Coffee Truck OÜ (likvideerimisel) hagi XX vastu kahjuhüvitise 50 000 eurot saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 15.06.2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
50 000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastustaja): Coffee Truck OÜ (likvideerimisel) (registrikood 12458477), lepinguline esindaja advokaat Hannes Olli Kostja (apellant): XX (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov
Istungi toimumise aeg
04.12.2019
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 15.06.2018 otsus ja teha uus otsus, millega jätta Coffee Truck OÜ (likvideerimisel) hagi XX vastu kahjuhüvitise 50 000 eurot saamiseks rahuldamata.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada.
3.Menetluskulud kõigis kohtuastmetes jätta Coffee Truck OÜ (likvideerimisel) kanda.
Välja mõista Coffee Truck OÜ-lt (likvideerimisel) riigi tuludesse apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 1000 eurot, mille tasumisest oli kostja vabastatud. Nimetatud rahaline kohustus tuleb täita 15 päeva jooksul käesoleva lahendi jõustumisest alates. Täitmisega viivitamisel tuleb tasuda viivist alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras.
Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Coffee Truck OÜ (likvideerimisel, hageja) esitas 31.12.2014 Harju Maakohtule XX (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 50 000 euro suuruse kahjuhüvitise. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt kuulus CC-le (võlgnik) 31.12.2009 seisuga OÜ Goldstar (Goldstar) osa nimiväärtusega 40 000 krooni ja OÜ Amberstar (Amberstar) osa nimiväärtusega samuti 40 000 krooni ehk 100% mõlema äriühingu osalusest. Alates 13.02.2008 oli kostja Amberstari juhatuse liige ja alates 12.08.2008 Goldstari juhatuse liige. Võlgniku pankrotihaldur on kostja tegutsemise juhatuse liikmena heaks kiitnud. Kostja oli mõlema äriühingu juhatuse liige kuni 23.09.2010. 04.08.2010 võõrandati nii Goldstari kui ka Amberstari osad võlgniku pankrotimenetluses YY-le. Uus ainuosanik määras ennast mõlema osaühingu juhatuse liikmeks ja nõudis 23.09.2010 kostjalt, et viimane annaks ühingute raamatupidamisdokumendid ja vara talle üle, kuid kostja ei teinud seda. Sellega rikkus kostja mõlema äriühingu juhatuse liikme kohustusi ning tekitas Amberstarile kahju 15 623 864 krooni ja Goldstarile 774 883 krooni ehk kokku 16 398 747 krooni. Kostja rikkus kohustusi sellega, et ei taganud vara säilimist ega dokumenteerinud vara kasutamist äriühingute huvides. Kahjuna saab käsitada vara, mis oli äriühingutel 31.12.2009 majandusaasta aruande järgi olemas, kuid mis ei olnud enam alles siis, kui YY osalused omandas. Kaotsiläinud vara koosneb rahast, põhivarast, varudest ja nõuetest. Goldstari ja Amberstari likvideerija on kahju hüvitamise nõuded võõrandanud hagejale. Hageja nõuab kahju hüvitamist üksnes 50 000 euro ulatuses. Kostja vastuväited
3.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle läbi vaatamata või rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
4.Kostja sai juhatuse liikmeks siis, kui kuulutati välja võlgniku kui Goldstari ja Amberstari ainuosaniku pankrot ja pankrotihalduriks määrati KK. Kostja ei teadnud osaniku vahetumisest, sellest teatas registripidajale pankrotihaldur. Kostja astus juba
23.07.2010 juhatuse liikme kohalt tagasi. Ühingu dokumendid ja vara andis ta samal ajal üle võlgnikust ainuosanikule CC-le ja seda tõendab võlgniku kinnitus tagasiastumisavaldustel. YY ostis äriühingute osad pankrotihalduri korraldatud enampakkumisel. Kui äriühingu osalus müüakse enampakkumisel, siis eeldatakse, et see müüakse sellises seisundis, nagu see müügi ajal on. Enampakkumise aktide järgi müüdi mõlema äriühingu 100%-line osalus, kummagi osa nimiväärtus oli 40 000 krooni (2556,46 eurot) ja aktidest ei nähtu, et vara tegelik väärtus võinuks olla suurem.
5.Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud, kas ja millal kahju tekkis, ega ka seda, et kostja oleks üldse saanud kahju tekitada. Hageja ei ole tõendanud, et ühingutel oli üldse mingit vara. Menetluse käik
6.Maakohus jättis 14.10.2015 otsusega hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda.
7.Tallinna Ringkonnakohus jättis 21.01.2016 otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.
8.Riigikohus tühistas 20.12.2016 otsusega (tsiviilasi nr 3-2-1-65-16) nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Esimese astme kohtu otsus
9.Harju Maakohus rahuldas 15.06.2018 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 50 000 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.
10.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole tõendatud, et kostja sai kehtivalt Goldstari juhatuse liikmeks. Kostja nimetati Goldstari juhatuse liikmeks pärast CC pankroti väljakuulutamist ja esitatud ei ole pankrotihalduri otsust selle kohta, et ta oleks kostja Goldsatri juhatuse liikmeks nimetamise heaks kiitnud. Kuid kuna kostja tegutses juhatuse liikmena ja see oli äriühingu huvides, saab teda Goldstari puhul pidada käsundita asjaajajaks. Amberstari ainuosaniku otsuse tegi võlgnik 13.02.2008 ja seega sai kostja kehtivalt Amberstari juhatuse liikmeks ning vastutab Amberstari vara kaotsimineku eest juhatuse liikmena. Mõlemal juhul pidi kostja tagama äriühingute vara säilimise. Käsundita asjaajaja ja juhatuse liikme hoolsusstandardit tuleb hinnata ühtemoodi.
11.31.12.2009 seisuga oli Goldstaril bilansi järgi raha 270 077 krooni ja varusid (müügiks ostetud kaup) 504 806 krooni, seega kokku käibevara 774 883 krooni eest. Amberstari 31.12.2009 bilansi järgi oli Amberstaril raha 38 264 krooni, nõudeid ja ettemakseid 56 543 krooni ning varusid (müügiks ostetud kaup) 15 521 299 krooni, seega kokku käibevara 15 616 106 krooni. Majandusaasta aruannete õigsust kinnitas kostja 06.07.2010 oma allkirjaga ja esitas need ka äriregistrile. Seega on hageja majandusaasta aruande koosseisus olevate bilanssidega tõendanud, et Goldstaril oli 31.12.2009 vara 774 883 krooni ja Amberstaril 15 616 106 krooni.
12.Mõlema äriühingu puhul tuleb tõendamiskoormuse jaotamisel arvestada, et kuna uus ainuosanik YY ei saanud enda valdusse raamatupidamisdokumente, saab majandusaasta aruannetega lugeda tuvastatuks selle, kui palju oli ühingutel vara enne seda, kui kostja oma kohustusi rikkus.
13.Tunnistaja PP ütlustest nähtub, et raamatupidamisdokumendid olid olemas ja need asusid Tallinnas Tartu mnt 10. Võlgniku ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna ta on kostja vend ja lisaks on tema ütlused vastuolus kostja väidete ja teiste tunnistajate ütlustega. 23.07.2010 avaldustele märgitud kinnitused ei tõenda, et kostja on dokumendid ja vara võlgnikule üle andnud. Lisaks on kinnitused ilmselt tagantjärele koostatud, kuna kostja ei ole neid dokumente varem esitanud. Kui YY-le oleks raamatupidamisdokumendid üle antud, ei oleks tal olnud vaja neid nõuda ega kuriteoteadet esitada.
14.Tunnistaja PP ütluste kohaselt oli kaupluses müügiks ostetud kaup ning mööbel ja seadmed. Septembris 2010 kauplus töötas. Tõenditest ei saa järeldada, et ühingutel ei olnudki vara. Samas on tõendatud, et vara ei säilinud, seda ei antud üle uuele osanikule ega ka ühelegi teisele õigustatud isikule. Kostja oleks pidanud tõendama, et bilansis märgitud vara on kasutatud äriühingute huvides, kuid ta ei teinud seda.
15.Goldstari puhul rikkus kostja käsundita asjaajaja hoolsuskohustust ja Amberstari puhul juhatuse liikme kohustust tagada äriühingu vara kasutamine äriühingu huvides. Goldstaril on tekkinud 774 883 krooni (49 525,95 euro) ja Amberstaril 15 616 106 krooni (998 089,35 euro) suurune kahju. Kahju on kaotsiläinud vara väärtus. Kostja käitumise ja kahju tekkimise vahel on otsene põhjuslik seos. Ei ole tõendatud, et eelnimetatud vara oleks kasutatud äriühingute huvides.
16.Vara müügihinnast enampakkumisel ei saa järeldada selle väärtust, sest pankrotihaldur määras alghinna võlgniku soovituste kohaselt, mitte ise ühingute majandusliku olukorraga tutvudes. Enampakkumise ajaks ei pruukinud vara küll olla säilinud, kuid see ei välista kostja vastutust. Lisaks ei ole eluliselt usutav, et müügiks ostetud juveelitoodete väärtus langes poole aastaga 1 024 294 eurolt alla 50 000 euro. Apellatsioonkaebus
17.Kostja esitas maakohtu 15.06.2018 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jäetakse hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi uueks lahendamiseks maakohtule.
18.Kohus leidis ebaõigesti, et kostja sai Amberstari juhatuse liikmeks 13.02.2008. Juhatuse liikmeks saab isik alles nõusoleku andmisel. Selline nõusolek tekkis eelduslikult alles vastava avalduse registripidajale esitamisel 27.02.2008. Seega pidi pankrotihaldur selle heaks kiitma. Pankrotihaldur ei teinud kostjale etteheiteid. Kostja, asudes tööle Goldstari faktilise ühingujuhina, ei saanud endiselt juhatuselt vara ega raha ega allkirjastanud mingeid inventuuri akte ning aluseks ei võetud majandusaastaaruandeid. Ebaselgeks jäi, miks kohus võttis aluseks 2009. a aruande, kui kostja asus juhatuse liikmena ametisse 2008. Kohus ei ole nimeliselt ega esemeliselt tuvastanud varasid ega varusid. See ei saa olla umbkaudne. Kohus läks selles osas vastuollu käesolevas asjas Riigikohtu poolt antud juhistega kahju osas. Tegemist oli maakohtu poolt üllatusliku järeldusega. Kohus märkis, et ei ole teada, millal leidis kohustuse rikkumine aset ja seega ei saa olla kindel, et see jäi 31.12.2009 ja juhatuse liikmeks oleku lõppemise ajahetke vahele. E-posti aadress XXX ei ole kunagi kuulunud kostjale. Tegemist on PP-le kuuluva e-posti aadressiga, mis on tõendatud nii PP poolt antud ütlustega, kuid ka 21.02.2014 kriminaalmenetluse
lõpetamise määruses tooduga. Seega ei ole tõendatud, et kostja on kirjad kätte saanud. Kui kohus pidas teatud osas PP ütlusi usaldusväärseteks, pidi kohus arvestama ka PP ütlustega, et pärast kostja lahkumist olid dokumendid riiulil ja kaup oli kaupluses kohal. PP selgitas, et käis aadressil Tartu mnt 10 pärast kostja lahkumist veel 2010 sügisel ja nägi, et raamatupidamisdokumendid on riiulil ja kaup oli kaupluses ning kauplus töötas, müüjad olid kohal – s.o ajal kui kostja oli lahkunud ja juhatuse liige oli juba YY. Kui kauplus töötas, seal olid müüjad, kaup oli kohal, järelikult müüdi kaupa. Kostjale jäi arusaamatuks, mis osas on CC ja kostja selgitused vastuolulised. Mõlemad on kirjeldanud ühte ja sama tagajärge - seisuga 23.07.2010 dokumendid ja varad on üle antud. See, et kostja on CC õde, ei ole alus, et leida, et ütlused on ebausaldusväärsed. Kohus oleks saanud uuesti CC üle kuulata. Kohus eelistas ebaõigesti KK ütlusi ega analüüsinud Riigikohtu juhiseid selles osas. Otsuses toodud hinnang dokumentide tagantjärele tegemise kohta on asjakohatu ja tõendamata. Kohus ei analüüsinud, et kuna kostja polnud teadlik seisuga 23.07.2010 CC pankrotist, oli kostja tulenevalt Riigikohtu seisukohast õigustatud dokumendid ja varad üle andma CC-le kui ainuosanikule. Otsuse järeldused on vastuolulised, leides et vara oli ja et vara pole säilinud. Kohus jättis tähelepanuta, et ei olnud tuvastatud, mis vara oli kostja faktilise juhtimise alguses ning milline oli vara koosseis, mis ei ole säilinud ja mis on selle väärtus. Kohus ei osundanud tõendile, mille alusel kohus väidab, et aastaaruande esitas kostja. Kohus oleks pidanud lähtuma enampakkumise väärtusest. Kui KK müüs kontrollimatult kalli vara, on see alus kahju hüvitise vähendamiseks 0 euroni. Kohtule ei ole esitatud varude koosseisu ega inventuuriakti vms, et määrata, milline varude liik peaks vaidluses kohalduma. Kohus oleks pidanud lähtuma aruandes välja toodud amortisatsioonimäärast. Arvestades amortisatsioonimäära on tänaseks kaup täiesti amortiseerunud ega oma mingit väärtust. Enampakkumiste aktidel kinnitas hageja, et tal ei ole pretensioone seonduvalt ostetud vara ja seega ka kvaliteediga. Kohtu selgitus otsuse p-s 46 on otseses vastuolus Riigikohtu poolt antud juhisega. Kostja jäi aegumisnõude juurde ja palus selle rahuldada. Hageja ei ole esitanud tõendeid, et kostja oleks sularaha ettevõtete kontodelt võtnud, ei ole tõendatud, et kostja oleks võtnud endale ning mitte tagastanud ettevõtetele konkreetseid esemeid või muud vara. Ettevõtetes olid töötajad, kes vastutasid varade eest materiaalselt. Vastus apellatsioonkaebusele
19.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluse käik
20.Tallinna Ringkonnakohus jättis 06.12.2018 otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus kostja kanda.
21.Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jäetakse hagi rahuldamata või alternatiivselt saadetakse asi uueks lahendamiseks maakohtule. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
22.Riigikohus tühistas 05.06.2019 otsusega ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule ning rahuldas kassatsioonkaebuse osaliselt.
Ringkonnakohtu seisukoht
23.Ringkonnakohus, kuulanud ära pooled ja tutvunud tsiviilasja toimikus olevate menetlusdokumentide ja tõenditega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus teeb ise uue otsuse ja jätab hagi rahuldamata. Kuna hagi jääb rahuldamata ja apellatsioonkaebus rahuldatakse, siis menetluskulud kõigis kohtuastmetes jäävad hageja kanda.
24.Hageja esitas kohtule hagi kostja kui Goldstari ja Amberstari juhatuse liikme vastu kahju hüvitamiseks, kuna äriühingutele kuuluvat vara ei antud üle äriühingute osad omandanud YY-le ning kostja ei ole tõendanud, et vara kasutati äriühingute huvides. Kostja vaidles nõudele vastu.
25.Vaidlust ei ole järgnevates asjaoludes, millest ringkonnakohus saab otsuse tegemisel lähtuda: 20.02.2008 kuulutati välja CC pankrot, kelle pankrotivara hulka kuulusid Goldstari ja Amberstari osad; kostja oli äriregistri andmetel Amberstari juhatuse liige 29.02.2008 - 23.09.2010 ja Goldstari juhatuse liige 12.08.2008 - 23.09.2010; 23.07.2010 esitas kostja võlgnikule kui Goldstari ja Amberstari osade omanikule avalduse juhatuse liikme kohalt tagasi astumiseks; 04.08.2010 omandas YY enampakkumisel mõlema osaühingu osad; 22.09.2010 võttis YY vastu mõlema osaühingu ainuosaniku otsused kostja juhatuse liikme kohalt tagasikutsumise kohta; Goldstari ja Amberstari likvideerija on loovutanud hagejale osaühingute nõuded kostja vastu.
26.Vaidlus oli maakohtus selle üle, kas kostja sai kehtivalt Goldstari ja Amberstari juhatuse liikmeks, kas kostja teadis CC pankrotist juhatuse liikme kohalt tagasi astumise ajal, milline vara oli Amberstaril ja Goldstaril olemas ajal kui kostja sai juhatuse liikmeks või kui kostja asus tegutsema faktilise ühingujuhina ja milline vara läks kaotsi ja kas selle põhjustas kostja.
27.Maakohus tuvastas õigesti, et Amberstari puhul määrati kostja kehtivalt juhatuse liikmeks ja Goldstari osas täitis kostja käsundita asjaajamise õigussuhte (VÕS § 1018 lg 1 p 2) raames juhatuse liikme kohustusi. Ringkonnakohus nõustub vastavate maakohtu otsuse põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 järgi neid ei korda. Lähtuda ei saa Amberstari puhul äriregistri kande tegemise ajast, nagu soovis apellant, mis oli pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist. Kostja määrati Amberstari ainuosaniku 13.02.2008 otsusega juhatuse liikmeks ja vastav otsus võeti vastu enne võlgniku pankroti väljakuulutamist. Maakohus on õigesti lahendanud vaidluse Amberstarile tekkinud kahju osas ÄS § 187 lg 2 järgi ja Goldstarile tekkinud kahju osas käsundita asjaajamise normide järgi.
28.Nii ÄS § 187 lg-s 2 sätestatud nõude kui ka käsundita asjaajamisest tuleneva nõude eeldused VÕS § 1022 lg 1 ja § 115 lg 1 järgi on järgmised: juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi (ÄS § 187 lg 1, TsÜS § 35) või käsundita asjaajaja pole järginud soodustatu (äriühingu) huve (VÕS § 1022 lg 1); äriühingule on tekkinud või
tekib varaline kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).
29.TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Riigikohus märkis asja eelmisel läbivaatamisel, et käesolevas asjas jaguneb tõendamiskoormus selliselt, et äriühing peab nõude maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja et just nende rikkumiste tulemusena on osaühingule tekkinud kahju, mille hüvitamist hageja nõuab. Seejärel on juhatuse liikmel omakorda võimalus tõendada, et ta on tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega (Riigikohtu 20.12.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-16, p 21).
30.Kui hageja tugineb sellele, et kostja põhjustas äriühingute vara kaotsimineku, peab hageja välja tooma, milline vara oli ühingutel olemas ajal, mil kostja sai juhatuse liikmeks, milline vara ja millal kaotsi läks ja kuidas põhjustas kostja selle vara kaotsimineku.
31.Maakohus leidis, et praegusel juhul tuleb tõendamiskoormuse jaotamisel arvestada, et kuna uus ainuosanik YY ei saanud enda valdusse raamatupidamisdokumente, saab 2009. aasta majandusaasta aruannetega lugeda tuvastatuks, kui palju oli äriühingutel vara enne seda, kui kostja oma kohustusi rikkus. Ringkonnakohtu hinnangul eksis maakohus tõendamiskoormuse määramisel. Hageja ei saa vabaneda kahju tekkimise tõendamise kohustusest üksnes põhjendusega, et uus ainuosanik ei saanud hageja väidetel enda valdusse raamatupidamisdokumente, eriti arvestades asjaoluga, et hageja ei ole ka selgelt näidanud, mida uus ainuosanik alates osade omandamisest dokumentide enda valdusse saamiseks täpselt tegi. Arvestades, et YY omandas äriühingute osa 04.08.2010, siis äriühingute raamatupidaja PP meiliaadressile septembris 2010 kirjade saatmist (I kd tl 50-52), millega kohustati kostjat dokumentatsiooni ja vara üle andma, ei saa pidada piisavaks. PP on tunnistajana selgitanud, et sügisel 2010 olid äriühingute dokumendid olemas ja asusid kaupluses Tartu mnt 10, kuid tunnistaja ütluste järgi ei ole YY kaupluses käinud. Sellest, et kostja ei ole juhatuse liige sai tunnistaja teada septembris 2010 ja sellel ajal olid dokumendil kaupluses (I kd, tl 168). Hageja ei ole väitnud, et YY oleks üritanud äriühinguid mõistliku aja jooksul pärast osaluste omandamist oma kontrolli alla võtta.
32.Maakohus järeldas äriühingute 2009. a majandusaasta aruandele lisatud bilansist ja tunnistaja PP ütlustest, et isegi sügisel 2010 oli äriühingute vara alles ja dokumendid olemas. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa eeltoodud asjaoludest järeldada, et äriühingutel oli vara ja kostja lasi varal kaotsi minna. Ringkonnakohtu arvates on oluline, et hageja ei ole esile toonud ja maakohus ka tuvastanud, millise varaga üldse tegemist oli, sest kohtuotsuse põhjendustes on vara kirjeldamisel kasutatud üksnes raamatupidamislikke termineid ja toodud välja väidetav vara väärtus. Käesolevas asjas 20.12.2016 tehtud Riigikohtu otsuses on rõhutatud, et hageja peab esile tooma ja tõendama äriühingute varalise seisu nii enne väidetavat rikkumist kui ka pärast seda ja selleks ei piisa üksnes viitamisest osaühingute bilanssidele Hageja jäi ringkonnakohtu 04.12.2019 istungil endiselt seisukohale, et hageja ei peagi käesoleval juhul vara täpset koosseisu tõendama ja piisav on see, kui on bilansis näidatud 2009. aasta seisuga vara olemasolu. Hageja ei ole esile toonud, millest täpselt äriühingute vara
koosnes, s.t muuhulgas, millistest asjadest koosnesid kaubavarud, kelle vastu ja millistes summades oli äriühingutel nõudeid, milline oli sularahajääk kassas ja muud taolised andmed äriühingute vara kohta. Vara ei saa olla abstraktne suurus, vaid tegemist saab olla konkreetsete nõuete ja asjadega, kuid asjaolusid, millest tuvastada kasvõi osaliselt varade koosseis, kohtu ette toodud ei ole. Seega on tõendamata, et hagejale on tekkinud kahju, mis juba iseenesest välistab hageja nõude rahuldamise. Eeltoodu tõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks tuvastada ülejäänud kahju hüvitamise eeldusi.
33.Lisaks märgib ringkonnakohus, et maakohus kohaldas ebaõigesti TsMS § 233 lg 1, mis sätestab, et kui menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. Viidatud sätte kohaldamiseks peaks praegusel juhul olema tuvastatud mitte lihtsalt see, et keegi võis hagejale kahju tekitada, vaid see, et kahju tekkis ja et selle tekitas kostja. Üksnes sellisel juhul oleks kohtul õigus kahjuhüvitise suurus siseveendumuse alusel kindlaks määrata. Asjas ei ole aga tuvastatud, et kostja lasi varal kaotsi minna. Hageja ei ole selgitanud, milles kahju seisnes, ega toonud esile asjaolusid, millest nähtuks, et just kostja oleks käitunud ühingute vara suhtes viisil, mis oleks vastuolus korraliku ettevõtja hoolsusega. Äriühingu raamatupidamisdokumentide hoidmine äriühingu ruumides on kolleegiumi arvates kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega.
34.Õige on see, et kostja oleks pidanud äriühingute uuele osade omanikule raamatupidamise dokumendid üle andma, kuid kui lähtuda PP, kes oli äriühingute raamatupidaja, ütlustest, et sügisel 2010 olid vara ja raamatupidamisdokumendid alles ja need asusid kaupluse ruumides, siis võib nende kaotsimineku eest samamoodi vastutada ka uus osanik, kellel pidi alates osade omandamisest kohe olema võimalus tagada endale juurdepääs ühingute varale ja dokumentidele.
35.Kuigi hageja nõude rahuldamise välistab see, et hageja ei ole tõendanud kahju tekkimist, on sama toimega lisaks ka see, et esitatud tõenditest ei saa järeldada, et kostja poolt juulis 2010 vara ja dokumentide üleandmisel CC-le oli kostja teadlik või pidi olema teadlik, et osade valitsemisõigus oli üle läinud pankrotihaldurile ja võlgnikul polnud õigust osaniku õigusi teostada. Riigikohus on selgitanud, et pankrotihalduri õigusel teostada osaniku asemel osanikuõigusi on ühingu sisesuhtes tähendus vaid juhul, kui haldur on ainuosaniku pankrotist ja enda astumisest ainuosaniku asemele ühingule teatanud. See tähendab mh näiteks seda, et juhatuse liige, kes ei tea ega peagi teadma, et osaühingu ainuosanik on pankrotis ja tema eest teostab osanikuõigusi pankrotihaldur, ei saa rikkuda ühtegi kohustust üksnes sellega, et annab olukorras, kus ta astub juhatuse liikme kohalt tagasi ja äriühingul ei ole rohkem juhatuse liikmeid, ühingu dokumendid ja vara üle ainuosanikule, mitte aga tema pankrotihaldurile. Tunnistajana ülekuulatud KK, kes oli CC pankrotihaldur, ütluste kohaselt ei ole ta teatanud kostjale, et on CC pankrotihaldur. Tunnistaja suhtles äriühingutega seonduvalt ainult võlgnikuga, talle ei olnud äriühingute varaline seis teada, ta eeldas, et äriühingud ei ole tegutsevad, ja ettevõtetes ta käinud ei ole (III kd, tl 41-43). Hageja muid tõendeid, millest järelduks kostja teadmine CC pankrotist,
kohtule esitanud ei ole. Asjaolust, et võlgnik ja kostja on õde ja vend ning nende suhe on lähedane, ei saa eeldada, et kostja oli teadlik CC pankrotist. Lähedaste peresuhete puhul ei ole iseenesest mõistetav, et sugulased avaldavad teineteisele oma äritegevusega seonduvaid asjaolusid. Samuti ei anna ainuüksi asjaolu, et kostja on võlgniku õde, pidada CC ütlusi mitteusaldusväärseteks. Seega oli kostja õigustatud 23.07.2010 esitama juhatuse liikme kohustuste vabastamiseks avalduse võlgnikule ja võlgnikule vara ja dokumendid üle andma (I kd, tl 44-145). Hageja väide, et 23.07.2010 dokumendid on vormistatud tagantjärele, on jäänud paljasõnaliseks ja mitteveenvaks.
36.Eeltoodut kokkuvõttes ei saa nõuet juhatuse liikme ega faktilise ühingujuhina tegutseva isiku vastu rahuldada.
37.Ringkonnakohtu 04.12.2019 istungil jäi kostja endiselt seisukohale, et hageja nõue on aegunud. Kuigi hageja nõue jääb rahuldamata põhjusel, et nõude eeldused on tõendamata, vastab kolleegium ka sellele apellandi väitele. Juhatuse liikme kohustuste rikkumisest tuleneva nõude aegumise tähtaeg on viis aastat kohustuse rikkumisest (ÄS § 187 lg 3, TsÜS § 35 lg 4). Hageja esiletoodud asjaolude kohaselt rikkus kostja oma kohustusi 2010. aastal, kuna hageja väidetel oli vara 2009 lõpus olemas. Käsundita asjaajamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 149 esimese lause järgi kümme aastat nõude sissenõutavaks muutumisest. Seega ei ole hageja kahju hüvitamise nõue kostja vastu aegunud.
38.Vastuseks hageja seisukohale, et Riigikohtu juhised ei anna ringkonnakohtule alust maakohtu lahendi tühistamiseks, selgitab kolleegium, et tulenevalt TsMS § 693 lg-st 2 on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud ja sama asja lahendamiseks antud Riigikohtu juhise järgimata jätmine on oluline menetlusõiguse normi rikkumine (vt nt Riigikohtu 11.01.2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-16, p 16; 02.12.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-15, p 11).
39.Ringkonnakohtu poolt apellatsioonkaebuse rahuldamise, maakohtu otsuse tühistamise ja hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 162 lg 1 järgi menetluskulud jätta kõigis kohtuastmetes hageja kanda.
40.Menetluskulude rahalise kindlaksmääramise küsimuses juhindub ringkonnakohus Riigikohtu 20.04.2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15 tehtud otsuse p-des 19-22 TsMS § 174 lg-tele 3 ja 5 antud tõlgendusest ning poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määra. Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.
41.Kostjale anti menetlusabi ja kostja vabastati apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 1000 eurot tasumisest (Tallinna Ringkonnakohtu 23.07.2018 määrus, III kd, tl 109). Apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamisel tuleb riigilõiv tasuda sellel poolel, kelle kahjuks lahend tehakse (TsMS § 190). Seega tuleb hagejalt riigi tuludesse välja mõista apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud lõiv, mille tasumisest oli kostja vabastatud. Vastav kohustus tuleb täita TsMS §-s 179 sätestatud korras.
(allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar
(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Mati Maksing Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.