega 1,5 tundi, pidas kliendiga nõu 0,5 tundi ja koostas apellatsioonkaebusele vastuse 0,5 tundi. Ringkonnakohus on seisukohal, et arvestades apellatsioonkaebuse ulatust, mahtu ja väiteid, koostatud vastuse sisu ning asjaolu, et kliendiga suhtlemata ei ole võimalik kvaliteetset õigusabi osutada ning esindaja ja kliendi vahelist õigussuhet iseloomustab vajadus vahetevahel kliendiga nõu pidada, oli hagejale ülalkirjeldatud ulatuses õigusabi osutamine vajalik. Ka esindaja tunnitasu 110 eurot on kooskõlas asja keerukuse ja turusituatsiooniga. Seega on hageja põhjendatud menetluskulu suurus apellatsiooniastmes 275 eurot (2,5 x 110). Lisaks palus hageja välja mõista alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, mis tuleb rahuldada. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur
/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.