Võlaõigus › Võõrandamislepingud

HAGI I

A R nõue ja põhjendused A R (ostja) ostis V G ja M G (müüjad) 15.05.18 sõlmitud ja notariaalselt tõestatud lepinguga kinnistu, registriosa nr xxxx (Xxxx). Müügilepingu p-s 1.9.4 kinnitasid müüjad, et lepingu esemel ei ole mingeid müüjale teadaolevaid varjatud puudusi, millest müüja ei ole ostjale teatanud või mida ostja ei saanud märgata ülevaatuse teostamisel. Müügilepingu p-s 1.9.6 kinnitasid müüjad, et lepingu ese on ühendatud ning liitunud järgmiste tehnovõrkudega: elektrivarustus, veevarustus, kanalisatsioon, gaasivarustus. Müügilepingu allkirjastamisel andsid kostjad hagejale üle 08.05.2007.a. sõlmitud elektrivarustusega liitumisleping nr xxxx, mille kohaselt müügilepingu ese on liidetud elektriga võimsusega 3x25A. Müügilepingu eseme ühenduste kontrollimisel selgus, et lepingu esemel ei ole elektrivarustust ja elektriühendust. Hageja pöördus Elektrilevi OÜ poole ning selgus, et kostja 2 oli sõlminud 08.05.2007 ainult elektrivarustusega liitumislepingu nr xxxx selleks, et varustada kinnistu elektriga 3x25A, kuid lepingu tasu jäi maksmata ning tegelikult ei ole kinnistul seni elektrivarustust. 22.05.2018 teavitas hageja kostjat, et 08.05.2007 sõlmitud elektrivarustusega ühendamise liitumisleping nr xxxx ei kehti, liitumistasu on tasumata. 02.06.2018.a. esitas hageja kostjatele pretensiooni, milles teatas, et müügilepingu ese ei vasta müügilepingu tingimustele, st sellel on puudused ning puuduste kõrvaldamise maksumus on 3972 eurot. 06.06.2018 vastasid kostjad, et nõustuvad hüvitama hagejale elektrienergia liitumise tasu 1500 eurot või nõustuvad, et hageja taganeb müügilepingust

11.06.2018 pakkus hageja välja kostjatele, et nemad hüvitavad hagejale 2500 eurot ning 1500 eurot tasub hageja elektriliitumise eest ise, hageja ei taha müügilepingust taganeda. Pooled ei ole kohtuväliselt kokkuleppele saanud. Hageja leiab, et müüdud kinnistu ei vasta müügilepingu p. 1.9.6 sätestatule, lepingu ese ei ole liitunud ning ühendatud elektrivarustusega. Kostjad rikkusid lepingut ning tekitasid hagejale kahju. Hageja on palunud kostjatel puudused kõrvaldada, mida kostjad ei teinud. Hageja nõuab kostjatelt kahju summas 3972 eurot hüvitamist vastavalt. Hageja ei ole asjatundja elektri alal, mistõttu ei oma tähtsust, kas elektriarvesti oli kilbis või ei. Kostjad kinnitasid kinnistu ülevaatamisel, et see on ühendatud elektrivarustusega, mingit hinnaalandust kostjad ei teinud. Hageja palub kostjatelt solidaarselt välja mõista kahju hüvitise 3972 eurot ja jätta menetluskulud kostjate kanda. M. G ja V. G vastuväited A. R hagile Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda. Kostja 1 M. G vastas, et kostjad pole kunagi Eesti Energia AS-ga sõlminud hagiavalduses nimetud liitumislepingut nr xxxx, millega oleks liidetud elektrienergia saamisega 3*25A, tegemist oli vaid pakkumusega, millega pidi tagatama liitujale tulevikus kõigest võrguühenduste läbilaskevõime 3*25A. Hageja soovib saada nn topelt hinnaalandust 3000 € võrra, sest kostjad tegid seda juba müügilepingu sõlmimisel, mida kinnitab poolte e-kirjavahetus. Arusaamatu, miks peab hageja saama maksimaalse tarbimisvõimekuse 3*25A, sest piisab näiteks 3*16A ja 3*20 A võimsusest. Hageja hüvitusnõuet tuleb vähendada 3000 euro võrra (12.04.19 vastus). V. G toetas vastust, lisaks märkis 24.04.19, et hageja oli kinnistu üle vaadanud ja oli teadlik, et kinnistu on ühendatud tehnovõrguga ja teadis, et liitumist pole, kuna avas koos kostjaga 2 elektriarvesti paigaldiseks mõeldud kasti, mis oli läbipaistev ja seal ei olnud arvestit, mis üheselt viitab sellele. Et liitumist ei saanud olla. Hagejal oli enne lepingu sõlmimist tehtu vastav hinnaalandus.

HAGI II

M. G ja V. G hagi (13.08.2019, nõue 20.08.2019) A R (ostja) ostis V G ja M G (müüjad) 15.05.18 sõlmitud lepinguga kinnistu, registriosa nr xxxx ( Xxxx). Müügilepingu p. 2.2. kohaselt oli ostuhind on enne sama lepingu sõlmimist hoiustatud Tallinna notar Lee Mõttus notarikontole ning lepingupooled leppisid kokku, et notar edastab hoiustatud raha V G kontole nr. XXXX, selgitusega „Xxxx ostuhind”, alljärgnevalt: viis tuhat (5 000) eurot kahe (2) panga päeva jooksul arvates ostja ehk kostja poolt notariaalakti tõestajale digitaalse avalduse esitamisest ning tingimusel, et müüja ehk hagejate 1 ja 2 poolt on täidetud punktis 2.5. kokkulepitud kohustused. Müügilepingu p-s 2.5 leppisid müüja ja ostjad kokku, et müüja kohustub omal kulul tagama kuue (6) kuu jooksul arvates sama lepingu sõlmimisest tagama kanalisatsiooni ühenduse lepingu esemele. Müüjad on täitnud müügilepingu punktis 2.5. kokkulepitud kohustused ehk kanalisatsiooni ühendus lepingu esemele on tagatud.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kuna hagi I ja hagi II esitati erineval ajal kohtule, kuid on omavahel seotud ja tulenevad ühest lepingust, siis liitis kohus need ühte menetlusse. Kõigepealt käsitleb kohus otsuses asjas kohalduvaid õigusnorme (I), siis vaidlustamata asjaolusid (II), siis lahendab esimese hagi (III), siis teise hagi (IV) ja seejärel võtab seisukoha menetluskulude kohta (V). I VÕS § 8 leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.. VÕS § 76 lg 1 järgi kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1, 3 ja § 108 lg 1, kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, nõuda kahju hüvitamist.

VÕS § 115 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele, lg 2 sätestab, et kohustuse täitmise asemel võib kahju hüvitamist nõuda pärast käesoleva seaduse §-s 114 sätestatud täiendava tähtaja möödumist. Kui kohustus seisneb teatud eseme tagastamises, võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui võlausaldaja on viivituse tõttu kaotanud huvi eseme tagastamise vastu. VÕS § 114 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja anda võlgnikule kohustuse täitmiseks täiendava mõistliku tähtaja. Kui võlausaldaja nõuab kohustuse täitmist, kuid ei määra selleks täiendavat tähtaega, eeldatakse, et täitmiseks on antud mõistlik täiendav tähtaeg. Kui võlausaldaja on täitmiseks täiendavalt andnud ebamõistliku tähtaja, pikeneb see mõistliku täiendava tähtajani. VÕS § 208 lg 1 sätestab, et asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Vastavalt VÕS § 217 lg 1 peab ostjale üleantav asi vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas. VÕS § 220 lg 1 I lause sätestab et ostja peab teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. VÕS § 222 lg 1 sätestab, et kui asi ei vasta lepingutingimustele, võib ostja nõuda müüjalt asja parandamist või asendamist, kui see on võimalik ja sellega ei põhjustata müüjale võrreldes teiste õiguskaitsevahendite kasutamisega ebamõistlikke kulusid või põhjendamatuid ebamugavusi, arvestades muu hulgas asja väärtust, lepingutingimustele mittevastavuse olulisust ning ostja võimalust saada lepingutingimustele vastav asi oluliste ebamugavusteta mujalt. Müüja võib parandamise asemel asendada asja lepingutingimustele vastava asjaga. VÕS 223 lg 1 sätestab, et müüjat loetakse müügilepingut oluliselt rikkunuks muu hulgas ka siis, kui asja parandamine või asendamine ei ole võimalik või ebaõnnestub või kui müüja keeldub õigustamatult asja parandamast või asendamast või ei tee seda mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. VÕS § 127 lg 1 on kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud, lg 3 sätestab, et lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. VÕS § 128 lg 2 järgi hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. TsÜS § 68 lg 5 näeb ette, et kui isik (antud juhul kostja) on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Notariaadiseaduse (NotS) § 35 lg 5 järgi ei ole notaril õigust maksta hoiustatud raha välja muul viisil, kui see on kirjas hoiustamisavalduses. II Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:

o A R (ostja) ostis V G ja M G (müüjad) 15.05.18 notariaalselt tõestatud lepinguga kinnistu, mis on kantud Tartu Maakohtu registriossa nr xxxx (Xxxx), samal päeval sõlmisid pooled ka kinnistu asjaõiguslepingu kinnistu omandi üleandmise kohta ja tegid vastavad kinnistamisavaldused (tõestatud notar Lee Mõttus ́e poolt 15.05.2018). o Müügilepingu p-s 1.9.4 kinnitasid müüjad, et lepingu esemel ei ole mingeid müüjale teadaolevaid varjatud puudusi, millest müüja ei ole ostjale teatanud või mida ostja ei saanud märgata ülevaatuse teostamisel. o Müügilepingu p-s 1.9.6 kinnitasid müüjad, et lepingu ese on ühendatud ning liitunud järgmiste tehnovõrkudega: elektrivarustus, veevarustus, kanalisatsioon, gaasivarustus. o Müügilepingu ese ehk kinnistu ei ole liitunud elektrivarustuse tehnovõrku. o Müügilepingu p. 2.2. kohaselt oli ostuhind on enne sama lepingu sõlmimist hoiustatud Tallinna notar Lee Mõttus notarikontole. o Müügilepingu p 2.2 kohaselt edastab notar hoiustatud raha V G kontole nr. XXXX, selgitusega „Xxxx ostuhind”, alljärgnevalt: viis tuhat (5 000) eurot kahe (2) panga päeva jooksul arvates ostja ehk kostja poolt notariaalakti tõestajale digitaalse avalduse esitamisest ning tingimusel, et müüja ehk hagejate 1 ja 2 poolt on täidetud punktis 2.5. kokkulepitud kohustused. o Müügilepingu p-s 2.5 leppisid müüja ja ostjad kokku, et müüja kohustub omal kulul tagama kuue (6) kuu jooksul arvates sama lepingu sõlmimisest kanalisatsiooni ühenduse lepingu esemele. o Kostjad on abikaasad. Kuna pooled sõlmisid lepingu, millega hageja ostis kostjatelt ülalviidatud kinnistu ja sõlmisid ka asjaõiguslepingu kinnistu omandi üleandmise kohta hageja omandisse, siis on poolte vahel sõlmitud müügileping VÕS § 208 järgi. III Pooled vaidlevad selle üle, kas kinnistul ehk müügiesemel pidi olema faktiliselt olemas liitumine elektrivõrku ja kas sellest oli hageja lepingut sõlmides teadlik ja kas seetõttu müüsid kostjad hagejale kinnistu odavamalt. Teisisõnu tõusetub küsimus sellele, kas leping vastab VÕS § 217 lg 1 tulenevalt kokkulepitud tingimustele ja kui see ei vasta lepingutingimustele, kas kostjad vastutavad selle eest. Arvestades asjaolu, et lepingu p-s 1.9.6 kinnitasid kostjad müüjatena, et lepingu ese on ühendatud ning liitunud elektrivarustuse tehnovõrguga kinnistul, ja kuna vaidluse all ei olnud asjaolu, et seda liitumist ei olnud, siis ei vasta müüdud ese VÕS § 217 lg 1 järgi lepingus p-s 1.9.6 kokkulepitud tingimusele. VÕS § 218 lg 1 I lause sätestab, et müüja vastutab asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem, lg 4 sätestab, et müüja ei vastuta asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui ostja lepingu sõlmimisel asja lepingutingimustele mittevastavust teadis või pidi teadma. Hageja on esitanud kohtule Eesti Energia kirja 09.05.2007 V. G. Selle kirja sai hageja kostjatelt ning selles kirjas tegi Eesti Energia ettepaneku V. G sõlmida vaidlusaluse kinnistu osas elektrienergialiitumisleping. Kirjas on märgitud, et töödega alustatakse siis, kui tasu on makstud ning paigaldise pingestamine toimub pärast. Kirjale on lisatud tehniliste tingimuste kirjeldus 3*25A, liitumistasu suurus ning liitumislepingu nr xxxx blankett. Hageja ja kostjate vahelisest ekirjavahetusest nähtuvalt on hageja pärast müügilepingu sõlmimist teatanud 22.05.18, 02.06.18 kostjale, et liitumislepingu, mille kostjad andsid müügilepingu sõlmimisel hagejale üle, järgi on liitumistasu maksmata. Kostjad vastasid hagejale, et nad oli selle võrra müünud kinnistu 3000 € võrra madalama hinnaga (e-kiri 06.06.18).

V. G vande all antud seletuste kohaselt tutvustas ta enne müügilepingu sõlmimist hagejale kinnistut koha peal ja seletas, et kommunikatsioonid on viidud kinnistu piirideni, krundi piiril on olemas koht, kuhu paigaldada arvesti. Seletuse kohaselt ütles ta hagejale, et kuna hooneid ei ole, ei ole arvestit, kuid on olemas võimalus liitumiseks ja et müügilepingu sõlmimisel tehti seetõttu hinnaalandus. Eelviidatud Eesti Energia leping nr xxxx, oli V. G seletuste järgi kostjatel ühes kaustas ja pärast müügilepingu sõlmimist andsid nad kinnistu kohta käiva kausta koos vastavate dokumentidega ja Eesti Energia lepinguga nr xxxx hagejale üle, kuna ei vajanud neid enam. Hageja V. R seletustest vande all nähtub, et kinnistu müügihind kujunes kauplemise teel, kuna kõrval kinnistud olid müügis odavama hinnaga. Seletuste kohaselt käis ta iseseisvalt mõni nädal enne tehingut kinnistul, mitte keegi talle midagi ei näidanud, nägi kinnistul vaid seda, et seal kinnistul on elektrikilp. Seletuste kohaselt kinnitasid kostjad notari juures lepingut sõlmides talle, et elektrienergia liitumise eest on tasutud 25 A eest ja ta sai aru, et tal ei tule midagi liitumise eest maksta ja nii sai see notari juures lepingusse ka kirja pandud. Hageja seletas, et kostjad näitasid notari juures lepingut nr xxxx, hagejale anti leping, kus oli kirjas, et on tasutud. Seletuste kohaselt ei olnud kinnistu müügihinna alandamine seotud elektriühenduse liitumisküsimustega. Alles siis kui ta läks Eesti Energiasse, et vormistada leping enda nimele, sai ta teada, et mingit liitumist ei ole. Hinnates poolte vande all antud seletusi osas, et hageja ja kostja V. G käisid koos kinnistul ning et V. G ütles hagejale, et on kinnistul on olemas vaid kommunikatsioonid, kuid liitumist ei ole, siis on need seletused omavahel vastuolus. Nii ei saa nende vastuoluliste seletustega kohus arvestada ja seega ei tõenda kostja V. G seletused, et ta oli kinnitanud hagejale, et tegelikult ei ole kinnistul mingit liitumist elektrivõrguga. Kuna hageja andis seletusi, et kostjad kinnitasid notari juures, et liitumise eest on tasutud ja lepingust endast nähtuvalt on kostjad ka müügilepingu p-s 1.9.6 kinnitanud, et lepingu ese on ühendatud ning liitunud elektrivarustuse tehnovõrguga, siis asub kohus müügilepingus p-s 1.9.6 antud kostjate kinnitusi ja hageja seletusi kogumis hinnates järeldusele, et kostjad avaldasid hagejale lepingu sõlmimisel notari juures, et kinnistul pidi olema liitumine elektrienergia varustuse tehnovõrguga. Kuigi hagejale üleantud Eesti Energia lepingul ei olnud allkirju ja nii nagu kostja V. G seletas, ei olnud kostjatel dokumente enam vaja ja nad andsid seetõttu dokumendi hagejale, ei võimalda selline lepingu dokument järeldada, et kostjad oleksid avaldanud hagejale varem enne müügilepingu sõlmimist või vahetult notari juures lepingut sõlmides, et kinnistul ei olegi elektrivarustuse tehnovõrguga liitumist. Nii leiab kohus, et tõendamata on kostjate väited, et hageja oli teadlik enne lepingu sõlmimist kas varem või lepingu sõlmimise ajal notar juures, et tegelikult ei vasta kinnistu lepingu p-s 1.9.6 ja VÕS § 217 lg 1 kokkulepitud tingimustele. A.R ja V. G seletused on vastuolus ka selles, justkui oleksid pooled jõudnud kokkuleppe kinnistu müügihinna vähendamises 3000 euro võrra põhjusel, et elektrienergia tehnovõrguga liitumist kinnistul ei olnud. Seega ei ole kostjate väide hinna alandamisest liitumise puudumise tõttu tõendatud, sest kostja V. G seletused ja kostja M. G e-kiri 06.06.18 (hageja esitatud), milles on märgitud, et hagejale tuldi 3000 euro võrra lepingu hinnas vastu, ei ole kooskõlas sellesama kinnistu müügilepinguga, kus kostjad kinnitasid lepingu p s-1.9.6 elektrienergia tehnovõrku liitumise olemasolu. Eeltoodu alusel leiab kohus, et müüdud asi ei vasta müügilepingu p –s 1.9.6 kokkulepitud tingimustele ja VÕS § 217 lg 1 ning hageja ei olnud teadlik lepingu sõlmimise ajal asja lepingutingimustele mittevastavusest. Seega on kostjad rikkunud VÕS § 100 mõttes lepingulist kohustust – müüa hagejatele lepingus kokkulepitud omadustega asi ja seetõttu ei vabane kostjad vastutusest asja müügilepingu tingimustele mittevastavuse eest VÕS § 217 lg 4 järgi ning vastutavad selle eest kooskõlas VÕS § 218 lg 1. Hageja on kooskõlas VÕS § 220 lg 1 tõendanud kohtule esitatud e-kirjadega 22.05.2018 ja 02.06.2018, et ta teatas kostjatele, et asi ei vasta müügilepingu tingimustele, st kinnistul ei ole elektrienergia tehnovõrguga liitumist. Lisaks on hageja tõendanud kooskõlas VÕS § 114 lg 1, §

222 lg 1, et 22.05.18 e-kirjas on palus kostjatel see küsimus kiiremas korras lahendada ning teinekord 02.06.18 e-kirjas 3000 euro küsimus lahendada ehk puudus kõrvalda või see kulu hüvitada (e-kirjade tõlked 28.10.19 esitatud V. ja M. G poolt). Kostjad ei ole väitnud, et nad oleksid liitumise eest ära tasunud või hüvitanud hagejale märgitud kulud või et selline nõue oleks neile liigselt koormav või et tähtaeg oleks ebamõistlik, vaid leidnud, et nad pole kohustust üldse rikkunud. Seega on nad jätnud alusetult täitmata hageja nõude viia asi vastavusse lepingu tingimustega ehk kõrvaldada puudus. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks kandnud ise liitumise kulud VÕS § 222 lg 5 järgi. Hagi lisadeks olevatest lepingustest seda ei nähtu, neil ei ole ka poolte allkirju. Kuna kostjad ei ole nõustunud puuduste kõrvaldamisega (asja parandamisega), siis on kostjad kohustust rikkunud VÕS § 223 lg 1 järgi ning hagejal on õigus VÕS § 115 lg 1 II lause, lg 2, § 114 lg 1, § 101 lg 1 p 3 järgi nõuda kostjatelt kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist, sest kostjatel oli antud tähtaega kohustuse täitmiseks asja puuduse kõrvaldamiseks, mida kostjad ei teinud. Hageja on esitanud kohtule oma e-kirjavahetuse Elektrilevi OÜ-ga 01.06.2018, lepingu projekti, millest nähtuvalt tegi Elektrilevi ettepaneku hagejale liituda lepinguga nr 312582 ning millede kohaselt võimaldatakse vaidlusalusele kinnistule elektrienergiat 3*25A ning et kokku läheb see maksma 3972 €. Kohtu arvates on hageja eelviidatud dokumentaalse tõendiga tõendanud, et kulud, mille ta peab kandma seetõttu, et liituda elektrienergiavõrku, on vaadeldavad hageja kahjuna VÕS § 128 lg 2 järgi ja kannab kahju hüvitamise eesmärki § 127 lg 1 järgi ja sellel on otsene põhjuslikseos kostjate kohustuse rikkumisega vastavalt VÕS § 127 lg 3, kuna kostjad müüsid hagejale puudustega asja, mille puudusid nad ei kõrvaldanud ja sellise kahju tekkimine pidi olema neil ettenähtav kohustuse rikkumise tagajärjena. Kohus ei nõustu kostjate väitega, et tegemist ei ole õige kulu ja kahjuga, põhjusel, et lepingus sellist kokkulepet 3*25A kohta polnud. Nimelt ei saa jätta märkimata, et kostjate poolt müügilepingu sõlmimise ajal üle antud Eesti Energia lepingu blanketis ja Eesti Energia kirjale lisatud tehniliste tingimuste kirjelduses on märgitud võimsuseks/lahenduseks 3*25A. Seega on kostjad ise avaldanud hagejale müügilepingut sõlmides ja vastavat Eesti Energia lepingu dokumente üle andes ning lepingu p 1.9.6 liitumise olemasolu kinnitades, et just sellise lahendusega 3*25A liitumine peab kinnistul olema. Nii ei ole põhjendatud M. G vastuväide, et võimsus võiks olla väiksem tema poolt vastuses (05.12.18) viidatud eksperdialase soovituse järgi https: https://www.postimees.ee/1401223/ekspert-soovitab-amprite-arvu-optimeerida. Kostjad palusid istungil 30.10.2019 kahju hüvitist VÕS § 127 lg 6 järgi vähendada. Kohus selgitas istungil VÕS § 139, 140 kohaldamise eeldusi. Kohus ei ole seotud kostjate õigusliku kvalifikatsiooniga hüvitise vähendamisel. VÕS § 140 lg 1 sätestab, et kohus võib kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu. Kuna algselt palus hageja kostjatel oma 02.06.2018 e-kirjas lahendada küsimus 3000 euro ulatuses, ehkki samas, on kohtu arvates mõistlik kostjate suhtes kahju hüvitist vähendada VÕS § 140 lg 1 alusel 3000 eurole. VÕS § 65 lg 1 sätestab, et kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist, lg 2 sätestab, et solidaarkohustus tekib, kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustuse, mille täitmist võib võlausaldaja nõuda vaid ühe korra, samuti muul seaduses sätestatud juhul või tehingu alusel, lg 4 sätestab, et kui mitu isikut kohustuvad lepinguga täitma kohustust ühiselt, siis eeldatakse, et nad on solidaarvõlgnikud.

Kostjad abikaasadena ja kinnistu müüjatena vastutavad VÕS § 65 lg 1, 4 järgi hageja ees solidaarselt müügilepingu täitmise eest ning tekitatud kahju eest. Eeltoodu alusel on hageja nõue kostjate vastu tõendatud ja põhjendatud osaliselt ja kuna kostjad vabatahtlikult kahju ei hüvita, siis tuleb VÕS § 101 lg 1 p 3, § 115 lg 1, § 76 lg 1, § 65 lg 1, § 127 lg 1, 3, § 128 lg 2, § 140 lg 1, 217 lg 1, 218 lg 1, § 220 lg 1, § 222 lg 1, § 223 lg 1 järgi kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista kahju hüvitist 3000 eurot. III Pooled vaidlevad selle üle, kas müügilepingu p 2.5 tulenev müüja kohustus, mille järgi olid müüjad kohustatud omal kulul kuue jooksul müügilepingu sõlmimisest tagama kanalisatsiooni ühenduse müügiesemele, on täidetud. V. G ja M. G esitasid kohtule 23.09.2019 menetlusdokumendiga OÜ Aarde Investeerimine pakkumise, mille järgi tuli tasuda kokku 320 000 kr ning tema ja V. G vahelise ühisveevärgi ja kanalisatsiooni liitumise lepingu nr 13 06.07.07 ja maksmist kinnitavad maksekorraldused nr 197 01.07.07 200 000 kr ja nr 198 02.07.07 177600 kr, kokku 320 000 kr tasumise kohta. Seega on V. G ja M. G tõendanud, et on täitnud müügilepingu p 2.5 tuleneva kohustuse A. R ees. NotS § 35 lg 5 järgi ei ole notaril õigust maksta hoiustatud raha välja muul viisil, kui see on kirjas hoiustamisavalduses. Kuna hagejad on kohustuse täitnud, siis lasub A. R kohustus kooskõlas VÕS § 76 lg 1, § 208 lg 1 müügilepingu p 2.2. anda vastavasisuline tahteavaldus, et notar saaks maksta hagejatele 5000 eurot notari kontolt välja. Kuna kostja seda vabatahtlikult ei tee, rikub ta lepingut p 2.2 tulenevat vastava tahteavalduse andmise kohustust VÕS § 100 mõttes ning V. G ja M. G õigus nõuda VÕS § 108 lg 1, § 101 lg p 1 järgi kohustuse täitmist ja vastavasisulise tahteavalduse andmise kohustamist TsÜS § 68 lg 5 järgi. Kooskõlas TsÜS § 68 lg 5 asendab tema tahteavaldust jõutanud kohtulahend. Eeltoodu alusel on V. G ja M. G hagi (hagi II) põhjendatud ja tõendatud ja kuulub rahuldamisele ja A. R tuleb kohustada andma nõusolek notariaalakti tõestaja ehk Tallinna notari Lee Mõttus ́e notarikontol hoiustatud raha ehk 5000 euro ülekandmiseks V G arvelduskontole nr XXXX, selgitusega „Xxxx ostuhind” ning tema tahteavaldust asendab jõustunud kohtulahendit. Kohus ei nõustu V. G ja M. G väitega, justkui oleks A. R esindaja (tema e-kiri kohtule 21.11.2018) omaks võtnud asjaolu, et lepingu p 2.5 tulenev kohustus on täidetud. Selles e-kirjas on ta märkinud, et kanalisatsiooniga on kõik korras, kuid kohus selgitas (e-kiri M. T 20.09.2019, vt saadetis infosüsteemis) V. G ja M. G, et tegemist ei ole TsMS § 231 lg 2 mõttes hagi asjaolu omaksvõtuga. Samas on võimalik sellisest avaldusest järeldada, et A. R on möönnud lepingus p 2.5 tuleneva kohustuse, mis seostub kanalisatsiooni ühendusega, täitmist. Küll aga ei ole sellel A. R poolt kohtule esitatud e-kirja sisul tähtsust, kuivõrd kohus tuvastas ülalpool, et V. G ja M. G tõendasid lepingu p 2.5 tuleneva kohustuse täitmist. IV Menetluskulud Menetluskuludeks on TsMS § 138 lg 1, 2, § 143 p 1, § 144 p 1, 7 § 175 lg 1 lausel alusel lõiv, lepingulise esindaja põhjendatud kulud, tõlke kulud, maksekäsu kiirmenetluse kulud. I hagi menetluskulud Kuna I hagi kuulub osalisele rahuldamisele 75,5%, jäävad poolte menetluskulud TsMS § 163 lg 1 vastavalt hagi rahuldatud osale/rahuldamata jäetud teise poole kanda.

Hageja A. R menetluskulud I hagi osas on riigilõiv 325 eurot. Esindaja kulud on, arvestades maksekäsu kiirmenetlust 20 € ja I hagi menetlust 1220 eurot (10,5 h), kokku seega 1240 eurot. Esindaja tunnitasu määr on 120 € ilma käibemaksuta. V. G vaidles vastu 04.09.19 istungi kuludele 180 €, kuna istung kestis 45 min ja vastavat kulu tuleks vähendada poole võrra. Ka ei ole põhjendatud kulu 60 eurot Riigikohtu lahendite analüüsile, sest see on juristist esindaja tavapärane esindamisel tehtav kohustus. Põhjendatud ei ole kulu 60 eurot ka läbirääkimistele kostja esindajaga, sest seda pole olnud. Lisaks leiab, et 12.04.2019, 24.04.2019, 04.12.2018, 04.02.2019 tehtud kulud võib lugeda põhjendatuks üksnes juhul, kui vastaspool esitab selle kulu kandmist tõendavad dokumendid. Kohus leiab TsMS § 175 lg 1 järgi, et A. R esindaja kulud ei ole põhjendatud osas, mis puudutab Riigikohtu lahenditega tutvumist 60 €, kuna kuulub esindussuhtest tuleneva töö iseloomi sisse, samuti ei ole põhjendatud kulu läbirääkimistele 60 € vastaspoole esindajaga, kuna selle olemasolu viimane eitab. Mis puudutab 04.09.19 istungit, siis kestis see kl 10.04-11.14 ehk veidi üle tunni, mitte 45 min, seega kulu istungi aja ja ettevalmistamise aja eest kokku 1,5 h on põhjendatud ja mõislik esindaja kulu. Kuivõrd esindajal on kulunud aega I hagi eest kokku 10,5 h ja sellele lisandub maksekäsukiirmenetluse kulu 20 €, siis ei ole kohtu hinnangul tegemist sellise ajakuluga, mis oleks ebamõistlik, mistõttu ei ole vaja kulude kandmist tõendada dokumentaalsete tõenditega. Eeltoodu alusel leiab kohus, et A. R põhjendatud esindaja kulud I hagi osas on TsMS § 175 lg 1 järgi, arvestades maha 120 eurot, vastavalt 1120 €. Kokku on A. R kõik menetluskulud I hagi osas 1445 eurot. Kuna hagi rahuldamisele 75,5%, siis on tema põhjendatud kulud 1090,97 eurot ja nimetud summa tuleb V. G ja M. G solidaarselt TsMS § 165 lg 3 järgi A. R kasuks välja mõista. Kostjate M. G ja V. G menetluskulud I hagiga on esmane konsultatsioon 07.02.2019 tutvumine toimiku materjalidega, seisukoha kujundamine 200 eurot, kostja 2 24.04.2019 koostatud seisukoht ja vande all ülekuulamise taotlus 130 eurot, esindamine 04.09.2019 kohtuistungil 150 eurot, tõlkekulu 04.09.2019 kohtuistungil 30 eurot, kokku 510 eurot. Arvestades I hagi mahtu, esitatud menetlusdokumente, istungi ajakulu ning asjaolu, et 04.09.2019.a. istungil osales kostjate tõlk, siis on kohtu hinnangul kostjate eeltoodud menetluskulud põhjendatud ja vajalikud. Arvestades, et I hagi kuulub rahuldamisele 75,5% osas, jäävad kostjate menetluskulud 24,5% ulatuses hageja kanda summas 124,95 eurot (510*24,5%) ja see summa tuleb A. R välja mõista V. G ja M. G. II hagi menetluskulud Kuna teine hagi kuulus rahuldamisele, siis jäävad TsMS § 162 lg 1, 2 alusel A. R menetluskulud tema enda kanda ja V. G ja M. G menetluskulud A. R kanda. Teise hagiga seotud A. R esinduskulud on 300 € (2,5 h ). Esindaja tunnitasu määr on 120 € ilma käibemaksuta. Arvestades II hagi mahtu, istungil kulunud aega, leiab kohus, et need kulud on TsMS § 175 lg 1 järgi põhjendatud, küll aga jäävad need A. R kanda. A R ei ole vastaspoole menetluskuludele vastuväited esitanud, kuid TsMS § 175 lg 1 alusel on kohtul õigus kontrollida esindaja kulude põhjendatust. V. G ja M. G esindaja on II hagi kuludeks nimetanud järgmise: esmane konsultatisoon 50 eurot, 11.07.2019.a. pretensiooni koostamine ja selle edastamine 75 eurot, hagiavalduse koostamine 250 eurot, riigilõiv 300 eurot, 23.09.2019 vastus kohtu e-kirjale 35 eurot, ettevalmistus ja esindamine 30.10.2019 kohtuistungil 150 eurot ning arvamuse esitamine vastaspoole menetluskulude kohta 50 eurot.

Tsiviilasja materjalidest nähtub, et esindaja on osalenud 30.10.2019.a. istungil, mis vältas ca 45 minutit (alates 15:35 kuni 16:14), esitas hagiavalduse, milles sisaldub 11.07.2019.a. kirjalik pretensioon kostjale, esitas vastuse kohtunõudele (23.09.2019), seega peab kohus põhjendatuks ja vajalikuks hagejate esindaja 28.10.2019.a. menetluskulude nimekirja spetsifikatsioonis p 2.1.-2.3 ja 2.5 nimetatud toiminguid. Ühtlasi on kohus kohustanud menetlusosalisi esitama oma seisukoht vastaspoole menetluskuludele (30.10.2019 istung), seega on põhjendatud ka esindaja arvamuse esitamine vastaspoole menetluskulude kohta. Kuna kohtumaterjalidest nähtub hagejate riigilõivu summas 300 eurot tasumine, on nimetatud kulu põhjendatud ja vajalik. Eeltoodu tulenevalt on põhjendatud ja vajalikeks V. G ja M. G menetluskuludeks 910 eurot, mis jäävad A. R kanda ja tuleb temalt vastaspoolele välja mõista. TsMS § 445 lg 1 kohaselt, kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. TsMS § 463 lg 2 kohaselt kohtumäärusele kohaldatakse vastavalt otsuse kohta sätestatut, kui seadusest või määruse olemusest ei tulene teisiti. Lähtudes eeltoodust määrab kohus tasaarvestada hageja ja kostjate vastastikused otsusega väljamõistetavad menetluskulud ning tasaarvestuse tagajärjel tuleb mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja menetluskulud summas eurot 56,02 eurot (1090,97-(910/II hagi kulu/+124,95/I hagi kulu/)). (digitaalne allkiri) Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.