Võlaõigus

2-24-120809 hageja nõue tulenes lisaks järelmaksulepingule ka teenuste osutamise lepingust, hageja ei olnud krediidiandjaks (hageja omandas nõude krediidiandjalt ning tema käsutuses ei olnud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmist puudutavaid dokumente) ning hagejal oli alus kohtu poole pöörduda (järelmaksulepingust tulenev nõue oli hagi esitamise ajaks muutunud kogu ulatuses sissenõutavaks, kostja oli teinud viimase makse enam kui kolm aastat tagasi ega näidanud üles huvi kohtuvaidluse vastu). Asjaolul, et hageja ei loobunud osaliselt hagist, ei ole menetluskulude jaotamisel tähtsust.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

2-24-120809 Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. See, millisel TsMS § 163 lg-s 1 nimetatud viisil kohus hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud jaotab, on Riigikohtu praktika kohaselt kohtu diskretsiooniotsus. Olukorras, kus kõik hagis esitatud nõuded on suunatud raha maksmisele, on põhjendatud lähtuda menetluskulude jaotamisel hageja rahaliste nõuete rahuldamise proportsioonist, kuid see ei takista kohtul rahaliste nõuete rahuldamise ulatuse kõrval arvestada konkreetses asjas ka muid asjaolusid, sh seda, kuidas lahenesid asjas kesksed vaidlusküsimused ja millest tingitult on pooltel menetluses kulud tekkinud (RKTKo 28.09.2020, 2-16-8751, p 31). Arvestades seda, et maakohus rahuldas hageja põhinõude ja sissenõudmiskulu hüvitamise nõude (kokku 518,6 eurot) 465,68 euro (ligi 90%) ulatuses, kuid hageja põhinõue tulenes valdavas osas (ligi 78% kogu põhinõudest) järelmaksumüügilepingust, mille puhul jättis maakohus krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu rahuldamata hageja intressinõude (24,43 eurot) ning mõistis järelmaksumüügilepingust tuleneva põhinõude tasumisega viivitamise eest nii sissenõutavaks muutunud kui ka edasiulatuva viivise välja ligi 2 või 3 korda väiksemas määras, sõltuvalt vastaval ajal kehtinud seadusjärgse viivisemäära suurusest (maakohtu otsuse tegemise aja seisuga 272,26 euro asemel 114,27 eurot, s.o ligi 42% ulatuses), aga ka seda, et hageja menetluskulud tekkisid suures osas seetõttu, et hageja ei esitanud kohtule kohe selget nõuetekohast hagiavaldust, mis sisaldaks andmeid vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmise kohta, ning muutis väga oluliselt nõude aluseks olevaid asjaolusid ja võlaarvutust alles lõplikes seisukohtades, on siinses asjas õiglane jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.