Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

kantud

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

HAGI JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

2(13)

Tsiviilasi nr: 2-18-471 Üürilepingu p 1.1 alapunkti c kohaselt oli ruumide kasutamise sihtotstarve "äriruumid, peoja majutusteenus". 19. juulil 2017 koostatud akti alusel andis kostja hagejale üle ruumide ukse võtmed ning 17. juulil 2017 tasus hageja kostjale üürilepingu p 1.4.2 alusel ettenähtud ettemaksu 3000 eurot ja p-ga 7.1 ettenähtud tagatise 3000 eurot. Vastavalt üürilepingu p-le 1.4.5 pidi hageja kahe kuu jooksul tegema ruumides majutusteenuste osutamiseks vajalikke remondi- ja ehitustöid. Enne ehitustööde teostamist tellis hageja vastava projekti EpoGlypH OÜ arhitektibüroost (arhitektuuribüroo). Projekti koostamise eest tasus hageja arhitektuuribüroole kokku 1284 eurot. Projekti koostamise käigus teatas arhitekt hagejale, et ruumide kasutamine majutusteenuste osutamiseks ei ole ilma hoone kasutamise otstarvet muutumata võimalik, hoone ametlik kasutamise otstarve on büroohoone. Majutusteenuste osutamiseks on vaja muuta hoone otstarve majutushooneks (s.o hotelliks või hosteliks). Sihtotstarve muutmine eeldab täiendavate kulude kandmist, mahuka dokumentatsiooni vormistamist, ehitus- ja kasutusloa taotlemist ning täiendavate ehitustööde teostamist. See on aeganõudev protsess, mis võib kesta aastaid. Ehitus- ja kasutusloa taotlemine on ainult hoone omaniku, s.o kostja, pädevuses. Hageja teatas eeltoodud asjaoludest kostjale. Kostja lubas probleemi lahendada ja ehitusloa hankida. Ehitusloa saamiseks tegi kostja esindaja teatud samme, pöördudes vastavate ametkondade poole. Vaatamata sellele ei ole kostja ehitusluba saanud ega hoone kasutamise otstarvet muutnud. Asjaolu, et kostja oli probleemist ja enda vastutusest selle lahendamise eest teadlik, kinnitab mh see, et pärast probleemi ilmnemist ei ole kostja ühtegi üüriarvet hagejale esitanud, kuigi lepingu tingimuste kohaselt pidi ta üüriarved alates 2017. a augustist igakuiselt esitama. Alates üürilepingu sõlmimisest kuni hagi esitamiseni puudus hagejal võimalus plaanitud remondi- ja ehitustöid üüriruumides teostada ning ruume lepinguga ettenähtud eesmärgil kasutada. Hageja leiab, et ülalkirjeldatud asjaolusid arvestades on kostja üürilepingut oluliselt rikkunud ning hagejal oli õigus üürilepingust taganeda või üürileping üles öelda. Hageja on seda kostjale 18. oktoobril 2017, 21. oktoobril 2017 ja 4. detsembril 2017 saadetud avaldustega ka teinud. Viimases avalduses teatas hageja (alternatiivselt) veel üürilepingu tühistamisest olulise eksimuse tõttu (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 90 lg 1 ja § 92 lg-d 1–3). Kostja on tegutsenud vastuolus hea usu põhimõttega, andes hagejale tõele mittevastavat informatsiooni ning varjates tahtlikult hageja jaoks olulise tähtsusega asjaolusid. Kostja poolt 18. detsembril 2017 ettevalmistatud akti alusel tagastas hageja kostjale ruumide võtmed. Hageja nõuab lepingu alusel üle antud 6000 euro tagastamist. Lisaks on kostja tekitanud hagejale kahju sellega, et hageja on arhitektuuribüroole projekti eest tasunud 1284 eurot (kasutud kulutused). Samuti oli hageja sunnitud kostja lepingurikkumise tõttu kasutama õigusabi, mistõttu hageja nõuab Perejurist OÜ-le konsultatsiooni eest tasutud 160 euro ja ülalmärgitud 4. detsembri 2017 avalduse koostamise eest tasutud 140 eurot hüvitamist.

KOSTJA VASTUVÄITED

3(13)

Tsiviilasi nr: 2-18-471

Tsiviilasi nr: 2-18-471 vajadusel saab hooneosa sihtotstarvet muuta ka kasutusteatisega. Eelnimetatud kiri ei tõenda, et ruumides ei ole kunagi võimalik avada majutusasutust. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks pöördunud kostja või TLPA poole sooviga muuta hoone sihtotsarvet ja saanud sellele eitava vastuse. Üürilepingu p-de 1.4.5, 1.4.6 ja 3.2.9 kohaselt tuli hagejal teha ehitustöid, mistõttu ehitustööde tegemine oli hagejale teada juba üürilepingu sõlmimise hetkel. Hageja ei ole tõendanud, et kasutusteatis on äärmiselt mahukas dokument ning selle menetlemine võtab aastaid ja nõuab suuri kulutusi. Samuti on arusaamatu, mis põhjusel hageja nõustus üürilepingus üüriruume välja ehitama ja korraldama vastava dokumentatsiooni vormistamise, kui hageja hinnangul on tegemist liialt pika ja kuluka protsessiga. Hageja pidi arvestama võimaliku rahalise ja ajalise kuluga. Kostjale on ka arusaamatu, millised on need väidetavalt ebatõesed andmed, mis kostja hagejale avaldas. Asjaolu, et majutusteenuste osutamiseks tuli teha ehitustööd ja hankida kohaliku omavalitsuse kooskõlastused, oli hagejale teada enne üürilepingu sõlmimist. Seega hageja väited kostja poolsete kohustuste rikkumise kohta on ainetud. Lepingu tühistamise aluseid kostja hinnangul ei esine ning isegi kui esineks, siis hagejal ei oleks õigust tehingut tühistada. Hageja peab ise teadma, millistele tingimustele vastavaid ruume ta oma äritegevuses vajab. Seega ei ole TsÜS § 92 lg 5 alusel hagejal õigust tehingu tühistamist nõuda. Kostjale teadaolevalt on võimalik üüriruumide ümberehitamisel neid kasutada majutusasutusena. Hageja on ise pidanud üürilepingut varem kehtivaks, sest hageja on esitanud 18. ja 21. oktoobril 2017 taganemisavaldused. Hageja nõuab kahju hüvitamist, kuid ei ole tõendanud maksete tegemist kahju hüvitamise aluseks olevate arvete alusel. Lisaks ei ole hagejal õigust nõuda kahju hüvitamist, sest kostja ei ole rikkunud üürilepingut ning hagejal puudub õigus tehingu tühistamiseks. Seega tuleb hageja kahju hüvitamise nõuded jätta rahuldamata. Kostja märgib samuti, et tema vastutus üürilepingu rikkumise korral on üürilepingu p 1.4.4. kohaselt piiratud ühe kuu üüri summaga. Kostja ütles VÕS § 316 lg 1 p 2 alusel üürilepingu üles alates 18. detsembrist 2017, sest MIVI OÜ ei täitnud üüri maksmise kohustust.

MAAKOHTU OTSUS

Tsiviilasi nr: 2-18-471 otstarbel ja märgitud kuulutusest ei nähtu, et üürile antakse ruume, mille otstarve oleks vaid majutusteenus. Üürilepingu p-s 1.1 on fikseeritud ja kokku lepitud samad ruumide kasutamise otstarbed, mis ülalmainitud kuulutuses. Üürilepingu p-de 1.4.5 ja 3.2.9 põhjal luges kohus tõendatuks kostja väite, et hageja sai ruumid oma kasutusse ja tal oli õigus ja kohustus ruumid vastavalt oma äranägemisele ja vajadustele ümber ehitada, suhelda seoses ehitustegevusega vahetult vastavate ametiasutuste, kohaliku omavalitsusega ning korraldada ise vastavate lubade hankimine. Hageja, soovides hakata kasutama lepingus nimetatud ruume, mille otstarve oli mitte üksnes majutusotstarve, vaid ka äri- ja peoruumide teenuse osutamine, pidi kõik ehitustegevusega ja vajalike lubadega seonduvad kulud ning riskid kandma ise. Seega pidi hageja professionaalse ettevõtjana mõistma ka ehitustegevuseks vajalike dokumentide hankimisega seotud kulusid ja asjaajamist. Hageja üüris kohtu hinnangul teadlikult kostjalt ruumid, mis tuli enne äritegevuse alustamist eelnevalt välja ehitada, vastavad kooskõlastused, load isa hankida ja ise suhelda selle jaoks ametiasutuste, kohaliku omavalitusega. Kohtu hinnangul ei lähtunud lepingust, et need kooskõlastused ja load oleks kohustututud hankima üürileandja, st et kostja kohustus oleks olnud kohandada ruumid hagejale. Kohtu hinnangul ei olnud tõendatud hageja väide, et üüritud ruume ei tohi kasutada majutuseks. Hageja esitatud TLPA 20. novembri 2017 kirjast ei nähtu, et kohalik omavalitsus keelaks ruume majutusasutusena kasutamast või keelduks kasutusotstarbe muutmisest. Viidatud kirjas on selgitatud, et ruumide otstarve on määratletud "büroohoone" ja "kasiino", ent märgitu ei tähenda seda, et ruume ei või kasutada majutuseks. Kirjas selgitatakse hagejale, millised õigused hagejal on ning et kui on vaja teha ümberehituslikke töid, siis tuleb seda teha kooskõlas seadustega. Lisaks on hagejale selgitatud, kuidas ja millal on vaja esitada kasutusteatis. Linn on täitnud selgitamiskohustust eesmärgiga, et hageja tegevus ja vajadusel küsitav kasutusteatis vastaks ehitusseadustiku (EhS) § 50 lgtele 1, 3 ning § 7 lg-tele 1 ja 2. Tõenditest ei nähtu, et hageja oleks taotlenud kostjalt või linnalt vastavaid nõusolekuid või lube, millest kostja või linn oleksid keeldunud. Eeltoodu alusel leidis kohus, et kostja ei ole rikkunud üürlepingust tulenevaid kohustusi, sh VÕS § 276 lg-s 1 sätestatut, samuti ei ole kostja esitanud hagejale valeandmeid selle kohta, et ruume saab kasutada majutustegevuseks (VÕS § 14 lg-d 1 ja 2). Hagejal ei olnud õigust VÕS § 277 lg 1 alusel üürilepingust taganeda põhjusel, et ruume pole võimalik kasutada. Seetõttu ei ole hagejal õigus nõuda VÕS § 189 lg 1 alusel ka lepingu alusel üle antud 6000 euro tagastamist. Kohus ei hinnanud eelmärgitut arvestades kostja väiteid selle kohta, et hageja on kaotanud õiguse lepingust taganeda põhjusel, et hageja tegi taganemisavalduse liiga hilja. Samuti ei olnud maakohtu hinnangul tõendatud, et kostja oleks hagejat hoidnud eksimuses ehk et kostjast tingituna oleks hagejal tekkinud ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest, mis võimaldaks hagejal lepingu tühistada (TsÜS 90 lg 1, 92 lg-d 1, 2 ja § 92 lg 3 p-d 1–2). Samuti ei võimaldanud hageja esile toodud asjaolud kohtul järeldada, et tegemist oleks olnud eksimusega TsÜS 90 lg 1, 92 lg-te 1 ja 2 ning § 92 lg 3 p 3 tähenduses. Lisaks ei olnuks hagejal TsÜS § 92 lg-s 5 sätestatut arvestades õigust kohtu hinnangul lepingut tühistada.

6(13)

Tsiviilasi nr: 2-18-471 Seega ei olnud hageja 4. detsembri 2017 avaldusel kohtu arvates tühistamise õiguslikke tagajärgi TsÜS § 90 lg 1 järgi ning üürileping ei olnud tühistatud ega ole kehtetu algusest peale. Seetõttu ei ole hagejal õigust nõuda TsÜS § 90 lg 2 ning VÕS § 1027 ja § 1028 lg 1 (alusetu rikastumise õigus) järgi 6000 euro tagastamist. Kuna hageja tehtud taganemise ja ülesütlemise avaldustel ei ole lepingut lõpetavat toimet ega

APELLATSIOONKAEBUS JA SELLE VASTUS

Tsiviilasi nr: 2-18-471 muutmist. 5. juulil 2017, s.o enne üürilepingu sõlmimist, saatis hageja kostjale nende tööde nimekirja, mida tema pidi lepingu raames teostama. Kostja on tööde nimekirjaga tutvunud, sellega nõustunud ja seejärel saatnud hagejale 10. juulil 2017 allkirjastatud üürilepingu. Nimetatud 5. juulil 2017 saadetud remonttööde nimekiri on üürilepingu lisa nr 5. Maakohus ei ole kõnealust tõendit hinnanud ega ole selles osas seisukoha võtnud. Põhjendamata on kostja väide ja maakohtu järeldus, et hagejal oli võimalus lepinguga ettenähtud eesmärgil ruume kasutada või et hageja soovitud kasutamisviis ei olnud kostjale lepingu sõlmimisel teada. Kostja poolt koostatud üürilepingu faili nimetus "Mivi hostel uus" tõendab, et kostja oli teadlik hageja kavatsusest kasutada ruume majutusteenuste osutamiseks, s.o hostelina. Sama asjaolu on tõendatud ka hageja poolt tellitud ja kostjale saadetud siseruumide ümberehitamise projektiga. Kohus ei ole neid asjaolud kohtuotsuses kajastanud ega hinnanud. Kohtuotsuses kasutatud mõisted ja nendele rajatud põhjendused on ebaselged ja ekslikud. Maakohus märgib, et üürikuulutusest nähtuvalt oli tegemist äripinnaga, mis sobib külalismajutuseks. Samuti viitab kohus üürilepingule, milles on fikseeritud kasutamise otstarve "äriruumid, peo- ja majutusteenused". Sellest teeb kohus eksliku ja arusaamatu järelduse, et ruumide kasutusotstarve oli lisaks majutusteenuse osutamisele ka äri- ja peoteenuste osutamine. Apellandile jääb arusaamatuks ja kohus ei ole selgitanud "äriruumi" ja "peoteenuste" mõistet. Seadus sellist kasutamise otstarvet ette ei näe. Apellandile ei ole selge, kuidas pidanuks ta ruume äri- või peoruumidena kasutama. Samas ei ole selge, mis tähtsus ruumide kasutamise otstarbel käesolevas vaidluses on. Vaidlus käib asjas selle üle, kas hagejal oli võimalus kasutada ruume majutusteenuste osutamiseks või mitte. Kostja kuulutuses oli märgitud, et ruumid sobivad külalismajutuseks, s.o majutusteenuse osutamiseks. Pärast üürilepingu sõlmimist aga selgus, et ruumide registreeritud kasutamise otstarve on büroohoone, milles ei ole majutusteenuste osutamine lubatud. Sellest tulenevalt ei vastanud üüriruumid lepingu tingimustele, s.o lepinguga ettenähtud kasutamise otstarbele. VÕS § 267 lg-st 1 ja § 277 lg-st 1 tulenevalt loetakse sihtotstarbelise kasutamise võimaluse välistavad puudused üürilepingu oluliseks rikkumiseks, mis annab üürnikule õiguse lepingust taganeda. Nimetatud lepingurikkumisega tekitas kostja hagejale ka kahju. Maakohus on jätnud hindamata hagiavaldusele lisatud ehitisregistri väljavõtte Mere pst 4 aadressil asuvate hoonete kohta. Nimetatud tõendiga tõendas hageja asjaolu, et kostja kuulutuses ja üürilepingus märgitud aadressi alusel ei pidanud hagejal tekkima kahtlust, et üüriruum ei sobi majutusteenuste osutamise otstarbeks, sest nimetatud aadressil on registreeritud korterelamu. Ühtlasi soovis hageja nimetatud tõendiga tõendada, et kostja on teatamiskohustust rikkunud, jättes kuulutuses ja üürilepingus üüriruumide täpse asukohaaadressi teatamata.

Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Kolleegium leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse

8(13)

Tsiviilasi nr: 2-18-471 põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata. Ringkonnakohus vastab järgnevalt apellatsioonkaebuse väidetele.

Hageja on apellatsioonkaebuses märkinud, et jääb kõikide maakohtu menetluses esitatud seisukohtade ja väidete juurde. Kaebuses hageja suures osas ka kordab maakohtu menetluses esitatud väiteid, selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Maakohus on hageja õiguslikku tähtsust omavaid väiteid otsuses piisava põhjalikkusega käsitletud, mistõttu kolleegium ei pea vajalikuks neile veelkord vastata. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus eksinud materiaalõiguse kohaldamisel ega rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Samuti ei pea ringkonnakohus võimalikuks hinnata esitatud ja kogutud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi.

Vaidluse lahendamine taandub suures osas maakohtu otsuses käsitletud üürilepingu punktide, eelkõige punktide 1.4.5 ja 3.2.9 tõlgendamisele.

Tsiviilasi nr: 2-18-471 lg 8) ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.

Iseenesest on õige hageja väide, et ruumide kasutamise otstarbe muutmist ja selleks vajalikku ehitus- ja kasutusluba saab taotleda hoone omanik (praegusel juhul kostja). Samas ei ole õiguslikult välistatud, et omanik volitab üürnikku neid toiminguid enda nimel tegema. Seda möönab apellatsioonkaebuse väidetest järelduvalt ilmselt ka hageja ise. Kostja ei ole küll tuginenud väitele, et tema oleks volitanud hagejat esindama ennast kohalikus omavalitsuses ehitus- ja kasutuslubade taotlemise menetlustes. Samas ei ole hageja ise tuginenud väitele, et ta oleks sellise volituse andmist kostjalt taotlenud või et kostja oleks volituse andmisest keeldunud. Hageja esitatud 17. augusti 2017 e-kirjast nähtub küll, et kostja on ühel korral Muinsuskaitseametiga ise vahetult suhelnud (tl 20). Samas ei saa sellest kolleegiumi hinnangul teha veel hageja soovitud järeldust, et suhtlus kohaliku omavalitsusega oligi üürilepingu alusel kostja kohustuseks.

Hageja hinnangul ei ole maakohus põhjendanud järeldust, et hagejal oli võimalus lepinguga ettenähtud eesmärgil ruume kasutada. Kolleegium selle hageja etteheitega ei nõustu. Väitele, et ruume ei ole võimalik üürilepingus märgitud otstarbel kasutada, on menetluses tuginenud hageja. Kuna kostja on sellele väitele vastu vaielnud, tuli kasutamise võimatust TsMS § 230 lg 1 esimesest lausest lähtudes hagejal tõendada. Maakohus on menetlusõiguse norme rikkumata leidnud, et hageja ei ole kõnealuseid väiteid tõendanud. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks keelanud hagejal ruumides majutusteenuse osutamise või selleks väidetavalt vajaliku ruumide kasutusotstarbe muutmise ehitisregistris. Samuti ei nähtu toimikust, et majutusteenuse osutamine üüritud ruumides olnuks avalikõiguslike piirangute tõttu välistatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja esitatud TLPA 20. novembri 2017 kirjast ei nähtu, et kohalik omavalitsus keelaks ruumides majutusasutuse teenuse osutamist või keelduks kasutusotstarbe muutmisest.

Üürilepingu punkti 3.2.9 järgi pidi üürnik (hageja) tagama küll ruumide kasutusotstarbe säilimise, kuid kolleegiumi hinnangul tuleb seda mõista üürilepingu järgse ruumide kasutamise sihtotstarbena lepingu punkti 1.1.c tähenduses. Sellist järeldust toetavad ka mitmed üürilepingu punktid, nt p 3.2.2 ja p 4.1.1. Üürileping ei keela ehitise kasutusloas (EhS § 50 lg 1) märgitud kasutusotstarbe muutmist (kui selleks peaks olema vajadus).

Maakohus ei ole otsuses esitanud järeldust, et hageja soovitud ruumide kasutamisviis ei olnud kostjale üürilepingu sõlmimisel teada. Kostja teadlikkusel ei ole praeguses asjas ka määravat tähtust. Seetõttu ei olnud vajalik poolte väiteid ja hageja esitatud tõendeid, sh hagile lisatud poolte kirjavahetust, nimetatud aspektist eraldi hinnata ega analüüsida. Kostja on ka möönnud, et majutusteenuse osutamine kui üks võimalik ruumide kasutusviis oli lepingu sõlmimisel teada. Samas puuduvad tõendeid, et kostja oleks üürilepingu sõlmimisel lubanud või kinnitanud, et hageja kavandatud ümberehituste tegemisel (mis on fikseeritud üürilepingu lisas nr 5) on üüritud ruumides võimalik täiendavate lubade või kooskõlastusteta majusutusasutuse teenust osutada.

10(13)

Tsiviilasi nr: 2-18-471

Majandus- ja taristuministri 2. juuni 2015 määrusega nr 51 kehtestatud "Ehitise kasutamise otstarvete loetelu" ei sisalda mõistet "äriruum". Terminit "äriruum" üürilepingu p 1.1.c tähenduses tuleb kolleegiumi hinnangul mõista VÕS § 272 lg-st 1 lähtudes majandus- või kutsetegevuses kasutatava ruumina või vähemalt ruumina, mis ei ole eluruum. Ka viidatud "Ehitise kasutamise otstarvete loetelu" järgi tuleb kasutamise otstarvete lõikes kõige üldisemalt eristada elamuid (kood 11000) ja mitteelamuid (kood 12000). Mitteelamute osas saab spetsiifilisemalt eristada hotelli, motelli, külalistemaja (kood 12111), hostelit (kood 12123) ja muud lühiajalise majutuse hoonet (kood 12129). Mitteelamu alajaotuse alla kuulub kasutusotstarvete loetelu järgi ka büroohoone (kood 12201).

Seega võib ringkonnakohtu hinnangul nii üürikuulutusest kui ka üürilepingust järeldada, et kostja pakkus üürile võtmiseks mitteeluruumi, mis sobis potentsiaalselt erinevaks majandusja kutsetegevuseks, sh peo- ja majutusteenuseks. Hageja enda väidetest ja üürilepingus sisalduvatest mitmetest kokkulepetest (nt lepingu p-d 1.4.5, 1.4.6, 1.5.5, 3.2.5, 3.2.9 ja 4.2.1) järelduvalt oli hageja vähemalt lepingu sõlmimise ajaks teadlik, et ruumides tuleb teha ehitustöid, et need vastaksid majutusasutuse teenuse osutamiseks vajalikele nõuetele. Üürilepinguga kostja võimaldas hagejal neid töid teha.

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa samastada külalismajutust ja majutusteenuse osutamist. Hageja hinnangul on kostja teda eksitanud üürikuulutuses märgitud ruumide aadressi osas, kuna Tallinnas aadressil Mere pst 4 asub (muude hoonete hulgas) ka korterelamu. Hageja leiab ringkonnakohtu arvates ekslikult, nagu võiks elamus asuda majutusasutuse teenust osutama ehitise kasutusotstarvet muutmata. Asja materjalidest nähtuvalt oli hagejal soov avada üüritud ruumides 40 kohaga majutusettevõte (vt nt tl 32). Majandus- ja taristuministri 2. juuni 2015 määruse nr 51 § 1 lg-st 4 tulenevalt võib elamus osutada üksnes külaliskorteri ja kodumajutuse teenust turismiseaduse (§ 18 lg-te 8 ja 9) tähenduses. Hotelli, külalistemaja, hosteli või muu lühiajalise majutuse teenuse osutamine eeldaks ülalkäsitletud ehitise kasutamise otstarvete loetelu põhjal ehitise (või selle osa) kasutusotstarbe muutmist elamust mitteelamuks (majutushooneks). Eelmärgitut arvestades ei olnud asja lahendamise seisukohalt määravat ehitisregistri väljavõttel Mere pst 4 aadressil asuvate hoonete kohta (tl 31).

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse ega kindlaksmääratud menetluskulude rahalise suuruse osas.

Apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud jätab ringkonnakohus TsMS § 171 lg 1 alusel hageja (apellandi) kanda.

TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

Tsiviilasi nr: 2-18-471 on nimekirjast nähtuvalt osutanud õigusabi 13,9 tunni ulatuses tunnitasuga 120 eurot (käibemaksuta) järgmiselt: maakohtu otsuse analüüs – 1,4 t; apellatsioonkaebuse analüüs – 1,4 t; protsessuaalse positsiooni kooskõlastamine – 1,8 t;

kohtuistungil osalemine – 1 t.

Kostja kinnituse kohaselt on ta käibemaksukohustuslane, mistõttu palub menetluskulud kindlaks määrata ilma käibemaksuta (TsMS § 174 lg 10). Samuti kinnitab kostja, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5).

Tsiviilasi nr: 2-18-471

TsMS § 178 lg-te 1 ja 2 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest

(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak

(allkirjastatud digitaalselt) Vahur-Peeter Liin

13(13)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.