Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Jätta menetluskulud hageja kanda.

Rahuldada kostja taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks ja määrata kostja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks 12062,49 eurot.

Mõista hagejalt Revnetek Systems OÜ Viimsi Vallavalitsuse menetluskulud summas 12062,49 eurot.

Hageja Revnetek Systems OÜ on kohustatud tasuma kostjale Viimsi Vallavalitsus hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras.

kasuks välja

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja asjaolud Hageja palus 27.08.2018 esitatud hagis välja mõista Viimsi Vallavalitsuselt Revnetek Systems OÜ kasuks leppetrahv summas 224 660,00 eurot ning viivised alates 24.02.2016 kuni hagi esitamiseni ning alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täieliku täitmiseni. Hageja ja kostja sõlmisid 03. augustil 2015.a arvutikohtade haldusteenuse lepingu. Lepingu esemeks oli vastavalt selle punktile 2.1. arvutite, sülearvutite ja riistvara üürimine kostjale vastavalt Lepingu 2 (8)

2-18-12743 lisas nr 1 märgitud koosseisule. Lepingu muudatusega, mille pooled allkirjastasid tagantjärele 03. septembril 2015.a pikendasid pooled Lepingu tähtaega 18 sülearvuti osas kuni 31. augustini 2015.a. Lepingu lõppemisel kohustus kostja seadmete valduse hagejale koheselt tagastama. Hageja nõustus hea tahte märgina andma kostjale täiendava tähtaja seadmete üleandmiseks, misjärel kohustus kostja lepingujärgsed seadmed hagejale üle andma kahes osas 49 ühiku osas hiljemalt 04. septembril 2015.a ja 17 sülearvuti osas hiljemalt 11. septembril 2015.a. Vaatamata Lepingu lõppemisele ja hageja poolt kostjale antud täiendavale tähtajale jättis kostja hagejale kuuluva vara valduse üle andmata ka hageja poolt antud täiendavate tähtaegade jooksul. Esialgses hagis palus hageja kostjalt välja mõista 224 660 eurot, mis tuginedes asjaolule, et kostja viivitas: a) 49 seadme tagastamisega alates 5. septembrist 2015 kuni 23. veebruarini 2016, mistõttu võlgneb kostja 49 seadme osas leppetrahvi 49 * 20 * 172 = 168 560 eurot; b) 17 seadme tagastamisega alates 12. septembrist 2015 kuni 23 veebruarini 2016, mistõttu võlgneb kostja 17 seadme osas leppetrahvi 17 * 20 * 165 = 56 100 eurot. Hageja loobus 09.09.2019 kohtule esitatud taotlusega hagist summa 164 040 eurot ulatuses ja muutis hagi alust. Hageja lõpliku hagi kohaselt: a) 33 seadme tagastamisega alates 5. septembrist 2015 kuni 6. novembrini 2015, mistõttu võlgneb kostja 33 seadme osas leppetrahvi 33 * 20 * 63 = 41 580 eurot; b) 17 seadme tagastamisega alates 12. septembrist 2015 kuni 6. novembrini 2015, mistõttu võlgneb kostja 17 seadme osas leppetrahvi 17 * 20 * 56 = 19 040 eurot. Seega hageja lõplik põhinõue on 60 620 eurot, millele lisanduvad viivised VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 27.08.2018 kuni põhinõude täitmiseni (9.09.2019 seisuga 5035,61 eurot). Kostja seisukohad Kostja nõustub küll, et arvuteid ei antud üle kokkulepitud ajal (vastavalt 04.09.2015 ja 11.09.2015), kuid leiab, et leppetrahvi nõudmine on lubamatu, kuivõrd rikkumise põhjustas hageja enda tegu või temast tulenev asjaolu. Kostja leiab, et kostja kohustuste rikkumine on tingitud hageja tütarühingu rikkumistest varasema riist- ja tarkvara rendi ja infotehnoloogiasüsteemide haldusteenuse käigus. Samuti leiab kostja, et isegi kui hagejal oleks õigus leppetrahvi nõuda, oleks leppetrahv ebamõistlikult suur ning seda tuleks vähendada mõistliku suuruseni. Kostja ei nõustu hagi muutmisega osas, milles hageja soovib nüüd asuda lepingujärgset leppetrahvi nõudma ühe täiendava seadme osas, ning leiab, et ka kohtul puudub vastavas osas alus hagi muutmisega nõustuda. Hageja ei ole täiendava seadme osas esitanud leppetrahvi nõuet mõistliku aja jooksul arvates rikkumise avastamisest ning on seetõttu VÕS § 159 lõike 2 alusel minetanud vastavas osas leppetrahvi nõudmise õiguse. 3 (8)

2-18-12743 Sellest tulenevalt ei saa hageja hagi eset ja alust selliselt muuta ning pärast hagist loobumist ei saa hageja nõue kostja vastu olla suurem kui 59 360 eurot (32 (lauaarvutit) x 20 (leppetrahv päevas) x 63 (viivitatud päevade arv) + 17 (sülearvutit) x 20 (leppetrahv päevas) x 56 (viivitatud päevade arv)= 40 320 + 19 040 = 59 360). Kohtu põhjendused Osaline loobumine hagist ja riigilõivu tagastamine Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 429 lg 1 kohaselt hageja võib hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega. Hageja loobus 09.09.2019 kohtule esitatud taotlusega hagist summas 164 040 eurot. Kohus võtab hagist osalise loobumise vastu. Tulenevalt TsMS § 150 lg 2 p 2 pool tasutud riigilõivust tagastatakse kui hageja loobub hagist. Hageja loobus hagist summas 164 040 eurot ulatuses. Kuna esialgne põhinõue oli 224 660 eurot, siis lõplik põhinõue on 60 620 eurot. Seega hageja lõplik põhinõue on 60 620 eurot, millele lisanduvad viivised VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 27.08.2018 kuni põhinõude täitmiseni (9.09.2019 seisuga 5035,61 eurot). Riigilõiv tulenevalt riigilõivuseaduse (RLS) lisast 1 hagilt hinnaga kuni 75 000 eurot on 1100 eurot. Kuna hageja tasus riigilõivu 2100 eurot, siis tuleb hagejale vastavalt hageja taotlusele tagastada pool loobutud osalt tasutud riigilõivust ehk 500 eurot. Leppetrahv Kohus, tutvunud kõigi asjas kogutud materjalidega ja hinnanud kõiki kogutud tõendeid ning kuulates pooled ära kohtuistungil, leidis, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Poolte seisukohtadest nähtuvalt ei ole poolte vahel vaidlust selles, et: 10.07.2008 sõlmis Viimsi Vallavalitsus OÜ-ga x arvutikohtade haldusteenuse lepingu nr 260 ning 08.08.2008 üleandmise-vastuvõtu aktis võttis vald vastu 50 seadet. Hageja ja kostja sõlmisid 03.08.2015 arvutikohtade haldusteenuse lepingu (edaspidi leping) samade seadmete rendi ja halduse kohta, milles leppisid kokku millistel tingimustel toimub ajavahemikus 01.08.2015 kuni 16.08.2015 hageja poolt kostjale arvutite ja infosüsteemi rentimine ja infosüsteemi haldusteenuse osutamine. Rendi ja haldusteenuse tasu kokku oli 1379,42 eurot kuus, millele lisandus käibemaks ehk kokku 1655,3 eurot. Lepingu lisas 1 on välja toodud 50 ühikut, mis sisaldusid ka lepingule eelnenud analoogse lepingu lisas (vt. 08.08.2008 üleandmis-vastuvõtu akt ja hagi lisa 1 hageja ja kostja vahel 03.08.2015 sõlmitud leping ning 06.05.2016 allkirjastatud üleandmise-vastuvõtmise akt). 03.08.2015 sõlmitud arvutikohtade haldusteenuse lepingu punkti 7.4 kohaselt lepingu lõppedes riist- ja tarkvara tähtajaks üle andmata jätmisel kohustub klient tasuma teenuse osutajale leppetrahvi summas 20 eurot iga seadme kohta iga üleandmisega viivitatud päeva eest. 03.09.2015 sõlmisid hageja ja kostja tagasiulatuva kokkuleppe 17 sülearvuti rendi kohta ajavahemikus 17.08.2015-31.08.2015 renditasu suurusega 378 eurot kuus, millele lisandus käibemaks. Augustis 2015 võimaldas kostjal lepingu esemeks olnud seadmed tagastada 04.09.2015 ning sülearvuteid puudutava kokkuleppe esemeks olnud seadmed 11.09.2015. Vaidlust ei ole ka asjaolus, et arvuteid ei antud üle kokkulepitud kuupäevadel (vastavalt 04.09.2015 ja 11.09.2015). Poolte vahel olid erimeelsused, kas hageja vastuvõtuviivituses, kuid on selge, et kõik seadmed olid hagejale tagastatud hiljemalt mais 2016. Võlaõigusseadus (VÕS) § 162 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku 4 (8)

2-18-12743 suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Väljakujunenud kohtupraktikast johtuvalt on leppetrahvi vähendamine kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb poolte huve kaaludes. Seejuures tuleb VÕS § 162 lg 1 alusel arvestada eelkõige kostja kohustuse täitmise, hageja õigustatud huvi ja mõlema poole majandusliku seisundiga. Kahju puudumine võib olla aluseks leppetrahvi vähendamisele, kui leppetrahvi väljanõudmine kokkulepitud ulatuses ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega (vt nt Riigikohtu 14.06.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-166-05, p-d 16, 17 ja 24 ning Riigikohtu 21.11.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-12, p 12). Kostja leidis oma vastuses hagile, et isegi kui hagejal oleks õigus leppetrahvi nõuda, oleks leppetrahv ebamõistlikult suur ning seda tuleks vähendada mõistliku suuruseni. Kohus leiab, et riist- ja tarkvara rendihind osutab kahju suurusele, mida lepingu sõlmimisel oli seadmete tagastamise kohustuse rikkumise tagajärjena võimalik ette näha, näiteks kui hageja soovinuks seadmed lepingu lõppemise järel kolmandale isikule rendile anda. Kohus on tuvastanud, et lepingust nähtuvalt oli kõigi lepingu esemeks olevate seadmete rendisumma 1379,42 eurot kalendrikuus, millele lisandub käibemaks ehk kokku 1655,3 eurot (s.o ligikaudu 55,2 eurot päevas). Kui arvestada, et arvuteid kokku oli 50 sh 33 lauaarvutit ja 17 sülearvutit, ja tasu päeva eest lepingu järgi oli 55,2 eurot päeva kohta, ning viivituses oldi kokku 63 päeva (05.09.-06.11.2015) siis oleks viivituses oldud päevade eest hageja saanud 3477,6 eurot (55,2 x 63 = 3477,6). Kusjuures see hind sisaldab lisaks arvutite renditasule ka tasu haldusteenuse eest, mida sel perioodil enam ei osutatud. Lepingujärgne haldusteenuse ja rendi komplekshind ühes kalendrikuus koos käibemaksuga oli 1655,3 eurot. Kokkuleppe järgne sülearvutite ja kaasneva tarkvara rendihind ühes kalendrikuus koos käibemaksuga oli 378 eurot ehk ligikaudu 22,2 eurot ühe seadme kohta kalendrikuus. Selle põhjal võib eeldada, et ka lepingujärgne rendikomponent oli ligikaudu 22,2 eurot ühe seadme kohta kalendrikuus ja haldusteenuse komponent moodustas ülejäänu. Seega lepingujärgne leppetrahv seadmete tagastamisega viivitamise korral summas 20 eurot päevas seadme kohta on seega sisuliselt sama suur, kui ühe seadme rendihind terves kalendrikuus. Teisisõnu, olukorras, kus seadmete rendikomponent oli eelduslikult suurusjärgus 1110 eurot kalendrikuus (22,2 x 50 = 1110), on leppetrahvi suurus ühe seadme tagastamisega viivitamise eest kalendrikuu võrra 30 000 eurot (50 x 20 x 30 = 30 000) ehk 27 korda suurem. Perioodi eest 05.09-06.11.2015 oleks arvutite rendihind moodustanud selle arvutuse järgi 2331 eurot (1110/30x63 = 2331). Samuti on kohtuasjas tõendatud, et leppetrahvi summa ületab mitmekordselt lauaarvutite MicroLink 330V ja sülearvutite Lenovo T61 eeldatavat turuhinda ning oksjoniportaalist www.osta.ee nähtuvaid reaalseid tehinguhindu. Tallinna Tehnikaülikooli 25.11.2015 arvutite väärtuse hinnangust (tlk 117) nähtub, et lauaarvutite MicroLink 330V turuväärtus eraisikute omavahelisel ostu-müügiturul on hinnavahemikus 55-95 eurot (seega keskmine on 75 eurot). Sülearvuti Lenovo T61 eeldatavaks turuväärtuseks eraisikute vahelisel ostu-müügiturul on 60-110 eurot (seega keskmine on 85 eurot). Samuti oli selles hinnangus välja toodud, et ettevõtted ei paku aastal 2015 sellise vanusega laua- ega sülearvuteid müügiks. Kostja otsingud oksjoniportaalidest kinnitavad, et faktilisi tehinguid samalaadsete seadmetega tehti 5 (8)

2-18-12743 isegi madalamate hindadega, täpsemalt hinnaga 23.5 eurot analoogse lauaarvuti kohta ja 52 eurot analoogse sülearvuti kohta. (tlk 118 ja 118 pöördel) Arvestades, et lauaarvuteid jäi õigeaegselt tagasi andmata 33, siis nende väljaostuhind vastavalt keskmisele turuväärtusele oleks olnud 2475 eurot. 17 sülearvuti väljaostuhind vastavalt keskmisele turuväärtusele oleks olnud 1445 eurot. Seega kokku 3920 eurot. Seega võimalik kahju oli kohtu hinnangul vahemikus 2331 – 3920 eurot. Kohtu hinnangul ei saa pidada mõistlikuks leppetrahvi, mis ületab kordades põhikohustuse hinda ning ka võimaliku kahju suurust. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud mistahes tegeliku kahju tekkimist. Samuti ei ole hageja väitnud ega tõendanud, et tal oli mingi eriline huvi seadmete tagastamise kohustuse tähtaegse täitmise vastu või et rikkumine oleks avaldanud hagejale mingit eriliselt rasket mõju, mis õigustaks ettenähtavat või tegelikku kahju ületavat leppetrahvi kosja sanktsioneerimise eesmärgil. Kohus leiab, et olukorras, kus hageja ei ole tegeliku kahju, mingi erilise täitmishuvi ega täitmisviivituse eriliselt raskete tagajärgede esinemist ei väitnud ega tõendanud, ei ole ettenähtavat kahju ületava leppetrahvi nõudmine kostjalt mõistlik, proportsionaalne ega põhjendatud. Seega leiab kohus, et leppetrahvi nõue tuleb rahuldada summas 3920 eurot, mis vastab tähtaegselt tagastamata arvutite turuväärtusele, kuid mis on suurem kui tegelik kahju, ehk summa, mille hageja oleks saanud kui viivituses oldud perioodi eest oleks tasutud kokku lepitud hinda (põhikohustuse täitmisel saadav summa). Viivised VÕS § 101 lg 1 p 6 annab hagejale õiguse nõuda rahalise kohustise täitmisega viivitamise korral viivist. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja esitas nõude mõista kostjalt hageja kasuks välja põhinõudelt arvutatud viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 27. augustist 2018 kuni põhinõude täitmiseni. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhinõudelt (3920 eurot) arvutatud viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 27. augustist 2018 kuni põhinõude täitmiseni. Kohtuotsuse tegemise päeval (11.10.2019) on viivis suuruses 353,12 eurot. 6 (8)

2-18-12743

Menetluskuludest TsMS § 163 lg 2 kohaselt kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Kohus tegi 19.06.2019 kohtuistungil pooltele ettepaneku kompromissi tegemiseks vahemikus 380014 000 eurot. Hageja tegi kostjale ettepaneku tasuda hagejale kompromissi korras 45 000 eurot. Kostja nõustus tasuma 10 000 eurot ning poolte menetluskulud oleks jäänud poolte endi kanda. 19.07.2019 olid pooled sunnitud kohtule teatama, et kompromissi ei õnnestunud saavutada. Arvestades seda, et kohus otsustas rahuldada hagi osaliselt ja sellesarnases ulatuses nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud kostja, siis juhindudes TsMS § 163 lg-st 2 jätab kohus menetluskulud hageja kanda. TsMS § 174 lg-st 2 määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Seejuures on TsMS § 144 p 1 järgi kohtuväliseks kuluks menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt. TsMS § 175 lg 1 järgi mõistab kohus menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud teiselt menetlusosaliselt välja üksnes mõistlikus, vajalikus ja ettenähtavas ulatuses. Lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja asja keerukust hinnates (vt Riigikohtu 28.11.2018. a otsus tsiviilasjas nr 217-10348, p 16; 02.05.2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-16, p 56; 10.02.2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-15, p 13). Esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb hinnata ka esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust, sh hinnata tunnihinda iga kohtuasja raames eraldiseisvalt (vt eelnevalt viidatud 28.11.2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-10348, p 16; 11.02.2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-21-115-14, p 14; 13.11.2013. a määrus tsiviilasjas nr 3 2-1-115-13, p 25). Kostja esindaja tasumääraks on 150 eurot tunnis (käibemaksuga). Kohus leiab, et kostja esindaja tasumäär on vaidluse keerukust ja mahukust arvestades põhjendatud. Riigikohtu senises praktikas on mh põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu 120 eurot koos käibemaksuga (1. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13) ja tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (2. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13), samuti 147 eurot 49 senti koos käibemaksuga (14. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-9813), 153 eurot ilma käibemaksuta (11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 14) ning 156 eurot koos käibemaksuga (26. aprilli 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-17, p 15). Kohus leiab, et arvestades Riigikohtu praktikat ja käesolevat asja, on kostja lepingulise esindaja tunnitasumäär põhjendatud. Kohus leiab, et hageja menetluskulude nimekirjad on tsiviilasja käiguga kooskõlas ja nendes nimetatud toimingud on põhjendatud. Kohus kontrollis toimiku materjalide ja kulude spetsifikatsiooni alusel kulude põhjendatust, kuid tulenevalt menetlusökonoomia põhimõttest ja lähtudes kohtumenetluse parima praktika edendamise suunistest Harju Maakohtu tööpiirkonnas ei lasku ajakulu põhjendatuse hindamisel üksiktoimingute sisusse. Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt puudub vajadus tuua välja analüüs eraldi iga menetlustoimingu kohta. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud kostja lepingulise esindaja ajakulu kokku 81 tundi ja 8 minutit. 7 (8)

2-18-12743 Kostja kinnitas, et ei ole käibemaksukohustuslane ning seetõttu ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Seetõttu tuleb menetluskulud välja mõista koos käibemaksuga. Kohus määrab vajaliku ja põhjendatud esindajakulu suuruseks 81,08x150=12062,49 eurot käibemaksuga. Lähtudes kostja taotlusest ja TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus kohtulahendi resolutsioonis, et välja mõistetud menetluskulude hüvitiselt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

/allkirjastatud digitaalselt/ Peeter Pällin Kohtunik Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tallinna RK lahendiga.

8 (8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.