2-19-4599/6 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

2.Maakohus keeldus hageja nõuete menetlusse võtmisest. Maakohus märkis et võlaõigusseaduse (VÕS) § 1 lg 5 kohaselt tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Maakohtu hinnangul ei saa hagiavalduses esitatud asjaoludest järeldada, et kostja sõlmis hagejaga lepingu oma iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega seonduvalt, mistõttu on kostja tarbija VÕS § 1 lg 5 tähenduses. TsMS § 70 lg 3 rahvusvaheline kohtualluvus ei ole erandlik, kui seaduses või välislepingus ei ole ette nähtud teisiti. TsMS § 70 lg 4 järgi käesolevas seadustikus rahvusvahelise kohtualluvuse kohta sätestatut kohaldatakse üksnes ulatuses, milles ei ole sätestatud teisiti Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 1215/2012. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse 1215/2012 (määrus) artikkel 18 punkt 2 sätestab, et teine lepingupool võib algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht. Nimetatud määruse artikli 25 punkti 1 kohaselt kui pooled, olenemata sellest, kus on nende alaline elukoht, on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev liikmesriigi kohus või kohtud, on see kohus või need kohtud pädevad, välja arvatud juhul, kui kõnealune kokkulepe on sisulise kehtivuse poolest asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt tühine. TsMS § 106 lg 1 p 1 kohaselt kohtualluvuse kokkulepe on tühine, kui see on vastuolus käesoleva seadustiku § 104 lõikes 1 sätestatuga. TsMS § 104 lg 1 kohaselt kohus võib kohtualluvuse järgi asja läbi vaadata ka juhul, kui selle kohtu alluvus on ette nähtud poolte kokkuleppega ja vaidlus on seotud mõlema poole majandusvõi kutsetegevusega või kui leping on seotud ühe poole majandus- või kutsetegevusega ja teiseks pooleks on riik, kohaliku omavalitsuse üksus või muu avalik-õiguslik juriidiline isik või kui mõlemaks pooleks on avalik-õiguslik juriidiline isik. Maakohus asus seisukohale, et kuivõrd vaidlusaluse lepingu puhul ei ole täidetud TsMS § 104 lg 1 sätestatud tingimused, s.o vaidlus ei ole seotud mõlema poole majandus- või kutsetegevusega, siis on kohtualluvuse kokkulepe tühine vastavalt TsMS § 106 lg 1 p-le 1.

I bis artikkel 19 järgi võib sellest põhimõttest kõrvale kalduda üksnes kokkuleppe alusel, mis oli sõlmitud pärast vaidluse teket, mis võimaldab tarbijal algatada menetluse Brüssel I bis 4. jaos nimetamata kohtutes või mille sõlmisid tarbija ja teine lepingupool, kelle mõlema alaline või peamine elukoht oli kokkuleppe sõlmimise ajal samas liikmesriigis, ning mille kohaselt on asja lahendamiseks pädevad kõnealuse liikmesriigi kohtud, tingimusel, et selline kokkulepe ei ole vastuolus asjaomase riigi õigusega. Kuivõrd kostja elab Läti Vabariigis ning hageja ja kostja vahel ei ole sõlmitud Brüssel I bis arts 19 sätestatud tingimustele vastavat kokkulepet, saab juhul, kui kostja on Brüssel I bis määruse mõttes tarbija, hagi tema vastu esitada üksnes Läti Vabariigi kohtusse. Seega tuleb kohtul esmalt kontrollida, kas kostja on tarbija Brüssel I bis määruse mõttes. Tarbija mõistet sisustades ei saa lähtuda riigisisesest õigusest. Tegu on autonoomse mõistega ning selle sisustamisel tuleb lähtuda liidu õigusest ja Euroopa Kohtu praktikast. Euroopa Kohus on 25.01.2018 otsuses asjas C-498/16 M. Schrems vs Facebook Ireland Limited öelnud, et mõistet „tarbija“ tuleb tõlgendada kitsalt (lahendi p 29). Ainult lepingud, mis on sõlmitud väljaspool igasugust majandus- ja kutsetegevust ja vastavaid eesmärke ning nendest sõltumatult ja mille ainus eesmärk on eratarbimise käigus rahuldada üksikisiku isiklikke vajadusi, kuuluvad nimetatud määruses seoses tarbija kui nõrgemaks peetava poole kaitsmisega ette nähtud erinormide kohaldamisalasse, samas kui selline kaitse ei ole õigustatud lepingute puhul, mille eesmärk on kutsetegevus (lahendi p 30). Samuti selgitas kohus, et kui isik on sõlminud lepingu osaliselt oma majandus- või kutsetegevuse raames ja ülejäänud osas majandus- või kutsetegevusest sõltumatul eesmärgil, siis võib isik nendele sätetele tugineda üksnes juhul, kui leping on isiku majandustegevusega või kutsealaga seotud nii nõrgalt, et seda sidet võib pidada teisejärguliseks, mis tähendab, et sel on lepingu sõlmimise kontekstis vaid tähtsusetu roll (lahendi p 32). Hageja on esitanud kohtule hageja ja kostja vahel 12.12.2017 sõlmitud käenduslepingu nr K429. Lepingust nähtub, et kostja võtab endale eraisikuna kohustuse tagada hageja võimalikud nõuded põhivõlgniku Contenedores SIA vastu, kui viimane ei täida lepingu punktides 2.1.-2.9. loetletud hageja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt ja nõuetekohaselt. Kostja käendajana avaldab, et ta on põhivõlgniku majandustegevusega otseselt seotud ja seega lähtub ta käenduskohustuse võtmisel majanduslikust huvist. Käenduslepingu p 15 kohaselt lahendatakse kokkleppele mittejõudmisel kõik käenduslepingust tulenevad vaidlusküsimused Eesti Vabariigi seaduste alusel Harju Maakohtus. Hageja ja Contenedores SIA vahel sõlmitud vahenduslepingust nr IDS-568 p 6.3., käibemaksu faktooringu lepingust nr F-204 p 12.2., käibemaksu tagastamise lepingust nr KM-316 p 10.3. ja krediteerimislepingu nr P1-720 p 7.3. nähtub, et pooltevahelised vaidlused lahendatakse Harju Maakohtus. Eeltoodust nähtub, et kostja on käenduslepingus avaldanud, et ta sõlmis käenduslepingu kohustusega tagada hageja võimalikud nõuded põhivõlgniku Contenedores SIA vastu. Samuti on kostja avaldanud, et ta on põhivõlgniku majandustegevusega otseselt seotud ja seega lähtub ta käenduskohustuse võtmisel majanduslikust huvist. Hageja ja Contenedores SIA vahel sõlmitud lepingustest nähtub, et lepingud on juhatuse liikmena allkirjastanud kostja. Seega nähtub, et kostja ei ole lepingut sõlminud isiklikul otstarbel ja kostja tegevust lepingu sõlmimisel ei saa hinnata tarbija käitumisena.