Andra Pärsimägi, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
13. september 2019, Tartu
Tsiviilasja number
2-18-15061
Tsiviilasi
Rävala Õigusbüroo OÜ hagi A.A. vastu võlgnevuse väljamõistmiseks Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Apellatsioonkaebuse osas 816 eurot 21 senti Vastuapellatsioonkaebuse osas 452 eurot 72 senti Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 2. mai 2019 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A.A. apellatsioonkaebus Rävala Õigusbüroo OÜ vastuapellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant/vastuapellatsioonis vastustaja (kostja): A.A. (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras advokaat Marit Seesma Vastustaja/vastuapellant (hageja): Rävala Õigusbüroo OÜ (registrikood 14042462), esindaja Alar Liivamägi
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 2. mai 2019 otsus muutmata.
2.Jätta A.A. apellatsioonkaebus ja Rävala Õigusbüroo OÜ vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.
5.Võtta tõenditena asja juurde A.A. esitatud uued tõendid: Eesti Töötukassa 15. aprilli 2019 otsus, Jõgeva linna Sotsiaalmaja 12. juuli 2019 üürilepingu lõpetamise teade Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Rävala Õigusbüroo OÜ (hageja) esitas A.A. (kostja) vastu hagi võlgnevuse väljamõistmiseks. Hageja palus mõista kostjalt välja laenulepingust tulenev põhivõlg 1090 eurot 22 senti, sissenõudmiskulu 45 eurot, intress 169 eurot 17 senti, hagi esitamisel sissenõutavaks muutunud viivis 197 eurot 48 senti, edasiulatuv viivis põhivõlalt alates hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni määras 46,8% aastas. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hageja nõude aluseks on Express Credit AS-i ja kostja vahel 18. oktoobril 2016 sõlmitud laenuleping, mille alusel sai kostja laenu summas 1500 eurot kaheaastase tähtajaga intressimääraga 46,8% aastas. Samal päeval maksti kostjale laenusumma välja. Sõlmitud annuiteetgraafiku alusel oli kostjal igakuine tagasimaksekohustus 97 eurot 38 senti. Kostja tasus vastavalt graafikule tagasimakseid kuni 19. juuli 2017 makseni. Pärast seda ei ole kostja tagasimakseid teinud.
16.jaanuaril 2018 loovutas laenuandja laenulepingust tuleneva nõude hagejale. Kostjale saadeti selle kohta teade 16. jaanuaril 2018 (tl 18). Kostjal on tasumata laenu põhiosa võlgnevus 1090 eurot 22 senti (saadud laenust 1500 eurot on tasutud üheksa maksega 409 eurot 78 senti). Intressivõlgnevust on hageja arvutanud 169 eurot 17 senti kuni laenulepingu ülesütlemiseni 30. novembril 2017. Hageja nõuab lepingu üldtingimuste p 9.7 järgi sissenõudmiskulude hüvitamist viie kirja eest kokku 45 eurot (võlaõigusseaduse (VÕS) § 1132 lg 1, lg 2 p 3). Viivise arvutas hageja esmalt iga graafikujärgse tasumata makse maksetähtpäevale järgnevast päevast kuni laenulepingu ülesütlemiseni 30. novembril 2017 ja sealt edasi kogu tagastamata laenu põhiosalt 1090 eurolt 22 sendilt kuni hagi esitamiseni lepingujärgses määras 46,8% aastas. Hageja taotletud
viivisenõuet õigustab VÕS § 113 lg 1ja § 415 lg 1. Lepinguga ettenähtud intressimäär 46,8% on põhjendatud ja õiglane ja hageja nõuab intressiga võrdses määras ka viivise maksmist. Hageja vaidleb vastu kostja seisukohale, et kostjale laenu andes on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kuna kostja taotles laenu investeerimiseks oma ettevõttesse, ei ole tegemist tarbijakrediidilepinguga. Sellele vaatamata täitis laenuandja piisava põhjalikkusega vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid kohustusi. Kostja esitatud andmete järgi oli tal iga kuu 430 eurot vaba raha, mille arvel oma kohustusi täita, mistõttu maksegraafikus kokku lepitud igakuine makse 97 eurot 38 senti oli kostjale jõukohane. Laenu andmisel kontrolliti, et kostjal ei olnud lõpetamata maksehäireid. Kostjalt nõuti kontoväljavõtet, mis näitas, et laenu võtmisele eelnenud perioodil oli kostja sissetulek keskmiselt 1169 eurot 85 senti kuus, sh palk, pension ja sotsiaaltoetus. Konto ei olnud arestitud kohtutäiturite poolt ega kohtutäituritele ka makseid tehtud. Kostja oli teinud makse investeerimiskontole, st kostja suutis oma sissetulekust säästa ja investeerida. Kõik kogutud andmed iseloomustasid kostjat kui krediidikõlbulikku isikut. Hageja vaidleb vastu kostja väitele, et laenuandja pidanuks aru saama, et kostja on hasartmängusõltlane. Kostja tegelik sissetulek kontoväljavõtte järgi oli ligi 2,5 korda suurem kui tema avaldatud kulud. Laenusaamisele järgneva üheksa kuu jooksul täitis kostja oma kohustusi.
2.Kostja palus jätta hagi osaliselt rahuldamata ja vähendada põhiosa võlgnevuse summat 623 euro 58 sendini ning viiviste summat 29 euro 58 sendini. Kostja palub jätta rahuldamata hagi intressi ja sissenõudekulude osas. Kostja leiab, et Express Credit AS ei järginud kostjaga laenulepingut sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet. Leping sõlmiti internetis, laenulepingule allakirjutanud isikut ei tuvastatud, samuti ei kontrollitud kostja varasemaid finantskohustusi ega maksevõimelisust. VÕS § 4034 lg 7 alusel tuleks kostjal vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu hageja poolt tasuda intressi VÕS § 94 sätestatud määras, muid tasusid tasuma ei pea. VÕS § 94 lg 1 sätestatud intressimäär oli laenuvõtmise ajal 0%, seega kostjal intressi maksta ei tule. Kuna kostja on tasunud üheksa maksega 876 eurot 42 senti, on kostja võlg hagejale 623 eurot 58 senti. Kostja ei nõustu viivisearvestusega. VÕS § 415 lg 1 järgi ei või tarbijalt nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määrast suuremat viivist. Kostja leiab, et tema puhul on viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, s.o 8% aastas, kokku 29 eurot 58 senti. Kostja leiab, et tegemist oli tarbijakrediidilepinguga. Kostja kontoväljavõtetest pidi hageja nägema, et kostja on hasartmängusõltlane ja ei ole seega krediidivõimeline.
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1431 eurot 59 senti (s.o 1090 eurot 22 senti põhivõlg, 169 eurot 17 senti intress, sissenõudmiskulu 45 eurot, viivis põhivõlalt 2. mai 2019 seisuga 127 eurot 20 senti). Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks alates 3. maist 2019 välja viivise põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla täitmiseni. Maakohus jättis hagiavalduselt tasutud riigilõivu 80% ulatuses kostja kanda ja 20% ulatuses hageja kanda. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 200 eurot menetluskulude katteks ning viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Muud poolte menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda. Kohus leidis, et tegemist on tarbijakrediidilepinguga. Kostja on esitanud laenutaotluse kodanikuna, esitledes end vabakutselise ajakirjanikuna. Ajakirjaniku kutsetegevuse hulka ei
kuulu üldjuhul laenuandmine ja -võtmine. Seetõttu ei saa sõlmitud lepingut lugeda majandusvõi kutsetegevuses sõlmitud lepinguks VÕS § 44 tähenduses. Asjaolu, et laenutaotleja on laenu kasutamise eesmärgina näidanud soovi seda laenu investeerida oma ettevõttesse, ei muuda laenu olemust. Kohus leidis, et leping oli heade kommetega kooskõlas. Kostjale antud krediidi kulukuse määr 58,27% ei ületa kolmekordset tarbimislaenude kulukuse määra (3×19,49%=58,47%), mistõttu puudub tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 2 p 2 nimetatud tehingu tühisuse eeldus. Kostja ei ole laenu taotlenud erakorralisest olukorrast, sõltuvussuhtest ega kogenematusest tulenevalt. Kostja on kogemustega tegutseja nii laenu taotlemisel kui sellega ümberkäimisel: kasutab erinevaid kontosid erinevates krediidiasutustes, investeerib, teeb panuseid börsil, sh edukalt. Kostjalt nõuti krediidivõimekuse kontrollimiseks pangakonto väljavõtte esitamist. Kostja on esitanud SEB Panga konto väljavõtte perioodil 1. mai 2016-16. oktoober 2016 (II kd, tl 14-27). Sellelt nähtub, et kostja igakuine sissetulek on püsivalt olnud oluliselt suurem kui tema igakuised elamiskulud. Kostja on tema käsutuses olnud vaba raha kasutanud vabalt omal äranägemisel. Asjaolu, et lepingu sõlmimisel ei toimunud n-ö näost näkku isikutuvastamist, ei anna alust lugeda sõlmitud lepingut tühiseks. Kohus leidis, et laenuandja järgis kostjale laenu andes vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja on välja toonud, et laenusumma väljastamise hetkel ei olnud kostjal kehtivaid maksehäireid. Seda kinnitab väljavõte krediidiregistrist (II kd, tl 12), millest mh nähtub, et viimane maksehäire on lõpetatud augustis 2016. Sama kinnitas kostja ise. Kostja kontoväljavõttelt nähtub, et kostja on augustis 2016 teinud ise makse eelmisele laenuandjale laenu lõplikuks tasumiseks, st mitte täitemenetluse kaudu (II kd, tl 22). Express Credit AS-le laenutaotlust esitades märkis kostja oma igakuiseks netosissetulekuks 800 eurot ja kulutusteks 450 eurot. Kostja kinnitas, et tal puuduvad finantskohustused ja ülalpeetavad. Kohtule esitatud tõenditest ilmneb, et nii tegelikkuses ka oli. Kostjalt nõuti kontoväljavõtte esitamist, et tema poolt esitatud andmeid kontrollida ning väljavõte kinnitas kostja andmeid sissetulekute ja kohustuste kohta. Laenu taotlemisele eelnenud perioodil (1. mai -15. oktoober 2016), oli kostja netosissetulek keskmiselt 1169 eurot 85 senti, sh laekunud palk 2016. a oktoobris (septembrikuu eest) 504 eurot, millele lisandus pension summas 318 eurot 72 senti ja sotsiaaltoetus 53 eurot 70 senti. Lisaks nähtub kontoväljavõttest, et kohtutäiturid ei olnud kontot arestinud ning kontolt polnud tehtud makseid täituritele. Kostja tegi makseid investeerimiskontole, millest laenuandja tegi järelduse, et kostja suudab oma sissetulekust säästa ja investeerida. Kostja poolt laenuandjale edastatud andmete põhjal oli kostja krediidivõimeline. See, et kostja tegi laenu saamise järgselt üheksa makset maksegraafiku alusel, kinnitab laenuandja järeldust, et kostja oli laenu saamise ajal krediidivõimeline. Kostja kontoväljavõtte põhjal puudus alus järeldada, et kostja on hasartmängusõltlane. Kostja on teinud peamiselt väga väikesi panuseid loteriis ja õnnemängus ning nende sagedus ei võimalda teha järeldust, et tegemist on kontrolli alt väljunud või sõltlasliku tegevusega. Kostja on 1500-eurosest laenusummast tagasi maksnud 409 eurot 78 senti. Seetõttu mõistis maakohus kostjalt välja põhivõlana 1090 eurot 22 senti. Kuna laenuleping ei ole tühine ja rikutud ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei kohaldanud maakohus kostja taotletud intressi. Hageja on arvutanud intressisumma lepingujärgse määra (46,8%) järgi, lepingu ülesütlemise ajani summas 169 eurot 17 senti ja kohus luges selle põhjendatuks. Kohus kontrollis hageja viivisenõude põhjendatust ning leidis, et kostja viivisenõue on põhjendatud üksnes osaliselt. Hageja nõuab kostjalt viivist lepingujärgses määras. Kostja hinnangul on põhjendatud üksnes seadusjärgne viivisemäär. Laenuandja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingus on sätestatud, et viivise määr on 0,13% iga laenu tagastamisega
viivitatud päeva eest. Viivise aastamäär on 46,8% (ehk võrdne intressimääraga). Lepingu üldtingimuste p-des 9.3, 9.4 lepiti kokku, et viivise määraks on lepingus kokkulepitud intressimäär. Viivisemäära kokkulepe tüüptingimusena sellises määras on kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja VÕS § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 5 alusel tühine ning seega on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses, s.o 8% aastas. Kohus arvestas, et 2. mai 2019 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis seadusjärgses määras on kokku 127 eurot 20 senti. Hageja saatis kostjale tasulisi meeldetuletuskirju (tl 14, 17), lepingu ülesütlemise hoiatuse (tl 16), ülesütlemisteate (tl 17) ja teate nõude loovutamise kohta (tl 18). Sissenõudmiskulusid on hageja õigustatud nõudma laenulepingu üldtingimuste p 9.7 alusel ja VÕS § 1132 lg 1, lg 2 p 3 määras, seega kuni summas 50 eurot. Hageja sissenõudmiskulude nõue 45 eurot on seega põhjendatud. Kohus määras kindlaks kostjale osutatud riigi õigusabi tasu ja kulud summas 618 eurot ning mõistis sellest 50% välja kostjalt riigituludesse. Kostja kontoväljavõte LHV Pangas perioodi 7. märts 2018-7. märts 2019 kohta näitavad, et kostja arvele toimub laekumisi, tal on võimalik säästa ja teha olulistes summades kulutusi nt hobitegevusele. Seega tuleb kostjal temale antud riigi õigusabi tasu ja kulud kanda umbes sellises ulatuses, nagu kohus prognoosis neid riigi õigusabi määramisel, s.o summas 309 eurot ehk 50% temale osutatud riigi õigusabi tasust ja kuludest.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada, v.a menetluskulude jaotuse resolutsiooni p-de 3 ja 4 osas. Kostja palub teha uus otsus, millega jätta hagi osaliselt rahuldamata ja vähendada põhivõlga 623 euro 58 sendini ning viiviste summat 29 euro 58 sendini. Kostja palub jätta rahuldamata hageja intressi ja sissenõudmiskulude nõuded. Alternatiivselt palub kostja saata asi maakohtule uueks arutamiseks. Menetluskulud apellatsiooniastmes palub kostja jätta hageja kanda. Ekslik on maakohtu järeldus, et hageja on järginud kostjale laenu andes vastutustundliku laenamise põhimõtet. Express Credit AS oleks pidanud aru saama, et kostja ei ole krediidivõimeline, st võimetu krediidilepingus kokkulepitud tingimustel laenu tagasi maksma. Kuigi laenuandja nõudis kostjalt tema pangakonto väljavõtet, ei ole hageja pangakonto väljavõtteid analüüsinud. Pangakonto väljavõtte kohaselt koosnes kostja sissetulek peamiselt töövõimetuspensionist ning sotsiaaltoetusest. Kostja on vaid kahel korral kandnud endale töötasu augustis ja septembris 2016. Seega kuu keskmine sissetulek oli 372 eurot 42 senti, mitte 1169 eurot 85 senti. Kahtlust oleks võinud äratada asjaolu, et laenutaotleja sissetulek suurenes just enne laenu taotlemist. Samuti on kostja pangakontole tehtud väljavõtte perioodil annetusi summas 1223 eurot selgitusega „A.A. toetamine“, mis oleks samuti pidanud tekitama kahtluse kostja krediidivõimelisuses, seda enam, et annetusi oli teinud vähemalt 29 inimest. Samuti ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, et kostja pangakonto väljavõtte põhjal ei ole alust järeldada kostja hasartmängusõltuvust. Pangakonto väljavõttest nähtub selgelt, et kostja on teinud nii Olympic Casino Eesti AS-le kui ka Eesti Loto AS-ile praktiliselt ülepäeviti kandeid, mistõttu puudub alus väita, et tegemist ei ole hasartmängusõltlasega. Kostja sotsiaalne aktiivsus ning mõtlemisvõime ei saa olla mängusõltuvust välistavateks asjaoludeks. Ebaõige on, et kostjal puudusid laenuvõtmise ajal muud finantskohustused. Kostja võttis 10. septembril 2016 Creditstar Estonia AS laenu 500 eurot 360 päevaks. Kuivõrd krediidiasutused ei hinnanud kostja krediidivõimet, oli kostja olukorras, kus püüdis uute laenude arvelt tasuda varasemaid laene.
Kostjale jääb arusaamatuks, miks leidis kohus, et VÕS § 415 lg 2 ei kohaldu. Kuivõrd kostjal ei tulnud tasuda intressi, on kostja tasunud põhivõlast 876 eurot 42 senti, mistõttu võlgneb kostja hagejale veel ainult 623 eurot 58 senti. Samuti leiab kostja, et viivise arvutamisel tuleb lähtuda VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrast (VÕS § 415 lg 1). Kostja ei nõustu, et peab tasuma riigi õigusabi kulude eest 309 eurot. Kostja on töövõimetu ja sügava puudega. Sissetulekuks on vaid töövõimetoetus 427 eurot 49 senti ja sotsiaaltoetus 53 eurot 70 senti kuus, mistõttu puuduvad kostjal võimalused osutatud riigi õigusabi eest tasuda. Kostjale jääb arusaamatuks, millises menetluse faasis on selgunud, et kostjale kuulub veel LHV pangas kaks kontot, mis näitavad, et perioodil 7. märtsist 2018 – 7. märtsini 2019 on kostjale märkimisväärsetes summades laekumisi. Käesoleva asja raames ei ole arutatud apellandi LHV pangakontodel olevaid summasid, mistõttu on rikutud menetlusõiguse normi.
5.Hageja (vastustaja) palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Hagi rahuldatud osas on kohus asja õigesti lahendanud ja otsust põhjalikult selgitanud. Tulenevalt sellest, et tegemist ei ole tarbijakrediidilepinguga, ei olnud laenuandjal kohustust täita tarbijakrediidilepingu puhul nõutud vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid kohustusi, kuid sellest hoolimata menetles laenuandja laenutaotlust analoogselt tarbijakrediidi puhul ettenähtuga ja täitis tarbijakrediidile ettenähtud tingimusi selleks kohustust omamata. Kostja pidamiseks hasartmängusõltlaseks ei ole mingit alust, laenutaotluses kostja kinnitas, et ei mängi hasartmänge üldse. Loto mängimine iseenesest ei tähenda sõltuvust. Kostja ei kasutanud laenu hasartmängudeks, vaid investeerimiseks.
6.Hageja (vastuapellant) esitas maakohtu otsuse peale vastuapellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada osas, millega jäeti hageja viivisenõue osaliselt rahuldamata ja teha uus otsus, millega rahuldada hageja viivisenõue täielikult. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Laenutaotluse viimasel real on kostja deklareerinud laenu kasutamise eesmärgina investeerimise ja oma ettevõttele OÜ Sajandi Lugu lisaraha paigutamise. Ka istungil selgitas kostja, et tegeles aktsiate kauplemisega ning lisaks sellel soovis kostja oma tootesse investeerida. Investeerimine ja oma äriühingusse lisaraha paigutamine on tegutsemine ärilisel ja seega mitte tarbimise eesmärgil. Seega sõlmis kostja laenulepingu mitte tarbijana ning hagi aluseks olevale laenulepingule ei kohaldu tarbijakrediidilepingu ega muud tarbijat puudutavad sätted. Sellest tulenevalt on ebaõige kohtu seisukoht, et laenulepingu laenuintressiga võrdses määras viivisekokkulepe on tühine tarbija ebamõistliku kahjustamise tõttu. Kohus oleks pidanud hagi täies ulatuses rahuldama.
7.Kostja (vastuapellatsioonis vastustaja) vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu. Kostja kutsetegevuseks on raamatute kirjastamine, mida ta teostab äriühingu OÜ Sajandi Lugu kaudu. Laenutaotluses on kostja deklareerinud laenu kasutamise eesmärki investeerimise ja lisaraha paigutamisena. Kuivõrd laenuleping on sõlmitud kostja kutsetegevusest erinevas valdkonnas, tuleb eitada tehingu tegemist tema majandus- ja kutsetegevuses. Kostja ja äriühing OÜ Sajandi Lugu on kaks erinevat õigussubjekti ning ei ole samastatavad. Laenulepingu sõlmis kostja füüsilise isikuna ning laenusummast finantseeritud investeeringu puhul oli tegu kostja (kui füüsilise isiku) majandusliku riskiga. Kostja nõustub maakohtuga, et oli laenulepingu sõlmimisel tarbija rollis.
8.26. augusti 2019 menetlusdokumendis taotleb kostja enda vabastamist riigi õigusabi tasude ja kulude tagasimaksmisest, kuna kostjal puuduvad selleks vahendid. Arvestades kostja tervisekahjustuse iseloomu on tema töövõime viie aasta jooksul tõenäoliselt vähe muutuv.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks puudub alus. Apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ja nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus oma otsust põhjendama (TsMS § 654 lg 6).
10.Maakohus on asjas tuvastanud, et Express Credit AS sõlmis kostjaga 18. oktoobril 2016 laenulepingu, mille alusel sai kostja enda kasutusse laenuna 1500 eurot. Laenulepingu sõlmimise aluseks oli kostja taotlus. 30. novembri 2017 teatega ütles laenuandja lepingu üles kostja poolse lepingu rikkumise tõttu. 16. jaanuaril 2018 loovutas Express Credit AS nõude kostja vastu hagejale. Nimetatud asjaolude osas pooled ringkonnakohtus ei vaidle. Asjas on esitatud apellatsioonkaebus, millega maakohtu otsust on vaidlustatud kostjalt põhivõla 623,58 eurot ja viivise 29,58 eurot väljamõistmist ületavas osas. Kostja leiab oma kaebuses, et tema suhtes on laenu andmisel rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet, tema suhtes kohaldub VÕS § 415 lg 2 sätestatu, ta ei nõustu tasuma sissenõudekulusid ja intressi ning hüvitama talle osutatud riigi õigusabi tasu ja kulusid 50% ulatuses. Hageja taotleb vastuapellatsioonkaebuses viivise väljamõistmist suuremas ulatuses ning leiab, et kostja suhtes ei ole põhjendatud kohaldada tarbija õigusi reguleerivaid sätteid, mistõttu on maakohtu seisukoht tüüptingimuse tühisuse ja viivise väljamõistmise ulatuse osas ebaõige. Ringkonnakohus poolte etteheidetega maakohtu otsusele ei nõustu ja märgib vastuseks apellatsioon- ja vastuapellatsioonkaebusele järgmist.
11.Maakohus on viidates VÕS § 1 lg-s 5 sätestatule asunud põhjendatult seisukohale, et tegemist on tarbijaga sõlmitud lepinguga. Maakohus on oma seisukohta piisavas ulatuses ka põhjendanud. Tarbija on füüsiline isik. Kui seadusest ei tulene teisiti, tuleb kahtluse korral võtta aluseks tehingu eesmärk. Antud juhul on kostja laenu võtmisel avaldanud tehingu eesmärgina investeerimise, oma ettevõttele lisaraha paigutuse. Nimetatu ja kostja väited kohtuistungil selles, et ta kasutas saadud laenu aktsiatega kauplemisel ja enda tootesse investeerimiseks, ei anna alust asuda seisukohale, et kostja sõlmis tehingu kutse- või majandustegevuses. Investeerimisega võib tegeleda ka tarbija. VÕS-i seletuskirja kohaselt tuleb tarbijaks lugeda ka need füüsilised isikud, kelle tehtud tehing on väiksemas osas seotud ka iseseisva majandus-või kutsetegevusega. Arvestada tuleb seejuures ka sellega, et laenulepingu kohaselt on laen väljastatud tarbimislaenuna, st tegemist on tarbijatele tavapäraselt pakutava teenusega. Maakohus on kooskõlas Riigikohtu praktikaga VÕS § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 5 alusel hinnanud lepingu üldtingimuste p 9.4 kui tüüptingimuse kehtivust viivise kokkuleppe osas (46,8 % aastas) ja asunud põhjendatult seisukohale, et tegemist on tarbijaga sõlmitud viivise kokkuleppega, mis on kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustav. Seetõttu oli maakohus õigustatud vähendama viivise määra seaduses sätestatud viivise määrani VÕS § 113 lg 1 teise aluse järgi. Hageja ei ole vastuapellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu arvestuste matemaatilist õigsust, mistõttu tuleb hageja taotlus mõista kostjalt välja viivis hageja taotletud ulatuses jätta rahuldamata ja maakohtu otsus selles osas muutmata.
12.Põhjendatud ei ole kostja seisukoht, et laenu andmisel on laenuandja rikkunud VÕS §s 4034 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Maakohtu otsus on selles osas täielikult põhjendatud ja ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega. Kostja poolt
laenuandjale esitatud andmete põhjal oli kostja krediidivõimeline. Apellatsioonkaebuse vastupidised väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks. Kui kostja ise laenu taotlemisel kehtivaid finantskohustusi ei avaldanud (sellisele küsimusele oli kostja kohustatud taotluse esitamisel vastama), on kostja avaldanud selles osas ebaõigeid andmeid, mille eest ei saa panna vastutust laenuandjale. VÕS § 14 lg 1 teise lause järgi oli kostjal kohustus esitada laenu taotlemisel laenuandjale tõeseid andmeid ja laenuandja võis sellest lähtuda.
13.Kostja avaldab kaebuses arusaamatust, miks maakohus jättis asjas VÕS § 415 lg-s 2 sätestatu kohaldamata. Nimetatud säte reguleerib maksete arvestamist olukorras, kus tarbija on teinud tarbijakrediidilepingu alusel makse, millest ei piisa kõigi sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks. Ringkonnakohus selgitab, et maakohus asus põhjendatult seisukohale, et olukorras, kus kostja teostas üheksal korral makse täpses vastavuses maksegraafikuga, sellist olukorda ei esine. Kuna asjas ei ole tuvastatud laenuandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine, tuleb kostjal kooskõlas sõlmitud laenulepinguga maksta lisaks põhivõlale ka intressi. Seetõttu ei saa ringkonnakohus rahuldada kostja taotlust arvestada tasutud intressimaksed põhivõla katteks ja vähendada sel viisil välja mõistetava põhivõla suurust 623,58 euroni. Maakohtu otsus on ka kostjalt väljamõistetava põhivõla ja intressi suuruse osas õige.
14.Ringkonnakohtule jäävad arusaamatuks kostja etteheited maakohtule selles, nagu tuleks temal kaevatava maakohtu otsuse järgi tasuda viivist suuremas summas kui 8 % aastas. Kuigi maakohus ei lähtunud viivise väljamõistmisel kostja poolt VÕS § 415 lg-le 1 antud tõlgendusest, on maakohus nõustunud kostja seisukohaga, et viivise määraks saab olla 8 % aastas. Sellest lähtuvalt on maakohus teinud ka viivise arvestused, mille matemaatilist õigsust ei ole kostja vaidlustanud. Ringkonnakohus ei saa nõustuda kostja seisukohaga, et kostja võlgneb hagejale viivisena üksnes 29,58 eurot. Kostja ei ole asjakohast arvestuskäiku esitanud ei apellatsioonkaebuses ega ka 18. jaanuari 2019 menetlusdokumendis, millele kostja kaebuses viitab.
15.Kuigi kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse mh sissenõudmiskulude väljamõistmise osas, ei nähtu apellatsioonkaebuses asjakohaseid sisulisi etteheiteid maakohtule õigusnormi ebaõige kohaldamise osas. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning sissenõudmiskulud summas 45 eurot on põhjendatult kostjalt hageja kasuks välja mõistetud. 16. Kostja on saanud maakohtu menetluses 20. novembri 2018 määruse alusel riigi õigusabi tagasimaksekohustusega vastavalt asjas tehtavale lõpplahendile (I kd lk 210). Maakohtu otsuse resolutsiooni kohaselt määras maakohus kostjale osutatud riigi õigusabi tasu ja kulude suuruseks 618 eurot, millest kohustas kostjat hüvitama riigile 50 %. Kostja heidab maakohtule ette, et maakohus on sellist otsustust tehes tuginenud mh kostjale kuuluva LHV pangakonto andmetele, millist asjaolu ei ole aga maakohtu menetluses arutatud. Maakohus on võtnud andmed LHV pangakonto kohta asja juurde tsiviilasja nr 2-18-106497 materjalide hulgast (II kd lk 57-59). Kostja apellatsioonkaebuses andmete õigust ei vaidlusta. Perioodil 7. märts 2018 – 7. märts 2019 on kontol olnud sissetulekuid 4543,57 euro ulatuses, samas suurusjärgus on ka väljaminekud. Tegemist ei ole nende sissetulekutega, mida kostja on avaldanud riigi õigusabi taotlemisel. Ringkonnakohus selgitab, et kuigi maakohus lahendas riigi õigusabi tasu ja kulude tagasimakse kohustuse koos põhihagiga, ei kohaldu kohtu tegevusele selles osas kõik hagimenetlust reguleerivad sätted. Seejuures on kohtul endal õigus vajaduse korral küsida andmeid menetlusabi saaja või tema perekonnaliikmete majandusliku seisundi või maksevõime kohta
Maksu- ja tolliametilt, krediidiasutustelt ja muudelt isikutelt või asutustelt (TsMS § 184 lg 5). Kohtuinfosüsteemi andmetel on kostja seotud mitmete kohtuasjade menetlusega, mistõttu oli maakohtul õigus saada vajalikke andmeid kostja kui menetlusabi saaja majandusliku seisundi kohta ka krediidiasutuste poole pöördumata, sest need andmed olid kohtule kättesaadavad kohtuinfosüsteemi kaudu. TsMS § 190 lg 2 kohaselt menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, kannab oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks. Seetõttu oli maakohus õigustatud otsustama, et kostja on võimeline tasuma talle osutatud riigi õigusabi eest 50 % ulatuses, s.o. 309 eurot. Maakohus on põhjendatult seejuures arvestanud talle teatavaks saanud täiendavat informatsiooni kostja sissetulekute kohta perioodil 7. märts 2018 – 7. märts 2019. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks muuta maakohtu otsustust seoses kostja poolt 26. augustil 2019 esitatud uute tõenditega (Eesti Töötukassa 15. aprilli 2019 otsus, Jõgeva linna Sotsiaalmaja 12. juuli 2019 üürilepingu lõpetamise teade). Kohus võtab need tõendid küll asja juurde, sest tegemist on tõenditega, millega kostja soovib põhistada oma majanduslikku olukorda ja seepärast tuleb nende hilist esitamist pidada lubatavaks. Samas ei nähtu töötukassa otsusest, et kostja tervis on võrreldes varasemaga oluliselt muutunud. Senini on kostja tervislik seisukord võimaldanud tal tegeleda erinevate intellektuaalsete tegevustega, mis on olnud talle ka sissetulekuks. Jõgeva linna Sotsiaalmaja teatest nähtub kostjal üürivõlg 244,94 eurot, kuid kostja ei ole põhjendanud, mis on takistanud tal õigeaegselt elukoha eest üüri jms kulusid tasuda. Seetõttu puudub alus muuta maakohtu otsust kostjalt riigituludesse välja mõistetud riigi õigusabi kulude ja tasu tagasimaksmise osas.
17.Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse tervikuna muutmata, siis puudub alus muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotist. Ringkonnakohus jätab rahuldamata nii apellatsioonkaebuse kui ka vastuapellatsioonkaebuse, mistõttu tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta TsMS § 171 lg 1 alusel poolte endi kanda. Kostjale on antud ringkonnakohtus menetlusabi 25. juuni 2019 määrusega (II kd lk 123) ja vabastatud ta riigilõivu 175 eurot tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel. Ringkonnakohtu menetluses on jätkunud ka kostjale riigi õigusabi osutamine. Vaatamata TsMS § 190 lg-s 2 sätestatule peab ringkonnakohus võimalikuks arvestades kostja taotlust ja väiteid tema majandusliku olukorra kohta, vabastada kostja TsMS § 190 lg 7 alusel ringkonnakohtu menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest. Seejuures arvestab ringkonnakohus ka asjaoluga, et kostjal on juba kohustus hüvitada riigile pool maakohtu menetluses talle osutatud riigi õigusabi tasust ja kuludest.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.