Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Margo Klaar ja Ele Liiv
Määruse tegemise aeg ja koht
08.03.2017, Tallinn
Tsiviilasja number
2-09-43928
Tsiviilasi
AK kohustustest vabastamise menetlus
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 22.12.2016 määrus võlgniku kohustustest vabastamiseks ja menetluse lõpetamiseks
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Swedbank AS-i määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Võlgnik/usaldusisik AK (isikukood XXXXXXXXX) Määruskaebuse esitaja/võlausaldaja Swedbank AS (registrikood 10060701), lepinguline esindaja Külli Reinfeld Võlausaldajad: Monetti AS Credit Invest OÜ Placet Group OÜ SMS Kiirlaen AS ITM Inkasso OÜ Koduliising OÜ SMS Laen AS Bigbank AS MCB Finance Estonia OÜ Risicum Capital Estonia AS
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 22.12.2016 määrus ja saata tsiviilasi tagasi maakohtule võlgniku kohustustest vabastamise uueks otsustamiseks.
2.Määruskaebus rahuldada.
3.Menetluskulud jaotab maakohus asja lõpplahendis.
4.Määruse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse ärakirja kassaatorile kättetoimetamisest. Selgitused Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lõikele 6 juhul, kui määruskaebuse esitaja taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud
1.Harju Maakohtu 26.11.2009 määrusega kuulutati välja AK pankrot. 30.06.2011 määrusega lõpetas kohus pankrotimenetluse pärast raugemise tõttu ning algatas võlgniku kohustustest vabastamise menetluse, kohustades võlgnikku täitma enda usaldusisiku kohustusi.
2.20.07.2016 saabus pankrotiseaduse (PankrS) § 175 lõikes 1 sätestatud tähtaeg võlgniku kohustustest vabastamise otsustamiseks. Kohus küsis võlausaldajatelt seisukohti ja 07.12.2016 toimus PankrS § 175 lõike 4 alusel vande andmine.
3.Võlausaldaja Placet Group OÜ märkis, et kui võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse käigus käitunud heas usus ja õiguspäraselt, ei ole vastuväiteid menetluse lõpetamiseks. Võlausaldaja SMS Kiirlaen AS teatas, et ei ole menetluse lõpetamise vastu.
4.Võlausaldaja Swedbank AS palus jätta võlgniku taotluse kohustustest vabastamiseks rahuldamata. Vastuväidete kohaselt on võlgnik esitanud arvelduskonto väljavõtte alates 01.01.2012, kuigi kohus kohustas esitama väljavõtte alates 30.06.2011. Võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse jooksul rikkunud võlausaldajatele väljamaksete tegemise kohustust kokku summas 2253.24 eurot. Nimetatud summa leidmisel lähtus võlausaldaja sellest, et võlgnikul puudusid ülalpeetavad. Lisaks märkis võlausaldaja, et perioodil, mil võlgnik väidetavalt oli töötu (ja osaliselt ka muul ajal), on tema kontole toimunud mitmed laekumised eraisikutelt või on tehtud sularaha sissemakseid läbi pangaautomaadi, kuid võlgnik ei ole selgitanud, kust on nimetatud rahalised vahendid saadud. Samuti ei ole võlausaldajale teadaolevalt nimetatud asjaolusid kontrollinud kohus. Eeltoodust tulenevalt ei ole välistatud, et tegemist võis olla võlgniku sissetulekuga, millest osa tulnuks eraldada võlausaldajatele väljamaksete tegemiseks. Lisaks märgitule seisneb võlgniku kohustuste rikkumine ka selles, et ta lõpetas oma ütluste kohaselt töösuhte lasteaias vabatahtlikult, käis paaril proovipäeval Soomes koristajana ning seejärel oli aasta aega omal algatusel töötu ega teinud midagi töökoha leidmiseks. Ärakuulamisel teatas võlgnik, et sel perioodil ta end töötuna arvele ei võtnud, sest tema hinnangul ei oleks ta Töötukassa vahendusel nagunii tööd leidnud. Ühtegi tõendit töö otsimise kohta võlgnik ei esitanud. Samas nähtub konto väljavõttest, et võlgnik on töötu oleku ajal teinud mitmeid sularaha sissemakseid enda kontole, mis viitab sellele, et võlgnik võis saada varjatud tulu, kuid sellekohast infot ta avaldanud ei ole. Kõik eelkirjeldatu näitab võlgniku suhtumist oma kohustustesse ning võlausaldajatesse. Selline võlgniku käitumine on vastuolus PankrS-is sätestatuga ning võlausaldajate huve kahjustav. Võlgniku tegevus väljamaksete tegemata jätmisel ning
töökoha mitteotsimisel perioodil, mil ta töötu oli, on olnud tahtlik ning selline käitumine ei ole kohustustest vabastamise menetluse raames lubatav. 07.12.2016 võlgniku vande andmisel oli kohtule teada võlgniku arvelduskonto väljavõttest nähtuv, kuid maakohus sellele tähelepanu ei pööranud. Esimese astme kohtu määrus
5.Harju Maakohus rahuldas 22.12.2016 määrusega võlgniku taotluse kohustustest vabastamiseks ja lõpetas pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse. Kohus vabastas võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest alljärgnevalt: Jrk. Võlausaldaja Pankrotimenetluses täitmata jäänud Nr. kohustus (EUR)
1.Monetti AS 381.61
2.AS Swedbank 1776.13
Credit Invest OÜ SMS Kiirlaen AS ITM Inkasso OÜ Koduliising OÜ SMS Laen AS Bigbank AS MCB Finance Estonia OÜ Risicum Capital Estonia AS
6.Kohus viitas PankrS § 175 lõigetele 1, 11 ja 3. Kohtu hinnangul on võlgnik täitnud oma kohustusi nõuetekohaselt. 07.12.2016 kuulas kohus ära võlgniku. Võlausaldajad Placet Group OÜ, Bigbank AS ja SMS Kiirlaen AS nõustusid kohustustest vabastamisega.
7.Võlausaldaja Swedbank AS teatas 12.12.2016, et kohustustest vabastamine ei ole põhjendatud, kuna võlgnik on rikkunud väljamaksete tegemata jätmisega võlausaldaja õigusi. Kohus võlausaldaja vastuväitega ei nõustunud. Kuivõrd võlgnikul puudub vara, on tal võimalik rahuldada võlausaldajate nõudeid üksnes igakuiselt saadava töötasu arvelt arvestades täitemenetluse seadustiku (TMS) § 132 lõigetes 1 ja 2 sätestatut. Võlgnik on otsinud tulutoovat tegevust ning leidnud töökoha 2016.a oktoobris, seega pärast Pankrs § 175 lõikes 1 sätestatud tähtaja möödumist, mistõttu ei olnud võlgnikul võimalik teha makseid Pankrs § 175 lõikes 1 sätestatud perioodi jooksul. Samuti on võlausaldaja lähtunud väärast eeldusest, et võlgnikul puuduvad ülalpeetavad. Tema lapsed on jõudnud täisikka menetluse jooksul, sealjuures on ühel lastest diagnoositud raske haigus. Kohus viitas PankrS § 175 lõikele 4. Võlgnik on 07.12.2016 andnud kohtule vande kohustuste täitmise kohta. Kohtul puudub alus kahelda, et võlgnik on esitanud tõeseid andmeid sissetulekute ja kohustuste täitmise kohta.
8.Eeltoodust tulenevalt kuulub võlgniku taotlus rahuldamisele ning ta tuleb pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastada. Kohus viitas ka PankrS § 176 lõikele 1 ja § 175 lõikele 7. Määruskaebus
9.03.01.2017 esitatud määruskaebuses palub võlausaldaja Swedbank AS maakohtu määruse tühistada ja jätta uue määrusega võlgniku taotlus kohustustest vabastamiseks
rahuldamata. Kaebuse menetlemisega seotud kulud palub võlausaldaja jätta võlgniku kanda või tagastada määruskaebuse rahuldamisel riigilõiv 50 eurot.
10.Võlausaldaja jäi oma 12.12.2016 seisukohas toodu juurde, märkides täiendavalt järgmist. Võlausaldaja esitas arvutused, mille kohaselt on võlgnik kohustustest vabastamise menetluse jooksul rikkunud võlausaldajatele väljamaksete tegemise kohustust kokku summas 2253.24 eurot. Maakohus võlausaldaja vastuväitega ei nõustunud, kuid määruse põhjendustest ei nähtu arvutusi, mis võlausaldaja väite ümber lükkaks. Sellises olukorras ei ole kohtu üldsõnaliselt põhjendused piisavad. Väär on kohtu seisukoht, et võlgnik on töökoha leidnud alles 2016.a oktoobris. Võlgniku konto väljavõttest nähtuvalt omas ta ka kohustustest vabastamise menetluse viieaastase perioodi jooksul töökohta ja sissetulekut. Maakohus aga eeltoodut asja lahendamisel arvestanud. Võlgnik on esitanud arvelduskonto väljavõtte alates 01.01.2012, seega puudub info selle kohta, kas ja mis tasu eest töötas ta perioodil 30.06.2011-01.01.2012. Kuigi võlausaldaja juhtis nimetatule maakohtu tähelepanu, kohus nimetatud asjaolusid välja ei selgitanud. Samuti ei selgitanud kohus välja asjaolusid sularaha sissemaksete ja eraisikutelt saadud rahaliste vahendite osas, mistõttu ei ole välistatud, et tegemist võis olla samuti sissetulekuga, millest osa tulnuks eraldada võlausaldajatele väljamaksete tegemiseks. Rahvastikuregistrist nähtuvalt on võlgnikul kaks last, kes sündisid vastavalt 29.07.1990 ja 13.07.1992. Seega jõudsid nad täisikka 2008.a ja 2010.a. Kohustustest vabastamise menetlus algatati 30.06.2011, seega pärast laste täisikka jõudmist. Isegi, kui võlgnikul lasunuks laste ülalpidamiskohustus kohustustest vabastamise menetluse perioodi vältel, tulnuks ikkagi osa sissetulekust võlausaldajatele välja maksta. Nt 2012.a jaanuaris sai võlgnik tööandjalt 755.33 eurot. Töötasu alammäär oli 290 eurot, millele lisandub võlgnikule jääv 25%, so 116.33 eurot. 1/3 palga alammäärast oli 96.67 eurot, so kahe ülalpeetava korral 193.34 eurot. Kokku pidanuks kahe ülalpeetava korral võlgnikule jääma 599.67 eurot, järelikult võlausaldajatele tulnuks eraldada 155.66 eurot, jne. Võlgnik ei ole 5a jooksul teinud võlausaldajatele mitte ühtegi väljamakset ning kohus ei ole asja lahendamisel teinud ühtegi arvutust, mis võlausaldaja väited väljamaksete tegemise kohustuse rikkumise osas ümber lükkaks.
11.Kohus ei andnud hinnangut ka võlausaldaja seisukohale, mille kohaselt on võlgnik PankrS-st tulenevaid kohustusi süüliselt rikkunud ka seetõttu, et lõpetas vabatahtlikult töösuhte lasteaias ning oli seejärel aasta aega töötu ega teinud mingeid pingutusi töökoha leidmiseks. Ühtegi tõendit töö otsimise kohta võlgnik ei esitanud. Samas nähtub tema arvelduskonto väljavõttest, et töötu oleku ajal tegi ta enda kontole mitmeid sularaha sissemakseid, mis viitab sellele, et võlgnik võis saada varjatud tulu. Viitega Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-46-13 (punkt 11) leidis võlausaldaja, et võlgnik on oma tegevuses/tegevusetuses olnud tahtlik, so võlgniku käitumine on süülise iseloomuga, mistõttu tuleb ta jätta kohustustest vabastamata. Vastustajate seisukoht
12.Võlausaldajad Bigbank AS ja OÜ Koduliising nõustusid määruskaebusega ja palusid maakohtu määruse tühistada ning jätta võlgnik kohustustest vabastamata. Võlgnik määruskaebuse osas seisukohta ei esitanud. Menetluse edasine käik
13.Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lõike 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
Ringkonnakohtu seisukoht
14.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 22.12.2016 määrus tuleb tühistada menetlusõiguse normi rikkumise tõttu ja asi tuleb saata uueks lahendamiseks tagasi maakohtule. Määruskaebus tuleb rahuldada.
15.Maakohus ei ole nõuetekohaselt tuvastanud asja lahendamiseks vajalikke asjaolusid ning on rikkunud põhjendamiskohustust. Võlgniku kohustusest vabastamise otsustamine on reguleeritud PankrS §-s 175, mille lõike 1 järgi otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. Võlgniku kohustustest vabastamise otsustamisel peab kohus kontrollima, et absoluutseid keeldumise aluseid (PankrS § 175 lõiked 2 ja 4) ei esine. Kohus peab kontrollima mh, kas võlgnik on täitnud PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi. Maakohus on küll määruses järeldanud, et võlgnik on enda kohustusi täitnud nõuetekohaselt, aga määrusest ei nähtu, kuidas maakohus nimetatud järelduseni jõudis. Kohus on üksnes märkinud, et kuna võlgnik andis kohtule vande kohustuste täitmise kohta ning kohtul puudub alus kahelda, et võlgnik on esitanud tõeseid andmeid sissetulekute ja kohustuste täitmise kohta, kuulub taotlus rahuldamisele. Kolleegium märgib, et TsMS § 175 lõikes 4 toodud vande andmise kohustuse täitmata jätmine on üksnes üks absoluutne keeldumise alus. Kohustustest vabastamise menetlus lahendatakse hagita menetluses, mistõttu on maakohtul mh TsMS § 5 lõikes 3 ning § 477 lõigetes 5 ja 7 sätestatud asjaolude selgitamise ja tõendite kogumise kohustus. TsMS § 477 lõike 5 järgi ei ole kohus hagita menetluses seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti. Sama paragrahvi 7. lõike kohaselt peab kohus kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid. Vajadusel võib kohus nõuda avaldajalt tõendite esitamist või koguda neid omal algatusel. Ka TsMS § 5 lõike 3 kohaselt selgitab kohus hagita asjas ise asjaolud ja kogub selleks vajalikud tõendid, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Eelnimetatud sätetes väljendub hagita menetlusele omane uurimispõhimõte, mille eesmärk on tagada, et asja lahendamiseks olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata ainuüksi selle tõttu, et menetlusosaline ei osanud ette näha vajadust esitada täiendavaid tõendeid (vt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-46-13, punkt 13; nr 3-2-1-45-09, punkt 14). Käesolevas asjas ei ole maakohus selgitanud välja asja lahendamiseks olulisi asjaolusid. Võlgniku kohustustest vabastamine on kaalutlusõigus ning seega saab kõrgema astme kohus sekkuda maakohtu otsustusse üksnes juhul, kui maakohus on ületanud diskretsiooni piire. Antud juhul ei ole ringkonnakohtul võimalik kontrollida maakohtu siseveendumuse kujunemist ja diskretsiooni teostamist, kuna maakohus ei selgitanud välja asja lahendamiseks olulisi asjaolusid ega ole nõuetekohaselt põhjendanud enda järeldust, miks võlgnikku saab kohustustest vabastada.
16.Maakohus on küll PankrS § 175 lõike 3 kohaselt kuulanud ära soovi avaldanud võlausaldajad, kuid kaevatavast määrusest nähtuvalt ei ole suures osas arvestanud võlausaldaja Swedbank AS-i vastuväidetega ega ole oma vastavat otsustust ka põhjendanud. Võlausaldaja viitas 12.12.2016 seisukohas nii võlausaldajatele väljamaksete tegemise kohustuse kui töö otsimise kohustuse rikkumisele (PankrS § 175 lõige 2 punkt 2 koosmõjus § 173 lõikega 1 ja § 172 lõikega 2). Mh on võlausaldaja esitanud põhjaliku arvestuse kohustustest vabastamise menetluse jooksul võlgnikule laekunud ja võlausaldajatele eelduslikult tasumisele kuuluvatest summadest (seisukoht t lk 127-131, tabel lk 132-135). Kaevatavas määruses on kohus vastuseks võlausaldajale üksnes märkinud, et viimane lähtus väärast eeldusest, et võlgnikul ei ole ülalpeetavaid, sest tema lapsed jõudsid täisikka alles käesoleva menetluse jooksul. Samuti väljendas
maakohus määruses seisukohta, et võlgnik leidis töö alles 2016 oktoobris. Lisaks tugines maakohus asjaolule, et ühel lastest on diagnoositud raske haigus, jättes sealjuures põhjendamata, millist tähtsust omab nimetatud asjaolu käesoleva asja lahendamisel.
17.Nõustuda ei saa maakohtu seisukohaga, et võlgniku lapsed jõudsid täisikka käesoleva menetluse jooksul. Määruskaebuses on võlausaldaja õigesti esile toonud, et võlgniku kaks last on jõudnud täisikka vastavalt 29.07.2008 ja 13.07.2010 (nähtub ka ajutise halduri aruandest, t lk 12). Kohustustest vabastamise menetlus algatati aga 30.06.2011, seega peale laste täisikka jõudmist. Isegi, kui võlgniku lastele laieneks perekonnaseaduse (PKS) § 97 punktis 2 sätestatud ülalpidamiskohustus, so kuni 21aastaseks saamiseni (millist asjaolu küll võlgnik esile toonud ei ole), tuleks see sisuliselt kõne alla ainult ühe lapse puhul (sest teine laps sai 21-aastaseks 29.07.2011, seega 1 kuu peale kohustustest vabastamise menetluse algatamist). Sellisel juhul tuleks võlgnikul esile tuua ning kohtul tuvastada lapse ülalpidamisvajadus (sh tema vajaduste ulatus), sest üle 18-aastase lapse puhul ei kehti seadusest tulenev eeldus tema ülalpidamisvajaduse kohta, samuti mitte PKS § 101 lõikes 1 sätestatud elatise miinimummäär.
18.Võlausaldaja on võlgniku konto väljavõtetele (t lk 85-102) tuginedes esile toonud, et kohustustest vabastamise menetluse jooksul on võlgnik saanud töötasu nt B OÜ-st (2012.a jaanuarist kuni maini) ja lasteaiast Männimudila (2012.a detsembrist kuni 2014.a märtsini). Maakohus on põhjendamatult jätnud viidatu täielikult tähelepanuta ega ole tuvastanud asjaolusid (eelkõige võlgniku sissetuleku menetluse jooksul ja võimaliku ülalpidamiskohustuse täitmiseks arvestatavad summad), mille alusel saaks hinnata, kas võlgnik on menetluse jooksul PankrS § 172 lõikes 2 sätestatud kohustust nõuetekohaselt täitnud ehk kas peale PankrS § 173 lõikes 5 märgitud tulu mahaarvamist jäi võlgnikule sellist tulu, millest tal tulnuks oma usaldusisikuna teostada võlausaldajatele väljamakseid. Olukorras, kus võlgniku konto väljavõtetelt nähtuvad mitmed töötasuna märgitud summad ning ka võlgnik ise on ärakuulamisel kinnitanud töötamist nii aastatel 2011 (kuid ei ole selgitanud, kus) ja 2012-2015 (lasteaias; ärakuulamise protokoll t lk 125), ei saanud kohus ilma eelnevalt viidatud asjaolusid tuvastamata võlgnikku kohustustest vabastada märkides üksnes üldsõnaliselt, et kohtul puudub alus kahelda, et võlgnik on esitanud tõeseid andmeid sissetulekute ja kohustuste täitmise kohta. Eeltoodust tulenevalt on väär ka kohtu seisukoht, et võlgnik leidis töö alles 2016.a oktoobris. Selgituseks võlgnikule märgib kolleegium, et ka juhul, kui võlausaldajatele seaduse kohaselt välja maksmisele kuuluvad summad olnuks väga väikesed, tuli võlgnikul, olles ühtlasi iseenda usaldusisikuks, PankrS § 172 lõikes 2 sätestatud kohustusi täita. Kohustustest vabastamise menetluse üheks eesmärgiks on võimaldada uus majanduslik algus eriti raskes majanduslikus seisus võlgnikule, kes annab endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks (vt Riigikohtu lahendid nr 32-1-90-16, punkt 12; nr 3-2-1-46-13, punkt 11). Ka iga väikseima summa tasumine näitab võlgniku huvi ja soovi seadusest tulenevate kohustuste täitmiseks ning annab menetluse lõpus suurema tõenäosusega aluse võlgniku kohustustest vabastamiseks.
19.Samuti on võlausaldaja nii 12.12.2016 seisukohas kui määruskaebuses esile toonud võlgniku poolt töö (mõistlikult tulutoova tegevuse) otsimise kohustuse rikkumise, millele kohus samuti kaevatavas määruses tähelepanu ei pööranud. Ka ärakuulamisel kinnitas võlgnik oma vähemalt aasta aega töötu olemist, kuid ei osanud selgitada, miks ta ennast töötuna arvele ei võtnud, märkides üksnes, et ei oleks saanud sellest mingit kasu (protokoll t lk 125). Kolleegium märgib, et iseenesest ei ole välistatud, et ka juhul, kui võlgnik ei leia tööd, vabastatakse ta kohustustest. Seda aga üksnes juhul, kui võlgnik
põhistab, et on aktiivselt tegelenud töö otsimisega. Kohustustest vabastamine ei ole võlgniku õigus, vaid selleks peab võlgnik andma endast parima sh töö otsimisel. Võlgnikul tuleb töö aktiivset otsimist iseloomustavad elulised asjaolud esile tuua ja põhistada TsMS § 235 mõttes. Antud juhul ei ole võlgnik selliseid asjaolusid esile toonud ja ka maakohus ei ole tõendite esitamist võlgnikult nõudnud ega asjaolusid tuvastanud.
20.Seoses võlgniku esitatud konto väljavõttega on võlausaldaja nii 12.12.2016 seisukohas kui määruskaebuses asjakohaselt esile toonud, et esitatud on väljavõte alates 01.01.2012, kuigi kohustuste nõuetekohase täitmise hindamiseks on vajalik tuvastada sissetulekud alates menetluse algusest 30.06.2011. Antud juhul puudub info selle kohta, kas ja mis tasu eest töötas võlgnik perioodil 30.06.2011-01.01.2012. Maakohus küll nõudis väljavõtet alates 30.06.2011, kuid selle mittesaamisele ei reageerinud.
21.Asja uuel lahendamisel peab maakohus tuvastama kõik vajalikud asjaolud, mille alusel saaks kohus järeldada, kas võlgnik on täitnud või rikkunud oma kohustusi - eelkõige võlgniku sissetulekud menetluse jooksul, kas võlgnikul lasus menetluse kestel kasvõi osaliselt seadusest tulenev ülalpidamiskohustus, võlgniku poolt töötu oleku ajal töö otsimise kohustuse täitmisega seonduvad asjaolud), ja vajadusel koguma selleks tõendeid ning eelnimetatud asjaolude ja tõendite pinnalt tegema põhjendatud määruse, mille alusel oleks maakohtu siseveendumuse kujunemine jälgitav.
22.Lisaks eeltoodule juhib kolleegium tähelepanu, et kaevatavas määruses on maakohus ebaõigesti märkinud, et Bigbank AS nõustus võlgniku kohustustest vabastamisega. Asja materjalidest ei nähtu üldse Bigbank AS-i seisukohta menetluse lõpetamise kohta.
23.Menetluskulude jaotus kuulub otsustamisele vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele (TsMS § 173 lõike 3 viimane lause). Seega menetluskulud jaotab ja määrab kindlaks maakohus asja uuel läbivaatamisel. Kaebaja on taotlenud määruskaebuse rahuldamisel riigilõivu tagastamist. TsMS § 150 lõike 1 punkti 5 kohaselt tagastatakse määruskaebuse esitajale tema poolt tasutud riigilõiv, kui määruskaebus rahuldatakse ning kui kohus ei jäta riigilõivu mõne teise menetlusosalise kanda. Kuivõrd menetluskulude jaotuse (sh kas riigilõiv jääb mõne teise menetlusosalise kanda) otsustab alles maakohus asja uuel läbivaatamisel, ei saa ringkonnakohus lahendada kaebaja riigilõivu tagastamise taotlust. Riigilõivu tagastamise taotluse saab maakohus lahendada alles pärast menetluskulude jaotuse kindlaksmääramist. Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.