Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Hageja ja kostja sõlmisid 15.02.2014 laenulepingu, mille alusel laenas hageja kostjale 59655,89 eurot. Lepingu p-s 2 kinnitasid pooled, et laen on kostjale välja makstud. Laenulepingu p 4 kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale intressi, suurusega 4% laenusummast aastas ning intress kuulus tasumisele koos laenu põhiosa tagasimaksega. Laenulepingu p 4 kohaselt oli laenu tagastamise tähtajaks 31.12.2014. 31.12.2014 sõlmisid hageja ja kostja laenulepingu muutmise kokkuleppe, mille kohaselt lepiti kokku uueks laenu tagastamise tähtajaks 30.06.2015. Kostja on jätnud temale laenulepingust tulenevad kohustused täitmata. Kostja võlgneb hagejale 59 655, 89 eurot, intressi perioodi 16.02.2014-30.06.2015 eest 3270 eurot. Intressiarvestus on alljärgnev: Intress aastas: 59 655,89 x 4% = 2386,24 eurot, intress päevas: 2386,24 : 365 = 6,54 eurot: Perioodil 16.02.2014-30.06.2015 on 500 päeva, seega on kogu intress: 500 x 6,54 = 3270,00 eurot. Lisaks on kostja viivituses, seadusjärgne viivis hagi esitamise aja seisuga alates 01.07.2015 on kokku 14260,32 € Hageja ei nõustunud kostja vastuväidetega. Kokkulepe 31.12.2014 dateeringuga laenulepingu muutmise kokkulepe pole tühine, kostja käitub pahauskselt. 2014 detsembri alguses valmistas hageja ette laenulepingu muutmise kokkuleppe projekti ning tegi kostjale temaga kohtudes ettepaneku see allkirjastada. Kostja ei allkirjastanud kokkulepet koheselt, kuid võttis kokkuleppe projekti enda kätte ning tagastas selle hagejale peale puhkuselt naasmist 2015. a jaanuaris allkirjastatud kujul. Kostja ütles hagejale, et ta on kokkuleppele ise alla kirjutanud. Kuna hageja ja kostja vahel olid perekondlikud sidemed (kostja on hageja õe abikaasa), ei olnud hagejal mingit alust arvata, nagu kokkulepet ei oleks allkirjastanud kostja või et kokkuleppes kajastatu ei ühtiks kostja tegeliku tahteavaldusega. Hageja ei tea, kus ja millal täpselt kostja kokkuleppele alla kirjutas. Juhul, kui kostja allkirjastas dokumendi mitte 31.12.2014, vaid mõnel teisel kuupäeval, oleks ta heas usus tegutsedes pidanud dokumendi allkirjastamisel parandama sellel fikseeritud kuupäeva. Hageja leiab, et kui kostja tõepoolest esitas hagejale dokumendi, millele oli kostja asemel alla kirjutanud keegi kolmas isik, ning esitles seda enda allkirjastatud tahteavaldusena, on tegemist hea usu vastase käitumise ja hageja pahatahtliku eksitamisega. Hea usu vastase käitumise tagajärjeks võib olla õiguste kaotamine. Hageja leiab, et sellisel juhul oleks õiglaseks ja loogiliseks tagajärjeks see, kui kostja kaotaks õiguse käesolevas menetluses aegumise vastuväite esitamiseks. Hageja ei vaielanud vastu sellele, et laen oli 80000 USD ja see vormistati lepingus eurodeks, küll aga pole kostja seda tagasi makstud. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista 1) 77186,21 eurot, millest 59655,89 eurot moodustab põhivõlg, 3270 eurot intress ja 14 260,32 eurot hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis, 2) viivis, mis ei ole hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud (st alates 23.06.2018), VÕS § 113 lg 1 nimetatud määras põhinõude summast 59 655, 89 eurot kuni põhinõude täieliku täitmiseni. Menetluskulud palub jätta kostja kanda. Tõendid: 15.02.2014 laenuleping, 31.12.2014 kokkulepe, hageja vande all (kohtu määramisel), helisalvestis (esitatud 06.03.19, lk 96, tekst lk 98)

Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Poolte vahel on sõlmitud 15.02.2014 leping. Kostja ei ole sõlminud hagejaga 31.12.2014 laenulepingu muutmise kokkulepet. Seega on kehtiv vaid 15.02.2014 sõlmitud leping, kuid sellest tulenev nõue on aegunud. Kostja ei ole 31.12.2014 muutmise kokkulepet sõlminud. Kostja sai selle kokkulepe olemasolust teada käesolevas tsiviilasjas kohtu poolt saadetud materjalidest. Dokument on võltsitud nõude esitamise tähtaja pikendamise eesmärgil. Väidetavalt on lepingu muutmise kokkulepe sõlmitud 31.12.2014 ning allkirjastatud kostja poolt isiklikult (mitte digitaalselt). Kostja ei saanud seda dokumenti allkirjastada, kuna viibis koos pere ja tuttavatega ajavahemikul 17.12.2014 kuni 21.01.2015 puhkusereisil Tai Kuningriigis. On võimalik, et dokumendile on tekst lisatud pärast kostja allkirja. 15.02.2014 lepingu p 4 järgi oli see sõlmitud kuni 31.12.2014. Seega pidid kõik poolte lepingust tulenevad kohustused olema täidetud hiljemalt 31.12.2014. Nõue muutus sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul oli õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist ja seetõttu muutus 15.02.2014 sõlmitud lepingust tulenev nõue sissenõutavaks 31.12.2014. Nõue aegus 31.12.2017. Kostja palub kohaldada aegumist. Lisaks väitis kostja hiljem menetluses, et pooled oli tuttavad, raha anti teineteisele laenuks, tagastati korduvalt USD-des, ei ole usutav, et lepingu järgne laenusumma 59655,89 eurot oleks üldse laenuks võetud, tegemist on ümberarvestusega eurodesse. 2014. aasta alguses võttis kostja hagejalt laenu 80 000 USD, mis on aga tagastatud; see on ümberarvestatud summa (eurodes), mis vastab lepingus märgitule, kuid see tagastati hagejale sügisel endise abikaasa X X juuresolekul. Tõendid: passi koopia, ekspertiisid, tunnistaja X X ütlus Kohtu põhjendused Laenuleping, laenu tagastamine VÕS § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Vastavalt VÕS § 397 lg 1 majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Antud juhul sõlmisid pooled laenulepingus kokkuleppe intressi maksmise osas. Vaidlust ei olnud selles, et poolte vahel on 15.02.2014 sõlmitud VÕS § 396 lg 1, § 397 lg 1 järgi laenuleping intressi tasumise kohustusega (lk 5, koopia, originaal ekspertiisimaterjalide juures) ja et kostja võlgnes hagejale 59655,89 € - seda asjaolu kostja ei vaidlustanud.

Kostja väitis, et see laenulepingus märgitud võlasumma on tagastatud 2014.a. sügisel. Hageja esitatud kõnesalvestusest (kättesaadav infosüsteemi vahendusel) ei nähtu, et kostja oleks tunnistanud 03.04.18 laenulepingust tulenevat võlga; nimelt ei ühti kohtu hinnangul kõne sisu salvestuse tekstiga 06.03.2019 (lk 98). Seega ei tõenda märgitud helisalvestis hageja väidet, et kostja tunnistas vaidlusalust võlga 03.04.18. Kohus kuulas üle kostja tunnistaja X X, kes on kostja abikaasa. Tunnistaja ütles, et pooled andsid teineteisele korduvalt laenu ja kostja tagastas hagejale laenu sügisel, samas ütles, et ta ei tea, mis vääringutes laen tagastati. Samuti ei nähtu tema ütlustest, mis summa kostja konkreetselt hagejale üle andis, tema ütlusest ei nähtu, et tema oleks raha üle lugenud või oleks hageja või kostja ise raha üle lugenud selle tagastamise ajal. Tunnistaja arusaama kohaselt oli see lõplik laenu tagastamine ja et tema teada ei ole kostjal hageja ees võlgnevusi. Seega on kohtu hinnangul tegemist üksnes tunnistaja arvamusega väidetava laenu lõplikust tagastamisest, mis on üldsõnaline ega ole konkreetne. Eeltoodud tunnistaja ütlusi hinnates leiab kohus, et asjas ei ole tõendatud kostja väited, et laenulepingus 15.02.2014 nimetatud konkreetne võlasumma oleks kostja hagejale tagastatud. Laenulepingu muutmise kokkuleppe 31.12.2014 Vaidlus on selle üle, kas kostja on 31.12.2014 laenulepingu muutmise kokkuleppe hagejaga sõlminud. Nimelt väitis kostja, et ta pole sellele alla kirjutanud, sest teda ei olnud sellel ajal Eestis, hiljem väitis menetluses, et tekst on sinna lisatud pärast tema allkirja. TsÜS § 77 lg 1 sätestab, et tehingu võib teha mis tahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud tehingu kohustuslikku vormi, lg 2 sätestab, et kui pooled on teinud tehingu teatud vormis või on tehingu vormis kokku leppinud, siis eeldatakse, et kehtivad selle vormi kohta seaduses sätestatud nõuded, lg 3 II lause kohaselt siis, kui leping on lepingupoolte kokkuleppel sõlmitud teatud vormis, ei pea seda vormi lepingu muutmisel või lõpetamisel järgima, kui lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 11 lg 4 sätestab, et kirjalik leping loetakse sõlmituks, kui lepingupooled on lepingudokumendi allkirjastanud või vahetanud kummagi lepingupoole poolt allkirjastatud lepingudokumendid või kirjad. Seaduses võib sätestada, et kirjalik leping loetakse sõlmituks ka siis, kui lepingudokumendile on alla kirjutanud üksnes kohustatud lepingupool. VÕS §13 lg 1 sätestab, et lepingut võib muuta või lepingu võib lõpetada lepingupoolte kokkuleppel või lepingus või seadusega ettenähtud muul alusel, lg 2 sätestab, et kui leping on lepingupoolte kokkuleppel sõlmitud teatud vormis, ei pea seda vormi lepingu muutmisel või lõpetamisel järgima, kui lepingust ei tulene teisiti. Laenulepingu p 5 sätestab, et lepingut võib muuta poolte kokkuleppel kirjalikus vormis. 31.12.2014 kokkuleppega on muudetud laenulepingut, millega muudeti laenulepingu tähtaega

dokumendile kirjutatud ja tema kirjutas siis lepingule alla oma allkirja, kokkuleppe teksti koos kostja allkirjaga sai ta kätte hiljem oma õe käest (kes on kostja abikaasa). Kostja taotluse alusel määras kohus kohtuliku käekirja- ja dokumendiekspertiisi. Käekirja ekspertiisi akti 25.01.19 nr 18E-DK0089 (lk 68) kohaselt on nii laenulepingul kui laenulepingu muutmise kokkuleppele kostja nimelt allkirjad kirjutatud üks ja sama isik ning laenulepingu muutmise kokkuleppele on alla kirjutanud tõenäoliselt kostja. Dokumendi ekspertiisi akti nr 19E-DM0024 22.07.19 (lk 126) kohaselt on kokkuleppele eelnevalt trükitud tekst ja seejärel on sinna kirjutatud kostja allkiri. Ekspertiisiaktide järeldusi hinnates, leiab kohus, et asjas pole tõendatud kostja väide, et tema pole lepingule alla kirjutanud või et tekst on sinna lisatud alles pärast tema allkirja. Ekspertide järeldustega langeb kokku ka hageja seletus vande all, mille järgi oli kokkuleppe tekst sinna kirjutatud enne kui kostja pidi alla kirjutama ja et kostja allkirjaga dokumendi sai ta hiljem tagasi. Seega ei ole viidatud ekspertiisiaktidega tõendatud kostja väide, et tema ei ole alla kirjanud mainitud kokkuleppele ega ka väide, et tekst on pärast tema allkirja hiljem kirjutatud juurde. Hageja seletusi ja kohtulike ekspertiisiaktide järeldusi kogumis hinnates leiab kohus, et asjas on tõendatud hageja väide, et pooled sõlmisid ülalviidatud laenulepingu muutmise kokkuleppe VÕS § 11 lg 4, § 13 lg 1, 2, TsÜS § 77 lg 2, 3 II lause järgi kirjalikus vormis, millele on kostja omakäeliselt alla kirjutanud ja seda pärast kokkuleppe teksti trükkimist. TsÜS § 68 lg 3 järgi on otsene tahteavaldus, milles väljendub sõnaselgelt tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg. Kuivõrd asjas on tõendatud, et kostja on alla kirjutanud 31.12.2014 laenulepingu muutmise kokkuleppele, mille kohaselt pikendasid pooled laenulepingu tähtaega, siis leiab kohus, et kostja on avaldanud hagejale TsÜS § 68 lg 2 järgi laenulepingu muutmise kokkuleppele alla kirjutades VÕS § 11 lg 4, § 13 lg 1,2, TsÜS § 77 lg 2, 3 II lause järgi otsest tahet end õiguslikult siduda selle 31.12.14 kokkuleppes toodud tingimusega (millega muudeti laenulepingu tähtaega). Nii on pooled laenulepingu tähtaega muutnud ja seega oli kostjal kookõlas VÕS § 76 lg 1, § 8 lg 2, § 396 lg 1, § 397 lg 1 kohustus laenulepingust tulenevad kohustused täita 30.06.2015. Eeltoodu tõttu on alusetud kostja väited, nagu oleks kehtiv vaid 15.02.14 laenuleping ja nagu poleks pooled selles lepingus toodud tähtaega 31.12.14 lepinguga pikendanud. Aegumine TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1, 2 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumine kolm aastat alates nõude sissenõutavaks muutmisest. Kooskõlas laenulepingu muutmise kokkuleppele tuli kohustus täita 30.06.2015 ehk nõue muutus VÕS § 82 lg 1 järgi sissenõutavaks. Hagi esitati kohtule 22.06.2018, seega TsÜS § 146 lg 1, 147 lg 1, 2 järgi 3-aastase aegumistähtaja sees ning hagi ei ole aegunud vastupidiselt kostja väitele. Laenuvõlg, intress, viivis, kokkuvõte VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping pooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustusi täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist ja lg 1 p 6 alusel viivist. VÕS § 113

lg 1 näeb ette, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Vaidlus puudus selles, et laenulepingu järgi oli kostja kohustatud tagastama hagejale 59655,89 eurot laenu ning lepingu p 3 järgi oli ta kohustatud tasuma intressi laenult 4% aastas. Kohus tuvastas, et tõendamata on kostja väide, et laen on tagastatud 2014.a. sügisel. Seda, et kostja oleks tasunud laenult intressi, ei ole väidetud. Seega on kostja laenulepingust tulenevate kohustuste rikkumises VÕS § 100 mõttes ning tal on kohustus VÕS § 76 lg 1, § 8 lg 2, § 396 lg 1, § 397 lg 1 alusel laen koos intressidega hagejale tagastada. Hagejal on VÕS § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1 järgi õigus nõuda kostjalt VÕS 76 lg 1 ja § 8 lg 2, § 396 lg 1, § 397 lg 1 kohustuste täitmist ja VÕS § 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1 järgi võlgnetavalt laenult seadusjärgsest viivist. Kuna tõendamata on, et laen on 59655,89 tagatama ja vaidlus puudus võlgnetava intressivõla 3270 € ja viivise võla (hagi esitamise aeg) 14260,32 € üle, siis tuleb kostjalt hageja kasuks vastavalt VÕS 76 lg 1, § 8 lg 2 § 101 lg 1 p 1, 6, § 108 lg 1, 113 lg 1, § 396 lg 1, § 397 lg 1 välja mõista laenuvõlga 59655,89 €, intressivõlga 3270 €, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivist 14260,32 €. Kookõlas TsMS § 367 tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista laenuvõlalt 59655,89 € viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates 23.06.2018 kuni laenuvõla tasumiseni. Seega kuulus hagi rahuldamisele. Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg 1, 2 kohaselt jäävad menetluskulud selle poole kanda, kelle kahjuks otsus on tehtud. Kuna kohus rahuldas hagi, siis jäävad poolte menetluskulud kostja kanda. Kohus määrab kulude rahalise suuruse kindlaks pärast lahendi jõustumist TsMS § 177 lg 1 p 2, lg 2 järgi. Protokolli parandus TsMS § 53 lg 4 järgi rahuldab kohus 26.08.19 esitatud X Xi taotluse 22.08.2019 istungi protokolli parandamiseks ja nii tuleb lugeda protokollis 2. leheküljel õigeks järgmine: „Kohus määras tõendite juurimise järjekorra: Kuulata üle esmalt hageja vande all, seejärel tunnistaja ja siis dokumentaalsed tõendid.“ (digitaalne allkiri) Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.