3.Võtta asja materjalide juurde kohtutäitur Oksana Kutšmei määruskaebemenetluses esitatud tõend (sissenõudja avaldus täitemenetluse algatamiseks).
4.Jätta asja materjalide juurde võtmata A.A. määruskaebusega esitatud tõendid (etoimiku väljavõte, X tulemus ja 10 tõendit haiglas viibimise kohta).
5.Rahuldada A.A. taotlus jõustunud kohtulahendis A.A. nime ja muude isikuandmete asendamiseks tähemärkidega.
6.Jätta määruskaebusega seotud menetluskulud A.A. kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
7.Vabastada A.A. määruskaebuselt tasumisele kuulunud riigilõivu 15 eurot riigituludesse tasumise kohustusest (TsMS § 190 lg 7). Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.A.A. (avaldaja/võlgnik) esitas 30. juulil 2020 Tartu Maakohtule kaebuse kohtutäitur Oksana Kutšmei 20. juuli 2020 otsuse peale täiteasjas nr XXX/XXXX/XXX. Avaldaja palus tühistada kohtutäituri 20. juuli 2020 otsuse ja kohtutäituri 15. juuni 2020 X arestimisakti. Asja varasem käik: -
-
-
6.jaanuaril 2020 esitas Renovum OÜ (sissenõudja) kohtutäiturile avalduse võlgniku suhtes täitemenetluse algatamiseks. Täitedokumendiks on Tartu Maakohtu 2. mai 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-18-15061, millega mõisteti võlgnikult sissenõudja kasuks välja 1631,59 eurot koos lisanduvate viivistega.
9.jaanuaril 2020 algatas kohtutäitur võlgniku suhtes täitemenetluse täiteasjas nr XXX/XXXX/XXX. Täitemenetlusega lisandusid täitemenetluse alustamise tasu 36 eurot ja kohtutäituri põhitasu 456 eurot.
15.jaanuaril 2020 toimetati võlgnikule kätte täitmisteade. Vabatahtliku täitmise tähtaeg saabus 14. veebruaril 2020. Võlgnik nõuet vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul ei tasunud.
17.veebruaril 2020 arestis kohtutäitur võlgniku pangakontod. 15. juuni 2020 arestimisaktiga arestis kohtutäitur 10% ulatuses võlgniku X.
25.juunil 2020 esitas võlgnik kohtutäituri tegevusele seoses 15. juuni 2020 arestimisaktiga kaebuse.
3.juulil 2020 arestis kohtutäitur võlgniku SEB Panga kontole laekunud Xist 44,67 eurot. Samal kuupäeval esitas võlgnik taotluse 2020. a juulikuu Xist kinnipeetud 44,67 euro tagastamiseks.
13.juulil 2020 toimus võlgniku kaebuse läbivaatamine kohtutäituri poolt ning võlgnik kuulati ära telefoni teel. 20. juuli 2020 otsusega rahuldas kohtutäitur võlgniku kaebuse osaliselt ning muutis X arestimise akti selliselt, et Xist kuulub kinnipidamisele 25 eurot kuus. Samuti otsustas kohtutäitur, et võlgnikule tuleb otsuse jõustumisel tagastada 2020. aasta juulikuus Xist kinnipeetud rahast (44,67 eurot) 25 eurot ületav osa ehk 19,67 eurot.
Võlgnik on kaebuses kohtutäituri 20. juuli 2020 otsuse peale seisukohal, et tema X arestimine on seadusevastane. Kohtutäitur ei ole võlgnikku enne X arestimist ära kuulanud. Kohtutäituri abi helistas
19.märtsil 2020 võlgnikule seoses X arestimisega, millega võlgnik ei nõustunud. Täitur kuulas võlgniku ära 13. juulil 2020 telefoni teel. Võlgnik selgitas täiturile, et X arestimine ei ole õiglane,
kuna võlgnik on maksejõuetu. Võlgnikul on terviseseisundist tulenevad keskmisest kõrgemad igapäevakulutused toidule, transpordile ja meditsiinile. Kohtutäitur on käitunud pahatahtlikult. Kohtutäituri väide, et võlgnik kohtleb võlausaldajaid ebavõrdselt, on paljasõnaline. Kohtutäitur on ebaõigesti lahendanud arestitud raha tagastamise otsuse ja kaebuse X arestimise peale ühe otsusega. Tegemist oli kahe eraldiseisva kaebusega.
2.Kohtutäitur palus jätta võlgniku kaebuse rahuldamata. Kohtutäitur palus kohtul kontrollida võlgniku tsiviilkohtumenetlusteovõime olemasolu eestkoste menetluse algatamisega. Kohtutäitur leidis, et 20. juuli 2020 otsus, mille kohaselt jäi võlgniku sissetulek (X) arestituks ühes kuus 25 euro ulatuses, on seaduslik ja põhjendatud. Kohtutäitur ei ole sissetuleku arestimise lubatavuse otsustamisel ja ulatuse määramisel teinud kaalutlusvigu. X arestimiseks oli kohtutäituril olemas nõuetekohane sissenõudja avaldus (s.o täitmisavaldus). 20. juuli 2020 seisuga oli alust asuda seisukohale, et täitemenetlus võlgnik suhtes eeldatavasti ebaõnnestub. Võlgniku ainsaks sissetulekuks oli X päeva määraga 14,89 eurot (446,70-461,59 eurot kuus) ja sotsiaaltoetus X eurot. X arestimiseta ei ole sissenõudja nõude rahuldamine mõistliku aja jooksul ilmselgelt võimalik. Võlgnikul on täitemenetluses nr XXX/XXXX/XXXX nõudeõigus B.B. vastu, kuid B.B. esitas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, mille maakohus rahuldas. Sissenõude pööramine võlgniku toimetulekutoetusele on õiglane. Võlgnik on teinud märkimisväärses ulatuses makseid kolmandate isikute nõuete täitmiseks. Seega on võlgnikul enda ülalpidamiseks vajalikud minimaalsed vahendid olemas.
3.Sissenõudja palus jätta võlgniku kaebuse rahuldamata. Menetluskulud palus sissenõudja jätta võlgniku kanda. Sissenõudja nõustus kohtutäituri põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid korrata.
MAAKOHTU SEISUKOHT
4.Maakohus jättis võlgniku kaebuse kohtutäituri 20. juuli 2020 otsuse peale rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus võlgniku kanda ning mõistis võlgnikult välja kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu 15 eurot riigituludesse. Maakohus kontrollis võlgniku X arestimise seadusekohasust, võttes aluseks kohtutäituri 20. juuli 2020 otsuse (millega muudeti 15. juuni 2020 arestimisakti).
21.augusti 2020 maksekorraldusest (tl 106) nähtub, et võlgnikule on sel kuupäeval tehtud kohtutäituri poolt makse summas 19,67 eurot selgitusega „TXXX/XXXX/XXX A.A. tagastus“. Maakohus leidis, et sellise selgitusega makse saab lugeda kohtutäituri 20. juuli 2020 otsuse alusel tehtud tagastuseks.
21.augustiks 2020 ei olnud tehtud mingeid muid otsuseid, mis võiksid olla võlgnikule raha tagastamise aluseks. Võlgniku väide, et ta loeb selle märtsikuus tehtud kinnipidamise tagastuseks, ei ole kooskõlas sellega, et vaidlus 9. märtsil 2020 tehtud kinnipidamise üle toimub tsiviilasja 2-20-6850 menetluses, milles ei ole veel lahendit tehtud. Kohtutäitur on põhjendatult käsitlenud 20. juuli 2020 otsuses võlgniku 3. juuli 2020 taotlust 2020. a juulikuus Xist kinni peetud 44,67 euro tagastamiseks. 2020. a juulikuus Xist kinnipidamine on toimunud kohtutäituri 15. juuni 2020 arestimisakti alusel ehk sama otsustuse alusel, mille peale esitatud kaebust kohtutäitur 20. juuli 2020 otsusega lahendas. Võlgniku etteheited kohtutäiturile, et kohtutäitur on 20. juuli 2020 otsusesse kaasanud ka 3. juuli 2020 taotluse, jättes selle taotluse eraldi lahendamata, ei ole õigustatud. TMS § 131 lg 1 kohaselt ei saa sissenõuet pöörata Xle. TMS § 131 lg 2 võimaldab aga sissenõudja avalduse alusel pöörata sissenõuet sissetulekule, millele ei saa sissenõuet TMS § 131 lg 1 alusel
pöörata, kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või ei vii sissenõudja nõude täielikule rahuldamisele ning kui arestimine on nõude liiki ja sissetuleku suurust arvestades õiglane. Maakohus tuvastas, et sissenõudja avaldus Xile sissenõude pööramiseks oli olemas. Võlgnikule toimetati täitmisteade kätte 15. jaanuaril 2020. Täitemenetluses ei ole võlgnikult ühtegi vabatahtlikku makset toimunud ning täitmine on toimunud üksnes pangakontodele laekuva sissetuleku arestimise kaudu. Võlgniku LHV Panga konto arestimise kaudu on laekunud 9,43 eurot, 9. aprillil 2020 1000 eurot ja 9. märtsil 2020 toimus laekumine X arestina (9. märtsi 2020 X kinnipidamise osas toimub kohtuvaidlus tsiviilasjas nr 2-20-6850). Võlgniku sissetulekuteks on sotsiaaltoetus X eurot kuus (tl 23) ja X päeva määraga 14,89 eurot (tl 2832), st sissetulekud, millele ei saa üldjuhul sissenõuet pöörata. Samuti puudub võlgnikul muu reaalne vara, millele saaks sissenõuet pöörata ja mille kaudu võiks täitemenetlus osutuda tulemuslikuks. Kohtutäitur on käsitlenud 20. juuli 2020 otsuse tegemisel võlgniku rahalist nõudeõigust B.B. vastu, mille sissenõudmiseks on algatatud täiteasi nr XXX/XXXX/XXXX. Kohtutäitur leidis, et lähiajal ei vii nimetatud täitemenetlus võlgniku nõudeõiguse rahuldamiseni, kuna B.B. on esitanud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Tsiviilasjas nr 2-20-4412 (tl 107-110) B.B. hagi rahuldati. Seega hindas kohtutäitur 20. juuli 2020 otsuses põhjendatult, et sissenõudja nõude täitmine võlgniku vara või varalise nõudeõiguse arvel ei ole lähitulevikus tõenäoline. Võlgnik vaidlustas LHV Panga kontolt 1000 euro (kingitusena võlgniku kontole laekunud summa) arestimise tsiviilasjas nr 2-20-8020. Maakohus lõpetas nimetatud tsiviilasja menetluse põhjusega, et kaebus kohtutäituri tegevuse peale oli esitatud hilinenult. Maakohtu määrus on jõustunud. Seega saab arvestada täitemenetluses 9. aprillil 2020 1000-eurose laekumisega ning tuleb hinnata, kas on võimalik asuda seisukohale, et täitemenetlus on ebaõnnestunud või eeldatavasti ebaõnnestumas. Kohtutäitur on 15. juuni 2020 otsuse tegemisel märkinud, et võlgniku X kuulub arestimisele 1074,17 euro ulatuses, st võlgniku võlgnevus sissenõudja ees (täitedokumendi järgi 1631,59 eurot) on vähenenud. Maakohtu hinnangul on kohtutäitur põhjendatult hinnanud, et võlgniku Xi arestimata ei ole sissenõudja nõude rahuldamine mõistliku aja jooksul võimalik. Võlgnikul puudub mistahes muu sissetulek või vara, mille arvelt saaks sissenõudja nõude rahuldada. Ka võlgniku terviseseisund (X, X) viitab, et tulevikus ei ole võlgniku tööle asumine tõenäoline. Vaatamata 1000 euro laekumisele täitemenetluses on sissenõudja nõue täitmata 1074,17 euro ulatuses ja selle täitmiseks täitemenetluse raames puuduvad allikad. Maakohus nõustus kohtutäituriga, et ei ole mõistlik jääda ootama tulevikus kingituste laekumisi võlgniku pangakontole (sarnaselt 1000 euroga), kuna tegemist ei ole ettenähtava raha laekumisega. Maakohus leidis eeltoodu alusel, et täidetud on TMS § 131 lg 2 teine eeldus X arestimiseks, st sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei vii sissenõudja nõude täielikule rahuldamisele. 15. juuni 2020 sissetuleku arstimise aktis on X arestimist põhjendatud napilt. 20. juuli 2020 otsuse ps 13 on kohtutäitur põhjendanud sisuliselt, et sissenõude pööramine kaebaja Xle on õiglane. Maakohus tuvastas võlgniku pangakonto väljavõtte alusel, et võlgnik on 2020. aasta kõigil kuudel teinud makseid erinevatele sissenõudjatele erinevate kohtulahendite alusel. Selline olukord osundab, et võlgnik teeb oma võlausaldajatele makseid valikuliselt. Samas viitab see asjaolule, et võlgnikul on reaalselt olemas vahendid võlausaldajatele maksete tegemiseks. Maakohus leidis, et kohtutäituri hinnang 20. juuli 2020 otsuses, et selline olukord on sissenõudja suhtes ebaõiglane, on põhjendatud. Maakohus leidis, et võlgniku menetlusabi taotluses märgitud kulud ületavad oluliselt tema igakuist sissetulekut. Võlgniku olemasolevad vahendid võimaldavad minimaalsest äraelamisest suuremaid väljaminekuid. Võlgniku kuludest kannab märkimisväärse osa X. Kohtutäitur on 20. juuli 2020 otsuse käsitlenud vajalikul määral võlgniku sissetulekute suurust, arvestanud võlgniku tervislikku seisundit ning leidnud, et kinnipidamisi Xist on võimalik teha 25 euro ulatuses kuus. Kohtutäituri
kaalutlusõiguse teostamine on arusaadav ja otsuse kujunemine jälgitav. Maakohtu hinnangul on kohtutäituri otsus X arestimise kohta õiglane. Kohtutäitur tegi X arestimise otsuse 15. juunil 2020 ehk kolm kuud pärast võlgniku ärakuulamist 19. märtsil 2020. Seega on kohtutäitur täitnud TMS § 131 lg 2 teisest lausest tuleneva nõude võlgnik võimalusel ära kuulata. Kõike eeltoodut arvestades leidis maakohus, et kohtutäituri 20. juuli 2020 otsus on tehtud kaalutletult, arvestatud on TMS § 131 lg 2 eeldusi ja nõudeid, TMS § 132 lg-te 1 ja 12 tingimusi ning võlgnikule tema ülalpidamiseks vahendite tagamise vajadust ning jättis võlgniku kaebuse rahuldamata. Maakohus märkis, et on veendumusel, et võlgnikul on olemas tsiviilkohtumenetlusteovõime ning ta ei vaja eestkostet. Võlgnik suudab oma õigusi menetluses kaitsta professionaalse abita.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
5.Võlgnik (määruskaebuse esitaja) esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega võlgniku kaebus rahuldada või alternatiivselt saata asi uueks arutamiseks maakohtule. Menetluskulud palub võlgnik jätta kohtutäituri kanda. Võlgnik esitas koos määruskaebusega uued tõendid. Võlgniku jaoks oli üllatuslik, et maakohus arvestas asja lahendamisel kohtutäituri esitatud asjakohatute tõenditega. Samuti tugines maakohus kohtutäituri paljasõnalistele väidetele. Maakohus hindas tõendeid valesti ja tegi vale määruse. Maakohtu määrus on üldsõnaline. Maakohus rikkus selgitamiskohustust ja ärakuulamiskohustust. Samuti ei pidanud maakohus kinni asja lahendamisel TMS § 218 lg-s 2 sätestatud kaebuse läbivaatamise tähtajast. Maakohus kogus iseseisvalt tõendeid, millega ei olnud võlgnikul võimalik enne määruse tegemist tutvuda või neile vastuväiteid esitada. Maakohtu kogutud tõendid ei ole asjakohased. Võlgniku hinnangul ei ole kõik TMS § 131 lg 2 eeldused võlgniku X arestimiseks täidetud ja arestimine ei ole õiglane. Kohtutäituril puudub sissenõudja avaldus TMS § 131 lg 2 kohaldamiseks. Kohtutäitur ei kuulanud võlgnikku enne X arestimist ära. Kohtutäitur pole arestitavat summat (25 eurot) piisavalt põhjendanud. Võlgnikule pole kõiki dokumente e-toimikus nähtavaks tehtud. Võlgnik palus mitte arvestada kohtutäituri määruskaebemenetluses esitatud tõendiga, kuivõrd see oleks tulnud esitada juba maakohtus.
PUUDUTATUD ISIKUTE SEISUKOHAD
6.Kohtutäitur palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Menetluskulud palub kohtutäitur jätta võlgniku kanda. Kohtutäitur jääb oma varasemate seisukohtade juurde. Kohtutäitur esitas tõendina sissenõudja avalduse täitemenetluse algatamiseks. Täitur viitas, et Riigikohus on 20. märtsi 2019 määruse tsiviilasjas nr 2-18-4482 p-s 17.1 selgitanud, et TMS § 131 lg 2 esimene lause ei pea silmas sissenõudja eraldi avaldust, milles taotletaks võlgniku sissetulekutele erandjuhul sissenõude pööramist. Selles vaid korratakse TMS § 23 lg-s 1 märgitud põhimõtet, mille järgi täitemenetluse alustamiseks on üldjuhul vaja sissenõudja avaldust.
7.Sissenõudja palub jätta määruskaebuse rahuldamata. Menetluskulud palub sissenõudja jätta võlgniku kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8.Ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1 koosmõjus §-ga 659). Maakohtu määrus on põhjendatud ja seaduslik. Määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 654 lg 6 koosmõjus §-ga 659). Võlgnik palub maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega kohtutäituri 20. juuli 2020 otsus ja 15. juuni 2020 X arestimisakt tühistada.
9.Ringkonnakohus selgitab esmalt, et kohtutäituri otsuse ja tegevuse peale esitatud kaebust lahendatakse hagita menetluses (TMS § 218 lg 2, TsMS § 475 lg 1 p 15). Võlgnik on seega ekslikult nimetanud oma kaebust apellatsioonkaebuseks ning tuginenud hagimenetluse sätetele. Ringkonnakohus selgitab, et hagita menetluses kehtib uurimisprintsiip ning kohus selgitab ise asjaolud ja kogub selleks vajalikud tõendid, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti (TsMS § 5 lg 3). Samuti võib määruskaebuse põhjendamiseks ja sellele vastamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid (TsMS § 662 lg 3). Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud võlgniku etteheited maakohtule tõendite kogumise osas. Maakohtu viitas eelkõige menetlusdokumentidele teistes tsiviilasjades, milles võlgnik oli menetlusosaliseks, mistõttu oli tegemist võlgnikule teadaolevate tõenditega. Lisaks on võlgnik saanud oma vastuväited maakohtu kogutud tõenditele esitada määruskaebuses. Üksnes asjaolu, et maakohus võlgnikku enne lõpplahendi tegemist maakohtu kogutud tõenditest eraldi ei teavitanud, ei too kaasa maakohtu määruse tühistamist.
10.Käesolevas asjas on võlgnik vaidlustanud kohtutäituri otsuse tema Xi arestimiseks summas 25 eurot kuus. TMS § 131 lg 2 kohaldamise korral on tegemist kohtutäituri diskretsiooniotsusega, mis allub TMS § 217 alusel esitatava kaebuse kaudu kohtulikule kontrollile. Seega tuli maakohtul kontrollida, kas kohtutäitur on teinud X arestimisel kaalutlusvigu või väljunud diskretsioonpiiridest. Võlgnik kordab määruskaebuses samu väiteid, mis ta esitas juba maakohtus. Maakohus on kõiki võlgniku väiteid hinnanud. Mh tuvastas maakohus õigesti, et kohtutäituril oli olemas sissenõudja avaldus TMS § 131 lg 2 kohaldamiseks. Kohtutäitur viitas õigesti, et TMS § 131 lg 2 esimene lause ei pea silmas sissenõudja eraldi avaldust võlgniku sissetulekutele erandjuhul sissenõude pööramiseks, vaid piisav on TMS § 23 kohane täitmisavaldus. Võlgnik ei vaielnud maakohtus vastu asjaolule, et sissenõudja oli kohtutäiturile avalduse täitemenetluse algatamiseks esitanud, vaid viitas sellele ka korduvalt ise. Kohtutäitur esitas vastuses määruskaebusele sissenõudja täitmisavalduse, mis kinnitab täiendavalt maakohtu tuvastatu õigsust. Ringkonnakohus võtab tõendi asja juurde. Ringkonnakohus leiab, et maakohus kontrollis kohtutäituri poolt võlgniku toimetulekutoetuse arestimise põhjendatust igakülgselt ja piisavalt. Maakohus tuvastas põhjalikult kõigi TMS § 131 lg 2 eelduste olemasolu ja jõudis õigesti järeldusele, et kohtutäitur kõrvaldas 15. juuni 2020 arestimisaktis toodud puudused 20. juuli 2020 otsusega.
11.TMS § 131 lg 2 viimase lause kohaselt kuulab kohtutäitur võlgniku enne otsuse tegemist võimaluse korral ära. Võlgnik on ise avaldanud, et kohtutäituri abi helistas 19. märtsil 2020 võlgnikule, et saada nõusolek võlgniku toimetulekutoetuse arestimiseks (TMS § 131 lg 2 teine lause). Kohtutäitur kuulas võlgniku ära ka 15. juuni 2020 arestimise akti peale esitatud kaebuse lahendamisel
13.juulil 2020. Eeltoodu tõttu on vastuoluline võlgniku seisukoht, et teda ei ole täitemenetluses (sh enne toimetulekutoetuse arestimist) ära kuulatud.
12.Ringkonnakohus kontrollis kohtute infosüsteemist, et võlgnikule on tehtud nähtvaks kõik käesoleva tsiviilasjaga seotud menetlusdokumendid. Maakohus ei ole võlgniku ärakuulamiskohustust
täitmata jätnud ega rikkunud selgitamiskohustust. Maakohus on andnud 1. oktoobri 2020 määrusega võlgnikule tähtaja siduda kaebusega esitatud tõendid kaebuse asjaoludega, võtnud 5. novembri 2020 määrusega seisukoha tõendite vastuvõtmise osas ning pidanud asjas 21. detsembril 2020 istungi. Maakohus on asja lahendanud kooskõlas hagita menetluse põhimõtetega.
13.Võlgnik esitas koos määruskaebusega 12 uut tõendit (AET-i teate, X tulemuse ja väljavõtted tema haiglas viibimise kohta X kuni X). Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist asjakohatute tõenditega, mis ei tõendada, et kohtutäitur oleks 15. juuni 2020 ja 20. juuli 2020 otsuste tegemisel teinud kaalutlusvigu, väljunud diskretsioonipiiridest või ebaõigesti tuvastanud TMS § 131 lg 2 eelduste esinemise. Võlgniku terviseseisundi kohta on toimikus piisavalt andmeid, millega on nii kohtutäitur kui ka maakohus arvestanud. Seetõttu jätab ringkonnakohus võlgniku määruskaebusega esitatud tõendid asja materjalide juurde võtmata (TsMS § 238 lg 1 ja lg 4) ja loeb need võlgnikule tagastatuks.
14.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohtu poolt TMS § 218 lg-s 2 sätestatud kaebuse läbivaatamise tähtajast (15 päeva) kinni pidamata jätmine rikkumiseks, mis tooks kaasa maakohtu määruse tühistamise või muutmise. Tähtaja eesmärk on tagada kaebuse lahendamine mõistliku aja jooksul, samas peab maakohus tagama ka muude menetluse ülesannete täitmise, sh kaebuse õige lahendamise (TsMS § 2). Arvestades kaebuse väidete ja lisade paljusust, ei saa maakohtule käesolevas asjas ette heita TMS § 218 lg-s 2 sätestatud tähtajast kinni pidamata jätmist.
15.Eeltoodule tuginedes jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Rahuldamisele kuulub võlgniku taotlus asendada jõustunud kohtulahendis võlgniku nimi ja muud isikuandmed tähemärkidega (TsMS § 462 lg 2). Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud võlgniku kanda (TsMS § 171 lg 1 ja § 172 lg 10). Teistel menetlusosalistel hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Maakohus andis võlgnikule menetlusabi määruskaebuselt tasumisele kuulunud riigilõivu summas 15 eurot tasumiseks. Arvestades võlgniku majanduslikku olukorda, sh tema suhtes algatatud täitemenetluste arvu, esineb ringkonnakohtu hinnangul TsMS § 190 lg 7 sätestatud mõjuv põhjus vabastada võlgnik määruskaebuselt tasutud riigilõivu summas 15 eurot riigituludesse tasumise kohustusest. /allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Andra Pärsimägi
Triin Uusen-Nacke
Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.