Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik
Kohtuasi
Coffee Truck OÜ (likvideerimisel) hagi Jevgenia Korolkova vastu 50 000 euro suuruse kahjuhüvitise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 6. detsembri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-63272
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Jevgenia Korolkova kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
50 000 eurot
Menetlusosalised ja esindajad Riigikohtus
nende Hageja Coffee Truck OÜ vandeadvokaat Jana Reitsakas
(likvideerimisel),
esindaja
Kostja Jevgenia Korolkova, esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov Asja läbivaatamise kuupäev
13. mai 2019. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 6. detsembri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-63272 ja saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
3.Määrata Advokaadibüroo A. Ratnikov & Partners OÜ vandeadvokaadi Aleksei Ratnikovi tasu suuruseks Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest 510 eurot (sh käibemaks). Saata määrus selles osas täitmiseks Eesti Advokatuurile ja teadmiseks Advokaadibüroo A. Ratnikov & Partners OÜ-le.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2-14-63272
1.Coffee Truck OÜ (likvideerimisel, hageja) esitas 31. detsembril 2014 Harju Maakohtule Jevgenia Korolkova (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 50 000 euro suuruse kahjuhüvitise. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt kuulus Sergei Bindesele (pankrotis, võlgnik) 31. detsembri 2009. a seisuga OÜ Goldstar (Goldstar) osa nimiväärtusega 40 000 krooni ja OÜ Amberstar (Amberstar) osa nimiväärtusega samuti 40 000 krooni ehk 100% mõlema äriühingu osalusest. Alates 13. veebruarist 2008 oli kostja Amberstari juhatuse liige ja alates 12. augustist 2008 Goldstari juhatuse liige. Võlgniku pankrotihaldur on kostja tegutsemise juhatuse liikmena heaks kiitnud. Kostja oli mõlema äriühingu juhatuse liige kuni 23. septembrini 2010. 4. augustil 2010 võõrandati nii Goldstari kui ka Amberstari osad võlgniku pankrotimenetluses Jaanus Silmale. Uus ainuosanik määras ennast mõlema osaühingu juhatuse liikmeks ja nõudis 23. septembril 2010 kostjalt, et viimane annaks ühingute raamatupidamisdokumendid ja vara talle üle, kuid kostja ei teinud seda. Sellega rikkus kostja mõlema äriühingu juhatuse liikme kohustusi ning tekitas Amberstarile kahju 15 623 864 krooni ja Goldstarile 774 883 krooni ehk kokku 16 398 747 krooni. Kostja rikkus kohustusi sellega, et ei taganud vara säilimist ega dokumenteerinud vara kasutamist äriühingute huvides. Kahjuna saab käsitada vara, mis oli äriühingutel 31. detsembri 2009. a majandusaasta aruande järgi olemas, kuid mis ei olnud enam alles siis, kui J. Silm osalused omandas. Kaotsiläinud vara koosneb rahast, põhivarast, varudest ja nõuetest. Goldstari ja Amberstari likvideerija on kahju hüvitamise nõuded võõrandanud hagejale. Hageja nõuab kahju hüvitamist üksnes 50 000 euro ulatuses.
2.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle läbi vaatamata või rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja sai juhatuse liikmeks siis, kui kuulutati välja võlgniku kui Goldstari ja Amberstari ainuosaniku pankrot ja pankrotihalduriks määrati Martin Krupp. Kostja ei teadnud osaniku vahetumisest, sellest teatas registripidajale pankrotihaldur. Kostja astus juba 23. juulil 2010 juhatuse liikme kohalt tagasi. Ühingu dokumendid ja vara andis ta samal ajal üle võlgnikust ainuosanikule ja seda tõendab võlgniku kinnitus tagasiastumisavaldustel. J. Silm ostis äriühingute osad pankrotihalduri korraldatud enampakkumisel. Kui äriühingu osalus müüakse enampakkumisel, siis eeldatakse, et see müüakse sellises seisundis, nagu see müügi ajal on. Enampakkumise aktide järgi müüdi mõlema äriühingu 100%-line osalus, kummagi osa nimiväärtus oli 40 000 krooni (2556 eurot 46 senti) ja aktidest ei nähtu, et vara tegelik väärtus võinuks olla suurem. Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud, kas ja millal kahju tekkis, ega ka seda, et kostja oleks üldse saanud kahju tekitada. Hageja ei ole tõendanud, et ühingutel oli üldse mingit vara.
3.Harju Maakohus jättis 14. oktoobri 2015. a otsusega hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 21. jaanuari 2016. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.
6.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada, või saata asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. 2(9)
2-14-63272
7.Riigikohus tühistas 17. juuni 2016. a otsusega (tsiviilasi nr 3-2-1-65-16) nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Riigikohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja käsitanud oma nõuet kostja vastu Goldstari ja Amberstari juhatuse liikme vastu suunatud kahju hüvitamise nõudena. Sellise nõude õiguslik alus on äriseadustiku § 187 lg 2. Samamoodi on hageja nõude kvalifitseerinud ka kohtud. Kuid kohtud ei tuvastanud, kas kostjal tekkis üldse kehtiv ametisuhe nimetatud äriühingutega. Osaühingu osaniku pankroti korral teostab pankrotivõlgniku asemel kõiki osanikuõigusi pankrotihaldur. Muu hulgas on halduril õigus valida ja kutsuda tagasi osaühingu juhatuse liige. Asja uuel läbivaatamisel tuli tuvastada, kas kostja oli kehtivalt määratud Goldstari ja Amberstari juhatuse liikmeks ning millisel õiguslikul alusel võib kostja sellest tulenevalt äriühingute ees vastutada. Riigikohus märkis samuti, et kui võlgnik määras kostja Goldstari ja Amberstari juhatuse liikmeks pärast oma pankroti väljakuulutamist ja haldur ei ole kostja tegutsemist juhatuse liikmena heaks kiitnud, siis võib kostja vastutada faktilise ühingujuhina. Riigikohus märkis otsuses ka seda, et kohtud ei ole tuvastanud asjaolusid, millest nähtuks, et kahju hüvitamise nõude eeldused oleksid täidetud, ja et kohtuotsustest nähtuvalt ei ole hageja sellistele asjaoludele ka tuginenud. Riigikohus rõhutas, et kui hageja tugineb äriühingute vara kaotsiminekule, siis ei saa kahju tõendada üksnes bilansis sisalduvate arvude ja tegeliku varalise seisu erinevusega. Kui hageja tugineb sellele, et kostja põhjustas vara kaotsimineku, peab hageja esile tooma, milline vara oli ühingutel olemas ajal, mil kostja sai juhatuse liikmeks, milline vara ja millal kaotsi läks ja kuidas põhjustas kostja selle vara kaotsimineku.
8.Harju Maakohus rahuldas asja uuel läbivaatamisel 15. juuni 2018. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 50 000 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole tõendatud, et kostja sai kehtivalt Goldstari juhatuse liikmeks. Kuid kuna ta tegutses juhatuse liikmena ja see oli äriühingu huvides, saab teda Goldstari puhul pidada käsundita asjaajajaks. Amberstari ainuosaniku otsuse tegi võlgnik 13. veebruaril 2008 ja seega sai kostja kehtivalt Amberstari juhatuse liikmeks ning vastutab Amberstari vara kaotsimineku eest juhatuse liikmena. Mõlemal juhul pidi kostja tagama äriühingute vara säilimise. Käsundita asjaajaja ja juhatuse liikme hoolsusstandardit tuleb seejuures hinnata ühtemoodi.
31.detsembri 2009. a seisuga oli Goldstaril bilansi järgi raha 270 077 krooni ja varusid (müügiks ostetud kaup) 504 806 krooni, seega kokku käibevara 774 883 krooni eest. Amberstari 31. detsembri 2009. a bilansi järgi oli Amberstaril raha 38 264 krooni, nõudeid ja ettemakseid 56 543 krooni ning varusid (müügiks ostetud kaup) 15 521 299 krooni, seega kokku käibevara 15 616 106 krooni. Majandusaasta aruannete õigsust kinnitas kostja 6. juulil 2010 oma allkirjaga ja esitas need ka äriregistrile. Seega on hageja majandusaasta aruande koosseisus olevate bilanssidega tõendanud, et Goldstaril oli 31. detsembril 2009 vara 774 883 krooni ja Amberstaril 15 616 106 krooni. Mõlema äriühingu puhul tuleb tõendamiskoormuse jaotamisel arvestada, et kuna uus ainuosanik J. Silm ei saanud enda valdusse raamatupidamisdokumente, saab majandusaasta aruannetega lugeda tuvastatuks selle, kui palju oli ühingutel vara enne seda, kui kostja oma kohustusi rikkus. Tunnistaja J. Repina ütlustest nähtub, et raamatupidamisdokumendid olid olemas ja need asusid Tallinnas Tartu mnt 10. Võlgniku ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna ta on kostja vend ja lisaks on tema ütlused vastuolus kostja väidete ja teiste tunnistajate ütlustega. 23. juuli 2010. a avaldustele märgitud kinnitused ei tõenda, et kostja on dokumendid ja vara võlgnikule üle andnud. Lisaks on kinnitused ilmselt tagantjärele koostatud, kuna kostja ei ole neid dokumente varem esitanud. Kui J. Silmale oleks raamatupidamisdokumendid üle antud, ei oleks tal olnud vaja neid nõuda ega kuriteoteadet esitada. 3(9)
2-14-63272 Tunnistaja J. Repina ütluste kohaselt oli kaupluses müügiks ostetud kaup ning mööbel ja seadmed. 2010. a septembris kauplus töötas. Tõenditest ei saa järeldada, et ühingutel ei olnudki vara. Samas on tõendatud, et vara ei säilinud, seda ei antud üle uuele osanikule ega ka ühelegi teisele õigustatud isikule. Kostja oleks pidanud tõendama, et bilansis märgitud vara on kasutatud äriühingute huvides, kuid ta ei teinud seda. Goldstari puhul rikkus kostja käsundita asjaajaja hoolsuskohustust ja Amberstari puhul juhatuse liikme kohustust tagada äriühingu vara kasutamine äriühingu huvides. Goldstaril on tekkinud 774 883 krooni (49 525 euro 95 sendi) ja Amberstaril 15 616 106 krooni (998 089 euro 35 sendi) suurune kahju. Kahju on kaotsiläinud vara väärtus. Kostja käitumise ja kahju tekkimise vahel on otsene põhjuslik seos. Ei ole tõendatud, et eelnimetatud vara oleks kasutatud äriühingute huvides. Vara müügihinnast enampakkumisel ei saa järeldada selle väärtust, sest pankrotihaldur määras alghinna võlgniku soovituste kohaselt, mitte ise ühingute majandusliku olukorraga tutvudes. Enampakkumise ajaks ei pruukinud vara küll olla säilinud, kuid see ei välista kostja vastutust. Lisaks ei ole eluliselt usutav, et müügiks ostetud juveelitoodete väärtus langes poole aastaga 1 024 294 eurolt alla 50 000 euro. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
9.Tallinna Ringkonnakohus jättis 6. detsembri 2018. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus kostja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuvastas maakohus õigesti, et kostja vastutab Amberstari vara kaotsimineku eest juhatuse liikmena ja Goldstari vara kaotsimineku eest käsundita asjaajajana. Samuti tuvastas maakohus õigesti, et ajal, mil J. Silm äriühingute osad omandas, kostja juhatusest tagasi kutsus ja ennast juhatuse liikmeks nimetas, ei olnud äriühingute vara ega raamatupidamisdokumendid enam alles. Ei ole tõendatud, et kostja esitas juhatustest tagasiastumise avaldused 23. juulil 2010 ja et samas dokumendis kinnitas võlgnik, et vara ja raamatupidamisdokumendid on talle üle antud. Kuid nendest tõenditest saab järeldada, et dokumendid ja vara pidid olema kostja valduses või tema võimu all, sest kostja on menetluses väitnud, et ta hakkas dokumente ja vara võlgnikule üle andma osade kaupa 2010. a kevadel ja et 23. juuliks 2010 oli kõik üle antud. Maakohus ei tuvastanud kahju tekkimist üksnes bilansi alusel. Tunnistajana üle kuulatud raamatupidaja J. Repina ütlustest nähtub, et 2010. a sügisel olid vara ja raamatupidamisdokumendid alles ja need asusid kaupluse ruumides. Sama kinnitavad ka võlgniku ütlused. Maakohus ei ole küll täpselt tuvastanud, milline vara kaotsi läks, kuid see ei saa olla põhjuseks jätta hagi rahuldamata. Maakohus luges õigesti tuvastatuks, et 31. detsembril 2009 oli äriühingutel enam kui miljoni euro väärtuses vara. Sellest järeldas maakohus õigesti, et 2010. a sügiseks pidi vara olema säilinud vähemalt 50 000 euro ulatuses. Kui on tuvastatud kahju tekkimine, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, otsustab kahju suuruse kohus. Kui kahju hüvitamise nõude rahuldamine eeldaks alati kõigi kaotsiläinud esemete täpset tuvastamist, ei saaks vara ja dokumentide kadumise korral vara säilimise eest vastutava isiku vastu nõuet esitada. Maakohus leidis õigesti, et kostja ei teinud juhatustest tagasiastumise avaldust 23. juulil 2010, vaid alles 9. augustil 2010 ehk pärast seda, kui äriühingute osad omandas J. Silm. Seega pidi vara olema kostja käes ja ta pidi selle üle andma. Kostja ei ole selgitanud, mis juhtus vara ja raamatupidamisdokumentidega. Maakohus tuvastas õigesti, et võlgnikule vara ja dokumente üle ei 4(9)
2-14-63272 antud ja et J. Silm neid ei saanud, kuigi tegi selleks jõupingutusi. Seega vastutab kostja äriühingutele tekkinud varalise kahju eest. Hagi ei saa jätta rahuldamata seetõttu, et hageja ei ole tõendanud, et kostjale oleks juhatuse liikmeks saamisel vara üle antud. Maakohus tuvastas, et äriühingutel oli vara. Kostja pidi tagama selle säilimise. Ka asjaolu, et menetluses tunnistajana üle kuulatud raamatupidaja avaldas, et vara ja dokumendid olid 2010. a sügisel alles, ei anna alust jätta hagi rahuldamata. Kui kostja jättis vara ja dokumendid järelevalveta ega taganud nende üleandmist, siis vastutab ta nende säilimise eest. Kostja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et vara oli amortiseerunud. Oluline ei ole ka see, kas J. Silm tegi osaühingute varalise seisu endale täpselt selgeks, ega ka see, kas ta saab osaluste müüja vastu nõudeid esitada.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
10.Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata, või alternatiivselt saata asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohtu otsus vastuoluline. Ühelt poolt tuvastas kohus, et tunnistajate ütlustega on tõendatud raamatupidamisdokumentide ja vara olemasolu, kuid samas leidis, et need ei ole säilinud. Seejuures ei ole arusaadav, millistest tõenditest ringkonnakohus lähtus. Kohtud jätsid arvestamata, et äriühingute vara ei ole kostjale kunagi üle antud. Ka ei võinud kohus ilma põhjendusteta väita, et pole võimalik tuvastada, millal 23. juuli 2010. a kuupäeva kandvad avaldused tegelikult koostati. Kostja ekspertiisitaotluse jätsid kohtud rahuldamata ja seega ei saanud nad asuda seisukohale, et dokumendid ei ole koostatud selles märgitud kuupäeval. Seadus ei võimalda pidada tunnistaja ütlusi ebausaldusväärseks üksnes põhjusel, et tunnistaja on kostja vend. Põhjendamatu on ka ringkonnakohtu väide, et kostja ei ole selgitanud, miks oli vaja pärast 2010. a juulis tehtud tagasiastumisavaldust koostada augustis notariaalne tagasiastumisavaldus. Kostja on selgitanud, et see tulenes vajadusest vormistada kande muudatus äriregistris. Ringkonnakohtu seisukoht, et vara kaotsiminekut saab tõendada bilansiga, on vastuolus samas asjas tehtud Riigikohtu lahendiga. Hageja ei ole kahju suuruse kohta uusi tõendeid esitanud. On ebaselge, milliste muude tõendite alusel tegi maakohus kindlaks kaotsiläinud vara väärtuse ja kuidas on tõendatud põhjuslik seos kostja käitumise ja kahju vahel. Kostja toimis seaduslikult, kui andis vara ja raamatupidamisdokumendid üle võlgnikule, sest ta sai võlgniku pankrotist teada hiljem. Kohtud tuvastasid, et 2010. a sügisel ehk pärast kostja juhatuse liikme kohalt lahkumist, olid dokumendid ja vara alles ning kauplus töötas. Kahju tekkimise kohta ei ole ühtegi tõendit ja kohus ei ole millegagi põhjendanud järeldust, et vara pidi alles olema vähemalt 50 000 euro ulatuses. Sellistel asjaoludel ei ole võimalik hagi rahuldada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 233 lg-t 1 ei ole võimalik, kohaldada, sest kahju tekitamine ei ole tõendatud. Kuna J. Silm sai juhatuse liikmeks augustis 2010 ja raamatupidaja ütluste kohaselt olid nii vara kui ka dokumendid 2010. a sügisel alles, ei saanud kostja kahju tekitada. Kui kohus heidab kostjale ette, et äriühingute vara ja dokumendid on kaotsi läinud, tuleb tuvastada, millal need kadusid, kuid kohtud ei teinud seda. Tunnistaja ütlustest nähtuvalt sai vara minna kaotsi alles 2010. a sügisel ja siis ei olnud kostja enam juhatuse liige.
11.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. 5(9)
2-14-63272
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
13.Kolleegium on seisukohal, et rajades oma otsuse järeldusele, et kostja allkirjastatud 2009. a majandusaasta aruannetega saab lugeda tõendatuks, et kostja tekitas Amberstarile juhatuse liikmena ja Goldstarile käsundita asjaajajana vähemalt 50 000 euro suuruse kahju, rikkus ringkonnakohus otsuse põhjendamise kohustust ning jaotas valesti tõendamiskoormuse ja see võis tuua kaasa ebaõige lahendi.
14.Kohtuotsuse põhjendamise kohustuse ja selle sisu sätestavad TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8, samuti § 653 ning § 654 lg-d 4 ja 5. TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Muu hulgas tähendab kohtulahendi põhjendamise kohustus seda, et kohtu põhjendused peavad olema jälgitavad ja seostatud asjas tuvastatud asjaoludega. Kui kohus ei nõustu menetlusosalise seisukohaga, tuleb seda põhjendada (vt ka Riigikohtu 17. juuni 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-15, p 20). TsMS § 442 lg 8 kohaselt tuleb otsuse põhjendavas osas märkida kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Samasuguse põhjendamiskohustuse näevad ringkonnakohtu otsuse jaoks ette TsMS § 654 lg-d 4 ja 5. Kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus tähendab ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline (vt nt Riigikohtu 12. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-17, p 15).
15.Kohtud leidsid, et on tõendatud, et kostja allkirjastas 2010. a juulis mõlema äriühingu 2009. a majandusaasta aruanded. Viidatud aruannete koosseisus olevate bilansside kohaselt pidi Goldstaril olema 49 525 euro 95 sendi ja Amberstaril 998 089 euro 35 sendi väärtuses vara, mis koosnes rahast, põhivarast, varudest ja nõuetest. Samuti leidsid kohtud, et 2010. a sügiseks ei olnud vara enam alles. Kohtuotsustest ei ole aga aru saada, mille alusel lugesid kohtud tõendatuks, et kostja rikkus oma juhatuse liikme (või faktilise ühingujuhi) kohustusi, milles see rikkumine täpsemalt seisnes ja mille põhjal saab praegusel juhul järeldada, et väidetava kahju tekitas kostja. Ringkonnakohtu otsus on ka vastuoluline. Kõigepealt lugesid kohtud raamatupidajast tunnistaja ütlustega tõendatuks, et septembris 2010 olid mõlema äriühingu vara ja raamatupidamisdokumendid alles. Samas sellest, et J. Silm saatis 2010. a septembris raamatupidajale e-kirja, milles palus vara ja dokumendid talle üle anda, järeldasid kohtud, et selleks ajaks ei olnud vara enam alles. Samuti leidis ringkonnakohus vastuoluliselt, et maakohus tuvastas õigesti, et ajal, mil J. Silm äriühingute osad omandas, kostja juhatusest tagasi kutsus ja ennast juhatuse liikmeks nimetas, ei olnud äriühingute vara ega raamatupidamisdokumendid enam alles. Kuna kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt omandas J. Silm vaidlusaluste ühingute osalused juba 4. augustil 2010 (maakohtu otsuse p 33, millega ringkonnakohus nõustus) ja raamatupidaja ütluste kohaselt olid vara ja dokumendid septembris 2010 alles (maakohtu otsuse p 34, millega ringkonnakohus samuti nõustus), siis ei ole kuidagi võimalik jõuda järeldusele, et osaluse omandamise ajaks olid vara ja dokumendid kadunud.
16.Lisaks jättis maakohus asja uuel läbivaatamisel järgimata juhise, mille Riigikohus andis asja eelmisel läbivaatamisel õiguse kohaldamise kohta. Ringkonnakohus ei kõrvaldanud seda rikkumist. 6(9)
2-14-63272 Tulenevalt TsMS § 693 lg-st 2 on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud ja sama asja lahendamiseks antud Riigikohtu juhise järgimata jätmine on oluline menetlusõiguse normi rikkumine (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. jaanuari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-16, p 16;
2.detsembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-15, p 11).
17.Riigikohus märkis asja eelmisel läbivaatamisel, et kohtud ei ole tuvastanud asjaolusid, millest nähtuks, et kahju hüvitamise nõude eeldused oleksid täidetud, ja et kohtuotsustest nähtuvalt ei ole hageja sellistele asjaoludele ka tuginenud. Samuti märkis kolleegium, et kui hageja väidab, et kostja põhjustas Goldstari ja Amberstari vara kaotsimineku, siis on tema ülesanne seda väidet ka põhjendada ja tõendada. Kahju ei saa tõendada üksnes raamatupidamisbilansis sisalduvate arvude ja tegeliku varalise seisu erinevusega. Kui hageja tugineb sellele, et kostja põhjustas äriühingute vara kaotsimineku, peab hageja välja tooma, milline vara oli ühingutel olemas ajal, mil kostja sai juhatuse liikmeks, milline vara ja millal kaotsi läks ja kuidas põhjustas kostja selle vara kaotsimineku (Riigikohtu 20. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-16, p 22).
18.Asja uuel läbivaatamisel ei tuvastanud kohtud endiselt asjaolusid, millest nähtuks, et kahju hüvitamise nõude eeldused oleksid täidetud. Samuti ei nähtu asja uuel läbivaatamisel tehtud kohtuotsustest, et hageja oleks sellistele asjaoludele tuginenud. Eeltoodust tulenevalt ei oleks maakohus saanud olukorras, kus hageja ei ole asja uuel läbivaatamisel esitanud muid asjaolusid ega tõendeid kui need, mille alusel kohus tegi otsuse esimesel läbivaatamisel, jõuda järeldusele, et kostja vastutuse eeldused on täidetud. Ringkonnakohus jättis rikkumise kõrvaldamata. Kolleegiumi hinnangul mõjutas see rikkumine asja lahendamise tulemust. Riigikohus ei saa ise rikkumist kõrvaldada, mistõttu tuleb asi saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
19.TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Riigikohus märkis oma lahendis, et tõendamiskoormus jaguneb selliselt, et äriühing peab nõude maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja et just nende rikkumiste tulemusena on osaühingule tekkinud kahju, mille hüvitamist hageja nõuab. Seejärel on juhatuse liikmel omakorda võimalus tõendada, et ta on tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-16, p 21).
20.Maakohus leidis, et praegusel juhul tuleb tõendamiskoormuse jaotamisel arvestada, et kuna uus ainuosanik J. Silm ei saanud enda valdusse raamatupidamisdokumente, saab majandusaasta aruandega lugeda tuvastatuks, kui palju oli ühingutel vara enne seda, kui kostja oma kohustusi rikkus. Ringkonnakohus nõustus selle seisukohaga.
21.Kolleegiumi arvates eksisid kohtud praegusel juhul tõendamiskoormuse ümberpööramisel. Hageja ei saa vabaneda kahju tekkimise tõendamise kohustusest üksnes põhjendusega, et uus ainuosanik ei saanud hageja väidetel enda valdusse raamatupidamisdokumente, eriti arvestades asjaoluga, et hageja ei ole ka selgelt näidanud, mida uus ainuosanik dokumentide enda valdusse saamiseks täpselt tegi. Kolleegium ei nõustu kohtute seisukohaga, et olukorras, kus eelmise majandusaasta aruande järgi on äriühingul vara ja millalgi järgmise majandusaasta jooksul vara kaob, saab juhatuse liikme vastutust eeldada ja ainus võimalus vastutusest vabanemiseks on see, kui juhatuse liige tõendab, et ta on bilansis märgitud vara kasutanud äriühingu huvides. Seejuures ei ole kohtud ka tuvastanud, millise 7(9)
2-14-63272 varaga üldse tegemist oli, sest kohtuotsuste põhjendustes on vara kirjeldamisel kasutatud üksnes raamatupidamislikke termineid.
22.Kolleegium ei nõustu ka ringkonnakohtu väitega, et maakohus ei tuvastanud kahju tekkimist üksnes bilansi alusel, vaid tugines kahju tekkimise tuvastamisel ka tunnistaja ütlustele. Tunnistaja ütlustega on kohtute tuvastatu kohaselt tõendatud vaid see, et 2010. a sügisel olid vara ja dokumendid alles. Neist ütlustest ei ole kuidagi võimalik järeldada, et kostja lasi varal kaotsi minna.
23.Tuvastamata seda, millal ja millistel asjaoludel vara ja dokumendid kadusid, ei saa kolleegiumi arvates võtta eelduseks, et vara ja dokumendid läksid kaotsi just kostja tegevuse või tegevusetuse tõttu. Kui lähtuda raamatupidaja ütlustest, et 2010. a sügisel olid vara ja raamatupidamisdokumendid alles ja need asusid kaupluse ruumides, siis võib nende kaotsimineku eest samamoodi vastutada ka uus ainuosanik, kellel pidi alates osade omandamisest kohe olema võimalus tagada endale juurdepääs ühingute varale ja dokumentidele. Hageja ei ole aga väitnud, et J. Silm oleks üritanud äriühinguid mõistliku aja jooksul pärast osaluste omandamist oma kontrolli alla võtta. Hageja esitatud ja kohtute tuvastatud asjaoludest nähtuvalt saatis uus ainuosanik J. Silm alles septembris kahel korral e-kirja raamatupidajale. Samas on kohtud tuvastanud, et J. Silm omandas kõnealuste äriühingute osaluse 4. augustil 2010 (maakohtu otsuse p 33) ja et kostja esitas tagasiastumisavalduse hiljemalt 9. augustil 2010 (ringkonnakohtu otsuse p 18).
24.Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse seisukohaga, et kohtud kohaldasid valesti TsMS § 233 lg-t 1, mis sätestab, et kui menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. Viidatud sätte kohaldamiseks peaks praegusel juhul olema tuvastatud mitte lihtsalt see, et keegi võis hagejale kahju tekitada, vaid see, et kahju tekkis ja et selle tekitas kostja. Üksnes sellisel juhul oleks kohtul õigus kahjuhüvitise suurus siseveendumuse alusel kindlaks määrata. Asjas ei ole aga tuvastatud, et kostja lasi varal kaotsi minna. Hageja ei ole selgitanud, milles kahju seisnes, ega toonud esile asjaolusid, millest nähtuks, et just kostja oleks käitunud ühingute vara suhtes viisil, mis oleks vastuolus korraliku ettevõtja hoolsusega. Äriühingu raamatupidamisdokumentide hoidmine äriühingu ruumides on kolleegiumi arvates kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega.
25.Kokkuvõttes leiab kolleegium vastupidi ringkonnakohtule, et olukorras, kus pole teada ei see, milline äriühingule kuulunud vara ja millal kaotsi läks, ega ka see, kes põhjustas vara kaotsimineku, ei saa nõuet juhatuse liikme (või faktilise ühingujuhina tegutseva isiku) vastu n-ö igaks juhuks rahuldada, vaid sellisel juhul tuleb hagi jätta rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Asja uuel läbivaatamisel tuleb asi Riigikohtu otsuse juhiseid arvestades uuesti lahendada.
26.Menetluskulud jaotatakse TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel asja uuel läbivaatamisel.
27.Kostjale riigi õigusabi korras määratud esindaja on esitanud tasu määramise taotluse, mille kohaselt ta on osutanud kostjale riigi õigusabi kokku viie tunni ulatuses. Viie tunni eest on tasu kokku 250 eurot, millele lisandub käibemaks 50 eurot, kokku 300 eurot. Lisaks on esindaja esitanud taotluse suurendada tasu piirmäära 70%, kuna tegu on tavalisest töömahukama tsiviilasjaga. Kolleegium nõustub, et tegu on keskmisest töömahukama vaidlusega ja seega on esindaja taotlus põhjendatud ning see tuleb justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 2 lg 1 alusel 8(9)
2-14-63272 rahuldada. Lähtudes riigi õigusabi seaduse §-dest 22 ja 23, tuleb Riigikohtus kostjale osutatud riigi õigusabi tasuks kokku määrata 510 eurot (sh käibemaks).
28.Kostja oli kautsjoni tasumisest vabastatud. Tambet Tampuu (allkirjastatud digitaalselt)
Peeter Jerofejev (allkirjastatud digitaalselt)
Jaak Luik (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.