Aktsiaseltsi Smakus hagi OÜ OMUL-FOT vastu kasutuslepingust tulenevas nõudes
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 22. aprilli 2019 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Aktsiaseltsi Smakus apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
97 500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant): aktsiaselts Smakus (registrikood 10059750), lepinguline esindaja Kristina Kadak-Aruorg Kostja (vastustaja): OÜ OMUL-FOT (registrikood 11283219), lepinguline esindaja Eduard Neiman
Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 30. septembril 2019, millel osalesid poolte lepingulised esindajad
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 22. aprilli 2019 otsus jätta muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Käesoleva otsuse jõustumisel tagastada hagejale dokumendi pealkirjaga „RENDILEPING NR. 01/2012 01.10.2012“ originaal (I köide, lehed 116–118).
4.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda.
5.Rahuldada kostja taotlus ringkonnakohtu menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks osaliselt. Määrata kostja vajalike ja põhjendatud menetluskulude summaks ringkonnakohtus 400 eurot ja mõista see summa hagejalt aktsiaseltsilt Smakus kostja OÜ OMUL-FOT kasuks välja. Eelmises lauses märgitud menetluskulude hüvitise summalt tuleb hagejal tasuda kostjale viivist alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.
Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.Aktsiaselts Smakus (hageja) esitas 28. aprillil 2018 Harju Maakohtule hagi OÜ OMULFOT (kostja) vastu kasutustasu 97 500 eurot nõudes. Hageja põhiväited olid järgmised: -
-
pooled sõlmisid 1. oktoobril 2012 tähtajatu rendilepingu nr 01/2012 (edaspidi: leping), mille alusel hageja andis kostja kasutusse külmhoonest 200 m2 hinnaga 2500 eurot kuus; ajavahemikul 31. oktoober 2012 – 30. juuni 2013 esitas hageja kostjale üheksa arvet kokku summas 34 500 eurot, millele lisandus käibemaks. Kostja tasus need arved; alates 1. jaanuarist 2014 ei ole rendiarvete perioodiline väljastamine enam kohustuslik. Hageja saatis kostjale 31. detsembril 2017 ajavahemiku 1. oktoober 2013 – 31. detsember 2017 eest külmhoone kasutustasu arve summas 127 500 eurot, mille tasumisest kostja keeldus. Lepingust ei tulene igakuise arve esitamise kohustust; leping on endiselt kehtiv ja kostjal on võimalik see lõpetada kooskõlas p-ga 9.4 teatades ette üks kuu; hageja nõuab tasumist 39 kuu eest (1. jaanuar 2015 – 31. märts 2018) 97 500 eurot (= 39 × 2500).
Hageja märkis hagiavalduse tekstis, et ta soovib ka viivist alates kohtuotsuse jõustumisest, aga seda nõuet ta hagiavalduse resolutsioonis ei esitanud ja maakohus seda menetlusse ei võtnud.
2.Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised: -
-
kostja juhatuse liige XX ei ole lepingut allkirjastanud, lisaks puudub lepingudokumendil kostja pitsatijälg. Lepingudokumendi võltsitusele viitab ka see, et tekstis on märgitud kaks erinevat kuupäeva – päises 1. oktoober 2012 ja p-s 10.5 hoopis 28. september 2012. Kostja ei ole enne kohtumenetlust lepingudokumenti näinud, selle tingimusi hagejaga arutanud ega dokumendis märgitud tingimustel lepingut sõlminud; poolte vahel oli oktoobrist 2012 kuni juulini 2013 suuline leping külmutushoone kasutamiseks. Selle alusel väljastas hageja kostjale üheksa arvet, mis kostja tasus. Kõnealusel ajavahemikul esitatud arvetelt ei nähtu viidet lepingu kuupäevale ega numbrile, mis samuti viitab suulisele lepingule.
MAAKOHTU OTSUS
3.Maakohus jättis hagi 22. aprilli 2019 otsusega (vaidlustatud otsus) rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja määras need kindlaks rahaliselt.
3.1.Maakohus tuvastas vaidlustamata asjaoludena, et -
-
pooled sõlmisid 2012. aasta oktoobris lepingu, mille alusel hageja andis kostja kasutusse teatava osa külmhoonest hinnaga 2500 eurot kuus ja kostja tasus lepingust tulenevaid makseid oktoobrist 2012 kuni juulini 2013; hageja esitas 31. detsembril 2017 kostjale oktoobri 2013 kuni detsembri 2017 eest arve nr 16092, mille tasumisest kostja keeldus. 2 (5)
3.2.Maakohus määras käekirjaekspertiisi. Ekspert jõudis järeldusele, et pole võimalik tuvastada, kas kostja nimel allkirjastas vaidlusaluse lepingudokumendi XX. XXi vande all antud ütlustega tsiviilasjas nr 2-16-10555 on tõendatud, et kostja rentis külmutuskambreid. Ütlustest ei tulene, et pooled sõlmisid kirjaliku lepingu. Samuti ei tõenda ainuüksi toiduseadusest või Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustest tulenevad nõuded poolte vahel kirjaliku lepingu olemasolu. Hageja ei tõendanud, et kostja kasutas mingit osa külmhoonest alates 2015. aastast. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et hageja ei tõendanud, et poolte vahel oli
1.jaanuarist 2015 – 31. märtsini 2018 kehtiv rendileping võlaõigusseaduse (VÕS) § 339 lg 1 tähenduses. Seega puudub hagejal alus sel ajavahemikul (39 kuu eest) tasu nõuda.
3.3.Menetluskulud jaotas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel. Kostja menetluskulud õigusabile on põhjendatud ja vajalikud 29,08 tunni ulatuses hinnaga 100 eurot/tund, mis rahaliselt teeb 2908 eurot (= 29,08 × 100).
POOLTE SEISUKOHAD
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.
4.1.Esiteks ei tuvastanud maakohus (suulise või kirjaliku) lepingu kestust, millal ja mis viisil leping lõppes ning mis ajani oli kostjal rendi maksmise kohustus. Maakohus lähtus arvetest, kuigi pooled avaldasid istungil, et kaup viidi kostja kasutusse antud pinnalt ära 2015. aasta sügisel. Maakohus ei põhjendanud, miks sel asjaolul pole asja lahendamise seisukohast tähtsust. Maakohus ei põhjendanud, millisel õiguslikul alusel ta leidis, et pärast perioodiliste arvete esitamise lõppemist juunis 2013 lõppes ka rendisuhe. Nähtuvalt hageja pangakonto väljavõttest tegi kostja viimase makse hagejale 16. oktoobril 2013, kuid kostja ei osanud seda selgitada. Poolte ei olnud muud lepingulist suhet peale lepingu. Maakohus ei põhjendanud, miks ta ei arvestanud konto väljavõttest nähtuvat raha liikumist kostjalt hagejale.
4.2.Teiseks kohaldas maakohus vääralt VÕS § 354. Leping oli rendileping, mille lõpetamine saab olenemata lepingu vormist toimuda üksnes kirjalikult. Maakohus ei analüüsinud ega põhjendanud, mille alusel ja millisest kuupäevast on leping lõppenud. Kostja ei ole esitanud hagejale tahteavaldust, mida saaks lugeda lepingu lõpetamise teateks. Seega kehtib leping jätkuvalt, kuna seda pole seadusega ettenähtud korras lõpetatud. Rendilepingu kehtivus ei ole sõltuvuses sellest, kas rentnik rendipinda kasutab või mitte.
4.3.Kolmandaks jättis maakohus tähelepanuta eksperdi arvamuse, millest ei saa järeldada, et lepingudokument on võltsitud. Käekirjaekspertiis ei lahendanud poolte vaidlust muus osas, kui lükkas ümber kostja võltsituse vastuväite. Hageja taotles oma juhatuse liikme YY vande all ülekuulamist, et saada selgust lepingu sõlmimise kohta, kuid maakohus jättis taotluse rahuldamata. Samuti oleks tulnud üle kuulata XX ja kostja tunnistaja.
4.4.Neljandaks ei põhjendanud maakohus, miks ta ei arvesta toiduseadusest ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustest nr 178/2002 ja 852/2004 tuleneva rendilepingu kirjaliku vorminõudega. Kostja käitab toidukäitlusettevõtet ja peab täitma viidatud õigusaktidest tulenevat aruandekohustust, mis ei ole suuliste kokkulepete alusel võimalik.
4.5.Viiendaks ei arvestanud maakohus kostja menetluskulude kindlaksmääramisel hageja seisukohti. Kostja menetluskulude nimekirjas on õigusalaseid eriteadmisi nõudva töö maht 6,17 t. Õiguslikke eriteadmisi mitte nõudva töö maht, millele kulutatud aega ei saa pidada põhjendatud ja vajalikuks, moodustab kokku 22,91 t.
5.Kostja vaidleb kaebusele vastu. 3 (5)
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Hageja kannab menetluskulud ka ringkonnakohtus.
7.TsMS § 652 lg 1 p-st 1 juhindudes saab ringkonnakohus võtta kaebuse lahendamisel aluseks eespool p-s 3.1 refereeritud asjaolud, mis maakohus tuvastas ja mille üle pooled ei vaidle.
8.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid. Hagi jäi põhjendatult rahuldamata, sest hageja ei tõendanud oma põhiväidet – poolte vahel lepingu sõlmimist, mille tingimuste järgi oleks kostjal kohustus tasuda hagejale külmhoone kasutamise eest ajavahemikul 1. jaanuar 2015 – 31. märts 2018. Poolte vahel varem olnud võlasuhtest külmhoone kasutusse andmiseks ega poolte võimalikest muudest suhetest ei saa järeldada kostja jätkuvat kohustust ka vaidlusalusel ajal kasutustasu maksmiseks.
9.Vaidluse lahendamisel ei ole otsest tähtsust, kas hageja väidetav leping kvalifitseerida õiguslikult üüri- või rendilepinguks. Pigem viitavad poolte väited sellele, et varasemal perioodil andis hageja teatava osa külmhoonest kostjale üürile. VÕS § 339 järgi reguleerib rendileping võlasuhet, kus lepingu ese antakse teise isiku kastusse ja võimaldatakse tal saada selle korrapärase majandamise tulemusel vilja. Pooled ei toonud esile, milles võinuks avalduda külmhoone osa majandamisest saadav vili. Siiski ei mõjuta see asja lahendamist, sest hagejal tuli tõendada lepingu sõlmimine mõlema lepinguliigi puhul ja VÕS § 341 alusel kohaldatakse rendilepingule üürilepingu kohta sätestatut, kui sama seaduse 16. ptk-st ei tulene teisiti.
10.Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
10.1.Maakohus tuvastas vaidlustatud otsuse p-s 14 õigesti, et vaidlusalune kasutussuhe kestis kuni 2013. aasta juulini. Samuti lähtus maakohus asjakohaselt sellest, et kui hageja ei tõenda muu sisuga lepingu sõlmimist, siis ei saa tuvastada kostja kohustust tasuda hilisemate perioodide eest. Ebaõige on hageja arusaam nagu nähtuks kohtuistungi protokollist kostja kinnitus tema kauba ladustamise kohta külmhoones veel ka 2015. aastal. Sellise väite esitas hageja ja maakohus leidis vaidlustatud otsuse p-s 21 põhjendatult, et hageja väide ei ole tõendatud. Poolte muudest võimalikest õigussuhetest ega nende puudumisest ei saaks järeldada kasutustasu maksmise kohustust, mistõttu ei pidanud maakohus ka tuvastama, kas ja mille eest tegi kostja hagejale makseid 2013. aastal.
10.2.Hageja etteheide VÕS § 354 kohaldamata jätmise kohta pole põhjendatud. Pooled ei väida, et kumbki neist oleks kasutuslepingu üles öelnud. Nii VÕS § 354 kui ka üürisuhte puhul kohalduv § 325 reguleerivad üksnes ülesütlemise vormi. Need ei välista poolte muus vormis kokkulepet kas lepingu tähtaja või lõpetamise kohta. Maakohtu tuvastatud asjaoludel oli pooltel tähtajaline kokkulepe külmhoone kasutamiseks. Selle lõppemiseks polnud vaja lepingut üles öelda.
10.3.Maakohus hindas õigesti eksperdi arvamust. Kui kostja vaidlustas tema nimel lepingudokumendile antud allkirja ehtsuse, siis pidi hageja selle väite ümber lükkama (vt nt Riigikohtu
23.septembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-15, p 9 teine lõik). Hageja ei suutnud tõendada, et lepingudokumendile on alla kirjutanud XX. Järelikult ei täitnud hageja oma tõendamiskoormist. YY ülekuulamise taotluse jättis maakohus õigesti rahuldamata ja hageja ei korranud sama taotlust apellatsioonimenetluses. Hageja ei saa kaebuses tugineda sellele, et kohus jättis rahuldamata kostja taotlused, sest ükski kostja taotlustes esile toodud asjaolu polnud selline, mis võimaldaks hagi rahuldada.
10.4.Toiduseadusest ja toidu käitlemist reguleeritavatest Euroopa Liidu õigusaktidest ei tulene kostjale kohustust maksta hagejale tasu külmhoone kasutamise eest. Kui kostja ka oleks rikkunud vastavate seaduste või määrustega talle pandud muid kohustusi, siis ei anna see õiguslikku alust hageja nõudele. 4 (5)
10.5.Menetluskulude kindlaksmääramisel ei ületanud maakohus diskretsioonipiire ega rikkunud TsMS § 175 lg 1. Maakohtu järeldus hagejalt väljamõistetava vajaliku ja põhjendatud õigusabikulu kohta põhineb kostjale osutatud õigusabiteenuse sisu ja kestuse analüüsil. TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas), millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu 23. märtsi 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-15, p 14, ja selles viidatud varasem praktika). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus kostja lepingulise esindaja osutatud õigusabile kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse ning asja keerukuse hindamisel kaalumispiire ületanud. Ekslik on hageja arusaam, et põhjendatud ja vajalik on ainult see osa ajakulust, mis vastab õiguslikke eriteadmisi eeldavale tööle. Samavõrra vajalikud on kohtuasjaga seonduvate dokumentide haldamine, nendega tutvumine, suhtlemine kliendiga jms.
11.Maakohus ei selgitanud välja hageja tahet viivise nõude esitamisel, aga see rikkumine ei mõjuta asja lahendamise tulemust. Hagi põhinõudes jääb rahuldamata, st hagejal poleks alust kostjalt viivist nõuda. Apellatsioonkaebuses hageja viivise nõuet ka ei käsitlenud.
12.Maakohus võttis tsiviilasja toimiku juurde vaidlusaluse lepingudokumendi originaali. TsMS § 277 lg 5 esimese lause kohaselt tuleb originaaldokumenti hoida menetluse lõppemiseni toimikus. Maakohus ei pidanud võltsituse kahtlust põhjendatuks ja ringkonnakohtul pole alust asuda teistsugusele seisukohale. Järelikult kuulub originaal TsMS § 273 lg 2 mõtte kohaselt tagastamisele ja toimikusse on piisav jätta hagiavalduse lisana nr 1 esitatud ärakiri.
13.Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb need rahaliselt kindlaks määrata kostja menetluskulude nimekirja põhjal. Kostja palub talle hüvitada 970 eurot õigusabi eest, mida tema esindaja osutas apellatsioonimenetluses 9,7 t hinnaga 100 eurot/t. Ringkonnakohus peab vajalikuks ja põhjendatuks esindaja ajakulu kokku 4 t ulatuses, sh kaebusele vastamine 3 t ning istungiks ettevalmistamine ja osalemine 1 t. Esindaja tunnitasu määrana pidas maakohus põhjendatuks 100 eurot ja seda ei ole kaebusega vaidlustatud. Eelneva põhjal saab kohus rahuldada kostja taotluse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks osaliselt ja hagejal tuleb hüvitada 400 eurot (= 4 × 100). Vastavalt kostja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peab hageja tasuma ka viivist. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing
/ allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm
/ allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm
5 (5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.