nende Hageja: OO (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja advokaat Aleksei Vassiljev Kostja: YY (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja Valentina Timofejeva
Menetluse liik
09.09.2019 kohtuistung
Resolutsioon
1.Tühistada Harju Maakohtu 23.11.2018 otsus osas, milles maakohus jättis OO hagi YY vastu rahuldamata.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista YY-lt OO kasuks välja täiendavalt põhivõlgnevus 59 310 eurot 1 sent. Lisaks mõista YY-lt OO kasuks alates 28.02.2018 välja viivis põhivõlalt (60 088,24 eurot) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni. Jätta OO viivisenõue perioodi 28.12.2017-27.02.2018 eest YY vastu rahuldamata.
3.Samuti tühistada Harju Maakohtu 23.11.2018 otsus menetluskulude jaotuse osas ja teha uus menetluskulude jaotus.
4.Muus osas jätta Harju Maakohtu 23.11.2018 otsus muutmata.
5.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
6.Kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine. 6.1 Rahuldada OO hagi YY vastu osaliselt (põhivõla 778 euro 23 sendi väljamõistmise osas kuulub hagi rahuldamisele õigeksvõtul põhineva otsusega). 6.2 Välja mõista YY-lt OO kasuks põhivõlgnevus 778 eurot 23 senti.
6.3 Tunnistada otsus hagi õigeksvõtul põhinevas osas, s.o põhivõla 778 euro 23 sendi ulatuses, tagatiseta viivitamatult täidetavaks. 6.4 Mõista YY-lt OO kasuks välja täiendavalt põhivõlgnevus 59 310 eurot 1 sent. 6.5 Mõista YY-lt OO kasuks alates 28.02.2018 välja viivis põhivõlalt (60 088,24 eurot) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni. 6.6 Jätta OO viivisenõue perioodi 28.12.2017-27.02.2018 eest YY vastu rahuldamata. 6.7 Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud 1 % ulatuses OO kanda ja 99 % ulatuses YY kanda.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.OO (hageja) esitas Harju Maakohtule 26.02.2018 hagiavalduse YY (kostja) vastu 60 088,24 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise 803,37 euro nõudes. Lisaks palub hageja kostjalt välja mõista viivise protsendina põhinõudelt 60 088,24 eurolt alates 27.02.2018 kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 sätestatud määras.
2.Hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt tegi kostja hagejale heakorrastustöid. Heakorrastustööde tegemiseks maksis hageja kostjale ja tema äriühingule OÜ U 6 090 000 krooni. Hageja on maksnud kostjale 167 000 krooni enam kui tööde eelarve ette nägi. Töid summas 461 000 krooni ei ole hagejale üle antud. Poolte vahel toimunud läbirääkimiste käigus lepiti kokku, et tagastamisele kuuluvad summad vormistatakse laenuna. Lisaks kandis hageja 15.05.2009 kostja pangakontole laenuna 300 000 krooni. Eeltoodud summade kohta (kokku 928 000 krooni, s.o 59 310,01 eurot) vormistati 15.05.2009 võlakiri. Laenu tagastamise aega kokku ei lepitud.
3.16.09.2010 andis hageja kostjale laenu 20 000 krooni (1278,23 eurot), mille kohta on väljastatud võlakiri. Laenu tagastamise aega kokku ei lepitud.
4.Alates 2017. a aprillist on hageja korduvalt soovinud kostjalt laenu tagastamist. 18.12.2017 ütles hageja kostjaga sõlmitud laenulepingud üles. Tagastamisele kuulub laen kogusummas 60 558,23 eurot. Kostja sai 18.12.2017 ülesütlemisavalduse kätte 27.12.2017. Kostja tasus hagejale 29.12.2017 laenu katteks 500 eurot. Rohkem tasumisi kostja ei ole teinud. Seega
on tagastamisele kuuluv summa 60 088,24 eurot (60588,24-500). Nõue muutus sissenõutavaks 28.12.2017 ning seisuga 26.02.2018 moodustab viivis 803,37 eurot. Kostja vastuväited hagile
5.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja ehitusfirma OÜ U sõlmis hagejaga 30.04.2008 lepingu heakorrastustööde teostamise kohta aadressil Ahvena 5b Tallinnas. Kostja ettevõtte tegi nii ehitustöid kui lammutustöid. Hageja leidis, et tema arvestuste järgi on hageja maksnud kostjale enam 167 000 krooni, lisaks leidis hageja, et ehitusvigu on 461 000 krooni eest. 15.05.2009 kutsus hageja kostja enda kabinetti, kus kirjutas ise võlakirja summale 928 000 krooni, millest 167 000 krooni oli hageja poolt väidetavalt kostja firmale enammakstud summa, 461 000 krooni moodustasid ehitusvead ja 300 000 krooni uute tööde teostamiseks ülekantud raha. Hageja nõudis kostjalt võlakirja allkirjastamist. Pärast isa surma 2009.a veebruaris oli kostjal pikemat aega depressioon, mistõttu ta allkirjastas võlakirja. Hageja poolt kohtule esitatud 15.05.2009 võlakiri sisaldab alternatiivseid kohustusi: kas tagastada 928 000 krooni või siis teostada erinevaid ehitustöid. Kõik ehitustööd on OÜ U poolt tehtud. Lisaks on hageja nõue aegunud.
6.15.10.5018 istungil võttis kostja hagi õigeks selles osas, et kostja sai hagejalt 16.09.2010 laenu summas 20 000 krooni (1278,23 eurot), millest 500 eurot on hagejale tagastatud. Kostja tunnistas, et on hagejale jätkuvalt võlgu 778,23 eurot (1278,23-500). Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
7.Harju Maakohus rahuldas 23.11.2018 hagi osaliselt õigeksvõtul põhineva otsusega, mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 778,23 eurot ja tunnistas otsuse selles osas viivitamata täidetavaks. Maakohus jättis aegumise tõttu hagi rahuldamata põhinõudes 59 310,01 eurot, viivise 803,37 euro ja lisanduva viivise nõudes. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda.
8.Maakohtu hinnangul ei ole poolte vahel vaidlust selles, et kostja allkirjastas 15.05.2009 võlakirja, milles on märgitud: „Kostja on saanud hagejalt laenu summas 928 000 Eesti krooni; kostja kohustub maksma laenu tagasi või teostama esinevaid ehitustööd (kinnitatud kahepoolsete tööde teostamise aktidega)“. Maakohtu hinnangul vaidlevad pooled selle üle, kas 15.05.2009 dokument pealkirjaga „Allkiri“ on võlatunnistus VÕS § 30 tähenduses ning kas sellest tulenev hageja põhinõue 59 310,01 eurot (928 000 Eesti krooni) on põhjendatud. Lisaks vaidlevad pooled selle üle, millal võla tasumise kokkuleppest tulenev kohustus muutus täies ulatuses sissenõutavaks ning kas hageja 26.02.2018 kohtule esitatud nõue on aegunud.
9.Maakohus leidis, et 15.05.2009 võlakiri on konstitutiivne võlatunnistus VÕS § 30 lg 1 tähenduses. Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et 15.05.2009 võlakirjas ei ole kohustuse täitmise tähtpäeva kindlaks määratud. Hageja seisukoha järgi on ta laenulepingu kostjaga üles öelnud 18.12.2017 ülesütlemisavaldusega, mille kostja sai vaidlustamata asjaoludel kätte 27.12.2017 ning laenu tagastamise kohustus muutus hageja arvates sissenõutavaks alates 28.12.2017. Maakohus märkis, et VÕS § 196 lg 3 alusel võib ülesütlemiseks õigustatud isik lepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai. Hageja andis 15.05.2009 võlakirja alusel kostjale väidetavalt laenu, mille hageja ütles üles 8 aastat ja 7 kuud hiljem, s.o 18.12.2017 esitatud ülesütlemisavaldusega, mille kostja sai kätte 27.12.2017. Kohtu hinnangul ei öelnud hageja laenulepingut üles mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai. On üldteada asjaolu, et ehitustööd võivad
olla mahukad ja aeganõudvad ning lihtsamad ehitustööd, mille teostamine võtab vähem aega. Teadmata, milliseid ehitustöid pidi kostja 15.05.2009 võlakirja kohaselt hagejale teostama, leidis kohus, et käesoleva vaidluse asjaolusid arvestades võib mõistlikuks ajaks ehitustööde teostamiseks pidada maksimaalselt 3 aastat. Seega vähemalt 2012. aasta mai lõpuks oleks pidanud olema kostjal teostatud ehitustööd või siis alternatiivselt laen hagejale tagastatud. Seega oli 2012. aasta mais hagejale teada, et kostja pole talle laenu tagasi maksnud või alternatiivselt teostanud ehistustöid. 2012. aasta mais said hagejale teatavaks laenulepingu ülesütlemise aluseks olevad asjaolud. Kuna võlatunnistusele laienevad üldised tehingute aegumist reguleerivad sätted, siis on võlatunnistusest tuleneva nõude aegumistähtaeg reeglina 3 aastat tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 kohaselt. Seega algas aegumistähtaeg 01.06.2012 ja lõppes 01.06.2015. Kuivõrd käesolev hagi on kohtusse esitatud 26.02.2018, siis on tegemist pärast aegumistähtaja lõppemist esitatud hagiga, mistõttu on hageja põhinõue summas 59 310,01 eurot (so 928 000 Eesti krooni) ja viivisenõue aegunud.
10.Kostja tunnistas 16.09.2010 võlakirjast tulenevat nõuet summas 778,23 eurot ja selles osas tuleb hagi rahuldada õigeksvõtul põhineva otsusega. Apellatsioonkaebus
11.27.12.2018 esitas hageja maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada otsuse osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ning teha uue otsuse, millega rahuldada hagi täies ulatuses. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
12.Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus eksinud TsÜS § 143 kohaldamisel, mille järgi võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostja ei ole oma vastuses hagile ega muudes menetlusdokumentides aegumise kohaldamist taotlenud. Kostja on esitanud esmakordselt aegumise vastuväite alles 15.10.2018 toimunud kohtuistungil. Menetlusökonoomia põhimõtet arvestades peab menetlusosaline esitama kohtumenetluses nõude aegumise vastuväite üldjuhul viivitamata. Maakohus on ise 27.09.2018 määruses rõhutanud, et peale 10.10.2018 esitatud menetlusosaliste taotlused ja tõendid võib kohus jätta tähelepanuta. Maakohtu otsusest ei nähtu põhjendusi, mis annaks aluse menetleda hilinenult esitatud kostja taotlust TsMS § 331 lg 1 järgi. Maakohus on rikkunud samuti TsMS § 328 lg-st 1 tulenevat kohustust tagada poolele võimalus vastaspoole taotlustele ja faktilistele väidetele vastata.
13.04.06.2018 menetlusdokumendis on hageja selgitanud täiendavalt, et 15.05.2009 laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks kandis hageja 15.05.2009 kostja pangakontole 300 000 krooni selgitusega „laen“. Muus osas (628 000 krooni) leppisid pooled kokku selles, et heakorrastustööde lepingu järgi tagastamisele kuuluvad rahasummad võlgneb kostja laenuna (tegemist on n-ö konstitutiivse võlakirjaga VÕS § 30 lg 1 tähenduses). 15.05.2009 maksekorralduse selgitusega koos 15.05.2009 võlakirjas väljendatud kostja kinnitustega on tõendatud, et 300 000 krooni on ülekantud kostjale laenuna. Vaidlustatud kohtuotsusest ei nähtu, et maakohus ei oleks olnud nõus hageja poolt antud poolte õigussuhte kvalifikatsiooniga. Vaidlustatud kohtuotsuse järgi puudub vaidlus ka selles, et poolte vahel oli sõlmitud intressita tähtajatu laenuleping. Apellant on seisukohal, et VÕS § 82 lg-le 3 ja VÕS § 82 lg 7 kohaldamist laenulepingu puhul välistab VÕS § 398 lg 1, mille kohaselt kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist üksnes pärast laenulepingu ülesütlemist.
14.Apellant märgib, et laenulepingu erakorralist ülesütlemist laenuandja poolt reguleerib erisättena VÕS § 399, mis välistab VÕS § 196 kohaldamist. Maakohtu otsusest jääb arusaamatuks, milline on see asjaolu, millest teadasaamine õigustaks laenulepingu erakorralist ütlemist hageja poolt. Laenulepingu kehtivuse ajal laenusummade tagastamata jätmist ei saa käsitleda laenulepingu rikkumisena.
15.Maakohus on jätnud kohaldamata TsÜS § 158 lg 1. Peale laenulepingu 18.12.2017 ülesütlemisavalduse kättesaamist reageeris kostja sellega, et kandis 29.12.2017 hageja pangakontole 500 eurot. Enne hagi esitamist tunnustas kostja kohustuste olemasolu nii sõnumivestluses kui ka konkludentselt raha ülekandmisega hageja kontole. Apellant leiab, et maakohtul puudus alus lähtuda ainuüksi kostja paljasõnalistest väidetest, et 27.12.2018 makse olevat tehtud 16.09.2010 võlakirjast tuleneva kohustuse täitmiseks. Muuhulgas ei nähtu 29.12.2017 maksekorralduse selgitusest, et makse oleks tehtud 16.09.2010 võlakirjast tuleneva kohustuse täitmiseks.
16.Maakohus on jätnud kohaldamata VÕS § 88 lg 6. 15.05.2009 ja 16.09.2010 laenulepingutest tulenevad kohustused on muutunud sissenõutavaks ühel ajal, need on võrdselt tagatud ja võrdselt koormavad kohustused. Seega tuleb VÕS § 88 lg 6 punkti 4 järgi lugeda, et 29.12.2017 makse on tehtud 15.05.2009 laenulepingust tuleneva (kui varem tekkinud) kohustuse täitmiseks. Maakohus on jätnud kohaldamata VÕS § 113 lg 1. Vaidlustatud kohtuotsusest ei nähtu, mis õiguslikul alusel on maakohus jõudnud järeldusele, et kostja ei peaks tema poolt omaks võetud kohustuselt viivist tasuma. Vastus apellatsioonkaebusele
17.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
18.Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 778,23 eurot. Selles osas ringkonnakohus maakohtu otsust ei kontrolli (TsMS § 651 lg 1).
19.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu tühistada osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata. Tühistatud osas tuleb teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks täiendavalt välja põhivõlg 59 310,01 eurot ja viivis võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhivõlalt (60 088,24 eurot) alates 28.02.2018 kuni põhivõla tasumiseni. Hageja viivisenõue perioodi 28.12.201727.02.2018 eest jääb rahuldamata. Samuti tuleb maakohtu otsus tühistada menetluskulude jaotuse osas ja teha uus menetluskulude jaotus (TsMS § 657 lg 1 p 2). Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
20.Kostja on 15.05.2009 allkirjastanud dokumendi, mille kohaselt sai ta hagejalt laenu 928 000 krooni, kostja kohustub laenu tagasi maksma või teostama erinevaid ehitustöid. Riigikohus on selgitanud, et võlatunnistus võib olla konstitutiivne (abstraktne) VÕS § 30 mõttes, kui sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid. Võlatunnistus võib aga olla ka deklaratiivne, kui sellega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist. Poolte tahet luua just konstitutiivne kohustus või asendada senine kohustus peab tõendama võlausaldaja, vastasel juhul tuleb lähtuda sellest, et tegemist
on deklaratiivse võlatunnistusega (vt Riigikohtu 24.04.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2106, p 17; 06.02.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p-d 20 ja 22).
21.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus käesoleval juhul ebaõigesti kvalifitseerinud 15.05.2009 allkirjastatud dokumendi konstitutiivseks võlatunnistuseks VÕS § 30 lg 1 mõttes. Hageja on selgitanud, et viidatud summast 167 000 krooni on töövõtulepingu järgi enammakstud summa; 461 000 krooni summa, mille ulatuses ei ole töid hagejale üle antud; 300 000 krooni on aga hageja poolt ülekantud laen. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul ei tulene 15.05.2009 dokumendist kokkulepet, et see annab hagejale iseseisva nõudeõiguse. Dokumendist nähtuvalt on kostja üksnes kinnitanud laenu saamist ja selle tagastamise kohustust. Esile toodud asjaolude pinnalt ei ole võimalik väita, et poolte tegelik tahe oli sõlmida konstitutiivne võlatunnistus. Hageja ei ole tõendanud poolte tahet luua uus iseseisev ja sõltumatu nõudealus.
22.VÕS § 396 lg 2 sätestab, et isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Õiguskirjanduses on selgitatud, et kokkulepe, millega võlakohustus kujundatakse ümber laenuks, omab üldjuhul deklaratiivse võlatunnistuse tähendust (vt P. Varul jt. Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2007, lk 387). Riigikohus on 24.04.2006 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06 (p 15) selgitanud, et deklaratiivse võlatunnistuse andmise võimalus sisaldub esmajoones VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud võlgnevuse tunnustamises laenuna. Eeltoodule tuginedes asub ringkonnakohus seisukohale, et 15.05.2009 dokument on 628 000 krooni (167 000 krooni + 461 000 krooni) osas VÕS § 396 lg 2 sätestatud laenuleping, millel on deklaratiivse võlatunnistuse tähendus. 300 000 krooni osas on aga tegemist VÕS § 396 lg 1 sätestatud laenulepinguga. Tsiviilasjast nähtuvalt on hageja kandnud 15.05.2009 kostja kontole 300 000 krooni, selgitusega „laen“ (tl 32). Kostja ei ole tõendanud, et rahasumma on kantud üle mingil muul eesmärgil.
23.Riigikohus on 24.03.2017 otsuse nr 3-2-1-103-16 p-s 20 selgitanud, et deklaratiivse võlatunnistuse andmisel on kaks peamist tagajärge. Deklaratiivse võlatunnistuse menetlusõiguslikuks tagajärjeks on tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt nt Riigikohtu 10.12.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 23; 06.02.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 21). Deklaratiivse võlatunnistuse materiaalõiguslikuks tagajärjeks on võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist (vt Riigikohtu 10.12.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 23; 18.12.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p-d 23 ja 24). Seda, et deklaratiivse võlatunnistuse korral on võla puudumise kohustuse tõendamine kostjal, on maakohus selgitanud 27.09.2018 määruses.
24.Kostja on väitnud, et peale võlakirja allkirjastamist on OÜ U teostanud hagejale ehitustöid 928 000 krooni ulatuses. Kolleegiumi hinnangul on see väide tõendamata. Tööde tegemise kinnituseks on esitatud loetelu töödest ja nende maksumusest, kuid see on allkirjastatud ainult kostja poolt (tl 55). Hageja ei ole seda allkirjastanud, mistõttu ei saa selle dokumendiga tõendada tehtud töid. Lisaks ei nähtu ka sellest dokumendist, et OÜ U on peale 15.05.2009 teinud töid 928 000 krooni väärtuses. Muid tõendeid töö tegemise kohta kostja esitanud ei ole. Seega on tõendamata, et OÜ U või kostja on teostanud pärast 15.05.2019 hagejale töid 928 000 krooni väärtuses. Seda, et kostja oleks hagejale tagastanud 928 000 krooni rahas, ei ole kostja väitnud. Lisaks märgib kolleegium, et
tõendamata on kostja väide, et töövõtuleping sõlmiti hageja ja OÜ U vahel. Selle kohta esitatud leping on allkirjastatud üksnes OÜ U poolt (tl 24). 15.05.2009 dokumendis on laenu kohustunud tagasi maksma või teostama vastavas summas ehitustöid kostja.
25.Maakohus asus seisukohale, et hageja ei ütelnud laenulepingut üles mõistliku aja jooksul pärast seda kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai. Maakohtu arvates oleks vähemalt 2012.a mai lõpuks pidanud olema ehitustööd teostatud või laen makstud, mistõttu algas aegumistähtaeg 01.06.2012 ja lõppes 01.06.2015. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu käsitlusega. Käesoleval juhul ei olnud 15.05.2009 dokumendis laenu tagastamise või laenu katteks tööde teostamise tähtaega ette nähtud. VÕS § 398 lg 1 sätestab, et kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Hageja ütles 15.05.2009 laenulepingu üles 18.12.2017 ülesütlemisavaldusega, mille kostja sai kätte 27.12.2017. Arvestades kahe kuulist etteteatamistähtaega, tuleb laenuleping lugeda ülesöelduks 27.02.2018. Kuna hageja nõue muutus sissenõutavaks 28.02.2018, siis ei ole hageja nõue põhivõla ja viivise väljamõistmiseks aegunud.
26.16.09.2010 allkirjastatud dokumendi kohaselt sai kostja hagejalt 20 000 krooni. Maakohus leidis, et kostja poolt 29.12.2017 makstud 500 eurot on tasutud 16.09.2010 dokumendist tuleneva nõude katteks ja mõistis kostjalt välja 16.09.2010 dokumendi järgse põhivõlgnevuse 778,23 eurot. Kostja 778,23 euro väljamõistmist ei vaidlustanud. Maakohus leidis, et hageja viivisenõue on aegunud. Kolleegium ei nõustu, et hageja viivisenõue on aegunud. 16.09.2010 allkirjastatud dokumendi kohaselt sai kostja hagejalt 20 000 krooni. Raha tagastamise tähtajas kokku ei lepitud. Kolleegium leiab, et tegemist on tähtajatu laenulepinguga (VÕS § 396 lg 1, 398 lg 1). Hageja ütles 16.09.2010 laenulepingu üles 18.12.2017 ülesütlemisavaldusega, mille kostja sai kätte 27.12.2017. Arvestades kahe kuulist etteteatamistähtaega, tuleb laenuleping lugeda ülesöelduks 27.02.2018, mistõttu ei ole hageja viivisenõue aegunud.
27.Hageja on apellatsioonkaebuses seisukohal, et 500 eurot tuleks lugeda makstuks 15.05.2019 laenulepingust tuleneva võlgnevuse katteks. Ringkonnakohus märgib, et kuna kummastki laenulepingust tulenev nõue ei ole aegunud ning mõlemast laenulepingutest tulenev nõue muutus sissenõutavaks 28.02.2018, siis ei ole vaidluse lahendamisel sisulist tähendust, kumma võla katteks see on tasutud. Lisaks on hageja maakohtus nõustunud kostja seisukohaga, et 500 eurot on tasutud 16.09.2010 laenulepingu katteks, kuna ta on 15.10.2018 istungil palunud 16.09.2010 laenulepingust tuleneva nõude rahuldada summas 778,23 eurot, millele lisandub viivis (tl 66 pöördel). Seega ei ole alust maakohtu otsust selles osas muuta.
28.Kuna kostja ei ole 15.05.2019 laenulepingu järgi hagejale 928 000 krooni (59 310,01 eurot) tagastanud ega teinud laenu katteks selle summa väärtuses töid, siis tuleb kostjalt hageja kasuks täiendavalt välja mõista põhivõlg 59 310,01 eurot.
29.VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kuna hageja nõue muutus sissenõutavaks 28.02.2018, siis on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhivõlalt summas 60 088,24 eurot (778,23 + 59 310,01) alates
28.02.2018 kuni põhivõla tasumiseni. Hageja viivise nõue perioodi 28.12.2017 – 27.02.2018 eest on põhjendamatu, kuna sellel ajal ei olnud hageja nõue sissenõutav.
30.Ülaltoodule tuginedes tuleb hagi rahuldada osaliselt. Menetluskulude jaotus
31.Arvestades hagi rahuldamise ulatust, tuleb menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jätta 1 % ulatuses hageja kanda ning 99 % ulatuses kostja kanda (TsMS § 163 lg 1). Tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus määrab menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest (TsMS § 177 lg 2).
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
(allkirjastatud digitaalselt) Krista Kirspuu
(allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.