Määruse tegemise aeg ja koht 7. juuni 2019, Tallinn Tsiviilasja number
2-18-3705
Tsiviilasi
Kesklinna Ehitus OÜ (pankrotis) pankrotimenetlus
Vaidlustatud määrus
Harju Maakohtu 19. septembri 2018 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
FARM INKASSO OÜ määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Võlgnik: Kesklinna Ehitus OÜ (pankrotis), lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Naur Pankrotihaldur: Svetlana Pilden Võlausaldaja (määruskaebuse esitaja): FARM INKASSO OÜ, seaduslik esindaja juhatuse liige TK Võlgniku osanik: PU
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Kohtu algatusel lisada tsiviilasja toimikusse Kesklinna Ehitus OÜ (pankrotis) 2015. aasta majandusaasta aruanne.
2.Harju Maakohtu 19. septembri 2018 määrus tühistada, välja arvatud resolutsiooni punkti 1 osas (pankrotihalduri vabastamise ja uue nimetamise taotluse rahuldamata jätmine), ja saata asi pankrotimenetluse jätkamiseks samale maakohtule.
3.Määruskaebus rahuldada. Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.Harju Maakohtu 7. mai 2018 määrusega kuulutati välja Kesklinna Ehitus OÜ (võlgnik) pankrot ja määrati pankrotihalduriks Svetlana Pilden (edaspidi „haldur“).
2.Haldur esitas 20. juulil 2018 maakohtule aruande, milles palus lõpetada pankrotimenetlus raugemisega pärast pankroti väljakuulutamist, kuna pankrotivarast ei jätku menetluse kulude katteks vajalike väljamaksete tegemiseks. Aruande kohaselt puudub võlgnikul vara ja nõudeõigused, mille realiseerimise tulemusena oleks võimalik katta pankrotimenetluse kulusid ja rahuldada võlausaldajate nõudeid. Samuti puuduvad vahendid tsiviilasjades nr 2-16-17551 või nr 2-17-9170 kohtumenetluste jätkamiseks või vastaspoole (võlgniku osanik Priit Urm, edaspidi „osanik“) menetluskulude hüvitamiseks, mis vastava lahendi korral muutuvad pankrotivara massikohustuseks. Deposiidina tasutud raha ei ole võimalik kulutada kohtuvaidlustele, sest nende eesmärk ei ole pankrotivara suurendamine. Kohtuvaidluste sisu on võlgniku juhatuse otsused, mis ei oma tähtsust pankrotimenetluse jaoks. Pärast pankroti väljakuulutamist osaniku avalduste alusel algatatud menetlused ei teeni pankrotimenetluse eesmärki, sest nende tulemus ei saa olla võlausaldajate nõuete rahuldamine. Võttes arvesse, et ka deposiidina osaniku makstud summa kuulub pankrotimenetluse kulude hulka pankrotiseaduse (PankrS) § 150 lg 1 p 6 alusel, siis rahastaks vaidlust sisulist vaidlust iseendaga, mis ei saa olla pankrotimenetluse eesmärk.
3.Maakohus määras 22. augusti 2018 pankrotimenetluse jätkamiseks massikohustuste ja pankrotimenetluse kulude katteks deposiiti makstava summa suuruseks 7 000 eurot ja tegi ettepaneku pankrotimenetlusest huvitatud isikutele tasuda vastav summa hiljemalt
31.augustiks 2018.
4.FARM INKASSO OÜ (võlausaldaja) ja osanik esitasid 31. augustil 2018 maakohtule taotluse pankrotimenetluse jätkamiseks ning uue halduri nimetamiseks. Osanik tasus kohtu deposiiti 3 000 eurot, millest on pankrotimenetluse kulude katteks alles veel 1 705,20 eurot. Haldur pole selgitanud välja võlgniku vara ega maksejõuetuse põhjuseid, samuti on moodustamata pankrotivara ja esitamata tagasivõitmise hagid ja kuriteoteade.
5.Haldur leidis, et taotlus on põhjendamatu. Võlausaldaja ja osaniku viidatud võimalikke tagasivõitmise tehinguid ta analüüsis ja tegi tulemused teatavaks. Võlgniku põhivara (sh sõidukid) võõrandati enne dividendide väljamaksmist, mis toimus mais ja oktoobris 2016. Nende tehingute puhul on täitmata tagasivõitmise eeldused, mistõttu puuduks tagasivõitmise hagidel õiguslik perspektiiv. Vara mahakandmise akt ja osaniku väited, et vara oli kasutuses või võõrandati sularaha eest, on vasturääkivad ja ebapiisavad kuriteoteate esitamiseks. Võttes arvesse, et osaniku käsutuses oli mahakandmise akt, jääb arusaamatuks, miks osanik ise ei esitanud kuriteoteadet. Ühtlasi puudub alus tekitada pankrotipesale kulusid erikontrolli läbiviimisega. Esitamata majandusaastate aruanded ei tähenda raamatupidamise korraldamise nõuete teadvat rikkumist karistusseadustiku tähenduses, kuna oluliselt ei ole raskendatud ülevaate saamine raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist. Haldurile esitati raamatupidamisdokumentatsioon, mille järgi oli võimalik saada ülevaade võlgniku varalisest seisundist. Osanikule kuulus 25%-le osakapitalist vastav osa, seega oli tal õigus pöörduda kohtusse erikontrolli korraldamiseks äriseadustiku (ÄS) § 191 lg 2 alusel. Vastavalt pankrotiavaldusele oli osakapitali suurendatud võlausaldajate nõuete rahuldamise eesmärgil, st teise osaniku poolt osakapitalina sisse makstud summa arvelt kustutati võlgnevusi. Võttes arvesse, et pankrotimenetlus oli eelnevalt rahastatud kolmanda isiku vahenditega ja puuduvad vahendid pankrotivara moodustamiseks, millega saab katta pankrotimenetluse kulusid, esineb alus pankrotimenetluse raugemiseks. 2 (5)
MAAKOHTU MÄÄRUS
6.Maakohus lõpetas 19. septembri 2018 määrusega (vaidlustatud määrus) võlgniku pankrotimenetluse raugemise tõttu pärast pankroti väljakuulutamist (resolutsiooni p 2). Ühtlasi jättis maakohus rahuldamata võlausaldaja ja osaniku taotluse halduri vabastamiseks ja uue halduri nimetamiseks ning menetluse jätkamiseks (p 1). Maakohus määras, et haldur vabastatakse kohustustest pärast võlgniku kustutamist registrist, kinnitas halduri kulutused 76,80 euro ulatuses, määras dokumentide hoidja ja pankrotimenetluse raugemise kohta teate avaldamise väljaandes Ametlikud Teadaanded (p-d 3–7). Maakohus märkis, et lähtub halduri esitatud andmetest. Haldur selgitas välja, et pankrotimenetluse jätkamine on perspektiivitu ja puuduvad võimalused pankrotivarasse laekumiseks. Maakohus ei tuvastanud, et haldur oleks kohustusi rikkunud või poleks ülesandeid nõuetekohaselt täitnud. Seetõttu jättis maakohus halduri vabastamata ja uue nimetamata. Menetluse raugemise taotluse esitamisega on haldur arvestanud võlausaldajate ja võlgniku õiguste ja huvidega, samuti taganud seadusliku, kiire ja majanduslikult otstarbeka menetluse. Maakohus lähtus PankrS § 158 lg-st 4 ja nõustus halduri järeldustega, et maksejõuetuse põhjuseks tuleb pidada muud asjaolu PankrS tähenduses. Kohaldamisele ei kuulu PankrS § 158 lg 6, sest võlausaldajad ega kolmas isik ei tasunud tähtaja jooksul kohtu deposiiti 7 000 eurot.
MÄÄRUSKAEBUS
7.Võlausaldaja ja osanik esitasid ühise määruskaebuse, milles paluvad vaidlustatud määruse tühistada ja jätkata võlgniku pankrotimenetlust. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised: -
-
-
-
kuna on olemas rahalised vahendid pankrotimenetluse läbiviimiseks, puudub õiguslik alus pankrotimenetluse lõpetamiseks raugemise tõttu PankrS § 158 alusel; haldur ei moodustanud pankrotivara ega esitanud tagasivõitmise hagisid ja kuriteoteadet. Võlgniku omakapital oli 2016. aasta alguses 373 000 eurot, sama aasta lõpuks vaid 4 000 eurot. Haldur ei tuvastanud, mis tehinguid võlgniku juhatus varaga tegi ning kuidas oli võimalik põhjustada äriühingu maksejõuetus, kui äriühingu omakapital oli nii suures summas positiivne. Samuti ei uurinud haldur võlgniku tehinguid lähikondse isiku KLE BYGG OÜ-ga. Nimetatud uue äriühingu asutamine 16. märtsil 2016 viitab sellele, et võlgniku ettevõtte tegevus, lepingud ja vara viidi üle teise äriühingusse. Samuti maksis võlgnik osanikele 2016. aastal dividende, kuid võlausaldajate ees jäid kohustused täitmata. Tegemist on ilmselgelt lähikondsete isikute eelistamisega ning esineb tagasivõitmise võimalus PankrS §-de 110, 113 ja 117 alusel; haldur keeldus erikontrollist, et tuvastada maksejõuetuse põhjused ja vastutavad isikud. Erikontroll on vajalik, et tuvastada kas võlgniku juhatus on käitunud nõuetekohaselt või mitte ning tuvastada maksejõuetuse põhjustanud asjaolud ja aeg; dokumentide hoidjaks määrati likvideerimisel äriühing, mille likvideerija on võlgniku endine juhatuse liige ja kaudne osanik. Seega on kolmandatel isikutel raskendatud dokumentidega tutvumine ja võimalike kahjunõuete esitamine juhatuse vastu. Kui dokumentide hoidja äriregistrist kustutatakse, ei ole dokumentide säilimine tagatud; kuna haldur teavitas, et soovib vaatamata olemasolevatele rahalistele vahenditele pankrotimenetluse raugemist ega kavatse hagisid esitada, siis tuleks kohtul kaaluda uue halduri nimetamist.
8.Võlgnik ja haldur leidsid, et määruskaebuse menetlusse võtmisest tuleb keelduda, kuna osanik ei ole pankrotimenetluses võlausaldaja ja võlausaldaja ei esitanud pankrotimenetluse lõpetamisele vastuväidet. Teise võimalusena palusid nad jätta määruskaebuse rahuldamata. 3 (5)
MENETLUSE EDASINE KÄIK
9.Maakohus keeldus 2. novembri 2018 määrusega määruskaebuse menetlusse võtmisest. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 7. märtsi 2019 määrusega maakohtu määruse osas, millega keelduti võlausaldaja kaebuse menetlusse võtmisest ja saatis selles osas asja tagasi maakohtule.
10.Maakohus võttis võlausaldaja määruskaebuse menetlusse, kuid seda ei rahuldanud ja edastas lahendamiseks ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus uuesti 14. mail 2019.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb pankrotimenetluse lõpetamise osas TsMS § 667 lg 2, § 657 lg 1 p 3 ja § 659 alusel tühistada ning asi tuleb saata maakohtule tagasi pankrotimenetluse jätkamiseks. Määruskaebus rahuldatakse. Halduri vabastamise taotluse osas (resolutsiooni p 1) ei olnud maakohtu määrus vaidlustatav.
12.PankrS § 3 lg 3 järgi peab pankrotiasja menetlev kohus omal algatusel võtma tarvitusele abinõud, et selgitada välja pankrotimenetluse jaoks olulised asjaolud, ja korraldama selleks vajalike tõendite kogumise (vt Riigikohtu 12. juuni 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-13, p 16 esimene lõik). Pankrotimenetlusega seotud asjad, mida ei saa lahendada hagimenetluses (käesoleval juhul pankrotimenetluse lõpetamine raugemise tõttu), on TsMS § 475 lg 1 p 122 kohaselt hagita asjad, mille läbivaatamisel ei ole kohus seotud menetlusosaliste esitatud taotluste, asjaolude ega nendele antud hinnanguga ning mille läbivaatamisel peab kohus kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui selle kohta ei ole esitatud vastuväiteid (TsMS § 477 lg-d 5 ja 7). TsMS § 5 lg 3 kohaselt selgitab kohus hagita asjas ise asjaolud ja kogub selleks vajalikud tõendid, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti (vt ka Riigikohtu 11. mai 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-16, p 12 esimene lõik). Eeltoodust tulenevalt võtab ringkonnakohus toimikusse Äriregistrile esitatud võlgniku 2015. aasta majandusaasta aruande, millest nähtub võlgniku majanduslik seis enne majandustegevuse lõpetamist 2016. aastal. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole võimalik asja ilma viidatud dokumendita sisuliselt lahendada, sest tuleb uurida küsimust, kas võlgniku maksejõuetuse põhjused on senises menetluses piisavalt välja selgitatud.
13.Vaidlustatud määruses viitas maakohus võlgniku maksejõuetuse põhjuste tuvastamisel halduri arvamusele, kuid määrusest ei nähtu kuidas on kujunenud maakohtu veendumus maksejõuetuse põhjuste suhtes. Pelgalt halduri esitatud andmetest lähtumine ei ole piisav, määrusest peavad nähtuma kohtu enda argumendid, et võlgniku pankrotimenetluse lõpetamine raugemisega on õiguslikult põhjendatud (vrd Riigikohtu 11. mai 2016 määrus tsiviilasjas nr 32-1-27-16, p 12 teine lõik). Vaidlustatud määrusest jääb ebaselgeks, millistel tuvastatud asjaoludel põhineb järeldus, et pankrotimenetluse jätkamine on perspektiivitu ja võimalused pankrotivarasse vahendite laekumiseks puuduvad. Selleks, et anda hinnang vara tagasivõitmise perspektiivile, tuleb esmalt selgeks teha, milline on võimalik tagasivõidetav vara. Käesoleval juhul on osanik ja võlausaldaja toonud esile võlgniku varalise seisu 2016. aasta alguse seisuga. Ringkonnakohtu poolt toimikusse lisatud majandusaasta aruande põhjal on need andmed õiged. Vaidlustatud määrusest ega tsiviilasja toimikust ei nähtu, mis põhjusel selles mahus vara võlgnikul enam ei ole.
14.PankrS § 158 lg 4 sätestab, et pärast haldurilt aruande saamist lõpetab kohus halduri ettepanekul pankrotimenetluse raugemise tõttu, kui tuvastab, et pankrotivarast ei jätku massikohustuste ja pankrotimenetluse kulude katteks vajalike väljamaksete tegemiseks. Seega peab kohus olema veendunud, et võlgnikul puudub vara pankrotimenetluse kulude katteks ja puudub vara tagasivõitmise ja tagasinõudmise võimalus. Vaidlustatud määrusest sellist veendumust ei nähtu, sest kohus ei analüüsinud maksejõuetuse tekkimise ja põhjuste kujunemist. Samuti ei nähtu määrusest, milliste kulude katteks ei ole piisav seni kohtu deposiiti makstud rahasumma. 4 (5)
15.Pankrotimenetluses kehtib vastavalt eespool p-s 12 märgitule uurimisprintsiip, seega on kohtul kohustus vajadusel koguda ka täiendavat infot ning tõendeid. Nähtuvalt võlgniku 2015. aasta majandusaasta aruandest oli võlgnikul 31. detsembri 2015 seisuga vara 490 119 eurot ja kasum 340 722 eurot. Pankrotiavalduse esitamise seisuga 8. märtsil 2018 võlgnikul vara puudus ja võlgnevused kokku olid 30 464,48 eurot. Toimikust ei nähtu, et maakohus oleks välja selgitanud, mis võlgniku varaga aastatel 2016–2018 toimus. Maakohus ei saa tugineda pelgalt halduri seisukohale, et maksejõuetuse tekkimise põhjuseks on võlgniku osanike lahkarvamused, vaid kohtul tuleb välja selgitada ega võlgniku maksejõuetust pole põhjustanud eelkõige juhatuse ja/või osanike kuritarvitused. Selleks tuleb kohtul analüüsida kas võlgniku juhatus ja/või osanikud on tegutsenud majanduslikult otstarbekalt ning vajadusel koguta selle kohta täiendavat infot ja tõendeid. Maakohtu analüüs võlgniku maksejõuetuse tekkimise ja põhjuste kujunemise kohta peab nähtuma ka määrusest. TsMS § 465 lg 2 p 8 kohaselt peavad kirjalikus määruses, mille peale saab esitada määruskaebuse, olema märgitud ka põhjendused, mille alusel kohus järeldusteni jõudis. Ringkonnakohus märgib, et ÄS § 171 lg 2 paneb osaühingu juhatusele osanike koosoleku kokkukutsumise kohustuse juhul, kui osaühingul on netovara (bilansi aktiva üldsumma miinus passivas näidatud kohustuste üldsumma) järel vähem kui pool osakapitalist või vähem kui sama seadustiku §-s 136 nimetatud osakapitali suurus või muu seaduses sätestatud osakapitali minimaalne suurus ja majandusaasta aruande kinnitamist otsustava osanike koosoleku toimumiseni jääb rohkem kui kaks kuud. ÄS § 180 lg 51 kohaselt peab juhatus esitama viivitamatult kohtule osaühingu pankrotiavalduse, kui osaühing on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. PankrS § 28 lg 2 teine lause sätestab, et raskeks juhtimisveaks loetakse füüsilisest isikust võlgniku või juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani liikme poolt oma kohustuse rikkumist tahtlikult või raske hooletuse tõttu. ÄS § 171 lg-s 2 ja § 180 lg-s 51 sätestatud kohustuse tahtlikku või raske hooletuse tõttu rikkumist tuleb käsitada raske juhtimisveana (Riigikohtu 7. detsembri 2004 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-04, p 10). Seetõttu tuleb pankrotimenetluses vähemalt üldjuhul selgitada välja maksejõuetuse tekkimise aeg ja hinnata juhatuse toiminguid sellest ajast lähtudes. Koostoimes majandusaasta aruannete esitamata jätmisega võib ebaselgus maksejõuetuse tekkimise ajas pigem viidata sellele, et juhatuse liikmed on oma kohustusi rikkunud. Lisaks selgitab ringkonnakohus, et PankrS § 158 lg 4 alusel menetluse lõpetamisel peab kohus tuvastama, et pankrotivarast ei jätku massikohustuste ja pankrotimenetluse kulude katteks vajalike väljamaksete tegemiseks. See eeldab konkreetsete kohustuste ja kulude nimetamist ning nende võrdlemist pankrotivara ja võimaliku tagasivõidetava varaga.
16.Kokkuvõttes on ringkonnakohus seisukohal, et maakohtu määrus tuleb menetlusõiguse normide rikkumise tõttu tühistada ja saata asi pankrotimenetluse jätkamiseks tagasi maakohtule. Kuna halduri vabastamise taotluse lahendamise osas ei olnud maakohtu lahend kaevatav, siis selles osas jääb vaidlustatud määrus kehtima. See ei välista siiski, et kohus kontrollib PankrS § 68 lg 2 alusel omal algatusel, kas haldur on oma ülesandeid täitnud nõuetekohaselt, kui on jätnud välja selgitamata eespool p-s 15 märgitud muutused võlgniku varas ja muud pankrotimenetluses olulised asjaolud. Tulenevalt hagita menetluse uurimispõhimõttest tuleb kohtul halduri passiivsuse korral ise selgitada välja asjas tähtsad asjaolud.
17.Seoses maakohtu määruse tühistamisega ja asja tagasi saatmisega samale maakohtule, otsustab menetluskulude jaotuse TsMS § 173 lg 3 alusel maakohus.
18.PankrS § 164 lg 3 alusel võib esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing