13.11.2018 esitas avaldaja maakohtule avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks. Avalduse kohaselt võlgneb võlgnik avaldajale kokku 59 152.68 eurot. Avaldaja avalduse alusel algatati võlgniku vastu täiteasi, mida ei suudetud täitemenetluses vara puudumise tõttu rahuldada enam kui kolme kuu jooksul. Võlgniku maksejõuetus on põhistatud pankrotiseaduse (PankrS) § 10 lõike 2 punkti 2 alusel.
2.23.11.2018 määrusega keeldus Harju Maakohus PankrS § 3 lõike 2 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lõike 2 punkti 2 alusel avalduse menetlusse võtmisest. Menetluskulud jättis kohus avaldaja kanda ja märkis, et
võlgnikul menetluskulusid tekkinud ei ole. Määruse põhjenduste kohaselt on Harju Maakohus tsiviilasjas nr 2-16-7715 24.08.2016 määrusega kinnitanud võlgniku saneerimiskava. Kohus tühistas saneerimiskava 28.09.2018 määrusega, kuid nimetatud määrus ei ole jõustunud. Avaldaja on oma nõude esitanud saneerimismenetluses ning nõue on saneerimiskavaga hõlmatud. Saneerimisseaduse (SanS) § 49 lõike 1 sõnastusest tulenevalt ei saa saneerimiskava kehtivuse ajal pankrotiavaldust esitada nõude alusel, mille kohta saneerimiskava kehtib ega nõude alusel, mis oli olemas enne saneerimiskava kinnitamist. Kuivõrd kohtu 28.09.2018 määrus tsiviilasjas 2-16-7715, millega saneerimiskava tühistati, ei ole veel jõustunud, on kava kehtiv ja avaldaja ei saa seetõttu pankrotiavaldust esitada. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
3.27.12.2018 esitatud määruskaebuses palub avaldaja maakohtu määruse tühistada ja saata avalduse menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule. Kohus on valesti kohaldanud SanS § 49 lõiget 1, kuna pankrotiavalduses esiletoodud nõue ei olnud saneerimiskavaga hõlmatud täies ulatuses. Võlausaldaja nõue tuleneb Harju Maakohtu 02.12.2016 otsusest tsiviilasjas nr 2-16-8166, mis jõustus 13.07.2017 Tallinna Ringkonnakohtu 08.05.2017 määrusega. Tsiviilasjas nr 2-16-8166 tehtud 02.12.2016 maakohtu otsus ja 08.05.2017 ringkonnakohtu määrus on eraldi nõudealuseks, mis on mõlemad selgelt hilisemad kui võlgniku saneerimiskava. Vaieldamatult ei saanud olla saneerimiskava kinnitamise ajal avaldaja kasuks võlgnikult väljamõistetud menetluskulude hüvitamise nõuet. Lisaks on võlgnikul senini esitamata 2016.a ja 2017.a majandusaastate aruanded ja tal on endiselt alates 20.07.2017 üleval maksuvõlg. Võlgniku maksejõuetus on ilmne. Kõigi võlgniku võlausaldajate huvides on viivitamatu pankrotimenetluse algatamine, et tagada pankrotivara säilimine ja tagasivõitmine maksimaalsel määral.
4.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lõike 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
5.Ringkonnakohus jättis 17.06.2019 määrusega määruskaebuse käiguta ja kohustas avaldajat täiendavalt tasuma riigilõivu 250 eurot 3 päeva jooksul määruse kättesaamisest. 01.07.2019 esitas avaldaja vastuväite kohtu tegevusele, leides, et on kaebuse esitamisel õigesti tasunud riigilõivu 50 eurot. Kaebaja palub ringkonnakohtul uuesti kontrollida, kas maakohus on määruskaebuse õigesti menetlusse võtnud. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Esmalt lahendab ringkonnakohus kaebaja 01.07.2019 esitatud vastuväite kohtu tegevusele. Kaebaja leiab, et ringkonnakohus on valesti riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lõigete 9 ja 15 alusel lugenud määruskaebuse esitamisel tasumisele kuuluvaks riigilõivuks 300 eurot. Kuna maakohus keeldus võlausaldaja avalduse menetlusse võtmisest, mitte ei lahendanud asja sisuliselt, ei saa olla tegemist asja lahendamisega RLS § 15 lõike 15 mõistes, mistõttu tuleb lähtuda RLS § 59 lõikest 14.
7.Kolleegium nõustub avaldaja käsitlusega ja loeb määruskaebuse esitamisel riigilõivu 50 eurot õigesti tasutuks. Ringkonnakohtu hinnangul puudub alus eristada asja menetlusse võtmisest keeldumise vaidlustamisel tasumisele kuuluva riigilõivu suurust hagiasjade ja hagita asjade puhul. Kuivõrd hagiasja puhul kuulub menetlusse võtmisest keeldumise määruse vaidlustamisel RLS § 59 lõike 14 järgi tasumisele riigilõiv 50 eurot, ei oleks õiglane ja põhjendatud, kui käesoleva hagita asja puhul peaks avaldaja tasuma avalduse
menetlusse võtmisest keeldumise vaidlustamisel lõivu 300 eurot. Seega on avaldaja tasunud määruskaebuse esitamisel nõutavas ulatuses riigilõivu ja kaebus on õigesti menetlusse võetud. Enamtasutud riigilõiv kuulub kaebajale tagastamisele vastavasisulise avalduse alusel (TsMS § 150 lõike 4 esimene lause).
8.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 23.11.2018 määrus on lõppjärelduses õige ja määruskaebuse väited ei anna alust määruse resolutsiooni muutmiseks või tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lõike 1 punktile 21 ja §-le 659 tuleb Harju Maakohtu määruse resolutsioon jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta lahendi õiguslikku põhjendust. Määruskaebus jääb rahuldamata.
9.Esmalt märgib kolleegium, et maakohus on praeguses olukorras avalduse menetlusse võtmisest keeldumisel tuginenud ebaõigesti TsMS § 371 lõike 2 punktile 2. Kuivõrd kohus keeldus avalduse menetlemisest põhjusel, et võlausaldaja pankrotiavaldus põhineb nõudel, mille suhtes kehtib saneerimiskava, on kohaseks aluseks PankrS § 14 lõike 1 punkt 4, arvestades seejuures, et PankrS on eriseaduseks TsMS-i suhtes (PankrS § 3 lõike 2 esimene lause). Samas ei muuda see menetluslik ebatäpsus maakohtu lõppjärelduse õigsust.
10.Kolleegium nõustub maakohtuga, et võlausaldaja nõue, mis on lahendatud tsiviilasjas nr 2-16-8166 maakohtu 02.12.2016 otsusega ja ringkonnakohtu 08.05.2017 määrusega, tuleb lugeda SanS § 49 lõikega 1 hõlmatud nõudeks, kuivõrd maakohtu 28.09.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-16-7715, millega saneerimiskava tühistati, ei ole praeguseks hetkeks jõustunud. Seega tuleb kohtul käesolevas asjas lähtuda eeldusest, et saneerimiskava on kehtiv. Maakohtu 24.08.2016 määrusega kinnitatud võlgniku saneerimiskavast (punktid 93 ja 94) nähtub, et kuna võlausaldaja nõude osas käib kohtuvaidlus (tsiviilasi nr 2-16-8166), on nõuet käsitletud saneerimiskavas tingimusliku nõudena. Kuivõrd saneerimiskava kinnitamise ajal käis võlausaldaja nõude üle kohtuvaidlus, oli vastav nõue olemas enne saneerimiskava kinnitamist (SanS § 49 lõike 1 teine alternatiiv).
11.Mis puudutab võlausaldaja tsiviilasjaga nr 2-16-8166 seotud menetluskulude nõuet, siis selles osas nõustub kolleegium kaebajaga, et vastavat nõuet ei olnud olemas saneerimiskava kinnitamise ajal. Siiski leiab kolleegium, et ka selle nõude osas esineb alus pankrotiavalduse menetlusse võtmisest keeldumiseks. Võlausaldaja on pankrotiavalduses välja toonud, et Harju Maakohtu 02.12.2016 otsusega tsiviilasjas nr 216-8166 mõisteti võlgnikult võlausaldaja kasuks välja menetluskulud 1841 eurot ja Tallinna Ringkonnakohtu 08.05.2017 määrusega mõisteti võlgnikult, Appoint Invest ASilt, Aptitude Invest OÜ-lt, Suurlinna Aktsiaseltsilt ja CAlt solidaarselt võlausaldaja kasuks välja menetluskulud 433.33 eurot. Maakohtu otsus ja ringkonnakohtu määrus jõustusid 13.07.2017. Avalduses on võlgniku maksejõuetuse põhistamisel tuginetud PankrS § 10 lõike 2 punktile 2. Kohtu hinnangul ei nähtu kõnealuse menetluskulude hüvitamise nõude osas avaldaja esiletoodust asjaolu, millega ta põhistaks võlgniku maksejõuetust PankrS § 10 lõike 2 tähenduses. Avaldaja avalduse alusel on kohtutäitur algatanud võlgniku suhtes täitemenetluse, kuid on selle 29.06.2017 lõpetanud täitemenetluse seadustiku (TMS) § 48 punkti 8 alusel seoses võlgniku saneerimismenetlusega (t lk 48). Seega on täitemenetlus lõpetatud enne, kui viidatud maakohtu ja ringkonnakohtu lahendid tsiviilasjas nr 2-16-8166 jõustusid. Eeltoodust tulenevalt puuduvad tõendid, et täitemenetluses ei oleks õnnestunud menetluskulude nõuet kolme kuu jooksul seoses võlgniku vara puudumisega täita. Seega ei ole
menetluskulude nõude osas võlgniku maksejõuetus põhistatud, millisel juhul esineb alus pankrotiavalduse menetlusse võtmisest keeldumiseks PankrS § 14 lõike 1 punkti 2 järgi.
12.Eeltoodust tulenevalt on avaldaja pankrotiavalduse aluseks olev nõue osaliselt saneerimiskavaga hõlmatud (SanS § 49 lõige 1) ning ülejäänud nõude osas ei ole põhistatud maksejõuetust (PankrS § 10 lõige 2), mistõttu esinevad PankrS § 14 lõike 1 punktidest 4 ja 2 tulenevad alused avalduse menetlusse võtmisest keeldumiseks.
13.Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad TsMS § 171 lõike 1 järgi kaebuse menetlemisega seotud menetluskulud avaldaja kanda. Kuna avalduse menetlusse võtmisest keelduti ning vastaspoolt ei ole menetlusse kaasatud, puuduvad kindlaksmääratavad menetluskulud.
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.