SA Narva Linnaelamu hagi OÜ BEST BUILDING (pankrotis) vastu leppetrahvi saamiseks OÜ BEST BUILDING (pankrotis) pankrotihaldur Saima Laumetsa vastuhagi SA Narva Linnaelamu vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
14 659 eurot 61 senti
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Kohtuistungi toimumise aeg Menetlusosalised ja nende esindajad
RESOLUTSIOON
Viru Maakohtu 5. juuli 2019 otsus OÜ BEST BUILDING (pankrotis) pankrotihaldur Saima Laumetsa apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Apellant: OÜ BEST BUILDING (pankrotis) (registrikood 11675238) pankrotihaldur Saima Laumets Vastustaja: SA Narva Linnaelamu (registrikood 90003404), volitatud esindaja Julia Tuštšenko
1.Jätta OÜ BEST
BUILDING
apellatsioonkaebus rahuldamata.
(pankrotis)
2.Jätta Viru Maakohtu 5. juuli 2019. a otsus muutmata.
3.Jätta maakohtu menetluskulude jaotus muutmata ning ringkonnakohtus kantud menetluskulud OÜ BEST BUILDING (pankrotis) kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole
sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.SA Narva Linnaelamu (hageja) esitas 13. juulil 2015 hagi OÜ BEST BUILDING (kostja) vastu poolte vahel 9. juulil 2014 sõlmitud ehitustööde töövõtulepingust nr 5 tuleneva leppetrahvi 1199 eurot 64 senti väljamõistmiseks. OÜ BEST BUILDING esitas 18. märtsil 2016 vastuhagi põhivõlgnevuse 8440 eurot 12 senti ja viivise väljamõistmiseks. Viru Maakohus rahuldas 15. novembri 2017 osaotsusega (II kd, tl 40–45) hagi leppetrahvi väljamõistmiseks ning mõistis kostjalt välja leppetrahvi 1199 eurot 64 senti. Maakohtu osaotsus jõustus 21. detsembril 2017 (II kd, tl 57). Maakohus jätkas vastuhagis menetlust. Pärnu Maakohtu 12. jaanuari 2018 määrusega tsiviilasjas nr 2-17-16879 tunnistati kostja maksejõuetuks ja kuulutati välja tema pankrot. Kostja pankrotihalduriks määrati Saima Laumets. Pankrotihaldur esitas 29. oktoobril 2018 vastuhagi täienduse (II kd, tl 95–96), 21. novembri 2018 vastuhagi uue tervikteksti (II kd, tl 116–118) ning vastuhagi täienduse 14. mai 2019 kohtuistungil (II kd, tl 165–171). Kostja lõplikuks nõudeks jäi mõista hagejalt kostja kasuks välja põhivõlgnevus 11 276 eurot 62 senti, sissenõutavaks muutunud viivis 3382 eurot 99 senti ning viivis põhinõudelt kohtuotsuse jõustumisest alates võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses kuni põhinõude täitmiseni. Kostja palus mõista hagejalt välja menetluskulud 4325 eurot ning sellelt viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Vastuhagiavalduse ja selle täiendamise avalduste kohaselt sõlmisid pooled 9. juulil 2014 ehitustööde töövõtulepingu nr 5, mille kohaselt kohustus kostja töövõtjana vahetama 189 akent Narvas, Kreenholmi 32 asuvas ühiselamus ja teostama vastava siseviimistluse. Hageja tellijana kohustus teostatud tööde eest tasuma kokku 59 982 eurot (koos käibemaksuga). Ehitustööd lõppesid 27. veebruaril 2015. Töövõtulepingu nr 5 p 7.1 kohaselt toimus ehitustööde eest tasumine faktipõhiselt vastavalt akteeritud töödele ja esitatud arvetele. Lepingu p 7.2 kohaselt kohustus kostja kord kalendrikuu lõpus esitama hagejale teostatud tööde aktid, hageja kohustus tasuma maksed aktsepteeritud aktide alusel koostatud ja esitatud arvete alusel 15 kalendripäeva jooksul arvates arvete kättesaamisest (lepingu p 7.3). Perioodil 1. detsembrist 2014 – 27. veebruarini 2015 koostatud ning hageja poolt aktsepteeritud ja vastuvõetud teostatud tööde aktide alusel esitas kostja hagejale tasumiseks arveid kokku summas 56 730 eurot. Perioodil 17. detsembrist 2014 – 3. märtsini 2015 esitas hageja leppetrahvide tasumiseks arveid kokku summas 11 276 eurot 62 senti. Kostja poolt koostatud tööde teostamise aktid on hageja poolt aktsepteeritud, tööde puudusi ei ole tuvastatud. Lepingu p 12.3 kohaselt on viivisemääraks 0,2% maksesummast iga viivitatud tööpäeva eest, kuid mitte üle 30% hilinenud maksesummast. Põhinõude 11 276 euro 62 sendi tasumisega on hageja viivitanud kuni käesoleva ajani, teostatud kinnipidamised ei tulene VÕS sätetest ja on
tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) sätetest tulenevalt tühised. Kuna viivise summa ületab lepingu p 12.3 alusel arvutatud viivise piirmäära, palus kostja lepingu p 12.3 alusel mõista hagejalt välja sissenõutavaks muutunud viivise 3382 eurot 99 senti.
3.Hageja vaidles vastuhagile vastu ning palus jätta see rahuldamata. 27. veebruari 2015 ehitise üleandmise-vastuvõtmise akti allakirjutamisel on pooled kinnitanud, et loevad lepingu lõppenuks ning ei oma teineteise vastu pretensioone. Lepingu p-de 7.4 ja 12.11 kohaselt on hagejal õigus tasutava arve summast arvata ühepoolselt maha leppetrahvid, kahjuhüvitised ja muud kostja vastu suunatud rahalised nõuded (nõude tasaarvestus). Lepingu p 7.4 kohaselt loetakse tasaarvestus toimunuks hageja poolt leppetrahvi summa ühepoolse mahaarvamisega kostjale makstavast tasust. Kostja oli teadlik tema vastu esitatud leppetrahvi nõudest. Hageja poolt kostjale makstavast tasust vastavalt lepingu p-le 7.4 kinnipeetud leppetrahvide kogusumma on 11 276 eurot 62 senti, millest 1199 eurot 64 senti on leppetrahv ehitusaegse tagatise esitamata jätmise eest vastavalt lepingu p-le 11.1 ning 10 076 eurot 98 senti on leppetrahv tööde tegemise ja üleandmise lõpptähtaja ületamise eest. Lepingu p-des 12.11 ja 7.4 kokkulepitu järgi ei pidanud hageja selleks, et vähendada kostja tasu leppetrahvi summa võrra, tegema kostjale tasaarvestuse avaldust vastavalt VÕS § 186 lgle 2. Hageja esitas 29. jaanuari 2019 menetlusdokumendis VÕS § 198 kohase tasaarvestuse avalduse, millega hageja tasaarvestas oma leppetrahvi nõude kostja vastu summas 11 276 eurot 62 senti kostja tasu nõudega. Kostja pole esitanud viivise nõuet lepingu p-s 12.4 sätestatud aegumistähtaja jooksul ning kostja viivise nõue on aegunud.
MAAKOHTU LAHEND
4.Viru Maakohus jättis 5. juuli 2019 otsusega vastuhagi rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Poolte vahel puudub vaidlus 9. juulil 2014 sõlmitud ehitustööde töövõtulepingu nr 5 sõlmimise üle (I kd, tl 6–10), mille kohaselt kohustus kostja vahetama 189 akent Narvas Kreenholmi 32 asuvas ühiselamus ja teostama vastava siseviimistluse. Vastavalt lepingu p-le 6.1 on lepingu hinnaks koos käibemaksuga 59 982 eurot. Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja arved nr 01/12-2014, nr 15/12-2014, nr 09/02-15, nr 10/02-15, nr 20/2-15 ja nr 27/02-15 (I kd, tl 122–124) jäid tasumata kokku summas 11 276 eurot 62 senti. Kostja ei vaielnud vastu, et sellest summast 1199 eurot 64 senti on leppetrahv ehitusaegse tagatise esitamata jätmise eest ja 10 076 eurot 98 senti on leppetrahv tööde tegemise ja üleandmise lõpptähtaja ületamise eest. Samuti ei vaielnud kostja vastu, et ta oli ületanud tööde tegemise ja üleandmise lõpptähtaega. Leppetrahv ehitusaegse tagatise esitamata jätmise eest summas 1199 eurot 64 senti oli kostjalt välja mõistetud Viru Maakohtu 15. novembri 2017 osaotsusega, mis jõustus 21. detsembril 2017. Vastavalt töövõtulepingu p-dele 4.1–4.3 ja 5.4 pidi kostja tegema töö selliselt, et lepingust tulenevatele nõuetele vastav töö oleks täielikult ja kvaliteetselt teostatud ning kostja poolt lõplikult üle antud ja hageja poolt ehitise üleandmise-vastuvõtmise akti alusel lõplikult vastu võetud hiljemalt 5. detsembril 2014. Tööde lõpetamise tähtaeg oli 30. oktoober 2014. Pooled sõlmisid lepingu p-dele 8.1 ja 8.2 vastava ehitise üleandmise-vastuvõtmise akti 27. veebruaril 2015 (I kd, tl 17 pöördel), seega ületas kostja lepingu p-s 5.4 sätestatud ehitustööde üleandmise lõpptähtaega 84 päeva võrra. Lepingu p 12.5 kohaselt maksab kostja hagejale tööde tegemise või üleandmise lõpptähtaja ületamise eest leppetrahvi 0,2% lepingu hinnast iga hilinenud kalendripäeva eest, kuid mitte üle 30% lepingu hinnast. Hageja esitas hagejale tööde tegemise ja üleandmise lõpptähtaja
ületamise leppetrahvide arved perioodil 17. detsembrist 2014 – 3. märtsini 2015 summas 10 076 eurot 98 senti (I kd, tl 24 pöördel, tl 25, tl 25 pöördel, tl 26 pöördel). Poolte vahel ei ole vaidlust, et lepingus ettenähtud tööd olid kostja poolt üleantud 27. veebruari 2015 ehitise üleandmise-vastuvõtmise aktiga (I kd, tl 17), seega lepingu p-s 5.4 ettenähtud tähtaja rikkudes, ületades seda 84 päeva võrra. Lepingu p-de 7.4 ja 12.11 kohaselt on hagejal õigus tasutava arve summast ühepoolselt maha arvata leppetrahvid, kahjuhüvitised ja muud kostja vastu suunatud rahalised nõuded (nõude tasaarvestus). Lepingu p 7.4 kohaselt loetakse tasaarvestus toimunuks hageja poolt leppetrahvi summa ühepoolse mahaarvamisega kostjale makstavast tasust. Hageja poolt hagejale makstavast tasust kinnipeetud leppetrahvide kogusumma on 11 276 eurot 62 senti. Seega oli kostjale makstavast tasust leppetrahvide kinnipidamine õigustatud, kuna see tuleneb pooltevahelisest lepingust ega ületa lepingu p-s 12.5 sätestatud määra. Leppetrahvide kinnipidamine ei ole hea usu põhimõttega vastuolus.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus ning teha asjas uus otsus, millega vastuhagi rahuldada, mõista hagejalt kostja kasuks välja põhivõlgnevus 11 276 eurot 62 senti, põhinõudelt viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses ning jätta menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on leppetrahvi nõue kostja vastu rahuldatud Viru Maakohtu
15.novembri 2017 tagaseljaosaotsusega. Nõue on tunnustatud kostja pankrotimenetluses. Maakohus ei andnud hinnangut tasaarvestuse seaduslikkusele. Maakohus ei selgitanud välja pooltevahelise vaidluse sisu. Kostja ei ole vaidlustanud hageja õigust nõuete tasaarvestamiseks. Hageja ei ole esitanud kostjale tasaarvestusavaldust. Maakohus on jätnud kohaldamata VÕS § 198, mille kohaselt toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele ning VÕS 200 lg-t 4, mille kohaselt ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväited. Seega on hageja ühepoolsed kinnipidamised seadusevastased ja tühised vastavalt TsÜS §-le 84. Õigust tasaarvestada nõuet ilma tasaarvestusavaldust esitamata ei anna hagejale ka lepingu p 7.4. Ka lepingu p-st 7.4. tuleneb, et alles tasaarveldusavalduse esitamisega loetakse tasaarvestus toimunuks.
6.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. Pooled võivad kokkuleppega jätta seaduses sätestatud tasaarvestusavalduse esitamise nõude ja tasaarvestust takistavad asjaolud arvestamata. Töövõtulepingu p-des 12.11 ja 7.4 kokkulepitu järgi ei pidanud hageja selleks, et vähendada kostja tasu leppetrahvi summa võrra, tegema kostjale tasaarvestuse avaldust. Lisaks esitas hageja 29. jaanuari 2019 menetlusdokumendis VÕS § 198 kohaselt tasaarvestuse avalduse, millega ta tasaarvestas oma leppetrahvi nõude kostja vastu kostja tasu nõudega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ning hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus jätab maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotuse muutmata ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega.
8.Hageja ja kostja vahel sõlmiti 9. juulil 2014 ehitustööde töövõtuleping nr 5 (I kd, tl 6–10), mille kohaselt kohustus kostja vahetama 189 akent Narvas Kreenholmi 32 asuvas ühiselamus ja tegema siseviimistluse. Kostja nõuab vastuhagis hagejalt summat, mille hageja kui tellija on kostja lepingujärgsest tasust kinni pidanud leppetrahvi nõude katteks. Kostja väitel on hageja ebaõigesti kinni pidanud kostja tasust 11 276 eurot 62 senti, millest 1199 eurot 64 senti on leppetrahv tagatise esitamata jätmise eest ja 10 076 eurot 98 senti on leppetrahv tööde tegemise ja üleandmise lõpptähtaja ületamise eest. Kostja ei vaidlusta apellatsioonkaebuses leppetrahvi suuruse kujunemist ja selle põhjendatust, vaid tugineb üksnes hagejapoolse tasaarvestusavalduse puudumisele leppetrahvi tasunõudest kinnipidamisel. Apellatsioonkaebuse kohaselt on vaidlus selles, kas hageja ühepoolseid mahaarvamisi saab lugeda nõuete tasaarvestuseks. Kostja väidab selgelt, et ta ei vaidlusta hageja õigust nõuete tasaarvestuseks (apellatsioonkaebuse p 3.5). Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult jätnud kostja nõude rahuldamata.
9.Pooltevahelise töövõtulepingu p 7.4 kohaselt on hagejal õigus tasutava arve summast ühepoolselt maha arvata leppetrahvid, kahjuhüvitised ja muud kostja vastu suunatud rahalised nõuded (nõuete tasaarvestus). Esmalt märgib ringkonnakohus, et selline lepingus kokkulepitud leppetrahvi sissenõudmise kord ei ole hea usu põhimõttega vastuolus, nagu kostja oma apellatsioonkaebuses väidab. TsÜS § 138 lg 1 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. TsÜS § 138 lg 2 kohaselt ei ole õiguste teostamine lubatud selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Praegusel juhul on pooled kokku leppinud tellija õiguses tasaarvestada leppetrahv töövõtja tasunõudega. Sisuliselt tähendab see kokkulepitud leppetrahvi nõudmise ja tasumise viisi, mis ei riku poolte lepinguvabadust ja ei ole suunatud õiguste kuritarvitamisele. Kui pooltevaheline leping oleks käsitletav tüüptingimustel sõlmitud lepinguna, siis ka sellisel juhul ei oleks leppetrahvi lepingutasust kinnipidamise võimaldamine tüüptingimustena käsitletav teist poolt ebamõistlikult kahjustavana VÕS § 42 lg 3 järgi. Kostjal oli võimalik leppetrahvi nõudele, seega hageja poolt vähendatud tasule, vastuväiteid esitada. Kostja väitel vajanuks pooltevahelise töövõtulepingu p-de 7.4 ja 12.11 järgne leppetrahvi kinnipidamisõiguse teostamine eraldi tasaarvestusavaldust. Nimetatu ei tulene asjas esitatud tõenditest. Ka võlaõigusseadus ei sätesta nõudeid tasarvestusavalduse vormile ega ka selle sisule. Lepingu järgi pidi kostja tegema tööd valmis ja andma üle hiljemalt 5. detsembril 2014. Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et tööd anti üle 27. veebruaril 2015. Hageja on leppetrahvi kostja tasunõuetest kinnipidamisest kostjat teavitanud 30. märtsil 2015 (I kd tl 18jj) ja 29. juunil 2015 (I kd, tl 24jj). Kostja ei ole hagejapoolsele leppetrahvi kinnipidamisele tehtud tööde tasust sellest teadasaamisel vastuväiteid esitanud. Eraldi teavitust leppetrahvi kohaldamise suhtes lepingust tulenevalt vaja ei olnud.
10.Ringkonnakohus peab vajalikuks maakohtu poolt läbi viidud tõendite kogumise suhtes märkida järgmist. Kostja esitas maakohtule 15. veebruaril 2019 seisukoha, mille kohaselt ei ole vastuhagi menetlemisel vaidluse all ehitustööde teostamise käik. Kostja jäi aga vastuhagis esitatu juurde, leides samas, et tasaarvestuse tegemiseks peab tasaarvestav pool esitama VÕS § 186 lg 2 järgse nõude (eelduslikult on kostja pidanud silmas sama sätte p-i 2). Hageja soovis oma vastuväidete tõendamiseks kostja nõudele menetluses ära kuulata tunnistajad. Maakohus jättis hageja taotluse 10. aprilli 2019 määrusega rahuldamata leides, et kostja ei ole vaidlustanud leppetrahvi olemasolu ega selle põhjendatust. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on nimetatud määrusega rikkunud menetlusõigust. Kostja jäi 15. veebruari 2019
seisukohas vastuhagis esitatu juurde (vastuhagis oli vaidlustatud leppetrahvi nõude põhjendatust, vastuhagi p II). Kuigi kostja ei ole kogu hilisemas menetluses leppetrahvi materiaalsete eelduste puudumisele tuginenud ja loobus tunnistajate ärakuulamisest, oleks maakohus siiski pidanud TsMS § 351 ja 392 lg 1 järgi enne hageja taotluse rahuldamata jätmist selgitama välja, millised on need kostja lõplikud väited, millele kostja oma nõudes tugineb. Nimetatud rikkumine ei ole aga aluseks maakohtu otsuse tühistamiseks. Kostja ei ole menetluses esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et hageja leppetrahvi nõue ei oleks põhjendatud. Kostja on apellatsioonkaebuses leidnud, et leppetrahvide kinnipidamine oli iseenesest õigustatud.
11.Kuivõrd ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata, puudub vajadus menetluskulude jaotuse muutmiseks. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Maakohus ei ole otsuses poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks määranud. TsMS § 174 lg 4 teise lause kohaselt ei määra kõrgema astme kohus kindlaks menetluskulude rahalist suurust kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud. Seega määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2). Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata asja materjalide alusel.
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest
Üllar Roostoja
Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.