Pankrotiõigus › Füüsilise isiku võlgadest vabastamise menetlus

lõpetamiseks ja ühtlasi jätta ta vabastamata pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest võlausaldajate huvide süülise kahjustamise tõttu. Võlausaldaja põhjendas taotlust järgmiselt. Võlgnik ei ole esitanud usaldusisiku aruandes kõiki nõutud andmeid. Võlgniku poolt esitatud arvelduskonto väljavõttest nähtub 6 968 euro ulatuses arusaamatuid ülekandeid, mida ei ole usaldusisiku aruandes selgitatud. Võlgniku poolt esitatud arvelduskontolt nähtub, et võlgnikul on lisaks D B A/S Eesti filiaalis olevale arvelduskontole arvelduskonto ka L P AS-is, sest võlgnik on oma L P AS-i arvelduskontole teinud makseid summas 534 eurot. L P AS-i arvelduskonto väljavõtet käesolevas menetluses esitatud ei ole, kuigi maakohus on kohustanud võlgnikku esitama usaldusisiku aruandega kõikide arvelduskontode väljavõtted. Enne pankroti väljakuulutamist oli võlgniku elukoht XXX. 21. juunil 2017 on võlgnik kohut teavitanud, et tema uus elukoht asub aadressil XXX. Võlgnik ei ole teavitanud kohut, et tema elukoht asuks XXX aadressil, mistõttu jääb arusaamatuks, miks on võlgnik 2017. aastal tasunud XXX KÜ-le 1 000 eurot. Võlgnik pole millegagi tõendanud, et on osalenud vähemalt 20 töökonkursil. Usaldusisiku aruannetest nähtub, et 2 aasta ja 3 kuu jooksul on võlgnik tasunud võlausaldaja 177 688,35 suuruse nõude rahuldamiseks 675,57 eurot ehk üksnes 0,38% ulatuses. Samal ajal nähtub võlgniku arvelduskontolt, et ta on teinud kolmandatele isikutele perioodil 09. veebruar 2017 kuni 09. veebruar 2018 makseid 6 968 euro ulatuses ehk eelistanud kolmandaid isikuid võlausaldajale. 03.06.2019 toimus võlgniku ärakuulamine. Võlgnik avaldas ärakuulamisel, et on 20-30 ettevõttes kandideerinud tööle, kuid edutult. Võlgnik avaldas, et oli töötuna arvel, kuid enam mitte, sest töötas vahepeal lühikest aega. Võlgniku töötasu ei ole ületanud miinimumtöötasu. Võlgnik avaldas, et laenab raha tuttavatelt ja kannab selle arvelt igapäevaseid kulutusi. Samuti tunnistas võlgnik, et on teinud vastavatele tuttavatele tagasimakseid. Seoses spordiklubile ülekannetega märkis võlgnik, et ta elab väga rasket elu ja sport on tema ainuke meelelahutus. Samuti kinnitas võlgnik, et on tasunud kohustustest vabastamise menetluse kestel XXX KÜ-le 1000 eurot, mis väidetavalt oli vana võlg ning võlgnik väidetavalt elas seal kunagi. Võlausaldaja on esile toonud, et võlgnik ei ole avaldanud kohtule kõiki arvelduskontode väljavõtteid, nt arvelduskonto kohta infot AS-s L P. Muu hulgas on võlgnik kohustustest vabastamise menetluse kestel sinna ülekandeid teinud. Võlgnik avaldas kohtule, et ei mäleta, millal ta avas arvelduskonto AS-s L P. Võlgnik avaldas lootust peatselt tööle saamise kohta, kuid ei täpsustanud, millele see lootus tugineb ja mis töökoht see täpsemalt on. Kohtu põhjendused Pankrotiseaduse (PankrS) § 175 lg 2 p 2 kohaselt keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. PankrS § 175 lg 5 alusel võib kohus omal algatusel ning võlausaldaja või usaldusisiku taotlusel otsustada kohustustest vabastamise keeldumise ja lõpetada kohustustest vabastamise menetluse, kui enne viie aasta möödumist ilmneb PankrS § 175 lõikes 2 või 4 nimetatud alus. PankrS § 175 lg 3 kohaselt ei või kohus keelduda võlgnikku kohustustest vabastama enne, kui ta on ära kuulanud usaldusisiku ja võlgniku, samuti võlausaldajad, kes on selleks soovi avaldanud. Kohus kuulas võlgniku ära 03.06.2019. a. Ärakuulamisel osales ka võlausaldaja T J i lepinguline esindaja. PankrS § 173 lg 1 sätestab, et võlgnik on kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. PankrS § 173 lg 2 järgi peab võlgnik viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta.

Võlgnik on esitanud 21.09.2016 avalduse kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks (kd I, tlk 137) ning ühtlasi kinnitanud, et kohustub täitma PankrS § 173 nimetatud kohustusi. Samuti on kohus 09.02.2017 selgitanud kohustustest vabastamise menetluse sisu ja võlgniku kohustusi selle kestel. Võlgnik on kohtule esitanud usaldusisiku aruanded 23.03.2018 ja 16.04.2019. Aruannete kohaselt on võlgniku sissetulek olnud 430-500 eurot kuus. Viimase aruande kohaselt kannab võlgnik igapäevased kulud ka tuttavatelt võetud laenudega. Võlgnik on väidetavalt kandideerinud ca 20 äriühingusse tööle, kuid edutult. Kohus on tuvastanud antud juhul, et võlgnik pole esitanud ühtki tõendit ega täpsustust tööle kandideerimise kohta. Sealjuures on võlausaldaja 03.05.2019 avalduses selgelt esile toonud, et võlgniku kandideerimise kohta puuduvad tõendid. Võlausaldaja 03.05.2019 avaldus on edastatud ka võlgnikule, kuid võlgnik ei suutnud ka 03.06.2019 toimunud ärakuulamisel mitte mingisugust täpsustavat infot esitada väidetavate tööle kandideerimiste osas. Samuti pole võlgnik esitanud kohtule tõendeid, kas võlgnik on võtnud ennast töötuna arvele või mitte. Võlgnik on üksnes paljasõnaliselt avaldanud ärakuulamisel, et oli vahepeal töötu. Kohus on seisukohal, et võlgniku üldsõnalised avaldused ei tõenda, et võlgnik oleks tegelikult tegelenud aktiivselt töö otsimisega. Samuti pole võlgnik suutnud esitada ühtegi tõendit ega kontrollitavat selgitust tööle kandideerimise kohta. Võlgnik on ise 03.06.2019 ärakuulamisel väitnud kohtule, et on käinud 20-30 töövestlusel. Kohtu hinnangul oleks võlgnikul ilma suurema pingutuseta võimalik saada kinnitus töövestlusel käimise kohta, kuid selle kohta pole kohtule tõendeid esitatud isegi olukorras, kus tõendite puudumisele on võlausaldaja selgelt tähelepanu juhtinud 03.05.2019 avalduses. Oluline on kohtu hinnangul ka see, et selliste tõendite esitamise kohustusele on kohus tähelepanu juhtinud ka 07.03.2018 ja 19.03.2019 usaldusisiku aruande esitamise nõudes. Kohus asub eeltoodu alusel seisukohale, et võlgnik pole tegelenud töö otsimisega ning väidetavad kümned tulemuseta kandideerimised ei ole tõendatud. Kohus ei ole tuvastanud ega võlgnik ise pole avaldanud, et töö leidmist takistaksid vanus või tervis. Võlgnik on 34-aastane mees, kellel kohtule teadaolevalt puuduvad terviseprobleemid, mis takistaksid teda töötamast. Kohus selgitab, et paljasõnaline väide ärakuulamisel, et võlgnikul on ebamäärane ja täpselt määratlemata seljaprobleem, ei tõenda seda, et võlgnik ei saaks füüsilist tööd teha. Viimast eriti olukorras, kus võlgnik põhjendab kulutusi spordiklubis sellega, et sport on tema ainuke lõbu ja meelelahutus. Kohus toob esile, et siin on oluline vastuolu, sest ühelt poolt võlgnik tunnistab aktiivset tegelemist spordiga, kuid teisalt eitab võimekust teha füüsilist tööd. Selline vastuoluline väide muudab võlgniku paljasõnalised väited kohtu hinnangul veelgi ebausaldusväärsemaks ning puudub alus lugeda võlgniku tõenditega põhistamata väiteid tõeseks. Kohtu hinnangul on võlgnik vähemalt raskest hooletusest rikkunud PankrS § 173 lg-s 1 sätestatud kohustusi, kuivõrd ta ei ole kohustustest vabastamise menetluse jooksul tegelenud mõistlikult tulutoova tegevusega ning kohtule esitatud tõenditest ei nähtu ka, et ta oleks sellist tegevust aktiivselt otsinud. Võlgniku poolt üldsõnalised ja tõendamata väited ei tõenda seda, et võlgnik oleks reaalselt püüdnud leida tulutoovat tegevust. Seda olukorda ei muuda ka asjaolu, kui võlgnik teenib miinimumtöötasu piiresse jäävat tasu, sest puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et võlgnik oleks tasuvamat tööd terve menetluse kestel püüdnud otsida. Kohtu hinnangul on sellises olukorras tegemist vähemalt raskest hooletusest võlausaldajate huvide kahjustamisega, sest võlgnik ignoreerib enda ühte kõige olulisemat kohustust kohustustest vabastamise menetluse kestel ehk leida võimalikult tulus töökoht, et oleks võimalikult suures ulatuses võlausaldajate kohustuste täitmine tagatud. Kohus leiab, et võlgniku ebamäärased selgitused näitavad mh tema hoolimatut suhtumist kohustuste täitmisse

ja tegeliku tahte puudumist võlgnevuste likvideerimisel. Kohus rõhutab, et võlgnik on 21.09.2016 avalduses kinnitanud kohustust täita PankrS § 173 nimetatud kohustusi. Võlgnik on viimases usaldusisiku aruandes ja ka 03.06.2019 ärakuulamisel avaldanud, et on korduvalt võtnud laene tuttavatelt igapäevaste kulude katmiseks ning on muu hulgas teinud 1000-eurose ülekande XXX KÜ-le vana võla katteks, kus kunagi olevat elanud. Kohut pole varem teavitatud, et võlgnik on asunud enda laenukohustusi suurendama. Võlgnik pole eitanud ärakuulamisel, et erinevad ülekanded tema arvelduskontole ulatuvad tuhandetesse eurodesse. Käesolevaks hetkeks on võlgnik teinud väljamakseid õigustatud võlausaldajatele üksnes ca 700 euro ulatuses, kuid perioodil 09. veebruar 2017 kuni 09. veebruar 2018 on võlgnik teinud muid väljamakseid ca 7 000 euro ulatuses. Kohus toob esile, et võlgnik pole seoses 1000-eurose ülekandega XXX KÜ-le suutnud kohtule ärakuulamisel selgitada, millal ta seal väidetavalt elas ja mis ajast selline võlgnevus pärineb. Kohtu hinnangul seab võimetus selgitada, millal võlgnik elas aadressil XXX, kahtluse alla tervikuna vastava väite usaldusväärsuse. Viimast põhjusel, et eluliselt pole usutav, et võlgnik ei mäleta, millise perioodi eest on ta tasunud väga arvestatavas summas võlgnevuse KÜ-le. Seega pole usaldusväärne ka võlgniku paljasõnaline väide, et vastav ülekanne oli vana võla katteks tehtud. Kohus on tuvastanud, et võetud laene ja saadud rahalisi ülekandeid ei ole kasutatud pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustuste katteks, vaid muul kolmandal viisil. Kohus märgib, et selline tegevus tähendab otseselt võlausaldaja huvide kahjustamist, sest on toonud kaasa kohustuste suurenemise. Seega on võlgnik tekitanud olukorra, kus õigustatud võlausaldaja on jäänud ilma väljamaksetest, mis seaduse alusel tulnuks teha. Laenude võtmisel pidi võlgnik teadma, et see kahjustab võlausaldaja huve, sest takistab ettenähtud väljamaksete tegemist. Kohtu hinnangul on selline käitumine vaadeldav samuti kohustuste rikkumisena raskest hooletusest, millega on kaasnenud võlausaldaja huvide kahjustamine. Kohus on seisukohal, et sellega on võlgnik rikkunud PankrS § 173 lg 2 sätestatud kohustust anda teavet enda varalise seisundi ja tegevuse kohta, millele on lisandunud otseselt võlausaldajat kahjustav tegevus võlgniku laenukohustuste suurendamise kaudu. Kohus on tuvastanud, et võlgnik on üksnes valikuliselt esitanud kohtule andmed oma arvelduskontode kohta, sest 23.05.2018 aruandes on AS-s L P avatud konto kohta teave esitamata. Samas on võlgnik AS-s L P olevat kontot kasutanud oma igapäevastes toimingutes, sest on sinna raha üle kandnud. Võlgnik suutis kohtule ärakuulamisel selle kohta selgituseks esitada üksnes fraasi „pean vaatama järgi, millal konto avasin“. Kohus märgib, et konto avamise hetk ei saa omada antud juhul enam tähendust, sest võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse kestel arveldanud aktiivselt kõnealuse kontoga. Seega on teavet vähemalt raskest hooletusest jäetud kohtule esitamata. Kohus on seisukohal, et sellega on võlgnik rikkunud vähemalt raskest hooletusest PankrS § 173 lg 2 sätestatud kohustust anda teavet enda varalise seisundi ja tegevuse kohta. PankrS § 175 lg 5 sätestab, et kohus võib omal algatusel ning võlausaldaja või usaldusisiku taotlusel otsustada kohustustest vabastamise keeldumise ja lõpetada kohustustest vabastamise menetluse, kui enne viie aasta möödumist ilmneb käesoleva paragrahvi lõikes 2 või 4 nimetatud alus. Võlausaldaja võib selle taotluse esitada kuue kuu jooksul võlgniku kohustuste rikkumisest teadasaamisest arvates. PankrS § 173 lg 1 järgi on võlgnik kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. PankrS § 173 lg 2 järgi peab võlgnik viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast eluja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta.

Vastavalt PankrS § 175 lg 2 punktile 2 võib kohus keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma käesoleva seaduse §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Nimetatud säte eeldab võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele suunatud tegevust. Samuti eeldab PankrS § 175 lg 2 p 2 kohaldamine võlgniku süülist käitumist – kas tahtlust või rasket hooletust. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Kohtu hinnangul on võlgnik raske hooletusega rikkunud PankrS § 173 lg 2 sätestatud kohustusi. Võlgnik pole üles näidanud tahet täita võlausaldajate kohustusi. Selle tagajärjel on jätkuvalt tasumata suur osa võlausaldajate nõuetest, sest täidetud on üksnes 0,38% ulatuses kohustusi. Muu hulgas on võlgnik suurendanud kohustustest vabastamise menetluse kestel enda kohustusi laenude võtmisega. Kohustustest vabastamise menetluse lõppedes ei ole garanteeritud, et võlgnik vabastatakse allesjäänud kohustustest. Kui võlgnik on enda kohustusi täiendavalt suurendanud laenu võtmisega, siis on see võlausaldajate huve selgelt kahjustav. Võlgnik on 21.09.2016 ise kinnitanud teadlikkust enda kohustustest ning kohus on seda täiendavalt selgitanud 09.02.2017 määruses. Eeltoodust tulenevalt märgib kohus, et võlgniku väited oma kohustustest mitteteadmise kohta kohustustest vabastamise menetluse raames on põhjendamatud ja asjakohatud, sest võlgnik on ise kinnitanud oma valmisolekut vastavaid kohustusi täita. Lisaks märgib kohus, et kohustustest vabastamise menetluse raames peab võlgnik üles näitama initsiatiivi ja reaalset tahet oma kohustusi täita. Kohustustest vabastamine ei ole ette nähtud automaatselt kõigile isikutele, vaid üksnes nendele, kes on andnud endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-49-16, p 15; 3-2-1-19-16, p 14). Kohtul on PankrS § 175 lg 11 alusel kaalutlusõigus, et otsustada, kas võlgnik kohustusest vabastada või mitte. Kohus hindab, kas võlgnik on oma kohustusi menetluse ajal nõuetekohaselt täitnud ja rahuldanud võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses. Lisaks sellele on kohtul selle sätte järgi võimalus kaalutlusõiguse teostamiseks kontrollida, kas esinevad PankrS § 175 lg-tes 2 ja 4 sätestatud võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumise absoluutsed alused (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-19-16, p 12). Kui võlgnik on juba 2,5 aastat pärast kohustustest vabastamise menetlust asunud uusi laene võtma, tema sisstulek ei ületa miinimumtöötasu, puuduvad tõendid tulusama töö otsimise kohta ja võlgnik on suutnud üksnes ca 700 euro ulatuses väljamakseid teha ehk 0,38% kohustuste kogusummast, siis viitab see kohtu hinnangul võlgniku tahtmatusele täita oma kohustusi ning selline tegevus pole käsitletav endast parima andmisena kohustuste täitmisel. Kohus on seisukohal, et see näitab võlgniku süülist käitumist, kuivõrd viitab vähemasti VÕS § 104 lg 4 mõttes raske hooletuse tõttu PankrS § 173 sätestatud kohustuste mittetäitmisele. Kohtu hinnangul on tegemist niivõrd kaalukate ja raskekujuliste kohustuste rikkumisega, et esineb PankrS § 175 lg 5 sätestatud alus kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks enne 5 aasta möödumist, mille tagajärjel tuleb jätta võlgnik täitmata kohustustest vabastamata. Riigikohus on (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-46-13, p 11; 3-2-1-19-16, p 14; 3-2-1-49-16, p 15) märkinud, et kohustustest vabastamise võimalus on ette nähtud neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske. Lõpptulemusena peaks see võimaldama võlgnikule uue majandusliku alguse, andma talle uue võimaluse normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks. Uue võimaluse saamiseks peab võlgnik kohustustest vabastamise menetluse kestel

andma endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, sealhulgas tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Seega on võlgadest vabastamise menetlus nähtud ette neile võlgnikele, kelle käitumine ei ole suunatud võlausaldajate huvide süülisele kahjustamisele. Kuivõrd võlgnik ei ole andnud endast parimat võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ning on süüliselt jätnud oma kohustused täitmata kahjustades sellega võlausaldajate huve, tuleb võlgniku kohustustest vabastamise menetlus lõpetada. Kohus keeldub võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamisest. Menetluskulud TsMS § 172 lg 7 sätestab, et kui kohus algatab hagita menetluse isiku tegevuse või avalduse tõttu, võib kohus jätta menetluskulud menetluse põhjustanud isiku kanda, kui menetlus on põhjendamatu ja põhjustati isiku poolt tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Kui menetluse võib algatada üksnes avalduse alusel ja avaldus jääb rahuldamata, jätab kohus menetluskulud avaldaja kanda, kui seadusest ei tulene teisiti. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus võlausaldajale T J tekkinud menetluskulud seoses võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamisega võlgniku kanda. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. Võlausaldaja T J on esitanud 03.06.2019 menetluskulude kindlaksmääramise avalduse, mille kohaselt palub enda menetluskulud kindlaks määrata summas 1062,50 eurot (ilma käibemaksuta). Tegemist on lepingulise esindaja kuludega. Kohus leiab, et arvestades tsiviilasja mahtu ja keerukust saab pidada võlausaldaja menetluskulusid vajalikuks ja põhjendatuks. Võlausaldaja on esitanud sisulised seisukohad võlgniku kohustuste rikkumise kohta ning samuti on olnud põhjendatud osaleda kohtus ärakuulamisel. Kohus loeb võlausaldaja lepingulise esindaja tunnitasu määra 125 eurot (ilma käibemaksuta) põhjendatuks ning see on kooskõlas tavapärase praktikaga. Kohus on seisukohal, et võlausaldaja menetluskulud on põhjendatud ning vastavuses tehtud toimingutega. Kohus rahuldab võlausaldaja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse täies ulatuses ja mõistab vastavad kulud välja võlgnikult võlausaldaja kasuks. Kohus rahuldab TsMS § 177 lg 4 alusel võlausaldaja taotluse menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Mõtsnik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.