XX kaebus kohtutäitur Katrin Velleti 2. juuli 2018. a otsusele täiteasjades nr 031/2014/96 ja 031/2016/1567
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 29. novembri 2018. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik XX määruskaebus Menetlusosalised ja nende esindajad
Avaldaja (määruskaebuse esitaja) XX (isikukood XXXXXXXXXX), tehinguline esindaja Aleksei Smelov Puudutatud isik kohtutäitur Katrin Vellet Puudutatud isik (sissenõudja I) AS Eesti Gaas (registrikood 10178905) Puudutatud isik (sissenõudja II) Sihtasutus KredEx (registrikood 90006012), tehinguline esindaja Külliki Tammik
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 29. novembri 2018. a määrus ja teha uus määrus, millega rahuldada XX kaebus kohtutäitur Katrin Velleti 2. juuli 2018. a otsusele täiteasjades nr 031/2014/96 ja 031/2016/1567.
2.Tühistada kohtutäitur Katrin Velleti 2. juuli 2018. a otsus täiteasjades nr 031/2014/96 ja 031/2016/1567 osas, millega jäeti avaldaja kaebus töövõimetoetuse arestimise aktide tühistamiseks rahuldamata ning kohustada kohtutäiturit avaldaja kaebus selles osas uuesti läbi vaatama.
4.Maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta kohtutäitur Katrin Velleti kanda.
1(9)
Tsiviilasi nr 2-18-10646
5.Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Asjaolud, avaldaja nõue ja põhjendused, menetluse käik
1.Kohtutäitur Katrin Vellet algatas AS-i Eesti Gaas (edaspidi nimetatud sissenõudja I) avalduse ning Pärnu Maakohtu 10. mai 2016 kohtumääruse tsiviilasjas nr 2-16-107123 alusel täiteasja nr 031/2016/1567 XX-lt (edaspidi nimetatud ka avaldaja või võlgnik) võla sissenõudmiseks. 4. veebruaril 2018 koostas kohtutäitur töövõimetoetuse arestimise akti, mille kohaselt kuulub arestimisele 20% avaldaja töövõimetoetusest, sh arestimisele mittekuuluvaks summaks on 1/3 palga alammäärast ehk 166.67 eurot.
Kohtutäitur Katrin Vellet algatas Sihtasutuse KredEx (edaspidi nimetatud sissenõudja II) avalduse ning Harju Maakohtu 28. novembri 2013 kohtulahendi tsiviilasjas nr 2-13-51086 alusel täiteasja nr 031/2014/96 avaldajalt võla sissenõudmiseks. 4. veebruaril 2018 koostas kohtutäitur töövõimetoetuse arestimise akti, mille kohaselt kuulub arestimisele 20% avaldaja töövõimetoetusest, sh arestimisele mittekuuluvaks summaks on 1/3 palga alammäärast ehk 166.67 eurot.
11.juunil 2018 esitas võlgnik kohtutäiturile kaebuse, milles palus muuta töövõimetoetuse arestimise akte ja mitte arestida 20% võlgniku töövõimetoetusest ning tagastada võlgnikule arestitud 45.64 eurot. Kaebuse kohaselt ei ole võlgniku majanduslik seis muutunud – võlgnik ei tööta, võlgnikul on piiratud töövõime, võlgnik üürib munitsipaalkorterit, võlgniku ülalpidamisel on alaealine laps ning ainukeseks sissetulekuks on töövõimetoetus.
Kohtutäitur jättis 2. juuli 2018 otsusega võlgniku kaebuse rahuldamata. Võlgnik on eelnevalt vaidlustanud 4. veebruari 2018 töövõimetoetuse arestimise akte seaduses sätestatud korras ja tähtaja jooksul. Harju Maakohus on tsiviilasja nr 2-18-4560 kohtulahendis jõudnud järeldusele, et kohtutäituri 4. veebruari 2018 töövõimetoetuse arestimise aktid vastasid seadusele. 10. juunil 2018 jõustus TMS § 132 lg 12, mis täpsustab
9.jaanuari 2018 seaduse muudatusi võlgniku sissetuleku arestimise tingimuste osas juhul, kui sissetulek on võrdne või alla Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud töötasu alammäära. Kuna 10. juuni 2018 seaduse muudatused täpsustavad varem kehtinud kinnipidamise korda, millele on pärast 9. jaanuari 2018 väljastatud aktid juba kohandatud, siis lähtus kohtutäitur menetlusökonoomia põhimõttest ja ei hakanud ükshaaval arestimise akte täpsustama, vaid edastas Eesti Töötukassale teate kinnipidamise korra muutumisest. Kuna töövõimetoetusest 45.64 eurot on arestitud kehtiva seaduse kohaselt, puudub alus arestitud summade tagastamiseks. Kohtutäitur jättis kaebuse rahuldamata.
Maakohtule 12. juulil 2018 esitatud kaebuses, mida on täpsustatud 24. septembril 2018, vaidlustab võlgnik kohtutäituri otsust ainult arestimise aktides arestimisele kuuluva sissetuleku määra osas. Kohtutäitur ei ole arvestanud sissetuleku arestimise ulatuse määramisel võlgniku majandusliku seisundiga. Selles osas on kohtutäituri otsustus põhjendamata. Võlgnik palub jätta TMS § 132 lg 12 kohaldamata ja tunnistada see põhiseadusega vastuolus olevaks.
Kohtutäitur jäi enda seisukoha juurde ja palus jätta võlgniku kaebuse rahuldamata.
Sissenõudjad kaebusega ei nõustunud ja palusid jätta selle rahuldamata.
2(9)
Tsiviilasi nr 2-18-10646
26.novembril 2018 esitas avaldaja täiendava seisukoha, milles leiab, et arestimise aktid on seadusevastased lisaks seetõttu, et sissenõudjad ei ole esitanud avaldusi avaldaja töövõimetoetusele sissenõude pööramiseks ning avaldajat ei ole selles osas ka ära kuulatud.
Esimese astme kohtu määrus
9.Harju Maakohus jättis 29. novembri 2018 määrusega avaldaja kaebuse Katrin Velleti 13. märtsi 2018 otsusele täiteasjades nr 031/2014/96 ja 031/2016/1567 rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda, määrates, et puudutatud isikutel I ja II menetluskulud puuduvad. Kohus määras kindlaks puudutatud isiku III menetluskulud ja mõistis need avaldajalt välja summas 142.50 eurot. Lisaks märkis kohus, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda alates määruse jõustumisest kuni nõude kohase täitmiseni seaduses sätestatud määras viiviseid.
10.Maakohus leidis, et avaldaja taotlus tunnistada TMS § 132 lg 12 põhiseadusega vastuolus olevaks tuleb jätta rahuldamata.
11.Maakohus leidis, et kohtutäitur on diskretsioonipiire ületamata õigustatult määranud kaebaja töövõimetoetuse arestimise vastavalt arestimise aktide koostamise ajal kehtinud TMS § 132 lg 12 kohaselt lubatud määras, st 20% avaldaja sissetulekust. Kohtu hinnangul ei oma viidatud normi rakendamisel tähtsust, et avaldaja ei tööta ja et avaldajal puudub töövõime. Kohus ei lugenud kommunaalkorteri üürimist koos sellelt üüri ja kommunaalmaksetega tasumist asjaoluks, millega arvestamisel oleks põhjust kinnipidamise määra vähendamiseks.
12.Maakohus jättis avaldaja 26. novembril 2018 esitatud täpsustuse tähelepanuta, sest see oli esitatud pärast kohtu määratud tähtaega. Määruskaebus
13.Avaldaja esitas Harju Maakohtu 29. novembri 2018 määrusele määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja rahuldada avaldaja kaebus kohtutäituri 2. juuli 2018 otsusele.
14.Esmalt viitab kaebaja asjaolule, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud 10. juuni 2018 kehtima hakanud TMS § 132 lg 12 redaktsiooni, sest arestimise aluseks on 4. veebruari 2018 aktid. Lisaks on maakohus süstemaatilise käitumisena lahendanud kaebuse ületades seaduses sätestatud 15 päevast menetlemise aega, mis on lubamatu.
15.Kaebaja leiab, et kohtutäitur on põhjendamatult jätnud arvestamata tema majandusliku seisundiga ning maakohtu põhjendused vastavate asjaolude mittearvestamise vajadusele on ebaõiged.
16.Kaebaja hinnangul ei ole maakohus välja selgitanud, mis alusel tegi kohtutäitur uue arestimise akti. Kui sissenõudja seda TMS § 134 lg 1 kohaselt ei nõudnud, siis oli kohtutäituri poolt tehtud arestimisakt seadusevastane. Lisaks ei ole avaldajat enne ära kuulatud TMS § 131 lg 2 kohaselt.
17.Kaebaja leiab, et maakohus on põhjendamatult jätnud rahuldamata avaldaja taotluse tunnistada TMS § 132 lg 12 põhiseadusega vastuolus olevaks, lisaks palub kaebaja
3(9)
Tsiviilasi nr 2-18-10646 tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks TMS § 132 lg 2, kuna antud norm rikub lapse põhiõigusi, sest 1/3 alampalgast ei taga lapsele piisavaid vahendeid äraelamiseks. Menetluse edasine käik
18.Kohtutäitur ja sissenõudjad jäid maakohtus avaldatud seisukohtade juurde paludes jätta määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata.
19.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu põhjendused
20.Ringkonnakohus, tutvunud kaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus saab teha ise asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue määruse (TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 2), millega rahuldab avaldaja kaebuse ning tühistab kohtutäituri otsuse kaebusega vaidlustatud osas, ehk millega jäeti avaldaja kaebus töövõimetoetuse arestimise aktide tühistamiseks rahuldamata. Kohtutäituril tuleb avaldaja kaebus selles osas uuesti läbi vaadata. Määruskaebus rahuldatakse.
21.Esmalt peab kolleegium vajalikuks pöörata tähelepanu sellele, et maakohus on märkinud vaidlustatud määruse resolutsiooni p-i 1, et jätab rahuldamata XX kaebuse Tallinna kohtutäituri Katrin Velleti 13. märtsi 2018 otsusele täiteasjades nr 031/2014/96 ja 031/2016/1567. Kolleegiumi hinnangul on tegemist kirjaveaga maakohtu määruse resolutsiooni p-is 1 vaidlustatud kohtutäituri otsuse kuupäeva osas. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et kaebaja on vaidlustanud kohtutäituri 2. juuli 2018 otsust, mitte kohtutäituri 13. märtsi 2018 otsust (vt nt 12. juuli 2018 kaebus [tl 2-3]; 24. septembri 2018 kaebuse täpsustus [tl 14-18]; 14. detsembri 2018 määruskaebus [tl 55-59]). Lisaks on kaebaja kohtutäituri 13. märtsi 2018 otsuse täiteasjades nr 031/2014/96 ja 031/2016/1567, vaidlustanud juba tsiviilasjas nr 2-18-4560, millises asjas 5. juunil 2018 tehtud maakohtu lõpplahend on 21. juunil 2018 jõustunud (Kohtute Infosüsteemi dokument nr 12 J/A). Seega lähtub kolleegium tsiviilasjas esitatud materjalidest, millest nähtub, et avaldaja on vaidlustanud kohtutäituri Katrin Velleti 2. juuli 2018 otsuse täiteasjades nr 031/2014/96 ja 031/2016/1567.
22.Käesolevas asjas omavad tähtsust järgmised asjaolud: Sihtasutuse KredEX avalduse ja Harju Maakohtu 28. novembri 2013 otsuse tsiviilasjas nr 2-13-51086 alusel algatas kohtutäitur täitemenetluse täiteasjas nr 031/2014/96 XXlt 5 994.57 euro sissenõudmiseks. Asjaolu üle puudub vaidlus. AS-i Eesti Gaas avalduse ja Harju Maakohtu 10. mai 2016 määruse tsiviilasjas nr 216107123 alusel algatas kohtutäitur täitemenetluse täiteasjas nr 031/2016/1567 XX-lt 279.65 euro sissenõudmiseks. Asjaolu üle puudub vaidlus. Kohtutäitur koostas 4. veebruaril 2018 täiteasjades nr 031/2014/96 ja 031/2016/1567 töövõimetoetuse arestimise aktid, millega arestis võlgniku töövõimetoetusest 20%. Mittearestitavaks summaks määras kohtutäitur 1/3 palga alammäärast ehk 166.67 eurot, sest võlgnikul on üks ülalpeetav (tl 4-4 pöördel);
4(9)
Tsiviilasi nr 2-18-10646
11.juunil 2018 esitas avaldaja kohtutäiturile kaebuse, milles taotles töövõimetoetuse arestimise aktide muutmist vastavalt 10. juunil 2018 kehtima hakanud TMS redaktsioonile. Avaldaja palus töövõimetoetuse arestimine tühistada arvestades tema majandusliku seisundi asjaolusid ning arestitud 45.64 eurot tagastada (tl 6). Kohtutäitur lahendas kaebuse 2. juuli 2018 otsusega, milles märkis, et muutis 13. juuni 2018 teatega (tl 85-86) töövõimetoetuse arestimise akte kinnipidamise korra muutmise osas vastavalt seaduse muudatustele, kuid jättis samas võlgniku kaebuse töövõimetoetuse arestimise aktide tühistamiseks ja arestitud summa tagastamiseks rahuldamata (tl 7).
23.Avaldaja esitas 11. juunil 2018 kohtutäituri tegevusele kaebuse TMS § 217 järgi, mis sisaldas kolme menetluslikku taotlust: 1) muuta töövõimetoetuse arestimise akte lähtuvalt
10.juunist 2018 kehtima hakanud TMS-i sätetest; 2) tühistada töövõimetoetuse arestimise aktid ning arvestades võlgniku majanduslikku seisundit jätta töövõimetoetus arestimata; 3) tagastada arestitud summad. Kohtutäituri vaidlustatud otsusest selgub, et kohtutäitur on: 1) 13. juuni 2018 teatega viinud 4. veebruari 2018 töövõimetoetuse arestimise aktid kooskõlla
10.juunist 2018 kehtima hakanud TMS-i sätetega kinnipidamise korra muutmise osas; 2) jätnud rahuldamata avaldaja kaebuse töövõimetoetuse arestimise aktide tühistamiseks; 3) jätnud rahuldamata avaldaja kaebuse arestitud summade tagastamiseks. Kohtus on avaldaja vaidlustanud TMS § 218 lg 1 järgi kohtutäituri otsuse osas, milles jäeti rahuldamata avaldaja kaebus töövõimetoetuse arestimise aktide tühistamiseks.
24.Esmalt märgib ringkonnakohus, et ekslik on avaldaja seisukoht, et maakohus pidi kaebuse lahendamisel lähtuma alates 9. jaanuarist 2018 kehtima hakanud TMS-i redaktsioonist, sest töövõimetoetuse arestimise aktid on tehtud 4. veebruaril 2018. Vaidlustatud kohtutäituri otsusest selgub, et kohtutäitur on lähtunud menetlusökonoomia põhimõttest ning seetõttu jätnud formaalselt küll uued töövõimetoetuse arestimise aktid tegemata, kuid uusi arestimise akte asendab 13. juuni 2018 teade Eesti Töötukassale (tl 85-86). Seega lähtus maakohus kaebuse lahendamisel õigesti 13. juuni 2018 teate tegemise ajal ehk 10. juunist 2018 kehtima hakanud TMS-i redaktsioonist.
25.Määruskaebuse peamine väide on see, et avaldaja hinnangul ei ole kohtutäitur põhjendanud, miks kohtutäitur on pidanud õigustatuks arestida avaldaja töövõimetoetuse arestimise aktide muutmise (s.o 13. juunil 2018) ajal kehtinud TMS § 132 lg 12 esimeses lauses sätestatud maksimaalses lubatud määras ehk 20% osundatud normis sätestatud sissetulekust.
26.TMS § 133 lg 1 esimese lause kohaselt pidi kohtutäitur töövõimetustoetuse arestimise akti märkima talle teadaolevate andmete põhjal võlgnikule arestimisele mittekuuluva summa. Kohtutäitur koostas 4. veebruaril 2018 töövõimetoetuse arestimise aktid, millega arestis võlgniku töövõimetoetusest 20%. Arestimise aktides märkis kohtutäitur, et arestimisele mittekuuluv summa on 1/3 palga alammäärast summas 166.67 eurot (tl 4-4 pöördel). 13. juuni 2018 teate kohaselt korrigeeris kohtutäitur ainult sissetuleku kinnipidamise korda, millest saab teha seega järelduse, et muutmata jäi nii töövõimetoetuse arestimise määra ulatus (20%) kui ka arestimisele mittekuuluv summa (1/3 palga alammäärast).
27.Nagu käesoleva kohtumääruse p-is 23 on juba märgitud, esitas avaldaja kohtutäiturile kaebusena avalduse töövõimetoetuse arestimise aktide tühistamiseks, paludes mitte 5(9)
Tsiviilasi nr 2-18-10646 arestida tema töövõimetoetusest 20%. Avaldaja arvates ei või tulenevalt TMS § 132 lg-st 1 tema sissetulekut arestida, sest sellises määras arestimine ei arvesta tema eluasemekulusid ega tagata seega sissetulekut inimväärseks äraelamiseks. Seega on avaldaja 11. juuni 2018 kaebuse esitamisega kasutanud TMS § 133 lg 1 teises lauses antud õiguskaitse võimalust ja esitanud kohtutäiturile kaebusena avalduse täiendavate andmetega, mis annab kohtutäiturile aluse kaaluda arestimise tühistamist selliselt, et võlgnikule oleks tagatud arestimisele mittekuuluv sissetulek, arvestades TMS §-des 131 ja 132 sätestatud piiranguid. Kaebuse esitamist saab pidada lubatavaks, kuna TMS § 133 lg 1 ei keela võlgnikul avaldust esitamast ka kaebuse vormis (vt RKTKm, 11.01.2017, 3-21124-16, p 11.1). Praegusel juhul viis kohtutäitur 13. juuni 2018 teatega kehtiva seadusega kooskõlla 4. veebruari 2018 töövõimetoetuse arestimise aktid, mida tuleb käesolevalt käsitada kui uusi töövõimetoetuse arestimise akte. Seega pidi kohtutäitur 13. juuni 2018 teate koostamisel arvestama võlgniku poolt TMS § 133 lg 1 järgse avalduse esitamisel võlgniku majandusliku olukorra asjaolusid tema sissetuleku arestimise ulatuse määramisel. Kohtutäitur on vaidlustatud otsuses märkinud, et 4. veebruari 2018 arestimistoimingu tegemisel, kui arestis võlgniku töövõimetoetusest 20%, on kohtutäitur arvestanud võlgniku ülalpidamisel oleva alaealise lapsega ning selle seadusele vastavust on kohus tsiviilasjas nr 2-18-4560 juba kontrollinud (vt kohtutäituri 2. juuli 2018 otsuse lk 2 II lõik [tl 7 pöördel]). Seega tuli kohtul kontrollida, kas kohtutäitur on 13. juuni 2018 teatega uue arestimistoimingu tegemisel ja TMS § 133 lg 1 kohase avalduse lahendamisel vaidlustatud otsusega diskretsioonipiire järginud, arvestades kaebuses esitatud etteheiteid.
28.TMS § 131 lg 2 esimese lause kohaselt, kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii sissenõudja nõude täielikule rahuldamisele ning kui arestimine on nõude liiki ja sissetuleku suurust arvestades õiglane, võib TMS § 131 lg 1 pdes 6-8 nimetatud sissetulekutele pöörata sissenõude sissenõudja avalduse alusel. TMS § 131 lg 2 esimene lause näeb seega ette kolm eeldust erandjuhul sissetulekule sissenõude pööramiseks. Esiteks on selleks vaja sissenõudja avaldust, teiseks peab senine täitemenetlus olema ebaõnnestunud või eeldatavasti ebaõnnestumas. Kolmandaks peab sissenõude pööramine olema õiglane. Võimaluse korral on TMS § 131 lg 2 teise lause kohaselt ette nähtud ka võlgniku ärakuulamine.
29.TMS § 131 lg 2 esimene lause ei pea silmas sissenõudja eraldi avaldust, milles taotletaks võlgniku sissetulekutele erandjuhul sissenõude pööramist. Selles vaid korratakse TMS § 23 lg-s 1 märgitud põhimõtet, mille järgi täitemenetluse alustamiseks on üldjuhul vaja sissenõudja avaldust. Piisav on TMS § 23 kohane täitmisavaldus, kui selle järgi taotletakse muu hulgas sissenõude pööramist võlgniku sissetulekutele (sh nõudeõigusele). Seejuures ei ole sissenõudja kohustatud täitmisavalduses eraldi märkima, et asjakohaste eelduste olemasolu korral soovib ta TMS § 131 lg 2 kohaldamist. Kohtutäitur saab täitmisavalduse alusel rakendada kõiki õigusaktides ette nähtud sunniabinõusid sissenõudja nõude rahuldamiseks, sh TMS § 131 lg-t 2, arvestades samal ajal võlgniku seaduses sätestatud huvidega (vt RKTKm 20.03.2019, 2-18-4482, p 17.1). Seega ei nõustu kolleegium määruskaebuse väitega, et kohtutäitur on arestinud avaldaja töövõimetoetuse ilma sissenõudja avalduseta.
30.Erandi kohaldamise teine eeldus on see, et võlgnikul ei ole muud vara või olemasolev vara on mittearestitav (nt teatud vallasasjad TMS § 66 kohaselt) või see on niivõrd vähese 6(9)
Tsiviilasi nr 2-18-10646 väärtusega, et selle arvel ei ole õnnestunud sissenõudja nõuet rahuldada, või eelduslikult ei õnnestu nõuet rahuldada muul põhjusel. Selle eelduse täitmiseks peab kohtutäitur üldjuhul olema teinud mõistlikud pingutused võlgniku muu vara leidmiseks ja arestimiseks, mh on võimalik võlgnikult nõuda vara kohta teabe ja vara nimekirja esitamist (vt TMS § 59 jj). TMS § 8 lg 1 järgi on kohtutäitur kohustatud viivitamata tarvitusele võtma kõik seadusega lubatud abinõud täitedokumendi täitmiseks, koguma täitemenetluseks vajalikku teavet ning selgitama täitemenetluse osalistele nende õigusi ja kohustusi. Kohtutäitur on vaidlustatud täiteasjades tuvastanud, et avaldaja muu vara (sõiduk) ei vii eeldatavalt nõude täielikule rahuldamisele ning muu sissetulek võlgnikul puudub (vt kohtutäituri 13. märtsi 2018 otsus [tsiviilasi nr 2-18-4560, Kohtute Infosüsteemi dokumendi 1s lisa 4]). Seega leiab kolleegium, et täidetud on ka töövõimetoetuse arestimise teine eeldus ehk sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii sissenõudja nõude täielikule rahuldamisele.
31.Kolmanda eeldusena tuleb TMS § 131 lg-s 2 sätestatud erandi kohaldamiseks arvestada kõiki asjaolusid, mille põhjal saab teha järeldusi selle kohta, kas sissenõude pööramine võlgniku sissetulekule on õiglane. Kohtutäituril tuleb TMS § 131 lg 2 eesmärgipärase tõlgendamise kaudu arvestada konkreetse täitemenetluse poolte, eelkõige võlgniku ja sissenõudja õigustatud huve ja majanduslikku olukorda, et teha õiglane otsus. Esmalt tuleb arvestada nõude liiki ja sissetuleku suurust, kuid need on vaid osa kriteeriumeist, mida arvestada. Selline eelkõige nõude liigi ja sissetuleku suuruse arvesse võtmine tagab maksimaalselt poolte huvidest lähtumise, arvestades esmalt seda, et üldjuhul ei või sissetulekut (töövõimetoetust) võlgniku huvidest lähtudes arestida, kuid erandjuhtudel kõiki asjaolusid koos kaaludes on see piiratult võimalik. TMS § 131 lg-s 2 nimetatud otsuse vastuvõtmisel on tegemist kohtutäituri diskretsiooniotsusega.
32.Riigikohus on selgitanud, et kui seadus kehtestab kohtutäiturile kaalutlusõiguse, tuleb kaalutlusõiguse alusel tehtud otsuses näidata põhjendused selle kohta, kuidas kaalutlusõigust sisustati (vt nt RKTKm 16.12.2015, 3-2-1-108-15, p-d 23 ja 25; RKTKm 20.03.2019, 2-18-4482, p 21.3).
33.Kohtutäituri vaidlustatud otsusest selgub, et kohtutäitur on 13. juuni 2018 teates Eesti Töötukassale põhjendanud töövõimetoetuse arestimise aktide muutmist vaid asjakohaste seadusesätete muudatustega ning samas viidanud, et töövõimetoetuse arestimise määra suuruse põhjendatust on kohus juba kontrollinud (tl 7 pöördel).
34.Kaalutlusotsustusse võib kohus sekkuda vaid siis, kui ületatud on diskretsioonipiire ja eelkõige juhul, kui tähtsust omavad asjaolud on jäänud kaalumata või seda on tehtud ebapiisavalt. Kolleegium leiab, et kohtutäitur on vaidlustatud otsuses jätnud tähtsust omavad asjaolud kaalumata, sest selgitustest ei nähtu asjakohaseid põhjendusi, miks pöörati sissenõue võlgniku töövõimetoetusele TMS § 132 lg-s 12 sätestatud maksimaalses lubatud määras. Arvestades, et 13. juuni 2018 teadet saab pidada uueks töövõimetoetuse arestimiseks ning kuna võlgnik esitas selle tegemisel TMS § 133 lg 1 kohase avalduse, pidi kohtutäitur kaaluma kõigi võlgniku esitatud asjaolude alusel, millises ulatuses on töövõimetoetuse arestimine õigustatud. Riigikohus on selgitanud, et selleks, et otsustada, millises määras tuleks võlgniku töövõimetoetusele sissenõue pöörata, tuleks hinnata võlgniku majanduslikku ja muud olukorda tervikuna. Hinnata tuleks mh seda, kas töövõimetoetuse maksimaalses määras arestimisel on tagatud võlgniku toimetulek 7(9)
Tsiviilasi nr 2-18-10646 minimaalselt vajalikus määras (kulutused eluasemele, toidule, riietele, ravimitele, transpordile jms), samuti seda, kas võlgnikul võib olla muid sissetulekuid või sääste. Hindamisel tuleb arvestada ka TMS § 132 lg 12 teises lauses kehtestatud sissetuleku minimaalmäära, mis peab võlgnikule kätte jääma (vt RKTKm 20.03.2019, 2-18-4482, p 21.2). Kolleegium märgib, et kaalutlusotsustuse tegemisel ei saa pidada piisavaks ainuüksi viidet eelnevate sissetuleku arestimise aktide vaidlustamise asjaolude kohta. Seega leiab kolleegium, et kohtutäitur on oluliselt ületanud diskretsioonipiire, sest on jätnud TMS § 131 lg-s 2 sätestatud erandi kohaldamiseks kõigi võlgniku esiletoodud asjaolude alusel kaalumata, kas sissenõude pööramine võlgniku sissetulekule seaduses sätestatud maksimaalmääras on õigustatud. Arvestades eelnevat, leiab kolleegium, et kohtutäituri 2. juuli 2018 otsus täiteasjades nr 031/2014/96 ja 031/2016/1567 tuleb tühistada osas, millega jäeti avaldaja kaebus töövõimetoetuse arestide tühistamiseks rahuldamata ning kohustada kohtutäiturit avaldaja kaebust selles osas uuesti läbi vaatama.
35.Lisaks peab kolleegium vajalikuks vastata järgnevatele määruskaebuse väidetele.
36.Riigikohtu seisukoha järgi ei too alati ebaõiget lahendit kaasa see, kui kohtutäitur jätab võlgniku enne TMS § 131 lg 2 kohaldamist ära kuulamata. TMS § 131 lg 2 teise lause kohaselt kuulab kohtutäitur enne otsuse tegemist võlgniku võimaluse korral ära. Ärakuulamise põhiline eesmärk on saada võlgnikult teavet tema majandusliku seisundi ja muude sissenõude pööramise otsuse tegemiseks vajalike asjaolude kohta. Eelkõige kiiret täitetoimingut vajavatel juhtudel, samuti siis, kui võlgnikuga kontakti saamine on eelduslikult raskendatud, on võimalik TMS § 131 lg 2 järgi täitetoiming teha võlgnikku enne ära kuulamata. Võlgniku õiguste kaitse on sel juhul mh tagatud kaebuse esitamise õiguse kaudu (vt RKTKm 10.06.2015, 3-2-1-62-15, p 14). Samas, kui täitetoimingut ei tule teha kiiresti või kohtutäituril napib teavet võlgniku majandusliku olukorra, sh tema toimetuleku kohta, võib võlgniku ärakuulamine enne TMS § 131 lg 2 järgse täitetoimingu tegemist olla võlgniku huvide õiglaseks arvestamiseks vajalik (vt RKTKm 20.03.2019, 218-4482, p 20). Kuna praeguses asjas tuleb kohtutäituril võlgniku kaebus põhjendamiskohustuse rikkumise tõttu uuesti läbi vaadata, on kohtutäituril võimalik võlgnik enne vaidlusaluse sissetuleku arestimise üle otsustamist ära kuulata.
37.Kolleegium viitab Riigikohtu seisukohale, mille kohaselt ei ole TMS § 132 lg 12 (alates 10. juunist 2018 kehtinud redaktsioonis) vastuolus põhiseadusega. TMS § 132 lgs 12 sisalduv õigus arestida töövõimetoetusest kuni 20% ei riiva põhiseaduses sätestatud põhiõigusi, eelkõige omandipõhiõigust ebaproportsionaalselt. Kohtutäituri otsuse peale, mis on tehtud TMS § 132 lg 12 alusel, on menetlusosalisel TMS § 217 lg 1 järgi õigus esitada kaebus kõigepealt kohtutäiturile endale ja seejärel TMS § 218 lg 1 järgi maakohtule. Maakohtu lahendi peale on seadusega (TMS § 218 lg 3) tagatud kahekordne ehk maksimaalne kaebeõigus. Seega on kohtutel võimalik iga juhtumi kõiki asjaolusid arvestades ja kaaludes teha põhjendatud lahend selle kohta, kas töövõimetoetuse arest on erandlikel asjaoludel lubatud ja kui on, siis millises ulatuses 20% piires. Seega võimaldab TMS § 132 lg 1 2 (koostoimes TMS § 131 lg-ga 2) teha iseenesest ka otsuse, et töövõimetoetusele sissenõude pööramine ei ole üldse lubatud, st vältida omandipõhiõiguse riivet täielikult (vt RKTKm 20.03.2019, 2-18-4482, p 22).
38.Kolleegiumi hinnangul ei ole TMS § 132 lg 2 vastuolus põhiseadusega osas, milles määratakse, et kui võlgnik peab seadusest tulenevalt ülal teist isikut või maksab talle elatist, 8(9)
Tsiviilasi nr 2-18-10646 suureneb mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alamäärast kuus. Esmalt tuleb arvestada sellega, et alaealise lapse ülalpidamiskohustus on mõlemal vanemal ja seda eelduslikult vähemalt võrdses osas. Lisaks on TMS §-de 130-136 (TMS-i II osa 7. peatüki 2. jagu pealkirjaga "Sissetuleku arestimise erisused") põhieesmärk tagada võlgnikule tema suhtes korraldatava täitemenetluse tingimustes tema enda ja tema ülalpeetavate ülevalpidamiseks minimaalselt vajalikud vahendid (vt nt RKTKm 21.04.2010, 3-2-1-36-10, p 13), mida kolleegium hinnangul ühe ülalpeetava suhtes ühe vanema poolt üks kolmandik alampalgast eelduslikult tagab.
39.Kuigi maakohus ei vaadanud võlgniku kaebust läbi TMS § 218 lg 2 esimeses lauses sätestatud 15 päeva jooksul, ei olnud see kolleegiumi hinnangul asjaoluks, mis saanuks mõjutada asja sisulist tulemust. Õige on, et maakohus peaks tegema endast oleneva kaebuse seaduses ettenähtud tähtaja jooksul läbivaatamiseks, sest kui vaidluse ese on võlgniku minimaalse sissetuleku arestimine, võib vaidluse kestus mõjutada negatiivselt võlgniku toimetulekut (vt RKTKm 20.03.2019, 2-18-4482, p 23).
40.Menetluskulud tuleb mõlemas kohtuastmes TsMS § 172 lg 1 teise lause ja lg 10 alusel jätta kohtutäituri kanda. Kuna ringkonnakohus muudab põhiasjas tehtud lahendit sel määral, et sellega kaasneb menetluskulude jaotuse muudatus, siis ei määra ringkonnakohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks (vt RKTKo 13.06.2018, 2-15-8794/42, p 14 ja seal viidatud varasem praktika). Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul praeguse määruse jõustumisest.
Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/
Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/
Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.