Pankrotiõigus › Füüsilise isiku võlgadest vabastamise menetlus

20.07.2016.a saabus PankrS § 175 lg 1 sätestatud tähtaeg võlgniku kohustustest vabastamise otsustamiseks. 22.12.2016. a määrusega kohus lõpetas menetluse ja vabastas A Ke pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. 08.03.2017. a määrusega Tallinna Ringkonnakohus tühistas maakohtu 22.12.2016. a määruse ja saatis tsiviilasja maakohtule võlgniku kohustustest vabastamise uueks otsustamiseks. 24.05.2017. a kohus pikendas võlgniku kohustustest vabastamise menetlust. Võlgnik on esitanud perioodi mai 2017 kuni august 2019 aruande, millest nähtub, et võlausaldajatele on tehtud väljamaksed kokku 5 726,13 euro ulatuses. Täitmata kohustused võlausaldajate ees on alljärgnevad: Jrk. Nr.

Võlausaldaja

Xxxx OÜ Xxxx As Xxxx OÜ Xxxx AS (Xxxx OÜ) Xxxx AS Xxxx AS Xxxx OÜ Xxxx AS

Xxxx AS AS Xxxx

Pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustus

(EUR)

kustutatud 0 (täidetud kolmanda isiku poolt) 390,06 190,54 194,53 1174,99 477,80 9953,98 3158,39 kustutatud

Kohtumääruse põhjendused PankrS § 175 lg 1 järgi pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest otsustab kohus võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise. PankrS § 175 lg 3 järgi kohus ei või keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast, enne kui ta on ära kuulanud usaldusisiku ja võlgniku, samuti võlausaldajad, kes on selleks soovi avaldanud. 10.10.2019. a kuulas kohus ära võlgniku ja ühe võlausaldaja. PankrS § 175 lg 2 p 2 kohaselt kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma käesoleva seaduse § 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. VÕS § 104 lg 4 ja lg 5 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine ning tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Kohus ei ole tuvastanud PankrS § 175 lg 2 sätestatud aluseid võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumiseks. Kohtu hinnangul on A K täitnud oma kohustusi nõuetekohaselt, esitanud aruandlust, teinud võlausaldajatele väljamaksed. Võlgnikul pankrotivara puudus, seega oli võlgnikul võimalik rahuldada võlausaldajate nõudeid üksnes igakuiselt saadava töötasu arvelt arvestades TMS § 132 lg 1 ja lg 2 sätestatut. Võlgnik on asunud tööle oktoobris 2016. a. Kohtule on esitatud võlgniku arvelduskonto väljavõte (I kd tl 4552). PankrS § 175 lg 4 järgi võlgnik peab vande all andma kohtule teavet oma kohustuste täitmisest. Kui võlgnik kohtu määratud tähtaja jooksul teavet ei anna, keeldub kohus võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast. Võlgnik on 10.10.2019. a andnud kohtule vande kohustuste täitmise kohta.

Kohtul puudub alus kahelda selles, et võlgnik on esitanud tõeseid andmeid enda töötamise kohta. Kohus leiab, et võlgnik on teinud vastavalt enda võimetele jõukohast tööd ning võlgnikule ei ole etteheidetav suurema sissetuleku või parema töökoha puudumine. Riigikohus on 30.10.2019. a tsiviilasjas 2-11-24696 tehtud lahendis asunud seisukohale, et kui võlgnikul on vastavalt asjaoludele mõistlik töö olemas, ei pruugi paremini tasustatava töökoha otsimine võlgniku elukorraldust, võimeid jms asjaolusid arvestades siiski olla mõistlik ja võlgnikule jõukohane. Mõistlikkuse hindamisel tuleb seejuures võlaõigusseaduse § 7 lg 1 järgi arvestada seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk ei ole võlgnikku karistada ega sundida teda seadma enda jaoks ebarealistlikke eesmärke. Samas võib võlgniku kohustuste rikkumiseks pidada seda, kui võlgnik oma sissetulekuid põhjendamatult vähendab või neid varjab. Võlgniku poolt käesolevas menetluses esitatud tõendite alusel puudub kohtul alus kahelda võlgniku sissetulekute ja väljaminekute vastavuses tegelikkusele. Ühtegi tõendit selle kohta, et võlgnik varjaks oma vara või tegelikke sissetulekuid kohtule esitatud ei ole. Kohus ei ole käesolevas menetluses tuvastanud võlgniku käitumises võlausaldajate huvide kahjustamisele suunatud tegevust. Riigikohus on tsiviilasjas 2-11-24696 selgitanud, et võlgniku kohustuste süüliseks rikkumiseks ei saa pidada asjaolu, et pankrotivõlausaldajatele on makseid tehtud alles pikendatud menetluse lõpus. Kolleegiumi arvates ei saa võlausaldajate nõuete ükskõik millises ulatuses rahuldamine ükskõik millises menetluse staadiumis olla võlgniku kohustustest vabastamata jätmise põhjuseks. Eeltoodust tulenevalt kuulub A Ke taotlus rahuldamisele ning võlgnik tuleb pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastada. PankrS § 176 lg 1 järgi kui võlgnik vabastatakse oma pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest, lõpevad pankrotivõlausaldajate nõuded võlgniku vastu, sealhulgas ka nende pankrotivõlausaldajate nõuded, kes ei ole pankrotimenetluses nõudeid esitanud (v.a õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise ning lapsele või vanemale elatise maksmise kohustused, mida võlgnikul ei ole). PankrS § 177 lg 1 järgi võib kohus võlausaldaja taotlusel ühe aasta jooksul võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise määruse tegemisest selle määruse tühistada, kui selgub, et võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse kestel oma kohustusi tahtlikult rikkunud ja sellega oluliselt takistanud pankrotivõlausaldajate nõuete rahuldamist. Võlausaldaja võib PankrS § 177 lõikes 1 nimetatud taotluse esitada üksnes juhul, kui ta sai võlgniku kohustuste rikkumisest teada alles pärast võlgniku kohustustest vabastamise määruse tegemist. Pankrs § 174 lg 2 alusel kohus vabastab võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamisel usaldusisiku. Tulenevalt PankrS § 175 lg 7 avaldatakse teade võlgniku kohustustest vabastamise kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Sonntak Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.